) § 16 lg 1 ja narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (NPALS) § 3 lg 1 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritud
Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialist Margus Pihl 10.02.2016.a otsusega, vaadanud läbi U.R väärteoasja nr 2302,15,017987 on seisukohal, et väärteo toimepanemine on tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega. Raskendavad asjaolud puuduvad, kergendavaks asjaoluks süü tunnistamine liiklusõnnetuse põhjustamise osas. Menetluse käigus kogutud materjalidega on tõendatud, et menetlusalune isik on toime pannud temale väärteoprotokollis inkrimineeritud seaduse nõuete rikkumised. Kohtuväline menetleja leiab, et väärtegude toimepanemine menetlusaluse isiku poolt on tõendatud Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi uuringuaktis nr 2816T sisalduva eksperdi arvamusega, mille kohaselt oli menetlusaluse isiku veres narkootilist ainet GHB sündmuskoha vaatlusprotokolliga (koos lisadega) ja nii tunnistaja ka menetlusaluse isiku enda ütlustega selle kohta, et tema juhtis mootorsõidukit registreerimismärgiga XXXX väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas ning muude asjas kogutud materjalidega. Sõiduki teel liikumise tagajärjel on tekitatud varaline kahju ning seega esinevad liiklusseaduse § 2 p 32 kirjeldatud liiklusõnnetuse tunnused. Kohtuväline menetleja asub seisukohale, et antud väärteod on kvalifitseeritud õigesti ja karistatavad liiklusseaduse alusel. Kohtuväline menetleja küll arvestab otsuse tegemisel menetlusaluse isiku poolt süü tunnistamist liiklusõnnetuse põhjustamise osas kergendava asjaoluna, kuid leiab, et 2 narkootilist ainet tarvitanud isiku poolt mootorsõiduki juhtimisele asumine on tahtlikult toime pandud tegu ja liiklusõnnetuse põhjustamine on ühiskonnaohtlik tegu, millega seatakse ohtu teiste isikute vara. Menetlusalune isik on varem karistatud liiklusalase väärteo toimepanemise eest, kuid määratud karistus ei ole suutnud teda mõjutada seadusekuulekalt käituma. Tulenevalt eeltoodust, õiguskorra kaitsmise huvidest ja eesmärgiga mõjutada isikut liikluses seadusekuulekalt, tähelepanelikult ja hoolsalt käituma, leiab kohtuväline menetleja, et antud juhul on põhjendatud kogumis range karistuse määramine ja lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine. Ajutiselt isiku eemaldamine autojuhina liiklusest aitab tagada ühiskonna turvalisust ja täidab eripreventiivset eesmärki. Võttes arvesse ülaltoodu ja juhindudes KarS § 56 lõikest 1, § 63 lõikest 3, määras kohtuväline menetleja karistuseks: Liiklusseaduse § 223 lg. 1 alusel rahatrahvi 150 trahviühiku ulatuses, s.o. 600.00 EUR ja liiklusseaduse § 223 lg. 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 3 kuuks. Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse § 151 lg 1 alusel rahatrahvi 50 trahviühiku ulatuses, s.o. 200.00 EUR. Menetlusaluse isiku U.R kaitsja Küllike Namm esitas 04.03.2016.a Harju Maakohtule kaebuse, milles palub: • tühistada Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialist Margus Pihli poolt koostatud 10.02.2016 väärteootsus väärteoasjas nr 2302,15,017987; • lõpetada U.R suhtes väärteomenetlus väärteoasjas nr 2302,15,017987V™S § 29 lg 1 p 1 alusel seoses väärteo tunnuste puudumisega; • kuulata kohtumenetluses üle Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi LõunaEestikohtuarstliku ekspertiisiosakonna kohtutoksikoloogiaekspert (kohtukutse edastamist võimaldavad andmed: Eesti Kohtuekspertiisi Instituut Lõuna-Eesti kohtuarstlik ekspertiisiosakond Ravila 19, 50411 Tartu, elektronposti aadress mailis.tonisson@ekei.ee); • kuulata tunnistajana üle Natalia U.R (kohtukutse edastamist võimaldavad andmed: Välja 8-203,10616 Tallinn); • kuulata tunnistajana üle XXXX, isikukood XXXX (kohtukutse edastamist võimaldavad andmed palun kohtul kontrollida vastavatest andmebaasidest); • jätta kõik U.R menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. Kaitsja ei nõustu U.R suhtes koostatud väärteootsusega, palub selle tühistada ning lõpetada väärteomenetlus V™S § 29 lg 1 p 1 alusel seoses väärteo tunnuste puudumisega. Väidetav
Nimelt tuleneb protokollist, et väärteo kohta tuli teade 20.11.2015 kell 22.
Nimelt kirjeldavad nii protokoll kui otsus vastavat rikkumist järgmiselt - , juhtis mootorsõidukit, ei hoidunud sõiduki juhina kõigest, mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimest, vara või keskkonda, mistõttu sõitis otsa pargitud sõiduautole Lexus reg, märgiga XXXX, põhjustades 3 liiklusõnnetuse ja varalise kahju SJA Unicreditheasing Eestile ja XXXX'le". Jääb arusaamatuks, mis on see nn kõik, millest U.R sõiduki juhina ei hoidunud. Kaebuse esitaja leiab, et konkreetse väidetava väärteo sisustamiseks, kirjeldamiseks ei piisa seadusesätte ümberkirjutamisest.
lg 1 sätestab, et liikleja peab olema viisakas ja arvestama teiste liiklejatega ning oma käitumises hoiduma kõigest, mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi, vara või keskkonda. Käesoleval juhul nähtub väärteoasja materjalides sisalduvatest fototabelitest, et sõiduauto Lexus IS250, registreerimismärgiga XXXX ei olnud pargitud Välja tn 8, Tallinnas asuva korterelamu ees selleks ettenähtud parkimisalale, -kohale, vaid praktiliselt vastu elamu seina elamu ees olevale haljasalale, mida ei saa kuidagi pidada ühelt sõidukijuhilt oodatavaks tegevuseks. Seega ei saa ette heita ka U.R-ile , et ta ei hoidunud väidetavalt sõidukist, mis oli pargitud selleks mitte ette nähtud kohale. Riigikohus on lahendis kohtuasjas nr 3-1-1-23-13 p 6 väljendanud seisukohta, et kaasliikleja ebakorrektne käitumine võib kahju tekitanud juhi vabastada vastutusest
Liiklusnõudeid rikkunud ja ettevaatamatusest teisele isikule kahju tekitanud mootorsõidukijuhi käitumisele õiguslikku hinnangut andes tuleb lähtuda ettevaatamatusdeliktile kohalduvatest nõuetest. Tagajärjedeliktide korral moodustavad sarnaselt tahtliku süüteoga ettevaatamatusdelikti objektiivse külje tegu, tagajärg ja nendevaheline põhjuslik seos. Sealjuures tuleb tähele panna, et ettevaatamatusdelikti mõttes eeldab tegu mingi objektiivse hoolsuskohustuse rikkumist. Teo ja tagajärje vahelise põhjusliku seose tuvastamine ning selle omistamine teo toimepanijale toimub ettevaatamatusdelikti puhul samamoodi nagu tahtliku süüteo korral. Selleks on esmalt tarvis küsida, kas teo mõttelisel eemaldamisel oleks ka tagajärg jäänud saabumata. Kui vastus sellele küsimusele on jaatav, ei tähenda see tingimata seda, et isik tagajärje põhjustamise eest vastutab. Seejärel on vaja analüüsida, kas tagajärg on teo toimepanijale normatiivselt omistatav, sest mitte alati ei saa isiku poolt tekitatud kahju pidada tema teo tagajärjeks karistusõiguslikus mõttes. Näiteks saab tulenevalt kriminaalkolleegiumi varasemast praktikast öelda, et normatiivselt ei saa isikule omistada tagajärge juhul, kui tema teo ja tekitatud tagajärje vahel puudub õigusvastasusseos, kui isik tegutses lubatud riski piires või kui ta põhjustas tagajärje väljaspool asjasse puutuva normi kaitseala (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. märtsi 2006. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-136-05, p 9 ja 20. novembri 2006. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-90-06, p 21). Liiklusõnnetuste puhul vabaneb hoolsuskohustust rikkuva teoga kahju põhjustanud isik vastutusest eeskätt juhul, kui ka kahju kandnud isik rikkus mõnda liiklusseaduses sätestatud kohustust ja ohustas sellega ise liiklusõnnetuses kahjustatud õigushüve. Samane seisukoht on väljendaud ka Riigikohtu lahendis kohtuasjas nr 3-1-1-87-15 p-s 12. Sõiduautot Lexus IS250, registreerimismärgiga XXXX parkinud isik — väärteomaterjalide kohaselt XXXX - rikkus
lg 2 p 12, millest tuleneb, et sõidukit ei tohi peatada haljasalal ilma selle omaniku või valdaja loata ning lg 4 p 1, mille kohaselt ei tohi parkida kohas, kus ei tohi sõidukit peatada. Kaebuse esitaja hinnangul jääb väljaspoole
lg 1 kaitseala olukord, milles isik pargib sõiduki teadvalt selleks mitte ettenähtud kohta, rikkudes sellega ühtlasi liiklusseaduses (
lg 4 p 1 läbi
U.R-ile ei saa ette heita, et tema sõidukijuhina ei hoidunud sõidukist, mis oli pargitud teadvalt selleks mitte ettenähtud kohta. Seega on mistahes väidetava tagajärje (väidetavad sõidukikahjustused) omistamine U.R-ile välistatud XXXX ebakorrektse ning seadust eirava käitumise tõttu, millega isik ise asetas enda vara kui õigushüve ohtu. Seega ei ole U.R-ile etteheidetav
lg 1 rikkumine ega seeläbi võimalik tema karistamine
lg 1 järgi, mis sätestab karistuse mootorsõiduki-, maastikusõiduki- või 4 trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustus. Väidetav NPALS § 3 lg 1 rikkumine NPALS § 3 lg 1 sätestab, et narkootiliste ja psühhotroopsete ainete käitlemine on keelatud, välja arvatud meditsiinilisel või teaduslikul eesmärgil, narkootiliste ja psühhotroopsete ainetega seotudkuritegude ennetamiseks, avastamiseks ning tõkestamiseks või käesolevas seaduses ettenähtud õppeotstarbel kasutamise eesmärgil. NPALS § 151 lg 1 sätestab karistuse narkootilise võipsühhotroopse aine arsti ettekirjutuseta tarvitamise või väikeses koguses ebaseadusliku valmistamise, omandamise või valdamise eest. U.R joobeseisundi tuvastamise saatekirjast nähtub, et 20.11.2015 kell 23:04 on U.R-ilt võetud Wismari Haigla AS-s uriiniproov, millest on tellitud narkootilise või psühhotroopse aine sisalduse uuring. 23.11.2015 on Eesti Kohtuekspertiisi Instituut vastu võtnud proovimaterjali ning 27.11.2015 on ekspert Barndõk metoodika 15.1 abil tuvastanud, et uriinis on GHB sisaldus > 1000 ug/ml, kuid vastava saatekirja lisas 2 on kohtutoksikoloogiaekspert leidnud, et joovet ei esine. Eksperdi hinnangu kohaselt esines U.R 20.11.2015 kell 22.55 narkootilise, psühhotroopse või muu sarnase toimega aine (GHB) tarvitamise jääknähud. Kuivõrd narkootilise, psühhotroopse või muu sarnase toimega aine tarvitamise jääknähud on määratlemata õigusmõiste on ebaselge, mida konkreetne, kohtueksperdi poolt kasutatud väljend tähendab. Kaebuse esitaja hinnangul toob sellise määratlemata õigusmõiste kasutamine kaasa ebaselguse isikule tehtavas karistusõiguslikus etteheites, eirates seeläbi isiku kaitseõigust. Kuigi kohtupraktikas ei ole teadaolevalt sisustatud mõistet „tarvitamise jääknähud", on kaebuse esitaja hinnangul põhjendatud viidata Riigikohtu lahendile kohtuasjas nr 3-1-1-55-13, mis käsitleb „tarvitamise tunnuseid". Viidatud lahendi p-st 7 tuleneb, et narkootilise aine tarvitamise tunnuste esinemine osutab narkootikumi tarvitamisele kaudselt. Riigikohtu kriminaalkolleegium on aga varasemas praktikas leidnud, et kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tuleb tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi süüteo asjaolude suhtes. Seetõttu omandab just kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis. Seega eeldab kaudsetele tõenditele tuginev tõendamine juba põhimõtteliselt tõendite paljusust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. märtsi 2012.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-115-12, p 14). Riigikohtu seisukohalt pööras maakohus tõendamiskoormise alusetult ümber ja luges väärteokoosseisu tõendatuks sisuliselt seetõttu, et menetlusalune isik ei suutnud veenvalt tõendada, et ta kanepit ei tarvitanud. Selliselt toimides läks maakohus vastuollu süütuse presumptsiooni põhimõttega ja rikkus oluliselt väärteomenetlusõigust V™S§ 150 lg2 mõttes. Nimetatud minetus toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise. Kuna praeguses asjas puuduvad võimalused uute tõendite kogumiseks, pole väärteomenetlusõiguse rikkumine väärteoasja uue arutamise käigus kõrvaldatav. Seetõttu tuleb väärteomenetlus isiku karistamises NPALS § 151 järgi lõpetada. Käesoleval juhul on U.R-ile inkrimineeritud, NPALS § 3 lg-s 1 kirjeldatud, süütegu tõendatuks loetud üksnes kohtuekspert 11.12.2015 hinnangu põhjal, mis tugineb määratlemata õigusmõistele. U.R on ise kinnitanud, et ta ei ole narkootilisi aineid tarvitanud, narkootilisest ainest põhjustatud joovet on eitanud ka kohtutoksikoloogiaekspert . KKS § 36 lg 1 sätestab, et joobeseisund on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavas häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. Käesoleval juhul on tõendamist leidnud 11.12.2015 koostatud Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi 5 kohtutoksikoloogiaeksperdi hinnanguga, et U.R ei esine mistahes joovet, s.o tegemist ei ole joobeseisundiga KKS § 36 lg 1 tähenduses. KKS § 41 lg 5 kohaselt peab narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine tarvitamise või sellest põhjustatud joobeseisundi kahtluse korral korrakaitseorgan kirjeldama isikul esinevaid joobeseisundile viitavaid tunnuseid. Käesoleval juhul ei ole korrakaitseorgan vastavat seadusest tulenevat kohustust täitnud. Väärteoasja materjalide hulgas sisaldub 20.11.2015 koostatud U.R sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus, millest tuleneb, et U.R on kell 23:31 kõrvaldatud sõiduki juhtimiselt liiklusseaduse § 91 lg 2 p 1 alusel, kuna on alust arvata, et ta on tarvitanud narkootilisi või psühhotroopseid aineid või muu sarnase toimega aineid. Lisaks tuleneb vastavast dokumendist, et U.R kontrollimisel liiklusjärelevalve käigus selgus, et „narkojoobe tunnused" kui kõrvaldamise põhjus. Mistahes täpsemad tunnused, mis menetleja arvates väidetavalt selgusid, tuvastati, puudusid. Samuti tekitab küsitavusi sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse kellaaeg, s.o23:31, arvestades, et kell 23:04 on U.R viibinud joobeseisundi tuvastamise saatekirja kohaselt Wismari Haigla AS-s uriiniproovi võtmisel. Eeltoodust tulenevalt on Kaebuse esitaja seisukohal, et ei ole tõendamist leidnud U.R 1 poolt NPALS § 3 lg 1 rikkumine ning seeläbi tema karistamine NPALS § 15 lg 1 järgi. Kaebuse esitaja ja tema kaitsja jäid kohtus esitatud kaebuse juurde. Kohtuvälise menetleja esindaja leidis palus jätta kaebus rahuldamata. Kohus avaldas väärteotoimiku materjalidest: LÕ-akti nr.2548, skeemi, fototabeli, sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse, joobeseisundi tuvastamise saatekirja, narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisundi kirjeldamise protokolli nr.613/43, kohtutoksikoloogiaekspert hinnangu isiku joobeseisundi olemasolu või puudumise kohta, saatekirja joobeseisundi tuvastamise toimingute tegemiseks, narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisundi kirjeldamise protokolli nr.613/43, joobeseisundi tuvastamise saatekirja, V™S § 19 allkirjastatuna, VT-protokolli AB1469098 21.01.2016.a, karistusregistri väljavõtte. Kohtunik avaldab väärteotoimiku lk.19 menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollist 21.01.2016.a. „20.11.2015.a kella 21.30 paiku juhtus liiklusõnnetus Tallinnas, Välja tn.8 juures. Kogemata sõitsin otsa pargitud sõidukile. Tunnistan oma süüd ja kahetsen.“. Kohtuotsuse põhjendused Kohus kontrollinud väärteoasjas kogutud kirjalikke dokumente, ära kuulanud eksperdi, tunnistajad, kaebuse esitanud isiku selgitused, kaitsja arvamuse ning kohtuvälise menetleja esindaja arvamuse, asub hinnates väärteoasjas kogutud tõendeid alljärgnevatele seisukohtadele: V™S § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. V™S § 87 kohaselt arutatakse väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Antud juhul inkrimineeritakse menetlusalusele isikule väärteoprotokolli ja vaidlustatud otsuse kohaselt liiklusseaduse (
) § 223 lg 1 sätestatud süüteo toimepanemist ja narkootiliste ja 6 psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seadus (NPALS) § 151 lg 1 sätestatud süüteo toimepanemist Menetlusalune isik vaidlustas kohtuvälise menetleja otsuse sisuliselt. Kaebuse kohaselt ei ole kaebaja tehtud väärteootsusega nõus täies ulatuses ning vaidlustab selle seaduslikkuse ja taotleb väärteomenetlus lõpetamist väärteotunnuste puudumise tõttu. U.R-ile heidetakse ette
lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemist
lg 1 sätestab vastutuse mootorsõiduki-, maastikusõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustus.
lg 1 sõnastusest lähtuvalt tuleb seega tuvastada mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumine ning seejärel koosseisutunnusena varalise kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustuse tekitamine. Väärteoprotokollist nähtuvalt juhtis U.R 20.11.2015.a kella 22:30 paiku Harjumaal, Tallinnas Välja tn 8 mootorsõidukit Audi Q7 registreerimismärgiga XXXX, ei hoidunud sõiduki juhina kõigest, mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimest, vara või keskkonda, mistõttu sõitis otsa pargitud sõiduautole Lexus registreerimismärgiga XXXX, põhjustades liiklusõnnetuse ja varalise kahju SIA Unicredit Leasing Eestile ja XXXX . Väärteoprotokolli kohaselt rikkus U.R kirjeldatud tegevusega
lg 1 nõudeid.
lg 1 sätestab liikleja kohustuse olla viisakas ja arvestada teiste liiklejatega ning oma käitumises hoiduda kõigest, mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi, vara või keskkonda. Sündmuskoha vaatlusprotokolli ja liiklusõnnetuseakti kohaselt toimus liiklusõnnetus 20.11.2015.a ning teada toimunud liiklusõnnetusest tuli 22:
p 32 kohaselt on liiklusõnnetus juhtum, kus vähemalt ühe sõiduki teel liikumise või teelt väljasõidu tagajärjel saab inimene vigastada, surma või tekib varaline kahju. Käesolevas väärteoasjas on üheselt tõendamist leidnud, et sõiduauto Lexus registreerimismärgiga XXXX oli pargitud ning sellele sõitis otsa sõiduauto Audi Q7 registreerimismärgiga XXXX ning otsasõidu tagajärjel said kahjustada mõlemad sõidukid. Kohtu hinnangul on mõistlik eeldada, et tekkinud vigastuste likvideerimine maksab raha. Väärteoasjas puudub vaidlus selles, et sõiduauto Audi Q7 roolis oli kaebaja U.R. Kaitsja selgituste kohaselt ei vaidlustata seda kokkupõrke toimumist, vaid konkreetselt selle teo inkrimineerimist U.R-ile . Kaitsja leidis, et antud juhul ei saa U.R vastutada selle teo eest just seetõttu, et XXXX oli teadvalt parkinud oma sõiduki selleks mitte ettenähtud kohta. Kohtu hinnangul asjaolu kas liiklusõnnetuse teine osapool oli oma sõiduki parkinud selleks ettenähtud kohale või mitte, ei oma asjas mingit tähtsust. Valesti pargitud sõidukitest on võimalik vastavatele instantsidele teada anda ning neile otsa sõitmine ei vabasta otsasõitjat vastutusest. Kaebuse kohaselt on ebaselge väidetava väärteo toimepanemise aeg. Nimelt tuleneb protokollist, et väärteo kohta tuli teade 20.11.2015 kell 22.
S § 18 lg 1 mõttes. KarS § 18 lg 3 kohaselt paneb isik teo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemisest, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. Selleks, et isikule ette heita hooletust peab kohus tuvastama, et isik on rikkunud mingit hoolsuskohustust, jättes mingi ühiskonnas eksisteeriva käitumisreegli täitmata, mille tähelepanemiseks ja täitmiseks oli ta kohustatud. Tulenevalt
lg 2 peab iga liikleja järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekitamist. Menetlusalune isik möönas kohtuistungil ka ise, et tõenäoliselt oleks pidanud tähelepanelikum olema. Seega, kui U.R oleks olnud hoolikas ning hoidnud pargitud sõidukiga ohutut vahet, siis ei oleks tema juhitud sõiduk sõitnud otsa pargitud sõidukile Lexus. Seega pani menetlusalune isik U.R väärteo toime ettevaatamatusest hooletuse vormis. 1 Samuti heidetakse U.R-ile ette NAPLS § 15 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemist NAPLS § 151 lg 1 sätestab narkootilise või psühhotroopse aine arsti ettekirjutuseta tarvitamise või väikeses koguses ebaseadusliku valmistamise, omandamise või valdamise eest karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga. Väärteoprotokollist nähtuvalt tarvitas U.R narkootilisi või psühhotroopseid aineid - GHB - ilma arsti ettekirjutuseta. Rikkus narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ja nende lähteainete seadust. Väärteoprotokolli kohaselt rikkus U.R kirjeldatud tegevusega NAPLS § 3 lg 1 nõudeid. NAPLS § 3 lg 1 sätestab narkootiliste ja psühhotroopsete ainete käitlemine on keelatud, välja arvatud meditsiinilisel või teaduslikul eesmärgil, narkootiliste ja psühhotroopsete ainetega seotud kuritegude ennetamiseks, avastamiseks ning tõkestamiseks või käesolevas seaduses ettenähtud õppeotstarbel kasutamise eesmärgil. Menetlusalune isik selgitas kohtuistungil, et ei tea kuidas GHB tema organismi sattus, teadlikult tarvitanud ei ole. Psühhiaatri poolt on määratud diagnoos, kui tekivad pinged, närvilisus, ärevus, siis võtab rahusteid, et pingeid maha saada. Tarvitab mirtasapiini ja vahel diasepaami. Tol päeval olid pinged, kuid need said rohuga normaalseks. 9 Joobeseisundi tuvastamise saatekirja kohaselt võeti menetlusaluselt isikult 20.11.2015.a kell 23:04 uriini proov ning 27.11.2015.a läbi viidud uuringu nr 2816T kohaselt tuvastati menetlusaluselt isikult võetud proovis GHB sisaldus. Narkootiliste või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisundi kirjeldamise protokollist nr 613/43 nähtub, et 20.11.2015.a kell 22:55 teostati U.R läbivaatus. Uuritava välimus ja käitumine oli korrektne, rahulik, süstlajälgi ei esine. Teadvus selge, veidi ärev. Mäletab viimaste tundide sündmusi. Kaebusi tervise suhtes ei esita. 24 tunni jooksul on tarvitanud mirtazapini, diazepami, antibiootikume. Esineb silmade sidekoe punetus. Artikulatsioon on häireteta. Hingamissagedus normis. Esineb nüstagm. Tasakaal ja koordinatsioon häireteta. Proovimaterjal (uriin) saadetakse ainete tuvastamiseks EKEI-sse. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi kohtutoksikoloogiaekspert on andnud hinnangu U.R joobeseisundi olemasolu või puudumise kohta: lähtudes kirjeldatud kliinilisest pildist (teadvus: selge, veidi ärev; milliseid ravimeid on tarvitanud viimase 24h jooksul: mirtazapini, diasepami, antibiootikume; vegetatiivsed reaktsioonid: silmade sidek. punetus; nüstagm: esineb; anamneesis neuroloogilisi või psüühilisi haigusi: depressioon; muu kliiniline leid normis) esinevad uuritaval U.R käesoleval ajal (läbivaatuse aeg 20.11.2015 kell 22:55) narkootilise, psühhotroopse või muu sarnase toimega aine (GHB) tarvitamise jääknähud. Joovet ei esine. Kohtuistungil selgitas ekspert , et GHB tarvitamise jääknähud võivad olla füüsiliselt tajutavad. Kuigi taju mõiste on selline millele saab hinnangu anda isik ise. Antud hetkel pikemat aega tuvastatav silmade punetus ja nüstagm, mis võib olla näiteks inimesel 24h. See on jääknäht, aga samal ajal enam joobe aktiivset tunnust ei ole. Terviseseisundi kirjeldamise protokollis on, et U.R võttis näiteks ka mirtasapiini, mis võib samamoodi anda, kuid selle juures oli uriinis GHB-d üle 1000 mikrogr/ml, mis on niivõrd suur kogus, et tavaliselt on sellel ajal joove. Joovet ei saanud välja panna kuna arst kas ei näinud enam või oli jätnud kirjeldamata osad tunnused. Kui oleks olnud indikaatorvahendi kasutamise protokoll, kus on fikseeritud ära see mida nägi politseinik sündmuskohal kohe peale liiklusõnnetust, siis on võimalik, et oleks pannud välja ka joobe kuna GHB oli tegelikult väga suures kontsentratsioonis. Taolises koguses GHB leidmine uriinist viitab tavaliselt joobele. Nii suures koguses GHB olemasolu oma kehas inimene tajub. GHB toime on väga lühiajaline. Tavaliselt on see toime kuskil 3 tundi, mõnel inimesel 6 tundi. Uriinis on tuvastatav hästi lühikest aega, kuni 24 tundi. GHB ehk gammahüdroksübutüraat kuulub Sotsiaalministri 18.05.2005 määruse nr 73 narkootiliste ja psühhotroopsete ainete meditsiinilistel ja teaduslikul eesmärgil käitlemise ning sellealase arvestuse ja aruandluse tingimused ja kord ning narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirjad Lisa 1 I nimekirja, milline on kehtestatud NPALS 31 lg 1 alusel. Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ja nende lähteainete seaduse § 3 lg 1 kohaselt on GHB käitlemine keelatud ja tarvitamine § 151 lg 1 kohaselt karistatav. Kuivõrd menetlusalune isik eitab tema organismis tuvastatud ainete tarvitamist, siis ei tõusetu vajadust tõendada seda, kas menetlusalune isik on narkootilisi aineid käidelnud eelmärgitud seaduse § 3 lg-s 1 sätestatud lubatavusklausli alusel s.o meditsiinilisel või teaduslikul eesmärgil, narkootiliste ja psühhotroopsete ainetega seotud kuritegude ennetamiseks, avastamiseks ning tõkestamiseks või samas seaduses ettenähtud õppeotstarbel kasutamise eesmärgil. Antud asjas on menetlusalust isikut karistatud narkootilise aine tarvitamise eest arsti ettekirjutuseta, mistõttu on asjassepuutuvaks koosseisupäraseks teoks narkootilise aine tarvitamine ja selleks arsti ettekirjutuse puudumine. Menetlusaluse isiku organismis tuvastatud GHB sisaldus, mis tähendab seda, et narkootilist ainet on tarvitatud ning menetlusalune isik ei ole avaldanud, et tal selleks arsti ettekirjutus oleks olnud. Kuna narkootiline aine saab organismi tekkida vaid tarvitamise tagajärjel ning menetlusalune isik ei ole selgitanud, et antud aine oleks mingil 10 muul moel tema organismi sattunud, siis saab väita, et menetlusalune isik on keelatud aineid tarvitanud ise ning süüteo objektiivne külg s.o tarvitamine on tuvastatud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis nr 3-1-1-49-09 p 12 asunud seisukohale, et „eelnevast lähtuvalt peab NPALS § 151 järgi väärteoasja lahendav kohus tuvastama kõigepealt objektiivse koosseisu ehk narkootilise aine tarvitamise. Seejärel tuleb teha kindlaks, kas isik teadis, et ta narkootikumi tarvitab või kas ta vähemalt oleks sellest tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud aru saama. Kui sel moel on koosseisupärane tegu tuvastatud ja õigusvastasust ning süüd välistavad asjaolud - mille esinemist eeldatakse (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus väärteoasjas nr 3-1-1-9-08 RT III 2008, 16, 106, p 15) - puuduvad, vastutab isik NPALS § 151 järgi. Joobeseisundi esinemine ei ole NPALS § 151 realiseerituse seisukohast oluline. Küll aga märgib Riigikohus, et teatud juhtudel võib joobeseisund olla üks oluline tõend, mis viitab sellele, et isik on realiseerinud NPALS § 151 koosseisu - eelkõige olukorras, kus eluliselt pole usutav, et isiku joove on tekkinud muul moel kui narkootikumi tarbides või et isik ei saanud aru sellest, et tarbitav aine on narkootiline.“ Menetlusalune isik on selgitanud, et tema narkootilisi aineid tarvitanud ei ole. Joobeseisundi uuringuakti 2816T kohaselt tuvastati isiku uriinis GHB. Nimetatud uuringuaktiga on seega ümber lükatud menetlusaluse isiku ütlused selle kohta, et ta ei ole narkootilisi aineid tarvitanud. Nähtuvalt karistusregistrist on menetlusalust isikut varem kriminaalkorras karistatud narkootiliste ainete käitlemise eest. Menetlusalune isik on kohtuistungil ka ise selgitanud, et kolmel korral seoses narkootiliste ainetega on tema suhtes politseis uurimist läbi viidud. Seega ei ole U.R puhul tegemist isikuga, kes esmakordselt puutub kokku narkootiliste või psühhotroopsete ainetega. Narkootiliste ainete arsti ettekirjutuseta tarvitamise puhul on tegemist tahtlikult toime pandud väärteoga. Kohus on kohtuistungil uuritud tõendite kogumis hindamise tulemusena jõudnud järeldusele, et U.R poolt toime pandud väärteod on tõendatud ning õigesti kvalifitseeritud. Kohus leiab, et puudub alus väärteoasjas menetluse lõpetamiseks väärteo tunnuste puudumise tõttu. Kohus ei tuvastanud õigusvastasust, süüvõimet ega süüd välistavaid asjaolusid. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
lg 1 sätestab, et mootorsõiduki-, maastikusõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustus, – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et kohus või kohtuväline menetleja võib kohaldada käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni. NPALS § 151 lg 1 sätestab, et narkootilise või psühhotroopse aine arsti ettekirjutuseta tarvitamise või väikeses koguses ebaseadusliku valmistamise, omandamise või valdamise eest - karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga. Riigikohus on oma lahendis 3-1-1-58-13 sedastanud, et kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi 11 sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. oktoobri 2011.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11, p 11 ja 17. mai 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-152-13, p 19). Näiteks tuleb juhul, kui isik on kriminaalasja esemeks oleva ühe või mitme teoga täitnud kuriteokoosseisu mitu erinevat kvalifitseerivat tunnust, hinnata tema süüd reeglina suureks. Samuti võivad süü suurust iseloomustada isiku teopanus grupiviisilise teo puhul, koosseisupärase käitumise süstemaatilisus, tagajärje raskus, samuti kannatanu isik ja tema käitumine teo toimepanemise ajal (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. oktoobri 2012. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-76-12, p 7). Kohtuväline menetleja määras U.R-ile
lg 1 alusel rahatrahvi 150 trahviühiku ulatuses, s.o 600.00 eurot ja
Seega on kohtuväline menetleja määranud rahatrahvi sanktsiooni keskmises määras. Menetlusalust isikut on varasemalt väärteokorras karistatud liiklusalase rikkumise eest, mille eest määratud rahatrahvi on menetlusalune isik ära kandnud. Käesolevas asjas toimunud liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud kahju ei olnud märkimisväärne. Väärteootsusest nähtuvalt on kohtuväline menetleja märkinud kergendavaks asjaoluks süü tunnistamise. Kohtu hinnangul ei saa antud juhul süü tunnistamist kergendava asjaoluna arvestada. KarS § 57 kohaselt on kergendavaks asjaoluks süü ülestunnistamisele ilmumine s.t isik ilmub ise menetleja juurde oma süütegu üles tunnistama. Käesolevas asjas kutsusid tunnistajad politsei ning menetlusalune isik oma tegu ei tunnista. Kohtuistungil antud ütluste kohaselt selgitas menetlusalune isik "leides, et kui ma puhtsüdamlikult seda tunnistan, siis kohtuväline menetleja arvestab seda ja vastavalt karistab. Kuna karistus oli nii ränk, siis ma pöördusin advokaadi juurde, et nad vaataksid üle, kas on võimalus seda vaidlustada" Kohtu hinnangul menetlusalune isik oma süütegu ei tunnista ega ka kahetse, vaid püüab kõigi vahenditega hoopiski vabaneda vastutusest. Kuivõrd karistust kergendavad asjaolud puuduvad, menetlusalune isik oma süüd ei tunnista ning esitab ennastõigustavaid väiteid, siis kohtu hinnangul on kohtuvälise menetleja poolt määratud rahatrahv keskmises määras vastavuses süüga ja kaebaja isikuga ning puudub alus karistuse vähendamiseks.
lg 2 näeb ette võimaluse lisakaristuse kohaldamiseks juhtimisõiguse äravõtmise näol. Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Riigikohus oma lahendis nr 3-1-1-122-13 sedastanud, et "kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks." Kohus leiab, et käesolevas asjas on tuvastatud kahe erinevalt kvalifitseeritud süüteo toimepanemine ning samuti nähtub menetlusaluse isiku kohtuistungil antud ütlustest tema hoolimatu suhtumine oma teosse. Kaebuse esitaja ei ole näidanud üles mingit kahetsust vaid püüab veenda kohut asjaolus, et kui kokkupõrge siiski toimus, tunnistajad nägid seda, siis ei olnud seal tekkinud mingit kahju ja kui kahju tekkis, siis oli süüdi isik kes parkis oma sõiduki haljasalale. Karistuse määramisel tuleb lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning õiguskorra alla kuulub ka liikluskord. Liikluses on suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõiduki juhid, kes ei täida liiklusseaduses sätestatud nõudeid korrektselt. Antud asjas põhjustas menetlusalune isik avarii, sõites pargitud sõidukile otsa, samuti tuvastati menetlusalusel isikul GHB tarvitamise jääknähud, mille tarvitamine on keelatud. Seega õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt tuleb anda ka teistele liiklejatele ühene signaal selle 12 kohta, et sellisele käitumisele järgneb karistus ja sellised juhid eemaldatakse liiklusest, mis tagab ka teiste liiklejate ohutuse. 1 Kohtuväline menetleja määras U.R-ile NPALS § 15 lg 1 alusel rahatrahvi 50 trahviühiku ulatuses, s.o 200.00 eurot. Seega on kohtuväline menetleja määranud rahatrahvi sanktsiooni alammäära lähedases määras. Menetlusalune isik eitab narkootikumide tarbimist. Kohtuistungil selgitas, et varasemalt on politseis kolm uurimist tema osas olnud seoses narkootikumidega, tegemist oli amfetamiiniga tol korral. Karistusregistri kohaselt on menetlusalust isikut varasemalt kriminaalkorras karistatud narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest. Väärteokorras on menetlusalust isikut karistatud ühel korral liiklusalase rikkumise eest. Menetlusaluse isiku karistusandmed viitavad asjaolule, et senised karistused ei ole menetlusalusele isikule mõju avaldanud. Kohtu hinnangul oleks põhjendatud mõista menetlusalusele isikule karistus sanktsiooni keskmises määras, kuid kohus kaebuse esitaja olukorda raskendada ei saa. Kohus leiab, et U.R-ile mõistetud rahaliste karistuste suurused on põhjendatud, kohtus ei ilmnenud ühtegi täiendavat asjaolu, mis tingiks karistuse kergemaks muutmise. Kuivõrd kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus on seaduslik ja põhjendatud, siis puudub kohtul alus kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks. Menetlusalune isik on esitanud kohtule taotluse tema poolt kantud õigusabikulude Eesti Vabariigi kanda jätmiseks. Väärteomenetluse seadustiku § 23 kohaselt väärteomenetluse lõpetamise korral § 29 lg 1 p 1-3 ja 5-6 sätestatud alustel hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtumääruse alusel riigivõi kohaliku eelarve vahenditest. Seega nimetatud sätte alusel kuulub menetluse lõpetamisel V™S § 29 lg 1 p 1-3 ja 5-6 sätestatud alustel menetlusalusele isikule väljamõistmisele mõistlik kaitsjatasu. Kuna antud asjas kohus ei lõpeta menetlust U.R suhtes V™S § 29 lg 1 p 1 alusel, siis seetõttu ei kuulu rahuldamisele esitatud taotlus kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks. Leili Raedla Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 13
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.