Obsah (4)

§ 102§ 175§ 179§ 180

Ärakiri 1-06-6217 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 25. september 2006. a Haapsalu Kriminaalasja number 1-06-6217 (05231704421) Kohtukoosseis Kohtunik P

§ 102

lg 4 alusel raviasutuses viibitud 7 (seitse) päeva, kokku 8 (kaheksa) päeva ja ärakandmata karistuseks lugeda vangistus 1 (üks) kuud 22 (kakskümmend kaks) päeva.

1. Vangistuse kandmise aja alguseks lugeda A.E poolt vangistuse kandmisele asumine peale kohtuotsuse jõustumist.
2. A.E suhtes valitud tõkend elukohast lahkumise keeld tühistada peale vangistuse 2 kandmisele asumist.
3. Välja mõista A.E-lt riigi tuludesse kriminaalmenetluse kulud: /tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 10220034800017 SEB Eesti Ühispank, viitenumber
4. Maksekorralduse selgitusse kirjutada – Haapsalu kohtumaja, otsus nr 1-06-6217, kohtukulu/: - sundraha 4 500 (neli tuhat viissada) krooni; - määratud kaitsjatele makstud tasu 3 954 (kolm tuhat üheksasada viiskümmend neli) krooni 32 senti; - koopia tegemise kulud 76 (seitsekümmend kuus) krooni. Nõuded kriminaalmenetluse kulude osas loetakse nõuetekohaselt täidetuks, kui isik tasub nõude 30 päeva jooksul lahendi jõustumisest. Eelnimetatud tähtaja möödumisel pööratakse otsus täitmisel ja edastatakse kohtutäiturile, lisandub täituritasu. Kui nõude tasub teine isik, isis selgitusse lisada nimi, kelle eest nõue tasutakse.
5. Kohtupsühhiaatria ekspertiisi (akt nr 183 13.03.2006) tasu 3 560 (kolm tuhat viissada kuuskümmend) krooni jätta vastavalt Psühhiaatrilise abi seaduse § 19 riigi kanda. Edasikaebamise kord Kohtumenetluse poolel on õigus otsusega mittenõustumisel esitada otsuse peale apellatsioon, teatades apellatsiooniõiguse kasutamise soovist Pärnu Maakohtu Haapsalu kohtumajja kirjalikult seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse kuulutamisele järgnevast päevast. Apellatsioon tuleb esitada Pärnu Maakohtu Haapsalu kohtumajja kirjalikult viieteistkümne päeva jooksul, alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi, esitades selles osas määruskaebuse Pärnu Maakohtu Haapsalu kohtumajja 10 päeva jooksul kohtuotsuse kuulutamisele järgnevast päevast. KOHTU POOLT TUVASTATUD ASJAOLUD A.E süüdistatakse selles, et tema võttis ajavahemikul 31.10.2005 kuni 01.11.2005.a öösel * eramajast ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära oma emale Katrin Kurgma’le kuuluvast rahakotist sularaha kogusummas 4 000 krooni, tekitades kannatanule varalist kahju kokku 4 000 krooni. Sellise tegevusega A.E , võttes ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära võõra vallasasja, pani toime varguse, s.o KarS § 199 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kannatanu Katrin Kurgma, kes on süüdistatava A.E ema, andis kohtus ütlusi, et 01.11 avastas hommikul kell 8 varguse, samal päeval oli tal seda raha vaja. Rahakott oli köögis külmiku peal, raha – 4000 krooni seal enam ei olnud. Raha oli 500 kupüürides. A.E oli kodust läinud. Helistas Tallinnasse Kersti Kurgmale ja Rasmus A.E-le, sest arvas, et Elar läks Tallinnasse. Elar oli enne seda nädal või paar Lihulas olnud, õhtul kui magama läks kella 12-ajal, oli Elar veel kodus. Rasmus koos Tanel Tagaväliga leidsid Tallinnast Elari üles, palusid Elaril raha ära anda. Elar ütles, et tal pole mingit raha, kutsuti politsei. Elar ei olnud enne seda mitu kuud töötanud, kuid ta ei tahtnud Tallinnast ära tulla, kuid lõpuks ei olnud tal enam korteri üürimiseks raha ja siis tuli koju tagasi. Oli nõus ainult Tallinnasse tööle minema ja mitte kuhugi mujale. Sellepärast süüdistab teda, sest ei olnud nõus Lihulas elama ja tahtis Tallinna elama minna ja Elar leidis, et pidi talle selle raha andma. Kui Elar on Lihulas, istub oma toas, vaatab telekat, vahel räägib, vahel ei suhtle üldse. Elab ikka kodus, vahetevahel on 2-4 päeva kodust ära, siis tuleb jälle tagaasi. Ütleb, et on kodutu, kuid nii see ei ole. On Elariga raha varguse teemal rääkinud, Elar ei eitanud seda. 3 Karistuse määramisel peaks arvestama, et kui saab teda kuidagi mõjutada tööl käima, siis see oleks otstarbekas. 3500 krooni on tagasi saanud, ülejäänu osas nõudmisis ei ole. Tunnistaja Rasmus A.E, kes on A.E vend, andis kohtus alljärgnevaid ütlusi: A.E elas poolest augustist poole septembrini tema üürikorteris Vilde teel, sest tal polnud kuskil mujal olla. Muul ajal elas ema juures *, kus praegugi elab. Tädi Kersti Kurgma helistas talle hommikul kuskil pool seitse või pool kaheksa ja ütles, et Elar oli emalt raha varastanud, mida oli vaja auto jaoks. Tädi tahtis, et läheks vaatama, kas Elar on Vilde tee üürikorteris. Elar sel ajal enam muidu Vilde teel ei olnud, sest leping oli lõppenud, aga võtmed olid alles. Tädi Kersti Kurgma nägi teda sel hommikul Tallinnas, sest asjad oli ta jätnud tädi juurde, kui septembris üürikorterist ära läks. Leidsid A.E trollipeatusest, küsisid raha tagasi. Elar ütles, et ta ei tea midagi. Elar läks kioski taha, pani suitsu ette ja viskas suitsupaki ja ajalehe üle õla. Ütles, et kui teda puudutavad, kutsub politsei, ütleb, et nad on teda röövinud. Kutsusid ise politsei, sest seda raha oli vaja, lootsid nii raha tagasi saada. Vihavaenu A.E suhtes ei ole. A.E ei suhtle eriti kellegagi, lukustab end oma tuppa. Tl 8 I kd oleva avalduse menetluse lõpetamise kohta kirjutas, kuna selgus , et raha jääb nagunii politsei kätte ja seda kohe tagasi ei saa. Emal oli see raha, sest ema mees pidi ära maksma pool auto raha. Tunnistaja Tanel Tagaväli andis kohtus ütlusi, et 2005 töötas A.E-ga koos umbes paar kuud suvel. Tegid ehitustööd. Palka said kahe peale umbes 20 000 krooni, selle tegid pooleks. Palk maksti talle ja tema jagas. Ühel hommikul tuli Rasmus A.E tema juurde ja ütles, et Elar tuli bussiga linna, oli emalt raha varastanud. Said ta trollipeatuses kätte, rääkisid, et ta annaks raha tagasi, kuid Elar ei olnud nõus raha tagasi andma ja kutsusid politsei. Politsei kutsusid, sest A.E ütles, et kutsub ise politsei ja ütleb, et temalt tahetakse raha ära võtta. Vihavaenu A.E suhtes ei olnud. Kuna tunnistaja ei mäletanud paljusid asjaolusid, avaldas kohus prokuröri taotlusel tunnistaja Tanel Tagaväli eeluurimisel antud ütlused /I kd tl 40-41/, selle kohta, et ta töötas 2005.a suvel koos Elariga Tallinnas Kakumäel eraisiku juures. Kuskil augusti-septembri kuus maksis ta tehtud töö eest Elarile 2 400 krooni. Maksis Elarile sularahas, kuhu Ealr raha võis paigutada, ei tea. Igal juhul paar päeva enne vargust Elaril raha ei olnud, kuna käis Taneli abikaasa käest raha laenamas. Veel teab ,et Elar on saanud vanaema käest raha, et Lihulasse sõita. 01.11.2005 tuli Rasmus A.E hommikul kella 08.-09.00 ajal tema juurde ning ütles, et ema helistas ja teatas, et Elar olevat tema käest raha varastanud. Palju varastas, ei tea täpselt, võis olla 4 000-5 000 krooni. Koos Rasmusega mindi Rasmuse endisesse korterisse Mustamäel, Vilde teel (see oli Rasmuse üürikorter, kus sellel hetkel elas Elar), et võtta Elarilt ema käest varastatud raha tagasi. Kuna Elarit kodus ei olnud, jäid nad teda maja juurde ootama. Kui Elar tuli maja juurde, siis astusid nad talle ligi ja palusid ilusti raha tagasi anda. Selle peale läks Elar endast välja ja ütles, et kui nad temalt raha ära võtavad, siis teatab politseisse, et teda on röövitud. Pärast seda kutsus Rasmus kohale politsei, kes Elari kinni võttis ja politseisse toimetas. Kohtuistungil kinnitas tunnistaja T.Tagaväli, et need ütlused on õiged. 2400 krooni, mis augustis või septembris Ealrile andis oli viimane osa palgast. Röövida ei ole teda kindlasti tahtnud, see on imelik jutt. Tunnistaja Kersti Kurgma andis kohtuistungil ütlusi, et hommikul helistas kella kuue – poole seitsme ajal talle Katrin Kurgma, tema õde, et 4000 krooni ja Elar on kadunud. Ise oli õele selle raha saatnud – tegi pangaülekande, sest õde vajas seda auto osamakse tegemiseks. Samal hommikul vara tuli Elar tema juurde (buss peaks Lihulast tulema 7.15 ja jõuab Tallinna 9.30, aga Elar jõudis enne 4 bussi kindlasti) ja võttis oma koti asjadega ja läks ära. Kui küsis raha kohta, ei öelnud midagi, tavaliselt joob ka kohvi, sel korral lahkus kohe. Siis helistas Rasmus A.E-le, sest arvas, et Elar läheb Rasmuse üürikorterisse. Kuskil nädal enne seda vargust andis tunnistaja ema Elarile bussisõidu raha, et Elar saaks Lihulasse minna. Elar tõi asjad enne seda tema juurde. Elar on väga kinnine, vahel suhtleb ,vahel üldse mitte. Süüdistatav A.E andis kohtus ütlusi, et ööl vastu 01.11.2005 oli Tallinnas Vilde tee 98100, venna Rasmus A.E üürikorteris. Oli seal kuu aega üksi elanud. Lihulast lahkus augustis 2005, suvelõpu peol võis seal vahepeal käia. Sel ajal töötas koos Tanel Tagaväliga ehitustöödele Kakumäel – augustis ja septembris – 6 nädala eest sai 11 500 krooni. Ei tea emalt raha vargusest midagi, see ei huvita teda. Ei ela emaga koos, on kodutu. Tallinnasse läks tööle augustis, tööd sai Tanel Tagaväli kaudu. Oktoobris, novembris kuskil ei töötanud. Enne seda alates 18.eluaastast mingeid sissetulekuid ei olnud, elas ema juures. Enam ei ema ega sugulastega ei suhtle, vihavaenu ei ole. R.A.E-le maksis korteri eest üüri. Laenas ka R.A.E-le raha, Rasmus seda tagasi ei maksnud, kuid selle eest sai veel kuu Rasmuse üürikorteris elada. Kui 01.või 02.11 Rasmus ja Tanel Tallinnas Vilde teel tema juurde tulid, siis sai aru, et väitsid, et ta on nendele või kellelegi teisele võlgu, oli tunne, et tahavad teda tühjaks teha. Läks endast välja, oli kähmlus, mille käigus viskas ajalehe üle õla. Siis Rasmus ja Tanel kutsusid politsei, väitsid ka politseile, et on nendelt raha varastanud. Viidi politseijaoskonda, 3500 krooni võeti ära, ülejäänud raha ja asjad sai tagasi. Leiab, et tema õigusi on rikutud, kuna talt 3500 krooni ära võeti, see raha oli mõeldud Kuninga tänava korteri üüriks, kuhu pidi elama minema – kahe kuu üüri summa. Ekspertiisis vastas kõigile küsimustele jah, ütles eksperdile, et isiklikest asjadest ei räägi, luuletas. Emale ei ole samuti rääkinud, et on selle raha võtnud, ei tea, miks ema valetab. Tl 56 I kd ekspertiisaktis on ekspert kirjutanud: „ Inkrimineeritavate tegude kohta annab üldjoontes toimiku seletustega kattuvaid selgitusi. Ei eita vargust ema rahakotist. Tal olnud raha momendil vajalik korteri üürimiseks, sest ema ei tahtnud talle vabatahtlikult enam anda. Mingit muud võimalust raha hankimiseks sellel momendil ei näinud. Arvab, et elu oleks kodus ka ilma selle rahata edasi läinud. Ei taha Lihulas elada ja näeb ainust võimalust Tallinnas jätkata. Tallinnas olevat nii töö kui kõik muu. Esialgne varguse eitamine ja skandaalitsemine oli nagu ikka tabamisel – kõigepealt eita kõike. Oma käitumist seletuste allakirjutamisel (keeldumist) põhjendab samaga, mõtles momendil, et ehk ei ole ka süüdistusel jõudu kui ta sellega nõus ei ole. Samuti ei tulnud samadel motiividel ka psühhiaatri juurde. Elari teada oli vend Rasmus süüdistuse politseist tagasi võtnud ja nüüd arvas, et teda ei tohiks enam keegi segada. Uuritava arutlused on loogilised ja eks tal on ka teatav kriminaalne kogemus, mida võib tunnistada ja mida mitte“. Vastavalt tl 15 I kd olevale kinnipeetu läbiotsimise protokollile on A.E läbi otsitud ja tema juurest avastati sularaha 7x500.-; 3x100.-; 1x50.-; 2x25.-; 1x10.-; 1x5.-; 4x2.-; püksirihm, täis suitsupakk, hambahari, hambapasta, välgumihkel, habemeajamise instrument GILLETTE, mustad saapad. Tl 21-23 I kd on asitõendi vaatlusprotokoll, kus on vaadeldud rahakotti ja selles olevat raha kupüürides 7x500, 3x100, 2x25, 1x10, 1x5; 4x
6. Vaatlusprotokollile on lisatud seitse 500 kroonist rahakupüüri BK 291016, BK 887443, BJ 875951, BH 908520, BG 967166, BF 547285, BE 838592 kogusummas 3 500 krooni, mis on 15.11.2005.a tagastatud omanikule Katrin Kurgma’le /tl 31 I kd/. Tl 39 I kd kinnipeetu läbiotsimise protokolli kohaselt on A.E-lt ära võetud 7 kupüüri 500.-, kokku 3500 krooni. 5 Prokurör leidis, et A.E süü on tõendamist leidnud talle süüks arvatud kuriteo toimepanemises ja palus kohtul A.E süüdi mõista KarS § 199 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises ja karistada teda vangistusega 4 kuud. Kaitsja leidis, et A.E süü ei ole tõendamist leidnud, sest kõik tekkinud kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks ja ta tuleb talle süüks arvatud süüdistuses õigeks mõista. Kohtu seisukoht KarS § 199 lg 1 näeb kuriteona ette võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Süüdistatav A.E ei ole ennast selle kuriteo toimepanemises süüdi tunnistanud. Kohus, hinnanud eelkirjeldatud süüdistatava, kannatanu, tunnistajate ütlusi ja kriminaalasjas olevaid kirjalikke tõendeid, leiab, et A.E süü talle süüks arvatud kuriteo toimepanemises on tõendamist leidnud. Kohus leiab, et usaldusväärseks ei saa lugeda süüdistatava A.E ütlusi. Kannatanu ja tunnistajate ütlused on üldjoontes kattuvad, erinevusi esineb detailides. Kohus leiab, et kannatanute ja tunnistajate ütlusi ei muuda ebausaldusväärseks asjaolu, et varguse avastamise ja helistamiste kellaajad erinevad. On selge, et varguse avastamisel ei jäänud kannatanul meelde täpne kellaaeg, vaid kui tal oli just sellel päeval seda raha vaja, siis oli esmatähtis raha kätte saada. Samuti leiab kohus, et oluline ei ole käesoleval ajal, mil viisil kannatanu selle raha sai (et see oli talle antud õe poolt) ja kellele ta pidi selle raha andma. Sellised asjaolud ei oma käesolevas kriminaalasjas tähtsust, sest süüdistus on esitatud raha varguses ja tõendamist on leidnud, et K.Kurgmal 4000 krooni olemas oli. Muus osas on tunnistajate ja kannatanu ütlused kokkulangevad, kuid süüdistatava ütlused ei lange nendega kokku. Kohus leiab ka, et süüdistatava ütlusi iseloomustab asjaolu, et ta on enda jaoks välja mõelnud sündmuste kohta kindla versiooni ja küsimustele, mis sellest versioonist väljuvad, vastab ta lihtsalt, et ei mäleta. Süüdistatav on esitanud omapoolse versiooni asjade käigust, mis ei kattu teiste kogutud tõenditega. Süüdistatav kinnitab, et see raha, mis talt ära võeti, oli tema enda teenitud ja üldse oli ta varguse toimepanemise ajal Tallinnas. Kannatanu aga kinnitab, et õhtul oli A.E Lihulas ja hommikul, kui varguse avastas, siis Elarit enam Lihulas ei olnud. Tunnistaja Kersti Kurgma kinnitas, et nädal või paar enne vargust andis tema ema Elarile raha, et Elar saaks Lihulasse sõita. Elar tuli tema juurde uuesti sama päeva s.o varguse avastamise hommikul, võttis vaid oma koti ja lahkus kohe. Ka tunnistaja T.Tagaväli on kinnitanud, et enne varguse toime panemist käis Elar tema abikaasa käest raha laenamas ja samuti teab, et Elar on vanaema käest raha saanud , et Lihulasse sõita, oma asjad jättis Elar tema juurde. Seega leiab kohus, et tõendamist on leidnud, et vargusele eelneval õhtul oli A.E Lihulas ja tal endal raha ei olnud, kuna eelnevalt oli ta raha laenanud mitme isiku käest. Tema isiklikud asjad olid tädi juures, milledele ta koheselt peale Tallinna jõudmist järgi läks. Kohus leiab, et süüdistatava versioon sellest, et R.A.E ja T.Tagaväli tahtsid teda röövida ja ta ei saanud aru, millise raha nõudmisest jutt käib, on välja mõeldud enese kaitseks. Kohus loeb usaldusväärseks tunnistajate R.A.E ja T.Tagaväli ütlused et A.E juurde minnes trollipeatuses küsiti varastatud raha tagasi ja selgitati süüdistatavale, milles probleem on. A.E röövimise versiooni ei kinnita ka asjaolu, et kriminaalmenetlust on alustatud just tunnistaja R.A.E avalduse alusel. Mõlemad tunnistajad - R.A.E ja T.Tagaväli on andnud ütlusi, et politsei kutsuti selleks, et A.E lubas neile, et teeb muidu ise politseile avalduse, et nad tahtsid teda röövida. On arusaadav, et sellises olukorras on otstarbekas edaspidiste süüdistuste vältimiseks kutsuda politsei, mitte ise püüda raha ära võtta. Samuti leiab kohus, et röövimise versiooni välistab asjaolu, et raha tagasi küsimine toimus avalikus kohas- trollipeatuses, kus viibis ka teisi inimesi ja sellises kohas teise isiku suhtes vägivalla kasutamine oleks ilmselt tähelepanu tõmmanud. Kohus leiab, et samuti kinnitab süüdistust asjaolu, et süüdistatava juurest leiti ligilähedane rahasumma, mis kannatanult oli ära varastatud. 3500 krooni olid 500 kroonistes kupüürides ja kannatanu kinnitab, et temalt varastatud raha oli just 500 kroonistes rahatähtedes. 6 Kohus leiab, et asja arutamise käigus ei ole tuvastatud, et kannatanul, tunnistajatel oleks vihavaenu A.E suhtes, või muid asjaolusid, et anda tema kohta valeütlusi. Pigem tuleb ütlustest välja, et A.E on püütud aidata, et ta saaks oma eluga hakkama. Kohus leiab, et A.E ütlused selle kohta, et nii ema kui ekspert on välja mõelnud, et ta on vargust tunnistanud, on jällegi öeldud enesekaitseks. Nii kannatanu kui eksperdi poolt kirjeldatud jutt, mis A.E nendele on rääkinud, on kokkulangev tunnistajate ütlustega. Samuti langevad kokku A.E enda poolt kohtus antud ütlustega. A.E kinnitas ise, et kuna vana üürileping lõppes, siis tahtis ta endale Kuninga tänavale korterit üürida ja pidi maksma ette 2 kuu üüri raha ,mis oli 3500 krooni. Nii kannatanule kui eksperdile on A.E kinnitanud, et vajas korteri üürimiseks raha ja oma elu näeb ta edaspidi ainult Tallinnas. Ekspert on isik, kes ei ole A.E-le lähedalseisev isik ja on kohustatud oma tööülesandeid täitma oma parimate oskuste kohaselt ning on hoiatatud teadvalt vale eksperdiarvamuse andmise eest. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine. Seega leiab kohus, et KarS § 199 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemine A.E poolt on tõendamist leidnud. Kuritegu on õieti kvalifitseeritud KarS § 199 lg 1 järgi, kuna tl 66-68 I kd olevas karistusregistri õiendis on kirjas kustunud karistused, siis A.E ei olnud teo toimepanemise ajal enam isikuks, kes on varem varguse toime pannud. SÜÜKÜSIMUS KarS § 32 lg 1 sätestab, et isikut saab õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub KarS
7. peatükis
8. jaos sätestatud süüd välistav asjaolu. A.E-le on käesolevas kriminaalasjas teostatud kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiis. Vastavalt teostatud ekspertiisile /tl 55-57 I kd/ pani ekspert A.E diagnoosiks * ja tegi järgmised järeldused: 1) süüdistatav A.E ei põe vaimuhaigust ega ole nõrgamõistuslik; 2) kuriteo toimepanemise ajal ei esinenud A.E vaimutegevuse ajutist riket ega muud haiguslikku seisundit, mis takistas tal aru saamast oma tegudest; 3) süüdistatav A.E oli kuriteo toimepanemise ajal ja on praegu oma tervisliku seisundi poolest võimeline endale oma teost aru andma ja seda juhtima. Temal esinev isiksusehäire ei ole sellele takistuseks; 4) süüdistatav A.E võime nimetatud teost aru anda ja seda juhtida ei ole piiratud; 5) süüdistatav A.E on võimeline andma tõepäraseid ütlusi; 6) süüdistatav A.E on võimeline esinema kohtus ja kandma süüdimõistmisel karistust; 7) A.E suhtes ei ole vaja kohaldada meditsiinilist mõjutusvahendit. Eksperdi järelduste põhjal saab öelda, et A.E oli talle süüks arvatud teo toimepanemise ajal süüvõimeline ja süüd välistavaid asjaolusid ei esinenud, seega on ta talle süüks arvatud kuriteo toimepanemises süüdi. ISIKUT ISELOOMUSTAVAD ANDMED A.E kohta väljastatud iseloomustuse /tl 76 I kd/ kohaselt * 13.09.2006 koostas Pärnu Maakohtu kriminaalhooldusosakonna Haapsalu talituse kriminaalhooldaja Rein Merila kohtueelse ettekande /tl 34-35 KT/ A.E osas. Süüdistatav oli Lääne Maakohtu 21.09.1999.a otsusega kriminaalhooldusel 1 aasta 6 kuud ning kriminaalhooldajaks oli R. Merila. * KARISTUS 7 Vastavalt toimepandule tuleb süüdistatavat ka karistada. Karistuse mõistmisel lähtub kohus KarS § 56 sätestatud alustest. Karistamise alus on isiku süü, mis käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud. A.E puhul kergendavaid asjaolusid tuvastatud ei ole, samuti puuduvad raskendavad asjaolud. Karistuse mõistmisel peab kohus arvestama võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 199 lg 1 näeb karistusena ette rahalise karistuse või vangistuse. Kohus leiab, et A.E ei ole võimalik karistada kergema karistusliigi – rahalise karistusega, sest kohtulikul uurimisel on tõendamist leidnud, et A.E tööl ei käi, elab ema juures, sissetulekuid ei oma ja iseseisvalt oma ülalpidamisega hakkama ei saa. Rahaline karistus oleks pigem karistus tema lähedastele ja seega ei täida rahaline karistus karistuse eesmärke. Seega tuleb A.E karistada vangistusega. Kohus leiab, et A.E suhtes ei ole võimalik kohaldada karistusest tingimisi vabastamist, sest see ei täida karistuse eesmärke. Karistusest saab tingimisi vabastada isikut, keda läbi käitumiskontrolli on võimalik mõjutada edaspidi õiguskuulekalt käituma, muutes tema väärtushinnanguid. Kuid lähtuvalt kriminaalhooldaja kohtueelsest ettekandest ei ole A.E suhtes võimalik teostada käitumiskontrolli, kuna ta on lukustanud end oma tuppa ja temaga kontakti saavutada ei ole võimalik. Seega tuleb A.E-le karistuseks mõista reaalne vangistus. Karistus ei saa olla seaduses ette nähtud miinimumkaristus, kuna kergendavaid asjaolusid ei esine. Kuid kohus leiab, et kuna käesolevas kriminaalasjas on tegemist erandlike asjaoludega – A.E varastas raha emalt, kes tema karistamist ei nõua, isikul puuduvad kehtivad kriminaalkaristused, siis karistuse määr saab olla miinimumi lähedane. KarS § 68 lg 1 alusel tuleb karistusaja hulka arvata kahtlustatavana kinnipidamine 01.11.2005 /tl 1314, 20 I kd/. Tl 51-52 I kd kohaselt on A.E osas kohaldatud 07.03.2006 sundtoomist. A.E andis kohtuistungil ütlusi, et sel päeval viidi ta haiglasse ja ta viibis haiglas 6 päeva seoses ekspertiisi tegemisega, uks oli lukus ja teda lahkuda ei lubatud. Peale seda kui ekspertiis oli tehtud, lubati tal haiglast lahkuda. Ekspertiisimäärusest nähtuvalt on ekspertiis teostatud 13.08.2006 /t l55 Ikd/. Kohtuistungil taotlesid nii prokurör kui kaitsja, et haiglas seoses ekspertiisiga viibitud aeg arvestatakse karistusaja hulka.

§ 102

lg 4 kohaselt kahtlustatava või süüdistatava viibimine raviasutuses arvatakse tema vahistusaja hulka. Lähtudes eeltoodust tuleb karistusaja hulka arvata 07-13.08 s.o. 7 päeva. TÕKEND 01.11.2005 kohaldati A.E suhtes tõkendit elukohast lahkumise keeld / I kd tl 19/, mis tuleb jätta muutmata kuni A.E poolt vangistuse kandmisele asumiseni peale kohtuotsuse jõustumist, seejärel tühistada. TSIVIILHAGI – kannatanu Katrin Kurgma’le on kuriteoga tekitatud varaline kahju kogusummas 4 000 krooni, millest 3 500 krooni on hüvitatud ning 500 krooni suurusest kahjunõudest kannatanu loobub, mistõttu tsiviilhagi esitatud ei ole / I kd tl 29-30/. MENETLUSKULUD Menetluskuludeks käesolevas kriminaalasjas on: 1.

§ 175lg 1 p 4 alusel- määratud kaitsjatele makstud tasud – kaitsjale V.

Eerma makstud tasu 722 krooni 16 senti /I kd tl 24-25/, kaitsjale V. Eerma makstud tasu 722 krooni 16 senti /I kd tl 26-27/, kaitsjale H. Loonde makstud tasu 2 510 krooni /Kohtutoimik tl 36, 47/, kokku 3 954 krooni 32 senti. 8 2.

§ 175

lg 1 p 9 alusel – süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha, mis vastavalt

§ 179

lg 1 p 2 on teise astme kuriteo puhul 1,5 palga alammäära, mis on 1,5x3000= 4 500 krooni. 3.

§ 175

lg 1 p 5 alusel – kaitsjale kriminaaltoimiku materjalist koopia tegemise kulud kaitsjale H. Loonde toimiku koopia tegemise kulu 76 krooni /I kd tl 90/. Vastavalt

§ 180lg 1 hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu.

Seega tuleb eelpoolnimetatud menetluskulud süüdistatavalt välja mõista riigi tuludesse. Menetluskuluks on kohtupsühhiaatria ekspertiisi (13.03.2006 akt nr 183, ekspert R. Leinsalu) teostamise kulu 3 560 krooni /I kd tl 55-58/, mis vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse § 19 tuleb jätta riigi kanda. /allkiri/ Piia Jaaksoo Kohtunik Ärakiri õige