Obsah (12)

§ 25§ 22§ 415§ 114§ 64§ 121§ 68§ 214§ 65§ 16§ 24§ 43

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 11. aprill 2012, Tartu Kriminaalasja number 1-08-3124 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Tiit Lõhmus

§ 25

lg 1, 2- 114 p 5; § 22 lg 1,2,3 – 25 lg 1,2 ja § 114 p 4, 5; § 114 p 4, 5; § 214 lg 2 p 2, 4 järgi; Sergei Varakini süüdistuses

§ 25

lg 1, 2 ja § 114 p 5 ja § 114 p 4, 5; § 214 lg 2 p 2, 4; § 415 lg 1 järgi; Roman Vellamo süüdistuses

§ 22

lg 1, 3 - § 25 lg 2 ja § 114 p 5; § 415 lg 1 järgi; D.G süüdistuses

§ 415

lg 1, § 121 järgi; Julia Lahtarina süüdistuses

§ 22

lg 1, 2, 3 - § 25 lg 1, 2 ja § 114 p 4, 5 järgi, üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu

1. novembri 2011 otsus Apellatsiooni esitaja D.G, kannatanu L.P. , Vladimir Ossiptsov ja tema kaitsja advokaat Igor Belugin, Julia Lahtarina ja tema kaitsjad advokaadid Vladimir Odinokov ja Andres Veski, Roman Vellamo kaitsja advokaat Allan Valk, Sergei Varakin, Prokurör Konstantin Rostovtsev Vladimir Ossiptsov, elukoht XXX , asukoht Viru Vangla, isikukood 36304122210, kodakondsuseta, keskharidus, emakeel – vene keel, töötu, varasemalt kohtulikult karistatud ühel korral; Sergei Varakin, elukoht XXX, asukoht Viru Vangla, isikukood 37601033716, VF kodanik, keskharidus, emakeel – vene keel, Süüdistatavad 1 Kaitsjad töökoht enne vahistamist „XXX“ AS, kohtulikult varem karistamata; Julia Lahtarina, elukoht XXX, isikukood 47107193725, EV kodanik, keskharidus, emakeel – vene keel, töökoht XXX, varem kohtulikult karistamata; Roman Vellamo, elukoht XXX, isikukood 36809012226, EV kodanik, keskeriharidus, emakeel – eesti keel, töötu, varem kohtulikult karistatud kaks korda; D.G , elukoht XXX, isikukood XXX, kodakondsuseta, keskeriharidus, emakeel – vene keel, töökoht XXX AS, varem kohtulikult karistatud kaks korda. Vladimir Rogulski, Igor Belugin, Andres Veski, Allan Valk, Jekaterina Jevšina; RESOLUTSIOON
2. Viru Maakohtu otsus tühistada osaliselt ning teha uus otsus tühistatud osas järgmiselt:
3. Mõista Vladimir Ossiptsov õigeks 31.07.2006 aset leidnud tapmiskatsele kihutamises. 2.1 Vladimir Ossiptsovi käitumisele antud lõpliku kvalifikatsiooni osas jätta maakohtu otsus muutmata. 2.2 Jätta muutmata maakohtu otsus Vladimir Ossiptsovile mõistetud üksikkaristuste ja lõpliku liitkaristuse osas. 2.3 Süüdistatav Vladimir Ossiptsovi ja tema kaitsja apellatsioonid rahuldada osaliselt.
4. Tühistada maakohtu otsus Roman Vellamo süüditunnistamises

§ 114

p 5 järgi, tema süüditunnistamises ja karistamises

§ 415

lg 1 järgi, samuti süüdistatavale liitkaristuse mõistmise ning temalt menetluskulude väljamõistmise osas. 3.1 Süüdistuses

§ 415lg 1 järgi mõista Roman Vellamo õigeks.

3.2 Tunnistada Roman Vellamo süüdi

§ 22lg 3 - § 25 lg 2 - § 113 järgi.

Süüdistatavale mõistetud karistus – 6 aastat vangistust – jätta muutmata. 3.3 Roman Vellamolt ekspertiisiasutustel tekkinud kulude katteks välja mõistetud summat vähendada 625.01 euro võrra. 3.4 Maakohtu poolt Roman Vellamoga seotud ja riigi kanda jäetud menetluskulude summat suurendada summani 450 eurot. 3.5 Süüdistatava kaitsja esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. 4. Maakohtu otsus Sergei Varakini süüditunnistamises ja karistamises jätta muutmata. 4.1 Süüdistatava esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. 5. Tühistada maakohtu otsus Julia Lahtarina süüditunnistamises

§ 114

p 5 järgi, samuti jätta lõplikus kvalifikatsioonis välja viide

§ 22lg-le 3.

5.1 Maakohtu otsus Julia Lahtarina süüditunnistamises

§ 22lg 2 - § 25 lg 2 - § 114 p 4 järgi jätta muutmata.

Samuti jätta muutmata maakohtu otsus süüdistatavale mõistetud karistuse – 8 aastat vangistust - osas. 5.2 Süüdistatava ja tema kaitsja apellatsioonid jätta rahuldamata. 6. Tühistada maakohtu otsus D.G süüditunnistamises

§ 415

lg 1 järgi, talle

§ 64

lg 1 ja § 65 lg 2 alusel liitkaristuse mõistmise, samuti temalt menetluskulude 2 väljamõistmise osas. 6.1 Süüdistuses

§ 415lg 1 järgi mõista D.G õigeks.

6.2 Maakohtu otsus D.G süüditunnistamises ja karistamises

§ 121järgi jätta muutmata.

6.3 Maakohtu poolt mõistetud karistusest – 3 kuud vangistust – arvata

§ 68

lg 1 alusel maha eelvangistuses viibitud aeg kestusega 3 päeva ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks määrata vangistus kestusega 2 kuud 27 päeva. 6.4 Karistuse kandmise alguse osas jätta maakohtu otsus muutmata. 6.5 Tühistada D.G suhtes valitud tõkend vahistamine. KrMS § 408 lg-st 5 juhinduvalt vabastada D.G viivitamatult vahi alt. 6.6 D.G-lt alusetult vabaduse võtmise päevade arv moodustub

1. aprilliks 2012 aastal 55 päeva. 6.6 Mõista D.G-lt välja sundraha teise astme kuriteo toimepanemise eest suuruses 1,5 kuupalga alammäära, s.o 435 eurot. 6.7 D.G-le osutatud riigi õigusabi eest mõista süüdistatavalt välja 400 eurot. Ülejäänud osas jätta riigi õigusabi kulud riigi kanda. 6.8 Tühistada maakohtu otsus D.G-lt riiklikel ekspertiisiasutustel tekkinud kulude katteks väljamõistetud summa osas. 6.9 Süüdistatava apellatsioon rahuldada osaliselt, kannatanu L.P. apellatsioon jätta rahuldamata.
2. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Viru Maakohtu
4. novembri 2011 otsusega tunnistati: a) Vladimir Ossiptsov süüdi

§ 114

p 4, 5 (see hõlmab

§ 25

lg 1, 2 - § 114 p 5;

§ 22

lg 1, 2, 3 – § 25 lg 1, 2 ja § 114 p 4, 5;

§ 114

p 4) järgi ning mõisteti talle karistuseks 18 aastat vangistust;

§ 214

lg 2 p 2, 4 järgi ning mõisteti talle karistuseks 7 aastat ja 6 kuud vangistust.

§ 64

lg 1 alusel mõisteti süüdistatavale liitkaristuseks 20 aastat vangistust; b) Sergei Varakin süüdi

§ 114

p 4, 5 (see hõlmab

§ 25

lg 1, 2 ja § 114 p 5;

§ 114

p 4) järgi ning mõisteti talle karistuseks 15 aastat vangistust;

§ 214

lg 2 p 2, 4 järgi ning mõisteti talle karistuseks 7 aastat ja 6 kuud vangistust;

§ 415

lg 1 järgi ning mõisteti talle karistuseks 4 (neli) aastat vangistust.

§ 64

lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristuseks 18 aastat vangistust; c) Julia Lahtarina süüdi

§ 22

lg 1, 2, 3 - § 25 lg 1, 2 ja § 114 p 4, 5 järgi ning mõisteti talle karistuseks 8 aastat vangistust; d) Roman Vellamo süüdi

§ 22

lg 1, 3 - § 25 lg 1, 2 ja § 114 p 5 järgi ning kohaldades

§ 22

lg 5 sätteid mõisteti talle karistuseks 6 aastat vangistust;

§ 415lg 1 järgi ning mõisteti talle karistuseks 3 aastat vangistust.

Liitkaristuseks mõisteti süüdistatavale 7 aastat vangistust; 3 e) D.G süüdi

§ 415

lg 1 järgi ning mõisteti talle karistuseks 3 aastat vangistust;

§ 121järgi ning mõisteti talle karistuseks 3 kuud vangistust.

Liitkaristuseks mõisteti talle 3 aastat vangistust, millest arvati maha eelvangistuses viibitud aeg kestusega 3 päeva.

§ 65

lg 2 alusel suurendati D.G-le mõistetud karistust Viru Maakohtu Narva kohtumaja 04.07.2007 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa – 3 kuud vangistust – võrra ja loeti D.G lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 3 aastat 2 kuud ja 27 päeva vangistust. Kohtuotsusega rahuldati kannatanu V.L. tsiviilhagi ning mõisteti Vladimir Ossiptsovilt, Sergei Varakinilt ja Julia Lahtarinalt solidaarselt kannatanu kasuks varalise kahju hüvitamiseks välja 7877 eurot ja 11 senti. Samadelt isikutelt mõisteti kannatanu kasuks mittevaralise kahju hüvitamiseks välja 50 000 eurot. Kohtualused tunnistati süüdi järgnevas: 1.1 a) Vladimir Ossiptsov tunnistati süüdi selles, et tema 11.09.2004 kella 16.30 paiku, asudes Ojara talu läheduses (XXX ), tegutsedes omakasu ajendil V.L. tapmise eesmärgil, tulistas viimase pihta automaadist PPS vähemalt 30 lasku, tekitades talle pähe laskehaava. Kuid oma kavatsust ei viinud ta lõpule tema tahtest mitteolenevatel põhjustel, kuna tulistamise protsessis kaotas ta teise padrunisalve ja edasine kuriteo jätkumine osutus võimatuks. Oma tegevusega V.Ossiptsov pani toime teise inimese tapmiskatse omakasu motiivil, s.t

§ 25lg 1, 2 ja § 114 p 5 ettenähtud kuriteo.

Roman Vellamo tunnistati süüdi selles, et tema, teades Vladimir Ossiptsovi poolt öeldust seda, et rahalise hüvituse saamise eesmärgil kavatseb too toime panna V.L. tapmise, nõustus osutama Ossiptsovile kaasabi, ja nimelt: 11.09.2004 toimetas oma sõiduautoga Ossiptsovi L. kuuluva Ojara tallu (XXX ), kus Ossiptsov kella 16.30 paiku tulistas kannatanu pihta PPS automaadist vähemalt 30 lasku, tekitades pea laskehaava. Vahetult peale kuriteo toimepanemist aitas ta Ossiptsovil sündmuskohalt varjuda. Oma tegevusega R.Vellamo tahtlikult osutas teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole ainelist kaasabi - tapmiskatsele omakasu motiivil, s.t

§ 22lg 3 - 25 lg 2 ja § 114 p 5 ettenähtud kuriteo.

b) V. Ossiptsov isikuna, kes oli varem toime pannud tapmiskatse, 2005.a. tegi Sergei Varakinile ettepaneku rahalise hüvituse saamise eesmärgil panna toime V.L. tapmine. 31.07.2006.a. kella 09.00 paiku, kuriteo toimepanemise kohas (XXX ) laskis ta Varakinil sõidukist väljuda, kus viimane tulistas L. pihta püstolist 9 lasku, tekitades eluohtlikke vigastusi, ise aga ootas sõiduautoga Varakinit kokkulepitud kohas. Oma tegevusega V.Ossiptsov tahtlikult kallutas teist isikut tahtlikule õigusvastasele teole, aga samuti osutas teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole ainelist ja moraalset kaasabi - tapmiskatsele omakasu motiivil vähemalt teist korda, s.t.

§ 22lg 2, 3 - 25 lg 1, 2 ja § 114 p 4, 5 ettenähtud kuriteo.

S. Varakini käitumine selles episoodis kvalifitseeriti

§ 25lg 2 ja § 114 p 5 järgi.

c) V. Ossiptsov isikuna, kes on varem toime pannud tapmiskatse, 22.02.2007.a. kella 09.20 paiku, asudes Sininõmme kalmistu (XXX ) lähedal asuvas metsas, tegutsedes koos Varakiniga ettevõtja S.A. tapmise eesmärgil, tulistas viimase pihta püstolist TT, Varakin aga - automaadist PPS, tekitades A. hulgaliselt pea, rinna ja kõhu laskehaavu, siseelundite vigastusega ja näo-ja ajukolju 4 luude murrud, mille tagajärjel kannatanu suri sündmuskohal. Vahetult peale tapmist hõivas A. kuuluva välipudeli piiritusega ja 450 krooni raha. Oma tegevusega V.Ossiptsov pani toime teise inimese tapmise vähemalt teist korda, s.t.

§ 114p 4 ettenähtud kuriteo.

S. Varakin tunnistati samuti süüdi

§ 114p 4 järgi.

d) V. Ossiptsov, 14.06.2007.a. tegutsedes koos Sergei Varakiniga, võõra vara äravõtmise eesmärgil, riputas A. i lese – L. A. a maja (XXX ) piirdeaia väravale kilekoti, milles oli hoiatuskiri 9 000 000 krooni suuruse summa nõudes tema poega vastasel korral tapmisega ähvardades ning tapetud A. kuuluv välipudel. Oma tegevusega V.Ossiptsov pani toime varalise kasu üleandmise nõudmise vägivallaga ähvardades, suures ulatuses ja grupi poolt, s.t

§ 214lg 2 p 2, 4 ettenähtud kuriteo.

Samas teos tunnistati süüdi ka S. Varakin. 1.2 S. Varakin tunnistati süüdi veel selles, et ta 2007.a. mais omandas ebaseaduslikult Jõhvis tuvastamata isikult elektridetonaatori, mille 2007.a. juunis andis Roman Vellamo vahendusel üle Narva elanikule D.G-le lõhkeseadeldise valmistamiseks. 2007.a. juulis sai ta Vellamolt D.G poolt valmistatud lõhkeseadeldise, hoidis seda Narvas GÜ Dalni garaažiboksis nr 15 kuni 07.09.2007.a, mil see oli politsei poolt ära võetud. Oma tegevusega S.Varakin pani toime lõhkeseadeldise ebaseadusliku soetamise, valdamise ja selle olulise osa üleandmise, s.t

§ 415lg 1 ettenähtud kuriteo.

1.3 Julia Lahtarina tunnistati süüdi selles, et tema, olles oma mehe V.L. iga vaenulikes suhetes, tegi 2004.a. kevadel vanglast vabanenud Vladimir Ossiptsovile ettepaneku panna toime oma mehe tapmine, lubades selle eest rahalist hüvitust. 11.09.2004.a. kella 16.30 paiku, Ossiptsov olles temalt eelnevalt saanud andmed Lahtarini asukoha ning viimasele kuuluva Ojara talu asukoha plaani, asudes antud talu läheduses (XXX ), tulistas L. pihta PPS automaadist vähemalt 30 lasku, tekitades tollele pea laskehaava. 31.07.2006.a. hommikul andis ta Ossiptsovile edasi andmed kannatanu liikumise kohta ning kella 09.00 paiku Narvas, XXX maja juures Sergei Varakin, keda Ossiptsov kallutas Lahtarini tapmise toimepanemisele, tulistas viimase pihta püstolist 9 lasku, tekitades tollele eluohtlikke vigastusi. Oma tegevusega J. Lahtarina tahtlikult kallutas teist isikut tahtlikule õigusvastasele teole, aga samuti osutas teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole kaasabi - tapmiskatsele omakasu motiivil vähemalt teist korda, s.t.

§ 22lg 1, 2, 3 - 25 lg 1, 2 ja § 114 p 4, 5 ettenähtud kuriteo.

1.4 R. Vellamo tunnistati süüdi veel selles, et ta Sergei Varakini palvel leppis D.G-ga kokku lõhkeseadeldise valmistamise ning saanud 2007.a. juunis Narvas Varakinilt elektridetonaatori, andis selle D.G-le üle. D.G poolt oma elukohas (XXX ) valmistatud lõhkeseadeldise andis Narvas 2007.a. juulis üle Varakinile. Oma tegevusega R.Vellamo pani toime lõhkeseadeldise ja selle olulise osa ebaseadusliku üleandmise, s.t.

§ 415lg 1 ettenähtud kuriteo.

1.5 D.G tunnistati süüdi selles, et ta Sergei Varakinile lõhkeseadeldise valmistamise eesmärgil, sai 2007.a. juunis Narvas Roman Vellamolt elektridetonaatori, mida hoidis oma elukohas (XXX ), aga 2007.a. juulis olemasolevale lõhkematerjalile ja elektridetonaatorile komplekteeris kaugjuhtimisseadme ning valminud lõhkeseadeldise andis Vellamo vahendusel Varakinile üle. Oma tegevusega D.G pani toime lõhkeseadeldise ja selle olulise osa ebaseadusliku valmistamise, hoidmise ja üleandmise, s.t

§ 415lg 1 ettenähtud kuriteo.

Veel tunnistati D.G

§ 121

järgi süüdi selles, et ta 13.09.2008.a kella 23.00 paiku, viibides alkoholijoobe seisundis Narvas, XXX asuvas korteris, tekkinud tüli käigus enda elukaaslase 5 L.P. ga, lõi teda pähe, paiskas ta põrandale ja hakkas lõikama tema juukseid, samuti toppis talle suhu võtmehoidja ja võtme, tekitades sellega kannatanule peaaju põrutuse ja füüsilist valu. 2. Maakohtu otsuse motiivid on kokkuvõtlikult järgmised.

1. a)V.L. suhtes toimepandud tapmiskatse 11.09.2004 a1) Tõendatud on see, et V. Ossiptsov tulistas 11.09.2004.a kella 16.30 paiku Ojara talu läheduses (XXX ) automaadist PPS V.L. pihta, kes sai pea laskehaava. Seega on täidetud tapmise objektiivne koosseis, mis jäi aga süüdistatavast mitteolenevatel põhjustel katse staadiumi ja edasine kuriteo jätkumine osutus võimatuks. Kohus leiab, et automaadist PPS mitme valangu tulistamine teise isiku pihta on selliseks teoks, millega võib kaasneda teise isiku surm. Tulistades automaadist isiku pihta mitmed valangud, seadis ta endale eesmärgiks tappa V.L. ja pidas sellise tagajärje saabumist võimalikuks, arvestades seda, et ta tulistas korduvalt V.L. suunas, mida kinnitavad ka sündmuskohalt leitud hülsid. Vastavalt ekspertiisiaktile nr TB-187-07/5592 (IV köide tl 150-151) V.L. tapmiskatse sündmuskohalt 2004.a ära võetud padrunikestad on tulistatud 7, 62 kal püstolkuulipildujast PPS nr A-1506. Nimetatud automaat PPS nr A-1506 oli läbiotsimisprotokolli (IV köide, tl 14-17) kohaselt ära võetud garaažiühistu „Dalnii” garaažiboksist nr 15, mis kuulub S. Varakinile. Nimetatud automaati on vaadeldud asitõendi vaatlusprotokollis (IV köide tl 40-44). Eluliselt usutav ei ole see, et süüdistatav võttis kaasa automaadi PPS, et pärast talu leidmist pidada ka jahti. Nimelt tuleneb süüdistatava ütlustest, et kui nad käisid seal ringi sõitmas esimest korda, siis neil ei olnud kaasas relvi. Kui sõitsid sealt tagasi, siis nägi asulas põtra. Ta ütles siis R. Vellamole, et võtavad järgmine kord relvad kaasa, leiavad talu ja siis veel peavad ka jahti. Nimetatu tegelikkusele mittevastavust ja seda, et neil olid seoses relvaga teised kavatsused kinnitab kohtu hinnangul ka see, et nad nähes V.L. it üritasid tema eest varjuda ja püüdsid enda nägu varjata ning jätsid nende kasutuses oleva sõiduauto V.L. talust märgatavalt kaugemale. Kohus leiab, et lisaks eeltoodule annab aluse asuda seisukohale, et V. Ossiptsov pani talle inkrimineeritava kuriteo toime, tema enda ütlused, milles selles osas ei ole kohtul alust kahelda ja mille kohaselt enne seda, kui Julia Lahtarina andis neile talu plaani, ta andis Juliale stardipaketi uue SIM kaardi uue numbriga ja ütles, et enda numbrist ta saab lahti, kui tahab teda üles leida, siis las helistab uue numbriga. Nimetatud tegevus viitab kohtu hinnangul sellele, et V. Ossiptsov seadis enda eesmärgiks V.L. tapmise ning valmistus selleks ette, et oleks võimalikult raske tabada kuriteo toimepanijat. a2) Süüdistatav Julia Lahtarina on eitanud talle inkrimineeritava kuriteo toimepanemist, eeldades, et V. Ossiptsovi ütluste puhul on tegemist riivatud mehe auga ning ta arvas, et tal oli soov kätte maksta. Kohtumenetluse pooled ei taotlenud küll Julia Lahtarina ristküsitlemisel tema ütluste avaldamist KrMS § 293 lg 1 ja § 289 lg 1 alusel, kuid süüdistatav vastates prokuröri küsimustele ei eitanud seda, et esinevad vastuolud tema kohtueelsel uurimisel ja kohtus antud ütlustes. Kohus leiab, et J. Lahtarina ütlused ei ole usaldusväärsed, need ei haaku teiste avaldatud ja uuritud tõenditega. Kohtu arvates ei ole eluliselt usutav see, et riivatud mehe au viis V. Ossiptsovi toime panema rasket esimese astme kuritegu. Kohtul ei ole alust kahelda kannatanu V.L. ütlustes, mille kohaselt tal olid Ossiptsoviga head suhted enne vanglasse istumapanemist. Mõne aja möödudes nad tulid komandeeringust tagasi, Julia jäi elama tema majja, nende vahel hakkasid suhted, Ossiptsov oli asjaga kursis ning pretensioone talle ei esitanud. Tol ajal oli ta juba abielus. Peale seda nad kohtusid 6 Ossiptsoviga regulaarselt, istusid restoranides. Nad rääkisid sellel teemal avameelselt, Ossiptsov ei vaielnud vastu. Kohus leiab, et alust ei ole kahelda süüdistatava V. Ossiptsovi ütlustes selles osas, et J. Lahtarina ütles konkreetselt, et V.L. tuleb ära tappa, kuna see raskendab ka süüdistatava enda teole antavat karistusõiguslikku hinnangut. Seda, et tegemist ei olnud riivatud mehe auga, mis tingis J. Lahtarina rõõnamise, kinnitavad kohtu hinnangul ka süüdistatava S. Varakini ütlused, mille kohaselt tal oli R. Vellamoga jutuajamine, kus viimane teatas, et üks naisterahvas soovib tappa oma meest ja pakub selle eest head raha. Samuti tema ütlused, mille kohaselt Julia Lahtarina töötas Soldino poes ja koos Ossiptsoviga käisid nad Narva-Jõesuus bussi nr 31 lõpp-peatuses. Ta muidugi ei oska selles naisterahvas ära tunda Julia Lahtarinat, aga ta eeldab, et see oli tema. Kirjeldada ta teda ei suudaks, kuna on möödunud palju aega. Ossiptsov rääkis talle, et on võimalus tappa V.L. majas, on võimalik pääseda sinna. Samuti ütles S. Varakin, et Julia Lahtarinal olid vist tol ajal tumedad juuksed, musta värvi. Samuti on talle teada, et Julia Lahtarina helistas Ossiptsovile ja teatas, kus on V.L. asukoht, kus ta viibis. Nii Julia Lahtarina kui ka S. Varakin on kohtuistungil teatanud, et nad teineteist ei tunne ja seega ei ole tal J. Lahtarina suhtes mingit põhjust anda tegelikkusele mittevastavaid ütluseid. Kohtu arvates ei välista see, et S. Varakin nägi Narva-Jõesuus bussi nr 31 lõpp-peatuses just Julia Lahtarinat Ossiptsoviga rääkimas ka see, et sellel naisterahval olid vist tol ajal tumedad juuksed, musta värvi. Üldteada asjaoluna on juuste värvus ja pikkus kergesti abivahendite abil muudetavad. Nimetatut kinnitavad ka kannatanu V.L. poolt esitatud 2 fotot Julia Lahtarinast, mille kohus võttis asja materjalide juurde ning mida uuriti kohtuistungil. Kohtul ei ole alust kahelda süüdistatav V. Ossiptsovi ütlustes selles osas, et vahetult enne kuriteo toimepanemist vabanes ta vanglast, ta oli töötu ning sissetulekuid tal polnud üldse ning et Julia Lahtarina vastas tema küsimusele, millega ta kavatseb maksta V.L. tapmise eest, et maksab kinni taluga. Kohus leiab, et neid süüdistatava V. Ossiptsovi ütluseid kinnitab kohtuistungil avaldatud Narva notar S.N. `i poolt 09.11.2006.a koostatud ja tõestatud pärimislepingu muutmise leping, mille kohaselt on selles notariaalaktis osalejateks Julia Lahtarina, V.L. ja V.L. . Nimetatud lepingu punkti 1 kohaselt lepingupoolte vahel on 12. septembril 2003.a sõlmitud pärimisleping, mis on tõestatud Narva notari S.N. `i poolt ja registreeritud notariaalregistris nr 6632 all. Vastavalt lepingu punktile 2.1 lepingupooled on kokku leppinud lepingu p 1 nimetatud pärimislepingu täiendamises alljärgneva tingimusega: V.L. `i surma korral õiguskaitseorganite poolt tuvastatud (kinnitatud) vägivaldsete õigusvastaste tegude tagajärjel, kaotab lepingupoolte vahel sõlmitud pärimisleping kehtivuse ja V.L. `i pärandvara kuulub pärimisele pärima õigustatud isikute poolt Eesti Vabariigis kehtiva seadusandluse kohaselt. Nimetatud lepingust järeldub seega see, et lepingupooled olid kokku leppinud alates 12. septembrist 2003.a teistsuguses pärimiskorras, mida nägi ette Eesti Vabariigis kehtiv seadusandlus. Kohtul ei ole alust kahelda kannatanu ütlustes selle kohta, et tema surma korral oleks esialgse pärimislepingu järgi tema pärijaks olnud ainult tema poeg, kuna ka pärimislepingu muutmise lepingust nähtuvalt on V.L. üheks lepingupooleks. Tulenevalt sellest lepingust oli V.L. 2004.a alaealine ning seega oli Julia Lahtarinal pärast V.L. surma kui tema seaduslikul esindajal võimalik teha tehinguid pärandvaraga, sh võõrandada talu. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et nimetatud tõenditega kogumis on tõendatud see, et Julia Lahtarina tahtlikult kallutas V. Ossiptsovi tahtlikule õigusvastasele teole, s.o V.L. mõrva toimepanemisele. Julia Lahtarinat süüdistatakse lisaks sellele, et ta kihutas V. Ossiptsovi kuriteo toimepanemisele ka selles, et ta teatas V. Ossiptsovile, kus asub V.L. 11.09.2004.a ning andis talle Ojara talu asukoha plaani, seega aitas kaasa kuriteo toimepanemisele. J. Lahtarina eitas ka süüdistuse seda osa. 7 Kohus peab süüdistatava sellekohaseid ütluseid samuti ebausaldusväärseteks, kuna need ei ole kooskõlas teiste asjas avaldatud ja uuritud tõenditega. Nimelt tuleneb kannatanu ütlustest, mille tegelikkuses ei ole kohtul alust kahelda, et 2004.a sellest, et ta sõitis maamajja teadis S.Ž. , A. – sõber ja abikaasa. Päev enne sõitu leppisid kokku. Sügisesel ajal ta tihti veetis seal aega. Uues majas ei ole abikaasa kordagi käinud, ta käis vanas. Julia ei ole varem kunagi poega temaga kaasa lubanud – mitte kuskile, ta alati varjas poega tema eest, põhjendades seda igasuguse mõttetusega. 2004.a sügisel teda pani väga imestama see, et enne neid sündmuseid saatis ta kahel korral poja koos temaga maamajja. Nüüd ta mõistab, miks ta seda tegi – püüdis välja selgitada selle maamaja asukohta. Ning pärast seda juhtumit ta jällegi ühtegi korda ei lubanud pojal kannatanuga sõita. Uus maamaja asub eelmisest pooleteise kilomeetri kaugusel. Ta ei mäleta, kui kaua aega oli tal eelmine maja, see on kinnistusraamatus kirjas. Tolles majas käisid samuti tal tihti sõbrad külas. Ossiptsov ei ole seal kordagi käinud, tol ajal istus ta vangis. Tal oli kodus Narva-Jõesuus maamaja plaanid ja skeemid. Ta ei ole kellelegi mitte kunagi andnud maamaja skeeme, dokumendid olid majas, eraldi kastis, mis ei olnud lukustatud. Ta kutsus Ojara`le ainult Sergeid ja Aleksandrit, võib-olla veel paar inimest, kes olid seal pidevalt temaga. Isegi varem käinud inimesed ei suutnud selle asukohta leida. 11.09.2004.a ta ütles abikaasale, et sõidab jõhvikale. Sellisel ajal ta käib ainult jõhvikal, mitte seenel ega millegi muu järel. Abikaasa teadis, et ta sõidab jõhvikale ning tähendab, et sai aru, et sõidab maamajja. Süüdistatava V. Ossiptsovi ütluste kohaselt nad otsustasid, sõitsid sügisel. Nad sõitsid Soldino poodi, kus töötas Julia Lahtarina, tal oli seal isiklik kantseleitarvete poks. Julia selgitas, kuidas sinna kohale sõita, selgitas koordinaadid, selgitas, et V.L. il oli seal talu, mis põles ära ja et V.L. talu on värvitud erkroheliseks, nii et leida pole keeruline. Ta ütles, et ta pole uues talus käinud, aga on käinud tema poeg, kes selgitas, et talu on äärmine, rohelist värvi ja seda leida pole keeruline. Tema ja R. Vellamo sõitsid sinna Oja tallu, mis on Avinurme vallas. Seal on nagu küla, seal ei ole ainuke talu vaid on veel 7-8 talu. Nad käisid seal ringi, vaatasid seal kõiki talusid, aga rohelist värvi talu seal ei olnud. Kui nad tulid tagasi, tema koos R. Vellamoga sõitis tagasi Soldino poodi. Ta selgitas olukorda, et sõitsid seal kõik läbi ja ei leidnud seal midagi. Julia Lahtarina vastas, et järgmiseks korraks ta üritab ronida V.L. dokumentidesse ja pildistada V.L. talust valguskoopia. Kui nad tulid järgmine kord, Julia Lahtarina andis neile koopiad. Need süüdistatava ütlused on kooskõlas nii kannatanu V.L. ütlustega, kes ütles, et tema abikaasa ei ole selles talus käinud, enne kuriteo toimepanemist käis seal nende poeg kui ka tunnistajate S.Z. i ja A.E. i ütlustega, kes ei ole näinud Julia Lahtarinit Ojara talus. Seda, et V. Ossiptsov ja R. Vellamo käisid otsimas Ojara talu kinnitavad ka R. Vellamo ütlused, milles selles osas ei ole kohtul alust kahelda, kuna need haakuvad süüdistatava V. Ossiptsov`i ütlustega ning mille kohaselt käis ta koos Ossiptsoviga Avinurme piirkonnas, see oli suve lõpp, 2004.a. Täpseid nüansse ta ei mäleta, aga peale tema vahetuse lõppu kui ta tuli öisest vahetusest koju, ta võttis oma auto ja olles eelnevalt kokku leppinud Ossiptsoviga, et järgmisel hommikul sõidavad Avinurme valda otsima ühte maja. Nad ei leidnud seda maja üles, see maja pidi olema roheline, aga ühtegi rohelist maja nad seal ei leidnud. a3) R. Vellamo on eitanud enda osalemist talle inkrimineeritava kuriteo toimepanemises. Samas ei osanud süüdistatav öelda midagi selle kohta, miks S. Varakin, kellega ta enda ütluste kohaselt oli sõbralikes suhetes, ütles, et sai R. Vellamo käest teada, et V.L. abikaasa plaanib enda mehe mõrva. Süüdistatav R. Vellamo ei osanud selgitada ka, miks V. Ossiptsov peaks teda rõõnama. Käesoleval juhul on süüdistatav erinevalt eeluurimisel antud ütlustest eitanud enda viibimist 11.09.2004.a kella 16.30 paiku Ojara talu läheduses. Kohtuistungil ega ka enne seda ei ole süüdistatav esitanud selliseid andmeid, mis võimaldaksid kontrollida, kus ta viibis kuriteo 8 toimepanemise ajal. Arvestades kannatanu ja sündmuskohal viibinud tunnistajate ütluseid, mis haakuvad selles osas ka V. Ossiptsovi ütlustega, tuli V.L. talust kaks inimest, mis kinnitab kohtu siseveendumust, et sündmuskohal viibis ka R. Vellamo. Süüdistatav R. Vellamo on tunnistanud seda, et ta otsis enne 11.09.2004.a koos V. Ossiptsoviga V.L. talu, kuid ei leidnud. Kohus leiab, et nendes süüdistatava ütlustes ei ole alust kahelda, kuna need on kooskõlas V. Ossiptsovi ütlustega. Kohus leiab, et nimetatu süvendab veendumust, et ka 11.09.2004.a viibis koos V. Ossiptsov`iga Ojara talu läheduses R. Vellamo. Kohus leiab, et üldteada asjaoluna üritavad kurjategijad, kes lähevad toime panema varem planeeritud kuritegu, millel võib olla ka pealtnägijaid, enda välimust muuta ning raskendada enda hilisemat äratundmist. Kohtu sellist seisukohta kinnitavad ka V.L. ütlused, mille kohaselt V. Ossiptsov oli riietes nii, et teda ei olnud võimalik ära tunda. Ka V. Ossiptsov on kinnitanud seda, et tal oli peas nokkmüts ning R. Vellamol olid tumedad riided. Ka on kannatanu välja toonud selle, et Ossiptsov oli turskem. Vellamo oli kaks korda kõhnem. Tulistas see, kes oli suurem. Kohus leiab, et see isikukirjeldus vastab süüdistatavate välimusele. Seda, et R. Vellamo oli enda välimust muutnud tõendavad kohtu hinnangul ka süüdistatava V. Ossiptsovi ütlused, mille kohaselt auto, millega nad Ojara tallu sõitsid, oli võetud vanametalli kokkuostust ja ametlikult oli see maha kantud ning R. Vellamo vastas, et kui sõidavad Narva, siis ta tuleb tagasi ja annab selle auto Tartus vanametalli kokkuostu. Seega oli süüdistatav enne kuriteo toimepanemist juba mõelnud sellele, kuidas raskendada tema seostamist toime pandud kuriteoga, kuna maha kantud auto puhul on palju keerulisem kindlaks teha selle kasutaja. Kohus leiab, et süüdistatava V. Ossiptsovi ütlustega on tõendatud ka see, et R. Vellamo aitas kaasa kuriteo toimepanemisele. Nimelt tuleneb süüdistatava V. Ossiptsovi ütlustest, milles kohtul ei ole selles osas alust kahelda, kuna neid kinnitavad teised tõendid, et ta kohtus R. Vellamoga NarvaJõesuu kohvikus „Lemmik”. Ta rääkis talle kogu loo ära ja R. Vellamo oli hea meelega nõus, sest tal oli V.L. vastu vihavaen juba mitu aastat. Umbes 20 aastat tagasi, kui V.L. töötas metsavahina Narva-Jõesuus, siis R. Vellamo koos isaga tegid metsa, tegelesid metsaraiega ebaseaduslikult ja V.L. sattus neile peale ja sundis tagastama seda metsa. Peale selle tekkis R. Vellamol V.L. vastu vaenulik suhtumine. V. Ossiptsovi ütluste kohaselt, kui ta rääkis R.Vellamole seda, oli Vellamo kohe nõus ja ütles, et selle „kitse” pidi ära tapma juba ammu, veel 20 aastat tagasi. Lisaks ütles V. Ossiptsov, et tal pole autot, ta alles vabanes sellel ajal vanglast. Ta ütles, et tal ei ole relvi ega raha ega autot. R. Vellamo ütles, et see pole probleemiks, et endistest tagavaradest tal on jäänud veel relvad ja auto ta võtab sõbra käest.
2. b)V.L. suhtes toimepandud tapmiskatse 31.07.2006 b1) Kohus leiab, et S. Varakini poolt 31.07.2006.a kella 09.00 paiku Narvas, XXX maja juures V.L. pihta tulistamine püstolist TT on tõendatud süüdistatava S. Varakin`i enda ütlustega, milles selles osas ei ole kohtul alust kahelda, kuna seda kinnitavad teised asjas kogutud ja uuritud tõendid. S. Varakin`i ütluste kohaselt tulistas ta V.L. `it 31.07.2007.a kella 9-10 paiku hommikul, XXX tänavas maja nr X rajoonis, seal, kus on alajaam. Ka kannatanu väitis, et et tema pihta tulistas just nimelt Varakin. Ta on väga sarnane isikuga, kes tulistas. Tulistamise ajal ta ei öelnud ühtegi sõna, alguses lihtsalt naeratas. Laske oli palju, ta püüdis end nende eest kaitsta, kuid ta lasi tühjaks kogu padrunipideme. Sündmuskohaks oli XXX prospekt, ta veel ei jõudnud ületada kõnniteed. Ta ei mäleta, kas ta jõudis mõlemad vöötrajad ületada. Ta vist juba läbis mõlemad vöötrajad, sest tema kõndis kõnniteel vastu. Tulistaja ei hoidnud püstolit esimest korda käes, lask oli sihitud, tabamused olid täpsed. Esimene lask tabas kohe südamesse. Kaugus oli umbes 10 meetrit, seejärel jätkas ta talle lähenemist ja tulistas. Ta ei lugenud, kui palju laske kokku oli, aga haavu oli 8. 9 Subjektiivsest küljest eeldab tapmine tahtlust, mis peab esinema kõigi objektiivsete tunnuste surmav tegu, surm ja nendevaheline kausaalseos – suhtes. Kohus leiab, et S. Varakin pani tapmise toime kavatsetult. Vastavalt

§ 16

lg-le 2 isik paneb teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. Isik paneb teo toime kavatsetult ka siis, kui ta kujutab endale ette, et süüteokoosseisule vastav asjaolu on eesmärgi saavutamise hädavajalik tingimus. Kohtul ei ole alust kahelda nendes S. Varakini ütlustes, mille kohaselt möödasõidul nägid nad teel V.L. it. Ta ütles Ossiptsovile, et ta pööraks AS Narva Vesi suunas, ta pööras ja seejärel ta tuli autost välja. Võttis välja püstoli, tõmbas püstoli luku vinna, ajas padruni padrunisalve, kuna neid kinnitavad ka süüdistatava V. Ossiptsovi ütlused. Nende kohaselt S. Varakin ütles seisa, ta tapab V.L. kohe siin ära. Ta vajutas gaasipedaali ja nad sõitsid kiiresti sinna. S. Varakin oli erutatud seisundis, ta võttis välja püstoli, mis oli tal vöö vahel. Kohus leiab, et nimetatust järeldub see, et S. Varakin läks kindla kavatsusega V.L. iga kohtuma. Süüdistatava versiooni toimunu kohta ei pidanud kohus usaldusväärseks. S. Varakini ütluste kohaselt olid tal V.L. iga omavahelised asjad ning ta läks V.L. iga läbirääkimistele, et kas nende kokkulepe jääb jõusse või ei. Vestluse käigus V.L. iga ta küsis, kas nende kokkulepe on jõus. V.L. vastas, et kokkulepe on jõus, aga enne ta peab tapma ära Julia Lahtarina ning peale selle saab raha. Ta vastas, et ta ei kavatse üldse tappa, et ta kavatses vaid aidata infoga. Peale seda V.L. hakkas ähvardama, et kui ta loobub sellest, siis teeb ta midagi tema pere ja lapsega ning temaga klaarib arved kohe siin kohapeal. V.L. hakkas kotist välja võtma midagi, mis oli püstoli moodi. Ta võttis reflektoorselt välja püstoli ja ütles V.L. ile, et ärgu tehku äkilisi liigutusi, muidu ta hakkab tulistama. Ta ei tea, mitu lasku ta tegi. Tal ei olnud kavatsust V.L. it tappa. Kannatanu V.L. ütluste kohaselt Varakinit ta ei tunne ja ei ole kunagi temaga suhelnud, ei ole teda kunagi näinud. Esimest korda nägi teda siis, kui Varakin tema pihta tulistas. Kohtul ei ole alust kahelda nende kannatanu ütluste usaldusväärsuses. Ei kannatanu ega tunnistajate ütlused ei kinnita seda, et V.L. il oli kaasas mingi kott. Nimelt tuleneb V.L. ütlustest, et ta ei mäleta, kas tal oli õla peal kott, tal oli ainult rahakott. Ta ei mäleta, kas kott kaasas oli, seda saab teada asjade nimekirjast, mis oli tehtud kiirabis, ka politsei vormistas nimekirja. Tunnistaja S.R. i ütluste kohaselt inimesel, kes maas lamas ei olnud mingit kotti käes. Tunnistaja K.Š. i ütluste kohaselt ta ei mäleta seda, kui ta jõudis V.L. juurde, kas V. il oli kaasas kott või kilekott. Tunnistaja V.B. `i ütluste kohaselt ta ei mäleta, kas kannatanu kõrval oli kott või mitte, asfaldil tema meelest midagi ei olnud, võib-olla oli kannatanu all midagi. Tunnistaja Vladimir Vassiljevi ütluste kohaselt ta ei mäleta, kas kannatanu kõrval olid mingid esemed. Ta ei mäleta, tema meelest midagi ei olnud. Seega kohus leiab, et S. Varakin ei olnud hädakaitseseisundis, kuna selle esinemist ei kinnita ükski tõend. b2) Tõendatud leidis kohus olevat ka J. Lahtarina süü. Süüdistatava V. Ossiptsovi ütluste kohaselt teatas Julia talle, et peatada V.L. tapmist enam ei saa. Enne 31.07.2006.a nädal aega Julia Lahtarina helistas ja teatas, et V.L. sõidab tööle bussiga nr 31 ja väljub lõpp-peatuses, sealt ta läheb tööle, töötab autoga terve nädala, aga nädalavahetusel ülemus M. võtab auto tagasi ja kasutab isiklikel vajadustel. Sellepärast esmaspäeviti sõidab V.L. bussiga. Ja sellel ajal, kui V.L. väljub bussist, nad peavad ta ära tapma. Siis nädal pärast, samal ajal, pühapäeva õhtul, Julia Lahtarina ütles, et V.L. sõidab koju sama marsruudiga. Julia Lahtarina ei tühistanud peale esimest mõrvakatset 2004.a oma tellimust, vaid vastupidi igati suurendas oma tellimust ja üritas kiirustada selle täitmisega. Kohtul ei ole alust kahelda nendes süüdistatava ütluste usaldusväärsuses, kuna neid ütluseid kinnitavad ka teised tõendid ning nende ütlustega raskendab süüdistatav enda olukorda, kuna tema tegu tuleb kvalifitseerida tapmise asemel mõrvana. 10 Seda, et Julia Lahtarina pani toime talle inkrimineeritava kuriteo tõendavad lisaks süüdistatava V. Ossiptsovi ütlustele kohtu hinnangul ka kannatanu V.L. ütlused, mille kohaselt peale abikaasa ei teadnud keegi bussist nr 31, kuna ta ise ei teadnud, talle öeldi sellest pühapäeva õhtul. Toimus järjekordne kodutüli, sest tal ei olnud midagi selga panna. Julia juuresolekul toimus telefonivestlus ülemusega, ta ütles abikaasale, et läheb tööle. Enne seda ta võis sõita maamajja, kalale, jahile – abikaasa teadis kõigest.

1. juulil, kolm päeva enne tapmiskatset, oli neil konflikt olmepinnalt. Hüsteerias olles Julia ähvardas, et ta saab kõige eest. Ta vastas, et varsti saad teada. Kannatanu ütluste tegelikkusele vastavust kinnitavad tunnistaja A. M. i ütlused, mille kohaselt V.L. oli tema juures praktikal. Mäletab, et küsis, kas V. saab homme tööle tulla. V. vastas, et saab. Lahtarin ei käinud iga päev tööl. Kohus leiab, et eeltoodud tõenditega kogumis on tõendatud see, et Julia Lahtarina realiseeris enda tegevusega talle inkrimineeritava kuriteo objektiivse koosseisu, andes 31.07.2006.a hommikul andmed V. Ossiptsovile V.L. liikumise kohta ning jõusse jäi ka tema lubadus maksta V.L. tapmise eest rahalist hüvitust, mida kinnitab ka see, et pärimislepingu muutmise lepingu sõlmisid Julia Lahtarin, V.L. ja V.L. pärast teist mõrvakatset, s.o 09.11.2006.a. Kohtul ei ole alust kahelda ka S. Varakin`i ütlustes, mille kohaselt oli öeldud, et naine tellis oma mehe mõrva ja et on võimalus selles osaleda ja selle pealt teenida raha. Ta nõustus raha eest, konkreetsest summast ei olnud juttu. b3) Kuriteost osavõtjana tunnistas kohus selles episoodis süüdi V. Ossiptsovi. Kohus leiab, et V. Ossiptsovi ütlused, mille kohaselt S. Varakinil ei olnud Julia Lahtariniga otseseid kontakte vastavad tegelikkusele. Samuti pole alust kahelda selles, et Varakin viibis temaga pidevalt autos ja ta põhimõtteliselt kuulis igat kõne, mis tuli Julia Lahtarinalt, ta kuulis seda ja sai aru, et peale helinat nad sõidavad kohe sinna, kus asub V.L. ja ta tõepoolest viibis seal. Kohus leiab, et alust kahelda ei ole ka süüdistatava järgmistes ütlustes, mille kohaselt 31.07.2006.a S. Varakin võttis teda auto peale ja nad sõitsid samale kohale. Kõik kordus nagu eelmisel korral ja V.L. it seal ei olnud. Tuli välja, et eelnevalt V.L. väljus bussist, aga mitte valgusfoori kõrval, vaid kolm autot enne seda, neile polnud seda näha, ta läks Koolipõik tänavat mööda oma töö poole. Teda loomulikult jälle bussis polnud. Ta ütles Varakinile, et sõidame minema, et viigu teda koju. Tema oli roolis. Nad sõitsid tema juurde koju. See tänav asub paralleelselt V.L. töökohaga. Niipea kui jõudsid endise restorani Joala (praeguse Maxima kauplus) juurde, ilmus äkki kusagilt V.L. . Nad ei näinud, kuidas ta tee ületas ja ta läks mööda kõnniteed. S. Varakin ütles, et oota, seisa, ta tapan ta kohe siin ära. Ta vajutas gaasipedaali ja nad sõitsid kiiresti sinna. Varakin ütles, et oota jäähalli kõrval. Need süüdistatava V. Ossitpsovi ütlused haakuvad süüdistatava S. Varakini ütlustega, mille kohaselt sellel hommikul nad koos V. Ossiptsoviga ootasid V.L. it. Ta oli teadlik, et V.L. abikaasa, ta ei tea küll kumb nendest, kas esimene või teine abikaasa, tellis V.L. tapmise ja talle pakuti osaleda härra V.L. tapmises. Nad sõitsid mööda XXX tänavat Joala tänava suunas. Möödasõidul nägid teel V.L. it. Ta ütles Ossiptsovile, et ta pööraks AS Narva Vesi suunas, Ossiptsov pööras ja seejärel ta tuli autost välja. Võttis välja püstoli, tõmbas püstoli luku vinna, ajas padruni padrunisalve. Pärast ta suundus alajaama poole erasektori suunas, viskas relva välja, sealt läks jäähalli juurde, kus istus Ossiptsovi autosse. Ta teadis, et Ossiptsov on seal, nad leppisid temaga nii kokku ja teel olles ta helistas veel talle. Kohus leiab, et eeltoodud tõendeid kogumis hinnates on tõendatud see, et V. Ossiptsov pani toime talle inkrimineeritava kuriteo, s.o ta tahtlikult kallutas S. Varakinit tahtlikule õigusvastasele teole, kuna S. Varakin ei suhelnud otse J. Lahtarinaga ning samuti leidis tõendamist see, et ta osutas V. Ossiptsovi teole ainelist kaasabi, sõidutades S. Varakin`i kannatanule lähemale ja pärast ootas S. Varakinit sõiduautoga kokkulepitud kohas. 11 c) S. A. i tapmine 22.02.2007 Esmalt leidis kohus, et süüdistatavate S. Varakini ja V. Ossiptsovi ütlused, kes enda süüdi ei tunnistanud, ei ole usaldusväärsed ning tuleb tõendite kogumist välja jätta. Kohus leiab, et see, et S.A. i tapmise panid toime S. Varakin ja V. Ossiptsov on tõendatud ütluste ja olustiku seostamise protokollile lisatud fototabeliga (IV köide tl 205-220), kust nähtub, et süüdistatav V. Ossiptsov oskas uurijaid juhatada sündmuskohale ning oskas näidata, kuidas S.A. i tapmine toimus. Samuti tõendab seda ütluste ja olustiku seostamise protokollile lisatud fototabel (IV köide tl 235-242), mille kohaselt V. Ossiptsov oskas näidata kohale, kus asub tema poolt A. i tapmise juures kasutatud relv – püstol TT, padrunid, automaadi PPS salv padrunitega. Fotolt nr 9 nähtub V. Ossiptsovi poolt näidatud kohas avastatud koti sisu: automaat PPS metallist sarv koos 30 padruniga kaliiber 7, 62, karp 62 padruniga kaliiber 7, 62, karp koos 36 padruniga kaliiber 7, 62, karp koos 70 padruniga kaliiber 7, 62, püstol TT salveta, püstol TT padrunisalv. Seda, et S.A. `i tapmisel osales ka S. Varakin tõendab ütluste ja olustiku protokollile lisatud fototabel (V köide tl 70-90), kust nähtub, et S. Varakin oskas juhata kohtueelsed menetlejad sündmuskohale, kus toimus S.A. i tapmine ning ta oskas näidata ka, kuidas täpselt toimus S.A. i tapmine, s.o seostada enda ütlusi olustikuga selliselt, et need haakuvad teiste kriminaalasjas uuritud ja avaldatud tõenditega. Lisaks sellele protokollile tõendab seda, et S. Varakin osales selle kuriteo toimepanemisel ütluste ja olustiku seostamise protokoll koos fototabeliga (V köide tl 113-123), kust nähtub, et S. Varakin hoidis enda käes tulirelvi ja padruneid, nimelt võeti talt ära kärbik, 13 jahipadrunit, 1 püstoli padrun kaliibri 7, 62 püstoli jaoks, karp ja purk. Samuti tõendab seda, et S.A. i tapmises osales kaks isikut kohtu hinnangul tulirelvaekspertiis nr TB083-07/2031 (IV köide, tl 106), mille kohaselt vaadeldi korduva sündmuskoha (Vaivara vald, Riigiküla kalmistu) vaatluse käigus 14.03.2007.a ära võetud nelja padrunikesta. Ekspert jõudis arvamusele, et ekspertiisiks esitatud neljast 7, 62x25 mm püstolipadrunite TT kestadest üks kest on tulistatud ühest relvast ning kolm kesta on tulistatud teisest relvast. See tõendab kohtu hinnangul seda, et S.A. i tapmisel osales kaks isikut, kuna vähe usutav on see, et üks isik kasutas tapmise toimepanemisel kahte erinevat tulirelva. Seda, et S.A. `i tapmises osales ka S. Varakin tõendab kohtu hinnangul ka jälitusprotokoll (IV köide tl 61-81), mille puhul on kohtu hinnangul tegemist lubatud tõendiga ja millest nähtub, et 22.02.2007.a S. Varakin kasutas 22.02.2007.a telefoni enne kella 08:20 Narvas, kuid juba pärast seda Narva-Jõesuus. 22.02.2007.a kell 09:34:09 on ta helistanud isikule, kes asub Sillamäel (Silmet A). Alltoodud tõenditega on tõendatud see, et S.A. i poolt kasutatud maastur leiti Sillamäelt, mis ka kaudselt tõendab seda, et S.A. `i tapmises osales kaks isikut. Kohtu arvates tõendavad seda, et S.A. i tapmise panid toime V. Ossiptsov ja Sergei Varakin ka kannatanu L. A. a ütlused, mille usaldusväärsuses ei ole kohtul alust kahelda ning mille kohaselt ta ei tea, mis seos oli abikaasa ja Ossiptsovi vahel, tema teada nad lihtsalt said kokku ja ajasid juttu, ei ole teada, et olid ühised asjad. Tapmise ajal olid tema abikaasal must jope, hele džemper, mis värvi püksid olid, ei oska öelda. Ta sõitis ära Mitsubishiga. See, mida abikaasa rääkis Ossiptsovist, ta isiklikust elust, oletatavasti tuleneb Ossiptsovi enda sõnadest. Teiseks, jutus tihti esines hüüdnimi Boton, kui ta küsis abikaasa käest, kes see Boton on, siis ta tegi nalja, et ta nagunii ei tunne teda. Uurimise ajal keegi nimetas seda hüüdnime ja ütles, et see on Ossiptsovi hüüdnimi. Sellest tuleneb, et abikaasa suhtles Ossiptsoviga. Ossiptsov passis nende väravate ees, pärast talle ütles abikaasa, et tööleasumise eesmärgil. Kui mees sõitis tööle, siis isik jalutas väravate juures, ronis selle peale ja nägi mehhanismi, kuidas töötavad nende väravad, ta ronis selle peale. Ta küsis mehe käest, mida see mees teeb nende väravate ees ning uurib, kuidas nad töötavad. Ja kuna ta teadis, et see mees kunagi kedagi õhku lasi, siis ta ütles, et veel kord teda näeb, siis kirjutab politseile avalduse. Sellest ajast alates abikaasa üritas Ossiptsovi kohta talle mitte rääkida. Nendega koos autos on sõitnud mingi onu 12 Volodja, seda ütles tema noorem poeg. Tema abikaasa keelas pojal rääkida selle kohta, et nendega sõidab onu Volodja, et ta ei muretseks. Kannatanu L. A. a ütlustega haakuvad tema poja tunnistajana üle kuulatud J. A. i ütlused, milles tuleneb samuti see, et vahetult enne tema isa tapmist suhtles S.A. V. Ossiptsov`iga, kes tahtis tema isalt raha. Nimelt tuleneb selle tunnistaja ütlustest, et ta tunneb Vladimir Ossiptsov`i. Ajavahemikul 2006-2007 õppis ta
2. koolis Narvas. Ta saabus kooli autoga isaga. Isa on S.A. . Ossiptsov on sõitnud nendega koos kokku kolm korda. Esimene kord on siis, kui ta tuli juurde, avas ukse ja tervitas tema isa. See oli bussipeatuses Tralfloti juures. Ossiptsov tervitas ja tema isa pakkus teda sõidutada. Ossiptsov ütles, et töötab metsas, tegeleb metsa väljaraiumisega. Esimene kord, kui isa sõidutas Ossiptsovi oli sügisel. Teine kord paari päeva pärast. Samamoodi ta tuli ja palus sõidutada. Ossiptsovi ja isa vahel oli jutuajamine, nad rääkisid oma tööst. Isa küsis, kus Ossiptsov töötab. Ta ütles, et töötab metsas politseist kaugemal. Metsas surnuaia juures. Nagu isa kodus rääkis palus Ossiptsov isalt raha. Isa palus teda emale mitte öelda seda. Jutt käis viiest tuhandest dollarist või midagi sellist. Isa keeldus. Kolmandal korral sõitsid nad kooli, Ossiptsov tuli järgi. Raha ta küsis peale kolmandat korda. Neil oli Mitsubishi. Talle esitati eeluurimisel isik äratundmiseks. Ta tundis ta ära. Ossiptsovil on näol suur kriim. Ta nägi viimati Ossiptsovi umbes pool nädalat enne isa tapmist. Ta sai teada, et see isik on Ossiptsov peale esimest korda, seda ütles talle isa. Isa ütles, et see on Ossiptsov ja see on vana tuttav. Subjektiivsest küljest eeldab tapmine tahtlust, mis peab esinema kõigi objektiivsete tunnuste surmav tegu, surm ja nendevaheline kausaalseos – suhtes. Kohus leiab, et S. Varakin ja V. Ossiptsov panid tapmise toime kavatsetult. Vastavalt

§ 16

lg-le 2 isik paneb teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub või vähemalt peab seda võimalikuks. Isik paneb teo toime kavatsetult ka siis, kui ta kujutab endale ette, et süüteokoosseisule vastav asjaolu on eesmärgi saavutamise hädavajalik tingimus. Kohus leiab, süüdistatavate poolt kavatsetult tapmise toimepanemist kinnitab see, et kuriteo toimepanemiseks oli valitud kõrvaline koht ning süüdistatavad olid kuritegu ettekavandanud, olles relvadega varustatud ning nähtuvalt ütluste ja olustiku seostamise protokollile (V köide tl 86) lisatud fototabelis asuvast fotolt nr 17 osutas S. Varakin augule, mis on värskelt liivasse kaevatud nelinurga kujuline inimese keha järgi pikkusega 2 meetrit ja laiusega 1, 5 meetrit. Sügavusega umbes meeter. Kohus leiab, et kõigi uuritud ja avaldatud tõendite pinnalt leidis tõendamist see, et süüdistatavad panid neile inkrimineeritava kuriteo toime kaastäideviijatena ning neil esines ühine teootsus, nad olid ära jaganud enda rollid ning mõlemad andsid ka kuriteo toimepanemisel olulise teopanuse, kuna tõendamist leidis see, et S.A. i tapmisel oli kasutatud kahte erinevat relva. Kohus leiab, et see, et süüdistatavad panid neile inkrimineeritava kuriteo toime kaastäideviijatena tõendavad ka ütluste ja olustiku seostamise protokollidele lisatud fototabelid (IV tl 205-220 ja V köide tl 70-90), millest nähtub, et süüdistatavad on sündmuskohale saabunud erinevate mootorsõidukitega, V. Ossiptsov saabus S.A. `i maasturiga Mitsubishi ja S. Varakin saabus teise sõidukiga. Nendest fototabelitest nähtub ka see, et mõlemad süüdistatavad tulistasid S.A. i. V. Ossiptsov tulistas S.A. i foto nr 7 kohaselt (IV köide tl 211) ja S. Varakin foto nr 11 (V köide tl 80) kohaselt. d) V. Ossiptsovi ja S. Varakini süüdistus

§ 214lg 2 p-de 2,4 järgi.

Ka selles episoodis leidis kohus, et süüdistatavate ütlused ei ole usaldusväärsed ning tuleb tõendikogumist välja jätta. Kohus peab paljasõnaliseks ja eluliselt mitteusutavaks seda, et S. Varakin enda ütluste kohaselt koostas kaks erinevasisulist kirja L. A. a`le ning politseitöötajad viisid S. Varakin`i autost selle kirja, mis sisaldas ähvardust L. A. a piirdeaia väravale. Arusaamatuks jääb, miks politseitöötajad oleks 13 pidanud midagi sellist tegema. Usutav ei ole ka see, et S. Varakin ei tea, millise kirja ta ära saatis. Süüdistatav S. Varakin on kohtuistungil andnud ka vastuolulisi ütlusi seoses selle kuriteoga, mis annab samuti aluse pidada tema ütluseid ebausaldusväärseks. Nimelt on ta enda ütlustest väitnud, et jah, ta tõepoolest koostas selle kirja Ossiptsovi korteris, aga L. A. ale seda ei saatnud, nad saatsid talle teise kirja variandi. Seega on süüdistatav toonud välja selle, et nad tegutsesid koos V. Ossiptsoviga. Natuke hiljem on ta aga vastanud prokuröri küsimusele, et V. Ossiptsovil ei olnud mitte mingit osalust. Eeluurimisel ta andis neid ütluseid, mida temalt nõuti selleks, et laimata enda kaasosalist Ossiptsovi, et panna kogu süü temale. Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et S. Varakin`i ütlused kui ebausaldusväärsed tuleb jätta seoses selle kuriteoepisoodiga tõendite kogumist välja. Samuti leiab kohus, et süüdistatava V. Ossiptsovi ütlused on ebausaldusväärsed ja paljasõnalised selle kohta, et ta ei nõudnud L. A. a`lt raha, ta oli vastupidi sellele vastu. Kohus leiab, et see ei ole eluliselt usutav, arvestades seda, et kohtus leidis tõendamist see, et V. Ossiptsov ja S. Varakin pandi toime eelnevalt grupis S.A. `i tapmise ning ka seda, et ta oli tema enda ütluste kohaselt aastatel 2004-2007.a töötu, milles kohtul ei ole alust kahelda ning seetõttu ta vajas raha elamiseks. V. Ossipovi osalust talle inkrimineeritava kuriteo toimepanemises kinnitab ka sõrmejäljeekspertiisiakt nr SS-0379-07/3688 (IV köide tl 116-118), mille kohaselt ähvarduskirjalt avastatud kuus isiku identifitseerimist võimaldavat sõrmejälje fragmenti on jätnud Riiklikku sõrmejälgede registrisse kantud kontrollitav Vladimir Ossiptsov (sünd 12.04.1963) parema käe nimetissõrmega (neljal korral) ja vasaku käe pöidla ning nimetissõrmega. Kohus leiab, et süüdistatavad V. Ossiptsov ja S. Varakin panid väljapressimise toime kaastäideviijatena, kuna mõlemal oli ühine teootsus, mõlemad puutusid kokku ähvarduskirjaga ning mõlemad andsid kuriteo toimepanemisel olulise teopanuse, arvestades seda, et enne nimetatud kuriteo toimepanemist olid nad grupis toime pannud S.A. i tapmise ning varasemalt olid nad ka mõlemad osalenud kuriteos kannatanu V.L. vastu. e) S. Varakini, R. Vellamo ja D.G süüdistus

§ 415lg 1 järgi.

e1) Siinkohal lähtus kohus V. Ossiptsovi ütlustest, et ta on näinud S. Varakinil lõhkeaine elemente. Ta on näinud vorstikujulist eset, midagi väga sarnast plastiliiniga, paindub. Üldkoguses vist umbes 300 grammi. Ta ei uurinud eriti, tumedat värvi oli, oli painduv nagu plastiliin. Kohtul ei ole alust kahelda nende V. Ossiptsovi ütluste tegelikkusele vastavuses. Vastavalt ekspertiisiaktile nr PL-31-07/5036 (VI köide tl 39-41) 07.09.2007.a garaaži läbiotsimisel teostati demineerimine ja võeti S. Varakinilt ära kaugjuhtimispult, 10 akut, valge riidega elektritööriista Metabo plastikkast, valget värvi ained kondoomides koos poolläbipaistvast plastikust kasti tükkidega ja elektridetonaator. Ekspert jõudis järeldusele, et

1. Pakendis nr 1 olid plastmassist tööriistakohver „Metabo” ja valget värvi riidetükk. Pakendis nr 2 kümme akupatareid, tõenäoline raadiosignaali vastuvõtja koos pingeadapteri ja erinevate juhtmetega ning kaugjuhtimispult. Pakendis nr 4 olid purustatud videokasseti ümbrisesse ja kondoomidesse pakendatud 473 g ANFO tüüpi lõhkeainet ja 83, 2 g lõhkeainet ammoniiti. Pakendis 5 olid vasetatud korpusega lühiviite elektridetonaator. Objekte võidi kasutada improviseeritud lõhkeseadeldises.
2. Lõhkeained ja elektridetonaator olid kasutuskõlblikud, raadiosignaali vastuvõtjast ja kaugjuhtimispuldist kooslus ei olnud töökorras (võis olla kahjustatud demineerimistööde käigus). Tervena säilinud akupatareid ja 230V/12V pingeadapter olid kasutuskõlblikud.
3. Esitatud objektidest oli võimalik valmistada improviseeritud lõhkeseadeldist, objektid võisid olla isevalmistatud lõhkeseadeldise osad. Lisaks eeltoodud tõenditele tõendavad S. Varakini poolt talle inkrimineeritava kuriteo toimepanemist läbiotsimisprotokoll 07.09.2007.a (IV köide tl 25-32), mille kohaselt otsiti läbi 14 süüdistatava Sergei Varakini sõiduauto Seat-Toledo ning mille kohaselt Sergei Varakin andis vabatahtlikult välja lõhkeseadeldise kaugjuhtimispuldi, mis asub juhiukse taskus. Pult on valget värvi plastmassist korpuses. Kohus leiab, et eeltoodud tõenditega kogumis leidis tõendamist see, et S. Varakin täitis enda tegevusega talle inkrimineeritava kuriteo objektiivse koosseisu, ta soetas ja hoidis 2007.a juulis lõhkeseadeldist Narvas GÜ Dalni garaažiboksis nr 15 kuni 07.09.2007.a, mil see oli politsei poolt ära võetud. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, mille kohaselt oleks S. Varakinile väljastatud luba lõhkematerjali käitlemiseks ja seega on tegemist ebaseadusliku lõhkeseadeldise käitlemisega. e2) Seda, et D.G pani toime lõhkeseadeldise ja selle olulise osa ebaseadusliku käitlemise on tõendatud süüdistatav V. Ossiptsovi ütlustega, mille kohaselt nad omavahel S. Varakiniga nimetasid D.G „Kulibin” – see on selline vene rahvustegelane, kes oskab kõike. Varakin rääkis pidevalt, et ta viibib Kulibini juures, et Kulibinile on vaja lõhkeseadme valmistamiseks erinevaid detaile – lampe, juhtmeid, patareisid ja muud. Varakini sõnadest D.G tegi selle lõhkeseadeldise. Tema seda seadeldist ei näinud, aga ta sai aru niimoodi, et see oli hoiul Varakini garaažis. Kohus leiab, et pole alust kahelda nende süüdistatava ütluste tegelikkusele vastavuses, kuna nende sisu haakub jälitusprotokollis (VI köide tl 29-38) kajastatuga. Kohus leiab, et nimetatud protokoll on kasutatav tõendina ning selle sisu tõendab nii S. Varakini, R. Vellamo kui D.G poolt lõhkeseadeldise ja selle olulise osa ebaseaduslikku käitlemise objektiivse koosseisu täitmist. Nimetatud protokollist tuleneb, et 20.07.2007.a kell 12:33:57 toimunud telefonivestluses küsis Ossiptsov Varakinilt: „Mis selle ....”Kulikovskiga” on?. Sellele vastav S. Varakin: „№h õhtul vaja helistada – ma ju polnud liinil .... ma arvan et vaja ära võtta ... sest juba siis oli valmis!”. Kohus leiab, et nimetatud telefonivestlus kinnitab V. Ossiptsovi ütluste tegelikkusele vastavust, mille kohaselt nad nimetasid D.G Kulibiniks ning sellest nähtub ka see, et V. Ossiptsov oli teadlik sellest, et D.G tegi S. Varakinile lõhkeseadeldise. Seda, et ka R. Vellamo täitis enda tegevusega lõhkeseadeldise ja selle olulise osa ebaseadusliku käitlemise objektiivse koosseisu tõendab kohtu hinnangul telefonikõne S. Varakini ja R. Vellamo vahel 20.07.2007.a kell 15:43:00, kus S. Varakin ütles R. Vellamole: „Kuule... räägi veelkord „Kulibiniga”: „jah” – jah, „ei” – ei .... Kui „ei”, siis vaja kõik ära võtta ja las müüb selle .... 4 „sõrmekest” ja selle .... puldi!”. Kohus leiab, et see telefonivestlus tõendab seda, et R. Vellamo leppis S. Varakini palvel D.G-ga kokku lõhkeseadeldise valmistamises ning andis selle valmistamiseks vajalikud osad D.G-le üle. Nimetatud kõnest ilmneb ka see, et süüdistatavad ei tahtnud välja öelda, mis asi täpselt D.G käes oli, vältimaks seda, et avastatakse nende ebaseaduslik tegevus. Seda, et lõhkeseadeldise pidi valmistama D.G tõendab kohtu hinnangul ka 20.07.2007.a telefonikõne R. Vellamo ja D.G vahel 15:48:04, mille kohaselt S. Varakin ütles: „Võib-olla ta see .... lihtsalt räägib kuidas, aga meie paneme ise kokku?!” ning S. Varakini küsimus: „Aga mis ta siis ütles, et ta oskab?!”. Samuti tõendab seda 20.07.2007.a kell 18:18:54 toimunud telefonikõne R. Vellamo ja S. Varakini vahel, kus S. Varakin küsib: „Aga mis ta ei lahendanud küsimust?”. R. Vellamo vastas: „Lahendab.” Samuti tõendab seda, et D.G valmistas lõhkeseadeldise 21.07.2007.a kell 12:04:26 toimunud telefonivestlus R. Vellamo ja S. Varakini vahel, kus S. Varakin ütles: „Aaaa.... Kulibinile...! Vaja muidugi maksta ....! Kas ta .... pani kokku?”. Vellamo vastas: „№jah!”. Kohtu arvates kinnitab see telefonikõne seda, et D.G ei müünud S. Varakinile signalisatsiooniploki, vaid valmistas hoopis lõhkeseadeldise. Kohtu arvates tõendab 21.07.2007.a kell 12:06:36 toimunud telefonikõne V. Ossiptsovi ja S. Varakini vahel, seda, et D.G sai lõhkeseadeldise valmis. Nimelt tuleneb S. Varakini ütlustest: 15 „Pole mingisugust ägenemist! Lihtsalt polnud võimalik helistada! Lühidalt .... praegu Kulibin helistas! Kõik! Täitis kõik ära, tegi kõik ära! Ei tulnud tal välja! Lühidalt, ta tegi seal midagi ringi! Ossiptsov vastas: „Siis sõida – võta ära!”. Seda, et R. Vellamo andis D.G poolt valmistatud lõhkeseadeldise üle S. Varakinile tõendab kohtu hinnangul 21.07.2007.a kell 18:45:27 toimunud telefonikõne R. Vellamo ja S. Varakini vahel, kus S. Varakin küsis: „Selge! №h aga see seal ... see on kohal!”, millele R. Vellamo vastas: „Jah!”. S. Varakin teatas: „№ kõik siis ... Olgu, tule välja! Ma olen all .... olen all ... kohe sõidan kohale!”. Telefonikõnest, mis toimus 21.07.2007.a V. Ossiptsovi ja S. Varakin`i vahel 19:39:03 nähtub kohtu hinnangul see, et S. Varakin sai lõhkeseadeldise kätte. Nimelt teatas ta V. Ossiptsov`ile: „Olin Kulibini juures, meil on „värgiga” probleem!”. V. Ossiptsov küsis: „Millega?”. S. Varakin vastas: „Tootega on probleem! (viled) ma helistan tagasi, ta just praegu helistab mulle ...”. Kohus leiab, et sellest telefonikõnest tuleneb samuti see, et S. Varakin rääkis lõhkeseadeldisest, kuna ta ei tahtnud välja öelda, millest täpselt jutt käis, kasutades sellised ebamääraseid ja paljusid esemeid hõlmavaid sõnu nagu „värk” ja „toode”. Seda, et S. Varakin tegeles lõhkeseadeldise ebaseadusliku käitlemisega tõendab kohtu hinnangul ilmekalt ka 21.07.2007.a kell 19:40:39 toimunud telefonikõne V. Ossiptsovi ja S. Varakini vahel, kus S. Varakin teatas, mida D.G talle rääkis: „ Lühidalt probleem nr üks: nelja „sõrmekesega” – lendab mikroskeem .... Ta räägib: „..... mikroskeemi ma leidsin, tuleb üks „sõrmeke” teha! Neli ei tule välja mikroskeem „lendab laiali”! „Selle probleemi lahendasin ära!” Teine probleem on akuga: patareid jätkub 20 minuti tööks! Suur tarbimine! Ta räägib: „..... Vaatan esmaspäeval .... on vaja väikese kruvikeeraja akut!” Patarei, räägib, „ei keri” ... puldile ....” Kohtu hinnangul tõendab seda, et S. Varakin valdas ebaseaduslikult lõhkeseadeldist ka telefonikõne R. Vellamo ja S. Varakini vahel, mille kohaselt S. Varakin teatas: „№ jah...! Homme kah! № täna oleme kõik ette valmistanud, homme neid ...tahame talle juba „ära panna”! Seda, et telefonivestlustes mõeldi „Kulikovski” ja „Kulibini” all D.G tõendavad kohtu arvates lisaks ka telefonikõned D.G ja S. Varakin`i vahel 25.07.2007.a kell 13:28:57 ja 13:29:48 ning nendele 25.07.2007.a kell 13:30:10 järgnenud telefonikõne V. Ossiptsovi ja S. Varakin`i vahel, kus S. Varakin teatas järgmist: „ Ei ma pole unustanud! Ma lahendan praegu laadijaga seotud küsimust! Ei lae! № leidsin nüüd jälle „Kulibini” .... vot! Praegu ta võtab ära ... ja ma sõidan kohale! Ei! Meie „värgi” laadimiseks! ... Lühidalt, tule välja! Ma juba annan temale üle! № ta juba tuleb!” Subjektiivsete tunnuste poolest eeldab vaadeldav süüteokoosseis tahtlust. Süüteokoosseis on realiseeritud, kui süüdlane pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Kohus leiab, et süüdistatavad panid neile inkrimineeritava kuriteo toime otsese tahtlusega. Vastavalt

§ 16

lg-le 3 isik paneb teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Kohus leiab, et kõik süüdistatavad said aru, et nad panevad toime lõhkeseadeldise ja selle olulise osa ebaseadusliku käitlemise ja tahtsid seda. 3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav D.G , kannatanu L.P. , süüdistatav Vladimir Ossiptsov ja tema kaitsja advokaat Igor Belugin, süüdistatav Julia Lahtarina ja tema kaitsjad advokaadid Vladimir Odinokov ja Andres Veski, süüdistatav Roman Vellamo kaitsja advokaat Allan Valk ning süüdistatav Sergei Varakin. Apellatsioonides esitatud taotlused ja põhiväited on kokkuvõtlikult järgmised. 3.1 D.G vaidlustab apellatsioonis enda süüditunnistamist ja karistamist

§ 415lg 1 järgi, samuti talle mõistetud karistust.

16 3.1.1 Apellant kinnitab, et tema ei ole lõhkeseadeldist valmistanud ning kriminaalasjas puuduvad ka sellekohased tõendid. Tema müüs ainult S. Varakinile auto signalisatsioonibloki, mille kasutamise eesmärkidest ei teadnud tema midagi. Lõhkeseadeldisel puuduvad temale viitavad jäljed, samuti oli tegemist eraldi seisvate tükkide, mitte aga kokkupandud lõhkeseadeldisega. 3.1.2

§ 121

osas on kohus jätnud tähelepanuta kannatanu ütlused selle kohta, et vahejuhtum oli osaliselt kannatanu enda poolt provotseeritud. Samuti palub D.G mõista talle selle teo eest rahaline karistus. Uusi kuritegusid ta toime ei ole pannud, tal on kindel töökoht, pere ja lapsed. 3.1.3 D.G on esitanud ka määruskaebuse, milles vaidlustab temalt väljamõistetud menetluskulusid. Advokaat A. Belõševa õigusabi talle ei osutanud, vaid pigem vastupidi, oli talle kahjuks. Kindlasti ei saanud ta osutada õigusabi 1043.46 euro eest. Määruskaebuses kiidab D.G küll teist kaitsjat advokaat V. Rogulskit, kuid tema kasuks välja mõistetud 3264.69 euroga ta samuti nõus ei ole. Ka on teostatud kriminaalasjas DNA-ekspertiis, mille eest tasumisega ta nõus ei ole, kuna tema DNA-d selle käigus ei leitud. 3.2 Kannatanu L.P. palub tühistada maakohtu otsus D.G süüditunnistamises ja karistamises

§ 121järgi, samuti talle liitkaristuse mõistmise osas.

3.2.1 Kannatanu kinnitab, et D.G teo tulemusel tema tervis ei kahjustunud, samuti oli vahejuhtum tema enda poolt provotseeritud. Maakohus on seega rikkunud materiaal- ja menetlusõigust D.G süüditunnistamisel, kuivõrd tervisekahjustuse tekitamine ei ole leidnud tõendamist. 3.2.2 Samuti ei vasta mõistetud karistus süüdimõistetu isikule. Kannatanu palub karistuse mõistmisel arvestada tema tervisliku seisukorraga, samuti tema lähedase surmaga. 3.3 V. Ossiptsovi kaitsja palub tühistada maakohtu otsus enda kaitsealuse osas tervikuna. 3.3.1 Kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et V. Ossiptsov pani 11.09.2004 toime V.L. mõrvakatse. Süüdistatav oli seal piirkonnas vaid selleks, et teha kindlaks, kas nõustuda J. Lahtarina ettepanekuga tappa V.L. . Relv oli tal kaasas jahipidamise eesmärgil. Ta otsustas pakkumisest keelduda ning hakkas sündmuskohalt lahkuma, kui V.L. teda jälitama hakkas. Tulistas ta kannatanu suunas vaid tema hirmutamiseks, vigastuse pidi kannatanu saama mingil muul viisil kui kuulist. Osundades RKKK otsustele nr 3-1-1-130-05 ja 3-1-1-122-03 leiab kaitsja, et süüdistuses ei ole piisava konkreetsusega avatud omakasu motiiv kui mõrva kvalifitseeriv tunnus. 3.3.2 Apellant ei ole nõus ka V. Ossiptsovi süüditunnistamisega V.L. mõrvakatses osalemises 31.07.2006. Süüdistatav kinnitas, et S. Varakinile tema midagi pakkunud ei olnud. Süüdistatav sattus olukorda, kus J. Lahtarina šantažeeris teda V.L. tapmiskatses osalemisega, teisalt näitas S. Varakin üles tapmistahtlust. V. Ossiptsov on kinnitanud, et ta osales sündmustes vaid V.L. tapmise ärahoidmise eesmärgil. 31.07.2006 väljus S. Varakin tema jaoks ootamatult autost, kusjuures S. Ossiptsov lootis, et kesklinnas kaassüüdistatav midagi ette ei võta. Seega võiks tema käitumine vastata kuriteost mitteteatamise tunnustele. 3.3.3 V. Ossiptsovi süüditunnistamise osas S.A. i mõrvas märgib kaitsja, et kui kohus jõuab järeldusele süüdistatava süüdiolekust, peab kohtuotsus ümber lükkama kõik süüdistatava 17 põhjendused, mis ta esitas oma kaitseks. Jättes V. Ossiptsovi ütlused tõendikogumist välja, rikkus kohus KrMS § 63 lg 1 sätteid, mille kohaselt on tõendiks ka süüdistatava ütlus. 3.3.4 Apellatsioonis vaidlustatakse ka V. Ossiptsovi süüditunnistamine väljapressimise episoodis. Apellant kajastab esmalt maakohtu otsuses sisalduvaid motiive, märkides seejärel, et jättes S. Varakini ütlused tõendikogumist välja, rikkus kohus KrMS § 63 lg 1 sätteid, lugedes mõlema süüdistatava esitatud versiooni toimunust ebausaldusväärseks. Kriminaalasja materjalid V. Ossiptsovi selgitusi aga ümber ei lükka. 3.3.5 Lõpetuseks leiab kaitsja, et V. Ossiptsovi käitumine võib vastata mõnele muule

-i koosseisule. Samas märgib ta, et süüdistuse esitamine – ka kergemat vastutust ette nägevate sätete järgi – ei ole kaitse ülesanne, mistõttu ta neid kohtule välja ei paku, taotledes üksnes enda kaitsealuse käitumise ümberkvalifitseerimist ja talle mõistetud karistuse kergendamist. Ühtlasi palub ta tühistada maakohtu otsus kannatanu tsiviilhagi rahuldamise osas. 3.4 Maakohtu otsuse on vaidlustanud ka V. Ossiptsov, taotledes kriminaalasja läbivaatamist uue kohtukoosseisu poolt maakohtus. 3.4.1 Apellant kinnitab, et tema ei ole kuritegusid toime pannud ning ta on süüdi tunnistatud kaassüüdistatavate S. Varakini ja R. Vellamo valeütluste alusel. Kõik nende eeluurimisel antud ütlused on võltsing, mis on saadud politseinike poolt avaldatud surve tulemusel. Peamiselt keskendubki apellant eeluurimisel antud ütluste kajastamisele. 3.4.2 V. Ossiptsovi kinnitusel oli V.L. kindlustatud suurele summale rahale ning seetõttu oli ta huvitatud tapmiskatse lavastamisest. Selle jaoks oli tal ka tarvis õhku tulistamist, mida süüdistatav enda kinnitusel tegigi. Samuti oli V.L. seotud kuritegudega, mistõttu ajasid teda taga endised „kompanjonid“. V.L. soovis, et selle lavastatud kuriteo tulemusel võtaks politsei ta kaitse alla, samuti soovis ta saada relvaluba. Kuriteo uurijateks olid seejuures tema sõbrad. Tema tulistas ainult õhku, seetõttu pole tegemist tapmiskatsega ning ta tuleb süüdistuse selles punktis õigeks mõista. 3.4.3 Apellatsioonis selgitab V. Ossiptsov sedagi, et tema kuriteo kaasosalisel R. Vellamol oli enda isiku varjamiseks peas parukas. Süüdistatava kinnitusel olid kuriteo organisaatoriteks J. Lahtarina ja R. Vellamo; viimane hankis kannatanu tapmise eesmärgil D.G-lt lõhkekeha. 3.4.3 Puutuvalt V.L. tapmiskatsesse 31.07.2006 on apellandi väited sisult samad, mis on kajastatud tema kaitsja apellatsioonis (vt p 3.3.2). Kui tema ei oleks kuriteo kaasosalisi takistanud, oleks kannatanu tapetud. 3.4.4 Ka ei ole V. Ossiptsov nõus enda süüditunnistamisega S.A. i tapmises, kinnitades, et kaassüüdistatav S. Varakin annab tema kohta valeütlusi. Valeütlusi annab ka kannatanu J. A. . Samas kinnitab V. Ossiptsov apellatsioonis näiteks sedagi, et kõik lasud kannatanu pihta tehti siis, kui ta oli veel elus. Kuuli, mille väidetavalt tulistas tema siis, kui kannatanu veel autos oli, ei ole aga leitud. Nad läksid kannatanult raha välja pressima, võttes kaasa relvad, ning V. Ossiptsovi kinnitusel pani tapmise hirmu tõttu toime S. Varakin. Ühtlasi kinnitab apellant, et väljapressimist tema toime pannud ei ole – ta ei ole sellise kirja koostamiseks võimelinegi. 3.5 J. Lahtarina kaitsja V. Odinokov palub maakohtu otsus tühistada ja tema kaitsealune õigeks mõista. 18 3.5.1 Kaitsja hinnangul ei ole prokurör taganud kriminaalasja uurimise igakülgsust ja tulemuslikkust, mille tulemusel on alandatud J. Lahtarina inimäärikust ja kahjustatud tema tervist. Prokurör on rikkunud ka KrMS § 300 sätteid, J. Lahtarina süü ei ole leidnud tõendamist, mistõttu tuleb ta õigeks mõista. 3.6 Maakohtu otsuse tühistamist J. Lahtarina süüditunnistamises ja karistamises palub ka tema teine kaitsja advokaat A. Veski. 3.6.1 Kaitsja hinnangul on kohus tutvunud tõenditega, mida kriminaalasjas avaldatud ei ole, mida apellant peab kriminaalõiguse oluliseks rikkumiseks. Kohtu järeldused J. Lahtarina süü tõendatuse kohta on äärmiselt meelevaldsed. Pärimisleping ei tõenda J. Lahtarinal motiivi olemasolu enda abikaasa tapmiseks, iseäranis arvestades pärimislepingu muutmise lepingut. Isegi kui J. Lahtarina suhtles mingil määral V. Ossiptsoviga, siis ei ole tõendeid selle kohta, et see sisaldas tapmisele kihutamist. Seejuures on kohus lugenud V. Ossiptsovi ütlused usaldusväärseks vaid osas, milles need süüstavad J. Lahtarinat ning sedagi mööndustega. Põhjendamatu on tuginemine ka tunnistaja T.S. ütlustele, tunnistaja I. G. ütlused on J. Lahtarina süüküsimuse osas täiesti ilma tähenduseta. 3.6.2 V. Ossiptsovi ütlused seab kahtluse alla ka fakt, et S. Varakini ja R. Vellamo ütluste kohaselt ei tundnud neist kumbki ei J. Lahtarinat ega V.L. it. Tõendamata on ka kohtu seisukoht selle kohta, et S. Varakin nägi, kuidas J. Lahtarina kohtus Narva-Jõesuus bussi nr 31 peatuses V. Ossiptsoviga. Kannatanu arusaama, et tema tapmiskatsete taga on J. Lahtarina, kujundas politseist saadud info ning tema ütlused ei pruugi seetõttu olla objektiivsed. 3.6.3 Meelevaldne ja mitteusutav on ka kohtu arutluskäik selle kohta, et J. Lahtarina saatis nende poja kannatanuga maamajja kaasa selleks, et poeg jätaks meelde selle asukoha. Kohus on refereerinud V.L. ütlusi selle kohta, et isegi seal varem käinud inimesed ei suutnud selle asukohta leida. Tõsiseltvõetav ei ole ka kohtu järeldus, et J. Lahtarina andis V. Ossiptsovile maamaja asukoha plaani. Ka S. Vellamo on kinnitanud, et mingit plaani neil talu otsides kaasas ei olnud. Samuti olnuks V. Ossiptsovil võimalk saada kinnistu plaan kas kinnistusraamatust või maakatastrist. Millelegi tuginemata on kohus asunud seisukohale, et J. Lahtarina töötas Soldino kaupluses juba aastal 2004. Samuti leiab kaitsja, et kuigi kohus on jätnud tõendite kogumist välja ühe jälitustoimingu protokolli (ja mida apellant ei vaidlusta), oleks kohus pidanud analüüsima selles sisalduvat teavet, kuna see viitas tõendite tahtlikule loomisele V.L. poolt. 3.6.4 31.07.2006 toimepandud tapmiskatse episoodis on kohus tuginenud S. Varakini ütlustele selle kohta, et naine tellis enda mehe mõrva. Siinkohal ei ole kohus arvestanud sellega, et kogu see S. Varakini poolt edastatud info pärines V. Ossiptsovilt, mistõttu tema ütlused ei saa olla tõendiks. Samuti tuleneb S. Varakini ütlustest, et nad jälitasid V.L. it ning teadsid, et ta tuleb esmaspäeviti bussiga tööle. Seega ei pidanud see teave pärinema J. Lahtarinalt. Et V.L. pidi sel päeval tulema tööle, teadsid ka tema kaastöötajad. Seejuures ei ole tõendatud, et J. Lahtarina oleks teinud V. Ossiptsovile mingi kõne. 3.7 Enda õigeksmõistmist taotleb esitatud apellatsioonis ka J. Lahtarina. Mahuka ning sisult äärmiselt segase apellatsiooni põhiväited on järgmised. 3.7.1 J. Lahtarina leiab, et kriminaalasja on uurinud V.L. lähedased sõbrad, mis on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Seejuures viitab süüdistatav 31.07.2006 toimunud tulistamisele, kus kannatanu jalga jäi pidama kuul. Tema nõudis kuuli kohest eemaldamist ja saatmist ekspertiisi, mida aga ei tehtud. Samuti ei tehtud tulistajast fotoroboti abil pilti, nagu ta 19 nõudis. Kohus ei ole üritanud kuriteo tegelikke motiive välja selgitada, samuti on korrigeerinud kohtuistungi protokolli vastavalt vajadustele, võltsitud on kriminaalasjas sisalduvaid tõendeid. 3.7.2 Apellandi kinnitusel annab V. Ossiptsov teda süüstavaid valeütlusi, millele ei ole aga tähelepanu pööratud. Ühtlasi väidab J. Lahtarina, et V. Ossiptsov suhtus nii temasse kui tema abikaasasse vaenulikult. Peres olid suhted tegelikkuses head (apellandi sõnastuses valitses peres „küllus, armastus ja üksteisemõistmine“) ning V.L. it veendi politsei poolt selles, et mõrvakatsete taga on tema. J. Lahtarina annab apellatsioonis mõista, et tegelikkuses tahtis J. Lahtarin tappa hoopis teda. Asjaga on seotud ka tunnistajana ülekuulatud J. M. , kes on J. Lahtarina kinnitusel tuttav kõigi mõrvakatsete osalistega. 3.7.3 V. Ossiptsov kinnitas, et maja plaanid sai ta J. Lahtarina käest poes „Soldino“; aastal 2004 tema seal aga ei töötanud. Talus, kus toimus esimene tapmiskatse, käis äärmiselt palju inimesi ning tema selle asukohta kellelegi ei edastanud. Tema abikaasal oli ka teisi pärijaid, sh alaealisi, mistõttu sõlmitud pärimisleping ei oleks talle mingit majanduslikku kasu andnud. 3.8 R. Vellamo kaitsja advokaat A. Valk palub maakohtu otsus tühistada ja süüdistatav õigeks mõista. Alternatiivselt taotleb kaitsja mõistetud karistuse kergendamist. 3.8.1 Kaitsja hinnangul puuduvad otsesed tõendid, mis lubaks seostada R. Vellamot 11.09.2004 toimunud tapmiskatsega. Peamise tõendina on kasutatud kaassüüdistatava V. Ossiptsovi ütlusi, mida ei ole aga hinnatud tervikuna; kui seda oleks tehtud, oleks kohtule selge nende ütluste absoluutne ebausaldusväärsus. Nii on ta väitnud, et kõik relvad ja laskemoon pärines R. Vellamolt, mida ei ole aga suudetud aga tuvastada. Väide selle kohta, et R. Vellamol oli kannatanu suhtes mingi ammune vaen, on V. Ossiptsovi poolt väljamõeldud legend. V. Ossiptsovi, kannatanute ja tunnistajate poolt kirjeldatud sõidukit ei ole R. Vellamol kunagi olnud, samuti ei ole tal õde, kellele viitab V. Ossiptsov. Samuti ei ole tõendatud, et R. Vellamo oleks kunagi püüdnud muuta enda välimust. Ka kannatanu ei ole vastupidiselt kohtuotsuses märgitule väitnud, et V. Ossiptsoviga oli kaasas just R. Vellamo. 3.8.2 Kohus on viidanud ka sellele, et R. Vellamo on andnud erinevaid ütlusi eeluurimisel ja kohtus. Kaitsja juhib tähelepanu sellele, et prokurör ei taotlenud R. Vellamo ristküsitlemisel tema eeluurimisel antud ütluste avaldamist. Samas on süüdistatava selgitused ütluste erinevuse kohta igati loogilised ja elulised. Samuti ei ole S. Varakin kinnitanud, et V.L. tapmise soovi kohta sai ta teada R. Vellamolt, nagu seda kohtuotsuses väidetakse. 3.8.3 Tõendatud ei ole ka R. Vellamo süü

§ 415järgi.

Jälitusprotokollist, millele kohus peamise tõendina viitab, ei tulene, et R. Vellamo oleks kellelegi teadlikult lõhkeseadeldise edasi andnud. Nendes kõnedes ei kasutata sõnu elektridetonaator või lõhkeseadeldis ning isegi kui V. Ossiptsov ja S. Varakin plaanisid valmistada lõhkeseadeldise, siis R. Vellamod nad sellesse ei pühendanud. See tuleneb ka S. Varakini ja D.G kohtus antud ütlustest. Kaitsja hinnangul on süüdistatav seejuures ka usutavalt põhjendanud, miks andis ta eeluurimisel teistsuguseid ütlusi. Samuti leiab apellant, et isegi kui R. Vellamo süü leiaks tõendamist, oleks maksimaalseks karistuseks nende tegude eest kohane 1 aasta vangistust. 3.9 Maakohtu otsuse tühistamist taotleb ka süüdistatav S. Varakin. 3.9.1 Esmalt kinnitab S. Varakin, et kõik tema eeluurimisel antud ütlused on valed ning antud surve tulemusena; alles kohtus hakkas ta rääkima tõtt. Tal oli võimalus kannatanu tappa, kuid ta ei 20 soovinud seda. Ka ei tulistanud ta kannatanut kehasse, vaid tulistas vastu asfalti, kust kuulid rikošeti saanuna tabasid kannatanut. Ühtlasi seletab S. Varakin, et hoopis kannatanu tellis temalt enda naise J. Lahtarina tapmise 100 000 krooni eest. 31.07.2006 jälgis ta kannatanut, et teha kindlaks, et tema graafik ei ole muutunud. Kui nad kohtusid, teatas ta kannatanule, et kedagi ta tappa ei kavatse, peale mida võttis V.L. kotist välja midagi püstoli sarnast, peale mida ta enda kaitseks tulistaski kannatanu suunas. J. Lahtarinast ei tea tema seejuures midagi. 3.9.2 Samuti kinnitab S. Varakin, et tappis S.A. i ettevaatamatusest. Omakasu motiivi tal ei olnud, tapmist eelnevalt ei planeeritud. Kannatanuga kohtuti selleks, et pakkuda talle relvastatud kaitset. S.A. oli koos V. Ossiptsoviga autos ning viimane tulistas kannatanut. Kannatanu tuli autost välja ning S. Varakinile näis, et tema käes on relv. Ta hoiatas kannatanut, et see temale ei läheneks, lubades tulistada; taganedes ta komistas, kannatanu lähenes talle jätkuvalt kirvega käes ning „tema kavatsused ei olnud sõbralikud“. Kukkudes ta tulistas ning kannatanu sai surma. 3.9.3 Apellant kinnitab, et ta ei ole pannud toime väljapressimist.

§ 214lg 1 nõuab reaalse vägivalla kasutamist, mida tema aga ei teinud.

Ühtlasi kinnitab ta, et tema tegelikuks eesmärgiks oli hoopis kaitsta A. ite perekonda kolmandate isikute eest, pakkudes neile relvastatud kaitset. Samuti suunas ta uurimist, kuna koostatud tekst rahalise nõudega – 9 miljonit krooni – oli astronoomiline ning iga terve mõistusega inimene pöördub politseisse. Kirja näitas ta ka V. Ossiptsovile, kes selle plaaniga aga nõus ei olnud; ta ei kuulanud aga viimast, viies kirja ühel päeval kannatanute juurde. Samas kinnitab ta aga sedagi, et käesolevas kriminaalasjas vaatluse all olevat kirja tema ei koostanud. 3.9.4 S. Varakin ei tunnista ka enda süüd

§ 415lg 1 järgi.

Mingit elektridetonaatorit ei ole tema näinud ega enda garaažis hoidnud. Ka ei olnud tegemist lõhkeseadeldisega, mida kinnitab ka ekspertiis. 3.9.5 Apellant ei ole maakohtu otsusega nõus ka kannatanule tekitatud varalise kahju osas. Kannatanu ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et tal olnuks aastal 2006 kindel töökoht ja sissetulek. Tõendatud ei ole, et tal olnuks hagis märgitud ajal sissetulek 7000 krooni kuus, mistõttu leiab apellant, et aluseks tuleb võtta palga minimaalmäär. 3.9.6 Ka ei ole S. Varakin nõus mittevaralise kahju katteks 50 000 euro väljamõistmisega. Kannatanu väidetud vigastused ei ole tekkinud tulistamise tagajärjel. Samuti on ta väitnud endal vigastuste olemasolu, mida ekspertiisiaktid ei kinnita. Mitmed kannatanul esinevad vaegused võivad olla hoopis seotud tema harrastusega – käia jahil. Miski tema käitumises ei viidanud ka stressile aastatel 2004-

1. Seega ei saanud talle olla tekitatud ka moraalset kahju.
2. Ringkonnakohtu istungil jäid kõik apellandid enda esitatud apellatsioonide juurde, paludes maakohtu otsus taotletud osas tühistada. Süüdistatavad toetasid nende huvides esitatud apellatsioone, enda kaitsealuste apellatsioone toetasid ka kaitsjad. Prokurör leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning palus jätta apellatsioonid rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise ning kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Seejuures väljub ringkonnakohus KrMS 340 lg 1 alusel esitatud apellatsioonide piirest, kuivõrd tuvastatav on 21 materiaalõiguse väär kohaldamine, millele apellatsioonides viidatud ei ole. Sarnaselt maakohtule lahendab ka ringkonnakohus apellatsioonides tõstatatud küsimused kronoloogiliselt episoodide kaupa. Kriminaalkolleegiumi seisukohad nendes küsimustes on järgnevad. I
3. Kriminaalkolleegium leiab, et maakohus on tõsikindlalt tuvastanud, et V. Ossiptsov pani 11.09.2004 toime kannatanu V.L. tapmisele suunatud teo, ta tegi seda J. Lahtarina kihutamisel ning R. Vellamo kaasabil. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonides esitatud vastuväited maakohtu vastavasisulisele järeldusele jäävad tagajärjetuks, märkides omapoolselt järgmist.
4. Süüdistatav V. Ossiptsov tunnistab ka esitatud apellatsioonis, et ta tulistas osundatud kuupäeval ning kohas automaatrelvast kannatanu suunas, kuid väidab, et ta tegi seda pelgalt hirmutamise eesmärgil, automaatrelv (koos kahe padrunisalvega) oli võetud kaasa hoopis jahipidamiseks ning sündmuspaika läks ta üksnes selleks, et leida motiive J. Lahtarina poolt tehtud (tapmis) ettepanekule äraütlemiseks. Sellist versiooni kinnitas süüdistatav ka ringkonnakohtu istungil. 5.1 Selle süüdistatava ning ka tema kaitsja poolt esitatud versiooniga seoses leiab kriminaalkolleegium, et see ei oma mitte mingisugust tõeväärtust ning tuleb jätta tähelepanuta. Kohtupraktikas on kinnistunud arusaam, et mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei saa evida sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud in dubio pro reo põhimõttest. Süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav (selliselt ka RKKKo 3-1-1-8-10, p 8). Süüdistatava esitatud versioon toimunu kohta on täielikult ebaloogiline, mistõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks sellel ülemääraselt peatuda. Äärmiselt lühidalt märgib ringkonnakohus vaid järgmist. 5.2 Süüdistatava keskseks väiteks on, et tapmistegu ta toime panna ei soovinud ning ta lihtsalt otsis erinevaid põhjusi, miks J. Lahtarinale ära öelda. Selles osas märgib ringkonnakohus, et kui inimene ei soovi tegelikkuses tapmistegu toime panna ning soovib tehtud ettepanekust keelduda, siis oleks kõige loogilisem, et ta seda vastava ettepaneku tegijale lihtsalt ka ütleb. Seejuures ei olnud tegemist mingi võimusuhte või muu allutatussituatsiooniga V. Ossiptsovi ja J. Lahtarina vahel, mis teinuks V. Ossiptsovile võimatuks eitava vastuse andmise. Nii jääb ringkonnakohtule juba arusaamatuks seegi, miks V. Ossiptsov, enda väitel äärmiselt vastumeelselt, J. Lahtarinaga sellel teemal siis üleüldse suhtlemist jätkas. Samuti jääb arusaamatuks, miks oli äraütlemiseks vajalik siiski korduvalt sõita kannatanu maamaja otsima ning toimunusse kaasata veel ka R. Vellamo, mis asjaosaliste ringi veelgi laiendas ning komplitseeris (vt süüdistatava ütlused kd 12, tlk 65). Teisalt on ilmselge, et kui minnakse otsima ainult kannatanu maamaja, ei võeta selleks kaasa automaatrelva koos kahe padrunisalvega. Süüdistatava viide soovile pidada jahti võiks kõlada ehk mingilgi määral usutavalt olukorras, kui sellise relvaga isik peetaks kinni metsas; aga olukorras, kus kannatanuga kohtumisel võetakse see relv kotist välja ning avatakse kannatanu suunas ka tuli, kaotab see igasugusegi tõsiseltvõetavuse. Samuti tuleb märkida, et V. Ossiptsovi kinnitusel oli temaga kaasas olnud R. Vellamo maskeeritud, ka kannatanu kinnitusel olid mõlemad isikud riietatud selliselt, mis raskendas nende äratundmist, samuti püüdsid nad ennast varjata (kd 10, tlk 155 pöördel). Need asjaolud ei toeta ilmselgelt süüdistatava ja tema kaitsja versiooni selle kohta, et sündmuskohal oli V. Ossiptsov vaid selleks, et tutvuda kannatanule kuulunud majaga ning leida seeläbi ettekääne tapmisettepanekule äraütlemiseks ning võimaluse korral pidada ka jahti. Samuti on leidnud tõendamist – ja seda ei vastusta ka süüdistatav – et kannatanu viskus kohe peale tule avamist V. Ossiptsovi poolt maha. Seega oli nn hirmutamise eesmärk, millele V. Ossiptsov osundab, 22 täielikult täidetud. Kummatigi sellega ta aga ei rahuldunud, jätkates tulistamist kannatanu suunas; seda on esmalt väitnud V.L. , samuti on tunnistaja S.Z. andnud ütlusi selle kohta, et ta kuulis automaatrelvast tehtud korduvaid valanguid (kd 10, tlk 171-171 pöördel). Seetõttu leiab ringkonnakohus, et V. Ossiptsovi ja tema kaitsja osundused tapmistahtluse puudumisele on paljasõnalised ning tuvastatud tehioludega mittehaakuvad, mistõttu jätab kriminaalkolleegium selle apellatsioonides esitatud väite edasise tähelepanuta. 5.3 Eeltoodule tuginevalt leiab ringkonnakohus, et V. Ossiptsovi käitumine kõnealuses episoodis on veatult kvalifitseeritud

§ 25lg 2 - § 114 p 5 järgi.

Nõustuda ei saa kaitsjaga ka selles, et süüdistusaktis ei ole piisavalt avatud omakasu motiivi. Süüdistusaktis on selgesõnaliselt märgitud, et J. Lahtarina tegi V. Ossiptsovile ettepaneku panna toime enda mehe tapmine, lubades V. Ossiptsovile selle eest rahalist hüvitist. Sellele ettepanekule tuginevalt tulistaski V. Ossiptsov 11.09.2004 automaatrelvast kannatanu pihta (vt süüdistusakt kd 9, tlk 16-18). Jääb arusaamatuks, mida täiendavat oleks pidanud süüdistusakt omakasu motiivi kohta veel sisaldama, et see vastaks kaitsja hinnangul seaduse nõuetele. Süüdistuses on üheselt ning selgelt aru saada, et J. Lahtarina soovis enda mehe surma, selleks tegi ta ettepaneku V. Ossiptsovile, lubades talle selle teo toimepanemise eest raha ning selle ettepaneku ajel ning rahalise kasu saamise motiivil pani V. Ossiptsov toime J. Lahtarini tapmisele suunatud teo. Ka selle etteheite jätab ringkonnakohus seetõttu kui asjassepuutumatu edasise tähelepanuta, täiendavalt ei peatu kriminaalkolleegium ka V. Ossiptsovi apellatsioonis toodud asjakohatutel ning ebaloogilistel spekulatsioonidel (vt otsuse p 3.4.2). Süüdistatava ja tema kaitsja apellatsioonid jäävad selles osas seetõttu tagajärjetuks.

1. Põhjendatud on maakohtu otsus ka osas, millega tunnistati sellele teole kaasaaitajana süüdi R. Vellamo. Küll tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse süüdistatava teole antud õigusliku kvalifikatsiooni osas, väljudes seejuures KrMS § 340 lg 1 alusel apellatsiooni piiridest. 6.1 Tuleb nõustuda süüdistatava kaitsjaga selles, et peamise tähendusega on siinkohal kaassüüdistatava V. Ossiptsovi ütlused, milles ta kinnitab R. Vellamo kaasosalust toimepandud teos. Kuid sarnaselt maakohtule on ringkonnakohus seisukohal, et V. Ossiptsovi ütlused on asjassepuutuvas osas usaldusväärsed. 6.2 Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks kaitsja väiteid selle kohta, et R. Vellamo ütlused on loetud ebausaldusväärseks ilma, et oleks avaldatud tema eeluurimisel antud ütlusi. Tõsi, R. Vellamo eeluurimisel antud ütlusi ei ole tema ristküsitlemisel avaldatud (vt kd 10, tlk 102 jj), kuid selleks puudus ka igasugune vajadus. Nimelt on süüdistatav enda ristküsitlemisel kohtus kohe alguses kinnitanud, et eeluurimisel avaldati talle survet ning sunniti andma valeütlusi, mistõttu tema siis antud ütlused ei vasta tegelikkusele (kd 10, tlk 102 pöördel). Sellises olukorras puudub igasugune vajadus nende eeluurimisel antud ütluste täiendavaks avaldamiseks ristküsitluse käigus; niikuinii tuleks hindamisele ainult tema kohtus antud ütlused. Maakohus ongi viidanud üksnes tõigale, et süüdistatava eeluurimisel ja kohtus antud ütlused on lahknevad, leides edasiselt, et tema kohtus antud seletused ei ole tõendeid kogumis hinnates usaldusväärsed. Soostudes maakohtu järeldusega R. Vellamo süü tõendatuse kohta, märgib ringkonnakohus järgmist. 6.3 R. Vellamod süüdistatakse V. Ossiptsovi poolt toimepandud tapmisteole kaasaaitamises (vt kd 9, tlk 19), täpsemalt siis selles, et ta sõidutas V. Ossiptsovi kui teo vahetu täideviija sündmuskohale ning aitas tal peale seda sündmuskohalt ka lahkuda. R. Vellamod ei ole süüdistatud selles, et tema kaasaaitamistegu oleks seisnenud relvade ja laskemoona edastamises süüteo vahetule täideviijale, mistõttu kaitsja osundus sellele, et see V. Ossiptsovi ütlustes (kd 12, tlk 63 pöördel) 23 sisalduv vastavasisuline väide ei ole leidnud tõendamist, ei oma käesoleval juhul mingisugust tähendust – see fakt ei kuulunud üleüldse tõendamisesemesse. Nõustuda ei saa kaitsjaga ka selles, et V. Ossiptsovi väide selle kohta, et R. Vellamol oli mingi ammune vaen kannatanu suhtes, mistõttu ta soostus tapmisteole kaasa aitama (vt kd 12, tlk 65), on pelgalt legend, mis ei vasta vähimalgi määral tegelikkusele. Nimelt tuleb tähele panna, et V. Ossiptsovi kirjeldatud konflikti toimumist minevikus tema ja R. Vellamo vahel on kinnitanud omapoolselt ka kannatanu V.L. . Kannatanu on selgitanud, et ta pidas kunagi metsavahina töötades ebaseaduslikul metsaraiel kinni R. Vellamo ja tema isa (kd 13, tlk 139 pöördel), mis teeb usaldusväärseks V. Ossiptsovi selgitused selle kohta, miks ja millistel ajenditel nõustus R. Vellamo osalema V.L. tapmisteos. 6.4 Sõiduk, mida R. Vellamo kasutas kaasaaitamisteo toimepanemisel, oli V. Ossiptsovi kinnitusel selleks spetsiaalselt hangitud (kd 12, tlk 65), mis pärast tapmiskatse toimepanemist maha jäeti (kd 12, tlk 67); see selgitab kaitsja poolt osundatut, et kannatanu ja tunnistajate poolt sündmuskohal nähtud sõidukit ei ole R. Vellamol kunagi olnud. Kas R. Vellamol on või ei ole õde, on seejuures irrelevantne; tegemist on detailiga, mis ei oma mingit põhimõttelist tähendust. V. Ossiptsov on kirjeldanud, et peale tapmiskatse toimepanekut siirduti Tartusse, kus R. Vellamo käis kellegi juurest läbi ning laenas raha (kd 12, tlk 66 pöördel); kas selleks oli R. Vellamo õde või keegi teine/kolmas isik, ei ole määrava tähtsusega. Liiatigi tuleb silmas pidada, et ka kaitsepool ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et R. Vellamol puuduks õde – kohtul vastavasisuline teave puudub. Samuti ei saa unustada, et V. Ossiptsov kirjeldas asjaolu, mis leidis aset ca 7 aastat tagasi, mis teeb eksimise detailides enam kui arusaadavaks. Kuid nagu öeldud – küsimus selle kohta, keda R. Vellamo Tartus konkreetselt külastas, on ilma põhimõttelise tähenduseta. 6.5 Erinevalt kaitsjast tuleb märkida sedagi, et vastupidiselt apellatsioonis märgitule on kannatanu V.L. kohtus selgesõnaliselt kinnitanud, et V. Ossiptsoviga oli 11.09.2004 kaasas just R. Vellamo (kd 10, tlk 159 pöördel). Samas tuleb tunnistada, et sellele kinnitusele ei saa eraldivõetult omistada ülemäärast tõeväärtust; nagu ringkonnakohus eelnevalt märkis, oli kannatanu kinnitusel isikute jälgimine raskendatud, samuti püüdsid nad ennast varjata ning teo toimepanekust nendega kohtumiseni kohtus oli möödunud hulgaliselt aega. Neid asjaolusid kogumis hinnates võiks ehk tõepoolest väita, et R. Vellamo äratundmine kannatanu poolt võib olla ekslik ning rajaneda näiteks nn mäluveal (vt RKKKo 3-1-1-113-06, p 17). Kuid samas leiab ringkonnakohus, et seda äratundmist kinnitavad lisaks V. Ossiptsovi ütlustele ka veel järgnev. 6.6 Nimelt tuleb silmas pidada, et pärast aset leidnud ebaõnnestunud tapmiskatset liitus toimunuga S. Varakin, kes tulistas kannatanu pihta 31.07.
2. Tõsi – tuleb tunnistada, et S. Varakin ei ole suutnud üheselt meenutada, kes konkreetselt tegi talle ettepaneku osaleda V.L. tapmises; enda kohtus antud ütlustes on ta pidanud võimalikuks, et vastavasisulise ettepaneku tegi talle kas R. Vellamo või ka V. Ossiptsov (kd 12, tlk 84). Kuid siinkohal tuleb silmas pidada järgnevat. S. Varakin on samal ajal siiski kindlalt väitnud, et R. Vellamo oli 11.09.2004 toimunud tulistamisega seotud. Nii on S. Varakin kirjeldanud, kuidas toimus kohtumine tema, R. Vellamo ja V. Ossiptsovi vahel, kusjuures R. Vellamo oli talle kirjeldanud n.ö olukorda – üks naine soovib tappa enda meest ja pakub selle eest head raha (kd 12, tlk 93 pöördel). Samuti olid R. Vellamo ja V. Ossiptsov kirjeldanud talle 11.09.2004 toimunut – et nad käisid talu vaatamas/otsimas, kohale tuli V.L. , kelle pihta V. Ossiptsov avas automaadist tule (samas). Nende ütluste osas tugineb ringkonnakohus KrMS § 66 lg 21 p-le 3 ja leiab, et need on kasutatavad tõendina R. Vellamo süüküsimuse lahendamisel. Selle S. Varakinile avaldatud informatsiooni sisu oli ilmselgelt vastuolus R. Vellamo huvidega, sidudes ta 11.09.2004 aset leidnud tulistamisega. 24 Eeltoodud asjaolusid kogumis arvestades leiab ringkonnakohus sarnaselt maakohtule, et R. Vellamo osutas V. Ossiptsovile teadlikult ja tahtlikult kaasabi viimase poolt sooritatud V.L. tapmiskatsele. Süüdistatava kaitsja apellatsioon jääb selle episoodi osas seetõttu rahuldamata.
3. Küll aga väljub ringkonnakohus edasiselt R. Vellamo huvides esitatud apellatsioonide piirest ning leiab KrMS § 340 lg-le 1 tuginevalt, et maakohus on süüdistatava käitumisele andnud materiaalõiguslikult väära hinnangu, mis seisneb järgnevas. 7.1 Nagu ringkonnakohus tuvastas, osutas R. Vellamo tahtlikult kaasabi V. Ossiptsovi poolt sooritatud põhiteole, mis on kvalifitseeritud

§ 25lg 2 - § 114 p 5 järgi kui mõrvakatse.

Süüdistuses on leitud sellele tuginevalt, et R. Vellamo, teades V. Ossiptsovi poolt öeldust seda, et rahalise hüvituse saamise eesmärgil kavatseb ta toime panna V.L. tapmise, nõustus osutama talle kaasabi (kd 9, tlk 19), mistõttu on R. Vellamo käitumine kvalifitseeritud mõrvale kaasaaitamisena. 7.2 Selles osas peab ringkonnakohus vajalikuks selgitada, et

§ 114

p-s 5 sätestatud omakasu motiivi näol on tegemist nn erilise isikutunnusega ning

§ 24

lg 3 sätestab, et vastutust kergendav/raskendav/välistav eriline isikutunnus kehtib üksnes erilise isikutunnusega toimepanija suhtes. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-36-09 selgitanud, et eriline isikutunnus iseloomustab teo toimepanijat, mitte tegu. Karistusseadustiku § 24 lg 3 kohaselt kehtib seaduses sätestatud vastutust raskendav, kergendav või välistav eriline isikutunnus üksnes erilise isikutunnusega toimepanija suhtes. Samal ajal ei tulene viidatud sättest, nagu saaks erilisest isikutunnusest rääkida pelgalt kuriteo täideviija, mitte aga osavõtja puhul, sest

§-st 20 tulenevalt peetakse teo toimepanija all silmas nii täideviijat kui ka osavõtjat. 7.3 Eriliseks isikutunnuseks, mis raskendab toimepanija vastutust, on kooskõlas

§ 24

lgga 1 ka

§ 114p-s 5 nimetatud omakasu motiiv.

Heitmaks kuriteost osavõtjale (s.o R. Vellamole) ette teo toimepanemist omakasu motiivil, ei piisa üksnes täideviijal ainelise kasu saamise soovi tuvastamisest - vajalik on tuvastada, et ka osavõtja ise tegutses omakasu motiivil. Seetõttu on väär juba süüdistusaktis esindatud (ja edasiselt maakohtu otsuses väljendust leidnud) seisukoht, et R. Vellamo teo kvalifitseerimiseks mõrvale kaasaaitamisena piisas sellest, et ta teadis omakasu motiivi esinemist süüteo vahetult täideviijal, s.o V. Ossiptsovil. Kuna R. Vellamole ei ole esitatud süüdistust selles, et R. Vellamo oleks ise tegutsenud mis tahes ainelise kasu saamise eesmärgil, ei ole võimalik talle ka omistada omakasu motiivi, s.o erilist isikutunnust

§ 24lg 1 mõttes.

Sel põhjusel tuleb maakohtu otsus R. Vellamo süüditunnistamises

§ 22

lg 3 - § 25 lg 2 - § 114 p 5 järgi tühistada ja tunnistada ta süüdi

§ 22lg 3 - § 25 lg 2 - § 113 järgi.

7.4 Vaatamata eeltoodule ei pea kolleegium vajalikuks vähendada R. Vellamole selle süüteo eest mõistetud karistust - s.o 6 aastat vangistust. Kriminaalkolleegium on seisukohal, et R. Vellamole mõistetud karistus vastab tema teosüüle, s.o tapmiskatsele kaasaaitamise raskusele. Isegi pärast süüdistatava käitumise ümberkvalifitseerimist kergemat karistust ette nägeva sätte järgi tuleb nentida, et karistus – 6 aastat vangistust – vastab sanktsiooni minimaalmäärale. Süüdistatav ei ole enda tegu kahetsenud, puuduvad ka teised karistust kergendavad asjaolud. Isikul on küll täielik õigus enda poolt toimepandud tegu mitte tunnistada, kuid samal ajal peab ta arvestama ka sellega, et seda asjaolu peetakse silmas karistuse mõistmise juures. Ringkonnakohtu arvates tuleb täiendavalt arvestada ka R. Vellamo vahetut rolli teo toimepanemises, milleks oli V. Ossiptsovi kui süüteo vahetu täideviijaga koos sündmuskohal viibimine, temale seeläbi täiendava toetava mõju avaldamine ja sündmuskohalt põgenemisel abistamine. Nimetatud asjaoludel leiab ringkonnakohus, et maakohtu poolt R. Vellamole mõistetud karistus tuleb jätta muutmata. 25

1. Muutmata jätab ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse ka osas, millega tunnistati V. Ossiptsovi poolt toimepandud mõrvakatsele kihutamises ja sellele kaasaaitamises süüdi J. Lahtarina. Küll tühistab ringkonnakohus ka siinkohal maakohtu otsuse süüdistatava teole antud õigusliku kvalifikatsiooni osas, väljudes seejuures KrMS § 340 lg 1 alusel apellatsiooni piiridest. Koheselt märgib kriminaalkolleegium sedagi, et sisulise tähelepanuta jääb süüdistatava kaitsja V. Odinokovi esitatud apellatsioon; sisuliselt puuduvad selles mingitki kaalutletud argumendid, mida kohtul oleks võimalik hinnata. Nii keeleliselt vormistuselt kui ka informatiivselt sisult on apellatsioon pea arusaamatu, mistõttu sellel ringkonnakohus edasiselt täiendavalt ei peatu (viidates edasiselt kaitsjale, peab ringkonnakohus seetõttu silmas advokaat A. Veskit). Samuti ei käsitle ringkonnakohus kõiki J. Lahtarina enda poolt apellatsioonis kajastatud väiteid; paljudel neist puudub kriminaalasja lahendamisega igasugune sisuline seos. Tähelepanuta jätab ringkonnakohus seejuures süüdistatava poolt apellatsioonile lisatud ning ka ringkonnakohtu istungil üle antud hulgalise kirjaliku materjali; erinevalt süüdistatavast ning tema kaitsjast leiab kohtukolleegium, et need kohtule edastatud materjalid ei ole J. Lahtarina süüküsimuse lahendamisega sisulises puutumuses, mistõttu puudub alus nende analüüsimiseks tõenduslikust aspektist. Apellatsioonide osas märgib ringkonnakohus järgnevat. 8.1 Kohtukolleegiumil on raske hinnata kaitsja väidet selle kohta, et maakohus on otsust tehes tutvunud tõenditega, mida kriminaalasjas avaldatud ei ole. Tõesti – kriminaaltoimikus sisaldub ohtralt eeluurimisel kogutud tõendeid (sh isikute ülekuulamisi), mida on kohtumenetluse poolte taotlustel osaliselt ka avaldatud ristküsitlemise käigus seoses neis esinenud vastuoludega; kuid nagu väidab kaitsja, on hulgaliselt selliseid tõendeid jäänud ka avaldamata. Samas puudub ringkonnakohtul aga vähimgi võimalus otsustada, kas enda siseveendumuse kujundamisel on maakohus tuginenud eeluurimisel kogutud tõenditele, mida kohtumenetluses avaldatud ei ole. Seda küsimust saab ringkonnakohus lahendada vaid hinnates seda, kas nn avaldamata tõendeid on kohtuotsuse lugejale arusaadavalt kaasatud kohtu arutluskäiku – ja tuleb tunnistada, et seda tehtud ei ole (ning sellele ei osunda ka apellant ise). Seetõttu ei saa ringkonnakohus järeldada, et maakohus oleks tutvunud/kaasanud siseveendumuse kujundamisesse kohtumenetluses avaldamata tõendid, mis samal ajal toimikus siiski sisalduvad. 8.2 Tuleb tunnistada, et J. Lahtarina süüküsimuse lahendamisel 11.09.2004 aset leidnud episoodi osas on keskse tähendusega V. Ossiptsovi ütlused, milles ta kinnitab, et teotahtluse V.L. tapmiseks kutsus temas esile J. Lahtarina. Seega taandub küsimus suuresti sellele, kas ja millisel määral lugeda V. Ossiptsovi asjakohased ütlused usaldusväärseiks (nõustuda tuleb siinkohal kaitsjaga selles, et nt T. Staroverova, s.o kannatanu ema ütlused on selles kontekstis ilma sisulise tähenduseta, mistõttu tuleb need jätta tähelepanuta – vt kd 10, tlk 177 jj). Mööda ei saa samal ajal siiski vaadata ka sellest, et toimunut tuleb vaadelda n.ö laiemalt, st ka 31.07.2006 toimunud tapmiskatse kontekstis ning hinnata toimunut tervikuna (teise episoodi osas vt otsuse p-d 11 jj). Neid asjaolusid kogumis hinnates leiab ringkonnakohus, et J. Lahtarina süü talle inkrimineeritud teo toimepanemises on leidnud tõendamist. 8.3 V. Ossiptsov on kestvalt kinnitanud, et V.L. tapmise tellis temalt J. Lahtarina (kd 12, tlk 65 jj). Tuleb soostuda kaitsja poolt märgituga, et V. Ossiptsovi ütlustest kui tervikust on maakohus tõeseks lugenud vaid teatud osa; nii osundas juba ka ringkonnakohus, et V. Ossiptsovi versioon 11.09.2004 tulistamise asjaolude kohta ei ole terviklikuna usaldusväärne, samuti ei ole täiel määral usutav V. Ossiptsovi versioon toimunu kohta S.A. i tapmise episoodis (selle kohta vt otsuse p-d 16 jj). Kuid on mõistetav, et enda rolli toimunus püüab isik sageli minimaliseerida, seda n.ö ilustada ning näidata paremas valguses. Samas ei saa mööda vaadata juba maakohtu poolt osundatud asjaolust – andes ütlusi J. Lahtarina vastu, raskendab V. Ossiptsov samaaegselt vältimatult ka enda positsiooni, kuivõrd selle kaudu kinnitab ta omakasu motiivi kui mõrva kvalifitseeriva tunnuse 26 esinemist enda käitumises. Ning mööda ei saa vaadata sellestki, et KrMS § 61 lg 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis; ringkonnakohus leiab, et ka üksiktõendit tuleb käsitleda terviklikult ning seega ei saa ka ühte isikulist tõendiallikat käsitleda lähtuvalt põhimõttest „kas kõik või mitte midagi“ (seda kaude toetavalt, sh tõendeid omapoolselt vahetult hinnates, ka RKKK otsuse 3-1-115-12 p-des 23-24). Isikulised tõendiallikad ning nende poolt avaldatud teabe usaldusväärsuse küsimus tuleb seega asetada tõendite terviklikku konteksti, arvestada nende andmise asjaolusid, tähendust tõendiallika enda jaoks, arvestada tuleb mh nendes ütlustes sisalduvat detailirohkust, isiku poolt edastatavat teavet tuleb kõrvutada teiste uuritud tõenditega jne (õiguskirjanduse kohaselt on tegemist nn ütluste homogeensuse põhimõttega – kas ütlustes sisalduvad detailid ning muud tuvastamist leidnud asjaolud saab siduda selliseks ühtseks orgaaniliseks tervikuks, mis lubavad lõppjäreldusena asuda seisukohale, et ütlused enda teatud põhisisus on tõele vastavad). Ehk teisisõnu – kriminaalkolleegiumi hinnangul on võimalik olukord, kus isiku ütlused kohtus loetakse teatud osas tõele mittevastavaks, teatud muus küsimuses aga jätkuvalt asjakohaseks ning usaldusväärseks. Nii võib ju isik tunnistada nt sündmuskohal viibimist, samuti teise inimese pihta tulistamist, samal ajal kui kohus leiab, et tema edasised ütlused hädakaitseseisundis viibimise kohta ei ole usaldusväärsed. Sellises olukorras puudub vähimgi põhjus lugeda isiku ütlused ebausaldusväärseks ka osas, milles ta tunnistab kannatanu pihta lasu tegemist süüdistuses kirjeldatud ajal ning kohas (analoogiline olukord nt ka V. Ossiptsovi ja S. Varakini süüdistuses S.A. i episoodis, vt p 16 jj). 8.4 Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leiab eelnevale tuginevalt, et toetada tuleb õiguskirjanduses väljendatud ning ka kohtupraktikas kinnistunud seisukohta, et üheks keskseks tõendiallikalt pärineva informatsiooni tõelevastavuse (ning usaldusväärsuse) hindamise kriteeriumiks on ütlustes sisalduva info kvalitatiivne ning kvantitatiivne külg (vt nt F. Arntzen, Psychologie der Zeugenaussage,
2. Auflage, München 2007, S. 25 ff). Nii tuleb hinnata ütlustes sisalduvat detailirohkust. Isiku ütluste usaldusväärsust kinnitab mh see, kui ta suudab üksikasjalikult osundada nt aset leidnud kohtumis(t)e asjaoludele, kirjeldada kohtumis(t)e kulgemise detaile, suudab reprodutseerida detailirohkelt aset leidnud vestlusi, kui ta ei kajasta mitte üksnes vestluste ning asjaolude põhisisu, vaid ka nn kaasuvaid detaile, mis ei olegi kuriteoga iseenesest seotud. Need asjaolud kinnitavad lihtsat tõika, et reegeljuhtumil ei suuda valeütlusi andev isik enda tunnistusi selliste detailidega varustada. Usaldusväärsust kinnitab näiteks seegi, kui isik keskendub enda ütlustes mingile asjaolule, mis toimunut kui tervikut silmas pidades ei ole tõenduslikust küljest üleüldse märkimisväärne või teisisõnu – mis ei ole sisulise tõendusliku tähendusega. Oluliseks tunnismärgiks selle kohta, et isik annab (vähemalt osaliselt) tõele vastavaid ütlusi, peetakse erialakirjanduses sedagi, kui ütlustes sisaldub samaaegselt isikut ennast süüstav/inkrimineeriv teave ning isik on teadlik enda ütluste sellisest tähendusest (F. Arntzen, Psychologie der Zeugenaussage, S. 89). 8.5 Kirjeldatud asjaolusid silmas pidades leiab ringkonnakohus sarnaselt maakohtule, et V. Ossiptsovi ütlused selle kohta, et J. Lahtarina kihutas teda enda abikaasa V.L. tapmisele (ja selle põhiteo aset leidmise kriminaalkolleegium eelnevalt tuvastas), on usaldusväärsed. Nii on V. Ossiptsov enam kui detailirohkelt kirjeldanud, kuidas ning millistel asjaoludel toimus tema kohtumine J. Lahtarinaga peale seda, kui ta vabanes kinnipidamisasutusest (vt kd 12, tlk 64 pöördel jj; süüdistatava ütlusi on üksikasjalikult kajastatud maakohtu otsuses, mistõttu ringkonnakohus tervikuna neid ei edasta). Selles kontekstis on mh tähelepanuväärne, et V. Ossiptsovi ütluste kohaselt ei teinud J. Lahtarina talle enda abikaasa tapmisettepanekut koheselt, vaid alles mitmendal kohtumisel; ühtlasi kirjeldab V. Ossiptsov üksikasjaliselt nende eelnevate kohtumiste sisu (mis iseenesest ei puutu ju üldse alles hilisemalt tehtud tapmisettepanekusse). V. Ossiptsov kirjeldab neis ütlustes samuti neid asjaolusid, mida J. Lahtarina talle nende vestluste käigus edastas (kuidas V.L. 27 teda kiusab ja peksab, et lahutuse korral peaks ta lahkuma ilma varata, et V.L. on tööta, „istub tema kaelas ja tema toidab V. it“ jne jne). Need üksikasjalikud detailid näitavad üheselt, et leidsid aset kohtumised V. Ossiptsovi ja J. Lahtarina vahel ning pole alust kahelda ka selles, et nende vestluste sisuks oli J. Lahtarina tehtud ettepanek tappa enda abikaasa. Seda kinnitab mh asjaolu, et V. Ossiptsov on kohtuistungil enda ütlustes selgitanud, kuidas J. Lahtarina hakkas talle edastama üksikasjalikult infot enda abikaasa liikumiste ja käikude kohta, et seda teavet kasutades oleks V. Ossiptsovil võimalik viia täide V.L. tapmine. Nii kirjeldabki V. Ossiptsov J. Lahtarina poolt edastatud informatsioonina kohti, kus V.L. ühel või teisel ajahetkel oli – nt elektriga seotud töödel mingil objektil Tallinnas, et V.L. sõitis viimistlusvabrikusse võtma mingeid elektridetaile, samuti edastati teavet V.L. kalalkäikude kohta (kd 12, tlk 68). Kriminaalkolleegiumi hinnangul on üheselt aru saada, et sellist teavet sai V. Ossiptsovile edastada vaid kannatanuga äärmiselt lähedalt seotud isik (mida kinnitab iseäranis edastatud teave kalalkäikude kohta), mis teeb täielikult usaldusväärseks V. Ossiptsovi ütlused selle kohta, et tapmisteo tellijaks oli J. Lahtarina. Ning nagu ringkonnakohus eelnevalt ka osundas - hinnata tuleb V. Ossiptsovi ütlusi selles tähenduses terviklikus kontekstis. Süüdistatava asjassepuutuvate ütluste usutavust tõstab ringkonnakohtu jaoks nt seegi, kuidas V. Ossiptsov kirjeldab kontakte J. Lahtarinaga peale V.L. suhtes toimepandud teist tapmiskatset. Nii on V. Ossiptsov andnud edasi J. Lahtarina kirjeldusi selle kohta, kuidas kannatanul, kes viibis kodusel ravil, on „kõhus voolikudrenaaž ja et V. käib sellega mööda maja ja igal pool on kusehais (see ja teised üksikasjalised detailid V. Ossiptsovi ütlustes vt kd 12, kd 75 pöördel). Hinnates selles tähenduses V. Ossiptsovi ütlusi tervikuna, leiab ringkonnakohus seega, et need on sedavõrd detailsed ja asjakohased, et ei jäta kahtlust selles, et tapmistahtluse esilekutsujaks 11.09.2004 aset leidnud episoodis oli J. Lahtarina. Ühtlasi näitab see, et tõele ei vasta J. Lahtarina ütlused selle kohta, et tal puudusid V. Ossiptsoviga igasugused lähemad kontaktid; V. Ossiptsovilt lähtuv teave kinnitab ilmselgelt vastupidist. 8.6 Maakohus on põhimõtteliselt tuvastanud, et süüdistatava J. Lahtarina ning kannatanu V.L. suhted olid teo toimepanemise ajal pingestunud ning see oli ka esmaseks asjaoluks, mis tõukas J. Lahtarina kirjeldatud teole (tapmise motiivi on sellisena kirjeldatud ka süüdistusaktis). Seega ei oma põhimõttelist tähendust apellantide poolt viidatud pärimisleping ning selle tähendus J. Lahtarina jaoks. Kuid siiski tuleb soostuda maakohtu otsuses sedastatud järeldusega, et esimese tapmiskatse (aga ka teise) toimepanemise ajal oli J. Lahtarina ja V.L. vahel sõlmitud leping, mille kohaselt läks kannatanule kuulunud vara nende ühisele pojale, kes oli aga alaealine; tema täisealiseks saamiseni olnuks aga tema esindajaks J. Lahtarina, kes oleks seeläbi saanud võimaluse teha tehinguid pärandvaraga, millele on enda ütlustes viidanud ka V. Ossiptsov. Pärimislepingu muutmise leping, millele kaitsja enda apellatsioonis viitab, sõlmiti aga alles peale teist kannatanu suhtes toimepandud tapmiskatset, mis leidis aset aastal
3. 8.7 Kriminaalkolleegium soostub apellantidega küll selles, et tõendamata on maakohtu otsuses märgitu selle kohta, nagu oleks J. Lahtarina saatnud nende ühise poja kannatanu maamajja selleks, et saada teada selle asukohta. Selles osas rajaneb maakohtu järeldus suuresti oletustel, mis on aga lubamatu. Samuti ei ole alust omistada J. Lahtarinale kaasaaitamisteona süüdistusaktis märgitut, et ta andis V. Ossiptsovile 11.09.2004 teada enda abikaasa asukoha; V. Ossiptsov on enda ütlustes nimelt kinnitanud, et kas selline teavitamine oli või mitte, ta ei mäleta (kd 12, tlk 75 pöördel). Küll leiab ringkonnakohus, et see tõik ei muuda põhimõttelist järeldust selle kohta, et J. Lahtarina osutas enda abikaasa 11.09.2004 toimunud tapmisele suunatud teole ka kaasabi. Ringkonnakohus ei näe nimelt alust kahelda V. Ossiptsovi ütlustes selle kohta, et ta sai J. Lahtarinalt kaardi kannatanule kuulunud maamaja asukohaga (kd 12, tlk 65 pöördel). Nii on V. Ossiptsov kirjeldanud üksikasjaliselt sedagi, kuidas toimiti kõnealuse kaardiga peale kannatanu suunas tulistamist – R. Vellamo rebis selle tükkidest ja viskas tee peale jäänud ojasse (samas). Selle küsimuse lahendamisel on asjakohatu kaitsja osundus R. Vellamo ütlustele, kes on sellise kaardi 28 olemasolu eitanud; silmas tuleb nimelt pidada, et R. Vellamo eitab enda osalust selles episoodis tervikuna, mida ringkonnakohus ei pidanud aga usaldusväärseks. Seejuures on ilmselgelt liigne eeldada V. Ossiptsovilt, kes on mh korduvalt viibinud kinnipidamiskohas, kõnealuse kaardi (kinnistu plaani) hankimist kas kinnistusraamatust või maakatastrist, millele kaitsja osundab. 8.8 Seejuures leiab ringkonnakohus, et kõnealune kohtumine J. Lahtarina ja V. Ossiptsovi vahel leidis aset Soldino kaupluses. Selles osas märgivad nii kaitsja kui ka süüdistatav, et kõnealuses kaupluses töötas J. Lahtarina alles aastast
4. Kriminaalkolleegium viitab sellega seoses esmalt kannatanu V.L. ütlustele, kelle kinnitusel töötas tema abikaasa seal kaupluses juba aastal 2004 ning tegi ta seda ilma kirjaliku lepinguta (vt kd 13, tlk 80, 130 jj); tuleb tunnistada, et selline praktika oli (ja ka on) täiesti tavapärane ning selle aktsepteerimine poleks midagi ebatavalist. Seega ei muuda fakt, et tööleping seal kaupluses töötamise kohta sõlmiti tööandja ja J. Lahtarina vahel alles hilisemalt, maakohtu sellekohast järeldust võimatuks või veel enam, valeks. Kuid kaude tuleneb info selle kohta, et J. Lahtarina töötas selles kaupluses juba 2004 aastal, ka tunnistajana üle kuulatud I. G. , kes on süüdistatava õde, ütlustest (kd 11, tlk 127-127 pöördel). Nendes ütluses kinnitab tunnistaja, et V. Ossiptsov käis kaupluses ning küsis tema õde, keda konkreetselt aga tööl ei olnud. Tunnistaja vastab sedagi, et ta ei mäleta, kas see V. Ossiptsovi visiit toimus enne või pärast V.L. tulistamist – sellest vastusest saab aga järeldada, et J. Lahtarina töötas seal ka siis, kui toimus esimene V.L. tapmiskatse. Nimelt on tunnistaja kinnitanud, et ta lävis J. Lahtarinaga pidevalt, töötas temaga samas majas jne. Kui J. Lahtarina ei oleks aastal 2004 temaga samas majas töötanud, oleks tunnistaja enam kui kindlalt seda ka teadnud ning vastanud, et see kirjeldatud V. Ossiptsovi visiit majja pidi kindlasti toimuma peale V.L. tulistamist 11.09.
5. Kummatigi on tunnistaja aga pidanud täiesti võimalikuks, et see kohtumine tema ja V. Ossiptsovi vahel toimus enne 11.09.2004, mistõttu loeb ringkonnakohus sarnaselt maakohtule tõendatuks selle, et aastal 2004 töötas J. Lahtarina Soldino kaupluses, nagu on seda nende omavahelist kohtumist kirjeldades kinnitanud ka V. Ossiptsov. 8.9 Täielikult tähelepanuta jätab ringkonnakohus aga kaitsja osunduse jälitusprotokollile, mille maakohus on tõendikogumist kõrvaldanud. Apellant taotleb kohtult ilmvõimatut – jätta sarnaselt maakohtule tõend kui kohtukõlbmatu tõendikogumist küll välja, kuid selle sisu ning selles sisalduvat teavet samal ajal siiski hinnata. Käesoleval juhul ei ole vaatluse all olev tõend tulenevalt KrMS §-st 111 tõendina lubatav, seda järeldust apellant aktsepteerib ning sellega vaidlus selle tõendi sisu ning tähenduse üle ka lõpeb. Eelnevalt silmas pidades leiab ringkonnakohus kokkuvõtlikult, et selle episoodi osas jäävad apellatsioonid tagajärjetuks.
6. Küll aga väljub ringkonnakohus edasiselt J. Lahtarina huvides esitatud apellatsioonide piirest ning leiab KrMS § 340 lg-le 1 tuginevalt, et maakohus on süüdistatava käitumisele andnud materiaalõiguslikult väära hinnangu, mis seisneb järgnevas. 9.1 Esmalt märgib ringkonnakohus, et maakohus on kvalifitseerinud J. Lahtarina käitumise nii tahtlikule õigusvastasele põhiteole kihutamise kui ka kaasaaitamisena. Kohtupraktikas on omaks võetud arusaam, et kihutamine on osavõtu raskem vorm ning see neelab ka kaasaaitamise (vt RKKKo 3-1-1-36-09). Seega tuleb maakohtu otsus selles osas tühistada ning jätta J. Lahtarinale esitatud süüdistusest välja viide

§ 22lg-le 3.

9.2 Teiseks peab kriminaalkolleegium taaskord osundama nendele põhimõtetele, mida kolleegium kajastas juba otsuse p-des 7.

1. ja 7.
2. Omakasu motiiv on eriline isikutunnus ning seda saab inkrimineerida vaid isikule, kellel see on. Juba süüdistusaktis ei ole leitud, et J. Lahtarina oleks talle süüks arvatud teo pannud toime omakasu motiivil (vt kd 9, tlk 18). Ka siinkohal on 29 põhimõtteliselt leitud, et mõrvale kihutamise/kaasaaitamisena tuleb J. Lahtarina käitumine kvalifitseerida üksnes V. Ossiptsovi kui põhiteo täideviija käitumisele antud õigusliku hinnangu tõttu, mis on aga - nagu ringkonnakohus eelnevalt osundas – materiaalõiguslikult ilmselgelt väär. Seetõttu tühistab ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse selles episoodis J. Lahtarina süüdistunnistamises

§ 22

lg 2,3 - § 25 lg 2 - § 114 p 5 järgi ning kvalifitseerib tema käitumise ümber

§ 22lg 3 - § 25 lg 2 - § 113 järgi.

II

1. Järgnevalt lahendab ringkonnakohus 31.07.2006 toimunud kannatanu V.L. suhtes toimepandud tulistamisepisoodi.
2. Esmalt käsitleb kriminaalkolleegium selle tapmiskatse vahetu täideviija, s.o S. Varakini süüküsimust ja leiab, et tema apellatsioon jääb tagajärjetuks. Enda ristküsitlusel antud ütlustes on S. Varakin selgitanud, et talle tehti ettepanek osaleda V.L. tapmises, mille oli tellinud tema (s.o kannatanu) abikaasa (kd 12, tlk 82 pöördel), kusjuures pakkumise kohaselt oli selle teo toimepanemise eest võimalik teenida raha; vastavasisulise ettepanekuga tema ka nõustus (kd 12, tlk 84). Ühtlasi on S. Varakin kinnitanud, et nad V. Ossiptsoviga küll jälgisid V.L. käike, kuid tema tegi seda vaid selleks, et kannatanuga kohtuda (samas). Enda vastavasisulise väite on S. Varakin seostanud versiooniga, et tema läks V.L. ile pakkuma raha eest teavet 11.09.2004 toimunud laskmise kohta, peale mida tegi hoopis V.L. temale ettepaneku panna toime enda abikaasa (s.o J. Lahtarina) tapmine. Selle küsimuse arutamiseks läkski ta V.L. iga kohtuma, keeldudes ettepanekust, peale mida hakkas V.L. teda ähvardama, hakkas kotis võtma välja midagi püstoli moodi, peale mida oligi tema sunnitud enesekaitseks kasutama relva (kd 12, tlk 84 pöördel – 85). Ühtlasi kinnitab apellant, et ta ei tulistanud kannatanu pihta, vaid tegemist oli maast põrkunud kuulidega, mis tabasid kannatanut. 11.1 Kriminaalkolleegium kordab siinkohal esmalt p-s 5.1 märgitud arusaama, et süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav. Ka selle kaitseversiooni kohta leiab kolleegium, et see on täielikult ebaloogiline ning tuvastatud asjaoludega mittehaakuv. Ühtlasi leiab ringkonnakohus, et vältimatult saab ja ka tuleb mingi kaitseversiooni usaldusväärsuse hindamisel võtta arvesse selle esitamise aega (seda toetavalt RKKKo 3-1-1-74-05). Nii on sellele kaitseversioonile S. Varakin asunud tuginema alles maakohtus; ringkonnakohtule arusaamatult ei ole süüdistatav alates aastast 2007, mil ta kinni peeti, sündmuste sellisele kulgemisele kordagi viidanud. Ka see näitab, et sellel versioonil puudub mingisugunegi tõeväärtus, arvestades siinkohal ühtlasi selle kirjelduse terviklikku elulist ebausutavust. Ringkonnakohtu hinnangul võib tegelikkusele vastavaks lugeda süüdistatava ütlused vaid osas, milles ta tunnistab, et teda kihutati V.L. tapmisele ning pakuti selle eest ka raha. Samuti pole mingit alust aga kahelda tema ütlustes selle kohta, et ta kohtus kannatanu V.L. iga, olles ise kontakti otsivaks pooleks ning et tema tulistas kannatanu suunas lasud, mis tõid kaasa süüdistuses märgitud tagajärjed. 11.2 Ringkonnakohus ei näe mingit alust kahelda kannatanu kirjeldustes selle kohta, kuidas 31.07.2006 tuli talle tänaval vastu meesterahvas (s.o S. Varakin), kes haaras temast ca 10 meetri kaugusel olles kotist relva ning hakkas ootamatult tema suunas tulistama; esimene kuul tabas teda otse südame piirkonda, kuid jäi pidama rahakotti, edasiselt tulistas süüdistatav tühjaks kogu padrunisalve ning lahkus (kd 10, tlk 156). Nii kinnitab asitõendi vaatlusprotokoll kannatanu ütlusi selle kohta, et esimene tulistatud kuul jäi pidama rahakotti (vt kd 3, tlk 1-2, 4-6). Juba see näitab, et kannatanu suunas tulistanud isik tegutses 30 tapmistahtlusega. Süüdistatava ütlusi selle kohta, et tema tahtis kannatanut üksnes eemale hirmutada ning teda tabasid kuulid kogemata nn rikošetist, ei saa lugeda usutavaks juba seetõttu, et kannatanul tuvastati ekspertiisi kohaselt mitmed lasuvigastused kõhus, jalgades ja kätes (kd 3, tlk 22). Kui mingilgi määral võiks pidada usutavaks, et isikut tabab juhuslikust põrkest üks väljalastud kuulidest, siis olukorras, kus isikul on tuvastatud mitmed laskehaavad, kaotab see versioon igasuguse tõsiseltvõetavuse. Eeltoodut kinnitab täiendavalt ka tunnistaja V.B. i kirjeldus selle kohta, kuidas ta kuulis korduvaid laske ja nägi, kuidas „üks inimene lamas maas ja teine lihtsalt üritas teda lõpuni tappa (kd 11, tlk 100 pöördel). Ka tunnistaja kinnitab, et süüdistatav tulistas relva tühjaks, peale mida lahkus (samas).
3. Eelkirjeldatud tõendid näitavad üheselt, et S. Varakini eesmärgiks oli kannatanu V.L. tapmine, mistõttu on maakohus põhjendatult kvalifitseerinud tema käitumise

§ 25lg 2 - § 114 p 5 järgi.

Samaaegselt näitab see, et süüdistatava kirjeldus selle kohta, kuidas ta läks kohtuma kannatanuga selleks, et arutleda viimase poolt tehtud ettepanekut tappa hoopis enda abikaasa J. Lahtarina, on täielikult paljasõnaline. Süüdistatava S. Varakini apellatsioon jääb tagajärjetuks. 13. V. Ossiptsovi süüküsimuse osas antud episoodis märgib ringkonnakohus järgmist. Süüdistav tunnistab, et ta sõidutas laskmisele eelnevalt S. Varakinit ning kui nad märkasid kannatanut, laskis ta kaassüüdistatava autost välja (kusjuures ta nägi, kuidas S. Varakin relva laskevalmis pani), samuti ootas ta pärast tulistamist S. Varakinit eelnevalt kokkulepitud kohas (kd 12, tlk 69). Samal ajal kinnitavad mõlemad apellandid, et V. Ossiptsov tegelikkuses kannatanut tappa ei tahtnud, tegutsedes vastupidiselt selle ärahoidmise eesmärgil. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole V. Ossiptsovi ja tema kaitsja vastav kaitsetees tõsiseltvõetav. Isegi kui seda aga aktsepteerida (mida kriminaalkolleegium aga ei tee), ei muudaks see V. Ossiptsovi süüküsimuse lahendamisel midagi. Nimelt sätestab

§ 43

, et mitme toimepanija korral loobub süüteokatsest isik, kes hoiab ära süüteo tagajärje või tagajärje mittesaabumise korral püüab tõsimeeli selle saabumist takistada. Täiesti ilmvõimatu on mõtestada aga loobumisena V. Ossiptsovi tuvastatud käitumist – S. Varakini sõidutamine, kannatanu nägemisel kaassüüdistatava sõiduautost väljalaskmine (kusjuures V. Ossiptsovi kinnitusel lahkus ta autost lubadusega kannatanu „kohe siin ära tappa“ – vt kd 12, tlk 69) ning lõppeks kokkulepitud kohas tema ootamine. Tegemist ei ole isegi mitte tegevusetuks jäämisega, vaid vastupidi, jätkuvalt aktiivse kaasaaitamisteo sooritamisega süüteo toimepanemisele. Kuivõrd V. Ossiptsov on samal ajal ise tunnistanud, et peale esimest tapmiskatset J. Lahtarina nn tapmistellimust ei tühistanud, vaid vastupidi, hoopis „suurendas“ seda, on tõendamist leidnud, et süüdistatav tegutses omakasu motiivil ning tema käitumine tuleb kvalifitseerida (11.09.2004 episoodi silmas pidades)

§ 22lg 3 - § 25 lg 2 - § 114 p-de 4,5 järgi.

13.1 Küll soostub ringkonnakohus apellantidega selles, et tõendamist ei ole leidnud V. Ossiptsovi süü S. Varakini kihutamises kõnealuse kuriteo toimepanemisele. V. Ossiptsov on ise väitnud, et S. Varakini kaasas V.L. tapmisele R. Vellamo (kd 12, tlk 68 pöördel), kes talle vastavasisulise ettepaneku tegi, ei suutnud meenutada ka S. Varakin ise (kd 12, tlk 84). Süüdistuse selles punktis tuleb V. Ossiptsov tõendamatuse tõttu õigeks mõista, apellatsioonid kuuluvad selles osas rahuldamisele. 14. Kõnealuses episoodis jäävad J. Lahtarina ja tema kaitsja apellatsioonid tagajärjetuks. Kriminaalkolleegium leiab sarnaselt maakohtule, et tõendamist on leidnud J. Lahtarina poolt sellele tapmisteole kihutamine ning ka kaasaaitamine. Seejuures peab kolleegium vajalikuks toonitada, et tegemist oli nn uue teotahtluse esilekutsumisega ning olles küll 11.09.2004 ebaõnnestunud tapmiskatse jätkuks, oli 31.07.2006 aset leidnud tapmiskatse siiski uus tegu karistusõiguslikus mõttes. Toimunusse kaasati uus isik – S. Varakin -, 31 kellel kihutamise tulemusena tekitati teotahtlus. Asjaolu, et kindlaks ei ole võimalik teha, kas selle teotahtluse kutsus esile konkreetselt V. Ossiptsov või R. Vellamo, ei oma siinkohal tähendust. V. Ossiptsovi ütlustest tuleneb nimelt, et uue tapmiskatse toimepanemist nõudis J. Lahtarina (kd 12, tlk 75 pöördel) ning sellel eemärgil kaasati J. Lahtarina teadmisel (kd 12, tlk 68) R. Vellamo asemele uus inimene (kelleks oli S. Varakin). Tegemist on nn ahelkihutamise juhtumiga – ka sellise isiku, kes tellib kuriteo toimepanemise, kuid kes ise kuriteo vahetu täideviijaga kokku ei puutugi, nagu ka sellise isiku, kes kuriteo tellija ülesandel otsib kolmandat isikut kuriteo täideviimiseks, käitumine on vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale käsitatav kuriteole kihutamisena (vt RKKKo 3-1-1-36-09, p 15). Kes konkreetselt (st vahetult) S. Varakinil teotahtluse esile kutsus, ei oma J. Lahtarina käitumise kvalifikatsioo