1-00-22\2

Kriminaalasi nr. 1-00-22 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 15.09.2006.a. Tallinnas Kohtunik Aime Ivanson Rahvakohtunikud Urve Purre ja Regina Aasumets Sekretär Maire Viksi Prokurör Egon Oja Kaitsja Aadu Luberg Kannatanute esindaja Andres Simson Süüdistatav Z.N (endise nimega xxx), Süüdistus KrK § 204 lg 2 järgi RESOLUTIIVOSA Süüdi mõista Z.N Krk § 204 lg 2 järgi ja karistada vangistusega 3 aastat. Mõista Z.N-ile lisakaristuseks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine 3 aastaks. Vangistuse kandmise alguseks lugeda reaalselt karistuse kandmisele asumise aeg. Tõkend – allkiri elukohast mittelahkumise kohta – tühistada kohtuotsuse jõustumisel. Välja mõista Z.N-ilt 12000.- krooni G. V kasuks. Välja mõista Z.N-ilt K. V kasuks tema poolt tasutud kannatanu esindajatasu summas 8000.- krooni. Välja mõista Z.N-ilt riigituludesse kriminaalmenetluse kulud: 1)sundraha 2,5 palga alammäära – 7500.- krooni, 2)ekspertiisitasud 16800.- krooni Kriminaalmenetluse kulud tasuda Rahandusministeeriumi a/arvele 10220034800017 EÜP, viitenumber

1. Kohtuotsuse peale võib vastavalt KrMS §-le 319 lg 2 ja lg 3 esitada apellatsiooni viieteistkümne päeva jooksul, alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda kohtuotsusega. SÜÜDISTUS Z.N süüdistatakse selles, et tema 08.04.1999.a. kell 00.40, olles alkoholijoobes ja omamata juhilube ning liikluskindlustuse poliisi, juhtis sõiduautot BMW, millega liikus Tallinnas Laagna teel Kesklinna poolt Lasnamäe suunas. Ületades lubatud sõidukiirust, mille valis arvestamata tee- ja ilmaolusid, samuti isiklikku sõiduauto juhtimiskogemust, ei tulnud toime sõiduauto juhtimisega, mis põrkas vastu Smuuli tee viadukti sillatala ning sõiduauto purunes kaheks tükiks. Liiklusõnnetuse tagajärjel said kaassõitjad T. V ja V. V surma. Liiklusõnnetuse põhjuseks oli, et juht Z.N rikkus LE p. 54 (mootorsõiduki juhil peab olema kaasas juhiluba ja liikluskindlustuse poliis), LE p. 58.1 (juht ei tohi olla alkoholijoobes), LE p. 100 (kiiruse valikul peab juht antud teelõigul lubatud suurimale kiirusele arvestama tee- ja ilmaolusid, liiklustihedust, nähtavust päri- ja külgsuunas ning oma sõidukogemusi), LE p. 101 (takistuse või liiklusohu ilmnemisel peab juht vähendama kiirust või peatuma või takistusest ümber põikama teisi liiklejaid ohustamata) nõudeid, s.o. pani toime Krk § 204 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo, kuna põhjustas T. V ja V. V surma. SÜÜDISTATAVA ÜTLUSED Z.N ei tunnistanud end temale esitatud süüdistuses süüdi, sest ta ei tea, kas ta juhtis enne liiklusõnnetuse toimumist sõiduautot või mitte. Süüdistatav mäletas, et kesklinnast Lasnamäe poole sõitu alustades oli roolis tema. Sõideti Statoili tankla juurde ning tema koos V. V-ga käis tankla kaupluses viina ostmas. Kumb neist peale poest tulekut rooli istus, ta ei mäleta. Mäletab sekundit enne avariid, kui vaatas üle õla tagasi ja nägi seina. Seejärel ärkas haiglas. KOHTU SEISUKOHT Kriminaalasjas on süüdistus Krk § 204 lg 2 järgi esitatud Z.N-ile, kes aga ennast süüdi ei tunnistanud. Otsustamaks, kas Z.N on talle süüks pandud kuriteo toime pannud, tuleb kohtul kõigepealt tuvastada, kas tema juhtis sõiduautot BMW vahetult enne liiklusõnnetust ja liiklusõnnetuse ajal. Ükski kohtueelses menetluses ja kohtus ülekuulatud tunnistaja ei osanud öelda, kes autos viibinud kolmest isikust oli juht, sest kiirabibrigaad ja politseitöötajad saabusid sündmuspaigale peale õnnetust. Nad andsid tunnistust üksnes selle kohta, kus isikud avariijärgselt lamasid. Tunnistaja J. L (kiirabi velsker) kohtuistungil enam ei mäletanud, kus täpselt hukkunud olid, kuid eeluurimisel on ta ülekuulamisel öelnud, et üks laip lamas teisejärgulisel teel, teine laip oli autovraki parempoolses osas. Elus inimene lebas haljasalal põhitee ja sellele suunduva teisejärgulise tee vahel autovraki poolt vaadatuna linnapoolses osas (lk. 104). Tunnistaja J. R (kiirabi parameedik) eeluurimisel antud ütluste kohaselt rippus üks laip välja auto esimesest parempoolsest uksest, teine laip oli teel parempoolse ääre lähedal. Elus meesterahvas oli posti läheduses, mille vastu tõenäoliselt auto esmalt põrkas ( lk. 103). Tunnistaja J. D (Tallinna Politseiprefektuuri inspektor) mäletas kohtus, et oli kaks hukkunut ja üks ellujäänu ja et üks hukkunu oli autos, teine autost välja lennanud. Ellujäänud isikut viidi parasjagu kiirabiautosse, kui tema avariipaigale jõudis. Eeluurimisel antud ütluste kohaselt oli üks hukkunu auto paremas esiosas, teine lamas teel ( lk. 96). Tunnistaja A. A (1999.a. töötas Tallinna Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakonnas nooreminspektorina) ütluste kohaselt oli üks hukkunu sõiduki rusude vahel kinni parempoolses osas, teine hukkunu oli autost eemal maas. Kuna tunnistaja väitis, et eeluurimisel mäletas ta 2 kõike paremini, avaldati tema eeluurimisel antud ütlused, mille kohaselt autos olnud inimese laip asus esimesel parempoolsel istmel ning pea oli esimese ukse ja keskosa vahel (lk. 95). Süüdistatava kaitsja leidis, et süüdistuskokkuvõtte kirjeldavas osas on eeluurimine ise asunud seisukohale, et Z.N istus tagaistmel ning juba sellest piisaks Z.N süü puudumise sedastamiseks. Kaitsja seisukohalt on süüdistuskokkuvõttes kirjas, et isik, kes lebas tugitala kõrval, mille vastu auto esmalt põrkas, istus avarii ajal tagumisel istmel. Tugitala kõrval, mille pihta auto esmalt põrkas, lebas liiklusõnnetuse järgselt Z.N (kaitsja väide). Kuigi süüdistuskokkuvõtte kirjeldavas osas, mida tsiteeris kaitsja, on ebatäpsusi – T. V laip paigutatud selle tugitala kõrvale, mille vastu auto põrkas -, on seal siiski öeldud, et T. V laip oli sõiduteel tugitala kõrval, mille vastu sõiduauto põrkas( toimiku lk. 222 p. 3). Sõna „sõiduteel“ on kaitsja jätnud millegipärast tähelepanuta, kuigi kohtu arvates omab see tähtsust, sest sõiduteel oli T. V laip nagu on kirjas ka süüdistuskokkuvõttes. Z.N asukoht liiklusõnnetuse järgselt oli küll tugitala piirkonnas, mille vastu auto põrkas, kuid mitte sõiduteel, vaid sõiduteede vahelisel haljasalal. Seega ei saa süüdistuskokkuvõtte kirjeldava osa pinnalt teha järeldust, et eeluurimine on ise asunud seisukohale, et Z.N istus tagaistmel. Süüdistuskokkuvõtte kirjeldavas osas on sõnaselgelt välja öeldud, et T. V istus tagumisel istmel. Sõidukit juhtinud isiku kindlakstegemiseks analüüsib kohus lisaks eelnimetatud tunnistajate ütlustele tõenditena ka ekspertide ja spetsialisti arvamusi. Kaitsja tõstatas kohtuliku vaidluse käigus küsimuse viimase kohtuarstlik-liiklustehnilise kompleksekspertiisi teinud ekspertide arvamuse ebausaldusväärsusest, sest ekspertiisi tegemisel on arvesse võetud ebaõiged lähteandmed. Nii on lähteandmete p. 1.
2. kirjas, et Laagna tee sõidutee sündmuskohal kaetud asfaltkattega, sõiduauto BMW liikumissuunas vaadatuna pärisuunavööndis on asfaltkatte üldlaius 12,6 m. Kaitsja väitis, et osundatud laius on 11,6 m ja et sellel arvamusel on olnud ka ekspert V. Kohtu arvates on ekspertiisiakti nr. LL-06/1254 lähteandmete punktis 1.
3. kõik andmed õiged, sest seal on märgitud, et Laagna tee asfaltkatte üldlaius on 12,6 m, mitte sõidutee laius. Liiklusõnnetuse koha skeemilt nähtuvalt on sõidutee laius tõepoolest 11,6 m, kuid peale sõidutee äärt tähistavat pidevat joont on kuni haljasalani ühe meetri laiune riba, mis on ka asfalteeritud (fototabel lk. 17). Seega on Laagna tee BMW liikumissuunas vaadatuna pärisuunavööndis asfaltkatte üldlaius 12,6 m nagu on märgitud lähteandmetes. Ekspert V.V poolt tehtud ekspertiisiaktis on lähteandmetes märgitud 11,6 m sõidutee üldlaiusena, mitte Laagna tee ühe suunavööndi asfaltkatte üldlaiusena. Kohus nõustub kaitsjaga, et ekspertiisiakti nr. LL-06/1254 lähteandmete punktides 1.2 ja 1.3 on ebatäpsused, võrreldes sündmuskoha skeemiga. BMW parempoolse esinurga kaugus Mustakivi tee poole vaadatuna on skeemi kohaselt 2,0 meetrit mahasõidutee vasakpoolsest servast, mitte parempoolsest servast, nagu märgitud ekspertiisiakti lähteandmetes. BMW vasakpoolse esiratta lohisemisjälg algab skeemil Mustakivi tee poole vaadatuna 1,0 m kaugusel sillalt mahasõidutee vasakpoolsest servast, mitte parempoolsest, nagu on ekspertiisiakti lähteandmete punktis 1.
4. Vaatamata kahe lähteandme erinevusele sündmuskoha skeemiga võrreldes, ei ole kohtu arvates see tinginud ebaõige arvamuse kujundamist. Osundatud lähteandmed omasid tähtsust liiklusõnnetuse tekkemehhanismi kohta arvamuse andmisel. Selles ekspertiisiaktis olev arvamus liiklusõnnetuse tekkemehhanismi kohta ühtib ekspert V.V ja spetsialist J.M arvamustega, millede usaldusväärsust kaitsja ei ole kahtluse alla seadnud. Eeltoodu alusel leidis kohus, et ekspertiisiaktis nr. LL-06/1254 sisalduv komisjoniline eksperdiarvamus on usaldusväärne tõend. Liiklusõnnetuse toimumise mehhanismi suhtes on kõik liiklustehnika eksperdid ja spetsialist J.M ühesugusel arvamusel. Sõiduauto BMW on kaotanud Laagna teel juhitavuse ja sõitnud teelt välja paremale eraldusribale, kus liikunud tagaosa ees mõningas külglibisemises auto liikumissuunas vaadatuna paremale (vasak külg ees). Silla tugipostiga on kontakteerunud auto tagaosa keskmine piirkond. Pärast esmast kokkupuudet silla postiga on sõiduauto alustanud pöördumist ümber 3 posti esiosaga kellaosuti liikumisele vastupidises suunas, millele viitavad horisontaalsed nühkeja kraapejäljed silla postil. Samal ajal on auto oma jääkenergia arvel liikunud edasi, pöördudes ca 360o ulatuses ja libisenud seejärel tagaosa ees oma lõplikusse seisuasendisse. Ühesugusel arvamusel on liiklustehnika eksperdid ja spetsialist J.M ka sõidukis viibinud inimestele liiklusõnnetuse ajal mõjunud jõudude ja inimeste liikumise suhtes. Kontakti hetkel postiga oli autot deformeeriv jõud suunatud auto pikitelje sihis vaadatuna tagant ette ja mõnevõrra vasakult paremale ning selle tulemusena suruti autokere rebenemisel põrandapaneeli parempoolne osa ette ja ülespoole. Autos olnud inimesed paiskusid salongi suhtes tahapoole ja mõnevõrra vasakule. Auto parempoolses osas olnud inimestele tekkis jäik takistus ja nad suruti posti ja autodetailide vahele. Liiklusõnnetuse vaatlusprotokolli ja tunnistajate J.L, J.R, A.A ja J.D ütluste kohaselt oli üks hukkunutest autovraki parempoolses osas. Tunnistajad J.R ja A.A on kirjeldanud autosse kinnijäänud inimese asukohta täpsemalt: J.R sõnul rippus ta välja esimesest parempoolsest uksest, A.A sõnul asus autos olnud inimese laip esimesel parempoolsel istmel. Ekspert V.V arvamuse kohaselt suruti auto parempoolsel esiistmel olnud inimene silla postiga esmasel kokkupõrkel koos istmega katuse paneeli ja armatuurlaua vahel ja ta jäi tõenäoliselt kuni auto seiskumiseni samasse kohta. Samasugust arvamust on väljendanud eksperdid L.T, A.E ja J.P ekspertiisiaktis nr. LL-44-06/1254: deformeerumisprotsessi käigus suruti auto parempoolsel esiistmel olnud inimene armatuurlaua paneeli, istme seljatoe ja katusepaneeli vahele. Tema ümberpaigutumine liiklusõnnetuse ajal auto salongi suhtes ei ole tehniliselt reaalne. Ka spetsialist J.M arvamuse kohaselt on parempoolsel esiistmel asunud kannatanu sõidukis ümberpaigutumine liiklusõnnetuse käigus tehniliselt ebareaalne. Seega on nii eksperdid kui spetsialist seisukohal, et inimene, kes sõidu ajal istus juhi kõrval eesistmel, jäi ka liiklusõnnetuse käigus samasse kohta. Kuna autorusude parempoolses osas ja tunnistajate J.R ja A.A ütluste kohaselt esiosas oli V. V surnukeha, siis järelikult istus ta autos juhi kõrvalistmel. Tema paiknemist seal tõendab ka asjaolu, et parempoolses esiosas asus pruuni värvi parema jala king. Süüdistatava kaitsja leidis, et see king kuulus T. V-le, sest T.V kohtuarstliku ekspertiisi aktist nähtuvalt oli tal parema jala king kaasas. Kohus ei nõustu kaitsja seisukohaga auto esiosas asunud kinga kuuluvusest T. V-le. Esiteks, nimetatud kohtuarstlikus ekspertiisiaktis ei ole märgitud kinga värvust. Teiseks, sündmuskohal T. V laibast tehtud fotolt (lk. 12) nähtub, et tal oli paremas jalas tumedat värvi king (vasakus jalas king puudus). Seega ei saanud autorusudes olev parema jala king kuuluda T. V-le. King ei saanud kuuluda ka Z.N-ile, sest tema enda ütluste kohaselt ja Mustamäe haigla õiendist Z.N riietuse kohta nähtuvalt olid tal jalas botased (lk. 110-111). Seega sai autovrakis asunud üksik parema jala king kuuluda V. V-le. V. V kohtuarstlikus ekspertiisiaktis nr. 390 oleva eksperdiarvamuse kohaselt olid tema liiklusõnnetusel saadud vigastusteks hulgalised luumurrud ja siseelundite rebendid, mis olid ka surma põhjuseks. T. V kohtuarstlikus ekspertiisiaktis nr. 393 oleva eksperdiarvamuse kohaselt olid tema vigastusteks pea lömastus, hulgalised luude murrud ja siseelundite rebendid, mis olid ka surma põhjuseks. Z.N kohtuarstlikus ekspertiisiaktis nr. 765 oleva eksperdiarvamuse kohaselt olid tema liiklusõnnetuses saadud vigastusteks IX-X roide murd vasakul, vasema rangluu murd, peaaju vapustus, marrastus peas vasakul pool, jäsemete põrutushaavad. Z.N on kohtuistungil korduvalt väitnud, et haigusloos on tema vigastused valesti märgitud, nagu oleksid need olnud kõik vasakul pool, tegelikult on vigastused tal põhiliselt paremal pool. Kui hoolikalt lugeda Z.N suhtes tehtud ekspertiisiakti, milles vigastused on loetletud haigusloo andmetel, nähtub, et tema vigastused ei ole sugugi kõik vasakule poole märgitud. Paremal säärel tagapool on põrutushaavad, paremal õlavarrel umbes 10 cm –ne haav, suur põrutus-rebimishaav paremal küünarvarrel (lk. 37). Seega olid Z.N ekspertiisiakti kohaselt vigastused nii paremal kui vasakul kehapoolel. Eksperdiarvamuse kohaselt on 4 vigastused iseloomulikud tömbile traumale, seega saadud autoavarii momendil kõvade tömpide esemete toimel. Kohtuarstlik-liiklustehnilises kompleksekspertiisiaktis nr. LL-44-06/1254 väidavad eksperdid, et kui kokkupõrkel auto kere hakkas lõhenema ja parempoolne osa haakus sillapostiga, tekkis auto parempoolses osas olnud inimeste liikumisele jäik takistus, vasakpoolne osa aga nihkus vasakule ja selle kereosa liikumist ei takistanud otsene jäik takistus. Sellest tulenevalt mõjusid auto parempoolsetel istmetel olijatele tunduvalt suuremad takistusjõud (ülekoormused) kui vasakul pool viibijatele. T. V ja V. V vigastused on tekke iseloomult ja raskusastmelt sarnased (eluohtlikud). Vigastuste iseloom ja ulatus viitavad inertsijõududest põhjustatud massiivsele ülekoormusele. Mõlema hukkunu vigastused on põhjustatud vastassuunaliste jõudude poolt, mis tähendab surve mõju kehale nii eest- kui tagantpoolt. Võttes arvesse, et parempoolsetel istmetel olijatele mõjusid tunduvalt suuremad takistusjõud kui vasakul pool viibijatele, et T. V ja V. V vigastused olid massiivsed hulgivigastused, et nende vigastused olid sarnased, et T.V ja V.V vigastused olid põhjustatud vastassuunaliste jõudude toimel ning et vastassuunalised jõud mõjusid auto parempoolses osas olnud inimestele (eestpoolt inertsjõud, mis paiskas nad tahapoole ja tagantpoolt sillaposti ja kokkusurutud autokere takistusjõud), siis järelikult istusid V. V ja T. V autos parempoolses osas. V. V asukohta analüüsis kohus juba eespool, seega pidi T. V istuma autos paremal pool tagaistmel. Tulenevalt sellest, et Z.N vigastused olid oluliselt kergemad, kui T. V-l ja V. V-l, et Z.N vigastused ei ole iseloomulikud massiivsele inertsjõududest põhjustatud ülekoormusele, vaid tömbile traumale, pidi Z.N istuma autos vasakul pool. Lisaks kehavigastustele tuleneb Z.N istumine vasakul pool ka asjaolust, et kolmas inimene auto salongis paremale poole istuma enam ei mahu ja kuna autos oli kolm inimest ja sõiduk ilma juhita ei sõida, istus ta järelikult juhiistmel. Järeldusele, et Z.N istus juhiistmel, jõudsid eksperdid V.V ja J.K kohtuarstlikusliiklustehnilises ekspertiisiaktis antud arvamuse punktis
5. Sama tõendab ka kohtuarstlikuliiklustehnilise kompleksekspertiisi aktis nr. LL-44-06/1254 antud eksperdiarvamus. Kaitsja leidis, et nimetatud arvamuses sõnaühendi „pidid paiknema“ kasutamisega ei nentinud eksperdid tõsikindlalt asetleidnud fakti, vaid esitasid oma järelduse ning kategoorilise arvamuse puudumisel ei ole usaldusväärselt tuvastatud juhi kohal istunud ja liiklusõnnetuse põhjustanud isik. Kohus leidis, et tegusõnaühendis kasutatud sõna „pidid“ on siiski kategoorilise tähendusega. See tähendab, et teatud asjaolude analüüsi ja hindamise tulemusena järeldatakse mingi fakti asetleidmist just nii, aga mitte teisiti ehk sõna „pidama“ välistab muu variandi. Analüüsides põhjalikult liiklusõnnetuse mehhanismi, autos viibinud inimestele mõjunud jõude ning kehavigastusi, jõudsid eksperdid järeldusele, et autot pidi juhtima Z.N, mitte T. V ega V. V. Ekspertiisaktis nr. LL-44-06/1254 on isikute autos paiknemise kohta arvamuse andmisel arvestatud ka inimeste väljapaiskumise aega ja kohta. Kõigepealt paiskusid välja vasakpoolsetel istmetel olijad ja seda ajal, mil deformeerumisprotsess lõppes, kui auto parempoolne osa oli veel kontaktis sillapostiga. Kuna Z.N lamas selle tugiposti juures, mille vastu auto põrkas, see on kõige lähemal kokkupõrke kohale, pidi ta järelikult ekspertide arvates vasakul pool istuma. Kui T. V oleks istunud autos vasakul pool, oleks ta pidanud Z.N-iga samas suunas, see tähendab haljasalale välja paiskuma. Et T. V surnukeha oli sõiduteel tükk maad eemal sellest kohast, kus lamas Z.N, siis järelikult ei istunud ta autos vasakul pool. Z.N paiknemist juhi kohal ei ole välistanud ka spetsialist J.M arvamuse 6.punktis, öeldes, et peatee ja suubuva tee vahelisele haljasalale võisid paiskuda inimesed vasakpoolsetelt istmetelt sõiduki kontakteerumisel sillapostiga ja sellele järgnenud pöörleva liikumise algfaasis. Samas arvamuse punktis ei välista ta sellele kohale kukkumist ka parempoolselt tagaistmelt pöörlemise lõppfaasis. Kuna J.M lähtus arvamuse andmisel ainult tehnilisest küljest, arvestamata kehavigastusi, siis ongi tema arvates võimalikud kõik variandid ehk kohta, kus lamas Z.N liiklusõnnetuse järgselt, võidi kukkuda igalt autoistmelt auto kontakteerumisel postiga 5 ja pöörlemise erinevates faasides. Eksperdiarvamus ekspertiisiaktis nr. LL-44-06/1254 isikute paiknemise kohta autos liiklusõnnetuse ajal, on aga antud arvestades sõiduki liikumismehhanismi kooskõlas sõidukis viibinud inimeste kehavigastuste ja nende tekkemehhanismiga. Kohtul puudub alus kahelda ekspertiisiaktis nr. LL-44-06/1254 antud eksperdiarvamuse õigsuses Kuigi spetsialist J.M pidas tehniliselt võimalikuks, et kohta, kus liiklusõnnetuse järgselt lamas Z.N, võis kukkuda ka parempoolselt tagaistmelt sõiduki pöörlemise lõppfaasis, ja kohta, kus lebas T. V laip, võis kukkuda juhiistmel istunud inimene sõiduki pöörlemise lõppfaasis, ei pea kohus seda siiski reaalseks. Pöörlemisega samaaegselt liikus auto ka edasi, see tähendab kaugenes silla postist, mille vastu ta põrkas. Pöördliikumise lõppfaasis pöörlemiskiiruse intensiivsus ja tsentrifugaaljõud on võrreldes pöörlemise algfaasiga tunduvalt väiksemad, kuna auto ju lõpuks seiskus, mistõttu ei ole reaalne sel ajal inimese väljapaiskumine autost kohta, kus lamas Z.N, see on ligi 18 meetri kaugusele autost ja kohta, kus lamas T. V laip, see on 8,4 meetri kaugusele autost. Eeltoodust tulenevalt ei saanud Z.N ka sel põhjusel istuda parempoolsel tagaistmel ega T. V juhi kohal. Arvamusele Z.N istumisest juhiistmel, jõudsid ka esimese kompleksse kohtuarstliku ja liiklustehnilise ekspertiisi teinud eksperdid (ekspertiisiakt nr. 9/L-83-00/1019). Seega on kohtu arvates usaldusväärselt leidnud tõendamist, et 08.04.1999.a. öösel juhtis kesklinnast Lasnamäe poole mööda Laagna teed sõites sõiduautot BMW Z.N , põhjustades Smuuli silla juures liiklusõnnetuse. Kohus leidis, et Z.N rikkus kuriteo toimepanemise ajal kehtinud Liikluseeskirja p. 54, kuna tal ei olnud sõidukit juhtides juhiluba ja liikluskindlustuspoliisi kaasas. Z.N on ise juhiloa puudumist tunnistanud. Ta oli käinud autokoolis, kuid eksamid jäid tegemata. Seega puudus Z.N 08.04.1999.a. juhtimisõigus. Liikluseeskirja § 54 nõuete rikkumine on kohtu arvates põhjuslikus seoses liiklusõnnetuse toimumisega. Kui Z.N, teades, et tal puudub juhtimisõigus ja et liikluskindlustuse poliisita ei tohi sõidukit kasutada, ei oleks autorooli istunud, oleks liiklusõnnetus jäänud toimumata. Lisaks sellele puuduvad juhtimisõigust mitteomaval isikul sõiduoskused ja –kogemused, sest sõidu– ja liiklusteooria eksamid on tegemata. Z.N rikkus Liikluseeskirja § 58.1 nõudeid, sest sõidukit juhtides oli ta alkoholijoobes. Seda tõendab Mustamäe haiglas tehtud alkoholijoobe ekspertiisi akt, milles märgitud alkoholisisalduseks 1,7 promilli. Alkohol põhjustab häireid ja muutusi inimese kehalistes ja psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides, mistõttu alkoholijoobe seisundis ongi keelatud mootorsõiduki juhtimine. Alkoholijoobe tõttu ei suutnud Z.N hoida sõidukit sõiduteel, sõitis vastu sõidutee äärekivi, mille tõttu auto paiskus sõiduteelt välja vastu Smuuli silla posti ja millega kaasnes kahe inimese surm. Z.N rikkus Liikluseeskirja § 100 nõudeid, s.t. kiiruse valikul ei arvestanud tee- ja ilmaolusid, nähtavust päri – ja külgsuunas ja oma sõidukogemusi. Kuigi otsesed tõendid sõiduki avarii-eelse kiiruse kohta puuduvad, oli tunnistaja J. D ütluste kohaselt sõiduki kiirus olnud väga suur, umbes 180 km/h ringis. Seda kuulis ta liiklusõnnetuse paika saabunud inimestelt, kes olid enne õnnetust autot sõitmas näinud. Auto sõitmist suurel kiirusel tõendab asjaolu, et auto purunes sillapostiga kokkupõrkel täielikult. Kui kiirus oleks olnud nõuetekohane - antud teelõigul 70 km/h -, ei oleks võib-olla õnnetust üldse toimunud või ilmselgelt oleks kokkupõrke tugevus olnud tunduvalt nõrgem ja inimeste surm ei oleks olnud vältimatu. Kuna Z.N ei suutnud autot hoida sõiduteel, mis lõpptulemusena viis traagilise tagajärjeni, ei arvestanud ta järelikult kiiruse valikul tee ja ilmaolusid, nähtavust ja oma sõidukogemusi. Liiklusõnnetuse sündmuskoha paikliku vaatluse protokolli kohaselt oli sõidutee märg. Tunnistaja J. L ütluste kohaselt sadas vihma ja oli pime. Liiklusõnnetus toimus öisel ajal. Sündmuskohalt tehtud fotodelt on näha, et Laagna tee ääres on küll tänavavalgustuspostid, kuid siiski oli liiklusõnnetuse paigas hämar. Kuna Z.N puudus juhtimisõigus, puudusid tal ka sõiduauto juhtimise kogemused. Kõiki neid asjaolusid pidi ta arvestama sõidukit juhtides ja valima sellise sõidukiiruse, millisel ta suutnuks autot sõiduteel hoida. 6 Kohus ei nõustu Z.N süüdistamisega Liikluseeskirja § 101 rikkumises. Nimetatud sätte kohaselt peab juht takistuse või liiklusohu ilmnemisel vähendama kiirust või peatuma või takistusest ümber põikama teisi liiklejaid ohustamata. Kohtule ei ole arusaadav, millist takistust või liiklusohtu süüdistus antud juhul on silmas pidanud. Prokurör oma süüdistuskõnes kohtuliku vaidluse ajal seda ka ei käsitlenud. Kriminaalasja kohtulikul uurimisel ja tõendite hindamisel ei tuvastanud kohus, et Z.N poolt juhitud sõidukile oleks vahetult enne liiklusõnnetust tekkinud teele mingi takistus või liiklusoht. Eeltoodu alusel ei ole tõendatud Liikluseeskirja § 101 rikkumine. Z.N poolt Liikluseeskirja § 54, § 58.1 ja § 100 rikkumine oli põhjuslikus seoses liiklusõnnetuse toimumisega ja saabunud üliraske tagajärjega – V. V ja T.V surmaga, mistõttu Z.N on toime pannud Krk § 204 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kriminaalasjas on kannatanu G. V esitanud tsiviilhagi T. V matusekulude hüvitamiseks summas 12 000.- krooni. Kuigi hagisumma ei ole dokumentaalselt tõendatud, on kohtu arvates sellises suuruses matusekulu igati mõistlik ning kohus rahuldab G. V nõude. Samuti kuulub Z.N-ilt väljamõistmisele kannatanu K. V kasuks tema poolt esindajale makstud õigusabikulud summas 8000.- krooni, milline on ka dokumentaalselt tõendatud. Karistuse mõistmisel arvestab kohus Z.N süüd välistavate asjaolude puudumist. Süüdistatav pani toime raske esimese astme kuriteo, põhjustas kahe inimese surma. Puuduvad karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Kuriteo raskust arvestades kuulub vangistus reaalselt ärakandmisele. Vangistuse pikkuse määramisel arvestab kohus, et kuriteo toimepanemisest on möödunud üle seitsme aasta. Z.N sai ka ise liiklusõnnetuse tagajärjel üliraskelt vigastada ja ta on tema enda sõnul kogu selle aja jooksul olnud psüühiliselt traumeeritud, kuna surma said tema tuttavad. Eeltoodu alusel võib talle mõista karistuse sanktsiooni alammääras. Kohus juhindub KrMK § 263, § 273- §
6. Kohtunik Rahvakohtunikud 7