Obsah (4)

§ 185§ 63§ 61§ 60

1-04-80 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 17. mai 2006 Tartu Kriminaalasja number 1-04-80 (03249000966) Kohtukoosseis Mati Kartau, Tiit Lõhmus, Aa

§-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu 7. märtsi 2006 kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Jätta R.V kaitsja adv Uno Paimetsa kaitsjatasu 4600 krooni

§ 185lg 2 alusel riigi kanda.

Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates

1. maist
2. Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates
3. juunist
4. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 02.juunist
5. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu
6. märtsi 2006 otsusega tunnistati R.V süüdi KarS § 119 ja KarS § 121 järgi ning KarS § 63 lg 1 alusel mõisteti talle karistuseks üks aasta vangistust. KarS § 74 lg 1, 3 alusel määrati, et vangistust ei pöörata täitmisele, kui R.V 2 aasta jooksul ei pane tahtlikult toime uut kuritegu ja täidab talle KarS §-s 75 sätestatud käitumiskontrolli ajaks pandud kontrollnõudeid ja kohustusi. Maakohus arutas R.V süüdistust KarS § 118 p 6 järgi selles, et tema 04.12.2003 kella 18.30 ajal Jõgeva maakonnas Palamuse vallas Luua külas oma elukohas isiklikel ajendil tekkinud tüli käigus tungis kallale sööki valmistavale abikaasale G R.V-le, mille käigus viimane enesekaitseks kriimustas kallaletungija kaela ning seejärel kui G. R.V suundus toa poole, tõukas R.V abikaasa koridori põrandale pikali ning seejärel lõi maaslamavale G. R.V-le jalaga vastu vasakut silma, millega tekitas kannatanule silmkesti läbistava haava vasakul silmamunal ja nahaalused verevalumid vasaku silma laugudel, mille tüsistusena tekkis täielik nägemisteravuse kaotus vasakust silmast, s.o vigastused, mis ei ole eluohtlikud, kuid millega kaasnes elundi tegevuse lakkamine - tüsistusena tekkis vasaku silma täielik nägemisteravuse kaotus. Maakohus leidis, et isiku kohtuarstliku ekspertiisiakti nr 502 ja isiku komisjonilise kohtuarstliku ekspertiisi akti nr 12 kohaselt esinesid G. R.V silmkesti läbistav haav vasakul silmamunal ja nahaalused verevalumid vasaku silma laugudel, mille tüsistusena tekkis täielik nägemisteravuse kaotus vasakust silmast. Antud vigastused ei ole eluohtlikud, kuid tüsistusena tekkinud vasaku silma nägemisteravuse kaotus põhjustab üldist püsivat töövõimekaotust 30 %. Vigastused on tekitatud tömbi vägivalla toimel, võimalik, et määruses näidatud ajal ja kannatanu poolt kirjeldatud viisil 04.12.2003 löögist kõva tömbi esemega (näiteks kängitsetud jala või mõne muu analoogse esemega). Ka kohene operatsioon ei oleks võimaldanud silma nägevusteravust taastada. Kannatanu ja kohtualuse ütlused eelneva rüseluse ja selle käigus kohtualusele tekitatud vigastuste kohta on kooskõlas patsiendikaardiga nr 2877, millest nähtub, et R.V on tuvastatud arstliku läbivaatuse ajal 05.12.2003 kaelal kriimustused. Kohtueelsel uurimisel on R.V poolt toimepandu kvalifitseeritud KarS § 118 p 6 järgi, s.o tervisekahjustuse tekitamisena, millega kaasnes elundi tegevuse lakkamine. R.V kasutas kannatanu suhtes vägivalda ja see käitumine oli tahtlik. Vägivalla tagajärjel tekkis G. R.V täielik nägemisteravuse kaotus vasakust silmast, s.o elundi tegevuse lakkamine. Vägivald ja saabunud tagajärg on omavahel põhjuslikus seoses. Lüües lamavat inimest jalaga pea piirkonda, peaks isik endale üldjoontes ja tavalise mõistliku elukogemuse tasemel ette kujutama põhjuslikku seost tema teo ja saabuva tagajärje vahel. See on kaudse tahtluse intellektuaalne element. 2 Uuritud tõendite põhjal saab väita, et R.V lõi kannatanut ühel korral, kängitsemata jalaga. Hinnates ründe iseloomu, selle suhteliselt väikest intensiivsust ja ka seda, et R.V ise lõpetas ründe, saab asuda seisukohale, et R.V oli alust mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes, s.t ta kergemeelselt lootis tagajärje mittesaabumisele. Seega tuleb R.V-le esitatud süüdistus ümber kvalifitseerida ja ta süüdi tunnistada tahtlikult teise inimese tervise kahjustamise eest, millega ettevaatamatusest põhjustati raske tervisekahjustus, s.o kogumis KarS § 121 ja § 119 järgi. R.V tegevuses puudusid õigusvastasust välistavad asjaolud. R.V on süüvõimeline. Seega tuleb R.V süüdi tunnistada KarS §-de 121 ja 119 järgi. Karistuse mõistmisel arvestas kohus toimepandud kuriteo raskust ja laadi ning vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. R.V käitumises oli vastutust kergendavaks asjaoluks puhtsüdamlik kahetsus. Vastutust raskendavad asjaolud puudusid. R.V ei olnud kuriteole eelneval perioodil kehtivaid kriminaalkaristusi. Samas nähtub toimiku materjalidest, et tal on olnud talle süüks arvatava teo järgselt probleeme alkoholi kuritarvitamise ja joobnuna agressiivse käitumisega. Käesolevaks ajaks on ta väidetavalt loobunud alkoholi tarvitamisest ja kodus enam probleeme ei ole. Tähelepanuta ei saa jätta ka kannatanu suhtumist toimunusse ja seda, et ta ei soovinud üldse R.V karistamist. Seega tuleb R.V-le mõista karistus sanktsioonis ettenähtud keskmises määras, kohaldades KarS § 63 lg 1 sätteid. Lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest ja arvestades võimalusi mõjutada kohtualust edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest on võimalik R.V suhtes kohaldada KarS § 74 sätteid, vangistust reaalselt täitmisele pööramata. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse ning teha uus otsus, millega tunnistada R.V süüdi KarS § 118 p 6 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemises ning karistada teda 4 aastase vangistusega. KarS § 68 lg 1 alusel lugeda eelvangistuses viibitud aeg 04.12.2003-06.12.2003, s.o 3 päeva, kantud karistusaja hulka ning mõista R.V-le ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 3 aastat 11 kuud 27 päeva vangistust. KarS § 74 lg 1, 2, 3 alusel mõistetud vangistust mitte täitmisele pöörata ning mõista R.V-le koheselt ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 6 kuud vangistust, 3 aastat 5 kuud 27 päeva vangistust mitte täitmisele pöörata, kui R.V 3 aastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab talle KarS §-s 75 sätestatud käitumiskontrolli ajaks pandud kontrollnõudeid ja kohustusi. Apellatsiooni kohaselt on ekslik maakohtu seisukoht, et R.V poolt kannatanule tekitatud vigastus on tekkinud löögist kängitsemata jalaga. Nimetatud seisukoht on vastuolus isiku kohtuarstliku ekspertiisiakti nr 502 ekspertarvamusega, mille kohaselt kannatanul tekkinud vigastus on tekkinud tömbi vägivalla toimel (kängitsetud jala või muu analoogse esemega). Kannatanu G. R.V on kinnitanud, et 04.12.2003, minnes köögist koridori, tõukas R.V teda tugevajõuliselt, mille tagajärjel ta kukkus küljeli ning sellele järgnes jalalöök vastu vasakut silma. Silmast on ta pime. Samasisulisi ütlusi on kannatanu andnud ka vahetult peale toimunut meditsiinitöötajatele, mis kajastub ka ekspertiisiaktis. 19.03.2004 ülekuulamisel on kannatanu kinnitanud, et on oma mehe päästmiseks valmis andma valeütlusi ja ise kinni minema. Tunnistaja I.P. ütluste kohaselt kuulis ta kui kasuema hõikas teda koridorist, ta oli pikali maas, ümberringi oli veri ning ema käskis tal politsei kutsuda, sest isa lõi tal silma peast välja. Subjektiivsest küljest eeldab käesolev koosseis tahtlust. Tõendite põhjal saab väita, et R.V tegutses kaudse tahtlusega. R.V lükkas tahtlikult kannatanu pikali ja sellele järgnes tugevajõuline löök jalaga näkku, mis võis kaasa tuua mistahes tagajärje. 3 Karistuse mõistmisel on jäetud arvestamata, et R.V on olnud enne kuriteosündmust (12.06.2003) ja ka päras kuriteosündmust (25.02.2004) agressiivne alkoholi liigtarbimise pärast, mistõttu on ta muutunud pereliikmetele niivõrd ohtlikuks, et tema taltsutamiseks on pöördutud politsei poole. Alkoholi liigtarvitamine on kohtulikul arutamisel ka tõendamist leidnud. Karistusega taotletava mõju saavutamine oleks võimalik nn šokivangistusega. Lisaks reaalselt ärakantavale vangistusele tuleb R.V-le määrata katseaeg, mille jooksul on tal võimalik muutunud ellusuhtumise ja talitsetuma käitumisjoone kinnistamine. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus prokurör toetas apellatsiooni selles toodud motiividel. Kohtualune ja kaitsja palusid apellatsiooni jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus, olles uurinud ja hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid, kuulanud ära kohtualuse, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu ja rahuldamisele ei kuulu. Maakohtu otsus R.V KarS §-de 119 ja 121 järgi süüditunnistamises ning karistamises tuleb jätta muutmata selles toodud põhjendustel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt

§-le 342 lg 3 p 1. Apellatsioonis ei ole esitatud mingeid uusi tõendeid. Taotletakse olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt R.V KarS § 118 p 6 järgi süüditunnistamist. Tõendite hindamise taotlusest lähtudes ringkonnakohus leiab, et apellatsioonis ei ole esitatud mingeid selliseid asjaolusid, mis tingiksid maakohtu järelduste, millele tugineb R.V KarS §-de 119 ja 121 järgi süüditunnistamine, ümberhindamist. Maakohus on tõendeid kogumis hinnates näidanud motiivid, miks kohus rajab oma otsuse nimelt nendele tõenditele (lk 127-128). Seejuures on otsuses sisuliselt antud hinnang prokuröri taotlustele, mis esitati kohtulikes vaidlustes (lk 120-121). Samu taotlusi suures osas korratakse ka prokuröri apellatsioonis (lk 138-139), kus leitakse, et maakohus on oluliselt rikkunud materiaalõigust ning mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Ringkonnakohus ei nõustu nende väidetega. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjenduste ja järeldustega R.V süü tõendatuse kohta KarS §-de 119 ja 121 järgi, sest need vastavad faktilistele asjaoludele. Maakohus on kuriteo kvalifitseerimise osas materiaalõigust õigesti kohaldanud. Samuti vastab R.V-le mõistetud karistus tema poolt toimepandud kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Vastuseks apellatsioonis toodud väidetele tõendite hindamise kohta ringkonnakohus märgib järgmist:

§ 63

lg 1 annab tõendite loetelu ja lg 2 sätestab, et kriminaalmenetluse asjaolude tõendamiseks võib kasutada ka lõikes 1 loetlemata tõendeid.

§ 61

lg 1 kohaselt ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu ja lg 2 sätestab, et kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt.

§ 60

lg 1 kohaselt kohus tugineb kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks.

§ 60

lg 2 kohaselt tõendatus on kohtul tõendamise tulemusena kujunenud veendumus, et tõendamiseseme asjaolud on olemas või puuduvad. Seega on kohtu otsustada, mida ta lisaks seaduses sätestatud tõendite loetelule veel loeb tõenditeks, kuidas ta neid hindab ja kas loeb konkreetse tõendiga midagi tõendatuks või ei. Prokurör vaidlustab R.V süüditunnistamist ja karistamist KarS §-de 119 ja 121 järgi ning leiab, et tema tegevus tuleb kvalifitseerida KarS § 118 p 6 järgi, nagu talle süüdistus oli esitatud. Prokurör leiab, et maakohus on ekslikult asunud seisukohale, et R.V poolt kannatanule tekitatud vigastus on tekkinud löögist kängitsemata jalaga, sest see seisukoht on vastuolus ekspertarvamusega, mille kohaselt kannatanu vigastus on tekkinud tömbi vägivalla toimel (näiteks kängitsetud jala või muu analoogse esemega). Maakohus ei ole motiveerinud, miks ta on asunud ekspertarvamusest erinevale seisukohale. Prokurör leiab, et kogutud 4 tõendite põhjal saab väita, et R.V tegutses kaudse tahtlusega, sest ta tahtlikult lükkas kannatanu pikali ja sellele järgnes tugevajõuline löök jalaga näkku, mis võis kaasa tuua mistahes tagajärje, sest pea on elutähtis organ. Prokurör ei nõustu ka maakohtu poolt mõistetud karistusega, sest maakohus on karistuse mõistmisel jätnud arvestamata, et R.V on nii enne kui pärast kuriteosündmust olnud alkoholi liigtarbimise pärast oma perekonnaliikmete suhtes agressiivne. Ringkonnakohus ei nõustu prokuröri väitega, et maakohus ei ole motiveerinud, miks ta on asunud ekspertarvamusest erinevale seisukohale. Ringkonnakohus märgib, et kuna süüdistuses ei ole näidatud, et löödi kängitsetud jalaga, siis ei ole ka apellatsioonis alust liialt rõhutada ekspertarvamust. Kui vaadata isiku kohtuarstliku ekspertiisi akti, siis selles on küsimus (lk 20), et kas G. R.V esinevad vigastused võivad olla tekkinud määruses märgitud ajal ja viisil, so kukkumisel vastu külmkappi või hoopis löögist tömbi esemega, nt jalaga peksmise tagajärjel? Nagu küsimusest nähtub, ei ole siin juttu kängitsetud jalast. Edasi kajastub ekspertiisiaktis kannatanu seletus, et abikaasa lõi teda ühe korra jalaga näkku ning sama on kirjas ka kiirabikaardil (lk 20). Ka nendest lähteandmetest ei nähtu, et löök oleks olnud kängitsetud jalaga. Ekspertarvamuse kohaselt (lk 21) kannatanu vigastused on tekitatud tömbi vägivalla toimel, võimalik, et määruses näidatud ajal ja kannatanu poolt kirjeldatud viisil – 04.12.2003 löögist kõva tömbi esemega, näiteks kängitsetud jala või mõne muu analoogse esemega. Ekspert on toonud näidisloetelu, milles ühe võimaliku kõva tömbi esemena on näidatud kängitsetud jalga. Miks just kängitsetud jalg, seda ekspertarvamusest ei nähtu, seda enam, et eelpool viidatud lähteandmetes seda toodud ei ole. Seda ei täpsustatud ka komisjonilise kohtuarstliku ekspertiisi määramisel (lk 101-102). Maakohus on tuvastanud (lk 127), et kohtualusel tüli ajal oma abikaasaga mingeid jalanõusid jalas ei olnud. See järeldus vastab faktilistele asjaoludele, sest kannatanu poolt maakohtus antud ütluste kohaselt (lk 96) tol korral mees oli paljajalu, sokid olid, susse ega kingi ei olnud jalas. Sama on kinnitanud eeluurimisel ütlusi andnud tunnistaja I. P, et isa oli ilma jalanõudeta, tal olid ainult sokid jalas (lk 40 ja 41 pöördel). Need tunnistaja ütlused maakohtus KrMK § 246 lg 1 p 2 alusel avaldati (lk 99) ja seega saab neid hinnata. Eeltoodu näitab, et alusetu on apellatsioonis toodud väide, nagu oleks maakohus ekslikult asunud seisukohale, et R.V poolt kannatanule tekitatud vigastus on tekkinud löögist kängitsemata jalaga. Ringkonnakohus ei nõustu prokuröri väitega, et tegemist on kuriteoga KarS § 118 p 6 järgi, kuna kogutud tõendid kinnitavad, et R.V tegutses kaudse tahtlusega, sest ta tahtlikult lükkas kannatanu pikali ja sellele järgnes tugevajõuline löök jalaga näkku, mis võis kaasa tuua mistahes tagajärje, sest pea on elutähtis organ. Prokurör väitis ringkonnakohtus, et R.V rünne oma abikaasale oli intensiivne, sest rünne algas juba köögis, jätkus koridoris ning lõppes jalalöögiga näkku. Prokurör rõhutas, et jalg on tugevajõulise löögi tekitaja ning lööja peab elutähtsasse organisse lüües ette nägema mistahes tagajärge. Maakohus on kõiki neid asjaolusid analüüsinud ja üksikasjalikult põhjendanud (lk 127-128), miks antud juhul ei ole tegemist kuriteoga KarS § 118 p 6 järgi. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid veelkord üle korrata. Maakohtu põhjendused on kooskõlas Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-142-05 toodud seisukohtadega kaudse tahtluse ja ettevaatamatuse piiritlemise kohta. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et kuna kohtualune lõi kannatanut ainult ühel korral ja seda kängitsemata jalaga, siis hinnates ründe iseloomu, selle suhteliselt väikest intensiivsust, seda, et kohtualune ise lõpetas ründe, saab asuda seisukohale, et kohtualusel oli alust mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes, st ta kergemeelselt lootis tagajärje mittesaabumisele. Tahtliku vägivallateoga ettevaatamatusest raske tervisekahjustuse põhjustamine subsumeeritakse KarS §-de 119 ja 121 järgi, mida ka maakohus tegi. 5 Maakohus on põhjendanud R.V-le karistuse mõistmist (lk 128-129). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega. Karistuse karmistamiseks ei anna alust prokuröri väide, et kuna tegemist on perevägivallaga, siis on vaja rangelt karistada ja seda eesmärki täidab nn šokivangistus ja sellele järgnev pikk katseaeg. Asjakohane ei ole prokuröri väide, et maakohus karistuse mõistmisel ei arvestanud, et R.V nii enne kui pärast kuriteosündmust oli alkoholi liigtarbimise tõttu oma perekonnaliikmete suhtes agressiivne. Maakohus on seda asjaolu käsitlenud (lk 128). Samas on maakohus õigesti lähtunud sellest, et kohtualuse isik ei ole iseseisev karistuse mõistmise alus. Isiku arvestamine iseseisva tegurina, lahutatult toimepandud süüteost, tähendaks seda, et konkreetse kuriteo eest karistuse mõistmise asemel hakataks andma hinnangut isikule ja tema elukäigule üldse. Käitumine pärast kuritegu ei mõjuta otseselt teoebaõigust ega süüd, sest need on juba realiseerunud. Maakohus arvestas karistuse mõistmisel eelkõige süüd, samuti kuriteo raskust ja laadi. R.V ei olnud kuriteole eelneval perioodil kehtivaid kriminaalkaristusi, samuti ei olnud teda väärteokorras karistatud. Tema vastutust kergendavaks asjaoluks loeti puhtsüdamlik kahetsus, raskendavad asjaolud puuduvad. Arvestati ka kannatanu ütlusi (lk 119 ja 122), et kodus enam probleeme ei ole. Samuti arvestati kohtualuse tervislikku seisundit iseloomustavaid andmeid (lk 92-93 ja 119-120). Kõike eeltoodut arvestades maakohus ei pidanud vajalikuks karistuseks mõistetud vangistust reaalselt täitmisele pöörata, vaid kohaldas KarS §-de 74 ja 75 sätteid. Kuna käitumiskontrolli teostamiseks R.V määrati katseajaks kriminaalhooldaja järelevalve alla, siis on tagatud kontroll selle üle, kas ta muudab oma ellusuhtumist ja talitseb oma käitumist, nagu seda apellatsioonis karistuse ühe eesmärgina välja tuuakse. Maakohus on arvestanud, et tegemist on perevägivallaga ja selle eest valinud rangema karistusliigi, sest KarS §-de 119 ja 121 sanktsioonid näevad ette ka rahalise karistuse võimaluse. Määratud kaitsja advokaat U. Paimetsa poolt osutatud õigusabi eest tasumisele kuuluv summa 4600 krooni tuleb jätta

§ 185

lg 2 alusel riigi kanda, sest apellatsiooni esitaja on prokuratuur ja ringkonnakohus tegi

§-s 337 lg 1 p 1 märgitud lahendi. Mati Kartau Tiit Lõhmus 6 Aarne Sarjas