1-08-4976 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 16. märtsil 2010.a., Tallinnas Kriminaalasja number 1- 08-4976 Kohtukoosseis eesistuja Igor Amann,

§ 274lg.1 järgi 11 kuu vangistusega, mis asendati 654 tunni üldkasuliku tööga.

1. septembrist 2008.a. pöörati ärakandmata karistuse osa - 10 kuu ja 27 pikkune vangistus - täimisele. Vahi all viibib alates
2. septembrist 2008.a. R.L, ik. XXX, eluk. XXXXXXXX X-X , XXXXX, varem 7 korral kohtulikult karistatud, vahi all viibis 8.augustist 2007.a. kuni
3. märtsini 2008.a. ja viibib alates
4. detsembrist 2008.a. V.M, ik. XXX, eluk. XXXXX XXXX, XXXXX XXXX, varem 2 korral kohtulikult karistatud: 9.oktoobril 2006.a. Pärnu Maakohtu poolt KarS § 199 lg.2 p.4,7,8 järgi 4 kuu vangistusega tingimis 18 kuu pikkuse katseajaga;
5. jaanuaril 2009.a. Rapla Maakohtu poolt KarS § 201 lg.2 p.1 järgi 3 kuu vangistusega. Vahi all viibis 7.augustist kuni
6. jaanuarini 2008.a., 24.-
7. aprillini 2008.a. ja viibib alates 6 . maist 2008.a. Kaitsjad vandeadvokaadid Eve Jundas, Natalia Suvorova , Helen Tomberg RESOLUTSIOON Tühistada osaliselt Pärnu Maakohtu
8. detsembri 2009.a. otsus kuriteo kvalifikatsiooni osas A.K süüditunnistamises KarS § 121 järgi ning selle kuriteo eest mõistetud karistuse ja KarS § 65 lg.2 alusel mõistetud lõpliku karistuse, väljamõistetud sundraha summa suuruse, E. S. tsiviilhagi rahuldamata jätmise osas. Teha uus otsus, millega A.K tunnistada süüdi KarS § 118 p.

§ 117lg.1 järgi ning Kar

S § 63 alusel mõista karistuseks 4 ( nelja ) aasta pikkune vangistus, mida KarS § 65 lg.2 alusel suurendada Pärnu Maakohtu

1. augusti 2007.a. otsuse järgi kandmata karistuse osa - 10 kuu ja 27 päeva - võrra ning liitkaristuseks mõista 4 ( nelja ) aasta 10 ( kümne ) kuu ja 27 kahekümne seitsme ) päeva pikkune vangistus. Mõistetud liitkaristusest arvata maha Pärnu Maakohtu
2. märtsi 2008.a. otsuse järgi ärakantud 9 ( üheksa ) kuu pikkune vangistus ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks lugeda vangistus tähtajaga 4 ( neli ) aastat 1 ( üks ) kuu ja 27 ( kakskümmend seitse ) päeva. Karistuse algust arvestada vahi alla võtmise päevast -
3. septembrist 2008.a. A.K-lt mõista välja sundraha 10 875 ( kümme tuhat kaheksasada seitsekümmend viis) kr., millest arvata maha Pärnu Maakohtu 27.märtsi 2008.a. otusega väljamõiste sundraha 6525 ( kuus tuhat viissada kakskümmend viis ) kr. ning riigi eelarvesse tasuda 4350 ( neli tuhat kolmsada viiskümmend ) kr., mis maksta Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr. 10220034800017 SEB Eesti Ühispangas või nr. 221023778606 Swedbangas, viitenumbriga 2800049696 ning märkida selgitusse: ”asi nr.1-09-4976 , A.K, sundraha” A.K-lt välja mõista E. S. ( ik. XXXXXXXXXXX, eluk. XXXX-XXXXX XXXX, XXXX XXXX, XXXX-XXXXXX XXXX, XXXXXXXX ) tsiviilahgi katteks 9961 ( üheks tuhat üheksasada kuuskümmend üks ) kr. ja 80 senti. Teha täpsustus kohtuotsuse põhiosas, millega 8 lehekülje eelviimase lõigu eelviimases reas, pärast sõnu: ”…tunnistajate ütluste kohaselt…” järgnev lauseosa ” ei ole välistatud ” asendada sõnadega: ”on tuvastatud”. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Apellatsioon osaliselt rahuldada. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks kohtukantselei kaudu
4. märtsil 2010.a., kuid selle peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb 7 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtule kirjalikult teatada. Asjaolud ja menetluse käik. Üldmenetluse korras tehtud Pärnu Maakohtu
5. detsembri 2009.a. otsusega tunnistati süüdi: A.K KarS § 121 järgi ja karistati 2 a. pikkuse vangistusega, mida KarS § 65 lg.2 alusel suurenda eelmise kohtuotsuse järgi kandmata karistuse osa võrra ning lõplikuks karistuseks mõisteti 2 a.10 kuu ja 27 päeva pikkune vangistus; R.L KarS § 121 järgi ja karistati 1 a. 9 kuu pikkuse vangistusega; V.M KarS § 121 järgi ja karistati 2 a. pikkuse vangistusega, mida KarS § 65 lg.

2 alusel suurendati eelmiste kohtuotsuste järgi kandmata karistuse osa võrra ning lõplikuks karistuseks mõisteti 2 a. 4 kuu pikkune vangistus. Sama kohtuotsusega jäeti rahuldamata kannatanu E. S. tsiviilhagi. A.K, R.L, V.M tunnistati süüdi selles, et

1. augustil 2007.a., Raplas, XXXXXXXX XX X-X korteris, ajavahemikul kella 17.00- 20.00-ni lõid süüdistatavat A.K ja R.L rusikate ja jalgadega kannatanule R. S. pea ja kehatüve piirkonda ning ajavahemikul kella 20.00-22.40 lõid süüdistatava A.K ja V.M rusikate ja jalgadega kannatanule R. S. pea ja kehatüve piirkonda. V.M tunnistati süüdi veel selles, et tema,
2. aprillil 2008.a., Rapla vallas, XXXX XXXXX, XXXXXXXXXX maja hoovis lõi jalaga näkku kannatanule K. K., mitu korda lõi rusikaga ja jalaga näkku ja kõhtu kannatanule J. A. ning rusikaga ja jalaga näkku ning vastu kaela kannatanule E. P. ( P.). Menetlusosaliste seisukohad ringkonnakohtus. Apellatsioonis vaidlustatakse maakohtu otsust süüdistatavate A.K, R.L-i, V.M poolt toimepandud süüteo KarS § 121 järgi kvalifitseerimise, mõistetud karistuste ja kannatanu E. S. tsiviilhagi rahuldamata jätmise osas. Apellandi hinnangul tuleb süüdistatavate poolt
3. augustil 2007.a. toimepandud kannatanu R. S. peksmist, mille tagajärjel kannatanu suri, käsitleda teovalitsemise teooria järgi kaastäideviimisena. Selle teooria kohaselt ei ole nõutav, et kannatanu R. S. peksmise mõlemast episoodist osa võtnud süüdistatav A.K kui peksmise esimese episoodist osavõtnud süüdistatava R.L ja teisest episoodist osa võtnud süüdistatava V.M tingimata ja alati realiseeriksid süüteo objektiivse koosseisu tervikuna. Kõik kaastäideviijad peavad ühtsest tahtest hõlmatuna kuriteokoosseisule vastavat sündmuste kulgemist oma kontrolli all hoidma. Iga täideviija panus peab olema oluline. Olukorras, kus grupi liikmed peksavad üheaegselt kannatanut ja põhjustavad tema surma, on ainuõige järeldus, et sõltumata sellest, kas isik lõi kannatanut ühel korral või kümnel korral, vastutvad kõik peksjad kaastäideviijatena saabunud tagajärje eest. Üldtuntud on asjaolu, et inimese elutähtsateks piirkondadeks on pea ja rindkere. Rünnates inimese elutähtsaid piirkondi rusika - ja jalalöökidega, pidas süüdistatav A.K võimalikuks, et oma teoga võib ta põhjustada kannatanule R. S. eluohtliku tervisekahjustuse ja möönis selle saabumise võimalust. Samuti pidas süüdistatav A.K võimalikuks kannatanu surma saabumist, kuid kergemeelselt lootis, et see ei saabu. Seetõttu apellant leiab, et süüdistatava A.K tegu tuleb kvalifitseerida KarS § 118 p.

§ 117lg.1 järgi.

Tunnistaja H. M. on eeluurimisel ja kohus antud ütlustes nimetanud kannatanu R. S. peksjatena süüdistatavaid A.K ja V.M. Kohtuliku arutamisel on tõendatud, et süüdistatava V.M poolt vägivalla kasutamist ei kutsunud esile kannatanu õigusvastane käitumine, vaid see et süüdistatav V.M oli alkoholijoobes ja süüdistatav A.K teda provotseeris.

1. detsembri 2009.a. kohtuistungil süüdistatav R.L eitas kannatanu löömist. Süüdistatav A.K tunnistas kannatanu lahtise käega löömist. Süüdistatav V.M tunnistas kannatanu ühel korra jalaga näkki löömist ja talle jalaga selga hüppamist. Ekspert Anu Adamsi arvamuse kohaselt pidi kannatanut pea piirkonda tabama vähemalt 10 lööki. Kannatanul R. S.l esinenud kõikki kehavigastusi ei olnud võimalik tekitada ainuüksi süüdistatavate ütlustes kirjeldatud löökidega. DNA ekspertiisi arvamusest nähtub, et kannatanu bioloogilist materjali on leiti süüdistatava A.K ja süüdistatava R.L-i jalatsitelt. Samuti olid nende rõivad verega määrdunud. Tunnistajate A. S., M. R., H. M.i ütlustest nähtub, et süüdistatavad kasutasid kannatanu R. S. suhtes oluliselt intensiivsemat vägivalda, kui nad oma ütlustes kirjeldavad. Kohtulikul uurimisel on tõendatud, et süüdistatav R.L lõi kannatanut vähemalt ühel kord jalaga näkku ja koos süüdistatava I. Murtoviga kannatanut pekstes lõi kannatanut korduvalt rusikatega näkku. Süüdistatavate R.L-i ja I. Murtovi poolt kannatanu suhtes kasutatud vägivalla intensiivsus põhjustas eluohtlikke tervisekahjustusi. Igal juhul kahjustati kannatanu R. S. tervist ning süüdistatavate A.K ja V.M poolne järgnev peksmine süvendas juba olemasolevaid eluohtlikke tervisekahjustusi ning põhjustas kannatanu R. S. surma. Süüdistatav R.L seadis oma teoga ohtu kannatanu elu. Kausaalsusahela katkestamiseks lasus tal kannatanule abi osutamise kohustus. Seetõttu taotleb apellant süüdistatava V.M poolt toimepandu teo kvalifitseerimist KarS § 118 p1 ja § 117 lg.1 järgi ning süüdistatava R.L-i teo kvalifitseerimist KarS § 118 p.1 ning KarS § 22 lg 1,3 ja § 117 lg.1 järgi.( kaasaaitamine surma põhjustamisele ettevaatamatusest ). Maakohtu otsuse
2. leheküljel leiab kohus, et ei ole välistatud süüdistatava V.M ja R. J. tegevus süüdistuses kirjeldatud viisil. Apellandi hinnangul on kannatanute E. P., J. A., K. K. ning tunnistaja R. J. ütlustega tõendatud , et süüdistatav V.M kasutas kannatanute suhtes vägivalda ning seetõttu tuleb väljend „ … ei ole välistatud … „ asendada väljendiga“… on tõendatud …“. Apellant taotleb Pärnu Maakohtu
3. detsembri 2009.a. otsuse tühistamist ja uue kohtuotsuse tegemist millega: 1) V.M tunnistada süüdi KarS § 118 p.

§ 117lg.1 järgi ning Kar

S § 63 lg. 1 alusel karistada 3 a. pikkuse vangistusega. V.M tunnista süüdi KarS § 121 järgi ja karistada 1 a. 6 kuu pikkuse vangistusega. KarS § 64 lg.1 alusel mõista liitkaristuseks 4 a. pikkune vangistus, mida KarS § 65 lg.2 alusel suurendada Pärnu Maakohtu eelmise otsuse järgi kandmata 4 kuu pikkuse vangistuse võrra ja lõplikuks karistuseks mõista vangistus, tähtajaga 4 a. ja 4 kuud. KarS § 68 lg.1 alusel arvata karistuse hulka eelvangistuses viibitud 5 kuud ja 12 päeva ning kandmisele kuuluvaks karistuseks 3 a. 10 kuud ja 18 päeva pikkune vangistus. 2) A.K tunnistada süüdi KarS § 118 p.

§ 117lg.1 järgi ning Kar

S § 63 lg.1 alusel karistada 4 a. 3 kuu pikkuse vangistusega. KarS § 65 lg.2 alusel suurendada mõistetud karistust Pärnu Maakohtu 3.augusti 2007.a. otsuse järgi kandmata karistuse osa võrra ning lõplikuks karistuseks mõista vangistus, tähtajaga 5 a. 1 kuu ja 27 päeva, millest arvata maha Pärnu Maakohtu 27.märtsi 2008.a. otsuse järgi vangistuses ärakantud 9 kuud. Kandmisele kuuluvaks karistuseks lugeda vangistus tähtajaga 4 a. 4 kuu ja 27 päeva. 3) R.L tunnistada süüdi KarS § 118 p.1 ning § 22 lg. 1, 3 ja § 117 lg.1 järgi ning KarS § 63 lg.1 alusel mõista karistuseks 4 a. pikkune vangistus. KarS § 68 lg.1 alusel lugeda karistuse aja hulka eelvangistuses viibitud 7 kuud ja 20 päeva ning kandmisele kuuluvaks karistuseks 3 a. 4 kuu ja 10 päeva pikkune vangistus. 4) A.K-lt, R.L-ilt, V.M-ilt solidaarselt mõista välja kannatanu E. S. tsiviilhagi katteks 9961 kr. ja 80 senti. 5) teha täpsustus kohtuotsuse põhiosas ja asendad lauseosa: “… ei ole välistatud…“ lauseosaga: „…on tuvastatud…“ Ringkonnakohtu seisukoht. Ringkonnakohus, kuulanud ära kohtumenetluse pooled ja tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, peab esmalt vajalikuks märkida, et apellatsioonis korratakse sisult samu väiteid, milledel põhines prokuröri

1. aprilli 2009.a. määruskaebus, mis esitati Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu
2. märtsi 2009.a. määruse peale kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmise kohta ning mis jõustus Riigikohtu
3. mai 2009.a. määruse tegemisega. Ringkonnakohtu seisukohalt pole õiguslikult võimalik rahuldada prokuröri apellatsioonis esitatud taotlust süüdistatava R.L-i poolt toimepandud teo kvalifitseerimiseks KarS § 22 lg.1, 3 ja § 117 lg.1 järgi, s.o. kaasaaitamisena kannatanu R. S. surma põhjustamisele ettevaatamatusest. KarS § 22 lg.-s 3 on sõnaselgelt ja ühemõtteliselt sätestatud, et kaasaitaja on isik, kes osutab tahtlikult teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole füüsilist, ainelist või vaimset kaasabi. Seega pole võimalik ehitada juriidilist konstruktsiooni ja esitada süüdistust tahtlikus kaasaitamises teise isiku ettevaatamatule õigusvastasele teole. Kriminaalasja uuel arutamisel esimese astme kohtus ei ole saadud tõendeid süüdistatavate A.K , R.L-i ja V.M tahtlikus, ühises ja kooskõlastatud tegevusest kannatanule R. S. eluohtliku tervisekahjustuse tekitamiseks. Maakohtus ülekuulatud tunnistajate, süüdistatavate, eksperdist kohtuarsti ütluste ega muude tõenditega, s.h. kohtuarstliku ekspertiisi arvamuse põhjal, ei ole kindlaks tehtud täpset ajahetke, millal 6.augustil 2007.a. tekitati kannatanule eluohtlik tervisekahjustus ega konkretiseeritud tömpi vägivalda (rusika või jalalööki ) pea või kehatüve piirkonda, mis kutsus esile eluohtliku tervisekahjustuse, mille tõttu kannatanu
4. augustil 2007.a. suri. Tõendatud on, et kannatanut R. S. suhtes kasutasid füüsilist vägivalda ajavahemikul kella 17.00 kuni 20.00 süüdistatavad I. Muruv ja R.L ning ajavahemikul kella 20.00 kuni 22.
5. süüdistatavad A.K ja V.M. Samuti on tõendatud, et vägivalla toimel tekitatud terviskahjustus põhjustas kannatanul eluohtlik seisundi, mille tagajärjel kannatanu
6. augustil 2007.a. suri. Kohtuarstliku ekspertiisi arvamus ja eksperdist kohtuarsti Anu Adamsi ütlused tõendavad, et kannatanul esinenud eluohtliku tervisekahjustust - peaajutraumat - ei olnud võimalik põhjustada ühe rusika- või jalalöögiga, vaid neid lööke pidi olema vähemalt kümme ning need löögid leidsid aset tundides mõõdetava aja vältel. Kannatanul tuvastatud vigastuste tekitamise järjekorda pole kohtuarstlikul ekspertiisil võimalik kindlaks teha. Ringkonnakohus on jätkuvalt seisukohal, et tõsikindlat on tuvastatud kaks ajaliselt eristatavat vägivallaakti, milles süüdistatavad A.K, R.L, V.M ei osalenud üheaegselt ega ühist teoplaani realiseerides, misstõttu on nende poolt KarS § 118 p.

§ 117lg.1 järgi kvalifitseeritud kuriteo kaastäideviimine välistatud.

Tunnistajate M. R., A. S., süüdistatava A.K ütluste kohaselt lõi süüdistatav R.L kannatanut rusikaga näkku. Kannatanu jalaga näkku ja selga löömist on tunnistanud süüdistatav V.M. Samuti kinnitavad tunnistajad H. M. ja A. S. ütlustes, et süüdistatav V.M kannatanut peksis. Ringkonnakohtu hinnangul on tõendatud, et süüdistatavad R.L ja V.M koos ei peksnud kannatanut R. S. ega löönud teda 7 või 10 korda pea piirkonda. Samuti ei teadnud nad eri aegadel kannatanut lüües tema suhtes varem kasutatud või järgnevalt kasutatava vägivalla iseloomu ja intensiivsust ega saanud ette näha kumuleeruva vägivalla mõju kannatanu tervislikule seisundile. Süüdistatava R.L-i või V.M poolt kannatanu suhtes rakendatud vägivallateod eraldiseisvatena ei saanud tekitada kannatanule eluohtlikku tervisekahjustust. Seetõttu ei saa süüdistatavad R.L ja V.M kannatanule R. S. eluohtliku tervisekahjustuse tekitamise ja ka ettevaatamatu surma põhjustamise eest vastutada. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendusega selles, et süüdistatavate R.L-i ning I. V.M poolt kannatanu R. S. suhtes toimepandud tegu täidab KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo koosseisu. Asjas pole vaidlust, et süüdistatav A.K peksis

1. augustil 2007.a. kannatanut R. S. nii ajavahemikul kella 17.00 kuni 20.00-ni kui ajavahemikul kella 20.00 kuni 22.40-ni. Samuti pole vaidlust selles, et mõlema eelnimetatud ajavahemiku vältel kestvalt kasutatud vägivalla toimel tekitati kannatanule eluohtliku terviskahjustus, mis põhjustas surma. Seetõttu pole ringkonnakohtul kahtlust, et süüdistatava A.K oli isikuks, kes ainsana tundide vältel - kella 17.00 kuni 22.40-ni ja intensiivselt peksis kannatanut rusikate ja jalgadega pea piirkonda. Keskmise inimese elukogemuse pinnalt süüdistatav A.K sai aru või vähemalt möönis, et iga järgneva pähe suunatud rusika või jalalöögiga kannatanu terviskahju suureneb ning tekitatud vigastused seavad kannatanu elu ohtu. Jätkuv löömine inimese elutähtsatesse piirkonda tõendab, et süüdistatav A.K soovis tahtlikult tekitada kannatanule rasket, elu ohtu seadvat kehavigastust. Tekitades kannatanule tahtlikult raske eluohtliku kehavigastuse süüdistatav A.K võis ja pidi tavapärase hoolsuse piires ette nägema kannatanu R. S. surma saabumise võimalust. Süüdistatava A.K poolt kannatanule raske, elule ohtliku kehavigastuse tekitamine on põhjuslikus seose saabunud tagajärjega - kannatanu R. S. surmaga
2. augustil 2007.a. Neil asjaoludel on ringkonnakohus veendunud, et süüdistatava A.K poolt toimepandud tegu tuleb kvalifitseerida KarS § 118 p.

§ 117lg.1 järgi ning mõista karistus Kar

S§ 63 lg.1 kohaselt. Karistuse mõistmisel peab ringkonnakohus silmas, et nii KarS § 117 lg.1 kui § 118 sanktsioonid näevad ette karistusena vaid tähtajalise vangistuse. Süüdistatav A.K pole varem toime pannud isiku elu - ja tervise vastu suunatud süütegusid. Süüdistatava A.K karistust kergendavad või seda raskendava asjaolud puuduvad. KarS 118 sanktsioon näeb ette raskema karistusmäära kui KarS § 117 sanktsioon. KarS § 63 lg.1 alusel tuleb süüdistatavale A.K-le ühe kuriteo eest, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, mõista üks karistus raskeimat karistust ettenägeva KarS § 118 sanktsiooni järgi. KarS § 56 sätestatud karistuse eri- ja üldise eesmärgi saavutamine süüdistatava A.K suhtes on võimalik 4 aasta pikkuse vangistusega, mida KarS § 65 lg.2 järgi tuleb suurendada Pärnu Maakohtu

1. augusti 2007.a. otsuse järgi kandmata karistuse osa – 10 kuu ja 27 päeva vangistuse - võrra ning lõplikuks karistuseks mõista vangistus, tähtajaga 4 a.
2. kuud ja 27 päeva. Mõistetud karistusest arvata maha Pärnu Maakohtu 27.märtsi 2008.a. otsuse järgi ärakantud karistus- 9 kuud vangistust - ning kandmisele kuuluvaks karistuseks lugeda vangistust, tähtajaga 4 a. 1 kuu ja 27 päeva. Mõistetud karistuse algust arvestada vahi alla võtmise päevast
3. septembrist 2008.a. KrMS § 179 lg.1 p.1 alusel mõista süüdistatavalt A.K-lt välja sundraha 2,5 kuupalga alammäära suuruses summas, s.o. 10 875 kr., millest arvata maha Pärnu Maakohtu 27.märtsi 2008.a. otsusega väljamõistetud sundraha 6525 kr. ning riigi eelarvesse tasumisele kuuluvaks sundraha summa suuruseks lugeda 4350 kr. Kannatanule E. S.le on varaline kahju tekkinud seoses
4. augustil 2007.a. surnud R. S. matusekulude kandmisega. Maakohtu istungil on kannatanu E. S. jäänud dokumentaalselt tõendatud tsiviilhagi 9961 kr. ja 80 sendi suuruse summa väljamõistmise taotluse juurde. VÕS § 1043 ja § 1045 lg.1 p.1 kohaselt peab süüliselt teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju hüvitama. Kahju tekitamine on õigusvastane kui see on tekitatud kannatanu surma põhjustamisega. Asjas pole vaidlust, et kanntanule E. S.le on kahju tekkinud kannatanu R. S. surma tagajärjel, mille põhjustamise süü lasub süüdistataval A.K. Seega tuleb süüdistatavalt A.K-lt välja mõista 9961 kr. ja 80 senti kannatanu E. S. tsiviilhagi katteks. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg.1 p. 4; § 338 p.2; § 340 lg. 4 p. 1 ringkonnakohus osaliselt tühistab Pärnu Maakohtu
5. detsembri 2009.a. otsuse kuriteo kvalifikatsiooni osas A.K süüditunnistamises KarS § 121 järgi, selle kuriteo eest mõistetud karistuse ja KarS § 65 lg.2 alusel mõistetud lõpliku karistuse, väljamõistetud sundraha suuruse ja kannatanu E. S. tsiviilhagi rahuldamata jätmise osas ning teeb eelnimetatud osas uue otsuse. Ringkonnakohus nõustub apellandi arvamusega, et maakohtu otsuse põhiosa 8 lehekülje eelviimase lõigu eelviimases reas, pärast sõnu „… tunnistajate ütluste kohaselt…“ järgnev lausekatke „… ei ole välistatud…“, tuleks täpsustuse korras asendada sõnadega :“ on tuvastatud“ Muus osas jääb kohtuotsus muutmata ja ringkonnaprokuröri Aarne Pruusi apellatsioon rahuldatakse osaliselt. I. AMANN M. AAVA I. KESKÜLA