← Eesti

1-05-136\6

Obsah (14)§ 126§ 338§ 306§ 63§ 61§ 60§ 291§ 14§ 289§ 321§ 15§ 38§ 124§ 180

1-05-136 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 27. veebruar 2006, Tartu Kriminaalasja number 1-05-136 (04260100250) Kohtukoosseis Mati Kartau, Tiit Lõ

§-dest 337 lg 1 p 4; 338 p 1 ja 2; 340 lg 2 p 5 ja 6 tühistada Tartu Maakohtu

  1. oktoobri 2005 kohtuotsus osaliselt, see on: 1) Kaido Pikkatile KarS §-de 65 lg 1 ja 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse ja karistuse kandmise aja alguse osas 2) Kaido Pikkatilt OÜ Chin-Est kasuks 20403.68 krooni väljamõistmises. Kaido Pikkatile KarS §-de 65 lg 1 ja 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristusest 13 aastat vangistust arvata KarS §-st 65 lg 1 tulenevalt maha Põlva Maakohtu
  2. novembri 2004 otsusega mõistetud karistusest 4 aastat 5 kuud 4 päeva vangistust osaliselt ärakantud karistus 10 kuud ja 15 päeva vangistust. Kaido Pikkati ärakandmisele kuuluvaks karistuseks lugeda 12 aastat 1 kuu 15 päeva vangistust alates
  3. oktoobrist
  4. Välja mõista Kaido Pikkatilt OÜ Chin-Est kasuks 19203.68 krooni tsiviilhagi katteks. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Kaido Pikkati apellatsioon rahuldada osaliselt, teised apellatsioonid jätta rahuldamata. Välja mõista Kaido Pikkatilt advokaat Aivar Kello poolt osutatud õigusabi eest 13098 krooni riigi tuludesse, mis tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034800017 EÜP viitenumbrile
  5. Välja mõista D.A-lt advokaat Anne Vissaku poolt osutatud õigusabi eest 13098 krooni riigi tuludesse, mis tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034800017 EÜP viitenumbrile
  6. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
  7. veebruarist
  8. Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates
  9. märtsist
  10. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
  11. märtsist
  12. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu 10.10.2005 otsusega tunnistati Kaido Pikkat süüdi KarS § 118 p 2 järgi ning mõisteti talle karistuseks 9 aastat vangistust. 2 K. Pikkat tunnistati süüdi KarS § 199 lg 2 p 4, 8 järgi ning mõisteti talle karistuseks 6 kuud vangistust. K. Pikkat tunnistati süüdi KarS § 200 lg 2 p 4, 5, 8 järgi ning mõisteti talle karistuseks 6 aastat vangistust. K. Pikkat tunnistati süüdi KarS § 328 lg 2 p 2 järgi ning mõisteti talle karistuseks 1 aasta vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti K. Pikkatile liitkaristuseks üksikkaristustest raskeima suurendamise teel 10 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvestati eelvangistuses viibitud aeg 14.11-25.11.2004, s.o 12 päeva karistusaja hulka ning mõisteti K. Pikkatile karistuseks 9 aastat 11 kuud ja 18 päeva vangistust. KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel suurendati käesoleva otsusega mõistetud karistust Põlva Maakohtu 25.11.2004 otsusega mõistetud ja osaliselt kantud karistuse, s.o 4 aastat 5 kuud ja 4 päeva vangistust osas ning mõisteti K. Pikkatile liitkaristuseks 13 aastat vangistust. Karistuse kandmise aja algust hakati arvestama alates 25.11.
  13. Rahuldati OÜ Chin-Est tsiviilhagi ja mõisteti K. Pikkatilt OÜ Chin-Est kasuks välja 20403.68 krooni. Rahuldati V.A. tsiviilhagi ja mõisteti K. Pikkatilt V.A. kasuks välja 5620 krooni. Asitõendiks olevast sularahast 3313 krooni, mis asub Lõuna Politseiprefektuuri deposiitarvel, tagastati

§ 126lg 3 p 2 alusel 2765 krooni V.A.

ja

§ 126

lg 3 p 6 alusel 548 krooni jäeti väljamaksmiseks kohtuotsuse jõustumisel tsiviilhagide katteks. Sama otsusega tunnistati D.A süüdi KarS § 118 p 2- § 22 lg 2 järgi ning mõisteti talle karistuseks 5 aastat vangistust. D.A tunnistati süüdi ka KarS § 263 p 1 järgi ning mõisteti talle karistuseks 6 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskeima karistusega ning mõisteti D.A-le liitkaristuseks 5 aastat vangistust. Karistuse kandmise aja algust hakati arvestama alates 14.11.

  1. Sama otsusega tunnistati süüdi ka Veiko Talen, kuid tema osas otsust ei vaidlustatud. Maakohus arutas D.A süüdistust KarS 263 p 1 järgi selles, et tema 21.09.2004 kella 11.00-12.00 vahelisel ajal Tartus Rüütli 18 asuva OÜ Eva Boutique kaupluse ruumides tungis kallale oma abikaasale V.A. , tiris teda juustest ning haaras mõlemast õlavarrest kinni ning lükkas kannatanu põrandal olnud poekorvide peale pikali. Maakohus arutas D.A süüdistust KarS § 22 lg 2, 3-118 p 2 järgi selles, et tema kihutas K. Pikkatit, lubades talle raha, tungima kallale oma abikaasa V.A. elukaaslasele V A ja teavitas K. Pikkatit V.A. liikumisest, mille tulemusel tungis K. Pikkat 14.11.2004 kella 03.30 paiku Tartu linnas Ujula 1 maja sektsioonis kallale V.A. ile, peksis teda kõva tömbi piiratud pinnaga esemega korduvalt pähe, kehasse ja vastu jäsemeid, tekitades kannatanule parema kiiruluu siserõhutusmurru, alalõualuu murru vasakul, vasaku sääre keskse päksi murru, peaajupõrutuse, lõikehaavad juustega kaetud peanahal ning nahaalused verevalumid-nahamarrastused pea piirkonnas, rindkerel, mõlemal ala- ja vasakul ülajäsemel, s.o vigastused, mis tõid endaga kaasa raske kehalise haiguse, põhjustades V.A. il töövõime kaotuse 60%. Maakohus arutas K. Pikkati süüdistust KarS § 199 lg 2 p 4, 8 järgi selles, et tema isikuna, kes on varem toime pannud vargusi, ööl vastu 13.11.2004 tungis aknaklaasi eemaldamise teel sisse Põlva linnas Kase 4 asuvasse OÜ Chin-Est müügipunkti, kust varastas kaks keevituskäppa Optimus 300 maksumusega 279.66 krooni, kogumaksumusega 559.32 krooni, paari keevitussõrmikuid 5 SP maksumusega 80.51 krooni, B1 rõhumanomeetri H 315b maksumusega 165.25 krooni, töörõhumanomeetri At 2,5 b maksumusega 165.25 krooni, 3 lõikeseade PR X11/90 kraadi maksumusega 1416.10 krooni, lõikeseade At X11/90 kraadi maksumusega 1416.10 krooni, lõikeseade X531 maksumusega 1076.27 krooni, keevituskomplekti X11 maksumusega 3122.88 krooni, voolikuühendusotsiku 5,0 mm maksumusega 41.53 krooni, coolex 331-4 PR 25-50 mm maksumusega 211.86 krooni, coolex 331-5 PR 50-100 mm maksumusega 211.86 krooni, käepideme X11 maksumusega 1344.92 krooni, käepideme säästuventiiliga Propaline IDEAL maksumusega 330.51 krooni, käepideme Propaline IDEAL maksumusega 220.34 krooni, manomeetriga propaani regulaatori Propaline maksumusega 584.75 krooni, ilma manomeetrita propaani regulaatori Propaline maksumusega 491.53 krooni, 20 kaksikvoolikut A+H 5,0 mm maksumusega 50.85 krooni, kogumaksumusega 1017 krooni, Dincontrol regul. 02 maksumusega 584.75 krooni, Dincontrol regul. C2H2 maksumusega 584.75 krooni, Dincontrol rõhuregulaatori N2,H maksumusega 584.75 krooni, Dincontrol vooregulaatori Ar,MA maksumusega 584.75 krooni ning Dincontrol vooregulaatori C02 maksumusega 584.75 krooni, s.o kokku võõrast vara 18148.08 krooni väärtuses. Lõhkumisega tekitas K. Pikkat OÜ-le Chin-Est varalist kahju kokku 1450 krooni - klaaside lõhkumisega 250 krooni ning signalisatsiooni taastamiskulud 1200 krooni. Kokku tekitas K. Pikkat kuriteo toimepanemisega OÜ-le Chin-Est varalist kahju 20 403.68 krooni. Maakohus arutas K. Pikkati süüdistust KarS § 118 p 2 järgi selles, et D.A poolt lubatud raha eest ja D.A kaasaaitamisel, mis seisnes V.A. liikumisest teavitamises, 14.11.2004 kella 03.30 paiku Tartu linnas Ujula 1 maja sektsioonis tungis kallale V.A. ile, peksis teda kõva tömbi piiratud pinnaga esemega korduvalt pähe, kehasse ja vastu jäsemeid, tekitades kannatanule parema kiiruluu siserõhutusmurru, alalõualuu murru vasakul, vasaku sääre keskse päksi murru, peaajupõrutuse, lõikehaavad juustega kaetud peanahal ning nahaalused verevalumid-nahamarrastused pea piirkonnas, rindkerel, mõlemal ala-ja vasakul ülajäsemel, s.o vigastused, mis tõid endaga kaasa raske kehalise haiguse, põhjustades V.A. il töövõime kaotuse 60%. Maakohus arutas K. Pikkati süüdistust KarS § 200 lg 2 p 4, 5, 8 järgi selles, et tema 14.11.2004 kella 03.30 paiku tungis isikuna, kes on varem toime pannud röövimise, Tartu linnas Ujula 1 maja sektsioonis kallale V.A. ile, keda peksis relvana kasutatava esemega korduvalt pähe, kehasse ja vastu jäsemeid, tekitades kannatanule vigastusi, mis tõid endaga kaasa raske kehalise haiguse, põhjustades V.A. il töövõime 60% kaotuse. Seejärel hõivas K. Pikkat V.A. ilt võõra vallasasja äravõtmise eemärgil seljakoti Ferrari maksumusega 3450 krooni, 4 Püssirohukeldri töösärki, mobiiltelefoni Siemens C62 maksumusega 1500 krooni, milles oli sees EMT lepinguline kõnekaart nr 51998527, mobiiltelefoni kaelapaela, T-särgi, deodorandi Ted Lapidus maksumusega 125 krooni, V.A. EV kodaniku passi, sularaha 2765 krooni, sõiduauto Audi 80 registreerimistunnistuse ja liikluskindluspoliisi, pooltühja sigaretipaki LM light, välgumihkli ja 2 lõhnatestrit, s.o kokku võõrast vara 7840 krooni väärtuses. Maakohus arutas K. Pikkati süüdistust KarS § 328 lg 2 p 2 järgi selles, et tema olles 15.11.2004 Tartu Maakohtu määruse alusel vahistatud kahtlustatuna KarS § 118 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises ja viibides vahistatuna Lõuna Politseiprefektuuri Põlva politseijaoskonna arestimajas aadressil Põlva Võru 12, 15.03.2005 ajavahemikul kella 04.00-st kuni 05.00-ni koos vahistatu Veiko Taleniga põgenes Lõuna Politseiprefektuuri Põlva politseijaoskonna arestimaja II korrusel asuvast kambrist nr 1 seinast tuhaploki eemaldamise teel. Kohtuotsuse motiivide kohaselt on K. Pikkati süü V.A. tervisekahjustuse tekitamises tõendatud: - kohtuarstliku ekspertiisi aktiga nr 329; 4 - V.A. ütlustega, mille kohaselt oli ta 13.11.2004 tööl. Töö lõppes
  2. novembri öösel vastu 14-ndat umbes kell 03.
  3. Oma maja trepikotta sisse astudes märkas ta, et trepikojas ei põle tuli, tavaliselt see nii ei olnud. Järgmine hetk, mida ta enesele teadvustas, oli haiglas; - L.P. i ütlustega, mille kohaselt ei olnud
  4. või
  5. novembril 2004 tema elukaaslane V.A. tavapärasel ajal töölt koju tulnud. Kella 06.00 paiku helises uksekell ja ukse taga oli üleni verine V.A. . V.A. riided olid lõhki ja lahtised viie sentimeetrised lõikehaavad olid peas ning näos. V.A. ajas seosetut juttu. Kiirabi viis V.A. ära. Ta nägi V.A. juurde traumapunkti minnes, et neljandalt korruselt, kus nad elasid, kuni keldrikorruseni läks veretee. V.A. rääkis talle, et ta mäletavat ainult seda, et tuli töölt taksoga koju ja astus trepikoja uksest sisse. Ta helistas V töökaaslasele, kes kinnitas talle, et V oli olnud tööl tööpäeva lõpuni, s.o öösel kolme-neljani; - tunnistaja E.R. ütlustega, mille kohaselt pidi ta V.A. iga 14.11.2004 hommikul kokku saama, et minna Püssirohukeldri sünnipäevapeole, kuid hommikul kell 7 helistas L.P. ja rääkis V toimunud õnnetusest; - tunnistaja A.J. ütlustega, et tema nägi V 14.11.2005 tööl viimati kella 3 paiku ja peale seda läks V takso peale; - sündmuskoha vaatlusprotokolli ja fototabelitega, millest nähtub, et kõige enam on verekahtlast määrdumist keldrikorrusel. Verekahtlase määrdumise jäljed on nähtavad samuti esimesel ja neljandal korrusel. Sündmuskoha vaatluse käigus fikseeriti keldrikorrusel verised jalatsijäljed. Süüdistatava K. Pikkati ütluste kohaselt tõi tema Räpina sõber 13.11.2004 õhtul ta Tartusse. Tartus läks ta otse T.T. juurde, kes elas Roosi tn nurgal. T.T. korteris joodi kuni keskööni, siis läksid T.T. ja M. R magama. Pärast seda läks K. Pikkat linna ja seal kasiinosse Monte Carlo. Ta tuli umbes kella 02 paiku T.T. juurde tagasi. K. Pikkat väitis esmalt, et ta oli üleval kuni kella 06-07-ni ja hommikul ärkas enne kella
  6. Hiljem märkis, et läks magama kella 05 paiku ja umbes tund enne magamaminekut tuli ka D.A T.T. juurde. Temal ja D.A ei olnud kohtumise osas mingit kokkulepet, kuid D.A helistas enne kella 24.00 talle ja tema lubas D.A juurde minna. Samas kinnitas K. Pikkat, et kella 02 paiku helistas tema ise D.A-le , kuid D.A ei vastanud ja ei helistanud ka kohe tagasi. D.A helistas K. Pikkatile mingi aeg hiljem, s.o. umbes kella 03 paiku, siis kui K. Pikkat oli juba T.T. juures tagasi. D.A helistas K. Pikkatile korra veel öösel kella 04 paiku seoses järgmisel hommikul kokkulepitud töö saamist puudutava kohtumisega. D.A tuli koos võõraga, kelle nimi oli Janek, kella 05 paiku, so. umbes tund enne K. Pikkati magamaminekut, T.T. juurde. D.A läks 05.30 paiku minema ja Janek jäi T.T. juurde edasi ning lahkus sealt kella 06 paiku. J oli kaasas mingi tume üleõlakott, mille ta pani sinna maha, kus olid jalanõud. T.T. juurde jõudes olid tal seljas heledad dressid ja hele jope ning jalas olid Nike botased. Kaasas olid aga tumedat värvi heleda triibuga Puma dressid. Nimetatud asjad olid tumedas kilekotis. Kella 24.00 paiku linna minnes vahetas ta vist riideid ja pani selga tumedad dressipüksid. Jalanõusid vahetas ta hommikul, võttes J kotist Asics botased. Need botased oli ta jätnud enne Räpinasse minekut D.A poole, sest need olid lompi astumisest märjad. T.T. pool olles oli D.A öelnud Janekile, et ta annaks K. Pikkatile viimasele kuuluvad Asics botased ära ja Janek oli need kotist välja võtnud. Maakohus leidis, et V. A kehavigastuste tekitamine K. Pikkati poolt 14.11.2004 peale kella 03.00, kuid enne kella 05.58, on tõendatud. K. Pikkati kinnipidamisel 14.11.2004 võeti temalt ära spordijalatsid Asics. Kohtuekspertiisi ja kriminalistikakeskuse trassoloogia ekspertiisiakti eksperdiarvamuse kohaselt esitati eksperdile K. Pikkatilt tema kinnipidamisel ära võetud spordijalatsid Asics. 5 Asjaolu, et K. Pikkat ja D.A olid 14.11.2004 öösel korduvalt telefoni teel ühenduses, tõendavad mobiiltelefoni NOKIA 1110 ja Ericsson GH 688 vaatlusprotokoll ning jälitusprotokoll. Jälitusprotokollist tuleneb, et 13.11.2004 helistas D.A K. Pikkatile kell 23.11, kui viimane oli Yhika 10 masti piirkonnas. 14.11.2004 on esimene kõne, mille K. Pikkat on teinud Yhika 10 masti piirkonnast kell 03.04 D.A-le, kes on sel ajal olnud Akade 14 masti piirkonnas. Veerand tunni pärast, kell 03.20, on D.A sama masti piirkonnas helistanud K. Pikkatile, kes viibis Yhika 10 masti piirkonnas, kusjuures kõne on kestnud 25 sekundit. Samades piirkondades viibides helistas D.A K. Pikkatile ka kell 04.06, pidades 6 sekundi pikkuse kõne. Tunnistaja U.K. kinnitas, et tal oli K. Pikkatiga 13.11.2004 õhtul telefonikõne, mille käigus viimane väitis, et jõudis just Triinu juurde ja läheb kohe magama. Nimetatud kõne on jälitusprotokolli kohaselt toimunud 13.11.2004 kell 22.55 ja K. Pikkat on sel ajal viibinud Fortu 34 masti piirkonnas. Eeltoodust saab teha järelduse, et kui D.A ja K. Pikkat 13.11.2004 kell 23.11 telefoni teel suhtlesid ja K. Pikkat oli Yhika 10 masti piirkonnas, siis ei olnud ta enam T.T. juures. Samuti ei olnud K. Pikkat T.T. juures D.A-ga vesteldes kell 03.03, kell 03.20 ja kell 04.06, sest ta on nimetatud kellaaegadel viibinud Yhika 10 masti piirkonnas. Tunnistaja T.T. on küll öelnud, et 13.11.2004 tuli K. Pikkat tema juurde, kuid ta ei ole ei eeluurimisel ega ka kohtus kinnitanud, et K. Pikkat oleks seal olnud 13.11.2004 kuni keskööni. T.T. on väitnud, et kella 00.00 paiku jäi tema juba magama, kusjuures K. Pikkat, saanud korteri võtme, oli sel ajal juba T.T. juurest lahkunud. Nimetatud ütlustega on kooskõlas ka eelpool kajastatud jälitusprotokollis olevad andmed telefonikõnede ja kõnelejate asukohtade kohta. Seega ei viibinud K. Pikkat 13.11.2004 alates kella 23.11 kuni 14.11.2004 kella 04.06 T.T. juures Roosi tn, vaid ta oli kuskil mujal. Seega sai K. Pikkat 14.11.2004 viibida kella 03.30 paiku Ujula tänaval V.A. elukoha juures. Tunnistaja T.T. ütluste kohaselt märkas ta, et K. Pikkatil oli
  7. novembri õhtupoolikul seljas dressipluus, jalas dressipüksid ja tossud. Hommikul olid dressipükste asemel teksad ning dressid rippusid riidepuul ahju juures ning kuivasid. T.T. arvas, et Kaido oli öösel oma püksid ära pesnud. Nimetatud asjaolu viitab otseselt sellele, et 14.11.2004 öösel võisid K. Pikkati dressipüksid määrduda selliselt, et nende pesemine oli hädavajalik. Vastasel juhul oleks võinud dressipükstel olev määrdumine viidata konkreetselt K. Pikkatile kui V.A. peksmisega seotud isikule. K. Pikkati enda ütlused 13.-14.11.2004 öö sündmuste kohta ei ole tõesed ja tegemist on ennastõigustavate ütlustega, milledega püütakse V.A. peksjana viidata kas D.A-le või viimase tuttavale Janekile või veel mõnele kolmandale isikule. K. Pikkati ütlusi ei kinnitanud mitte ükski muu esitatud tõend. Eeltoodust tulenevalt saab asuda seisukohale, et isik, kes 14.11.2004 kella 03.30 paiku Tartu linnas Ujula 1 maja sektsioonis tungis kallale V.A. ja peksis teda korduvalt pähe, kehasse ja vastu jäsemeid, tekitades kannatanule vigastusi, oli K. Pikkat. Kohtuotsuse motiivide kohaselt on D.A süü KarS § 22 lg 2-118 p 2 järgi tõendamist leidnud järgmiste tõenditega: - tunnistaja M.T. ütlustega, mille kohaselt oli ta teadlik, et D.A on käinud oma naist töö juures ähvardamas ning talle kallale läinud. Umbes kolm nädalat enne D.A vahistamist pani M. T tähele, et süüdistatav käib öösiti kella kahe paiku kodust väljas. Seda juhtus umbes 3-4 korda, kui D.A öösel umbes tunniks ajaks välja läks. Lisaks oli D.A öelnud, et tema seda asja nii ei jäta, vaid rikub L.P. i ja tema elukaaslase V.A. elu ära. Tunnistajale tundusid need väljaskäimised ja karmid sõnad väga kahtlased, mistõttu ta pidas vajalikuks võtta ühendust L.P. iga ning teda informeerida. L.P. vastanud tunnistajale seepeale, et D.A olevat ähvardanud teda ja nende ühiseid lapsi ära tappa. T.T. kinnitas ka seda, et D.A ja K. Pikkat said tuttavaks tema kaudu ning et nad on 6 tema teada kohtunud 3-4 korral. K. Pikkatit iseloomustas tunnistaja kui isikut, kes oskab hästi kakelda. Kaido on väga rahaahne inimene. Kui ta kellelegi ka mingi heateo teeb, siis tasuta kindlasti mitte; - tunnistaja L.P. ütlustega, mille kohaselt päeval, kui tunnistaja D.A kohtas, sattus ta ka esmakordselt D.A ja M. T üürikorterisse Turu tänaval. Natuke aega oldi kolmekesi, kuid siis läks D.A välja. Kui D.A oli lahkunud, siis rääkis M. T, et D.A oli oma naisega probleeme. Umbes tunni-pooleteise pärast tuli D.A tagasi ning rääkis, et oli oma naisega kokku saanud, temaga tülli läinud ja ta ostukorvide peale pikali lükanud. Ühel õhtul olevat K. Pikkati jutu sees välja tulnud, et D.A olevat talle maksta lubanud, kui K. Pikkat tema naise elukaaslasele V.A. peksa annab. №vembrikuu alguses ühel õhtul läks L. P koos D.A , K. Pikkati, P (D.A ülemus Soomes) ja kahe tunnistajale võõra vene tüdrukuga Püssirohukeldrisse. Ühel hetkel saanud joogid otsa ja K. Pikkat küsinud D.A-lt , kas tal on veel raha, et õlut osta. D.A vastas, et ei ole. Siis trükkinud K. Pikkat sõnumit ja näidanud ka tunnistajale. Sõnumis oli kirjas, et D.A on talle ühe teene eest 5000 krooni võlgu. Tunnistaja olevat pärinud, et millise teene, kuid kumbki polevat midagi vastanud. Vaatamata sellele saanud tunnistaja aru, et see puudutas V.A. peksaandmist ning et seda ei olnud veel toimunud. Varsti mindi Püssirohukeldrist Turu tänava korterisse. Seal rääkis K. Pikkat tunnistajale, et D.A olevat juba pool raha ette ära maksnud, kuid raha oli ta maksnud M. T kätte. Ühel korral olevat peksmise teema veel jutuks tulnud ning siis kinnitanud K. Pikkat, et viivat asja igal juhul lõpuni; - tunnistaja K. B ütlustega, mille kohaselt viibis ta
  8. novembri öösel vastu
  9. novembrit 2004 koos K. T D.A Turu tänava korteris. Nad jõudsid sinna kella 3 ja 4 vahel öösel. Õige pea tuli koju ka D.A, kutsus tunnistaja kööki ning ütles, et juhuks, kui keegi peaks küsima, siis tema oli terve öö kodus ja magas. D.A ei põhjendanud, miks tunnistaja peaks nii rääkima; - tunnistaja K.T. ütlustega, mille kohaselt olid nad K. B kõnealusel ööl Turu tänava korteris. Nad jõudsid sinna 3-5 vahel. Natuke hiljem tuli ka D.A. Tunnistaja imestas, kust viimane tuleb. Seejärel läks D.A oma tuppa. D.A palus tal öelda, et oli öösel korteris, nagu ei olekski ta vahepeal ära käinud. D.A keeldus maakohtus KarS § 22 lg 2,3-118 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo kohta ütluste andmisest. Maakohus leidis, et eeltoodust tulenevalt on tõendatud, et D.A lubas K. Pikkatile viimase poolt V.A. peksa andmise eest raha. Tõendatud on raha lubamine kui süüdistuses kajastatud ja K. Pikkatit kuriteole kihutav fakt. L. P ütlustest nähtus, et esmalt ei nõustunud K. Pikkat V.A. peksma, kuid ilmselgelt K. Pikkatile kui M. T poolt iseloomustatud rahaahnele inimesele raha pakkumine peksmise eest kallutas K. Pikkatit süüdistuses kirjeldatud kuritegu sooritama. Kannatanute ja M. T ütlustega on tõendatud, et D.A oli pikema aja jooksul mõte, et V.A. tuleb kätte maksta selle eest, et ta tema abikaasa L.P. iga suhtleb. D.A pidi andma K. Pikkatile V.A. ja tema elukoha kohta teatud informatsiooni. D.A ilmselget seotust V.A. peksmisega 14.11.2004 kinnitasid ka tunnistajate K. B ja K. T ütlused. Seega on tõendatud, et K. Pikkat peksis V.A. kavatsetult, sest V.A. ründamine oli K. Pikkatil ja D.A ette plaanitud. K. Pikkat pidi soovima või vähemalt pidama võimalikuks, et sellise intensiivsusega peksmine nii pea kui kogu keha erinevatesse piirkondadesse võib põhjustada kannatanul raske tervisekahjustuse. Kohtuotsuse motiivide kohaselt on K. Pikkati süü KarS § 200 lg 2 p 4, 5, 8 järgi, mis seisnes V.A. röövimises, tõendatud V.A. kohta tehtud arstliku ekspertiisi aktiga nr 329, milles kajastatud eksperdiarvamuse kohaselt on V.A. tekitatud vigastused tömbi vägivalla toimel, võimalik, et 14.11.
  10. Eksperdi seisukohalt on tõenäoline, et nahaalused verevalumid rindkerel on tekitatud löökidest pikliku kumera pinnaga esemega. Nimetatud tõend kinnitab, et K. Pikkat pani röövimise toime relvana kasutatava muu esemega, sest 7 relvana kasutatava muu esemena on vaadeldav mistahes ese, millega on võimalik kahjustada elavat objekti. V.A. kuuluvate esemete omastamist K. Pikkati poolt kinnitasid ka V.A. ja T.T. ütlused ning asitõendite vaatlusprotokollid. K. Pikkat eitas oma seostust röövimisega. Maakohus leidis, et kannatanu suhtes vägivalla kasutamine on tõendatud eelpool käsitletud tõenditega. K. Pikkati otsene tahtlus röövida V.A. kuulunud esemed võis välja kasvada viimase peksmise käigus, kuid vägivalla kasutamine oli ilmselgelt ka esemete äravõtmise vahendiks. Kohtuotsuse motiivide kohaselt on D.A süü KarS § 263 p 1 järgi tõendatud järgmiste tõenditega: - kannatanu T. K ütlustega, mille kohaselt tuli 21.09.2004 D.A tema töö juurde Eva Boutiquei, et arutada laste kasvatamist puudutavaid küsimusi. D.A hakkas roppusi karjuma ja ähvardama ning arutelust kujunes tüli, mille käigus haaras D.A tal juustest ning vedas ta poe teise otsa, lükates kannatanu kaubakorvide peale selili; - tunnistaja I.R. ütlustega, mille kohaselt töötasid nemad T. K kõrvalkauplustes. Ta kuulis 21.09.2004 ennelõunasel ajal appihüüet. Kui ta läks kaupluste ühisesse vaheruumi, nägi ta, kuidas D.A vihaselt telefoni vastu poeruumi letti peksis. Seepeale läks ta oma kaupluse ruumidesse ja kutsus politsei. T. K nuttis ja tal oli käsi ning kael sinine. T. K ütles, et ta sai mehe käest tappa; - kannatanu V.A. ütlustega, et talle helistas
  11. a
  12. septembri hommikul T. K ning ütles, et D.A oli tulnud tema juurde poodi ning seal teda rünnanud. V.A. läks ka ise kohale. Eva Boutiquei ees leidis aset D.A ja T. K vaheline sõnavahetus. D.A haaras T kaelast ning raputas teda. V.A. püüdis vahele astuda. D.A takistas ning ähvardas teda, mispeale V.A. politseisse helistas; - traumakaardiga, mille kohaselt on T. K fikseeritud 21.09.2004 parema õlavarre tagapinnal verevalum 2x4 cm, verevalum paremal kämblal läbimõõduga 2,0 cm, 3 verevalumit vasaku õlavarre ülemises kolmandikus läbimõõduga 1,0-1,5 cm. Süüdistatava D.A ütluste kohaselt läks tema 21.09.2004 Eva Boutiquei. Nad läksid T. K omavahel vaidlema. T ründas teda või tahtis rünnata, st tuli kätega kallale ja tahtis tõugata. Ründe takistamiseks võttis tema T. K kätest kinni ja tõukas ta endast eemale ja niimoodi vajus L.P. korvide otsa. Tema ei tirinud L.P. i juustest, ainult puudutas T. K juukseid, kui viimane peegli ees mütse proovis. Maakohus leidis, et kannatanu T. K ütluste tõepärasuses puudub alus kahelda. Nimetatud ütlustega kattuvad ka tunnistaja I. R ütlused ja muud kirjalikud tõendid. D.A on nimetatud kuriteosündmuse osas andnud ennastõigustavaid ütlusi, mis ei ole tõesed. Kannatanule tekitatud vägivald on tõendatud nii kannatanu ja tunnistaja I. R ütlustega kui ka traumakaardiga. KarS § 263 näeb ette kriminaalvastutuse rahu või avaliku korra rikkumise eest, kui see on toime pandud vägivallaga. Kaitstav õigushüve nimetatud kuriteo puhul on primaarselt avalik kord. Kaupluseruumid on vaadeldavad avaliku kohana. Kaupluses ei olnud küll D.A poolt L.P. ile kallaletungimise ajal ühtegi teist isikut, kuid sõltumata sellest pani D.A toime just avaliku korra raske rikkumise, mitte aga isikuvastase süüteo. Asjaolu, et tunnistaja I. R oli sunnitud oma töökohalt lahkuma, et tulla appi T. K, annab aluse asuda seisukohale, et D.A poolt toimepandu rikkus teiste isikute rahu. Seega pani D.A avaliku korra rikkumise toime vähemalt kaudse tahtlusega, sest viimane pidi pidama võimalikuks, et tema poolt L.P. ile kallaletungimine kaupluses, milline on avatud külastajatele, võib rikkuda teiste isikute rahu. Kohtuotsuse motiivide kohaselt on K. Pikkati süü KarS § 199 lg 2 p 4, 8 järgi varguse toimepanemises OÜ Chin-Est teeninduspunktist tõendatud: - OÜ Chin-Est avaldusega; 8 - kannatanu esindaja Aare Roosaare ütlustega; - sündmuskoha vaatlusprotokolliga koos skeemi ja fototabelitega; - tunnistaja V.L. ütlustega. Süüdistatav K. Pikkat ei tunnistanud end talle esitatud süüdistusess süüdi. K. Pikkati ütluste kohaselt viibis ta
  13. a suve alguses OÜ Chin-Est teeninduspunktis seoses hapnikuballoonide tellimisega, kuid ööl vastu 13.11.2004 tema sündmuskohal ei viibinud. Maakohus leidis, et K. Pikkati ütlused on ümber lükatud molekulaargeneetilise ekspertiisi aktis nr 040335 esitatud eksperdi arvamusega. Eksperdile on esitatud molekulaargeneetilise ekspertiisi teostamiseks sündmuskohalt leitud karpraud, 2-1 vatitampoonil veretaoline määrdumus akna välisküljelt, papist pakendi tükk ja proov seifi avamisroolilt. Eksperdi arvamuse kohaselt oli veretaoline määrdumine veri. Samuti avaldas ekspert, et sündmuskohalt leitud veri saab olla pärit K. Pikkatilt, kuna sündmuskohal olnud verest saadud genotüüp langeb täielikult kokku K. Pikkati genotüübiga. Leitud kokkulangevat genotüüpi esineb sagedusega ühel isikul 2,2x1013 inimese kohta. Eelpool kajastatud eksperdi arvamus annab aluse asuda seisukohale, et isik, kes süüdistuses märgitud ajal OÜ Chin-Est ruumides viibis ja varguse toime pani, oli K. Pikkat. Seega on K. Pikkat varguse toime pannud otsese tahtlusega. Kohtuotsuse motiivide kohaselt on K. Pikkati süü KarS § 328 lg 2 p 2 järgi tõendatud: - tunnistaja M.V. ütlustega, et tema, K. Pikkat ja V. Talen viibisid kolm päeva Põlva Politseijaoskonna arestimajas ühes kambris. Selle aja jooksul uuristas K. Pikkat raudvardaga seina sisse augu, mille kaudu süüdistatavad ja tunnistaja plaanisid põgeneda; - tunnistaja M.K. ütlustega, mille kohaselt viibisid Põlva Arestimajas kambris nr 1 kolm isikut ja neist põgenesid K. Pikkat ja V. Talen. Põgenemine toimus 15.03.2005 hommikupoole ööd. Kambris oli ühe tuhaploki suurune, so. umbes 25x45 cm suurune auk, milline oli varjatud laudade ja plakatiga; - sündmuskoha vaatlusprotokolliga koos skeemi ning fototabelitega. K. Pikkat tunnistas ennast talle esitatud süüdistuses süüdi. K. Pikkati ütluste kohaselt uuristasid auku kambri seina sisse tema ja V. Talen kordamööda. Eelnevalt oli seina juba uuristatud. Kui auk valmis sai, astus tema läbi selle katlaruumi. Katlaruumis eemaldas ta gaasikatla õhuvõtuavalt katte. Läbi õhuvõtuava pääsesid nad kinnisesse jalutusboksi, sealt roniti üle aia ning saadigi välja. Maakohus leidis, et tegu oli otsese tahtlusega, kuna tegevuse eesmärk oli K. Pikkatil algusest peale selge. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus kuriteo raskust ja laadi, süüdlase isikut ning vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. K. Pikkati ja D.A käitumises karistust kergendavad asjaolud puudusid. Karistust raskendavaks asjaoluks K. Pikkati puhul oli KarS §-st 58 p 1 tulenevalt V.A. peksmise episoodis omakasu motiiv. K. Pikkat oli nõus V.A. peksma talle pakutava raha eest, seega oli ta nõus teenima selle pealt, et kellelegi kehavigastusi tekitada. D.A puhul oli karistust raskendavaks asjaoluks soov kätte maksta oma abikaasa elukaaslasele, mis on KarS § 58 p 1 mõistes madal motiiv, kuid käesoleval juhul ei ole vajalik D.A karistus raskendada, kuivõrd D.A elas oma abielu lagunemist ja lastega seonduvaid probleeme raskelt üle. Nimetatud asjaolu kinnitab ka kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akt nr 1, mille kohaselt esines D.A nii 21.09.2004 kui ka 14.11.2004 depressiivse sündroomina avalduv kohanemisreaktsioon ning segatüüpi isiksusehäire. Samas ei olnud eksperdi arvamuse kohaselt D.A talle süüksarvatud kuritegude toimumise ajal sellises erilises emotsionaalses seisundis, mis oleks takistanud tal oma käitumise iseloomu, s.h. selle keelatust või lubatust, mõistmast ja oma käitumist juhtimast. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu 9 K. Pikkat ja tema kaitsja esitasid apellatsioonid, milles paluvad tühistada maakohtu otsuse K. Pikkati KarS §-de 118 p 2, 199 lg 2 p 4, 8 ja 200 lg 2 p 4, 5, 8 järgi süüditunnistamises ning teha selles osas õigeksmõistev otsus. K. Pikkat palub vähendada talle KarS § 328 lg 2 p 2 järgi mõistetud karistust poole võrra. K. Pikkat vaidlustab temalt OÜ Chin-Est ja V.A. kasuks väljamõistetud tsiviilhagide suuruse ning temalt äravõetud 3313 krooni tunnistamise asitõendiks. K. Pikkat taotleb KarS § 65 lg 1 alusel liitkaristusest maha arvata talle Põlva Maakohtu 25.11.2004 otsusega mõistetud karistusest ärakantud karistuse osa. Apellatsioonide kohaselt ei ole kohtuarstliku ekspertiisi akt tõendiks, et just K. Pikkati poolt on kehavigastused tekitatud V.A. ile. Kuna V.A. ei näinud, kes teda peksis, siis ei ole võimalik ka tema ütlustega K. Pikkati süüd tõendada. Ekspert ei välistanud, et trassoloogia ekspertiisi aktiga tuvastatud sündmuskohalt leitud Asics spordijalatsi jälg võib olla mõne muu analoogilise tallamustriga jalatsi jälg. Tähelepanuta on jäetud K. Pikkati ütlused selle kohta, et 14.11.2004 ei olnud Asics spordijalatsid mitte K. Pikkati valduses, vaid D.A ja tema sõbra Janeki kasutuses. Väited, et K. Pikkat viibis 14.11.2004 kella 03.00 paiku Ujula tänaval V.A. elukoha lähedal, on oletuslikud ning ei põhine tõenditel. Uurimisel ei ole välja selgitatud, millise mobiilside tugimasti piirkonnas süüdistatavad telefonikõnede tegemise ajal viibisid. Alusetu on väide, et K. Pikkat ja D.A on omavahel mobiiltelefonide kaudu suhelnud kellaaegadel 20.14 ja 03.
  14. T.T. ja M. R ütlused ei tõendanud, kus viibis K. Pikkat 14.11.2004 öösel. Tõendamata on väide, et K. Pikkat ei viibinud 13.11.2004 alates kella 23.11 kuni 14.11.2004 kella 04.06 T.T. juures Roosi tänaval. Tunnistaja T.T. ei ole kordagi maininud, et K. Pikkat lahkus ja lubas hiljem oma seljakotile ja dressipükstele järele tulla. T.T. ütlustest ei saa järeldada ega lugeda tõendatuks, et K. Pikkat oleks öösel oma riideid pesnud. Tunnistaja L. P ütlusi on tõlgendatud valesti. Tunnistaja ei ole kordagi seostanud 5000 krooni suurust võlga V.A. peksmisega. Tõendamist ei ole leidnud, et D.A oleks K. Pikkatilt raha eest V.A. peksmise tellinud. Tõendamata on ka asjaolu, et K. Pikkat tõi kannatanu V.A. koti koos kannatanu asjadega T.T. korterisse. Tunnistaja T.T. on öelnud, et ta ei teadnud enne seljakoti uurijale üleandmist sellisest kotist midagi. Kannatanult asjade röövimine K. Pikkati poolt on jäetud täielikult tõendamata. Kuna kannatanu oli alkoholijoobes, võis tema asjad võtta ka keegi teine, mitte peksja. K. Pikkati süüdistuses varguse toimepanemises Põlva linnas OÜ Chin-Est müügipunktist on jäetud tähelepanuta vastuolud sündmuskoha vaatlusprotokolli ja sündmuskohal tehtud fotode vahel. Samuti ei ole verekahtlase aine jäljest võetud DNA analüüsi, mis kinnitaks K. Pikkati süüd varguse toimepanemises. Kinnipidamiskohast põgenemise eest on K. Pikkatile mõistetud karistus liiga range. Arvestama oleks pidanud asjaolu, et auku arestimaja seina sisse olid hakanud uuristama vangid, kes viibisid selles kambris enne K. Pikkatit. D.A ja tema kaitsja esitasid apellatsioonid, milles paluvad tühistada maakohtu otsuse D.A süüditunnistamises KarS § 263 p 1 ja KarS § 118 p 2- § 22 lg 2 järgi ning teha selles osas õigeksmõistev otsus. Apellatsioonide kohaselt ei ole D.A L.P. i suhtes vägivalda tarvitanud, vaid on püüdnud takistada L.P. i tegevust. L.P. proovis peegli ees mütse ning D.A tegi L.P. ile lähenemiskatse ja püüdis tal juukseid silitada. Tõenditest nähtuvalt olid mõlemad abikaasad lahkukolimisest häiritud, seega tajus L.P. D.A lähenemiskatset teravdatult kui rünnakut. Kui D.A oleks L.P. i poolt kirjeldatud viisil L.P. i juustest kiskunud, oleks see kajastunud ka traumakaardi väljavõttel, kuid traumakaardil ei ole fikseeritud vigastusi pea piirkonnas. 10 Seega võis D.A teos esineda õigusvastasust välistava asjaoluna tegutsemine hädakaitseseisundis. Sellised kahtlused tuleb lugeda süüdistatava kasuks. Tuvastamist ei leidnud, et kolmandate isikute õigusrahu oleks olnud häiritud. Kaupluses intsidendi hetkel külastajaid ei olnud. Seega ei saa D.A tegu kvalifitseerida kui avaliku korra vastu suunatud süütegu. KarS § 118 p 2 - § 22 lg 2 järgi inkrimineeritava kuriteo süüdistuses on D.A süüstava tõendina käsitletud tunnistaja M. T ütlusi, mis kirjeldasid D.A kui tol perioodil väga närvilist isikut, kes öösel hakkas väljas käima. Väljaskäimise põhjuse kohta ei teadnud tunnistaja aga midagi öelda. Asjaolu, et D.A hakkas umbes kolm nädalat enne kõnealust sündmust öösiti väljas käima, saab käsitleda pigem kui D.A õigustavat tõendit, kuna vastavalt kohtupsühhiaatria ekspertiisiaktile olid D.A unehäired. Süüstava tõendina on käsitletud ka tunnistaja L.P. eeluurimisel antud ütlusi, et K. Pikkat ütles tunnistajale, et D.A on talle ühe teene eest võlgu. Tunnistaja ei teadnud, millisest teenest oli juttu, samas on ta öelnud, et ta sai aru, et see puudutas V.A. peksaandmist. Millel tunnistaja selline järeldus põhineb, tema ütlustest ei selgunud. Seega ei tõenda tunnistaja L.P. ütlused D.A süüd K. Pikkati kihutamises V.A. tervisekahjustuse tekitamises ja selle eest K. Pikkatile raha lubamises. Ka tunnistajate K. B ja K. T ütlused ei kinnitanud D.A süüd. Kinnipidamisel ei leitud K. Kuusi juurest sularaha, samuti ei olnud nähtuvalt D.A konto väljavõttest raha tema pangakontol. Seega ei olnud D.A raha, et tasuda K. Pikkatile väidetava teenuse eest. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus toetasid süüdistatavad ja kaitsjad apellatsioone neis toodud motiividel. K. Pikkat esitas täiendava tõendina 17.11.2004 kviitungi nr 0000903 temalt 3313 krooni vastuvõtmises vahialuse isikuarvele kandmiseks. Selle tõendiga näidatakse, et K. Pikkatil olnud raha läks ringlusse ning kaotas asitõendusliku tähtsuse. K. Pikkat esitas täiendavate tõenditena AS Eesti AGA 15 tarnelehte ja AGA balloonide rendiettemaksu 26.06.2003 lepingu TP-
  15. Nende tõenditega näidatakse, et K. Pikkatil oli asja AS AGA Põlva teeninduspunkti alates 19.06.2003 ja neid tõendeid saab kasutada tema poolt 07.10.2005 maakohtu istungil antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks. D.A esitas taotluse eemaldada talle kohaldatud suhtlemiskeelud, so helistamis-, kirjutamis- ja kokkusaamiskeeld. Prokurör täiendavate tõendite kriminaalasja juurde võtmise vastu ei vaielnud. Apellatsioonid palus prokurör jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, välja arvatud OÜ Chin-Est kasuks väljamõistetud tsiviilhagi suurus, mida tuleb vähendada 1200 krooni võrra signalisatsiooni taastamiskulude arvelt, sest see kahju pole tekitatud vargusega. Ringkonnakohus, olles uurinud ja hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid, kuulanud ära süüdistatavad, kaitsjad ja prokuröri, leiab, et apellatsioonid õigeksmõistmise taotlemises on põhjendamatud, rahuldamisele ei kuulu ning maakohtu otsus K. Pikkati ja D.A süüditunnistamises tuleb jätta muutmata selles toodud põhjendustel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt

§-le 342 lg 3 p 1. K. Pikkati apellatsioon kuulub

§ 338

p 1 ja 2 alusel rahuldamisele osas, kus ta vaidlustas temalt OÜ Chin-Est kasuks 20403.68 krooni väljamõistmise ja Põlva Maakohtu 25.11.2004 otsusega mõistetud karistusest osaliselt ärakantud karistuse liitkaristusest mahaarvamata jätmise. V.A. kasuks väljamõistetud tsiviilhagi ja asitõendiks oleva sularaha 3313 krooni osas võetud seisukohtade osas maakohtu otsus muutmisele ei kuulu, samuti ei 11 kuulu rahuldamisele K. Pikkati taotlus vähendada talle KarS § 328 lg 2 p 2 järgi mõistetud karistust. D.A taotlus eemaldada talle kohaldatud suhtlemiskeelud ei kuulu käesoleva otsusega lahendamisele, sest

§ 306lg 1 ei loe seda küsimuseks, mida tuleb kohtuotsuse tegemisel lahendada.

Vahistatu kokkusaamised, kirjavahetus ja telefonikõned on reguleeritud vangistusseaduse §-des 94 ja 96. Antud kriminaalasjas on uurija taotlusel 17.11.2004 seoses vajadusega takistada olulise informatsiooni levikut, piiratud D.A ja K. Pikkati suhtes lühiajalisi kokkusaamisi ning kirjavahetust ja telefoni kasutamist (I kd lk 153). Ringkonnakohus leiab, et nimetatud piirangute lõpetamise peaks otsustama uurija või prokurör, sest piirangud on seatud uurija poolt takistamaks olulise informatsiooni levikut kriminaalasja uurimise läbiviimisel. KrMK § 75 lg 4 sätestas, et vahistatu kirjavahetuse ja telefoni või muude üldkasutatavate sidekanalite kasutamise õiguse piiramise, samuti vahistatu lühiajaliste kokkusaamiste õiguse piiramise otsustas uurija, prokurör või kohus, kelle menetluses on kriminaalasi, oma määrusega.

4. peatükk, mis käsitleb kriminaalmenetluse tagamist, kohtule enam sellist kohustust ei pane. Apellatsioonides ei ole esitatud mingeid uusi tõendeid. D.A apellatsioonile lisatud T. K kannatanuna 20.10.2004 ülekuulamise protokolli esileht on kriminaalasjas olemas (I kd lk 4). Selle ülekuulamise kuupäeva asjaolude illustreerimiseks esitatud Tartu Maakohtu 30.12.2004 abielu lahutamise kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-1444/04 ei ole süüdistust otseselt puudutav tõend. Uuteks sisulisteks tõenditeks ei saa lugeda ka K. Pikkati poolt ringkonnakohtus esitatud kviitungit temalt 3313 krooni vastuvõtmises vahialuse isikuarvele kandmiseks ning AS Eesti AGA tarnelehti ja rendiettemaksu lepingut, sest need on esitatud eesmärgiga illustreerida K. Pikkati poolt kriminaalasjas antud ütlusi. Apellatsioonides taotletakse olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt õigeksmõistmist. Tõendite veelkordse hindamise taotlusest lähtudes ringkonnakohus leiab, et apellatsioonides ei ole esitatud mingeid selliseid asjaolusid, mis tingiksid maakohtu järelduste, millele tugineb süüditunnistamine, ümberhindamist. Maakohus on tõendeid kogumis hinnates näidanud motiivid, miks kohus rajab oma otsuse nimelt nendele tõenditele (IV kd lk 99-108). Seejuures on otsuses sisuliselt antud hinnang kaitsjate taotlustele, mis esitati kohtulikes vaidlustes (IV kd lk 76-77). Samu taotlusi suures osas korratakse ka kaitsjate apellatsioonides (IV kd lk 137-138 ja 144-145), kus leitakse, et süüdistus on tõendamata ning maakohus on rikkunud kriminaalmenetlusõigust ja ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Ringkonnakohus ei nõustu nende väidetega. Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt kriminaalmenetlusõiguse olulisi rikkumisi. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjenduste ja järeldustega süüdistuse tõendatuse kohta, sest need vastavad faktilistele asjaoludele. Maakohus on süüks pandud kuritegude kvalifitseerimise osas materiaalõigust õigesti kohaldanud. Vastuseks apellatsioonides toodud väidetele tõendite hindamise kohta ringkonnakohus märgib järgmist:

§ 63

lg 1 annab tõendite loetelu ja lg 2 sätestab, et kriminaalmenetluse asjaolude tõendamiseks võib kasutada ka lõikes 1 loetlemata tõendeid.

§ 61

lg 1 kohaselt ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu ja lg 2 sätestab, et kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt.

§ 60

lg 1 kohaselt kohus tugineb kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks.

§ 60

lg 2 kohaselt tõendatus on kohtul tõendamise tulemusena kujunenud veendumus, et tõendamiseseme asjaolud on olemas või puuduvad. Seega on kohtu otsustada, mida ta lisaks seaduses sätestatud tõendite loetelule veel loeb tõenditeks, kuidas ta neid hindab ja kas loeb konkreetse tõendiga midagi tõendatuks või ei. K. Pikkat vaidlustab OÜ Chin-Est müügipunktis teostatud sündmuskoha vaatlusprotokolli (I kd lk 22-23) ning selle lisaks olevat sündmuskoha skeemi (I kd lk 25) ja fototabeleid nr 1 ja 2 12 (I kd lk 26-27). Erilist tähelepanu juhib ta sellele, et fototabeli nr 2 tekst ei ole kooskõlas sündmuskohal tehtud fotoga (I kd lk 27). Seejuures toetub ta ka maakohtu otsusele, kus kohus möönab (IV kd lk 108), et viidatud fototabelil nr 2 oleva foto all olev kirje ei ole täpne. Ringkonnakohus leiab, et väitlus selle üle, kas verekahtlase aine jälg on 8 cm kaugusel aknaraami vasakust äärest (nagu on kirjas fototabelil nr 2) või peaks olema paremast äärest (nagu väidab K. Pikkat), ei muuda neid dokumente ebausaldusväärseteks tõenditeks. Ringkonnakohus leiab, et sündmuskoha vaatlusprotokolliga tuvastatu vastab protokolli lisades kajastatule. See järeldus tuleneb sündmuskoha vaatlusprotokolli tekstist, mille kohaselt: „Parempoolne aken avatud asendis, avatud nii välimine kui sisemine aken. Välimine aken avaneb vasakult paremale, seestpoolt väljapoole, sisemine vasakult paremale, väljastpoolt sissepoole“ (I kd lk 22). Edasi on kirjas järgmist: „Sisemise aknaraami väliskülje alumiselt äärest 3 cm kõrguselt ja 8 cm kauguselt vasakust äärest avastati 2x2 cm alalt punast värvi verekahtlase aine jälg (vt foto 5). Nähtav jälg koguti kahele niisutatud tampoonile DNA prooviks ja pakiti kokkuvolditavasse pappkarpi, pakend nr 2, mis suleti teibiga“ (I kd lk 23). Kui lähtuda ülaltoodud akende avanemise kirjeldusest, siis foto 5 all olev tekst on kooskõlas fotoga 4 (I kd lk 26-27). Eeltoodust tulenevalt ei ole asjakohane ka K. Pikkati väide, et ei olevat selge, kustkohast verekahtlane jälg avastati. See avastati murdmisriista süvendjälgede juurest, seega kohast, kust sisse tungiti. Maakohus on näidanud tõendid (IV kd lk 107-108), mis kinnitavad K. Pikkati süüd talle inkrimineeritud varguse toimepanemises. Seejuures on käsitletud ka K. Pikkati väidet, et ta on küll varem viibinud OÜ Chin-Est teeninduspunktis seoses hapnikuballoonide tellimisega ja seoses sellega võis tema DNA seal olla, kuid sinna sisse ta murdnud ei ole. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja leiab, et neid ei lükka ümber ka K. Pikkati poolt ringkonnakohtus esitatud AS Eesti AGA 15 tarnelehte ja balloonide rendiettemaksu leping, sest asjaolu, et K. Pikkat oli varem OÜ Chin-Est ruumides viibinud, oli maakohtule teada. Maakohtu järeldusi ei lükka ümber ka K. Pikkati väited, et olevat selgusetu, millal V. L tegelikult üle kuulati, sest tema ülekuulamise protokolli kuupäev on üle kirjutatud (I kd lk 31). K. Pikkat arvab, et tegelikult kuulati V. L üle 15.11.2004 ja selle kuupäeva hommikul ta ka varguse avastas. Kuna aga K. Pikkat oli 15.11.2004 juba vahi all, siis oli tema arvates vaja näidata, et teda selles varguses süüdlaseks teha, et vargus pandi toime ööl vastu 13.11.2004. Seetõttu näidati, et kriminaalmenetlust on alustatud 13.11.2004 V. L kuriteoteate alusel ja esimene menetlustoiming oli sündmuskoha vaatlus (I kd lk 18). Sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt see uurimistoiming viidi läbi 13.11.2004 ajavahemikul kella 10.20 kuni 12.15 (I kd lk 22-23). V. L on kannatanuna üle kuulatud 13.11.2004 ajavahemikul kella 09.00 kuni 10.00 (I kd lk 31-32). Seega peaks kellaaegu võrreldes olema V. Laulu ülekuulamine esimene menetlustoiming. K. Pikkat leiab, et viidatud asjaolud teevad eeltoodud tõendid mitteusaldusväärseteks. Ringkonnakohus ei nõustu selle väitega, sest tõendite vormistamise kellaajad on antud juhul teineteisele järgnevad ning asjaolu, et esimese menetlustoiminguna on märgitud sündmuskoha vaatlus, ei muuda tõendite olemust. K. Pikkati väide, et tema „süüdilavastamiseks“ muudeti V. Laulu ülekuulamise kuupäev varasemaks, ei ole millegagi tõendatud. Tõendeid hinnatakse nende omavahelises seoses ning antud juhul on seos V. Laulu ülekuulamise ja sündmuskoha vaatluse vahel täielikult olemas. V. Laul haiguse tõttu (III kd lk 91, 124, 180, 182) maakohtus ei käinud.

§ 291

p 3 alusel tema eeluurimisel antud ütlused avaldati (III kd lk 195 pöördel) ja seetõttu saab neid maakohtus uuritud tõendina käsitleda ning neile hinnangut anda. Kuna K. Pikkat on süüdi varguse toimepanemises, siis tuleb temalt välja mõista vargusega tekitatud kahju. Maakohus rahuldas OÜ Chin-Est tsiviilhagi täies ulatuses, so 20403.68 krooni, kusjuures selle sees on ka signalisatsiooni taastamise maksumus 1200 krooni. K. Pikkat vaidlustab signalisatsiooni taastamise maksumuse väljamõistmise, sest V. Laulu ütluste kohaselt varguse toimepanemise ajal teeninduspunktil signalisatsiooni ei olnud. See asjaolu on maakohtu otsuses fikseeritud (IV kd lk 108), kuid ikkagi mõisteti ka see summa 13 välja. Ringkonnakohus leiab, et selles osas kuulub K. Pikkati apellatsioon rahuldamisele ja temalt väljamõistetava tsiviilhagi suurust tuleb vähendada 1200 krooni võrra. Kannatanu V. Laulu ütlustest (I kd lk 32) nähtub, et lahkudes lukustas ta välisukse snepper- ja kontrolllukud, signalisatsiooni kauplusel ei ole. OÜ Chin-Est avalduse kohaselt (I kd lk 19) peale varastatud kaupade maksumuse tekitati kahju ka klaaside lõhkumisega 250 krooni ning signalisatsiooni taastamiskuludena 1200 krooni. Kuna V. Laulu ütlustest tulenevalt varguse toimepanemise ajal OÜ Chin-Est müügipunktil signalisatsiooni ei olnud, siis ei ole alust signalisatsiooni taastamiskuludena K. Pikkatilt 1200 krooni välja mõista, sest see ei ole kuriteoga tekitatud kahju. K. Pikkat on lisaks eeltoodule vaidlustanud üldse inventuuri tulemused, sest see on vormistatud 17.11.2004 tarnekuupäeva kandva tarnelehena (I kd lk 20-21), kuid vargus oli ööl vastu 13.11.

  1. Ringkonnakohus leiab, et pole alust kahelda OÜ Chin-Est avalduses (I kd lk 19), mille kohaselt peale sündmuskoha vaatlust viidi müügipunktis läbi täielik inventuur. Selle käigus tehti kindlaks, et müügipunktist on kadunud kaupu 18148.08 krooni ulatuses ja vahetusraha 805.60 krooni. Varastatud kaupade loetelu ja hinnad on avaldusele lisatud tarnelehel nr
  2. Seega K. Pikkati poolt kahtluse alla seatud tarneleht ei ole iseseisev inventuuridokument, vaid varastatud kaupade hindu näitav dokument. OÜ Chin-Est avaldus kahju suuruse kohta on kooskõlas V. Laulu ülekuulamise protokolliga, kus on küllaltki üksikasjalikult välja toodud varastatud esemete loetelu ja orienteeruvad hinnad (I kd lk 32). D.A ja tema kaitsja on vaidlustanud süüditunnistamise KarS § 263 p 1 järgi, väites, et tegemist ei ole avaliku korra vastu suunatud kuriteoga. Ringkonnakohus ei nõustu selle väitega. Maakohus on põhjendanud (IV kd lk 107), miks D.A poolt toimepandud tegu tuleb kvalifitseerida KarS § 263 p 1 järgi. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega. Ringkonnakohus leiab samuti, et kaupluseruumid on vaadeldavad avaliku kohana. Kuigi D.A poolt L.P. ile kallaletungimise hetkel ei olnud kaupluses teisi isikuid, tuleb arvestada, et sinna võinuks siseneda ostjaid. D.A tegevuse tagajärjel oli häiritud teiste isikute rahu, sest kõrvalkaupluse müüja I. R oli sunnitud oma töökohalt lahkuma, sest L.P. hüüdis appi. Maakohtu järeldusi ei lükka ümber ka kaitsja apellatsioonis toodud viide Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-74-02, mille kohaselt avalik koht pole väärtus iseenesest, vaid eraldi tuleb tuvastada avalikus kohas toimuv asjasse mittepuutuvate isikute või üldise õigusrahu häirimine. Kaitsja väidab, et antud juhul ei ole tuvastatud, et kolmandate isikute õigusrahu või üldine õigusrahu oleks olnud häiritud, sest intsidendi hetkel kaupluses külastajaid ei olnud. Ringkonnakohus leiab, et kolmandate isikute õigusrahu oli häiritud. Seda kinnitab tunnistaja I. R, kes kuulis T. K appihüüdmist ja nägi, kuidas D.A oli vihane ja peksis telefonRi vastu poeruumi letti. Tunnistaja eeltoodud sündmusest tulenevalt kutsus politsei välja (III kd lk 146 pöördel). Ringkonnakohus leiab, et D.A, tungides kaupluses kallale L.P. ile, tirides teda juustest ja lükates pikali, pani sellega toime rahu ja avaliku korra rikkumise ning kuna see oli toime pandud vägivallaga, siis on tema tegevus õigesti kvalifitseeritud KarS § 263 p 1 järgi. Seejuures ei muuda teo kvalifikatsiooni see, millal kannatanu L.P. politseile vastava avalduse esitas. Antud juhul tegi ta seda 20.10.2004, seega peaaegu üks kuu peale sündmust. Samas aga pöördus ta arsti poole vahetult peale sündmust, so 21.09.2004 kell 13.22 (I kd lk 7-9). D.A väidab, et L.P. esitas politseile avalduse ainult seetõttu, et L.P. ei saavutanud lahutuskohtus, mis toimus 20.10.2004, oma tahtmist. Seega olevat tegemist L.P. i kättemaksuga. Oma väite kinnituseks esitas D.A abielulahutuse kohtuotsuse, millest nähtub, et kohus andis pooltele 20.10.2004 eelistungil leppimisaja 2 kuud, kuid pooled leppinud ei ole (IV kd lk 156-157). Ringkonnakohus leiab, et kuna D.A süüdistuses näidatud 21.09.2004 sündmuse toimumine on tõendamist leidnud ja vaidlustatakse vaid teo kvalifikatsiooni, siis viide abielulahutuse kohtuotsusele ei anna alust muuta D.A-le inkrimineeritud rahu ja avalikku korda rikkuva teo kvalifikatsiooni. Apellatsioonides taotletakse D.A õigeksmõistmist KarS § 118 p 2- § 22 lg 2 järgi ning K. Pikkati õigeksmõistmist KarS §-de 118 p 2 ja 200 lg 2 p 4, 5, 8 järgi. Taotluse aluseks on 14 väide, et süüdistus on tõendamata. Ringkonnakohus ei nõustu selle väitega ja on nõus maakohtu järeldustega, et nimetatud süüdistused on tõendamist leidnud.

§ 14

kohaselt on kohtumenetlus võistlev ja sellest tulenevalt on prokuratuuri otsustada, milliseid tõendeid ta süüdistuse tõendatuse tagamiseks kohtule esitab. Kaitsjatel on õigus esitada taotlusi ja omapoolseid tõendeid. Tõendite hindamine toimub

§ 61sätete kohaselt. Maakohus on näidanud tõendid (IV kd lk 99-105), mis kinnitavad D.A poolt K. Pikkati kihutamist Kar

S § 118 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemisele ning K. Pikkati poolt nimetatud kuriteo ja lisaks sellele veel röövimise toimepanemist. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuses toodud tõendite analüüsi ja selle pinnalt tehtud järeldustega. Maakohus on üksikasjalikult põhjendanud (IV kd lk 102-104), miks K. Pikkat pani toime KarS § 118 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo ning milline on D.A roll selle kuriteo toimepanemises. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega. Maakohus on näidanud, et D.A oli motiiv lasta kellelgi V.A. peksa anda. Lisaks T. K ja V.A. ütlustele on seda motiivi kinnitanud ka tunnistaja M. T. Maakohus on põhjendanud (IV kd lk 102-103), miks ta seejuures loeb usaldusväärseks M. T poolt eeluurimisel antud ütlused. D.A kui kuriteole kihutaja tegevus on tõendatud tunnistaja L. P ütlustega. Ka tema puhul on maakohus põhjendanud (IV kd lk 103), miks ta loeb usaldusväärseks L. P poolt eeluurimisel antud ütlused. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, sest L. P on eeluurimisel andnud muuhulgas järgmisi ütlusi: “Ei tea millal see oli, kuid ühel õhtul tuli K. Pikkati jutu sees kuidagi välja, et D.A oli talle lubanud maksta, kui ta tema naise uuele elukaaslasele V peksa annab. Kui palju D.A K. Pikkatile selle eest maksma pidi, ma ei tea. Ka ei tea ma seda , millal, kus ja milles see V peksaandmine toimuma pidi. Tean aga, et K. Pikkat ütles sellest „tööst“ esialgu ära, kuna ta ütles, et ei taha endale uusi jamasid kaela, nagunii on varsti uuesti kinniminek. Nimelt oli teada, et Kaidol on varsti Põlvas uus kohus ja et ta uuesti kinni läheb“ (I kd lk 102). Lisaks sellele on L. P kirjeldanud, kuidas nad novembri alguses olid Püssirohukeldris ja seal K. Pikkat trükkis oma telefoni sõnumi ja näitas seda L.P. . Sõnumis oli kirjas, et D.A on ühe teene eest K. Pikkatile 5000 krooni võlgu. Peale Püssirohukeldrist lahkumist mindi Turu tänavale D.A ja M. T elukohta. Edasise kohta on L. P andnud järgmisi ütlusi: „Juba korteris olles rääkis K. Pikkat mulle, et tegelikult oli D.A selle eest juba pool raha ette maksnud, et K. Pikkat tema naise uuele mehele peksa annaks. Kuid seda raha ei olnud D.A maksnud mitte K. Pikkatile, vaid M. T, kes oli selle raha K. Pikkati nimel D.A käest enda kätte võtnud. K. Pikkatiga sain hiljem veel paaril korral kokku, kuid seda peksmise teemat me enam praktiliselt ei puudutanud. Siiski ühel korral tuli see veel jutuks, siis K. Pikkat ütles mulle, et ta viib selle asja igatahes lõpule. Kuid millal ja kus, seda ta ei öelnud“ (I kd lk 103). Maakohtus L.P. poolt eeluurimisel antud ütlused avaldati ja L. P kinnitas, et rääkis uurija juures tõtt ja see, mis kirja on pandud, on tõsi (III kd lk 160 pöördel). Apellatsioonides on L. P ütluste usaldusväärsus kahtluse alla seatud, kuna tegemist olevat tunnistaja omapoolsete arvamuste ja järeldustega, et kui D.A oli K. Pikkatile ühe teene eest võlgu, siis see teene oligi K. Pikkati poolt V.A. peksaandmine. Ringkonnakohus ei nõustu selle väitega, et L.P. ainult arvab midagi, sest eelpool tsiteeritud L. P ütlustest nähtub, et K. Pikkat ise rääkis talle, et D.A lubas talle maksta, et ta annaks D.A naise uuele elukaaslasele peksa, et osa rahast oli juba ette makstud ja et K. Pikkat lubas selle asja lõpule viia. Asjakohane ei ole ka K. Pikkati väide, et kuna M. T käis enne uurija juures kui L. P, siis L. P rääkis uurijale seda, mis M. T oli juba rääkinud. M. T kuulati küll ennem üle (16.11.2004 I kd lk 75-78) kui L. P (23.12.2004 I kd lk 100-103), kuid see asjaolu ei muuda L.P. ütlusi, sest nende sisu on selles, mida talle vahetult rääkis K. Pikkat ning M. T ei ole andnud selliseid ütlusi. Samuti ei lükka L. P ütlusi ümber K. Pikkati väide, et tema mobiiltelefonis olev sõnum, et D.A on talle ühe teene eest 5000 krooni võlgu, ei oma seost antud süüdistusega. L. P on eelpool tsiteeritud ütlustes selgitanud, et peale seda, kui 15 ta Püssirohukeldris nimetatud sõnumit vaatas, mindi Turu tänava korterisse ja seal K. Pikkat ütles talle, et D.A on juba pool raha ette maksnud. Kuna enne seda L. P oli teadlik, et D.A oli lubanud K. Pikkatile maksta, kui see ta naise uuele elukaaslasele peksa annab, siis on loogiline Püssirohukeldris L. P poolt tehtud järeldus, et ühe teene eest võlgu olemine võib tähendada ka V.A. peksaandmist. Seda järeldust kinnitab ka hiljem korteris olnud eelpool viidatud jutt, et pool raha on juba ette makstud. Seega L. P järeldused tulenevad informatsioonist, mida ta eelnevalt oli K. Pikkatilt saanud. D.A taotles ringkonnakohtus L. P ütluste kummutamiseks avaldada ja uurida tunnistaja T.T. poolt eeluurimisel antud ütlusi, mis asuvad I kd lk 79-80. Maakohtus M. T ülekuulamisel nende ütluste avaldamist, milleks annab aluse

§ 289

, ei taotletud (III kd lk 149-151 pöördel) ja seega neid ütlusi ei uuritud.

§ 321

lg 6 kohaselt apellant võib apellatsioonis tugineda esimese astme kohtus uurimata jäetud tõenditele ainult siis, kui ta nende esimese astme kohtus esitamata jätmist põhjendab. Selliseid põhjendusi ringkonnakohtule ei esitatud. Ringkonnakohus jättis selle taotluse rahuldamata, sest

§ 15

lg 2 p 2 kohaselt ringkonnakohtu kohtulahend võib tugineda tõenditele, mida on maakohtus vahetult uuritud ja mis on apellatsioonimenetluses avaldatud. D.A väidab, et millegagi pole tõendatud maakohtu järeldus (IV kd lk 104), et ilmselgelt pidi D.A andma K. Pikkatile V.A. ja tema elukoha kohta teatud informatsiooni. See väide ei ole kooskõlas enne seda järeldust kohtuotsuses toodud tõendite analüüsiga, mille kohaselt (IV kd lk 101) nimetatud järeldus tugineb mobiiltelefonide vaatlusprotokollidele ja jälitusprotokollile. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et D.A tahtlikult kallutas K. Pikkatit tahtlikule õigusvastasele teole, so V.A. raske tervisekahjustuse tekitamisele. Lisaks L.P. ütlustele kinnitab seda järeldust maakohtu otsuses viidatud tõendite kogum (IV kd lk 101104), milleks on jälitusprotokoll telefonikõnede ja kõnelejate asukohtade kohta ning kannatanu L.P. i ja tunnistajate M. T, K. B ja K. T ütlused. Selline tõendite kogum näitab, et nendes kajastuva informatsiooni kokkulangevus, mis viitab D.A tegevusele, ei ole juhuslikku laadi. Seejuures ei muuda eeltoodud tõendite kogumi D.A süüd kinnitavat tõenduslikku tähtsust D.A väide, et D.A ja K. Pikkat ise ei ole kuriteole kihutamise kohta ütlusi andnud ning L. P pole raha maksmist pealt näinud. Oluline on see, et K. Pikkat vähemalt kaks korda rääkis L.P. , et D.A tahtis, et tema naise uuele elukaaslasele peksa antaks ning ta pakkus selle eest K. Pikkatile raha ning osa raha oli juba ette ära makstud ja K. Pikkat lubas selle asja lõpule viia. D.A leiab, et mitte millegagi pole tõendatud see, et tema kihutas kedagi just kellelegi üliraskeid kehavigastusi tekitama. Seejuures D.A viitab maakohtu otsuses (IV kd lk 110) toodule, mille kohaselt kohus on veendumusel, et D.A ei saa karistada samaväärselt K. Pikkatiga, kes peksmise reaalselt oma tahte kohaselt toime pani. Kohtul ei ole tõendeid selle kohta, milline oli D.A ja K. Pikkati kokkulepe selles osas, kuidas ja millise intensiivsusega peaks K. Pikkat V.A. peksma. D.A leiab eeltoodu alusel, et tema ei pea vastutama K. Pikkati poolt reaalselt toimepandu eest. Ringkonnakohus ei nõustu D.A väitega, et tema ei pea vastutama K. Pikkati poolt V.A. peksmisega tekitatud tagajärgede eest. Ringkonnakohus märgib, et D.A poolt viidatud lõik maakohtu otsusest (IV kd lk 110) käsitleb kohtu seisukohta karistuse osas. Samas viidatud lõigus on maakohus märkinud, et kuna on tõendatud, et D.A kihutas K. Pikkatit V.A. peksma, siis tuleb tal selle tegevuse eest ka vastutada. Kihutamine on teise isiku kallutamine õigusvastasele teole. Ei ole oluline, mil viisil kallutamine toimus – meelitamise, palumise, ähvardamise või äraostmisega. Kallutamine tähendab tahtluse tekitamist – tulevasel täideviijal tekib tahtlus toime panna süütegu. Et tal varem sellist tahtlust ei olnud, siis on kihutamistegu kui tahtluse tekitaja täideviimisteoga kausaalne ehk põhjuslikult seotud. Kihutamine on tahtlik tegu, mis tähendab, et see võib olla toime pandud mis tahes tahtluse vormis, seega ka kaudse tahtlusega ning hõlmata tahtliku põhiteo (nn kahekordne tahtlus). 16 Piisab, kui kihutaja tahtlus hõlmab põhitegu selle ebaõigussisu olulisemates joontes, kuid see peab olema tuvastatav kui konkreetne individualiseeritud sündmus ning selle peab toime panema üks või mitu määratletavat isikut. Kuna D.A soov oli V.A. lasta peksa anda, siis pidi ta eeldama, et peksmise tagajärjel võib tekkida ka raskeid tervisekahjustusi KarS § 118 mõttes. Seetõttu ta vastutabki tegelikult saabunud tagajärje järgi, so KarS §-de 118 p 2 ja 22 lg 2 järgi. Kuna V.A. suhtes toimepandud röövimise osas D.A-le kihutamise süüdistust pole esitatud, siis selles osas ta ei vastuta. Kihutaja vastutab sinnamaani, kuhu ulatus tema tahtlus, so antud juhul V.A. peksa anda laskmises. Maakohus on põhjendanud (IV kd lk 100-102), millega on tõendatud, et K. Pikkat oli see isik, kes peksis V.A. i. Sündmuskohal fikseeriti verised jalatsijäljed. K. Pikkati kinnipidamisel 14.11.2004 võeti temalt ära jalas olnud spordijalatsid Asics, millel oli näha verekahtlane määrdumus (I kd lk 143-145, 177-178, 230-232). Eksperdi arvamuse kohaselt võivad sündmuskohal fikseeritud jalatsijäljed olla jäetud ekspertiisiks esitatud parema jala jalatsiga või mõne muu analoogse tallamustriga jalatsiga (I kd lk 179-184). Maakohtu põhjendusi ei lükka ümber K. Pikkati väited, et D.A tuli 14.11.2004 kella 05 paiku koos kellegi Janekuga T.T. juurde ja Janekul oli kaasas mingi tume üleõlakott. Sellest kotist Janek võttis D.A käsu peale välja K. Pikkati botased Asics, mis olid eelnevalt D.A pool olnud. Hommikul pani K. Pikkat need botased jalga ja sellepärast need tal kahtlustatavana kinnipidamisel jalas olidki. Seega ta ei tea, kes neid botaseid V.A. peksmise sündmuskohal kandis, sest tema see ei olnud. Tunnistaja T.T. on andnud eeluurimisel ütlusi (I kd lk 81-82), mille õigsust ta maakohtus kinnitas (III kd lk 152 pöördel). Nende ütluste kohaselt 13.11.2004, kui K. Pikkat nende korterisse tuli, oli tal seljas hele dressipluus ja jalas dressipüksid. Hommikul, kui K. Pikkat ärkas, oli tal seljas sama dressipluus, kuid jalas teksad. Peale seda kui K. Pikkat ära läks, märkas tunnistaja, et need dressipüksid, millega K. Pikkat õhtul neile tuli, kuivavad köögis riidepuul. Tunnistaja kinnitab, et K. Pikkat teab, kus tal pesupesemisvahendid asuvad ja järelikult pesi öösel püksid ära. K. Pikkat eitas dressipükste pesemist. Maakohus leidis (IV kd lk 102), et K. Pikkati ütlused 13.-14.11.2004 öö sündmuste kohta (sealhulgas ka väited eelpool viidatud jalatsite ja dressipükste osas) ei ole tõesed ja tegemist on ennastõigustavate ütlustega, millega püütakse V.A. peksjana viidata kas D.A-le või temaga kaasas olnud Janekile või mõnele kolmandale isikule. Ringkonnakohtus K. Pikkat tegi vihjeid, et V.A. võis peksta M. T, kes on „vana kriminaal“ ja kellega tal olevat üks jalanumber ning kelle alibit ei olevat kontrollitud. Ringkonnakohus leiab, et K. Pikkati eeltoodud ütlused ei ole millegagi tõendamist leidnud. K. Pikkat taotles ringkonnakohtus V.A. kannatanuna ülekuulamiste protokollide (I kd lk 5960 ja 61-63) avaldamist ja uurimist, kuna ta ei olevat kannatanut maakohtus saanud piisavalt küsitleda. Ringkonnakohus seda taotlust ei rahuldanud, sest V.A. ristküsitlusel maakohtus (III kd lk 144-146) nimetatud protokollide avaldamist ei taotletud. Nende avaldamist taotleti (IV kd lk 73) alles enne kohtulike vaidluste juurde minemist ja maakohus seda taotlust ei rahuldanud (IV kd lk 73 pöördel). Ringkonnakohus ei leia, et maakohus oleks seejuures kriminaalmenetlusõiguse sätteid oluliselt rikkunud. Apellatsioonides väidetakse, et kuna V.A. ei näinud, kes teda peksis, siis talle tekitatud kehavigastuste osas tehtud kohtuarstliku ekspertiisi akt ei saa ka kinnitada, et K. Pikkat teda peksis. Ringkonnakohus märgib, et maakohus polegi oma otsuses viidatud ekspertiisiaktile sellist tõenduslikku tähendust omistanud, nagu seda apellandid väidavad. Maakohtu otsuses on näidatud, et V.A. tekitatud kehavigastused on tõendatud isiku kohtuarstliku ekspertiisi aktiga nr 329 (IV kd lk 99). Kes ja millal talle need kehavigastused tekitas, see on välja toodud tõendite omavahelist seost näitavas analüüsis, mis tõendite kogumis hindamise tulemusena kinnitas järeldust (IV kd lk 99-102), et isik, kes 14.11.2004 kella 03.30 paiku Tartus Ujula 1 maja sektsioonis tungis kallale V.A. ja peksis teda korduvalt pähe, kehasse ja 17 vastu jäsemeid, tekitades kannatanule vigastusi, sai olla ja oli K. Pikkat. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega ja ei pea vajalikuks veelkord analüüsida kõiki juba maakohtu otsuses kajastatud tõendeid, sest nõustub neile antud hinnanguga. Apellatsioonides taotletakse nende tõendite ümberhindamist, kuid sellekohased argumendid ei ole veenvad ja pole esitatud omapoolseid tõendeid, mis kummutaks maakohtu järeldusi. Sellisteks tõenditeks ei saa lugeda väiteid, et 14.11.2004 ei olnud Asics spordijalatsid mitte K. Pikkati valduses, vaid D.A ja tema sõbra Janeki käsutuses, et on küll olemas väljavõtted, mis tugimasti piirkonnas D.A ja K. Pikkat 13.-14.11.2004 viibisid, kuid on jäetud välja selgitamata, millised tänavad (kas ka Ujula tänav) ja mis numbriga majad nimetatud tugimasti piirkonnas asuvad, et T.T. ja M. R ütlused ei anna informatsiooni selle kohta, kus viibis K. Pikkat 14.11.2004 öösel, et T.T. ütlused, et pesupulber polnud 14.11.2004 hommikul enam selles kohas kus varem, ei tõenda, nagu oleks K. Pikkat öösel oma riideid pesnud. Ringkonnakohus märgib, et kõigile neile väidetele on maakohus oma hinnangu andnud (IV kd lk 100-102), välja arvatud tunnistaja M. R ütlustele, sest nimetatud tunnistajat maakohtusse ei kutsutud (III kd lk 56) ja tema väljakutsumist kohtulike tõendite uurimise käigus ei taotletud (IV kd lk 73). Kuna M. R ütlusi pole uuritud, siis ei ole tema ütlustele alust ka kaitsja apellatsioonis viidata. K. Pikkati apellatsioonis esitatud taotlus M. R tunnistajana ringkonnakohtusse välja kutsuda jäeti rahuldamata samal põhjusel, et tema ülekuulamist maakohtus ei taotletud.

§ 321

lg 6 kohaselt apellant võib apellatsioonis tugineda esimese astme kohtus uurimata jäetud tõenditele ainult siis, kui ta nende esimese astme kohtus esitamata jätmist põhjendab. Selliseid põhjendusi ringkonnakohtule ei esitatud. K. Pikkati poolt röövimise toimepanemist kinnitavad tõendid on maakohtu otsuses välja toodud (IV kd lk 104-105) ja ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega. Neid ei lükka ümber apellatsioonides esitatud väide, et puuduvad tõendid selle kohta, et K. Pikkat tõi V.A. seljakoti T.T. korterisse. Seejuures väidetakse, et T.T. ei teadnud enne seljakoti uurijale üleandmist sellest kotist midagi. Kuna V.A. oli alkoholijoobes, siis võis tema asjad võtta ka keegi teine, millegagi pole tõendatud, et koti võttis peksja. Ringkonnakohus ei nõustu nende väidetega. V.A. on maakohtus (III kd lk 145 pöördel) kinnitanud, et hetkel, kui teda rünnati, oli tal kaasas seljakott koos selles olnud asjadega ja hiljem sai ta selle uurija juurest kätte. Ta mäletab ainult trepikotta sisenemist ja siis oli tal seljakott alles. Seega teda algul peksti, mille tulemusel ta kaotas teadvuse. Enne peksmist temalt midagi ära ei võetud, järelikult rööviti teda sama isiku poolt, kes teda peksis. Seda järeldust kinnitab fakt, et V.A. seljakott saadi kätte T.T. korterist, kuhu K. Pikkat tuli peale V.A. peksmist. T.T. on maakohtus (III kd lk 152) andnud ütlusi, et hommikul ära minnes K. Pikkat lubas hiljem oma kotile järele tulla, aga ei tulnud. Järgmisel päeval tunnistaja andis selle seljakoti uurijale välja. K. Pikkat on vaidlustanud V.A. tsiviilhagi. Maakohus pidas põhjendatuks see tsiviilhagi täielikult rahuldada (IV kd lk 111). Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, sest K. Pikkati süü V.A. kuritegudega kahju tekitamises on tõendamist leidnud. V.A. on maakohtus jäänud selle juurde, et tema tsiviilhagi on 8385 krooni ja oma taskuraha soovib ta tagasi saada (III kd lk 145 pöördel). Ta on loetlenud tal kaasas olnud rahatähti, so viiesajastes 2000-2500 krooni, sajaseid oli 2-4 tk ja 25-seid oli 6 tk. Ristküsitluse käigus seda nõuet ei vaidlustatud. Süüdistusakti kohaselt (III kd lk 5) oli V.A. tsiviilhagi 4935 krooni ja K. Pikkat leiab, et just see nõue tuleb aluseks võtta. Ringkonnakohus ei nõustu selle väitega, et kannatanu ei tohi muuta oma tsiviilhagi, mis on näidatud süüdistusaktis.

§ 38

lg 1 p 9 kohaselt kannatanul on õigus anda arvamus süüdistuse ja karistuse ning süüdistuses nimetatud kahju suuruse ja tsiviilhagi kohta.

§ 306

lg 1 p 11 kohaselt kohtuotsuse tegemisel tuleb lahendada ka küsimus, kas ja millises ulatuses rahuldada tsiviilhagi või hüvitada kuriteoga tekitatud kahju. Seega kannatanul on õigus näidata, millises ulatuses talle kuriteoga kahju tekitati ning kohtul on kohustus lahendada küsimus, millises ulatuses tsiviilhagi rahuldada. Kuna V.A. ristküsitluse käigus tema tsiviilhagi ei vaidlustatud, siis ei ole alust selles osas 18 kohtuotsust muuta, sest K. Pikkat pole esitanud tõendeid, mis kinnitaks, et tsiviilhagi on esitatud suuremana kui kannatanu kuritegude läbi kahju kandis. K. Pikkat on vaidlustanud temalt äravõetud 3313 krooni tunnistamise asitõendiks ning selle väljamaksmise tsiviilhagide katteks. Ringkonnakohus ei nõustu nende väidetega.

§ 124

lg 1 sätestab asitõendi mõiste ja selle kohaselt asitõend on ka kuriteo objektiks olnud asi. Süüdistuse kohaselt rööviti V.A. ilt sularaha ja seda oli umbes 3000 krooni, rahakupüüride suurused on eelpool tsiviilhagi käsitlevas osas välja toodud. Kuna K. Pikkat peeti selles kuriteos kahtlustatavana kinni, siis oli alust arvata, et temal kaasas olnud 3313 krooni hulgas oli kuriteoga, so röövimise läbi saadud raha. Seetõttu tunnistatigi 3313 krooni asitõendiks ja rahakupüüre vaadeldi (I kd lk 212-218). Raha paigutati Lõuna Politseiprefektuuri deposiitarvele (I kd lk 211). Seega ei ole asjakohane K. Pikkati väide, et kuna temalt vanglas äravõetud raha läks ringlusse, siis ei oma ta enam asitõenduslikku tähtsust. K. Pikkatilt äravõetud rahalt ei otsitud kuriteojälgi, so eritunnuseid, vaid seda käsitleti kuriteo objektiks olnud asjana.

§ 306

lg 1 p 13 kohaselt tuleb kohtuotsuse tegemisel lahendada küsimus, kuidas toimida asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud või arestitud muude asjadega. Sellest tulenevalt maakohus õigustatult kohaldas 3313 krooni kui asitõendi suhtes

§ 126lg 3 p 2 ja 6 sätteid.

Mingit alust ei ole seda maakohtu otsustust muuta ja 3313 krooni K. Pikkatile tagastada, nagu ta seda taotleb. Selleks ei anna alust ka tunnistaja D. Z ütlused (III kd lk 157 pöördel – 159). Maakohus on põhjendanud (IV kd lk 105), miks D. Z ütlused K. Pikkatile 4000 krooni laenuks andmise kohta ei välista K. Pikkati poolt V.A. röövimist. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega. K. Pikkat taotleb vähendada talle KarS § 328 lg 2 p 2 järgi mõistetud üheaastast vangistust poole võrra. Seejuures palutakse arvesse võtta asjaolusid, et auku arestimaja seina sisse oli hakatud uuristama juba enne K. Pikkati tegevust ja kaassüüdistatavale V. Talenile mõisteti väiksem karistus kui K. Pikkatile. Ringkonnakohus ei pea neid asjaolusid sellisteks, mis annaks alust K. Pikkatile mõistetud karistust vähendada. KarS § 328 lg 2 p 2 sanktsioon näeb ette kuni viieaastase vangistuse ja K. Pikkatit karistati üheaastase vangistusega, so miinimumsanktsiooni lähedaselt. Asjaolu, et V. Talenile mõisteti sama kuriteo eest 9 kuud vangistust, võib seletada sellega, et V. Taleni ja tunnistaja M. Viita ütluste (III kd lk 154 pöördel - 155 pöördel ja 170 - 170 pöördel) kohaselt oli K. Pikkati tegevus selles kuriteos aktiivsem kui V. Talenil. Asjakohane ei ole ka K. Pikkati väide, et Tartu Vangla iseloomustus (II kd lk 74-75) pole õige, kuna ajavahemikul 12.07.-27.10.2004 ta ei viibinud mitte Tartu vanglas, vaid kandis karistust Põlva arestimajas (II kd lk 70-71), sest maakohus ei ole K. Pikkatile karistuse mõistmisel (IV kd lk 110) nimetatud iseloomustusele tuginenud. K. Pikkat taotleb KarS § 65 lg 1 alusel liitkaristusest maha arvata talle Põlva Maakohtu 25.11.2004 otsusega mõistetud karistusest ärakantud karistuse osa, sest apelleeritava otsusega seda ei tehtud. Kuna KarS § 65 lg 1 teise lause kohaselt eelmise kohtuotsuse järgi täielikult või osaliselt ärakantud karistus arvatakse liitkaristusest maha, siis kuulub K. Pikkati taotlus rahuldamisele. Ringkonnakohus märgib, et K. Pikkati ärakandmisele kuuluva karistuse tegelik kestvus sellest ei muutu, sest apelleeritava otsuse kohaselt talle mõistetud liitkaristuse – 13 aastat vangistust – kandmise aja algus on 25.11.2004 (IV kd lk 95). Karistuse kandmise aja lõpp on seega 24.11.2017. K. Pikkatil oli apelleeritava otsuse tegemise ajaks talle Põlva Maakohtu 25.11.2004 otsusega mõistetud karistusest (4 aastat 5 kuud 4 päeva vangistust) ära kantud 10 kuud ja 15 päeva vangistust ning see tuleb talle mõistetud liitkaristusest (13 aastat vangistust) maha arvata. Tema ärakandmisele kuuluvaks karistuseks jääb seega 12 aastat 1 kuu 15 päeva vangistust alates 10.10.2005, so apelleeritava otsuse tegemisest. Karistuse kandmise aja lõpp on ikka 24.11.2017.

§ 180

lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu, millised vastavalt

§-le 175 lg 1 p 4 koosnevad ka määratud kaitsjatele makstud tasudest seoses nende osalemisega kohtuistungil. Seega on K. Pikkat ja D.A 19 kumbki kohustatud hüvitama 13098 krooni õigusabikuluna, mis oli osutatud vastavalt advokaatide A. Kello ja A. Vissaku poolt. Mati Kartau Tiit Lõhmus 20 Agu Timmi

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.