1-06-11072\3

Kriminaalasi nr. 1-06-11072 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

1. veebruaril 2007.a. Harju Maakohus koosseisus kohtunik Helve Särgava sekretär Ülle Karna tõlk Imbi Kangur-Popova juuresolekul prokurör Diana Helila ja kaitsjate Eva Rivis, Vaike Eermaa osavõtul arutas avalikul kohtuistungil lühimenetluses U.L EV kodanik, emakeel vene keel, varem kriminaalkorras karistatud: 1) 09.08.2000.a. Tallinna Linnakohtu poolt KarS § 121 lg 1 alusel rahalise karistusega 4100 krooni, tõkend – elukohast lahkumise keeld süüdistusasjas KarS § 320 lg 1 – 22 lg 2 järgi. V.J EV kodanik, emakeel eesti keel, varem kriminaalkorras karistamata, Tõkend – elukohast lahkumise keeld Süüdistusasjas KarS § 320 lg 1 järgi. Kohus tegi kindlaks: U.L , eesmärgiga varjata I. K-le kuuluva mobiiltelefoni NOKIA 6030 päritolu ja selle saamise asjaolusid 03.10.2005 ajavahemikus kella 13.00 kuni 16.00 võttis U.L ühendust V.J-iga ning palus viimast anda Põhja Politseiprefektuuri Lõuna politseiosakonnas, asukohaga rahumäe tee 6, Tallinn, tunnistajana ülekuulamisel kriminaalasjas nr 05231703844 valeütlusi. U.L-i kallutamise tulemusena 03.10.2005.a. kell 16.00 andis V.J Põhja Politseiprefektuuri Lõuna politseiosakonnas tunnistajana ülekuulamisel teadvalt vale ütluse selle kohta, et tema ostis mobiiltelefoni NOKIA 6030 T. B käest. Tegelikkuses aga V.J eelpool nimetatud mobiiltelefoni T. B käest ei ostnud. Seega U.L kriminaalmenetluses vande all tunnistaja kallutamisega teadvalt vale ütluse andmisele on toime pannud kuriteo, mis on kvalifitseeritav KarS § 320 lg 1- 22 lg 2 järgi. V.J viibides 03.10.2005 kella 16.00 ajal tunnistajana ülekuulamisel Põhja Politseiprefektuuri Lõuna politseiosakonnas, asukohaga rahumäe tee 6, Tallinn, ning olles eelnevalt hoiatatud teadvalt vale ütluse andmise eest, andis U.L-i palvel Põhja Politseiprefektuuri Lõuna politseiosakonnas politseivaneminspektor V.J-ile kohtueelsel menetlusel teadvalt vale ütluse kannatanu I. K-lt varastatud mobiiltelefoni NOKIA 6030 päritolu ja selle saamise asjaolude kohta, teatades, et antud telefoni ostis T. B käest. Kohtueelsel menetlusel on tuvastatud, et T. B ei ole aga V.J-ile eelpool mainitud mobiiltelefoni müünud. Seega V.J vande all tunnistajana kriminaalmenetluses teadvalt vale ütluse andmisega pani toime kuriteo, mis on kvalifitseeritav KarS § 320 lg 1 järgi. Kohtuistungil süüdistatav U.L ennast süüdi ei tunnistanud. Kohtuistungil väitis U.L, et tunneb V.J juba mõned aastad, olid koos mobiilpoes. Põhja PP Lõuna politseiosakonda pöördus, kuna ikka juhtus, et kellegi andmed olid valed ja tuli välja, et telefon oli varastatud. U.L selgitas, et kui telefoni paned sisse oma kaardi, siis saab aru, et varastatud telefon, aga V.J arvas, et telefoniga on kõik korras. Politsei küsis, kus telefon on ja süüdistatav vastas, et V.J poes müügiks ja politsei ütles, et see telefon tuleb neile tuua. U.L rääkis V.J-ile, et telefoniga on mingi jama ja V.J sattus ärevusse. Samal ajal oli poes B, kes rääkis, et tal on olnud ka selliseid juhuseid, et on ostnud telefoni, mis hiljem osutub varastatuks, et ostis turult telefoni ja viis selle poodi müügiks. U.L tahtis politseid aidata. B-le ütles, et ta räägiks, et ostis selle varastatud telefoni ja müüs V.J-ile. Keegi ei tahtnud politseid petta. Seda ei U.L ei teadnud, kas B. müüs just seda mobiili, aga tegelikkuses tal selline juhus oli olnud. Valeütluste andmise eest eeluurimisel teda hoiatati, esimesel ülekuulamisel ta ei valetanud. V.J-iga võttis ühendust, kuna tegi ettepaneku, mida rääkida. Ettepaneku ja palve vahe on U.L-i arvates see, et paluda võib põlvili, aga ettepanek see, et võimalus abistada politseid. Antud jutt ei olnud väljamõeldis. Eeluurimisel tunnistas U.L ennast süüdi, kuni oli ilmselt stressis. U.L arvas, et V.J ei oleks andnud selliseid ütlusi, kui ta ei oleks teinud vastavat ettepanekut. Kohtuistungil võttis U.L omaks selle, et tegi V.J-ile ettepaneku anda vastavaid ütlusi. 03.oktoobril tunnistajana ülekuulamisel (t.l 7-12) selgitas U.L, et kasutab mitu aastat telefoninumbrit ning antud kaarti kasutab ainult tema. Mitu nädalat tagasi ostis ta Raineri nimelise tuttava käest musta värvi mobiiltelefoni №kia
2. Telefoni ostis ta ilma kaardita ja see oli avatud helistamiseks kõikides võrkudes. Rainer oli öelnud, et telefon ei ole varastatud ja seepärast nõustus U.L antud telefoni ostma. Kahtlustavana on U.L tunnistanud 04.01.2006 eeluurimisel (t.l 32-36) ennast süüdi isikute üleskihutamises politseiosakonnas vale ütluste andmises, kuid ei tunnistanud seda, et tema palve seisnes selles, et ta ise või Rainer satuksid teise paragrahvi alla ehk kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamise alla. U.L väitis, et kui ta oleks teadnud, et antud telefon on varastatud, siis ei oleks ta seda ostnud ega oleks sinna sisestanud oma kõnekaardi. U.L ei soovinud liigseid ülekuulamisi politseis, seepärast lahendas olukorra sellisel moel ning ei ole varastatud vara varjanud. Alguses palus ta T. B-l anda vale ütlusi, aga pärast leppis Raineriga kokku. Mobiiltelefoni vargusest tema midagi ei teadnud. 03.10.2005.a. võttis ühendust V.J-iga telefoni teel, aga pärast kohtus temaga (enne tema ülekuulamist politseis) ja andis talle T. poolt täidetud paberi. Kohtuistungil V.J ennast süüdi ei tunnistanud. Kohtuistungil väitis V.J, et tunneb U.L juba ammu . V.J oli mobiiltelefonipood ja ta müüs U.L-ile mobiiltelefoni №kia
3. V.J kutsuti Lõuna Politseiosakonda, ta oli segaduses ja ei saanud asjast aru ja tegi seal avalduse, et mobiiltelefoni tõi poodi U.L-i sõber T. B. Eeluurimisel ütles ta U.L-i palvel, et sai selle lipiku andmetega B-lt ja et ostis selle mobiili B-lt. V.J arvas, et sellega ei anna ta valeütlusi, kuna arvas, et see telefon tuligi sealt. V.J tunnistas kohtuistungil et talle tehti ettepanek valeütlusi anda. Esimesel korral ta valetas, teisel korral rääkis tõtt. Tagajärgedele ta ei mõelnud, kuna pole millegi sellisega varem kokku puutunud. 03.oktoobril 2005.a. tunnistajana ülekuulatud V.J (t.l 13-14, 62-63) väitis eeluurimisel, et tal on firma, mis tegeleb mobiiltelefonide hooldamisega, remondiga ja edasimüümisega. Umbes kaks nädalat tagasi tuli tema firma kauplusesse umbes 20.a.-25.a. vene keelt kõnelev noormees, kes tahtis müüa mobiiltelefoni №kia 6030 ilma kaardita. №ormees teatas, et see telefon kuulub talle. Kuna meesterahvas oli võõras, siis lasi V.J noormehel kirjutada oma andmed paberilipikule ning ta kirjutas: T. B ning pani samale paberile oma allkirja. Sellest et antud telefon oli varastatud sai V.J teada 03.10.2005.a. politseiametniku käest. Antud mobiiltelefoni müüs V.J edasi oma tuttavale J-le, kes samuti tegeleb mobiiltelefonidega. 04.01.2006.a. kahtlustatavana üle kuulamisel (t.l 93-95) tunnistas V.J oma süüd täielikult. Eeluurimisel V.J täpsustas, et Juri ostis nimelt selle telefoni ning umbes 2 nädala pärast helistas ja kui pärast Juriga kokku sai, siis viimane palus tal anda politseis vale ütlusi, selgitades, et ta ei soovi politseis käia ning ei taha, et teda kutsutakse politseisse. V.J ei saanud isegi aru toimunust. Juri andis talle lipiku , kus olid kirjutatud isiku andmed ning Juri palvel pidi V.J ütlema politseis, et see isik (T.) müüs talle telefoni. Seda ta ka tegi. Tõenäoliselt tõi selle telefoni talle U. P. T. K võttis selle telefoni U. käest ja kuna V.J teadis, et telefon on „puhas“, siis ei pidanud ta vajalikuks dokumente küsida. U.L-i kaitsja andis kohtuistungil arvamuse, et süüdistus ei ole põhjendatud. U.L on jõudnud järeldusele, et ta ei ole kedagi kallutanud valeütluste andmisele. V.J kaitsja andis kohtuistungil arvamuse, et süüdistus ei ole põhjendatud. Prokurör andis kohtuistungil arvamuse, et süüdistavate süü on tõendatud kogutud tõenditega, nende endi poolt antud ütlustega ja tunnistaja B. ütlustega, kelle ütlustest nähtus, et V.J andis valeütlused. Prokurör leidis, et U.L-i ja V.J poolt toimepandu on õigesti kvalifitseeritud. Eeluurimisel nad tunnistasid oma süüd, kohtus asusid teisele seisukohale. Tunnistaja T. B 03.10.2005 antud ütluste kohaselt kriminaalasjas nr 05231703844 (t.l 15-20) läks T. B 03.10.2005.a. kella 13 paiku oma Juri nimelise tuttava kauplusesse, kuna tema tüdruk andis sinna 250 krooni eest oma vana mobiiltelefoni SIEMENS ja hommikul helistati kauplusest, et telefon on maha müüdud ja võib saada raha kätte. Sel ajal kui ta kaupluses oli tuli tema juurde Juri ja palus aidata ning ütles, et ostis oma Raineri nimelise tuttava käest musta värvi mobiiltelefoni NOKIA ja et asetades telefoni oma kõnekaardi ning kasutades seda mõni aeg, helistati talle politseist ja ta sai teada, et telefon on varastatud. Juri sõnade järgi ostis ta selle telefoni Raineri käest 1100 krooni eest ning palus tunnistajat, et too kirjutaks alla telefoni NOKIA ostu-müügilepingu, et tuleks välja, et tema müüs Rainerile antud telefoni ja juhul kui tunnistajat kutsutakse politseisse, siis kinnitaks seal, et tema tunnistaja müüs Rainerile 1100 krooni eest telefoni. Samuti palus Juri kinnitada politseis, et tunnistaja ostis selle telefoni kuskil tänaval tundmatute isikute käest. Tunnistaja kirjutas oma andmed mobiiltelefoni NOKIA ostumüügilepingu väikses osa ja andis Juri kätte. Miks Juri palus teda seda teenet tegema, seda Juri ei seletanud, aga tunnistaja nõustus sellega, aimamata millised võivad olla tulemused. Tunnistaja väitis, et tegelikult ei ole tema mingit telefoni Juri Raineri nimelisele tuttavale müünud, Rainerit ei ole kunagi näinud ja Raineri kaupluses ei ole käinud. Vastavalt toimepandule tuleb süüdistatavat karistada. Karistuse mõistmisel arvestab kohus süüd, karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. U.L-i karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. V.J karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Valeütlus seisneb tõendamisel tähtsate asjaolude moonutamises ning moonutamise all mõistetakse ütluste andmisel tegelikkusele mittevastavate asjaolude avaldamist. Valeütluste andmine loetakse lõpuleviiduks selle andmisega tunnistaja või kannatanu poolt valeütlustele allakirjutamisega menetlustoimingu protokollis. U.L ja V.J süüdistatakse II astme kuriteos. Mõlemat süüdistatavat on hoiatatud valeütlustega andmisega kaasnevast vastutusest, kuid U.L andis siiski valeütlusi ja kallutas ka V.J andma vale ütlusi, mida viimane ka tegi. Kohus leiab, et nende süü on tõendatud kogutud tõenditega, nende endi poolt antud ütlustega ning T. B poolt antud ütlustega. Kuna antud kuriteoga kahju ei ole tekitatud, mõlemad süüdistatavad omavad töökohta, siis leiab, kohus, et nii U.L kui ka V.J tuleb karistada rahalise karistusega. Eelneva alusel ja juhindudes KrMS § 238, § 311 – 313, kohus Süüdi tunnistada U.L KarS § 320 lg 1- 22 lg 2 järgi ja mõista talle rahaline karistus 204 päevamäära trahvi, so. 10200 (kümme tuhat kakssada) krooni. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetud karistust 1/3 võrra ja mõista U.L-ile karistuseks rahaline karistus 136 päevamäära trahvi, so 6800 (kuus tuhat kaheksasada) krooni. Mõistetud rahaline karistus tuleb kanda 1 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest Rahandusministeeriumi arvele nr 10220034796011 SEB Eesti Ühispangas või arvele nr 221023778606 Hansapangas. Maksekorraldusse märkida viitenumber 4100064939 ning selgitus „ U.L , 1-06-11072, rahaline karistus“, kviitung tasumise kohta esitada Harju Maakohtu kuriteoasjade kantseleile. Kui rahaline karistus ei ole tähtaegselt tasutud suunatakse nõue täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile. Süüdi tunnistada V.J KarS § 320 lg 1- 22 lg 1 järgi ja mõista talle rahaline karistus 120 päevamäära trahvi, so. 6000 (kuus tuhat) krooni. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetud karistust 1/3 võrra ja mõista V.J-ile karistuseks rahaline karistus 80 päevamäära trahvi, so 4000 (neli tuhat) krooni. Mõistetud rahaline karistus tuleb kanda 1 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest Rahandusministeeriumi arvele nr 10220034796011 SEB Eesti Ühispangas või arvele nr 221023778606 Hansapangas. Maksekorraldusse märkida viitenumber 4100064939 ning selgitus „ V.J, 1-06-11072, rahaline karistus“, kviitung tasumise kohta esitada Harju Maakohtu kuriteoasjade kantseleile. Kui rahaline karistus ei ole tähtaegselt tasutud suunatakse nõue täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile. Välja mõista U.L-ilt vastavalt KrMS § 179 lg 1 p 2 sundraha II astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 palga alammäära, s.o. 5400 (viis tuhat nelisada) krooni riigituludesse. Sundraha tuleb kanda Rahandusministeeriumi arvele nr 10220034800017 SEB Eesti Ühispangas või nr 221023778606 Hansapangas, maksekorraldusse märkida viitenumber 2800049777 ning selgitus „U.L , 1-07-11072, sundraha“ ning kviitung tasumise kohta esitada Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajja kuriteoasjade kantseleile. Sundraha tasuda kuu aja jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile. Välja mõista V.J-ilt vastavalt KrMS § 179 lg 1 p 2 sundraha II astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 palga alammäära, s.o. 5400 (viis tuhat nelisada) krooni riigituludesse. Sundraha tuleb kanda Rahandusministeeriumi arvele nr 10220034800017 SEB Eesti Ühispangas või nr 221023778606 Hansapangas, maksekorraldusse märkida viitenumber 2800049777 ning selgitus „V.J , 1-07-11072, sundraha“ ning kviitung tasumise kohta esitada Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajja kuriteoasjade kantseleile. Sundraha tasuda kuu aja jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile. U.L-ile kohaldatud tõkend- elukohast lahkumise keeld- tühistada. V.J-ile kohaldatud tõkend- elukohast lahkumise keeld- tühistada. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsiooni kirjalikult kohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus kohtuotsusega tutvuda, teatades apellatsiooniõiguse kasutamise soovist kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Helve Särgava Kohtunik