Obsah (7)

§ 66§ 2§ 32§ 33§ 56§ 57§ 424

4-12-6811 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtuistungi aeg 30. jaanuar 2013, avalik kohtuistung Otsuse tegemise aeg ja koht 30. jaanuar 2013.a Kärdla Väärteoasja number 4-12-6811

§ 66

lg 1 alusel määrata karistuse kandmine ositi alljärgnevalt: kohustada B.K ilmuma 3-päevast aresti kandma 15.02.2013 kell 8.00, 3-päevast aresti kandma 22.02.2013 kell 8.00, 3-päevast aresti kandma 01.03.2013 ja 3-päevast aresti kandma 08.03.

2. Aresti kandmine toimub Kärdla politseijaoskonna arestimajas (Sadama 26 Kärdla). Karistuse kandmise aja alguseks lugeda B.K poolt karistuse kandmisele asumise aeg.
3. Kui B.K ei ilmu määratud ajal karistust kandma, teeb kohus määruse B.K sundtoomiseks arestimajja.
4. Kohtuotsus jõustub selle tegemisest.
5. Saata kohtuotsus täitmiseks Kärdla politseijaoskonnale. 4-12-6811 Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib kohtumenetluse pool edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule, teatades kirjalikult apellatsiooni esitamise soovist Pärnu Maakohtu Haapsalu kohtumajja 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest ning esitades apellatsiooni Pärnu Maakohtu Haapsalu kohtumajja 15 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav Väärteokirjeldus väärteoprotokolli järgi Väärteoprotokolli nr AB 1251987, koostatud 24.11.2012, kohaselt süüdistatakse B.K selles, et tema 24.11.2012 kell 07.25 Hiiu maakonnas Kärdla linnas Sadama tänav 29, liikus Väike-Sadama tänava suunas, juhtis mootorsõidukit Opel Zafira, registreerimismärgiga *, juhile keelatud seisundis kui juhi ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,50 mg/l. Tuvastatud tõendusliku alkomeetriga Dräger Alcotest 7110, nr ARBK-
6. Rikkus liiklusseaduse § 69 lg
7. Väärteo kvalifikatsioon liiklusseaduse § 224 lg
8. Väärteoprotokolli nr AB 1316663, koostatud 07.12.2012, kohaselt süüdistatakse B.K selles, et tema 07.12.2012 kell 16.39 Hiiu maakonnas Kärdla linnas Kõrgessaare mnt 25, liikus Säästumarketi parkla suunas, juhtis mootorsõidukit Opel Zafira, registreerimismärgiga *, juhile keelatud seisundis kui juhi ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,62+-0,05 mg/l, seega 0,57 mg/l. Rikkus liiklusseaduse § 69 lg
9. Väärteo kvalifikatsioon liiklusseaduse § 224 lg
10. Kohtus uuritud tõendid ja kohtu seisukoht VTMS § 87 sätestab väärteo arutamise piirid, mille kohaselt kohus arutab väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses.

§ 2

lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Väärteoprotokollide kohaselt rikkus menetlusalune isik LS § 69 lg 5 ning väärteod kvalifitseeriti LS § 224 lg 2 järgi. LS § 69 lg 5 sätestab, et mootorsõidukijuhi ühes liitris väljahingatavas õhus ei tohi olla alkoholi 0,10 milligrammi või rohkem. LS § 224 lg 2 näeb väärteona ette mootorsõidukijuhi juhtimise isiku poolt, kell ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25-0,74 milligrammi. Kohus leiab, et väärteoasjas kogutud tõenditega on B.K-le süüks arvatud väärtegude toimepanemine tema poolt tõendamist leidnud. Vastavalt tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollile tl 5 I kd on 24.11.2012 kell 07.41 B.K allutatud joobeseisundi tuvastamisele, B.K on protokollile alla kirjutanud. Mõõtevahendina on kasutatud tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110EST nr ARBK-0030, taatlustunnistuse nr TTRC-12/

1. Tõendusliku alkomeetri lugem 0,55 mg/l, laiendmääramatus 0,05 mg/l, lõplik mõõtetulemus 0,50 mg/l. Eelpoolkirjeldatut kinnitab ka alkomeetri väljatrükk tl
2. Vastavalt tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollile tl 5 II kd on 07.12.2012 kell 17.13 B.K allutatud joobeseisundi tuvastamisele, B.K on protokollile alla kirjutanud. Mõõtevahendina on kasutatud tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110EST nr ARBK -0030, taatlustunnistuse nr TTRC-12/
3. Tõendusliku alkomeetri lugem 0,62 mg/l, laiendmääramatus 0,05 mg/l, lõplik mõõtetulemus 0,57 mg/l. Eelpoolkirjeldatut kinnitab ka alkomeetri väljatrükk tl
4. Menetlusalune isik tunnistas kohtuistungil oma süüd ja andis järgmisi ütlusi. 4-12-6811 24.11.2012 – on kirglik kalamees ja võrgud on pidevalt sees, siis läks see päev võrke välja võtma, eelmine õhtu oli sõpradega kõvasti õlut võtnud. Ise ei saanud aru, et hommikul enesetundel midagi oleks viga. Kui kodu juurest välja sõitis ja politseimaja juurde jõudis, pidas politsei kinni väidetavalt selletõttu, et auto tagumine tuli ei põlenud. Tuvastati joove, selles osas mingeid vastuväiteid ei ole. 07.12.2012 – tuli reede õhtul koju, tegi tuled ahju ja kaminasse ja jõi pudeli õlut. Siis helistas elukaaslane, et koju oleks vaja kartuleid. Istus spontaanselt autosse ja sõitis Säästumarketisse. Ise aru ei saanud, et purjus oleks, ei mõelnudki selle peale. Poe parklas oli politsei ja teatas, et toimub reid: Kõik puhuma. Tuvastati joove, mille osas mingeid pretensioone ei olnud. Kahetseb oma tegu. Eelkirjeldatud tõendid tõendavad kokkulangevalt väärteoprotokollides kirjeldatud väärtegude toimepanemist B.K poolt. B.K poolt toime pandud teod täidavad LS § 224 lg 2 sätestatud väärteokoosseisu, seega väärteo objektiivne koosseis on täidetud. B.K on oma ütlustes selgitanud, et kummagi teo toimumise ajal ei saanud aru, et purjus oleks. Samas on ta tunnistanud, et 24.11 tarvitas õhtul sõpradega kõvasti õlut ja 07.12.2012 enne autorooli istumist tarvitas õlut. Kohus leiab, et B.K oli olukorras, kus ta oli tarvitanud enne rooli istumist alkoholi - kas eelneval õhtul rohkelt või vahetult enne rooli istumist ja sel korral oli tal olemas kogenus, kus ta teadis, et 2 nädalat tagasi oli ta oma seisundit valesti hinnanud. Sellistes olukordades pidi B.K aru saama, et ta võib olla seisundis, mis ei luba tal autot juhtida. B.K hindas aga oma enesetunde järgi, et ta võib autot juhtida s.t ta leidis, et ta ei ole purjus. Kas B.K selline arvamus oma seisundi kohta oli põhjendatud? Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-142-05 leidnud: „Ettevaatamatuse korral loodab isik tagajärje mittesaabumisele. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab aga olema isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne, st see peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Seega tuleb kaudse tahtluse ja ettevaatamatuse piiritlemisel esmalt tuvastada, kas isik kujutas endale üldjoontes ja tavalise elukogemuse tasemel ette põhjuslikku seost oma teo ja saabuva tagajärje vahel (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-28-01, RT III 2001, 11, 119). Jaatava vastuse korral tuleb seejärel lahendada küsimus, kas ta kiitis tagajärje heaks (seda mööndes) või lootis seda vältida.“ Kohus leiab, et käesoleval juhul ei esinenud selliseid elulisi asjaolusid, mis oleks B.K lasknud mõistlikult uskuda, et ta on seisundis, mis lubab autot juhtida. Kohus leiab seda just läbi teo objektiivsete asjaolude. Mõlemal puhul on politseiametnikud kontrollinud ka visuaalselt B.K joobeseisundit, mille tulemused on kirjas tl 3 pöördel I, II kd. M õlemal korral on tuvastatud silmade punetus, muid kõrvalekaldeid ei ole tuvastatud. Teisalt, B.K väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus 0,50 mg/l ja 0,57 mg/l kohta. Kohus leiab, et selline alkoholisisaldus kajastub ilmselgelt ka isiku enesetundes, sest määr ületab ka nn meditsiinilise joobe piiri (mis on 0,5 promilli väljahingatavas õhus) kaks korda. Seetõttu leiab kohus, et olukorras, kus B.K eelmisel õhtul oli tarvitanud tema enda sõnul kõvasti alkoholi ja teise episoodi puhul oli alkoholi tarvitanuid vahetult enne sõitma asumist, ei esinenud selliseid konkreetseid asjaolusid, mis oleks B.K lubanud uskuda, et alkoholi tarvitamise järgselt on tema seisund selline, mis lubab autot juhtida. B.K sõnad, et teise episoodi puhul ta isegi ei mõelnud enne rooli istumist sellele, et ta on alkoholi tarvitanud, näitab, et isik möönab mistahes tagajärje saabumist. Tal oli juba olemas kogemus oma seisundi valesti hindamise kohta, mistõttu seekordne lootus oleks pidanud tuginema kindlale ja kontrollitavale teadmisele. Seda aga B.K ei olnud. Kohus leiab, et B.K lootus tagajärje mittesaabumisele oli sõltuvuses B.K poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest, mitte aga ei tuginenud konkreetsetele asjaoludele. 4-12-6811 Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et B.K pani talle süüks arvatud väärteod toime kaudse tahtlusega. Teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohtule esitatud ei ole.

§ 32

lg 1 sätestab, et isikut saab õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub

1. peatüki
2. jaos sätestatud süüd välistav asjaolu. Süüd välistavaid asjaolusid ei ole kohtule esitatud ja kohus leiab, et B.K on talle süüks arvatud LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemises süüdi, sest vastavalt

§ 33

on isik süüvõimeline, kui ta on teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt 14-aastane. Lähtudes eeltoodust, on kohus seisukohal, et väärteoasjas uuritud tõenditega on tõendamist leidnud, et B.K rikkus LS § 69 lg 5 ja pani toime väärteod, mis täidavad LS § 224 lg 2 sätestatud väärteokoosseisu, teod on õigusvastased ja B.K on väärtegude toimepanemises süüdi. Hinnates eelpooltoodud tõendeid kogumis, on kohus seisukohal et väärteoasjas leiduvate tõenditega on tõendamist leidnud, et B.K rikkus LS § 69 lg 5 ja pani toime väärteod, mis on kvalifitseeritavad LS § 224 lg 2 järgi. Karistus Vastavalt toimepandule tuleb B.K ka karistada. LS § 224 lg 2 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti, kui ka juhtimisõiguse äravõtmise kuni 12 kuuni.

§ 56lg 1 sätestab, et karistamise alus on isiku süü, mis B.K puhul on tuvastatud.

Kohus leiab, et B.K süü on suur, sest ta on lühikese ajavahemiku järel tahtlikult toime pannud kaks sarnast rikkumist. Karistuse mõistmisel tuleb arvestada karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. B.K on tunnistanud oma süüd ja kahetsenud toimepandut. B.K andis kohtus ütlusi, et on oma järeldused teinud ja ei usalda enam oma enesetunnet. Kahe kuu jooksul peale sündmusi on mitmeid kordi politseile puhunud, probleeme pole olnud. Kohus veendus kohtuistungil, et kahetsus on siiras. Seega esineb karistust kergendav asjaolu

§ 57lg 1 p 3 alusel.

Karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Tl 8 I kd on karistusregistri teatis B.K kohta. Vastavalt karistusregistri teatisele on B.K karistatud Harju Maakohtu 23.02.2010 kohtuotsusega nr 1-10-2357

§ 424

järgi rahalise karistusega 861,53 eurot ja lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 1 kuuks. Tl 9 I kd oleva kohtuotsuse kohaselt on B.K seoses eelnimetatud kuriteo toimepanemisega olnud ka kahtlustatavana kinni peetud 3 päeva. Eelnev näitab, et B.K on kehtiv karistus joobeseisundis mootorsõiduki juhtimise eest, kuid eelmine kord oli see kuritegu. Seekord on tegu kahe lühikese ajavahemiku järel toime pandud väärteoga. B.K kinnitas ka kohtuistungil, et 2010.a on korra karistatud sama asja eest. Sai karistuseks rahatrahvi ja üheks kuuks load ära. Trahv on tasutud. Sai juba tol korral aru, et joobes juhtimine ei ole õige. Samas leiab kohus, et B.K sõnades väljendatud arusaam teo ebaõigusest ei ole jõudnud tema tegudeni ja see näitab, et kuriteo eest kohaldatud kergeim karistusliik, milleks oli rahatrahv koos juhtimisõiguse äravõtmisega, ei ole mõjutanud B.K õiguskuulekalt käituma. Seetõttu leiab kohus, et just eripreventiivne eesmärk on see, mis käesolevate rikkumiste eest ei võimalda kohaldada B.K-le seaduses ette nähtud kergeimat karistusliiki – rahatrahvi. Sanktsioon näeb ette põhikaristusena kohaldada ka juhtimisõiguse äravõtmist kuni 12 kuuni, kuid kohus leiab, et B.K suhtes oli kohtuotsusega eelmisel korral kohaldatud juhtimisõiguse äravõtmist lisakaristusena 1 kuuks, kuid ka peale eelnimetatud karistuse ärakandmist, jätkas B.K samaliigiliste õigusrikkumiste toimepanemist. 4-12-6811 Lähtudes eeltoodust kohus leiab, et eripreventiivse eesmärgi täidab vaid raskeim karistus, milleks on arest. Kohus leiab, et käeoleval juhul karistuse mõistmisel on oluline ka arvestada asjaoluga, kuidas kaitsta õiguskorda. B.K on toime pannud liiklussüüteod, mille puhul ta oli seisundis, kus tema väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus keskmises määras, mis on LS § 224 lg 2 teokirjelduses sätestatud. See tähendab, et karistuse üldpreventiivne eesmärk – see on õiguskorra tagamise huvid, on karistuse mõistmisel olulisel kohal, sest B.K on keskmise raskusega samaliigilised liiklussüüteod toime pannud lühikese aja jooksul. Võttes kokku kõik

§ 56

lg 1 sätestatud ja eelpool analüüsitud karistuse mõistmise alused, leiab kohus, et B.K tuleb toimepandud süütegude eest karistada arestiga, sest kergemate karistusliikidega, milleks käesoleva väärteo puhul on rahatrahv ja juhtimisõiguse äravõtmine, ei ole võimalik saavutada karistuse eesmärke. Kohus leiab, et kuigi karistuse eesmärkide saavutamiseks on vajalik aresti mõistmine, ei pea see arest olema ülemäära pikk. Kohus leiab, et mõistes aresti (mis on seotud isikult vabaduse võtmisega) alla keskmise määra (arvestades just kahetsust ja süü tunnistamist), täidab selline karistus karistuse eesmärgi. Kuna kohus mõistab B.K-le raskeima põhikaristuse, leiab kohus, et lisakaristust seekord mõista ei tule, vaid karistuse eesmärgid täidab mõistetav põhikaristus Nii B.K tööandja /tl 11 II kd/ kui ka B.K on palunud, et B.K-le jätta alles juhtimisõigus, kuna tal on seda vaja tööülesannete täitmiseks. Kuigi kohus leidis juba eelnevalt, et B.K-lt seekord ei põhi- ega lisakaristusena juhtimisõigust ära ei tule võtta, märgib kohus järgmist. Ka juhtimisõiguse äravõtmisel karistusena tuleb lähtuda karistuse mõistmise alustest ja mitte sellest, ka isikul on juhtimisõigust näiteks tööülesannete teostamiseks vaja. B.K kinnitas ka ise kohtuistungil, et juba väärtegude toimepanemise ajal ta teadis, et juhtimisõigust on tööülesannete teostamiseks vaja. Seega isikul on võimalus läbi õiguskuuleka käitumise tagada endale juhtimisõiguse olemasolu ja asjaolu, et isikul on juhtimisõigust tööülesannete täitmiseks vaja, ei ole

§ 56

lg 1 kohaselt karistuse mõistmise aluseks.

§ 66

lg 1 sätestab, et mõistes aresti võib kohus süüdlase tööalast seisundit arvestades määrata karistuse kandmise ositi. Tl 11 II kd on * poolt esitatud B.K iseloomustus. Sellest nähtub, et ettevõte on Hiiumaale oma osakonna loonud pool aastat tagasi ja B.K on seal ainuke töötaja. Töötajana on kohusetundlik ja hea kogemustega spetsialist. B.K kinnitas kohtuistungil, et tööl on ainus, kes tegeleb faktilise tööga, aresti oleks võimalik kanda nädalalõppudel. Kohus leiab, et tulenevalt sellest, et B.K on oma ettevõttes Hiiumaal tööl üksinda, tuleb aresti kandmine määrata ositi. VTMS § 199 lg 3 kohaselt jõustub kohtuotsus aresti mõistmise kohta selle tegemisest. Otsuse tegemisel juhindub kohus VTMS §§ 107 lg 1 p 1, 108, 109, 110, 111, 199 lg 3, LS §§ 69 lg 5, 224 lg 2,

§§ 56lg 1, 66 lg 1.

/allkirjastatud digitaalselt/ Piia Jaaksoo Kohtunik