1-05-471\8

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. juuni 2006.a Kriminaalasja number 1-05-471 Kohtukoosseis Eesistuja Ene Randmäe, liikmed Meelika Aava ja Jüri Paap Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Kriminaalasi K.K. süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 4,5,7 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 27.veebruari 2006.a otsus Apellatsiooni esitaja K.K.i kaitsja vandeadvokaat Talvi Vaske Prokurör Natalja Lebed Süüdistatav K.K. Kaitsja vandeadvokaat Talvi Vaske RESOLUTSIOON Harju Maakohtu 27.veebruari 2006.a kohtuotsus K.K. suhtes jätta muutmata. Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule, mille esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtumenetluse poolele on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. Asjaolud ja menetluse käik
2. K.K. mõisteti süüdi ja karistati KarS § 199 lg 2 p-de 4,5,7 järgi 7 kuu vangistusega. Vastavalt KarS § 74 lg 1,3 järgi jäeti mõistetud karistus täielikult täitmisele pööramata, kui K.K. ei pane temale määratud 3 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ja järgib KarS § 75 lg 1 ettenähtud käitumiskontrolli kontrollnõudeid. 1.
3. K.K. mõisteti süüdi selles, et tema 07.02.2005.a, M.N-i ja Andrese nimelise isikuga, eelneval kokkuleppel ja koos panid toime võõra vallasasja äravõtmise, avalikult, kuid vägivalda kasutamata. 07.02.2005.a, enne varguse toimepanemist jagasid K.K., M.N , ja Andres omavahel ära kuritegelikud rollid varguse toimepanemiseks, kusjuures varguse pidi täide viima M.N , K.K. pidi jääma ootama kaubanduskeskuse välisuste juurde selleks, et uksed ei sulguks ja M.N oleks võimalik varastatud mobiiltelefoniga kiiresti põgeneda ning Andres pidi ootama kaubanduskeskuse juures, et koos M.N-iga peale toimepandud vargust sündmuskohalt põgeneda. Vastavalt kokkuleppele, K.K., M.N ja Andres sõitsid koos K.K.i kasutuses oleva sõidukiga Opel Kadett reg.nr. 240 SAH 07.
4. 2005.a Tallinnas, Sõpruse pst.l. 174/176 asuva Citimarketi ette, kus kella 20.40 ajal M.N ja K.K. sisenesid kaubanduskeskusesse ja Andres, istudes, K.K.ile kuuluvas sõiduautos Opel Kadett, jäi ootama Citymarket kaubanduskeskuse peasissekäigu ette. K.K. jäi ootama kaubanuskeskuse peasissekäigu välisuste juurde, et automaatselt suletavad välisuksed ei sulguks, misjärel M.N sisenes kaubanduskeskusesse asuvasse OÜ Starline Kommunikatsiooni kauplusse ja küsis vaatamiseks mobiiltelefoni №kia 7200 maksumusega 4290.- krooni, ning hetkel kui müüja D. Golovatõi oli tema poole seljaga, jooksis mobiiltelefoniga poest välja. Teda jälitanud müüja D. Golovatõil õnnestus kaubanduskeskuse ees parklas käega kinni haarata M.N-i kapuutsist, et takistada teda põgenemast, kuid M.N istus autosse, ja jälitaja haardest vabanemiseks tõmbas auto ukse seestpoolt kinni, mille tõttu jäi D. Golovatõi vasak käsivars auto ukse vahele ning ta pidi M.N-i oma haardest vabastama. Auto roolis istunud Andrese juhtimisel põgeneti sündmuskohalt. Samal päeval müüs M.N varastatud mobiiltelefoni ning jagas telefoni müügist saadud raha 1200.-krooni võrdselt K.Kaupi, Andrese ja enda vahel ära. 1.
5. Samuti K.K. ja M.N, olles isikuteks, kes on varem toime pannud varguse, leppisid 05.02.2005.a. kokku avaliku varguse toimepanemises, kusjuures K.K. avaldas M.N-ile omakasu saamise eesmärgil survet varguse toimepanemiseks, kuna M.N oli K.K.`ile tasumata võlg. K.K.i nõudmisel nõustus M.N toime panema vargust, misjärel nad leppisid kokku kuritegelikes rollides kuriteo toimepanemisel, mis nägi ette, et M.N viib täide varguse ning samal ajal ootab K.K. tema kasutuses oleva sõidukiga Opel Kadett reg. nr. 240 SAH kaubanduskeskuse ees, et peale toimepandud vargust oleks võimalik varastatud kaubaga sündmuskohalt põgeneda. Seejärel, 05.02.2005.a sõitsid K.Kaup ja M.N Tallinnas, Sõpruse pst. 201/203 asuva Magistraali kaubanduskeskuse ette ning kella 19.00 ajal, kui K.K. jäi sõiduautosse ootama, sisenes M.N kaubanduskeskuses Elisa Mobiilsideteenused AS-le kuuluvasse kauplusse, kus küsis müüjalt vaatamiseks mobiiltelefoni Samsung SGH-E710 4690.- krooni väärtuses ning jooksis müüja nähes telefoniga kauplusest välja ja istus K.K.i autosse. K.K. käivitas auto ning nad põgenesid sündnmuskohalt. M.N müüs mobiiltelefoni ja saadud raha jagas K.K.iga. 1.
6. Samuti K.K., M.N , olles isikuteks, kes on varem toime pannud varguse ja Andrese nimeline isik ning K.A , 06.02.2005.a kella 18.45 ajal, eelneval kokkuleppel koos panid toime avaliku varguse, vägivalda kasutamata ja nimelt: leppinud eelnevalt kokku kuritegelikes rollides, mis nägi ette, et K.A küsib poes näha mobiiltelefoni ning kui telefon on tema käes, siis M.N siseneb kauplusse ja haarab K.A käest mobiiltelefoni ja jookseb sellega kauplusest välja, kus teda ootavad K.K.i kasutuses olevas sõiduautos K.K. ja Andrsese nimeline isik, kes aitavad M.N sündmuskohalt põgeneda. Peale kuritegelikes rollides kokkuleppimist sisenesid K.A ja M.N Rocca al Mare kaubanduskeskuses EMT Esinduse kauplusse, kus K.A küsis näha mobiiltelefoni №kia 7600- maksumusega 5990.- krooni, misjärel hetkel, mil mobiiltelefon oli K.A käes, jooksis kauplusse M.N, rebis K.A käest telefoni ja istus sõiduautosse, kus teda ootasid K.K. ja Andrese nimeline noormees ning põgenesid autoga sündmuskohalt. Telefoni müüsid nad maha ja saadud raha jagasid omavahel. Apellatsiooni põhistused.
7. Esitatud apellatsioonis taotleb K.K.i kaitsja süüdimõistva kohtuotsuse tühistamist ja K.K.i õigeksmõistmist süü tõendamatuse tõttu. Kaitsja märgib, et K.K. ei ole end süüdi tunnistanud. K.K. eitab varguse toimepanemise kohtades käimist ja varastatu müügist raha saamist. Kaitsja leiab, et kohus on tõendeid hinnanud ebaobjektiivselt lähtunud ainult M.N-i ebajärjekindlatest ütlustest ning ei ole põhjendanud, miks ta võttis tõendamisel aluseks M.N-i ütlused ja jättis tähelepanuta K.K.i omad. Koos K.K.iga vargil käimise kohta 5.veebruaril 2005.a andis M.N seletusi alles
8. märtsil
9. M.N on andnud erinevaid ütlusi telefonide müügi kohta. 6.veebruari episoodis tunnistab S. Švets, et nägi kuidas tütarlapse käest telefoni haaranud noormees sõitis kaupluse juurest ära valget värvi autoga. Turvakaamera on jäädvustanud M.N-i. M.N on oma puhtsüdamlikus ülestunnistuses 28 veebruaril 2005.a seletanud K.K.i osavõtust 06.
10. 2005.a kuriteost, mida kohtus ei kinnita. 7.veebruari episoodis on K.K.i süü tõendatud D. Golovatõi ütlustega, et M.N sõitis sündmuskohalt ära valge Opel Kadetiga. Ringkonnakohtu seisukoht
11. Kohtukolleegium, tutvunud apellatsiooni sisuga, kriminaaltoimiku materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste seisukohad, leiab, et maakohtu poolt tõendite kontrollimisel ja hindamisel tehtud järeldused K.K.i süüdioleku kohta talle inkrimineeritud kuritegudes rajanevad kohtuistungil uuritud tõenditele. 3.1.Kohtukolleegium tähendab, et M.N kordas maakohtu istungitel põhimõtteliselt varasemaid uurimise käigus antud ütlusi selles, et pani mobiiltelefonide avalikud vargused toime ajavahemikul 5-ndast kuni 7-nda veebruarini 2005.a K.K.i mõjutusel ja pealekäimisel. K.K.i ettepanekul lepiti eelnevalt kokku konkreetses tegevuses ja täideviijate rollide jaotuses. Faktiliselt nii see ka toimus. Ettekavatsetult haaras M.N kauplusest, müüjalt enda kätte saadud telefoni, jooksis sellega kaupluse ruumist, ja seejärel kaubanduskeskusest välja, kusjuures K.K. tagas talle, keskuse välisukse juures seistes, automaatselt avanevate uste lahtioleku ja seejärel kaupluse juurest oma autoga - valget värvi Opel Kadett reg nr. 240 SAH põgenemise. M.N kinnitas, et põgenes 5.veebruaril 2005 sündmuskohalt K.K.i poolt juhitud autoga; kahel järgmisel korral lahkus aga sündmuskohalt K.K.i autoga, mida juhtis Andrese nimeline isik. / kd.
12. tl. 204207 / Kohtukolleegium ei nõustu apellatsioonis esitatud väidetega M.N-i ütluste ebajärjekindluses K.K.i suhtes. M.N on andnud põhimõtteliselt ühetaolisi ütlusi K.K.i kui kuriteole mõjutaja ja kaastäideviija kohta kogu süüasja uurimise käigus. Oma hilisemates ütlustes on M.N küll täpsustanud kuriteo toimepanemise asjaolusid, sealhulgas enda väidetavast võlast K.K.ile, kuid need täpsustused ei mõjuta veel iseenesest M.N-i ütluste usaldusväärsust hinnatuna kogumis teiste asjas uuritud tõenditega. Vastupidiselt apellatsiooni väitele - nagu oleks M.N loobunud 28.veebruaril 2005 kahtlustatavana kinnipidamisel antud ütlustest kohtuistungil - kinnitas M.N varasematele ütlustele sarnaseid ütlusi ka maakohtu istungil, ( kd. 4 tl. 210-211,229 ) väites, et selle kuriteo episoodi planeeris K.K., kes konkreetselt käskis tal minna poodi ja „joosta telefon“- mida kallim, seda parem. T. M.N-i seletuse kohaselt hõivas ta kauplusest telefoni, K.K. pidi valavama uste juures, et ta saaks sealt takistuseta läbi joosta ja Andres istus autos, millega ta kohe ära sõitis. Kaitsja kaebuses osundatud vastuolude kohta telefonide müümise osas möönis M.N, et episoodide rohkuse tõttu võis ta müümise fakte segi ajada. Kohtukolleegium märgib, et kriminaalasja menetlemise erinevatel etappidel antud ütluste erinevus detailides ei tähenda veel ütluste vastuolulisust. Taolist seisukohta tõendite hindamisel on väljendatud Riigikohus oma otsuses nr. 3-1-1-108-99 . Küll tähendab kohtukolleegium, et T. M.N-i ütluste usaldusväärse hindamise aluseks ei saa olla pelgalt K.K.i kohta antud ütluste sisu ühetaolisus, vaid tema ütlusi tuleb hinnata kooskõlas teiste asjas olevate tõenditega. Maakohus on oma otsuses analüüsinud nii süüdistatavate kui ka tunnistajate ütlusi omavahel ja seonduvalt muude tõenditega ning tulnud järeldusele T. M.N-i ütluste usaldusväärsuses varguste toimepanemise asjaoludes. Kohtukolleegium osundab, et 13.10.2005.a maakohtu istungil /k.
13. tl 110 / tunnistas K.A end süüdi / k.4 tl. 112/ talle esitatud avaliku varguse süüdistuses. Sama kinnitas kaitsja, lisades, et K.A on end süüdi algusest peale tunnistanud. K.A kohtueelsel uurimisel antud üksikasjalised, varguse episoodi kajastavad ütlused avaldati kohtuistungil. 25.01.2006.a. kohtuistungil hakkas K.A andma ebaselgeid ja faktiliste asjaoludega lahknevaid ütlusi, kuni selleni, et väitis ennast vargusest mitte midagi teadvat ja seletas, et esimese tunnistuse kirjutas lihtsalt asjadest mis pähe tuli ja hilisemates jätkas sama esitamist. Kohtukolleegium nõustub maakohtu järeldustega, et K.A , peaaegu aasta peale toimunut, põhjendamatu ja ebaadekvaatne ütluste muutmine on tingitud ilmselt kõrvaliste isikute mõjutusest ja hinnatavad selgelt mitteusaldusväärsena. Samas märgib kohtukolleegium, et kuigi K.A muutis kohtus oma varem antud ütlusi, kordas ta jätkuvalt, et varguse toimepanemise eel, 06.02.2005.a sai T. M.N K.K.iga kokku ja K.K. oli ka nendega koos valget värvi sõiduautos Opel / kd. 4 tl.220 - 222 / Need K.A ütlused on kokkulangevad M.N-i poolt antud ütlustega. Maakohtus on üheselt tõendamist leidnud, et kõigil kolmel korral kasutati varguse toimepanemiseks K.K.i käsutuses olnud, tema isale, Andres Kaupile kuulunud valget värvi sõiduautot Opel kadett reg nr. 240 SAH. K.K. on nii kohtueelse uurimise käigus kui maakohtu ja ringkonnakohtu istungil eitanud süükspandud mobiiltelefonide avalikku vargust/ kd. 4 tl. 229-231). Ta eitab sündmuskohal viibimist ja M.N-i varasemat tundmist ning temaga suhtlemist. K.K.i väitel andis ta tema käsutuses oleva ja isale kuuluva valget värvi sõiduauto Opeli kellegi Aivari nimelise isiku käsutusse 5,6, ja 7 veebruaril 2005.a, iga päev paariks tunniks, ilma volituseta. Koos auto võtmetega olevat ta tundmatule Aivarile, kelle perekonnanime ega elukohta ta ei tea, andnud ka võtmekimbus olnud korterivõtmed. Oma auto võtmed koos korterivõtmetega sai ta 7.-ndal veebruaril kätte ühe poisi käest, kes tõi need bensiinijaama. Auto seisis Sõpruse pst.l. maja nr. 196 juures. Kohtukolleegium ei loe K.K.i kirjeldatud ütlusi - võõrale isikule auto korduvas ebaseaduslikus kasutada andmises - ilma mistahes võimaluseta tal endal seda isikut tuvastada või sellekohaseid andmeid üle aasta kestnud süüasja uurimise vältel politseile edastada - tõesteks ning leiab, et sellekohane väide on esitatud kaitseversioonina eesmärgil ähmastada toimunu uurimist ja vabaneda karistusest. Kohtukolleegium on seisukohal, et tehioludel, mil K.K. on jätnud esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega ole loonud võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlusest, mida tuleks tõlgendada tema kasuks. Auto kasutamisele andmise kinnitavate andmete esitamata jätmisel on K.K.i vastav väide käsitatav üksnes paljasõnalise kaitseväitena. Aktiivse kaitse tähtsusele süüdistatava väidete õigsuse kontrollimisel on juhtinud tähelepanu Riigikohus oma lahendis 3-1-1-112-
14. Kohtukolleegium, tuginedes eeltoodule, leiab et esimese astme kohus on sisukohaselt käsitlenud ja andnud K.K.i käitumisele juriidiliselt pädeva õigusliku hinnangu kooskõlas kohtus uuritud tõenditega, tunnistajate ütlustega ning K.K.i enda mitteusaldusväärseks loetud ja kaassüüdlaste sisukohaseks loetud selgitustega. 3.
15. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohtus tuvastatud asjaoludel pani K.K. koos M.N-i ja K.A-ga toime inkrimineeritud mobiiltelefonide avaliku varguse. Nad panid teod toime kaastäideviijatena, kuna igaüks neist valitses tegu, s.t. sai seda enda tahtele vastavalt pidurdada ja juhtida, muutudes sellega koosseisupärase teo keskseks figuuriks.
16. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
17. veebruari 2006.a otsuse K.K. suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Ene Randmäe Meelika Aava Jüri Paap