Obsah (6)

§ 117§ 263§ 63§ 73§ 118§ 64

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 19 mai 2006, Tallinn Kriminaalasja number 1-04-110 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Julia Katškov

§ 117

, § 118 p 1 ja § 263 p 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 08 veebruari 2006 otsus Apellatsiooni esitaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokurör ja kannatanu N.Jabloneva Prokurör Ringkonnaprokurör Ave Eisel Süüdistatav A.K., Kaitsja Advokaat Marina Leis Kannatanu esindaja Aleksandr Nauts RESOLUTSIOON Tühistada Harju Maakohtu 08 veebruari 2006 kohtuotsus A.K.i õigeksmõistmises

§ 117

ja

§ 263p 1 järgi.

Uue otsusega: 1. Süüdi tunnistada A.K.

§ 117järgi ja karistada 1/ ühe/ aastase 6 kuulise vangistusega.

2.Süüdi tunnistada A.K.

§ 263p 1 järgi ja karistada 4/ nelja/ kuulise vangistusega.

1 3.

§ 63

lg 2, § 64 lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskemaga ja liitkaristuseks mõista A.K.ile 1/ üks/ aasta 6 kuud vangistust. 4.

§ 73

lg 1,3 alusel jätta A.K.ile mõistetud liitkaristus osaliselt kohaldamata, määrata koheselt kandmisele kuuluvaks karistuseks 6/ kuus/ kuud vangistust, 1 aastat vangistust jätta täitmisele pööramata tingimusel, et A.K. ei pane 3 /kolme/ aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

1. Täitmisele kuuluva 6 kuulise vangistuse kandmise alguseks lugeda A.K.i karistuse kandmisele asumise päev.
2. Katseaja kulgemise alguseks lugeda 19.05.
4. Välja mõista A.K.ilt : - kannatanu Natalja Jabloneva/ Harjumaa, Maardu, Kütte 11-10/ kasuks 20 000/ kakskümmend tuhat / krooni tekitatud kahju katteks, - KrMS § 175 lg 1 p 9, § 179 lg 1 p 2, § 180 lg 1 alusel sundraha 4500 /neli tuhat viissada/ krooni, - KrMS § 175 lg 1 p 3 alusel ekspertiisikulud 10 480/ kümme tuhat nelisada kaheksakümmend/ krooni. Sundraha ja ekspertiisikulud tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034800017 SEB Ühispank või nr 221023778606 Hansapank, viitenumber 2800049748, nr
5. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.
6. Prokuröri ja kannatanu apellatsioonid rahuldada osaliselt Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul, alates 22 maist 2006 Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul, alates 22.05.
7. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: L.M-ile oli esitatud süüdistus ja ta oli kohtu alla antud: -

§ 263

p 1 järgi selles, et ta 22.11.2003 kella 21.00 ajal Harju maakonnas Maardu linnas Ringi 54a maja juures, so avalikus kohas, tungis kallale tema poolset korralekutsumist ignoreerinud J.Jakimenkole ja tekitas talle löömisega mitteeluohtlikud tervisekahjustused, pannes sellega toime avaliku korra raske rikkumise mis oli toime pandud vägivallaga. -

§ 118

p 1 järgi selles, et ta 22.11.2003 kella 21.00 ajal Harju maakonnas Maardu linnas Ringi 54a maja juures tungis kallale J.Jakimenkole appi tulnud Anton Jablonevile, kellele 2 tekitas rusikaga löömisega eluohtlikud tervisekahjustused, millega pani toime raske tervisekahjustuse tekitamise, millega põhjustati oht elule. -

§ 117

järgi selle eest, et ta 22.11.2003 kella 21.00 ajal Harju maakonnas Maardu linnas Ringi 54a maja juures tekitas A.Jablonevile eluohtlikud tervisekahjustused, millede tagajärjel A.Jablonev suri ööl vastu 23.11.2003 oma kodus, seega pani L.M toime teise inimese surma põhjustamise ettevaatamatusest. Harju Maakohus tunnistas L.M-i

§ 117

, § 118 p 1 ja § 263 p 1 järgi, seega kõikides temale inkrimineeritud kuritegudes, õigeks, leides, et ei ole võimalik kindlaks teha millise löögi tagajärjel saabus A.Jablonevi surm. Kannatanu J.Jakimenko ja sündmusi pealt näinud tunnistajate ütlused on vastuolulised ja kohus tõlgendades kõik kõrvaldamata kahtlused süüdistatava kasuks. Maakohus luges tõendatuks, et L.M lõi J.Jakimenkot jalaga tuharatesse ja tõukas kannatanuid, kuid selline tegevus ei ole põhjuslikus seoses tagajärgedega ja sellist süüdistust ei ole L.M-ile esitatud. Süüdistatava poolt avaliku korra rikkumist kohus ei tuvastanud. APELLATSIOONIDE RINGKONNAKOHTUS: SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Apellatsioonis prokurör ei vaidlusta L.M-i õigeksmõistmist

§ 118

p 1 järgi, kuna leidis juba maakohtus et selline süüdistus on esitatud põhjendamatult.

§ 117

ja § 263 p 1 järgi õigeksmõistmise osas leiab, et kohtuotsuses sisalduvad järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele ning otsus L.M-i õigeksmõistmises

§ 117

ja § 263 p 1 järgi kuulub tühistamisele alljärgnevatele põhjustel: Asjaolu, et esialgselt tuvastati eeluurimisel toimunu asjaolud J.Jakimenko ja J.Gavrilovi ütluste alusel ei saa olla politseiametniku ebaseadusliku käitumise aluseks. Alustati isikutest kes politseisse läksid ja kõige paremini oskasid ütlusi anda. Praeguseks on kõik vajalikud tunnistajad kohtuistungil üle kuulatud. Kohus peab küll usaldusväärseteks J.Gavrilovi, R.Zakerovi, B.Gratšjovi ja I.Permjakovi ütlused kuna need langevad omavahel kokku, kuid jätab selgitamata millises osas need ütlused kokku langevad. Kohus on jätnud nende ütluste erinevused tähelepanuta. Samuti on jätnud tähelepanuta, et I.Permjakov on süüdistatava tuttav ja tunnistaja B.Gratšjov teab samuti süüdistatavat. Prokurör avab tunnistaja B.Gratšjovi poolt kohtuistungil ja kohtueelsel uurimisel antud ütluste sisu, leides, et tunnistaja on oma ütlusi muutnud ja need ei ühti kõiges ka teiste tõenditega. Erinev on ka tunnistaja poolt sündmuse toimumise aeg. Seega kohtu järeldus tunnistaja ütluste kokkulangevuste kohta ei ole õige. Prokurör avab tunnistaja I.Permjakovi kohtulikul uurimisel ja kohtueelsel uurimisel antud ütluste sisu, leides, et need on erinevad ka sellest kellelt ja kuidas ta on saanud teada juhtunust. Selgusetuks jääb miks on kohus jätnud tõendite analüüsist kõrvale tunnistajate V.Žiljakova ja N.Auelbajeva ütlused, kuigi üks tunnistaja andis ütlusi kohtus ja teine esitas avalduse ja palus seoses raske haigusega ütlused avaldada. Prokurör avab tunnistajate V.Ziljakova poolt kohtulikul ja kohtueelsel uurimisel antud ütlused ning tunnistaja N.Auelbajeva kohtueelsel uurimisel antud ütlused, leides, et tunnistajad andsid ütlusi noormeeste käigust haiglasse, kuigi J.Gavrilov ja R.Zakerov lõpuks väitsid, et peale Ringi tänavalt lahkumist nad haiglas ei käinud. 3 Tekib küsimus, et kui tunnistajad autos ei viibinud, tuvastatud on et autoroolis oli J.Gavrilov, kes siis autos viibisid. Tunnistajad rääkisid, et auto oli inimesi täis ja välja tuli 3-4 isikut. Kui võtta aluseks tunnistajate ütlused haiglas käimisest, mida kinnitab ka kannatanu J.Jakimenko, tekib küsimus kus olid vahepeal J.Gavrilov ja R.Zakerov, kuna hiljem olid nad jälle autoga klubi juures, kusjuures roolis oli J.Gavrilov. Prokurör leiab, et kohtu järeldus, et kannatanute löömine on toimunud hiljem mingi teise konflikti käigus on täielikult alusetu. Keegi tunnistajatest ega kannatanutest ei ole rääkinud mingist teisest konfliktist. Prokurör avab tunnistaja A.Dušakovi poolt kohtulikul uurimisel ja kohtueelsel uurimisel antud ütlused ja leiab, et need on sarnased sellest, et J.Jakimovil olid näos vigastused ja A.Jablonevil oli halb olla ja ta saatis Jablonevi koju. Ülekuulatud isikud ei räägi täpsest ajast. See, et konflikt kestis mõne minuti, ei välista noormeeste haiglasse jõudmist kell 22.30. A.Dušakov on andnud ütlusi, et olles saatnud tütarlapse koju, kusjuures jalutuskäik oli kestnud umbes pool tundi, läks ta Ringi tn maja juurde tagasi, kuid sõpru seal enam ei olnud, hankis J.Gavrilovi telefoninumbri ja helistas J.Gavrilovile. Sai viimaselt teada, et poisid on haiglas kuna said peksa. Seega ei ole põhjust seada kahtluse alla selle pooleteise tunni sisustamise kohta J.Jakimenko, A.Dušakovi, R.Zakerovi ja J.Gavrilovi poolt eelluurimise alguses antud ütlusi. Fakt, et konflikt L.M-iga toimus täpselt kell 21.00 ei ole tõendamist leidnud ega ole ka süüdistuses märgitud. Tegemist on olnud orienteeruva ajaga. Ka ei ole ükski tunnistaja ega ka kannatanu andnud ütlusi mingi teise seltskonnaga asetleidnud konfliktist Ringi 54 maja juures ega ka mujal. Maardu on väike linn ja süüdistatavaga konfliktist räägiti juba järgmisel päeval, kuid teiste isikutega kannatanute konfliktist ei ole kunagi keegi rääkinud. Prokurör leiab, et tunnistaja A.Dušakovi ütlustega on võimalik tuvastada, et autos viibinud Roma nimeline isik on just Ruslan Zakerov ja kõrvutades tema ütlusi ka J.Gavrilovi ütlustega teeb prokurör järelduse, et R.Zakerovi ütlused, et ta lahkus sündmuskohalt kell 22.00 ajal on ebausaldusväärsed. Auto värvi kirjelduse kohta leiab prokurör, et pimedal ajal on võimalik ka eksida auto värvis. Parandus arstitõendil ei lükka ümber teisi tõendeid ega anna alust arvata, et sellega oleks soovitud saavutada mingit võltslikku või kedagi teist süüstavat tagajärge. Kohus on jätnud hinnangu andmata N.L.M-i ütlustele. Prokurör esitades tunnistaja ütlused leiab, et need on toimunust ülevaate andmisel erinevad. Prokurör leiab, et just konflikt L.M-iga ja nimelt just viimase tegevuse tagajärjel sai vigastused nii J.Jakimenko ja ka A.Jablonev, kes nendesse hiljem suri. Ekspertiisiaktides antud arvamuste ja eksperdi kohtuistungil antud ütluste alusel on tuvastatav, et kannatanu J.Jakimenko ütlused süüdistatava poolt A.Jablonevi rusikaga löömisest millest, viimane kukkus asfaldile, on aktides antud arvamusega riimuvad. Tuvastatud on, et kannatanu koljuluu oli tavalisest õhem ning peale lööki kaotas ta teadvus, seega oli löök tugev. Ka asjaolu, et kannatanu oli võimeline pärast ise liikuma ning koju minema on kooskõlas eksperdi poolt antud arvamusega vigastuste väljakujunemise ja surma saabumise ajaga. N.Jabloneva, A.Jakimenko ja V.Laur on andud ütlusi võimalikust uurimise mõjutamisest süüdistatava kasuks. Mõjutada püüdnud isikud on ise süüdistatavad kriminaalasjades. Antud juhul ei ole alust rääkida ka hädakaitsest. Loomulikult on taunitav avalikus kohas urineerimine ja ebatsensuurselt sõimamine, kuid kannatanute poolt süüdistatavat ohustava ja õigusvastase ründe alustamist, mida oleks vaja olnud löömisega tõrjuda, ei ole tuvastatud. L.M, olles ärritatud tekkinud olukorrast, lõi rusikaga J.Jakimenkot näkku ja sellise tegevuse peale autost väljajooksnud A.Jablonevi samuti rusikaga näkku. Sõim ei ole õigustuseks isiku löömisele. 4 J.Jakimenko ütluste alusel sai ta rusikaga löögi näkku vaid peale seda kui ta vastas süüdistatavale et pole viimase asi mida ta teeb. Seejärel läks süüdistatav ise A.Jablonevi juurde ja lõi ka teda nii, et viimane kukkus ja kaotas teadvuse. Tähelepanuta ei saa jätta asjaolu, et lööja on endine poksija, kellel on kindlasti füüsiliselt rohkem jõudu kui spordiga mittetegeleval isikul või alaealisel noormehel. Kokkuvõtvalt prokurör leiab, et osadele tõenditele ei ole kohus hinnangut andnud, seega on kohtuotsus osaliselt põhistamata, mis on kriminaalmenetluse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 1 p 7 kohaselt ja toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise. Kohtuotsuse järeldused ei vasta tuvastatud asjaoludele mis samuti toob kaasa kohtuotsuse tühistamise. Tuvastamist on leidnud L.M-i süü

§ 117

ja § 263 p 1 järgi ettenähtud kuritegude toimepanemises ja prokurör palub Harju Maakohtu õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamist ja uue otsusega L.M-i süüdi tunnistamist

§ 117

järgi ja tema karistamist 2 aastase vangistusega,

§ 263

lg 1 järgi ja karistada teda 4 kuulise vangistusega,

§ 64

lg 1 alusel mõista liitkaristuseks 2 aastat vangistust, tsiviilhagid palub prokurör rahuldada. Kannatanu N.Jabloneva palub apellatsioonis Harju Maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega L.M-i karistamist

§ 117, 118 p 1 ja § 263 p 1 järgi.

Kannatanu on seisukohal et süüdistuses esitatud teod on tuvastamist leidnud ja L.M on temale inkrimineeritud kuritegude toimepanemistes süüdi. Kui L.M oleks kodust välja kutsunud politsei, ei oleks konflikti olnud ja poeg ei oleks surnud. Tuharate piirkonda on võimalik lüüa vaid juhul, kui isik on lööja poole seljaga. Seega on L.M-i ütlused J.Jakimenko tema poole pöördumisest tahtlusega urineerida tema peale, ebaõiged. L.M kasutas urineeriva poisikese abitust ja lõi teda alguses jalaga tuharatesse ja hiljem rusikaga näkku. Juurde tulnud A.Jablonevile lõi L.M koheselt rusikaga näkku ja pöördudes uuesti J.Jakimenko poole lõi viimast jälle paar korda rusikaga. Selline agressiivne käitumine pole kuidagi võrreldav urineerimisega põõsaste juures. Tunnistajate J.Gavrilovi ja R.Zakerovi selgitused oma tunnistuste muutmisest ei ole tõepärased kuna A.Jablonevi surma põhjus oli veel teadmata ning neid ei süüdistatud milleski, neil polnud midagi karta. Tunnistaja A.Dušakov on andnud kogu aeg ühesuguseid ütlusi. Konflikt kannatanute ja kellegi teise vahel sama õhtul Maardu linnas ei ole tuvastamist leidnud. Kannatanu, tuues ära tunnistaja B.Gartšjovi poolt antud ütluste sisu, leiab, et need ei vasta tõele kuna on vastuolus nii tunnistajate kui ka süüdistatava L.M-i poolt antud ütlustega. Samuti seab kannatanu kahtluse alla tunnistaja I.Permikovi poolt antud ütlused kuna need on vastuolus tuvastatud asjaoludega. Kannatanu leiab, et L.M püüab vastutusest kõrvale hoida, ei kahetse toimepandut, on alust teda karistada reaalse vangistusega. Apellatsioonikohtu istungil apellant- prokurör toetas esitatud apellatsiooni ja palus selles esitatud motiividel L.M süüdi tunnistada ja karistada teda vastavalt apellatsioonis taotletule ning esitatud tsiviilhagi täielikku rahuldamist. Kannatanu apellatsiooni osas palus rahuldada taotlus L.M-i süüdimõistmises

§ 117järgi, muus osas apellatsioon rahuldamisele ei kuulu.

Apellandi N.Jabloneva esindaja palus kannatanu poolt esitatud apellatsioon rahuldada, täpsustas, et loobub apellatsioonis esitatud taotlusest L.M-i süüdimõistmises

§ 263p 1 järgi kuna see episood ei ole puutumuses kannatanu N.Jablonevaga.

5 Süüdistatav palus jätta kohtuotsuse muutmata. Kaitsja palus jätta kannatanu apellatsioon läbi vaatamata ja prokuröri apellatsioon rahuldamata. Leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja tühistamisele ei kuulu. RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS: 1. Puudutavalt kannatanu poolt apellatsioonis esitatud taotlust L.M-i süüdimõistmiseks

§ 118p 1 järgi peab kohtukolleegium vajalikuks märkida järgmist: Vastavalt asja materjalidele on maakohus tulenevalt Kr

MSRS § 2 lg-st 1 antud asja menetlenud KrMK sätteid järgides. KrMK § 210 lg 3 kehtestas, et kui prokurör kohtuliku arutamise tulemusena jõuab veendumusele, et kohtuliku uurimise andmed ei kinnita kohtualusele esitatud süüdistust, on ta kohustatud süüdistusest loobuma ja esitama kohtule loobumise motiivid. Antud juhul ongi prokurör, kes vastavalt KrMK § 210 lg 2 juhindub seaduse nõuetest ja oma sisemisest veendumusest, mis põhineb kõikide asjaolude läbivaatamisel, tulnud järeldusele, et L.M-ile esitatud süüdistus

§ 118p 1 järgi ei ole kooskõlas seadusega ja on selles osas süüdistusest loobunud.

Seega on

118 p 1 järgi L.M-i õigeksmõistmine kooskõlas KrMK § 268 lg 4 sätestatuga ning ka kehtiva KrMS § 301 nõudega, mis näeb ette, et kui prokurör loobub süüdistusest, teeb kohus menetlust jätkamata õigeksmõistva otsuse. Ülaltoodust lähtuvalt kohtukolleegium leiab, et kannatanu apellatsioonis esitatud taotlus L.M-i süüdimõistmiseks

§ 118p 1 järgi ei ole kooskõlas seadusega ning rahuldamisele ei kuulu.

1. Prokuröri ja kannatanu poolt esitatud apellatsioonides on esitatud vastuväited maakohtu poolt tõendite antud hinnangule ja leitud, et otsuse järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Seetõttu peab kohtukolleegium vajalikuks anda hinnang asjas kogutud ja kontrollitud tõenditele. Süüdistatav L.M on andnud maakohtus ütlusi sellest, et 22.11.2003 õhtul, tulles koos pojaga Ringi 54a maja ette, nägi maja ees autot, kus viibisid ebakained noormehed. Maja ees urineeris üks noormees. Tema küsis mis toimub, seepeale keeras noormees tema poole tahtes urineerida tema peale ja sõimas teda ebatsensuurselt. Ta tõukas jalaga noormeest tuharate piirkonda, noormees tahtis teda lüüa, siis tõukas ta noormeest õlast. Seepeale tulid autost veel kaks noormeest ähvarduste ja sõimuga, temale lähenes autost paremalt poolt väljunud noormees ja tahtis teda lüüa, ta põikas eemale ja tõukas noormeest õlast. Lõi jalaga noormeeste autot, käskides minema sõita. №ormehed ilmselt tundsid ta ära kui Daša isa, istusid kiiresti autosse ja lahkusid. Keegi noormeestest ei kukkunud, ta ei ole kedagi näkku löönud, kuid kinnitas, et lubas relva kasutada/ I kd. t.lk. 279/. Kannatanu Juri Jakimenko on andnud süüdistatavast erinevaid ütlusi toimunu kohta ja nimelt on ta kinnitanud, et tõepoolest käitus valesti urineerides maja akende all. Tema juurde astus meesterahvas ja küsis, et mida ta teeb ja lõi teda ootamatult rusikaga näkku. Seepeale tuli autost välja A.Jablonev et teda kaitsta ja mees lõi Jablonevi rusikaga pähe, millest viimane kukkus. Jablonevil mütsi ei olnud. Seejärel pöördus mees uuesti tema poole ja lõi veel paaril korral teda rusikaga näkku. Tema löökidest ei kukkunud, kuid A.Jablonev jäi maha lamama. 6 Koos teistega tõstsid teadvusetu Jablonevi autosse ja seejärel sõitsid Kallavere Haiglasse, seal talle esmaabi ei antud, dokumente ei vormistatud, arst pühkis tema näolt vere. Haiglast toodi auto juurde ratastool, kuid A.Jablonev keeldus arstiabist, korrates et kõik on korras. Seejärel sõideti koos klubi ette. Teab, et A.Jablonevil valutas pea, tal oli paha olla. Politseisse läks koos isaga järgmisel päeval, R.Zakerov oli koos temaga. Politseisse tuli ka J.Gavrilov. Enne seda olid teada saanud A. Jablonevi surmast. Kohus on tulnud järeldusele, et Ringi 54a maja juures toimunu kohta on usaldusväärsed süüdistatava ütlused ja neid kinnitavad tunnistajate J.Gavrilovi ja R.Zakerovi poolt kohtuistungil antud ütlused ning tunnistajate I.Permjakovi ja B.Gratšjovi poolt antud ütlused kogu kriminaalmenetluse vältel, sest need langevad omavahel kokku. I.Permjakovi poolt kohtuistungil antud ütluste kohaselt / I kd. t.lk. 293-294/ viibis tema 22.11.2003 aastal kella 21.00 ajal Ringi 52 majast umbes 50-60 meetrit eemal autos. Koos temaga oli autos tuttava naisterahvas, kellega ta ajas juttu. Maja trepikoja ees rääkis L.M, kes on tema tuttav, juttu kellegi noormehega. Nende liigutusi tunnistaja ei näinud. Maja juurde pargitud autost väljus veel kaks isikut, oli kuulda sõimlemist. Kõik seisid, liigutusi ei näinud, Kõik toimus väga kiiresti, noormehed istusid autosse ja sõitsid minema. On ka kinnitanud, et rääkis tuttavaga juttu ja pidevalt juhtunut ei jälginud. Tunnistaja B.Gratšov on kohtuistungil andnud ütlusi/ I kd. t.lk. 292-293/, et tema vaatas
2. 11.2003 aastal välja oma maja aknast. Tema majast on sündmuskohani 35-40 meetrit, nähtavus oli hea. Nägi, et noormehe, kes seisis seljaga tema poole ja L.M-i vahel tekkis tüli, mille käigus noormees väljendus ebatsensuurselt. L.M lõi noormeest jalaga tuharatesse. Maja ees olevast autost väljusid veel 2 noormees, üks teepoolsest tagumisest uksest ja teine autojuhi koha pealt, kes hakkas esitama pretensioone süüdistatavale. Vist see kes oli autojuht üritas tõugata süüdistatavat, kes tõukas noormeest õla piirkonda. Siis nad väljendudes ebatsensuurselt lahkusid kiirustades. Kellegi kukkumist ei näinud. Tõendina on antud juhul käsitatavad I.Parmjakovi ja B.Gratšovi kohtuistungil antud ütlused kuna vastavalt kohtuistungi protokollile ristküsitluse käigus I.Permjakovi ega B.Gratšovi kohtueelsel uurimisel antud ütlusi KrMS § 289 alusel ei avaldatud ning KrMS § 291 alusel tunnistajate ütluste avaldamise seaduslikud alused puuduvad ja kohus ei ole neid ka kohtuliku uurimise lõppemisel avaldanud/ II kd. t.lk. 59/. Seega on kohus ekslikult kohtuotsuses mõlema tunnistaja kohtueelsel uurimisel antud ütlusi kajastanud ja neile tuginenud. Ülaltoodud tunnistajate poolt antud ütlustele hinnangu andmisel kohtukolleegium, jättes tähelepanuta apellatsioonis esitatud kohtueelsel uurimisel antud ütlustele toetuvat analüüsi, soostub prokuröri apellatsiooni väidetega ning leiab, et I.Permjakov sündmusi ei jälginud, ega osanud seetõttu tõendamiseseme asjaolude kohta selgeid ütlusi anda. Tunnistaja B.Gratšovi ütlused sellest, et tema nägi, et autost väljusid kaks noormeest, kes hakkasid esitama L.M-ile pretensioone, tema kuulis sõimlemist, autojuht, läks L.M-i juurde ja üritas lükata süüdistatavat, viimane tõukas noormehe eemale, kõik lahkusid kiiresti, kellegi kukkumist ei näinud, ei ole kooskõlas kogu asjas tuvastatud faktoloogiaga, kuna ükski tunnistaja ega süüdistatav ega kannatanu ei ole andnud ütlusi autot juhtinud J.Gavrilovi poolt süüdistatava juurde minemist, tema poolt süüdistatava löömise soovi, löömise liigutuse tegemist ning viimase poolt J.Gavrilovi lükkamist. Samuti on tunnistaja kinnitanud, et vaatas kogu aeg aknast välja ja nägi kogu toimunut selgelt, kuid ei ole andnud ütlusi faktist, et süüdistatav läks auto juurde ja lõi jalaga vastu autot, milline käitumine on kinnitust leidnud eelkõige süüdistatava enda ütlustega ja ka kannatanu J.Jakimenko poolt antud ütlustega. Kohtukolleegium soostub prokuröri ja kannatanu apellatsioonides antud arvamusega, et kohtu poolt ülaltoodud tunnistajate ütluste hindamine riimuvateks nii omavahel ja ka teiste 7 tõenditega ei ole kooskõlas asja materjalidega ning kohtukolleegium leiab, et ülaltoodud tõendite alusel kannatanu J.Jakimenko poolt antud ütluste valedeks tunnistamine on ekslik. Tunnistajate J.Gavrilovi ja R.Zakerovi kohtuistungil ristküsitluse käigus on nii prokurör kui ka kannatanu esindaja taotlenud tunnistajate poolt kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist seoses sellega, et kohtuistungil antud ütlused on erinevad kohtueelse uurimise alguses korduvalt antud ütlustest. Kohus on menetlusosaliste taotlused rahuldanud ning seega on maakohtu poolt J.Gavrilovi ja R.Zakerovi kohtueelsel uurimisel antud ütlustele hinnangu andmine seaduslik. J.Gavrilov on kohtueelsel uurimisel /I kd. t.lk. 21, 26-28, 96-97/andnud ütlusi sellest, et 22.11.2003 õhtul lõi meesterahvas J.Jakimenkot kahel korral rusikaga näkku. A.Jablonev väljus autost ja meesterahvas lõi teda hooga pähe, mille peale viimane kaotas tasakaalu ja kukkus asfaldile. Seejärel lõi mees veel mitu korda J.Jakimenkole vastu pead. Anton Jablonev kaotas teadvuse. Peale seda sõitsid nad Kallavere Haiglasse. Hilisemal kohtueelsel uurimisel / I kd. t.lk. 204-205/ on tunnistaja J.Gavrilov oma ütlusi muutnud ja selgitanud, et maja ees lõi mees J.Jakimenkot vaid jalaga tuharatesse. A.Jablonev püüdis ise meest lüüa, viimane vaid lükkas teda eemale. Keegi ei kukkunud, kellelgi mingeid vigastusi ei olnud. Kohtuistungil on J.Gavrilov andnud ütlusi sellest, et ta ei näinud mis toimus J.Jakimenko ja meesterahva vahel, oli mingi vaidlus, ei kuulnud mille pärast tülitsevad, auto aknad olid kinni. Mis seal toimus ta ei näinud kuna tagumised autod varjasid toimunut. Ta vabandas meesterahva ees, istusid autosse ja sõitsid ära Mäletab, et A.Jablonev ja meesterahvas seisid teineteisest 3-4 meetri kaugusel. Ta ei näinud mis nende vahel toimus. Ta väljus autost, jäi ukse juurde ja vabandas. Lahkusid kõik koos. J.Jakimenkol ega A.Jablonevil mingeid vigastusi ei olnud. Haiglasse ei sõidetud. Pärast toimunut sõideti 300 meetrit eemale lasteaia juurde, sinna tuli ka A.Dušakov ja nad olid seal umbes 5-10 minutit, siis mindi lahku. A.Jablonev ja A.Dušakov lahkusid koos. Teised läksid koju, tema viis auto parklasse. Selgitab, et kohtueelse uurimise alguses andis valeütlusi kuna sai järgmisel päeval kellegi helistamise järgselt teada, et A.Jablonev on öösel surnud, kartis, et teda hakatakse A.Jablonevi surmas süüdistama/ II kd. t.lk. 279-280/. Tunnistaja Ruslan Zakerov on kohtueelsel uurimisel / I kd. t.lk. 130-133/ andud ütlusi sellest, et 22.11.2003 aastal kella 21.30 paiku kohtas Maardus sõiduautoga sõitvaid tuttavaid. Roolis oli J.Gavrilov, tema kõrval istmel J.Jakimenko, tagumisel istmel A.Dušakov ja A.Jablonev. Ringi 54a maja juures A.Dušakov väljus autost, läks tütarlapse juurde. J.Jakimenko väljus autost, et tualetti minna. Auto oli pargitud paralleelselt majaga. Nägi autost mööduvat meest koos lapsega. Ta mängis mobiiltelefoniga kui järsku hüppas autost välja A.Jablonev. Auto ukse avas ka J.Gavrilov, tõusis istmelt kuid autost ei väljunud. Ta väljus autost, nägi maas lamavat A.Jablonevi, J.Jakimenkol oli huul katki. Anton oli teadvuseta. Kolmekesi tõstsid nad Antoni autosse ja sõitsid haiglasse. Juri läks haiglasse, kus meditsiiniõde andis temale ratastooli Antoni toomiseks, kuid Anton keeldus haiglasse minemast. Haiglasse sõites ütles Juri, et teda lõi mees maja juurest. Haiglast sõitsid nad edasi ja said kokku Artjomiga. Artjom ja Anton väljusid autost. Hilisemal ülekuulamisel / I kd. t.lk. 198-199/on R.Zakerov muutnud oma ütlusi, seletades, et nägi kuidas mees lõi jalaga tuharatesse J.Jakimenkot. Autost väljunud Anton püüdis meest lüüa, kuid mees põikles löögist eemale ja maha kukkus Antoni müts. Mees lükkas Antoni endast eemale. Ta ei näinud et keegi oleks kukkunud. Kohtuistungil on R.Zakerov andnud ütlusi, et sõitsid autoga trepikoja ette, autost väljunud J.Jakimenkol tekkis mööduva meesterahvaga konflikt, mida räägiti ei kuulnud. Meesterahvas andis vist J.Jakimenkole vastu tuharaid. Autost väljus Jablonev, kes tahtis meest lüüa, viimane aga lükkas Jablonevi eemale. Keegi tundis mehe ära ja kõik lahkusid kiiresti. Roolis oli 8 Gavrilov, kas ka tema autost väljus ei mäleta. A.Jablonev ei kukkunud. Siis sõideti lasteaia juurde. Hakati ennast koju sättima. Keegi poistest tervise üle ei kurtnud. Täpsustab, et haiglas ikka ei käinud. A.Jablonevil midagi haiguslikku ei olnud, oli agressiivne. Järgmisel päeval sai teada Jablonevi surmast, nad leppisid kokku, et räägivad, et käisid haiglas, kartsid, et neid hakatakse süüdistama Jablonevi surmas/ I kd. t.lk. 281/. Kohus on leidnud, et usaldusväärsed on oma ütlusi muutnud tunnistajate poolt kohtuistungil antud ütlused, et need on kokkulangevad ja kohus on aktsepteerinud nende selgitust miks nad eeluurimisel andsid teistsuguseid tunnistusi ning need on olnud ka aluseks õigeksmõistva kohtuotsuse tegemisele ja kannatanu J.Jakimenko poolt antud ütluste ebausaldusväärseteks tunnistamisele. Kohtukolleegium leiab, et ülaltoodud kohtu järeldus on ekslik ja nõustub nii kannatanu kui ka prokuröri poolt apellatsioonides esitatud väitega, et sündmustele järgneval päeval, kui oma kodust leiti A.Jablonevi laip, ei teadnud keegi surma põhjust. R.Zakerov ja J.Gavrilov teadsid vaid, et A.Jablonev läks auto juurest ära koos A.Dušakoviga. Kohtukolleegium leiab, et nii J.Gavrilovi kui ka R.Zakerovi korduvalt antud ütluste muutmise põhjendusse tuleb suhtuda kriitiliselt. Neil ei olnud mingit alust arvata, et neid hakatakse süüdistama sõbra surmas ning samuti ei olnud mingit mõtet kokku leppida haiglas käimisest kui seal nende ütluste alusel ei käidudki. Kohus leidis, et konflikti toimumise ajaks on 21.00, haiglasse jõudmise aeg aga 22.40, konflikt aga kestis minuteid, tuvastamist pole leidnud mis toimus vahepeal ja kuna haigla asub lähedal, haigla juurde sõitnud auto värvust on kirjeldatud nii halli kui sinisena, teeb järelduse, et noormeeste seltskond vahetus sündmusele järgnenud ajavahemiku jooksul kuni haiglasse pöördumiseni ning, et Jakimenko ja Jablonevi löömine on toimunud mõne teise, hilisema konflikti käigus, mida noormehed ei avaldanud ja mida ei ole suutnud tuvastada ka eeluurimine. Kohtukolleegium leiab, et sellised kohtu järeldused on meelevaldsed kuna puuduvad vähimadki tõendid, mis annaksid aluse ülaltoodud järelduse tegemiseks. Apellatsioonides on õigustatult heidetud kohtule ette, et maakohus on jätnud täielikult hindamata kohtuistungil ülekuulatud tunnistajate A.Dušakovi, V.Žiljakova ja kohtueelsel uurimisel antud ja kohtulikul uurimisel seaduslikult avaldatud tunnistaja N.Auelbajeva ütlused. Nimelt on tunnistaja A.Dušakov, kes kinnitas tema poolt kohtueelsel uurimisel antud tunnistusi, andnud ütlusi sellest, et tema väljus autost ja läks koos Daša L.M-iga jalutama. 20-30 minuti pärast saatis ta Daša L.M-i koju, kuid Gavrilovi autot maja ees enam ei olnud. Ta helistas Gavrilovile ja sai teada, et nad on haiglas. Lepiti kokku uuesti kohtuda. Saadi kokku Karjääri tänava klubi juures. Autos olid Gavrilov, Jablonev, Jakimenko ja Roma. Poisid rääkisid et J.Jakimenko ja A.Jablonev said Ringi tänava maja juures ühelt mehelt peksa, käisid haiglas. J.Jakimenko, kellel olid peksmisjäljed näos, oli ennast haiglas puhtaks pesnud. Umbes 5 minuti pärast väljus ta koos A.Jabloneviga autost ja läksid endise lasteaia hoovi. Anton ütles, et tal on paha olla ja oksendas, umbes 20 minuti pärast läks saatis Antoni koju. Täpsustas kohtuistungil, et temale keegi juhtnööre ütluste andmise kohta ei andnud, saadi küll teiste poistega hiljem kokku, kuid konkreetselt kes oli peksja alguses juttu ei olnud, hiljem arvati, et see oli L.M. Seega kinnitab tunnistaja kannatanu J.Jakimenko ütlusi peksa saamisest maja juures ja haiglas käimisest. Ka J.Gavrilov ja R.Zakerov on kohtueelsel uurimisel rääkinud haiglas käimisest. Kohtuistungil on nad aga kinnitanud, et haiglas ei käidud, need ütlused andsid vaid 9 J.Jakimenkoga kokkuleppe alusel. Samas on aga tunnistaja A.Dušakov kinnitanud, et rääkis telefoni teel just J.Gavriloviga, kes oligi autojuhiks ja viimane kinnitas haiglas olemist. Tunnistaja Veera Žiljakova on kohtuistungil andnud ütlusi, et töötab Kallavere Haiglas meditsiiniõena ja teab J.Jakimenkot. 22.11.2003 oli ta haigla vastuvõturuumis valves. Kuulis autot tulemas, sanitar läks ust avama. Talle öeldi, et ühel on ajupõrutus. Ta pani žurnaali kirja aja 22.
3. Sanitar võttis ratastooli ja läks auto juurde, kuna vigastaud noormees ei saanud kõndida. Keegi avas auto tagumise ukse, kuid siis tõmmati uks uuesti kinni. Tuli üks noormees kellel oli suu verine ja küsis rätikut. Läks tualettruumi ennast pesema. Üks pikem noormees tuli ja tõi ratastooli tagasi. Žurnaali kantud aja parandas tema hiljem ära kuna arstiabi ei antud ja midagi ei olnud selle ajaga kirja panna. Tema nägi, et autos oli mitu noormeest. Kui ta küsis, et mis on lahti, mis kedagi ei sisse tooda, talle vastati, et noormees ei soovi abi. Kui noormehed hakkasid ära minema nad rääkisid, et „ ta lõi ta kohe teadvusetuks, ta on meistersportlane“ Tunnistaja N.Auelbajeva, kes oli samuti 22.11.2003 aastal haiglas tööl on kinnitanud, et 22.11.2003 aastal kella 22.30 ajal sõitis haigla juurde auto. Autost väljus 3-4 noort meest. Nad teatasid, et autos on tugevalt pekstud noormees, kes vajab abi. Kuna ta ise käia ei saavat tõi ta auto juurde ratastooli. №ormees aga keeldus arstiabist ja haiglasse tulemast/ I kd. t.lk. 228229/. Nagu juba märgitud kinnitas A.Dušakov, et helistades ütles talle autot juhtinud J.Gavrilov, et nad on haiglas. Hiljem saadi kokku tunnistajaga telefoni teel lepitud kohas, klubi juures. Nii J.Jakimenko kui ka tunnistaja A.Dušakovi ütluste kohaselt olid J.Gavrilovi poolt juhitud autos J.Jakimenko, A.Jablonev ja Roma. Siis oli ka juttu sellest, et saadi mehe käest peksa, käidi haiglas, tema oli see, kes läks koos ennast halvasti tundva A.Jabloneviga minema. Tuvastatav on ka fakt, et Roma nimeline isik saab olla vaid R.Zakerov, kes samuti on muutnud oma ütlusi ja eitab haiglas käimist, kinnitades, et tema lahkus juba 22.00 olles lasteaia juures koos teistega. Samas kinnitab, et nägi kui koos lahkusid A.Jablonev ja A.Dušakov. Fakti, et tegemist sai olla vaid R.Zakeroviga kinnitab ka asjaolu, et kohtueelsel uurimisel käigus on A.Dušakov andnud ütlusi sellest, et auto peale võeti ja autos sõitis nendega Ringi tn 54 a maja juurde Roma, kelle perekonnanime ta ei tea./ I kd. t.lk. 25/. Ülaltoodud põhistusest lähtuvalt kohtukolleegium leiab, et on alust kahtluse alla seada tunnistajate J.Gavrilovi ja R.Zakerovi poolt kohtuistungil antud ütluste õigsust ning ülaltoodud ütlustes esinevad vastuolud on kohus jätnud tähelepanuta mis annab kohtukolleegiumile seadusliku aluse tuvastada tõendite hindamise ühekülgsust ja puudulikkust, mis omakorda on viinud ebaõigete järeldusteni ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseni. Puudutavalt konflikti toimumise aega soostub kohtukolleegium prokuröri poolt apellatsioonis kajastatuga, et ekslik on kohtu poolt L.M-i süü välistamiseni viinud järelduste rajamine asjaolule, et konflikti toimumise ja haiglasse jõudmise vahele jääb poolteist tundi, mille kohta keegi ei ole ütlusi andnud. Nii on R.Zakerov kohtueelsel uurimisel rääkinud, et Ringi tänava maja juures, kui J.Jakimenko läks loomulikke vajadusi rahuldama oldi kella 21.30 ajal. Kohus on jätnud selle tähelepanuta kuigi on need ütlused lugenud usaldusväärseteks kuna on analoogsed oma sisult kohtulikul uurimisel antud ütlustega. R.Zakerov ei ole kunagi andnud ütlusi sellest, et J.Jakimenkoga oleks olnud kokkulepe valetada ka sündmuste toimumise ajast. A.Dušakov on kohtuistungil andnud ütlusi sellest, et Daša L.M-iga kokkusaamise ja uuesti poistega klubi juures kokkusaamise vahele jäi umbes 1 tund kuni 1,5 tundi/ II kd. t.lk. 58/. Kohtueelsel uurimisel on A.Dušakov andnud ütlusi sellest, et 22.
4. 2003 kella 21.00 paiku oli ta koos A.Jablonevi ja sõpradega oma hoovis. Hiljem sõitis sinna J.Gavrilov, nad istusid autosse ja sõitsid neljakesi veidi ringi, siis sõideti Romale järele. Vanas Maardu osas võeti 10 auto peale Roma ja sõideti veel veidi ringi. Pärast palus ta ennast viia tuttava tütarlapse D.L.M-i maja juurde/ I kd. t.lk. 25/. Tunnistaja G.Keller, kes on kohtuistungil üle kuulatud ja seaduslikult avaldatud ka tema kohtueelsel uurimisel antud ütlused, on kinnitanud, et tema nägi 22.11.2003 Ringi 54a maja juures autot, kus olevad vene keelt kõnelevad noormehed tahtsid tüli norida, tema ei teinud sellest välja, nägi, et üks noormeestest läks maja ette urineerima. Kell võis olla umbes 21.50 / I kd. t.lk. 42/. Ka tunnistaja B.Gratšov, keda kohus on samuti pidanud usaldusväärseks tunnistajaks on isiku fotode järgi äratundmiseks esitamise protokollis märkinud, et tunneb ära fotode järgi L.M-i fotol isiku, kes osales 22.11.2003 aastal kell 22.00 toimunud konfliktis/ I kd. t.lk. 38-39/ Ülaltoodust lähtuvalt kohtukolleegium leiab, et eelpooltoodud kohtu järeldus konflikti toimumisest täpselt kell
5. 00 ei ole kooskõlas asja materjalidega vaid tegemist on siiski orienteeruva ajaga ning tuvastatav on ajavahemik 21.00 kuni 22.
6. Kohus on otsuses märkinud, et Kallavere Haigla poolt politseile väljastatud arstitõendil J.Jakimovil tuvastatud vigastuste kohta / I kd. t.lk. 19/ on kannatanu sõnade järgi toimunu kirjutamisel tehtud parandus. Kohus lugedes korrektoriga tehtud paranduse ja pealekirjutuse 22.11.2003, alt välja kellaaja 23.00, märgib, et paranduse tegemise kohta keegi selgitust ei osanud anda ja kohtule jäi selgusetuks miks oli vaja tõendil teha parandus. Seaduslikkuse aspektist ei ole kohus tõendile hinnangut andnud. Kohtukolleegium soostub prokuröri apellatsioonis väidetuga, et sellise paranduse tegemine ei oma olulist tähtsust tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude tuvastamise aspektist. Fakti, et J.Jakimenkol olid kohtuarstliku ekspertiisiaktis nr 1903/ I kd. t.lk. 12-13/ sedastatud tervisekahjustused: nahaalune verevalum vasaku silma laugudel, marrastused vasakul näopoolel, verevalandus alahuule limaskestal ja suuesiku limaskestal vasakul, pehmete kudede põrutus parema põse piirkonnas, ei ole kahtluse alla seatud. Täiendekspertiisi aktis nr 32/ II kd. t.lk. 6-7/on ekspert andnud arvamuse, et J.Jakimenkol tuvastatud vigastused võisid olla tekitatud ekspertiisimääruses märgitud ajal 22.11.2003, kuid kas see juhtus 21-22 vahel või 23.00 ajal ei ole võimalik täpsustada. Kohtukolleegium leiab, et kohtu järeldus, et Ringi tn 54a maja juures toimus konflikt süüdistatava ja noormeeste vahel, kuid see konflikt ei viinud tagajärgedeni milles süüdistatakse L.M-i, on ekslik, põhineb kohtu poolt osadele tõenditele hinnangu andmata jätmisel ja teistele tõenditele ebaõige hinnangu andmisel. Kohtukolleegium toetudes juba eelpooltoodud tõendite analüüsile leiab, et on tuvastatav asjaolu, et L.M oli isikuks, kes lõi kannatanu J.Jakimenkot korduvalt rusikaga näkku ja samuti et just L.M oli isikuks kes lõi rusikaga näkku ka A.Jablonevi. Kohus on märkinud, et eksperdiarvamusest nähtub, et A.Jablonevi surm saabus löögi tagajärjel. Kogu kriminaalmenetluse vältel on aga toonitatud, et Jablonev kukkus peaga vastu asfalti, st tähtsaks on peetud just kukkumist peaga vastu asfalti. Uurimise käigus pole võimalik tuvastada millise löögi tagajärjel saabus Jablonevi surm. Kohtukolleegium leiab, et sellised maakohtu järeldused on meelevaldsed. Ekspertiisiaktides antud arvamuste ning eksperdi A.Viitsoo poolt kohtuistungil esitatud selgituste alusel on tuvastatav, et A.Jablonevi surma põhjuseks on tömp aju-kolju trauma, mille tüsistusena tekkis peaajuturse. Niisuguse vigastuse tekitamine kukkumise tagajärjel on vähem tõenäoline, kui selle tekitamine löögist tömbi piiratud pinnaga esemega, näiteks rusikaga/ I kd. t.lk. 67-68, 290-291/ . 11 Kohtukolleegium soostub prokuröri apellatsioonis kajastatuga, et asjaolu et kannatanud on oluliseks pidanud A.Jablonevi kukkumisel pea löömist vast asfalti ei anna alust kahtluse alla seada ei eksperdi poolt antud arvamust ega ka tunnistajate ja kannatanu ütlusi sellest, et asfaldile kukkus A.Jablonev süüdistatava poolt rusikaga saadud löögist. Tuvastamist on leidnud, et peale lööki kaotas A.Jablonev mingiks ajaks teadvus, et tal oli hiljem halb olla, ta oksendas, tundis ennast halvasti. Kohtukolleegium nõustub ka prokuröri väidetega sellest, et tuvastamist on leidnud, et tegemist oli tõepoolest tugeva löögiga milles kindlasti on oma osa ka faktil, et süüdistatava näol on tegemist endise tugeva poksijaga, kes ka praegu tema enda ütluste kohaselt regulaarselt tegeleb enda vormis hoidmisega ja käib jõusaalis. Tuvastamist on leidnud fakt, et A.Jablonevile tekitatud löök sattus kohta, kus koljuluu oli õhem, mis kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt on seaduslikult kaasa toonud L.M-ile esitatud süüdistuse A. Jabloneviga seonduvas episoodis

§ 117

järgi kuna lüües teist inimest rusikaga näkku, peab süüdlane ette nägema mistahes vigastust mis tekib löögi tagajärjel, seega oli löömine ja surma saabumine küll vahetus põhjuslikus seoses kuid kuna süüdistatav ei teadnud, et tegemist oli tavalisest õrnema koljuluuga, jäi surma põhjustamine väljaspoole süüdistatava tahtlust, ta lootis surma vältida ning seega on tegemist subjektiivsest küljest kergemeelsusega. Kohtukolleegium leiab, et kannatanu J.Jakimenko löömisega avalikus kohas, kuhu oli ligipääs paljudele inimestele, teiste isikute juuresolekul, isikute rahu rikkuvalt, lüües J.Jakimenkot korduvalt rusikaga näkku pani L.M toime avaliku korra raske rikkumise vägivallaga, mis on kvalifitseeritav

§ 263

p 1 järgi Kohtukolleegium soostub prokuröri apellatsioonis esitatuga, et antud juhul ei tekkinud L.M hädakaitseseisundit. Tuvastamist on leidnud, et J.Jakimenko urineerides maja ees, mil tal puudus aktiivseks ründeks võimalus, hakkas peale süüdistatava poolt tema korrale kutsumist viimast sõimama, mille peale lõi süüdistatav teda rusikaga näkku. Seega oli süüdistatav ründe algatajaks. Tuvastamist on leidnud, et A.Jablonev küll tuli autost välja, kuid tema poole astus süüdistatav ise ning koheselt lõi teda rusikaga näkku. Seejärel läks uuesti J.Jakimenko juurde ja lõi veel kaks korda rusikaga näkku. Seepeale, käitudes edasi agressiivselt läks süüdistatav auto juurde ja lüües jalaga vastu autot, käskis neil lahkuda ja vastasel korral ähvardas nende suhtes relva kasutada. Tuvastatav ei ole ka oht kellegi teise isiku õigushüvedele. Kohtukolleegium soostub apellatsioonis esitatud analüüsiga alaealise tunnistaja N.L.M-i ütlustele, kes kohtuistungil ei andud ütlusi, et teda oleks keegi rünnanud või et noormehed oleksid oma käitumisega teda ohustanud. Karistusseadustiku § 56 lg 1 kohaselt on isiku karistamise esmaseks aluseks tema süü. Lisaks sellele võetakse karistuse mõistmisel arvesse võimalust mõjutada süüdi tunnistatud isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Mõlema kuriteo puhul on tegemist teise astme kuritegudega. Vastutust raskendavaid koosseisuväliseid asjaolusid ei ole kohtukolleegium tuvastanud. Küll aga kohtukolleegium leiab, et antud juhul on karistuse mõistmisel alust arvestada faktiga, et süüdistatava kuritegeliku käitumise kutsus esile kannatanu J.Jakimenko õigusvastane käitumine, urineerimine avalikus kohas ja ka süüdistatava suhtes ebatsensuursete väljendite kasutamine. Arvestada tuleb, et A.Jablonevi suhtes toimepandud kuriteol oli traagiline tagajärg, kuid kannatanu surma põhjustas süüdlane ühe rusikalöögiga ettevaatamatusest. 12 Isikuandmete osas on sedastatav, et L.M on varem kohtu poolt karistamata isik, kellel on perekond, ülalpeetavad, töökoht. Kohtukolleegium leiab, et prokuröri poolt taotletud karistusliik, vangistus, on põhjendatud.

§ 263

p 1 näeb ette karistusliigina ka rahalist karistust, kuid antud juhul kohtukolleegium leiab, et taotletud raskemaliigiline karistus, on kooskõlas kuriteo toimepanemise asjaoludega- kolmel korral kannatanule rusikaga näkku löömine ning seetõttu puudub kuriteo raskusest tulenevalt alus mõista kergemaliigiline karistus. Samas kohtukolleegium leiab, et arvestades koosseisuväliste raskendavate asjaolude puudumist ning ühe karistust kergendava asjaolu olemaolu ei ole alust

§ 117

järgi mõista süüdlasele prokuröri apellatsioonis taotletud 2 aastast vangistust vaid mõistetav karistus peab jääma sanktsiooni keskmisele tasemele. Kohtukolleegium leib, et arvestades kõiki asjaolusid kogumis, nii kuritegude raskust, süüdlase isikut, kannatanute käitumist, on alust kohaldada L.M-i suhtes osalist tingimisi karistusest vabastamist, määrates, et reaalselt tuleb tal ära kanda 6 kuud vangistust. Kohtukolleegium leiab, et selline lühiajaline reaalne vangistus mõjutab süüdlast edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemistest ning on kooskõlas ka kuriteo toimepanemise asjaolude kui ka süüdlase isikuga. Kannatanu N.Jabloneva on esitanud kohtueelsel uurimisel tsiviilhagi summas 20 000 krooni, mis on tekkinud tal seoses poja, A.Jablonevi matmisega/ I kd. t.lk. 230-234/. Maakohtus on kannatanu kinnitanud nimetatud summat ja taotlenud kahju heastamist. Kohtukolleegium leiab, et ei ole alust seada kahtluse alla kannatanu poolt esitatud tsiviilhagi suurust. Varaline kahju tekkis kannatanul vahetult süüdlase teo tagajärjel ja kuulub süüdlaselt väljamõistmisele. Eeltoodu alusel ja juhindudes 337 lg 1 p 4, § 338 p 1,2, § 340 lg 3 p 2, § 342 lg 1 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu 08 veebruari 2006 õigeksmõistva otsuse ja teeb uue otsuse millega mõistab A.K.i süüdi

§ 117ja § 263 p 1 järgi ja rahuldab apellatsioonid osaliselt.

IVI KESKÜLA JULIA KATŠKOVSKAJA PRIIT PIKAMÄE 13 14