1-13-2379 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 23. mail 2013, Narva kohtumaja Kriminaalasja number 1-13-2379 (10240105278) Kohtunik Astrid Asi Kohtuistungi

§ 118

p 1, § 275 järgi, lühimenetluse korras Prokurör Viru Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Anneli Pärt Süüdistatav M.P Elukoht puudub, isikukood xxx, kodakondsuseta, keskeriharidus, emakeel – vene keel, töötu. Varasemad karistatused: - 17.02.2000 Narva Linnakohtu poolt KrK § 139 lg 2 p 1 - § 15 lg 2 järgi tingimisi vabaduskaotusega 3 kuud katseajaga 2 aastat; - 29.01.2001 Narva Linnakohtu poolt KrK § 139 lg 2 p 1, 2, 3 järgi vabaduskaotusega 9 kuud; - 25.10.2001 Tartu Maakohtu poolt KrK § 197 lg 2 p 1, 2 järgi vabaduskaotusega 3 kuud 1 päev; - 21.12.2001 Narva Linnakohtu poolt KrK § 197 lg 2 p 1, 2 järgi vabaduskaotusega 1 aasta 1 kuu 3 päeva; - 17.05.2004 Narva Linnakohtu poolt

§ 215

lg 2 p 1, 3 järgi

§ 74

lg 2 alusel vangistusega 10 kuud,

§ 74

lg 1 alusel tingimisi vangistusega 2 aastat 2 kuud katseajaga 3 aastat; - 14.09.2005 Narva Linnakohtu poolt

§ 118

p 1 järgi

§ 65lg 2 alusel vangistusega 6 aastat 2 kuud.

Tõkend – vahistamine, vahistamise algus 30.10.2012. Kaitsja Vandeadvokaat Galina Tšelnokova 1 1-13-2379 Kohtuistungi toimumise aeg 10.05.2013 RESOLUTSIOON Mõista M.P

§ 118p 1 järgi esitatud süüdistuses õigeks.

Tunnistada M.P süüdi

§ 275järgi ning mõista talle karistuseks 9 (üheksa) kuud vangistust. Vähendada Kr

MS § 238 lg 2 alusel mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja karistada M.P vangistusega 6 (kuus) kuud. Arvata

§ 68

lg 1 alusel eelvangistuses viibitud aeg alates 30.10.2012 kuni 23.05.2013, s.o 6 (kuus) kuud 24 (kakskümmend neli) päeva karistusaja hulka ning lugeda käesolevas asjas mõistetud karistus täielikult ära kantuks. Vabastada M.P vahi alt kohtusaalis. Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse (AVVKHS) § 1 lg 3 p 1, 2 alusel vabaduse võtmisega seotud kahju ei hüvitata. Mõista M.P-lt riigituludesse välja menetluskulud: sundraha 480 (nelisada kaheksakümmend) eurot, kaitsja Galina Tšelnokova poolt kriminaalasja eeluurimisel osutatud õigusabi eest 206 (kakssada kuus) eurot, kaitsja Galina Tšelnokova poolt 10.05.2013 kohtuistungil osutatud õigusabi eest 115 (ükssada viisteist) eurot 20 senti, kaitsjale kriminaaltoimiku materjalidest koopiate tegemise eest 0,45 senti. KrMS § 181 lg 1 alusel jätta riigi kanda ekspertiisi tegemise kulud summas 61 (kuuskümmend üks) eurot 99 senti, kaitsja Galina Tšelnokova poolt kriminaalasja eeluurimisel osutatud õigusabi eest 412 (nelisada kaksteist) eurot ning kaitsja Galina Tšelnokova poolt 10.05.2013 kohtuistungil osutatud õigusabi eest 230 (kakssada kolmkümmend) eurot 40 senti. M.P on õigus tasuda väljamõistetud menetluskulud osade kaupa alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust ühe

§ 118lg 1 p 1 ettenähtud kuriteo.

Peale selle süüdistatakse M.P selles, et viibides Tartu Vanglas korduvalt solvas vanglaametnikke, kes täitsid oma ametikohustusi. 23.07.2010 kella 20.00 paiku Tartu vangla kambris nr.1022 aadressil Tartu, Turu tn.56 ei täitnud vanemvalvuri Xxxi seaduslikke korraldusi, kes täitis oma ametikohustusi, ja solvas teda ebatsensuursete väljendiga vehkis käega la lausus temale „pider“. 24.07.2010 kella 10.10 paiku Tartu vangla kambris nr.1022 aadressil Tartu, Turu tn. 56 M.P ei täitnud vanemvalvur Xxx seaduslikke korraldusi, kes täitis oma ametikohustusi, ja solvas teda ebatsensuursete väljendiga –„suka“, „urod“. 28.07.2010 kella 10.15 paiku Tartu vangla kambris nr.1022 aadressil Tartu, Turu tn. 56 M.P ei täitnud vanemvalvur Xxx seaduslikke korraldusi, kes täitis oma ametikohustusi, ja solvas teda ebatsensuursete väljendiga –„petuhh“ Oma tegudega pani M.P toime võimuesindaja solvamine seoses tema ametikohustuste täitmisega s.o.

§ 275ettenähtud kuriteo.

1. Kohtumenetluses uuritud tõendid Kannatanu Xxxi ütlused. (tl 45-46) Kannatanu Xxx ütlused. (tl 43-44) Kannatanu Xxxi ütlused. (tl 79-83) Tunnistaja Xxx ütlused.(tl 47-48) Tunnistaja Xxxi ütlused. (tl 49-50) Tunnistaja Xxx ütlused. (tl 51-53) Tunnistaja Xxx ütlused. (tl 14-17, tl 72-76) Isiku ekspertiisiakt nr.
2. millest nähtub, et Xxxile oli tekitatud raske tervisekahjustus, mis oli elule ohtlik tekitamise ajal. (tl 26-29) Süüdistatava ütlused.
3. Kohtuotsuse põhjendus Kohus uurinud ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja oma siseveendumuse kohaselt leiab järgmist: 3 1-13-2379 3.1 M.P süüdistatakse

§ 118

lg 1 p 1 järgi selles, et 03.10.2010 kella 21.25 paiku, olles alkoholijoobes Narvas, Puškini 25 maja juures, Xxxiga tüli käigus, mis kasvas üle kakluseks, raske tervisekahjustuse tekitamise eesmärgil lõi kannatanut noaga kõhtu, tekitades läbiva haava maksa vigastusega –raske tervisekahjustuse, mis oli elule ohtlik tekitamise ajal.

§ 118

lg 1 p 1 näeb ette vastutuse tervisekahjustuse tekitamise eest, kui sellega on põhjustatud oht elule. 15.11.2010 isiku ekspertiisiaktist nr 84 (tl 26-29) nähtub, et kannatanu toimetati noahaava tõttu kiirabiga SA Narva Haiglasse 03.10.2010 kell 21.

1. Väljakutse oli 03.10.2010 kell 21.23 ja kohale jõuti kell 21.
2. Nimetatu kinnitab, et kõnealune tervisekahjustus tekitati süüdistuses nimetatud ajal. Ekspertarvamuse kohaselt oli Xxxil haiglasse pöördumisel kõhuõõnde tungiv haav kõhu eesseinal koos maksa vigastusega, mis tekkis torke-lõikerelva toimel, võimalik, et määruses kirjeldatud ajal ja asjaoludel (st süüdistuses nimetatud ajal, kohas ja asjaoludel). Sellised vigastused ohustasid elu nende tekitamise momendil ning põhjustavad eluohtliku tervisekahjustuse. Eelnevast lähtuvalt on tuvastatud, et kannatanule tekitatud kehavigastus oli eluohtlik

§ 118lg 1 p 1 tähenduses.

Antud asjas ei ole vaidlust selles, et kõnealuse vigastuse tekitas kannatanule M.P. Seda kinnitab nii süüdistatav ise, kannatanu kui ka tunnistaja Xxx. Seega on M.P tegevuses tuvastatud

§ 118

lg 1 p 1 objektiivsete tunnuste esinemine st eluohtliku tervisekahjustuse tekitamine. Vaidlusaluseks küsimuseks on aga asjaolu, kas tegemist oli tahtlikult või ettevaatamatusest toimepandud teoga või esineb õigusvastasust välistav asjaolu ehk tegutsemine hädakaitseseisundis. Kohtueelses menetluses kannatanu Xxx keeldus algul kõnealuse sündmusega seoses ütluste andmisest. Hiljem andis ta ütlusi (tl 79-83), et M.P tunneb alates septembrist 2010, ta elab tema õe Xxxga. Dmitriga olid suhted sõbralikud. 2010 oktoobris (täpsel kuupäeva ei mäleta) jalutas mööda linna ning oli alkoholijoobes. Puškini 22 maja otsa juures kohtas M.P, kes oli samuti joomane. Nad hakkasid omavahel rääkima, liikudes seejuures mööda Puškini tänavat. Jutuajamise käigus, tingituna nende alkoholijoobe seisundist, tekkis sõnavahetus. Tüli käigus otsustas kannatanu Dmitrile õpetust jagada ja läks temaga kaklema, ta mäletab et jõudis teda paar korda vastu keha lüüa (enam ei mäleta kuhu lõi, ta on kannatanust tunduvalt väiksemat kasvu). Vastuseks tema tegevusele hakkas Dmitri talle karjuma sellest, et ta ei läheneks talle, sest tal on nuga, kuid kannatanul oli sellises seisundis ükskõik ja jälle läks talle peale, kui sai löögi kõhtu, ta isegi ei jõudnud enam mõelda, mis juhtus. Pööras Dmitri eest ära ja läks Restorani Salvador suunas, ta ei näinud kuhu Dmitri läks. Tema juurde jooksid kaks tundmatut noormeest ja hakkasid talle esmaabi osutama, kutsusid kiirabi. Haavatasaamise ajal mõtles, et sai kergelt haavata, kuna ei olnud valus. Nuga ennast ta ei näinud, kuna oli juba pime, ei jõudnud vaadata ja kuni haavata saamiseni Dmitri nuga ei demonstreerinud. Dmitri vabandas noalöögi pärast tema ees. Ta mõistab, et ta ise provotseeris. Tal ei ole mingeid pretensioone. Varem ta ei andnud M.P vastu ütlusi, sest M.P kohtus tema õega ning ta pidas teda oma sugulaseks, seepärast ei tahtnud sugulase vastu ütlusi anda. Ka kohtuistungil antud selgitustes jäi kannatanu selle juurde, et ta ise ründas süüdistatavat esimesena ning M.P ei tekitanud talle tahtlikult tervisekahjustusi. Ta ise läks vastu nuga. Seal oli pime ja ta ei näinud, et M.P võttis taskust noa. M.Peavitas sellest, et tal on nuga. Võrreldes kohtueelses menetluses antud ütlustega erinevad kannatanu poolt kohtus antud ütlused süüdistatava võimaliku joobeseisundi osas. Kohtueelses menetluses väitis ta, et M.P oli sündmuse ajal joobeseisundis, kohtus ütles, et M.P ei olnud alkoholijoobes, kuid talle tookord tundus, et oli. 4 1-13-2379 Kuid ülaltoodust nähtuvalt on kannatanu olnud sündmuste üldise käigu osas antud selgitustes järjepidev, mistõttu puudub kohtul alus kahelda tema ütluste usaldusväärsuses. Kohtus antud selgituste hindamisel tuleb arvestada, et sündmusest on möödas enam kui kaks ja pool aastat, mistõttu ei anna detailsemate küsimuste osas esinenud möödarääkimised alust arvata, et isiku ütlused ei ole usaldusväärsed. Olles jälginud kannatanu ja süüdistatava käitumist kohtuistungil, ei tekkinud kohtul ka kahtlusi, et kannatanu ütlused võiksid olla mingil viisil süüdistatava poolt dikteeritud. Kuigi samas on ilmselge, et kannatanul ei ole süüdistatava suhtes mingit vihavaenu ning ta ei pea vajalikuks süüdistatava karistamist temale tekitatud kehavigastuste tõttu. Vaatamata sellele ei ole aga kohtul põhjust arvata, et Xxxi ütlused ei vasta tõele, kuna neid ütlusi kinnitavad ka tunnistaja Xxx ütlused. Tunnistaja Xxx andis kohtueelses menetluses kõnealuse sündmuse kohta ütlusi (tl 14-17), et Xxx on tema vend, kellega hoiab häid suhteid. 03.10.2010 õhtul helistas talle mobiiltelefonile Xxx ja teatas talle, et Xxxd pussitati ning ta on haiglas. Helistas haiglasse ja talle kinnitati, et tõepoolest selline inimene on haiglas, kuid üksikasjadest räägitakse ainult haiglas. Sõitis kohe kohale ja sai teada, et Xxxl on noahaav. Sellel päeval tehti talle operatsioon, seepärast külastas teda järgmisel päeval. Xxx oli aparaadi all ning juhtunust ei õnnestunud midagi teada saada. Kaks päeva oli kontaktivõimetu ning neljapäeval hakkas temaga rääkima. Jutu käigus tunnistas Xxx, et oli koos sõbra M.P-ga, tekkis tüli, ta hakkas ise esimesena M.P peksma ning see tekitas talle noahaava. Xxx rääkis, et on ise konfliktis süüdi, sest alustas seda esimesena. Selgitas, et skandaal sai alguse Puškini tänaval telegraafi juures, pärast juba haavaga läks Puškini 25 pinkide juurde, kus teda kiirabi ära viis. Xxx ei selgitanud, kas nad olid kahekesi või nendega oli veel keegi. 03.11.2010 kella [arvestades sündmuste käiku on siinkohal tegelikkuses mõeldud ilmselt 03.10.2010] 23.30 paiku öösel, pärast seda kui tunnistaja jõudis haiglast tagasi, helistas talle mobiiltelefonile M.P ise ja küsis Xxx enesetunde kohta. Ta väljendas toimunu kohta kahetsust. M.P selgitas, et Xxx läks tüli ajal esimesena talle kallale, aga tema kaitses ennast ja tekitas talle noahaava, midagi tõsist ta Xxxle tekitada ei tahtnud. Xxx on väga pikka kasvu, kuid kõhna, aga M.P on väike ning tõepoolest nende füüsiline jõud pole võrdne, Xxx on kindlasti tugevam. Viimati nägi M.P nädal tagasi, ta ütles, et ta nägi Xxxd ja nad leppisid ära, kuna Xxx tunnistas oma süüd selles, et alustas konflikti. Samade ütluste juurde on tunnistaja jäänud ka kaks aastat hiljem 10.01.2013 (tl 72-76) M.P-ga toimunud vastastamisel. Tunnistaja ütluste usaldusväärsust kinnitab ka tõik, et tema ülekuulamine toimus enne kannatanu ja M.P ülekuulamist, mistõttu on välistatud, et ta võis oma ütlusi kohandada vastavalt nimetatud isikute ütlustele. Sealjuures süüdistatava poolt esimesel ülekuulamisel antud ütlused on vastuolus tunnistaja ütlustega, kuid hiljem on ta siiski möönnud, et sündmused leidsid aset just sel viisil nagu tunnistaja Xxx on rääkinud. Kuigi Xxx ei ole ise sündmuste vahetu pealtnägija, on tema ütlused, siiski tõendina arvestatavad juhindudes KrMS § 66 lg 21 p-st 2, kuna tema ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta juhul, kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde. Xxx ütlustest nähtub, et kannatanu oli mitu päeva haiglas kontaktivõimetu ning kannatanu hakkas alles neljapäeval rääkima ning rääkis tunnistajale ka juhtunu asjaoludest, mis haakuvad kannatanu enda ütlustega. Kuigi kõnealune vestlus toimus mitu päeva pärast kehavigastuse tekitamist, tuleb siinkohal arvestada, et kannatanu ei olnud oma tervislikust seisundist tulenevalt võimeline enne seda sündmuste kohta mingit informatsiooni avaldama, mistõttu tuleb kannatanu ja tunnistaja vahelist vestlust pidada siiski vahetult pärast sündmust toimunud vestluseks. Mis puutub tunnistaja ütlusi süüdistatavaga toimunud vestluse osas, siis kohtu hinnangul on need ütlused lubatavaks tõendiks tulenevalt KrMS § 66 lg 21 p-st 2 ja 3, kuna esiteks toimus see jutuajamine vahetult pärast väidetavat kuriteo sündmust ning süüdistatav oli ilmselgelt veel toimunu mõju all ning teiseks on süüdistatav selles vestluses tunnistanud kuriteo koosseisu objektiivsetele tunnustele vastava teo toimepanemist. 5 1-13-2379 Kõike eelnevat arvestades on kohtu hinnangul tunnistaja Xxx ütlused usaldusväärsed ning lubatavad tõendid. Süüdistatav M.P on 04.01.2013 toimunud ülekuulamisel (tl 64-70) eitanud kuriteo toimepanemist ning oma seotust kannatanule noahaava tekitamises. Samuti eitas ta kuriteo toimepanemist juba ülalnimetatud vastastamisel tunnistaja Xxxga. 14.01.2013 toimunud ülekuulamisel M.P tunnistas, et ta lõi Xxxit noaga, kuid tegi seda enesekaitseks. Samuti tunnistab ta, et helistas pärast Xxxle. (tl 84-90) Ka kohtuistungil M.P tunnistas, et tema tekitas Xxxile noahaava, kuid ta ei teinud seda tahtlikult vaid enesekaitseks. Süüdistatava selgitas, et: „Peale vabastamist ma läksin tööle ja sellel ajal elasin Xxxi õega. Me tihti kohtusime Xxxga. Kui oli võimalus, siis ma aitasin Xxxit. Meil olid toredad suhted. Sel ajal ma asusin tööle ühte firmasse. Töötasin nii kaua, kui olid objektid. Kui objekte rohkem ei olnud, siis mul kästi oodata. Kuna raha ei olnud, siis me koos Xxxiga tegime lisatööd. Ja kui meile selle töö eest maksti, kadus Xxx koos selle rahaga. 03.10.2012 väljudes oma tuttava juurest, ma juhuslikult kohtusin Xxxiga. Sel momendil ma olin kaine. Vesteldes Xxxiga ma küsisin, miks ta niimoodi käitus. Xxx oli alkoholijoobes. Võib olla ma solvasin teda oma sõnadega. Aga mingit füüsilist kahjustust ma talle ei tekitanud. Xxxile midagi ei meeldinud, ja ta ründas mind. Poisid, kes seisid kõrval, lõpetasid meie kakluse. Ma ütlesin, et ei taha probleeme ja läksin minema. Xxx jooksis mulle järgi ja lõi jalaga selga. Võtsin taskust noa välja ja hoiatasin sellest Xxxit. Võrrelge kannatanut ja mind. Ta on minust suurem. Ma ei saaks midagi teha. Xxx oli alkoholijoobes ja ei saanud aru sellest, mida ta teeb. Selle noaga ma lihtsalt tahtsin ehmatada Xxxit. Nagu ma sain aru, ta ei märganud nuga ja sai sellise vigastuse. Ma isegi ei saanud aru, mis toimus. Xxx hakkas minema ja kui ta kukkus, siis ma jooksin tema juurde. Palusin jalakäijat kutsuda kiirabi. Ja olin Xxxiga niikaua, kui kiirabi jõudis kohale.“ Küsimusele, miks ta oma ütlusi muutis, vastas M.P, et „ma ei tahtnud seda, et midagi sellest oleks mulle või Xxxle. Kui ma tahaksin midagi varjata, siis ma sellest konfliktist ei oleks rääkinud kannatanu õele. Peale seda juhtumit, ma tahtsin mitu korda politseisse minna ja rääkida kõik, mis tegelikult juhtus. Aga Xxx ei tahtnud anda ütlusi. Ma ei tahtnud talle probleeme tekitada.“ Arvestades, et süüdistatava poolt kohtus ning 14.01.2013 eeluurimisel antud ütlused haakuvad tunnistaja ja kannatanu ütlustega, puudub kohtul põhjus kahelda nende tõepärasuses. Sealjuures asjaolu, et süüdistatav algselt oma süüd ei tunnistanud, ei muuda kohtu hinnangul tema ütlusi ebausaldusväärseks, kuivõrd tema poolt antud selgitus, et ta soovis vältida vastutust on usutav ning üsna tavapärane käitumismall. Nii kannatanu, tunnistaja kui ka süüdistatava ütlustest nähtub, et konflikti algatajaks oli kannatanu. Sealjuures nii Xxx kui M.P annavad ütlusi, et tekkis konflikt, mille käigus kannatanu lõi mitmel korral M.P ning süüdistatav hakkas seejärel sündmuskohalt lahkuma, Xxx jooksis talle järele ning lõi uuesti. Seepeale võttis M.P enda sõnul enesekaitseks noa ning hoiatas kannatanut, et tal on nuga. Ka kannatanu kinnitab, et ta küll ei näinud nuga, kuid kuulis M.P hoiatust noa olemasolu kohta, kuid vaatamata sellele asus ta ikkagi uuesti M.P ründama ja sattus noa otsa. Arvestades, et taolist sündmuste käiku on nii kannatanu kui ka süüdistatav rääkinud edasi ka tunnistajale ning selles puuduvad vastuolud või asjaolud, mis muudaksid sündmuse kirjelduse eluliselt ebausutavaks, tuleb kohtu hinnangul lugeda tõendatuks, et 03.10.2010 õhtul tekitati kannatanule eluohtlik noahaav just eelkirjeldatud viisil. Süüdistatav on öelnud, et ta võttis noa välja selleks, et hirmutada kannatanut ning ta ei soovinud kannatanut sellega lüüa, kuid kannatanu asus teda vaatamata hoiatusele uuesti ründama. Nimetatud selgitusi tuleb tõlgendada kui väidet, et süüdistatav tegutses hädakaitseseisundis.

§ 28

lg 1 kohaselt ei ole tegu õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri. Lõikest 2 tulenevalt ületab isik hädakaitse piiri, kui ta kavatsetult või 6 1-13-2379 otsese tahtlusega teostab hädakaitset vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui ta ründajale kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju tekitab. Antud asjas on tuvastatud, et 03.10.2010 õhtul ründas Xxx süüdistatavat teda mitmel korral lüües. Samuti on tuvastatud, et kui süüdistatav tahtis pärast esimesi lööke sündmuskohalt lahkuda, jooksis Xxx talle järele ning ründas uuesti, lüües teda jalaga. Seega oli tegemist olemasoleva õigusvastase ründega M.P enda elu ja tervise vastu ning M.P asus seda tõrjuma. Xxxi ja M.P ütlustest nähtuvalt üritas M.P esmalt ründaja juurest sündmuskohalt lahkuda, kuid ründaja jõudis talle järele ning ründas uuesti. Nimetatuga oli välistatud M.P võimalus põgenemiseks. Olles visuaalselt võrrelnud kohtuistungil M.P ja Xxxit, on ilmselge, et viimane on M.P-st enam kui pea jagu pikem ning oluliselt tugevama kehaehitusega, mistõttu tuleb nõustuda tunnistaja, kannatanu ja süüdistatava ütlustega osas, mille kohaselt on Xxx M.P-st füüsilise jõu poolest oluliselt üle ning seega ei oleks M.P võimalik nn paljaste käte abil Xxxi rünnet tõrjuda. Võttes välja noa, pidi süüdistatav loomulikult mõistma, et sellega on võimalik põhjustada teisele isikule eluohtlikke tervisekahjustusi, kuid eelnevast lähtuvalt leiab kohus, et rünnaku tehiolusid arvestades ei olnud tegemist olemasoleva rünnaku tõrjumiseks ebasobiva vahendiga ega hädakaitsepiiride ületamisega. Seda enam, et M.P hoiatas kannatanut noa olemasolust, kuid sellest hoolimata jätkas viimane M.P ründamist. Kohtul puuduvad ka andmed, et M.P käsutuses oleks ründe momendil olnud mõni muu säästvam vahend, millega rünnet tõrjuda. Samuti ei saa valitud vahendit pidada ebasobivaks sellega tekitatud kahju tõttu. Arvestades Xxxi füüsilist üleolekut, oli ründe momendil M.P elu ja tervis samuti reaalses ohus ehk teisisõnu rünnaku tõrjumata jätmisel ohustanuks M.P analoogne kahju, mis lõpptulemusena tekkis ründajal. Lisaks sellele ei ole tuvastamist leidnud, et M.P oli tahtlus kannatanule taolises ulatuses kahju tekitamiseks. Eelnevast lähtuvalt on kohus seisukohal, et M.P-le ei saa heita ette noa kasutamist tema vastu suunatud õigusvastase ründe tõrjumisel. Samas tuleb aga hinnata, kas tal oli võimalus kasutada nuga vähem kahju tekitaval viisil. Tehioludest nähtuvalt toimus konflikt tänaval, pimedas ning M.P enda sõnul ta ei löönud kannatanut noaga vaid hoidis nuga käes viimase hirmutamiseks. Ta on öelnud, et „ mul polnud kavatsust nuga kasutada, ainult demonstreerisin seda, arvasin, et relva nägemine teeb Xxxd kaineks ja lõpetab oma tegevuse. Vaatamata sellele ründas Xxx mind uuesti ja nii kiiresti, et ma ei jõudnud nuga ära panna. Xxx praktiliselt viskus minu peale, kõik toimus väga kiiresti – paar sekundit, nuga jäi minu kätte minu ette, nagu sellel hetkel, kui ma teda demonstreerisin. Mingeid liigutusi ma noaga ei teinud, ma seisin ja hoidsin nuga käes, nimelt Xxx hüppas sellele otsa.“ Nimetatud ütlustega haakuvad ka kannatanu ütlused. Asjas ei ole kogutud ühtki usaldusväärset tõendit, mis seaks kahtluse alla noahaava tekitamise M.P kirjeldatud viisil. Arvestades kannatanu ja süüdistatava pikkuse vahet ning asjaolu, et haav oli tekitatud 10. roide ja maksa piirkonda (suunaga vasakult paremale ja eest taha), pidi süüdistatav hoidma nuga vähemalt oma rinna kõrgusel ja otse. See vastab süüdistatava ütlustele, et ta hoidis nuga käes nö demonstreerimiseks. Neist asjaoludest võib omakorda järeldada, et ta hoidis nuga väljasirutatud käega ligikaudu enda rinna kõrgusel. Kui kannatanu talle sellises situatsioonis lähenes oli süüdistataval teoreetiliselt võimalik oma käsi koos noaga langetada, et vältida kannatanu vigastamist. Kuid siinkohal tuleb arvestada, et tavapäraselt arenevad taolises konfliktsituatsioonis sündmused äärmiselt kiiresti ning osapooltel ei ole enne enda ja vastaspoole iga liigutuse sooritamist aega, mis võimaldaks pikalt võimalike ohtude ning oma tegevuse tähenduse ja tagajärje üle arutleda. Nähtuvalt süüdistatava ütlustest ei näinud ta sel hetkel ette, et vaatamata sellele, et ta hoiatas kannatanut noa olemasolust võib kannatanu teda ikkagi rünnata ning seetõttu tuli rünnak talle ka ootamatult ning ta ei jõudnud enam reageerida. Kohtu hinnangul ei saa taolises situatsioonis 7 1-13-2379 heita süüdistatavale ette, et ta ei kasutanud nuga vähemohtlikul viisil lüües kannatanut mõnda vähem eluohtlikku piirkonda, kuna süüdistataval puudus üldse tahe kannatanut noaga lüüa. Asjaolu, et süüdistaval puudus kavatsus rünnaku tõrjumisel noa kasutamiseks st kannatanu haavamiseks, kinnitab eelkõige tõik, et ta hoiatas kannatanut noa olemasolust. Seda kinnitab ka kannatanu. Kui süüdistatav soovinuks rünnaku tõrjumiseks nuga ka reaalselt kasutada puudunuks tal vajadus kannatanu eelnevaks hoiatamiseks, kuivõrd taolise hoiatusega ta tegelikkuses vähendas enda võimet vastupanu osutamiseks, kuna kannatanul, teades noa olemasolu, oli omakorda võimalik rünnata süüdistatavat viisil, mis takistanuks tal edasise noa kasutamise. Ülaltoodust lähtuvalt on kohus seisukohal, et süüdistatava poolt kannatanule eluohtliku noahaava tekitamine ei olnud

§ 27

tähenduses õigusvastane tegu, kuna tema tegevuses esineb

§ 28lg-s 1 sätestatud teo õigusvastasust välistav asjaolu.

Kuivõrd hädakaitsepiiride ületamist ei ole tuvastatud, tuleb M.P talle

§ 118lg 1 p1 järgi esitatud süüdistuses õigeks mõista.

3.2 M.P-le on

§ 275

järgi esitatud süüdistus selles, et viibides Tartu Vanglas ta korduvalt solvas vanglaametnikke, kes täitsid oma ametikohustusi. 23.07.2010 kella 20.00 paiku Tartu vangla kambris nr.1022 aadressil Tartu, Turu tn.56 ei täitnud vanemvalvuri Xxxi, kes täitis oma ametikohustusi, seaduslikke korraldusi ja solvas teda ebatsensuursete väljendiga, lausus temale „pider“. 24.07.2010 kella 10.10 paiku Tartu vangla kambris nr.1022 aadressil Tartu, Turu tn. 56 M.P ei täitnud vanemvalvur Xxx, kes täitis oma ametikohustusi, seaduslikke korraldusi ja solvas teda ebatsensuursete väljendiga –„suka“, „urod“. 28.07.2010 kella 10.15 paiku Tartu vangla kambris nr.1022 aadressil Tartu, Turu tn. 56 M.P ei täitnud vanemvalvur Xxx, kes täitis oma ametikohustusi, seaduslikke korraldusi ja solvas teda ebatsensuursete väljendiga –„petuhh“. Oma tegudega pani M.P toime võimuesindaja solvamise seoses tema ametikohustuste täitmisega s.o.

§ 275

ettenähtud kuriteo.

§ 275

näeb ette rahalise karistuse või kuni kaheaastase vangistuse võimuesindaja või avalikku korda kaitsva muu isiku laimamise või solvamise eest seoses tema ametikohustuste täitmisega. Tulenevalt vangistusseaduse § 1051 lg-st 1 on vanglateenistuse ülesanne vangistuse ja eelvangistuse täideviimine ning kriminaalhoolduse ja karistusjärgse käitumiskontrolli korraldamine. Sama seaduse § 111 lg 1 kohaselt on vanglaametnik vanglas teenistuses olev ametnik, kelle ülesanne on kinnipeetava ja vahistatu kinnipidamine ja järelevalve, julgeoleku tagamine vanglas ning kohtueelse menetluse või kohtuvälise menetluse toimetamine vanglas toimepandud süütegudes, samuti sellealase tegevuse juhtimine. Nimetatud sätetest tulenevalt on vanglaametnikud

§ 275

mõttes võimuesindajad, kelle pädevuses on avaliku korra tagamine vangla territooriumil ning seaduses sätestatud juhtudel ka väljaspool vanglat. Süüdistuse kohaselt on M.P pannud kolmel korral toime võimuesindaja solvamise seoses tema ametikohustuste täitmisega. Teod pandi toime 23, 24 ja 28.07.2010 ning kannatanuks oli esimesel juhul Xxx ning kahes viimases episoodis Xxx. Süüdistatav on ise tunnistanud kõigi kolme kuriteoepisoodi toimepanemist. Lisaks süüdistatava ütlustele kinnitavad süüdistatava poolt 23.07.2010 võimuesindaja solvamise toimepanekut kannatanu Xxxi ütlused (tl 45-46), mille kohaselt ta töötab Tartu Vanglas 8 1-13-2379 vanemvalvurina ja tema tööülesandeks on kinnipeetavate üle järelevalve teostamine. Ta asus 23.07.2010 teenistusse öisesse vahetusse, mis algab 20.

1. Vahetust vastu võttes käisid nad läbi kõik vastutusalas olevad kambrid, kontrollisid neis asuvaid kinnipeetavaid, Tartu Vangla kodukorrast kinnipidamist ja kambrite üldist tehnilist seisukorda. Sel õhtul kontrollis ta kambreid koos eelmise vahetuse vanemvalvur Xxxga. Sisenes kambrisse nr 1022, kus vi i b is i d kinnipeetavad M.P Dmitri ja Xxx. Vanemvalvur Xxxjäi kambri uksele teda julgestama. Kuna kambri põrandale olid laotatud käterätikud ja kambri seintele oli kleebitud pilte ning selline tegevus on vastavalt Tartu Vangla kodukorrale keelatud, andis ta kinnipeetavatele korralduse korjata maast üles rätikud ning eemaldada seintelt sinna kleebitud esemed. Kinnipeetav M.P Dmitri nimetatud korraldust ei täitnud, vaid ägestus, hakkas kätega žestikuleerima ning kannatanut venekeelsete sõnadega solvama. Alguses ütles ta vene keeles „spraši imja i pašol nahhui atsjuda", selle peale andis kannatanu talle uuesti rahulikul toonil korralduse eemaldada eelpoolnimetatud esemed ja selgitas, et taoline tegevus on rikkumine ja et ta ei taha seda siin näha. Kinnipeetav M.P sellegipoolest korraldust ei täitnud vaid ütles talle vene keeles „piider". Kinnipeetav M.P poolsed väljendid olid suunatud otseselt kannatanule ning ta tundis ennast neist solvatuna. Kannatanu ütlustega haakuvad ka tunnistaja Xxx ütlused (tl 47-48), mis samuti kinnitavad, et olles 23.07.2010 tööl Tartu Vanglas vanemvalvurina käis ta koos Xxxiga läbi kõik enda vastutusalas olevad kinnipeetavate isikute elukambrid, kontrollisid neis asuvaid kinnipeetavaid, Tartu Vangla kodukorrast kinnipidamist ja kambrite üldist tehnilist seisukorda. Umbes kella 20.10 ajal asusid kontrollima kambrit nr 1022, kus asusid kinnipeetavad M.P ja Xxx. Kambrisse sisenes Xxx ning tunnistaja jäi kambri ukse peale seisma. Märkas, et kamber on korrast ära - maas vedelesid mingid kaltsud, seintele või kapile oli riputatud mingeid pabereid. Kuulis, kuidas Xxx andis kinnipeetavatele korralduse koristada põrandalt ära kaltsud ja seintelt seal rippuvad esemed. Kinnipeetav M.P sellepeale ägestus ja korraldust ei täitnud. Ta vaatas Xxxile näkku, vehkis käega ukse poole ja lausus, et „spraši imja i pašol nahhui atsjuda", veel ütles ta Xxxile „piider". Seonduvalt 24.07.2010 ja 28.07.2010 toimunud episoodidega on kannatanu Xxx andnud ütlusi (tl 43-44), et ta töötab Tartu Vanglas vanemvalvurina. Ta oli teenistuses 24.07.2010 päevases vahetuses ning umbes kella 10.10 paiku teostas kontrolli koos valvur Xxxga eelvangistushoone 1 eluosakonna kambrite tehnilise olukorra üle. Nimetatud tegevuse käigus käisid nad valvur Saarestikuga läbi kõik eluosakonna kambrid. Sisenedes kambrisse nr 1022, kus elavad kinnipeetavad Xxx ja M.P Dmitri, oli kohe näha, et kinnipeetav M.P Dmitri on negatiivselt meelestatud ja üleoleva käitumisega. Kuivõrd kamber oli segamini ning põrandal vedelesid erinevad kaltsud, samuti WC konstruktsioonidel rippusid käterätid, millised varjavad vaatevälja ja segavad seeläbi ametnikel järelevalve teostamist, andis ta kinnipeetav M.P Dmitrile korralduse esemed eemaldada. Korraldusele M.P ei allunud, vaid muutus agressiivseks, hakkas kätega vehkima ning teda venekeelsele väljenditega sõimama ja solvama. Tema poolne sõim oli suunatud otseselt kannatanule ja kinnipeetav lausus korduvalt väljendeid nagu „suka", ,,urod", ,,pljat". Olles 28.07.2010 u kella 10.15 paiku teenistuses kontrollisid ta koos valvur Xxxiga jälle 1 eluosakonna kambrite tehnilist seisukorda, mille käigus sisenesid taas kambrisse nr
2. Vaatas kambris ringi ning kinnipeetav M.P Dmitrile ta ühtegi sõna ei öelnud. Mingi aja pärast kinnipeetav M.P aga ilma mingi põhjuseta ägestus, käskis tal kambrist minema minna ja solvas teda kasutades väljendeid „idi nahhui" ja „petuhh". Kinnipeetav M.P poolsetest väljenditest tundis ta ennast solvatuna ja alandatuna. Kannatanu eelkirjeldatud ütlusi kinnitavad tunnistaja Xxxi ütlused (tl 49-50), mille kohaselt ta töötab Tartu Vanglas valvurina ja 28.07.2010 oli teenistuses ning kella 10.15 paiku kontrollisid koos vanemvalvur Xxxga 1 eluosakonna kambrite tehnilist olukorda, mille käigus sisenes Xxx kambrisse, milles elas kinnipeetav M.P koos kambrikaaslasega. Tunnistaja jäi kambri ukse peale Xxxt julgestama. Xxx kontrollis kambrit, tunnistaja arvates ta kinnipeetavatele sel korral midagi ei öelnudki, järelikult oli kambriga kõik korras. Xxx hakkas kambrist juba lahkuma, kui 9 1-13-2379 kinnipeetav M.P hakkas temaga vene keeles suhtlema, lausudes talle ka solvavaid väljendeid „idi nahhui" ja „petuhh". Samuti kinnitavad kannatanu ütlusi tunnistaja Xxx ütlused (tl 51-53), et ta töötab Tartu Vanglas valvurina ja oli teenistuses 24.07.2010 päevases vahetuses, mis algab hommikul kell 08.
3. Millalgi hommiku poole, täpset kellaaega ta ei mäleta, teostasid nad vanemvalvur Xxxga eelvangistushoone 1 eluosakonnas kambrite kontrolli. Käisid kambrist kambrisse kogu osakonna läbi, Xxx sisenes kambritesse ja tema jäi uksele teda julgestama. Järjekord jõudis kambrini, kus viibis kinnipeetav M.P, koos oma kambrikaaslasega. Xxx sisenes kambrisse ja tunnistaja jäi uksele teda julgestama. Kuulis, et Xxx andis kinnipeetavatele seadusliku korralduse kamber korda seada. Kuna kambris on kaks kinnipeetavat ja valvur ei saa kindel olla kelle asjad maas vedelevad või kes need sinna viskas, siis nende korraldused on alati antud üldiselt, mitte suunatud konkreetsele kinnipeetavale. Korralduse peale asjad ära koristada ägestus kinnipeetav M.P ja hakkas mingite venekeelsete sõimusõnadega Xxx suunas ärritunult ja kõva häälega rääkima. Milliseid konkreetseid sõnu M.P kasutas ta ei mäleta, kuid need olid kindlasti vene keeles ja ebatsensuursed. Kohtul puudub alus kahelda kannatanute ja tunnistajate ütluste usaldusväärsuses ning kohtu hinnangul on tegemist lubatavate tõenditega. Ülaltoodud kannatanute ja tunnistajate ütlustega on tuvastatud, et M.P , viibides Tartu vanglas solvas 23.07.2010 kella 20.00 ajal, 24.07.2010 kella 10.10 ajal ning 28.07 kella 10.15 ajal ametikohustusi täitvaid vanglaametnikke ebatsensuursete venekeelsete väljenditega, tehes seda muu hulgas kõrvaliste isikute (kambrikaaslase ning teiste ametnike) juuresolekul. Tema poolt kasutatud venekeelsed väljendid on üldteada solvangud, mille puhul ei ole kohtu hinnangul vajalik täiendavalt tuvastada, kas antud kontekstis oli tegemist solvavate väljenditega või mitte. Ka süüdistatav ise on tunnistanud, et kasutas konfliktide käigus vanglaametnike suhtes ebatsensuurseid väljendeid. Eelnevast lähtuvalt on kohtu hinnangul tuvastatud M.P tegevuses

§-s 275 sätestatud kuriteo objektiivsete tunnuste esinemine st võimuesindaja solvamine seoses tema ametikohustuste täitmisega. Kannatanute, tunnistajate ja süüdistatava ütlustest nähtuvalt sai süüdistatav väga hästi aru ja teadis, et ta räägib vanglaametnikega ning et ta halvustab neid ebasündsas vormis seoses nende ametikohustuste täitmisega. Sealjuures ei ole süüdistatav kuidagi õigustanud oma taolist käitumist, kuid tunnistab, et tal olid vanglaametnikega sõnalisi konflikte ning ta kasutas sealjuures ebatsensuurseid sõnu. Seega on tõendatud M.P poolt ülalnimetatud kuritegude toimepanek vähemalt otsese tahtlusega st ta teadis, et solvab võimuesindajaid seoses nende ametikohustuste täitmisega ning soovis seda. 3.3

§ 275näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni kaheaastase vangistuse.

Karistuse mõistmisel arvestab kohus toimepandud kuriteo raskust ja laadi, isiku süüd, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, süüdistatava isikut ning õiguskorra kaitsmise huve. M.P karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Karistust kergendava asjaoluna võtab kohus arvesse M.P poolt oma teo tunnistamist. Isikut iseloomustavate andmetena võtab kohus arvesse, et M.P on varasemalt kuuel korral kriminaalkorras karistatud. Viimati karistati teda Narva Linnakohtu 14.09.2005 10 1-13-2379 kohtuotsusega

§ 118p 1 järgi vangistusega 6 aastat ja 2 kuud.

Antud asjas süüdistatavale ette heidetavad

§ 275

järgi kvalifitseeritavad teod pandi toime ajal, mil süüdistatav kandis eelmise kohtuotsusega mõistetud karistust. Kohtu hinnangul välistab süüdistatava varasem käitumine rahalise karistuse, kui kergemaliigilise karistuse, kohaldamise. Teda on varem korduvalt karistatud erinevate kuritegude toimepanemise eest, kuid vaatamata sellele on ta jätkanud uute süütegude toimepanemist, sealjuures ka karistuse kandmise ajal. Seetõttu on kohtu hinnangul karistuse eesmärkide saavutamiseks vajalik kohaldada vangistust. Võttes arvesse toimepandud süüteo tehiolusid (eelkõige asjaolusid, et kuriteod olid pandud toime piiratud arvu isikute juuresolekul ning keskkonnas, kus taolised solvangud ei ole harukordsed) ja raskust etteheidetava kuriteokoosseisu teokirjelduse kontekstis, on kohtu hinnangul tegemist rikkumisega, mille raskus on oluliselt alla keskmise. Samas tuleb aga arvestada, et tegemist oli lühikese ajavahemiku jooksul sama kuriteo korduva toimepanemisega, mistõttu väärib see keskmist karistust. Võttes karistust kergendava asjaoluna arvesse M.P poolt oma teo tunnistamist, on kohtu hinnangul põhjendatud karistuse mõistmine alla keskmise määra. Kohus peab põhjendatuks ja karistuse eesmärke kandvaks karistuseks 9-kuulist vangistust. Kuna kriminaalasja arutati lühimenetluses tuleb KrMS § 238 lg-st 2 juhindudes vähendada mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ning lõplikuks karistuseks on seega kuus kuud vangistust. Kuna M.P on alates 30.10.2012 viibinud vahi all, tuleb

§ 68

lg-st 1 lähtuvalt arvata eelvangistuses viibitud aeg alates 30.10.2012 kuni 23.05.2013, s.o 6 kuud ja 24 päeva karistusaja hulka ning lugeda mõistetud karistus täielikult ära kantuks. Kuigi M.P vahi all pidamise aeg ületab mõistetud karistuse määra, leiab kohus, et antud juhul ei kuulu vabaduse võtmisega seotud kahju hüvitamisele. Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse (AVVKHS) § 1 lg 3 p 1 ja 2 kohaselt ei hüvitata kahju isikule: kes uurimise või kohtuliku arutamise käigus eneserõõnaga või oma muu tahtliku või raskest ettevaatamatusest tingitud tegevusega põhjustas endalt vabaduse alusetult võtmise; ning isikule, kes hoidus kriminaalasja kohtulikust või kohtueelsest menetlusest kõrvale või rikkus tõkendist tulenevat kohustust mitte lahkuda vastava ametiisiku või kohtu loata oma elukohast või põgenes või läks pakku. Kuivõrd M.P viibis vahi all eelkõige seoses kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumisega ning menetlusest kõrvalehoidumisega andis ta omakorda põhjust arvata, et talle

§ 118

lg 1 p 1 järgi esitatud kahtlustus on piisavalt põhjendatud, et kaaluda tema suhtes kõige raskema tõkendi kohaldamist. Seega tulenevalt AVVKHS § 1 lg 3 p-st 1 ja 2 ei hüvitata antud asjas vabaduse võtmisega seotud kahju. 3.4 KrMS § 181 lg 1 kohaselt hüvitab õigeksmõistva kohtuotsuse korral menetluskulud riik, arvestades käesoleva seadustiku §-s 182 sätestatud erandeid. Arvestades, et kohus mõistab M.P

§ 118

lg 1 p 1 järgi esitatud süüdistuses õigeks, tuleb nimetatud süüdistusega seonduvad menetluskulud jätta riigi kanda. Seega KrMS § 181 lg 1 alusel jätab kohus riigi kanda ekspertiisi tegemise kulud summas 61.99 eurot, kaitsja Galina Tšelnokova poolt kriminaalasja eeluurimisel osutatud õigusabi eest 412 eurot ning kaitsja Galina Tšelnokova poolt 10.05.2013 kohtuistungil osutatud õigusabi eest 230.40 eurot. 11 1-13-2379 Seonduvalt M.P süüdimõistmisega

§ 275järgi, kuuluvad vastavalt Kr

MS § 180 lgle 1 nimetatud süüdistusega seonduvad menetluskulud hüvitamisele süüdimõistetu poolt. Menetluskuludeks on antud juhul sundraha ja kaitsjatasud. KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt kuulub süüdistatavalt riigituludesse väljamõistmisele sundraha 480 eurot. Lisaks tuleb KrMS §-dest 175 ja 180 lähtudes mõista M.P-lt välja määratud kaitsjale makstud tasud järgnevalt: kaitsja Galina Tšelnokova poolt kriminaalasja eeluurimisel osutatud õigusabi eest 206 eurot, kaitsja Galina Tšelnokova poolt 10.05.2013 kohtuistungil osutatud õigusabi eest 115.20 eurot ja kaitsjale kriminaaltoimiku materjalidest koopiate tegemise eest 0,45 eurot. Kohtu hinnangul ei esine süüdistatava isikut arvesse võttes selliseid asjaolusid, mis tingiks temalt väljamõistmisele kuuluvate menetluskulude osalise riigi kanda jätmise. Kuivõrd süüdistataval puuduvad käesoleval ajal sissetuleku allikad, mis võimaldaks koheselt menetluskulude tasumist, peab kohus põhjendatuks ajatada väljamõistetavate menetluskulude tasumine ühele aastale. Seega juhindudes KrMS § 180 lg-st 3 määrab kohus, et M.P on õigus tasuda väljamõistetud menetluskulud osade kaupa alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust ühe aasta jooksul. Otsuse tegemisel kohus juhindub KrMS § 191, 233, 238, 311, 313, 315. (allkirjastatud digitaalselt) Astrid Asi kohtunik 12