lg.2p.1 järgi Prokurör Mairi Heinsalu Süüdistatav Andrus Herkül, isikukood 36908072222, elukoht: XXX; EV kodanik, emakeel: eesti keel, kesk-eriharidusega, töökoht: KÜXXX, varem kriminaalkorras karistamata. Kaitsja Risto Käbi Menetluse liik üldmenetlus RESOLUTSIOON Süüdi tunnistada Andrus Herkül
lg.2p.1 järgi ja mõista talle karistuseks rahalise karistuse 150 päevamäära suuruses summas (päevamäär 30 eurot), s.o. 4500 eurot.
lg.1 alusel määrata, et rahaline karistus kuulub tasumisele ositi 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest võrdses osas, kuid mitte vähem, kui 375 eurot kuus. Rahaline karistus tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034796011 SEB Eesti Ühispangas või arveldusarvele 221023778606 Swedbank’is või arveldusarvele 333416110002 Danske Bank AS Eesti filiaalis, viitenumber 4100064939. Andrus Herkül suhtes kohaldatud tõkend –elukohast lahkumise keeld –tühistada. Asitõend - CD plaat jätta kriminaalasja materjalide juurde. Menetluskulud: KrMS§ 175;§ 179 alusel välja mõista Andrus Herkül’ilt riigituludesse sundraha II astme kuriteo toimepanemise eest480 eurot ja kaitsjatasu 652.80 eurot. Menetluskulusid on võimalik vabatahtlikult tasuda 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest Rahandusministeeriumi arvele nr 10220034796011 SEB Pangas või arvele nr 221023778606 Swedbank’is või arvele nr 333416110002 Danske Bank AS Eesti filiaal, viitenumbriga 2800049777 ja selgitus: süüdistatava nimi, 1-12-8219, sundraha, muud menetluskulud. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võivad KrMS § 318 lg 1, 2, 3 p 2 ja § 319 alusel kohtmenetluse pool, süüdistatav, tema kaitsja ja kannatanu 15 päeva jooksul esitada apellatsiooni, mille kasutamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioon esitatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega. Apellatsioonteate esitamise korral on kohtuotsus tervikuna kättesaadav 19.03.2013.a Asjaolud ja menetluse käik: Käesolevas kriminaalasjas süüdistatakse Andrus Herkül’i selles, et tema grupis koos A.E-ga omandas 30.12.2011 ja seejärel turustas süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara ja nimelt: 30.12.2011 kella 10:28 paiku võttis Andrus Herkül vastavalt eelnevale omavahelisele kokkuleppele A.E-ga Tallinnas, Sinimäe 6 asuva maja ees seisva ja rendilepingu alusel Fjodor Titov’i kasutuses oleva kaubiku Kia Pregio reg nr XXX, milles asusid Fjodor Titov’i, Oleg Juuriku, Stanislav Kuzmin’i ja Ilya Dyukov’i poolt eelnevalt 30.12.2011 öösel Tallinnas, Suur-Sõjamäe põik 8A asuvast ning Jurlas OÜ-le kuuluvast angaarist varastatud kummimontaaži seade Beissbarth, suruõhukompressor Herkuless, balansseerimistugi Beissbarth, keevitusaparaat, betoonilihvija Honda, survepesur Kärcher ja erinevad kruvikeerajad, mutrivõtmed, pikendusjuhtmed ning muud esemeid kogusummas 11580€, samuti 200 liitrit diiselkütust teades seejuures, et nimetatud esemed on saadud süüteo toimepanemise tulemusena ning asusid neid turustama. Oma sellise tegevusega pani Andrus Herkül toime süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamise ja turustamise, grupi poolt, s.o kuriteo, mis on kvalifitseeritav
Andrus Herkül ennast
Süüdistava kaitsja asus seisukohale, et süüdistus on põhjendamatu. Kohtule esitatud kaitseakti kohaselt Andrus Herkül vaidleb süüdistusele vastu, kuna ei ole süüdistuses toodud kuritegu toime pannud. Süüdistatav ei eita, et võttis 30.12.2011 enda valdusse kaubiku KIA Pregio (reg nr XXX) tulenevalt selle üürinud isiku poolt rendilepingu mittetäitmisega. Kaubik viidi hoiule Maardusse pr LPjuurde. Kaubiku uksed olid alates selle teisaldamisest lukus (süüdistataval puudusid selle võtmed). Kaubiku ja süüdistuses nimetatud vara eeldatavat suurust ja eeldatavat massi arvestades (tegu ei paista olevat väikeste esemetega) ei usu Andrus Herkül, et see võinuks kaubiku teisaldamisel üldse seal asuda. Maardus vaatas kaubiku akendest sisse pr LP, kes võib kinnitada, et see oli tühi. Süüdistatav ei tea süüdistusaktis nimetatud varast midagi, sh ei ole seda omandanud ega turustanud. Kuivõrd Andrus Herkül ja tema kaitsja loobusid tunnistaja LP ülekuulamisest, asus kaitsja kohtulikes vaidlustes seisukohale, et süüdistuse kõige olulisemaks tõendiks on A.E telefonide pealtkuulamisel loodud jälitusprotokollid. Samas ei kinnita ka need kuriteo toimepanemist süüdistatava poolt, vaid vastupidiselt näitavad süüdistatavat A.E ja F. Titovi vaheliste suhete osas kõrvalise isikuna. Jälitusprotokollide puhul jääb mõistetamatuks, miks süüteoga omandatud vara omandamises kahtlustatava isiku (A.E) jälgimisel ei sekkunud politsei varem, et teha sobivate menetlustoimingutega selgeks, mis «valgest", fotodest ja asjadest jutt käib, lisaks tuleb arvestada, et jälitustoimingud on tehtud oluliste ajaliste vahedega ja kõnede uurimisel tuleb sellega arvestada. Ei saa eeldada (eriti arvestades, et teadaolevalt on suur osa jälitustegevusest jäänud kriminaalasja kohtueelsel ja kohtulikul uurimisel välja) vahetatud info loogilist jätkuvust lihtsalt seetõttu, et protokollis on kõned järjestikku. Tegu on politsei poolt selekteeritud valimiga ja seda ei tohi unustada. Kokkuvõttes näitab jälitusprotokoll parimal juhul võimalikkust, et sündmused võisid toimuda vastavalt süüdituses kirjeldatule. Sellest aga on süüdimõistmiseks vähe, kuna näidata tuleb, et süüdistatavale omistatud teod on tõendatud kahtluseta. Seaduse kohaselt tuleb kõrvaldamata kahtlused käsitleda süüdistatava kasuks, mitte kahjuks. Kohtu järeldused Andrus Herkül süüdistuses
Käesolevas kriminaalasja ei ole vaidlust selle üle, et Andrus Herkül võttis 30.12.2011 enda valdusse kaubiku KIA Pregio (reg nr XXX) tulenevalt selle üürinud isiku, s.o. Fjodor Titov’i poolt rendilepingu mittetäitmisega. Ja nimelt andis Andrus Herkül ütlusi selle kohta, et A.E-ga sai ta tuttavaks ühe ühise tuttavaga kaudu kuskil 2001 aastal. Suhtlemine muutus sagedasemaks peale seda, kui oli lumetorn „Moonika“, kust A.E ta päästis. Kaubik Kia Pregio reg nr XXX oli toodud Rootsist A.E poolt Eestis mahamüümiseks. Kuna kaubik oli viletsas seisukorras ( Herkül hindas tema väärtuseks 500 eurot) ning tema kordategemine ei tasunud rahaliselt ära, jäi kaubik seisma. Kuna Herkül ise tegeles autode rentimisega, otsustas ta kaubikule rakendust leida selle väljarentimise näol. Renditavaid autosid oli kuskil kümne ringis. Kaubiku Kia Pregio reg nr XXX sai rendile antud A.E kaudu, sõlmitud sai rendileping, erinevus oli üksnes selles, et renditasu pidi rentnik maksma A.E-le. Nimelt kokkulepe oli selline, et A.E-le pidi toodama teise rendilepingu eest diislit ja A.E ei pidanud maksma isegi mitte rahas, vaid remondib selle eest autosid. Esimese rendilepingu (08.12) eest tasuti sularahas ning leping kehtis 2 päeva. Järgmise rendilepinguga oli kokkulepe, et Fjodor Titov tasub mitte rahas, vaid antakse 1 või 2 tonni diislit. Seda, et kaubikut plaanitakse rentida ebaseaduslikuks tegevuseks, ei osanud Herkül kuidagi ette arvata. Rentijaks oli Fjodor Titov. Kui lepingu kohaselt oli renditasumise aeg möödunud ja Titov seda teinud polnud ning Herkül’il ei õnnestunud ka Titoviga kuidagi kontakti saada, läks Herkül vaatama rendilepingus märgitud aadressile Sinimäe 6 Tallinnas ning nägi, et tema masin seisab seal maja ees ning Herkül otsustas kaubiku ära võtta. Paar päeva käis ta veel kontrollimas, kas masin seisab seal maja ees ning 30.12. 2011 tellist ta teisaldusfirmast sõiduki kaubiku äraveoks. Veel vahetult hommikul vara käis ta kontrollimas kaubiku olemasolu ning nägi, et kaubik on koormatud, nii rattad, kui kere olid üsna vastu maad. Kui saabus teisaldusauto, paiknes kaubik juba Sinimäe tn 7 maja ees ning selleks ajaks kaubik enam koormatud ei olnud. Kaubik paistis väliselt tühi olevat ning teisaldajal õnnestus kaubik kerge vaevaga pukseerida. Kaubiku võtmeid tal ei olnud, seega polnud autot võimalik käivitada. Kuna pikaajalised kogemused elus olid Herküli ettevaatlikuks teinud ning tal olid olemas varasemad kokkupuutumused olukordadega, kus rentnikud, jättes rendi eest tasumata ning seejärel jäävad ka sõidukist ilma, on võimelised hakkama saama igasuguste sigadustega (nt. torkavad kummid läbi, löövad auto klaasid katki jne), otsustas ta seegikord olla ettevaatlik ning viia kaubik kõrvalisse kohta Maardusse järve äärde, ühe talu hoovi. Peale seda käis ta ise paaril korral ka kaubikut vaatamas. Esimesel korral koos A.E-ga, kui ta näitas viimasele, kus kaubik seisab ning teisel korral nad ka avasid kaubiku. Auto vaatas üle A.E, kelle sõnade kohaselt olid sõitjate ruumis mingisugused instrumendid ja väiketööriistad ning tagumine kong oli tühi. Herkül ise kaubikusse ei vaadanud, miks, ei osanud ta ka ise kuidagi arukalt kohtuistungil põhjendada. Kuidas A.E õnnetus kaubiku uksed avad, Herkül hästi ei mäetanud enam. Siiski sai ta A.E jutust aru, et kaubiku süütelükk oli rikutud, auto uksi tuli parandada. Süüdistuses nimetatud varastatud asjadest ei tea aga Herkül mitte midagi. Kui ta oli kaubiku ära viinud, helistas talle Titov, kes väitis, et kaubikusse olid jäänud tema isiklikud asjad. Samuti väitis Titov, et on kaubiku eest juba A.E-le diiselkütusega tasunud. Kuid Herkül ise üritas ennast üldse distantseerida sellest olukorrast ning palus asjad korda ajada A.E-ga. Kohtuistungil küsitletud tunnistaja Fjodor Titov kinnitas Andrus Herkül poolt räägitut ning andis ütlusi selle kohta, et rentis Andrus Herkülil’ilt detsembris 2011.a. kuni uue aastani valget värvi mikrobussi KIA Pregio isiklikeks vajadusteks. Rendileping oli tähtajaline, mida ta hiljem pikendas. Kaubikut ta tagasi viia ei jõudnud, kuna Herkül võttis selle ise ära põhjusel, et ta ei maksnud tähtaegselt rendi eest. Hetkel, kui Herkül kaubiku ära viis, oli auto sõidukorras. Temas asjadest jäid kaubikusse isiklikud pisiasjad. Titotv tunnistas, et temale on esitatud süüdistus 30.12.2011.a. varguse episoodis Suur-Sõjamäe põik 8a toime pandud varguses ning vargil ta käis ja just sellesama renditud kaubikuga. Varastatud esemed pani ta renditud garaaži ning 30.12.2011 müüs varastatud asjad maha, kuid klient tuli asjadele järgi garaaži. Titov kinnitas kohtuistungil, et kohtueelses menetluses on ta tunnistajana andnud teadvalt vale ütlusi, kuna uurijad Artur Masurkevitš ja Vadim Bogdanov kinnitasid, et kui Titov annab neile vajalikke ütlusi, siis tema suhtes tõkendit vahistamine enam ei pikendata. Uurijate eesmärk oli Titovilt saada sellised ütlused, mis võimaldaks Paavo pikaks ajaks vangi saata. Titov kinnitas, et kohtuistungil ta räägib sulaselget tõtt. Ta varastas asjad ning müüs need ise 4800 euro eest maha. Kohus, kontrollinud kriminaalasjas leiduvaid kirjalikke tõendeid, kuulanud ära tunnistaja ütlused, asub seisukohale, et kriminaalasjas kogutud ja kohtuistungil kontrollitud tõenditega on Andrus Herkül süü
lg.2p.1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises täielikult tõendamist leidnud ning kohtueelses menetlus kvalifitseeritud õigesti. Kohus motiveerib oma järeldusi alljärgnevalt: Kohtuliku uurimise käigus leidis tõendamist, et 30.12.2011 öösel käis Fjodor Titov koos Oleg Juuriku, Stanislav Kuzmini ja llya Dykoviga vargil Tallinnas Suur-Sõjamäe põik 8a asuvas ja OÜ-le Jurlas kuuluvas angaaris, kust nad varastasid kummimontaaži seadme Beissbarth, suruõhukompressori Herkuless, balansseerimistoe Beissbarth, keevitusaparaadi, betoonilihvija Honda, survepesuri Kärcher ja erinevaid kruvikeerajaid, mutrivõtmeid, pikendusjuhtmeid ning muid esemeid kogusummas 11580 eurot, samuti 200 liitrit diiselkütust. Seda fakti kinnitab kohtule esitatud 12.oktoobri Harju Maakohtu otsus, millega Fjodor Titov ja tema kaasosalised nimetatud varguse toimepanemises süüdi mõisteti, samuti tunnistas Fjodor Titov nii seal kui kohtuistungil oma süüd. Varguse pani Fjodor Titov toime Andrus Herküli ja A.E käest renditud kaubikuga Kia Pregio reg nr XXX. Seda, et vargus toimus ning süüdistuses nimetatud asjad varastati, kinnitas ka tunnistaja Boris Degtyar, kelle ütlused olid deponeeritud KrMS§ 2762 alusel ning avaldatud kohtuistungil. Ja nimelt andis tunnistaja ütlusi , et selle kohta, millised esemed temalt varastati ning millal. Samuti tundis Boris Degtyar 90% tõenäosusega talle esitatud fotodelt temalt varastatud tööriistad ära. (Kohtule oli esitatud asitõendi vaatlusprotokoll, nimelt A.E mobiiltelefoni Sony Ericssoni Xperia vaatlus, kus on lisaks kõigele muule ka vaadeldud telefonis olevaid pilte). Vargus toimus 29-30.12 2011.a. aadressil Suur-Sõjamäe põik 8 Tallinnas. Varastatud esemete loetelu on esitatud süüdistuses. Tunnistaja hinnangul olid suuremad tööriistad sedavõrd kaalukad, et üks inimene neid tõsta ei jõua. Samuti oli nimetatud asjade äraviimiseks vajalik mikrobuss. Kuna ka Fjodor Titov ise nimetatud vargus toimepanemist ei eita, puudub kohtul igasugune alus kahelda tunnistaja Boris Degtyar ütlustes. Küll aga seab kohus kahtluse alla Fjodor Titov enda kohtus antud ütlused. Tunnistaja Fjodor Titov andis kohtus kardinaalselt vastuolulisi ütlusi võrreldes kohtueelses menetluses antud ütlustega. Kui kohtueelses menetluses Fjodor Titov kinnitas asjaolu, et tõepoolest rentis mikrobussi Herkül’ilt, pani sinna süüdistuses nimetatud varastatud asjad ning järgmisel hommikul avastades mikrobussi kadumise, ei osanud A.E ja Herkül talle kaubiku kohta midagi öelda, siis kohtuistungil kinnitas Titov kindlalt, et on kohtueelses menetluses andnud teadvalt vale ütlusi. Ütluste muutmist Titov päris veenvalt kohtule selgitada ei suutnud. Ainus selgitus, mida andis oli see, et prokurör andis tal pühaliku lubaduse, kui ta kõik pahateod üles tunnistab, siis tõkendit –vahistamine ei kohaldata. Tema tunnistas kõik üles, aga prokurör omapoolset lubadust ei täitnud. Seega oli nüüd Titovi püha kohus rääkida kohtus, kuidas asjad tegelikult olid ja nimelt ei tea Herkül varastatud asjadest mitte midagi, vaid Titov jõudis varastatud asjad ise renditud garaaži viia ja Herkül võttis temalt ära tühja kaubiku, kuna rent oli tasumata. Kriminaalmenetluse seadustiku § 289 lg 1 kohaselt võib kohus selleks muu hulgas ristküsitlemise käigus kohtumenetluse poole taotlusel määrata tunnistaja või kannatanu kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise. Taoline kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel saab siiski teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Avaldades tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi KrMS § 289 lg 1 alusel, ei tule kohtul lahendada küsimust, milliseid sama tunnistaja vastuolulistest ütlustest (erinevatest tõenditest) teineteisele eelistada, vaid otsustada, kas sellist tunnistajat saab tõendiallikana usaldada. Eitava vastuse korral tuleb konkreetne tunnistaja tõendikogumist tervikuna välja jätta. /RK lahend 3-1-1-87-11/. Hinnates uuritud tõendeid tekkis kohtul veendumus, et Fjodor Titov andis kohtuistungil ristküsitlusel teadvalt vale ütlusi, kuna tema kohtueelses menetluses antud ütlused kattuvad täielikult kohtus uuritud tõenditega - eelkõige jälitusprotokolliga ning Titov’i ütlused tuleb tõenditekogumist tervikuna välja jätta. Kohtul ei ole tekkinud kahtlust selles osas, et ilmselt oli tegemist juhuste kokkulangemisega ning vahest Andrus Herkül algselt ei osanud ette näha, mis eesmärgil Titov temalt kaubiku rendib. Andrus Herkül ei ole eitanud kaubiku KIA Pregio rentimist Fjodor Titovile ja 30.12.2011 hommikul selle kaubiku ära võtmist Tallinnas, Sinimäe tänavalt. Ilmselt oli juhus, et 30.12.2011 hommikul kaubiku ära toomine oli kokkusattumus selles osas, et Fjodor Titov oli just vahetult sellega käinud vargil ning kaubik oli varastatud esemeid täis. Seega tuleb lahendada küsimus, kas nimetatud kaubik oli äravõtmise hetkel tühi või olid seal sees Fjodor Titovi ja tema kaasosaliste poolt samal ööl varastatud esemed, mis on süüdistuses kirjas või mitte ning kas Andrus Herkül koos A.E-ga omandasid need esemed ja asusid neid turustama või mitte ning kas nad teadsid, et tegemist on varastatud esemetega või mitte. Selle küsimuse lahendamiseks on kohtule esitatud kõige olulisem tõend –jälitusprotokoll, mille salvestisi ka kohtuistungil kuulati. Nimetatud salvestistest koorub aga välja üheselt, et Fjodor Titov oli A.E ja Andrus Herkül’i poolt jäetud pika ninaga ning Titovi poolt varastatud asjad koos kaubikuga sattusid süüdistatava kätte tagasi. Enne 30.12.2011.a. tehtud kõnedest A.E ja Herküli vahelt nähtub tõesti, et Herkül soovib oma kaubikut tagasi, kuna rent kaubiku eest on tasumata. Pealtkuulamisest on kuulda, et Fjodor Titov pidi tooma kaubiku eest kütust, mida ta aga ei toonud. Nähtub, et kaubiku äratoomine oli Herkül’il kokkulepitud ja kooskõlastatud A.E-ga ja seda juba varasemalt ning seoses kaubiku eest mittetasumisega. Kuigi Herkül väitis, et tal polnud õrna aimugi, millega Titov võiks tegeleda, nähtub 28.12.2011kella 20.14 ajal tehtud kõnest, kui A.E ja Herkül omavahel kaubiku äratoomise mõttest räägivad, et nad eeldavad, et kaubikus võib ka olla „midagi“. Seda, et varastatud asju Titov kindlasti kuhugi garaaži ei viinud, kinnitab veenvalt ka peale auto kadumise avastamist Titovi poolt tehtavad kõned. Kaubiku viis Herkül 30.12.2011 ära kell 10:28 paiku ning teavitas sellest ka A.E. Umbes 5 minutit peale seda helistas juba A.E-le Titov, kuna kaubik tema poolt varastatud asjadega oli kadunud. Pealtkuulamisest nähtub samuti üheselt, kuidas kohe peale seda arutavad A.E ja Herkül omavahel, mida Titovile öelda. Alates kella 11.00-st algavad kõned Titovi ja A.E ning Nyhomi ja Herküli vahel. Kõnedest on üheselt aru saada, kuidas Titov tahab mikrobussist kätte saada asju, mis on "teema asjad", mille Titov peab ära andma, saab selle eest raha ning siis annab selle raha A.E-le. Titov on maruvihane. A.E aga räägib nagu ta ei teaks bussist midagi, kuigi ise samal ajal lepivad Herkül ja A.E juba omavahel kokku kaubik üle vaadata, peale mida A.E helistab juba oma tuttavale "Saaremaale" ja uurib, kuidas nimetatakse betoonilihvijat ja mis selline asi maksta võib. Betoonilihvija oli ka varastatud esemete loetelus ning selle vargust pole Titov eitanudki. Kõnedest nähtuvalt on Titov sedavõrd vihane, et ta lausa ähvardab nii A.E kui Herküli, kui ta kaubikust asju tagasi ei saa ning aru on ka saada, kuidas A.E Titovile vassib ning valetab ning sellest ka Herkül’i informeerib. Selliste kõnede sisust saab kohus üheselt aru, et A.E ja Herkül teavad ja saavad aru, et kaubikus on varastatud asjad. Ka selles on kohus veendunud, et 17.02.2012.a. telefonikõneluses, kus Herkül küsib A.E-lt "valges" olevatest asjadest tehtud piltide kohta ning soovib neid ka endale saada, sest tal on võimalik ostja olemas, räägitakse konkreetselt kaubikust Kia Pregio reg nr XXX. Kuigi Herkül proovis kohtule selgeks teha, et sõna „valge“ kasutamine telefonivestlustes võis tähendada mida iganes, kuna kogu tema renditav autopark koosneski valgetest sõidukitest, ei loe kohus seda usutavaks ja nimelt sel lihtsalt asjaolul, et Fjodor Titov ja Andrus Herkül ei ole mitte kunagi eitanud kaubiku Kia Pregio reg nr XXX rentimist, Titov nimetatud sõidukiga varastatud asjade äratoomist Sinimäe 6/7 maja hoovi ning Herkül nimetatud kaubiku omavolilist äraviimist sealt maja hoovist. Kõnedest nähtub üheselt, et Titov soovib varastatud asju tagasi saada just nimelt sellest kaubikust. Mitte ühestki kõnest ei ole mitte kuidagi võimalik aru saada, et Herkül’il oleks kusagil veel mingi sõiduk, mis oleks asju täis ning neid oleks pildistatud. Seega järeldab kohus, et ka Herkül vaatas aktiivselt ringi ning üritas varastatud asjadele soovijat leida. Kokkuvõtvalt järeldab kohus jälitusprotokollidest, et Herkül võttis vastavalt kokkuleppele ja eelnevale kooskõlastusele A.E-ga Titovile renditud kaubiku ära, kus olid sees Titovi poolt varastatud esemed, telefoni vestluste põhjal said nii Herkül kui A.E aru, et tegemist on Titovi poolt varastatud asjadega. Peale asjade nägemist hakkasid nad juba vahetult kohe uurima nende eseme hindasid ja otsima neile ostjaid. Sellekohast järeldust kinnitab veel üks tõend ja nimelt läbiotsimise protokoll ja asitõendi vaatlusprotokoll A.E isa Neeme A.E kodus Lohusalus teostatud läbiotsimise tulemuste kohta. Need esemed on identsed asjadega fotodel, mis olid A.E mobiiltelefonis tema kinnipidamisel ning seega ka 30.12.2011 kaubiku äravõtmise hetkel kaubikus, sest Boris Degtyar tundis fotodelt need 90%-se tõenäosusega kui enda omad ära. A.E kinnipidamisel tehti samuti Lohusalus läbiotsimine, kuid siis neid esemeid seal ei olnud. Seega viidi need sinna peale seda, kui A.E oli juba vahi all. Neeme A.E ise kinnitas, et nimetatud asjad tõid tema juurde Hyholmi sõbrad. Kuni A.E kinnipidamiseni ei nähtu kõnedest, et A.E oleks veel kedagi teavitanud varastatud asjade olemasolust ning ainus isik, kellega ta varastatud asjadest räägib, on Herkül. Isegi isikule „Saaremaa“ helistades ei maini ta poole sõnagagi, et betoonlihvija oleks saadud ebaseadelikult teel, ta isegi ei maini, et tal selline asi olemas on, lihtsalt uurib hindu. Ainus, kes kaubikus olevatest esemetest teadlik oli, on Herkül, kelle abiga ka varastatud asjad Neeme A.E elukohta toimetati. Andrus Herkül’i süüdistatakse süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamises ja turustamises grupi poolt. Kohus loeb tuvastatuks, et Andrus Herkül, kui mitte oma kaubikut Titovi valdusesesse andes, siis juba hiljem, kaubikut äravõttes möönis, et kaubikus võivad olla esemed, millised on sinna sattunud ebaseaduslikult ning kooskülastatult A.E-ga andis ka oma panuse asjade realiseerimiseks. Nimetatu loeb kohus tuvastatuks kõnede kaudu, kus Herkül palub A.E edastada talle pilte kaubikus olevatest asjadest, kuna ta teab kedagi, kes võiks neist huvitatud olla.
koosseis subjektiivsest küljest on täidetud, kui isik tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega. Seega piisab, kui omandaja, hoidja või turustaja peab võimalikuks vara süüteolist päritolu. Kohus rõhutab veelkord, et isegi kui Herkül ei aimanud, mis põhjusel ta kaubiku Titov’ile rendib, ei teki kohtul jälitusprotokollide pinnalt kahtlust, et kaubiku äraviimise päeval 30.12.2011.a. Herkül juba eeldas, et midagi on sõidukis veel ja nimelt asjad, mis on sinna saadud ebaseaduslikult. Seda enam ei kiirustanud Herkül nende tagastamisega, vaid hoopis tuvastas kaubikus olevad esemed koos A.E-ga ning asus otsima võimalus nende realiseerimiseks. Kohus leiab, et Andrus Herkül pani süüksarvatav teo toime kavatsetult. Seega on kohtus uuritud tõenditega Andrus Herküli süü süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamises ja turustamises grupis koos A.E-ga täielikult tõendamist leidnud. Karistus Vastavalt toimepandule tuleb süüdistatavat karistada. Karistuse mõistmisel arvestab kohus süüdistatava süü suurust, toimepandud kuriteo laadi ja ohtlikkust, süüdistatava isikut ning karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist. Arvestades võimalusega mõjutada isikut edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemisest tuleb teda karistada karistusega, mis on ka õiguskorra kaitsmise huvides ning väljendab seadusandja tahet. Kohus märgib, et karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-40-04; 3-1-1-9906).
lg 2 p 1 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest näeb
ette rahalise karistuse või kuni 3-aastase vangistuse.
lg 2 alusel võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Andrus Herkül on varem kriminaalkorras karistamata isik, väärteo korras on teda karistatud üks kord, kuid nimetatud trahv on tasutud. Tal on olemas kindel elukoht ning samuti ka töökoht. Kuritegu, milles Andrus Herküli süüdistatakse on toime pandud aastal 2011. Eeltoodut arvestades on kohtu hinnangul karistuse eesmärk saavutatav ka kõige kergemaliigilise karistusliigi määramisega, s.o. Andrus Herkül karistamisega rahalise karistusega. Rahalist karistust on võimalik mõista vahemikus 30-500 päevamäära. Arvestades Andrus Herküli isikut, toime pandud kuriteo raskust ja laadi, võib rahalise karistuse määr jääda sanktsiooni keskmisest määrast allapoole. Kohus juhindub KrMS §§ 311- 315 sätetest. Piret Liivo Kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.