1-02-79\8

(02278001387)Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Agu Timmi Kohtuistungisekretär Piia Saar Kriminaalasi P.L süüdistuses KrK § 204 lg 1 järgi. Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu

1. detsembri 2005 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatava P.L kaitsja Harri Paabo Prokurör Silva Peebo Süüdistatav P.L varem kriminaalkorras karistamata Kaitsja RESOLUTSIOON Edasikaebamise kord Harri Paabo. Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 ringkonnakohus otsustas: jätta Tartu Maakohtu
2. detsembri 2005 otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 15.märtsist
3. Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates 05.aprillist
4. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 06.aprillist
5. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu
6. detsembri 2005 otsusega tunnistati P.L süüdi KrK § 204 lg 1 järgi ning mõisteti talle karistuseks 1 aasta vangistust. KarS § 74 alusel mõisteti, et vangistus jäetakse tingimisi kohaldamata ning ei pöörata täielikult täitmisele, kui P.L ei pane 18 kuulise katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab talle KarS § 75 lg 1 sätestatud käitumiskontrolli ajaks pandud kontrollnõudeid ja kohustusi. Maakohus arutas P.L süüdistust KrK § 204 lg 1 järgi selles, et tema 14.04.2002 kella 09.35 ajal Tartumaal, Laeva vallas Kärevere-Kärkna maantee 4,4 kilomeetril, sõites sõiduautoga Škoda Felicia Combi reg.märgiga 331 AJB kõrvalteelt välja eriliigiliste teede ristmikule, ei andnud teed samal ajal peateel s.o. Kärevere-Kärkna maanteel otsesuunas liikunud E.V. poolt juhitud sõiduautole Ford Sierra registreerimismärgiga 577 TCT. Toimus sõidukite kokkupõrge, mille tagajärjel sai E.V. raske kehavigastuse - parempoolse VII roide murru ning kaasreisijana E.V. autos viibinud A.V. üliraske kehavigastuse - lülisamba V kaelalüli keha ja kaare murru, seljaaju kaelaosa vigastuse, peapõrutuse, ninaluumurru ja põrutushaavad näol. Eelkirjeldatud käitumisega rikkus P.L kehtiva liikluseeskirja (LE) § 159 nõudeid, mille kohaselt reguleerimata eriliigiliste teede ristmikul peab kõrvalteel sõitev juht andma teed juhile, kes läheneb ristmikule või liigub sellel mööda peateed. Süüdistatav P.L ennast maakohtus süüdi ei tunnistanud. Süüdistatava P.L ütluste kohaselt võis teele väljasõidu põhjus olla selles, et ta arvas nagu maanteel sõitev auto on minev, mitte tulev auto. Samas kinnitas ta, et mingit autot ta ei näinud. Avarii momendil olid tal prillid ees, kuid peale avariid ta neid enam ei leidnud. Turvavöö kohta ei osanud ta öelda, kas see oli kinni või lahti. Kohtuotsuse motiivide kohaselt on P.L süü KrK § 204 lg 1 järgi tõendatud: - tunnistaja A.S. ütlustega, mille kohaselt sõitis ta traktoriga, isa pidi talle järele tulema. Ta nägi, et tuleb auto, millel tuled ei põle ning mis kaldus 140-150 km-se tunnikiiruse juures pidevalt vastassuuna vööndisse ja jälle tagasi. Ta jäi traktoriga seisma tee pervele, umbes viie meetri kaugusel avarii toimumise kohast Kärevere poole. Ta nägi, et P.L hakkas autoga teisest teeotsast välja sõitma, peatus ning siis hakkas välja sõitma. Avarii toimumise hetkel sõitis Ford Škodale külje pealt sisse. Autode kokkupõrge toimus peaaegu telgjoonel. Fordi juht tuli autost välja ja oli silmnähtavalt purjus. Ta läks Fordi juurde ning nägi, et teine mees oli pikali ja turvavöö ei olnud kindlasti kinni ning tuled autol ei põlenud; - tunnistaja J.M. ütlustega, mille kohaselt on talu õuest maanteele väljasõit tõusuga, kuid kui auto rattad on juba künka harjal on teeni veel umbes pool meetrit ja nähtavus on olemas. 2 Vasakut kätt suurt põõsast ei ole, on väiksemad puud. P.L kannab prille, kuid kas ka avarii toimumise ajal nad ees olid, ta öelda ei osanud; - tunnistaja A.L. ütlustega, mille kohaselt tema avariid ei näinud, kuid nägi koheselt peale avarii toimumist autosid. Õuest maanteele välja sõita ilma autot peatamata pole võimalik. Seda, kas Fordil tuled põlesid, ta ei teadnud. Samuti ei osanud ta öelda, kas P.L olid prillid ees või mitte; - kannatanu E.V. ütlustega, mille kohaselt sõitis ta Käreverest Kärkna poole. Kiirus oli 80-90 km/h. Tee oli sirge, nähtavus oli väga hea, tee oli tühi, ühtegi liiklejat ei olnud. Paremalt poolt hoovist sõitis ootamatult auto ette. Selleks, et vältida avariid ning saada ettesõitnud autost mööda tõmbas ta enda juhitud autot vasakule. Kuna ettesõitnud auto sulges kogu tema suunavööndi ja vahemaa oli väike, 5-10 meetrit, ei suutnud ta pidurdada. Tema juhitud autol põlesid tuled ning turvavöö oli tal kinni. Eelmisel õhtul oli ta tarvitanud alkoholi, kuid hommikul sõitma minnes ei saanud ta aru, et oleks joobes; - kannatanu A.V. ütlustega, mille kohaselt sõitis ta koos E.V. iga Kärknasse, roolis oli E.V. . Eelmisel õhtul tarvitas ta alkoholi ja oli öö magamata. Liiklusõnnetuse toimumise asjaolusid ta ei mäletanud; - tsiviilhageja H.H. ütlustega, mille kohaselt oli tema auto omanik, E.V. oli kasutaja. Ta oli teadlik, et E.V. ja A. V lähevad sõitma, kuid autosse istumist ja sõitma hakkamist ta ei näinud. Avarii tagajärjel läks auto mahakandmisele; - 14.04.2002 koostatud sündmuskoha paikvaatluse protokolliga ja fototabelitega; - 14.04.2002 koostatud protokollidega liiklusvahendi ülevaatuse kohta; - 26.04.2002 läbi viidud Eesti Kohtuarstliku Ekspertiisibüroo Lõuna-Eesti osakonna isiku kohtuarstliku ekspertiisiga, mille kohaselt 14.04.2002 kell 10.50 E.V. ilt võetud vereproovis sisaldus 2,3 promilli etüülalkoholi, mis tavaliselt vastab keskmisele alkoholijoobele; - 26.04.2002 läbi viidud Eesti Kohtuarstliku Ekspertiisibüroo Lõuna-Eesti osakonna isiku kohtuarstliku ekspertiisiga, mille kohaselt leiti A. V 14.04.2002 kell 11.35 võetud vereproovist 3,45 promilli etüülalkoholi, mis tavaliselt vastab raskele alkoholijoobele; - 24.10.2002 Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Keskuse koostatud ekspertiisiaktiga nr LL-318-02/5043, milles sisalduva eksperdi arvamuse kohaselt juhul, kui sõiduauto Škoda enne väljasõitu ei peatunud, võis sõiduauto Ford Sierra hetkel, kui sõiduauto Škoda alustas väljasõitu Kärevere-Kärkna teele, paikneda kokkupõrkekohast 41 m kaugusel. Juhul, kui sõiduauto Škoda enne teele väljasõitu peatus ja alustas liikumist keskmise ekspluatatsioonilise kiirendusega, siis võis sõiduauto Ford Sierra asuda sõiduauto liikumise alustamise hetkel kokkupõrke kohast 86 m kaugusel. Sõiduauto Škoda kiirus kokkupõrke hetkel sõiduautoga Ford Sierra võis olla ca 18 km/h. Sõiduauto Ford Sierra kiirus kokkupõrke hetkel sõiduautoga Škoda võis olla ca 124 km/h. Juhul, kui sõiduauto Škoda sõitis talu õue viivalt teelt KärevereKärkna teele välja peatumata, siis puudus sõiduauto Ford Sierra juhil võimalus kokkupõrke vältimiseks ka juhul, kui auto liikunuks lubatud piirkiirusega 90 km/h. Juhul, kui sõiduauto Škoda peatus enne Kärevere-Kärkna teele väljasõitu ja alustas seejärel liikumist keskmise ekspluatatsioonilise kiirendusega, olnuks sõiduauto Ford Sierra juhil võimalus, liikudes lubatud piirkiirusega 90 km/h, oma auto alates sõiduauto Škoda liikumise alustamise hetkest peatada enne kokkupõrke toimumise kohta. Sõiduauto Škoda juhi poolt olnuks liiklusõnnetus välditav liikluseeskirjade nõuete täitmisega, s.t tee andmisega sõidueesõigust omavale sõidukile; - SA TÜ Kliinikumi Ühendlabori õiendiga, mille andmetel leiti P.L-ilt 14.04.2002 võetud vereproovis 0,13 promilli alkoholi - seega alkoholijoovet ei esinenud; - 08.02.2005 läbi viidud Eesti Kohtuarstliku Ekspertiisibüroo Lõuna-Eesti osakonna isiku kohtuarstliku ekspertiisiga, milles kohaselt mõjusid sõiduautode kokkupõrke momendil E.V. ja A. V kehadele inertsjõud suunaga tagant ette ja vasakult paremale. E.V. il ja A. V ei esinenud tüüpilisi turvavööst põhjustatud vigastusi, kuid võttes arvesse E.V. il esinenud 3 vigastuste iseloomu ja liiklusõnnetuse asjaolusid, võis tema turvavöö olla pigem lukustatud kui avatud. A. V esinenud vigastuste iseloomu kõrvutamisel õnnetuse asjaoludega ei ole võimalik öelda, kas tema turvavöö võis olla lukustatud või avatud. Sõidukijuhi alkoholijoove võis mõjutada tema reaktsioonikiirust ja koordinatsioonivõimet, kuid vigastuste arvu ja raskust see ei mõjutanud. Maakohus leidis, et liikluseeskirja § 159 kohaselt peab reguleerimata eriliigiliste teede ristmikul kõrvalteel sõitev juht andma teed juhile, kes läheneb ristmikule või liigub sellel mööda peateed. Asjaolu, et P.L ekslikult arvas, et tegu on mineva sõidukiga, tingis tema poolse sõidumanöövri, mis põhjustas üliraskeid tagajärgi. Peateel liikuva mootorsõiduki juht E.V. juhtis 14.04.2002 mootorsõidukit Ford Sierra alkoholijoobes. E.V. ilt võetud vereproovis sisaldus 2,3 promilli etüülalkoholi, mis tavaliselt vastab keskmisele alkoholijoobele. Ainuüksi seetõttu, et peateel liikuva auto juht oli alkoholijoobes ja sõitis lubatust kiiremini, ei esine kriminaalasja menetlust kõrvaldavaid asjaolusid, s.o kuriteosündmust ja koosseisu. Antud juhul põhjustas ettevaatamatu peateele väljasõit kokkupõrke. Kannatada sai peateel liikuva auto parempoolne esiosa. Seega toimus peateele ettesõit selliselt, et P.L ei märganudki kaugemale vaadates liikuvat sõidukit, arvates ekslikult, et tegu on nn. mineva sõidukiga. Seega on tegu toime pandud hooletuse tõttu. Tunnistaja A.-E. P.L ütlustega on tõendatud, et peateel liikunud Ford Sierra liikus ebakindlalt suurel kiirusel ja ilma tuledeta. Formaalloogika järgi tähendaks kainena ja kiirust mitteületamata autojuhtimine võimalust takistuste ilmnemisel kiiremini reageerida. Samas ei muuda see süüdistatava käitumist ja ei anna alust segasüüle. Sündmuskohal tehtud fotodega pole piisavalt täpsustatud vaatevälja peateele, mis tingis paikvaatluse teostamise, mille käigus ilmnes, et hoovist väljasõidutee ja peatee on eritasapinnal ja nähtavus Tallinna mnt. suunas oli hea. 14.04.2002 protokollidest liiklusvahendi ülevaatuse kohta on loetletud sõiduauto Škoda Felicial tekkinud purustused. Samas pole kontrollitud, kas P.L, kes peab mootorsõiduki juhtimisel kandma prille, kandis neid kokkupõrke toimumisel või mitte. P.L ise on väitnud, et üldjuhul ta kannab prille, kuid pärast avariid ta neid ei leidnud. Kõik kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks ja seega kandis P.L kokkupõrke momendil Škodat juhtides prille. Eeltoodut arvestades ei esine P.L käitumises vastutust välistavaid asjaolusid, vaid esineb kausaalseos tema kõrvalteelt väljasõidu ja liiklusõnnetuse vahel. Karistuse mõistmisel arvestab kohus toimepandud kuriteo raskust ja laadi ning vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. P.L käitumises karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puudusid. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu P.L kaitsja esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse ning teha õigeksmõistva otsuse. Apellatsiooni kohaselt on ebaõigesti hinnatud süüteokoosseisu objektiivseid tunnuseid. Liiklusõnnetusega seotud kuritegude uurimisel tuleb kaaluda kõikide liiklusõnnetuses osalenud isikute käitumist ja anda nende käitumisele õiguslik hinnang. Seetõttu tuleks leida vastus küsimusele, kumma liiklusõnnetuses osalenu liikluseeskirjadega vastuolus olev käitumine põhjustas autode kokkupõrke ja sellega kaasnenud kehavigastused. Antud juhul esineb kaks teineteist välistavat võimalust, kas kokkupõrke põhjustas kõrvalteelt väljasõit või hoopis peateel liikuja lubatust suurem kiirus. Seega on küsitav, kas kokkupõrge oleks ilmtingimata toimunud ka sel juhul, kui kannatanu ei oleks lähenenud ristmikule lubatust suurema kiirusega ning oleks käitunud õiguskuulekalt. 4 Liiklusõnnetuse paikvaatluse protokollist nähtub, et sõidutee oli kokkupõrke kohal 7,8 m laiune ja vahemaa teepeenralt tee telgjooneni oli 3,8 m. Eksperdi poolt tuvastatu kohaselt asus Ford Sierra Škoda liikuma hakkamise momendil kokkupõrkekohast 86 m kaugusel. Seega oleks Ford Sierra jõudnud lubatud piirkiirusega sõites (90 km/h- 25m/s) kokkupõrkekohta 3,44 sekundiga (86:25). Eksperdi arvamuse kohaselt kulus Škodal alustades liikumist ühtlase kiirendusega ca 2m/s kokkupõrke kohani jõudmiseks 2,5 sekundit. Seega olnuks Škodal aega edasi liikuda umbes sekund, enne kui Ford Sierra jõudnuks temani, kui viimane oleks liikunud kehtestatud piirkiirust ületamata. Eksperdi arvamuse punktis 2 toodu kohaselt oli Škoda kiirus kokkupõrke hetkel 18 km/h, mis tähendab liikumist 5 m/s. Kuna Škoda liikus eksperdi arvamusest tulenevalt jätkuvalt kiirendusega, siis läbinuks ta selle sekundi jooksul, mis oleks talle liikumiseks jäänud, kui Ford Sierra ei oleks lähenenud lubatust suurema kiirusega, kindlasti pikema maa, kui 5 meetrit. Ekspertiisiaktile lisatud skeemilt nähtub, et Škodal piisanuks Ford Sierra sõidusuuna vabastamiseks liikumisest edasi vaid auto pikkuse võrra. Riigikohtu 13.02.2003 otsuse nr 3-1-1-1-03 kohaselt ei ole lubatud liikluseeskirja nõudeid rikkunud ja liiklusõnnetusse sattunud isiku süüdi mõistmine liiklusõnnetuse tagajärgede põhjustamises, kui teise liiklusõnnetuses osalenud liikleja õiguskuuleka käitumise puhul oleks tagajärg olnud ärahoitav. Antud juhul ei ole tõendatud vahetu põhjusliku seose olemasolu apellandi käitumise ja liiklusõnnetuse tagajärgede vahel. On ebaõigesti hinnatud süüteokoosseisu subjektiivseid tunnuseid. Kannatanu poolt juhitud sõiduk ei olnud tema enda süül tajutav ristmikule läheneva liiklusvahendina. Kannatanu sõiduk liikus vastassuunavööndis ja autol ei põlenud tuled, mille tõttu pidas apellant seda mitte ristmikule lähenevaks, vaid sellest eemalduvaks sõidukiks. Apellandil puudus võimalus tajuda vastassuunavööndis paiknevat tuledeta sõidukit talle vasakult läheneva liiklusvahendina. Asjaolu, et kannatanu poolt juhitav liiklusvahend ei olnud tajutav ristmikule läheneva sõidukina oli põhjustatud kannatanu poolt ja see ei sõltunud kuidagi apellandist. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus toetasid süüdistatav ja kaitsja apellatsiooni selles toodud motiividel. Prokurör palus apellatsiooni jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus, olles eelnevalt tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p
7. Maakohtu otsuse kirjeldav-motiveerivas osas on põhjalikult käsitletud P.L süüditunnistamise asjaolusid KrK § 204 lg 1 järgi. Apellatsioonis taotletakse kriminaalasjas kogutud tõenditest tulenevate järelduste ümberhindamist ja maakohtu otsuse tühistamist ning süüdistatava õigeksmõistmist. Käesolevas kriminaalasjas tuleb erisubjektsuse küsimuse lahendamisel tuvastada, milliste ohutu liiklemise eeskirjade rikkumise eest, mis tõi põhjuslikuna kaasa raske ja üliraske kehavigastuse tekitamise, P.L Tartu Maakohtu 15.12.2005 otsusega süüdi mõisteti ja karistati. Tagajärje suhtes põhjuslik tegu peab kajastuma konkreetses kriminaalõiguslikus etteheites. 5 Inkrimineerides P.L-ile KrK § 204 lõikes 1 ettenähtud kuritegu on leidnud tõendamist liikluseeskirja rikkumine, raske ja üliraske kehavigastuse saabumine tagajärjena ning põhjuslik seos rikkumise ja tagajärje vahel. Kuriteo objektiivse külje esimene tegu on teise eelduseks, st ilma liikluseeskirja rikkumiseta ei kaasne rasket tagajärge. Liikluseeskirja rikkumise toimepanemise tagajärjel tekitati sõiduautos Ford Sierra viibinud E.V raske kehavigastus ja A. V üliraske kehavigastus. P.L-ile on süüks arvatud liikluseeskirja (LE) § 159 nõuete rikkumine, mille kohaselt reguleerimata eriliigiliste teede ristmikul peab kõrvalteel sõitev juht andma teed juhile, kes läheneb ristmikule või liigub sellel mööda peateed. Nimetatud liikluseeskirja nõude rikkumine on käesoleval juhul kuriteo objektiivse koosseisu obligatoorseks tunnuseks, ilma milleta ei oleks saanud tagajärje põhjustamist P.L-ile omistada. Ringkonnakohus märgib, et süüdistatava ütlused pole kriminaalasjas olnud järjekindlad ning nendes esinevaid vastuolusid on põhjendatud süüdistatava tervisliku olukorraga. Käesolevat kriminaalasja on menetletud alates 2002 aastast. Ringkonnakohtu istungil jäi P.L maakohtus antud ütluste juurde. P.L selgitas kohtus, et kuna tal oli avariijärgselt peapõrutus, siis ta koheselt kõiki liiklusõnnetuse asjaolusid ei suutnud meenutada. Aasta jooksul pärast avariid tal mälu taastus ja seetõttu võib öelda, et enne peateele väljasõitu ta peatus, vaatas sekundite jooksul paremale ja vasakule ning nägi vasakul sõitmas mittepõlevate tuledega autot, mis sõitis vastassuunavööndis. Et auto oli seejuures „eemalduv“, see tunne tekkis temas kindlalt maakohtus. Kohtueelsel uurimisel väitis süüdistatav mittemäletavat, kas ta kindlasti veendus manöövri ohutuses. Ülekuulamisel tunnistajana 24.07.2002 (tl 47) on süüdistatav kinnitanud, et „ ma oma arvates enne peateele väljasõitu vaatasin paremale ja vasakule ja sõidukit ei märganud. See vaatamine oli automaatne, sest see oli minu kodutalu tee ja ma olen seal aastaid elanud.“ Süüdistatavana ülekuulamisel 03.12.2002 (tl 57) pole P.L ennast süüdi tunnistanud ja leidis kindlalt, et tema tegevus mootorsõidukijuhina ei põhjustanud liiklusõnnetust ega süüdistuses nimetatud vigastusi. Ringkonnakohus leiab, et süüdistatava poja, tunnistaja Ants-Endel P.L ütlused 22.04.2002 (tl 33) pole detailides usaldusväärsed ja sisaldavad süüdistatava kaitseversiooni kinnitavaid asjaolusid. „Samas nägin kuidas mu isa sõitis autoga teeotsale ja jäi seisma – vaatas vilksamisi mõlemale poole ja hakkas maanteele välja sõitma. Mina arvan, et kui ta vilksamisi vaatas, oli auto just vastassuuna vööndis ning ta arvas, et auto sõidab teisele poole. Kui isa oli autoga jõudnud peaaegu tee telgjooneni toimus kokkupõrge. Teine auto ei pidurdanud enne kokkupõrget sentimeetritki.“ Sellise detailse taju ja süüdistatava arvamuse edastamine tunnistaja ütlustes ei ole kohtu arvates usaldusväärne ja tema enda poolt tunnetatud ning püüab õigustada süüdistatava tegevust. Tunnistaja J.M. pole liiklusõnnetuse toimumist konkreetselt näinud, kuid möönab, et P.L võis peatuda enne peateele väljasõitu ja pöörde sooritamist. Seega liiklusõnnetust tajusid vahetult P.L ise, kannatanu E.V ja tunnistaja A-E.P.L. Ringkonnakohus ei pea aga tunnistajast A-E.P.L kui süüdistatava poja ütlusi „eemalduvast“ sõidukist usaldusväärseteks, sest need sisaldavad esmasel ülekuulamisel P.L tegevust õigustavaid detaile kaitseversiooni osas, mida oli võimalik tajuda ainult süüdistataval endal. E.V sõidukis kaasreisijana viibinud A.V pole osanud tõendamise seisukohast asjakohaseid 6 ütlusi anda. Ringkonnakohus leiab, et kannatanu E.V ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt osas, mis käsitleb sõidukiirust liiklusõnnetuse hetkel, kuna on tuvastatud, et ta juhtis sõidukit joobeseisundis. Maakohus on leidnud, et süüdistatav ei märganudki kaugemale vaadates liikuvat sõidukit, arvates ekslikult, et tegemist on nn mineva sõidukiga. Seega olevat tegu toime pandud hooletuse tõttu. Kuna kannatanu oli keskmises joobes, ei pruugi ta mäletada kõiki asjaolusid. Maakohus luges tõendatuks, et Ford Sierra sõitis ilma tuledeta. Liiklusseaduse § 2 lg 1 kohaselt peavad kõik liiklejad ja muud isikud järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikad ja ettevaatlikud ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekkimist. KrMS § 60 lg 1 kohaselt tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. KrMS § 61 lg 1 kohaselt ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu ja lg 2 kohaselt kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Ringkonnakohus leiab, et süüdistatava kaitseversioon ideaalsete ilmastikutingimuste juures kannatanu juhitud sõiduki liikumisest vastassuunas pole usaldusväärne. Liiklusõnnetuse toimumise hetkel oli päevane aeg, hea nähtavus, sademeid ei esinenud, maanteel oli liiklustihedus minimaalne. Et tajuda sellistes tingimustes sõiduki liikumist kardinaalselt vastassuunas (väidab süüdistatav) on väheusutav ning ei vasta üldteada asjaoludele maanteedel toimivast liikluskorraldusest. Maakohus on tuvastanud paikvaatluse käigus täiendavalt, et nähtavus hoovist väljasõidul Tallinna maantee suunas (so.suunas kust sõitis E.V. poolt juhitud Ford Sierra) on hea. Märkimisväärne on, et liiklusõnnetuse tagajärjel sai vigastada E.V sõiduki parempoolne esiosa ja P.L sõiduki vasak nurk, järelikult oli P.L alles manöövri alguses, sest kokkupõrge ei toimunud tema auto kesk ega tagaosaga. Teoreetiliselt mõeldav oleks P.L poolt väidetav kannatanu sõiduki eemalduv tajumine kui kokkupõrge oleks toimunud E.V juhitud sõidukile vastassuunavööndis. Sõidukite kokkupõrke koht on aga fikseeritud E.V juhitud sõiduki sõiduvööndis, kus tema sõiduk pidigi liikluseeskirjade järgi asuma. Apellatsioonis märgiti, et P.L kasutas loodusliku orientiirina peateel 200-250 m kaugusel ristmikust tee serval kasvavat puudesalu, hindamaks kas ta jõuab teha väljasõidu lähenejat takistamata. Samuti on leitud, et nähtavus saaks peateele üldse tekkida, peab sõiduk asuma esiotsaga juba peateel enne, kui tekiks mingigi võimalus liiklussituatsiooni hinnata. Kui apellant oleks tajunud vasakult poolt läheneva liiklusvahendi olemasolu, ei oleks ta loomulikult väljasõitu peateele alustanud. Ringkonnakohus leiab, et alusetu on apellatsioonis väidetu, nagu ei jäetud P.L-ile võimalust peateel läheneva sõiduki tajumiseks. Kriminaalasjas pole tuvastatud mingeid asjaolusid ega faktilisi andmeid, millest võiks järeldada, et P.L jaoks olid maanteelõigul tajumistingimused halvad või esines muid segavaid faktoreid. Apellatsioonis rõhutatakse, et pole ümber lükatud maakohtu poolt apellandi väide, et tajudes vastassuunavööndis asuvat objekti, tunnetas ta seda mitte läheneva, vaid eemalduva 7 objektina. Ringkonnakohus leiab, et see kaitseversioon on ebareaalne, mis ei seostu liiklusõnnetusele eelnevate tehioludega. Situatsioonis, kus maantee oli pikalt vasakule nähtav, on esitatud väheveenev kaitseversioon “eemalduvast“ sõidukist vastassuunavööndis, olukorras, kus ei osata põhjendada ootamatut väljasõitu peateel läheneva sõiduki ette. Isiklikest tajumishäiretest tingitud hooletu ja kontrollimatu väljasõit peateel liikuva sõiduki ette põhjustas liiklusõnnetuse. P.L tegevus oli põhjuslikus seoses tema poolt liikluseeskirjade rikkumisega põhjustatud liiklusõnnetuse ja seeläbi saabunud tagajärjega. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja väitega, et P.L tegi käesolevas liiklussituatsioonis kõik mõistliku, mida teha annab. Süüdistatav pole osanud veenvalt selgitada, millest lähtuvalt ta arvas, et tegemist on mineva, so eemalduva sõidukiga. Maakohtus (tl 117) väitis süüdistatav algselt, et „hakkasin peateele välja sõitma, olen sõitnud seal tuhandeid kordi….ma peatusin, vaatasin mõlemale poole, pärast mis oli, seda ma ei tea… .“ Seejärel hiljem selgitab P.L, et „ainuke põhjendus on see, et see auto võis olla vastassuunavööndis ja kui tal tuled ei põlenud, siis ma võisin arvata, et see ei ole mittetulev auto vaid minev auto, see auto võis olla 150 meetri kaugusel, aga võis sõita suure kiirusega. Kui ma oleksin autot näinud, siis ma oleksin seisma jäänud.“ Ringkonnakohtus prokurör leidis, et süüdistataval liiklusõnnetuse momendil prille polnud, kuna neid kuskilt ei leitud, kuid tuleb nõustuda maakohtu järeldusega, mille kohaselt tõlgendati kahtlus süüdistatava kasuks ja järeldati, et P.L kandis liiklusõnnetuse hetkel prille. Ringkonnakohtul ei ole kriminaalasjas kogutud tõendite pinnalt tõusetunud kahtlust eksperdi arvamuses esitatud tehnilistes arvutustes, kuid need on üheks tõendiliigiks. Maakohus asus seisukohale, et P.L peatus enne peateele väljasõitu ja tõlgendas seda tema kasuks. P.L süü hindamisel KrK § 204 lõikes 1 kirjeldatud ettevaatamatu teo toimepanemisel on vajalik hinnata kas tema tegu on vahetus põhjuslikus seoses tagajärjega ning kas teise liiklusõnnetuses osalenud autojuhi õiguskuuleka käitumise puhul oleks tagajärg olnud ärahoitav. Kannatanu oli küll joobes ja juhtis sõidukit lubatust suurema kiirusega, kuid pole tuvastatud, et need liikluseeskirja nõuete rikkumised olid põhjuslikus seoses liiklusõnnetuse toimumise ja temale endale ning A.V kehavigastuste tekkimisega. Ilma P.L tegevuseta poleks liiklusõnnetust süüdistuses nimetatud ajahetkel ja kohas toimunud kannatanu rikkumisest hoolimata. E.V oli peateel liikujana õigus eeldada, et kõrvalteelt ei toimu peateele ootamatut väljasõitu, mis ohustaks teda kui liiklejat. Seega tekitas P.L oma tegevusega avariiohtliku olukorra, mis oli kannatanule ootamatu. Kõrvalteelt väljasõitva sõiduki juhina pidi P.L kannatanu juhitud sõidukit sellel maanteelõigul õigeaegselt nägema ja süüdistataval kui sõidukijuhil oli selles situatsioonis tehniliselt võimalik seda liiklusõnnetust ära hoida juhul, kui tema poleks liikluseeskirja rikkumist toime pannud. Tal oli võimalik teha küllaldase tähelepanu korral ajaliselt õigeaegne ohutu manööver peateele, kas enne või pärast E.V juhitud sõiduki möödumist. Liiklusõnnetus on mitmete põhjuste ja tingimuste, nii subjektiivsete kui ka objektiivsete mõjurite koostoime tagajärg. Nende osa liiklusõnnetuse põhjustamisel saab kindlaks määrata tõendite kontrollimise ja hindamise teel. Liiklusekspert võib tuvastada vaid üksikuid momente, mida kohus saab kasutada põhjusliku seose esinemise või puudumise sedastamisel. 8 Ford Sierra juhil E.V. ei olnud võimalik mootorsõidukite kokkupõrget vältida. Mootorsõidukite kokkupõrkeni viinud liiklusohtliku olukorra tekitas P.L, kuna jättis LE § 152 nõudeid eirates veendumata, et ta ei takista oma peateele väljasõidu manöövriga teisi liiklejaid Ringkonnakohus leiab, et Ford Sierra lubatust suurema kiirusega liikumine polnud tingimuseks, mis kutsunuks esile mootorsõidukite kokkupõrke. Et väiksema sõidukiiruse juures võinuks kokkupõrge olla olematu, on apellatsioonis oletuslik ja põhineb ainuüksi tehnilistel arvestustel. Oletuslikud on ka väited, et E.V. õiguskuuleka käitumise puhul oleks liiklusõnnetuse tagajärg olnud välditav. P.L ja kaitsja on rõhutanud, et süüdistatav oli aastaid sooritanud nimetatud kõrvalteelt peateele väljasõitu ja tal kujunesid kindlad harjumused nimetatud liiklusmanöövri sooritamiseks. Ringkonnakohus leiab, et väidetav sissekujunenud stamptegevus ei saa õigustada käesoleval juhul süüdistatava valesti sooritatud väljasõitu peateele. Tekkivad liiklussituatsioonid ja sõidukite liikumine (ka peateel) ei ole konveierliin, kus kõik on määratletud kindlate reeglipäraste aegade ja vahemaadega. Käesoleval juhul sõitis E.V. lubatust suurema kiirusega, mis oli süüdistatavale väidetavalt ootamatu. Suurema kiirusega lubatavast oleks võinud liikuda näiteks sündmuskohale sõitev operatiivsõiduk. Ka kiiruse 90 km/h juures ja kui kannatanust juht oleks olnud kaine, siis P.L poolt juhitud sõiduki väljasõitmine talu õue viivalt teelt tekitanuks vajaduse Ford Sierrat juhtinud E.V. le oma liikumisreziimi ootamatuks muutmiseks mööda Kärevere-Kärkna maanteed. Ringkonnakohus möönab, et maakohtu poolt määratud komisjoniline kohtuarstlikliiklustehnika ekspertiisi arvamus ei lisanud täiendavat teavet sõidukite sõidukiiruse ja liikumisenergiaga seonduvalt ning sõidukite kokkupõrkeprotsessi on selle parameetrite muutlikkuse tõttu praktiliselt võimatu detailselt lahata. Ringkonnakohus leiab käesolevas kriminaalasjas kogutud tõendeid hinnates, et pole võimalik järeldada süüdistatava veendumist peateele väljasõidu manöövri ohutuks sooritamiseks. Eksperdi arvutustulemus võimaldab oletada ühe variandina, et kannatanu, liikudes kiirusega 90 km/h oleks ohule pidurdamisega reageerides saanud õnnetust vältida. Samas aga ei saa õigustatult järeldada nagu poleks Škoda juht peateele väljasõiduga ja Ford Sierra juhi liikumisreziimi muutmisele sundimisega ohtu loonud. Ekspertiisiaktis käsitletud liikumisaegu võrreldes võib ainult teoreetiliselt oletada, et kõigi asjaolude (ka tehniliste) sobimisel poleks kokkupõrget toimunud. Käesoleval juhul aga mistahes arvutusliku parameetri muutmine (Škoda liikumistrajektoori kuju, mis kokkupõrke kohast edasi ei realiseerunud; kiirenduse väärtuse muutus, reageerimisaeg, ekstreemsete juhtimisvõtete kasutamine) ei välista kokkupõrke võimalust. Tiit Lõhmus Mati Kartau 9 Agu Timmi