Obsah (6)

§ 63§ 16§ 33§ 56§ 57§ 66

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Viru Maakohus Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht 25.juuli 2013.a, Jõhvi kohtumaja Väärteoasja number 4-13-4839 Väärteoprotokolli number AB1255432 Kohtunik Larissa Proko

§ 63lg 1 kohaldamisega mõista U.G-le LS § 234 lg 1 alusel karistuseks arest 7 päeva.

Karistuse alguseks lugeda 24.07.2013.a kell 17.

1. VTMS § 199 lg 3 ja 205 lg 1 kohaselt kohtuotsus aresti mõistmise kohta jõustub ja pööratakse täitmisele selle tegemisest. Edasikaebamise kord Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada apellatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Viru Maakohtule Jõhvi kohtumaja kaudu 7 (seitsme) päeva jooksul, alates kohtuotsuse kuulutamisele järgnevast päevast, s.o 26.juulist 2013.a. Kui ettenähtud tähtajaks ei teatata soovist kasutada apellatsiooniõigust, vormistatakse kohtuotsus ainult selle lõpposana. Apellatsiooniõiguse kasutamise korral on kohtuotsus maakohtu kantseleis kättesaadav alates
2. augustist 2013.a. Apellatsioon esitatakse Tartu Ringkonnakohtule Viru Maakohtu Jõhvi kohtumaja kaudu 15 päeva jooksul, alates päevast, mil otsus on kohtumenetluse pooltele maakohtu kantseleis tutvumiseks kättesaadav KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA PÕHJENDUSED 24.07.2013 koostatud väärteoprotokolli kohaselt süüdistatakse U.G selles, et tema xxx juures juhtis pimedal ajal jalgrattast, sõidu ajal ei põlenud ees valge ja taga punane tuli, samuti juhtis jalgrattast, eiras politseiametniku poolt antud sõidukohustusliku peatamisemärguannet, mis oli antud liiklusjärelevalve teostaja poolt politseivärvides alarmsõidukist käega ning sinise ja punase vilkuritega. Oma tegudega rikkus U.G Liiklusseaduse § 87 lg 3, § 38 lg 1 sätteid. Kohtuväline menetleja kvalifitseeris U.G teod Liiklusseaduse § 259 lg 1, § 234 lg 1 järgi. Kohus kõrvutades uurituid tõendeid ning hinnanud neid oma siseveendumuse kohaselt on seisukohal, et süüdistuses kirjeldatud tegu on aset leidnud, teod pani toime U.G ning tema poolt toimepandu on õigesti kvalifitseeritud. KrMS § 61 alusel ei ole ühelgi tõendil ette kindlaks määratud jõudu. Kohus hindab tõendeid nende kogumis oma sisseveendumuse kohaselt. Kõige tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel eeldab tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõenditele tugineda (RKKKK nr 3-1-1-127-06, 3-1-1-4-07). Kohtuistungil ülekuulatud U.G ei tunnistanud ennast süüdi ning andis ütlusi, et ta oli ööl xxx oma elukaaslase juures xxx. Öösel helistas ema, ütles et teda otsib politsei. Elukaaslane võib tõendada, et ta oli xxx kui ema helistas. U.G võib esitada töölepingu ja töögraafiku, et töötas tol ajal xxx territooriumil, tööandjaks oli Vixxxr Kxxx xxx. U.G on tööleping olemas. Tunnistaja Vlxxxr Tixx´i ütluste kohaselt sõitsin nad koos paarimehega politseiautoga ning ta nägi U.G . U.G oli neist umbes 1 m kaugusel ning tunnistaja tuvastas tema isiku nägupidi, sest teab teda juba ammu, teab hästi, kuna U.G on korduvalt pannud toime väärtegusid, teab keha kuju, näo järgi. Politseitöötajad palusid ta peatuda, kuid U.G hakkas eest ära sõitma. Tee oli valgustatud. Tunnistaja on kindel, et see noormees oli U.G, politseitöötajad sõitsid talle kõrvale ja nägid ta hästi. U.G sai aru, et talle anti peatusmärguanne, kuid eiras kõiki märguaineid. Politseitöötajad läksid xxx xxx maja juurde ning palusid U.G emal pojale helistada. Ema sõnade kohaselt Edvin vastas, 2 et ta koju ei tule. Kohus avaldas järgmised tõendid: Isiku kinnipidamise protokoll (lk 5), millest tuleneb, et U.G peeti kinni 24.07.2013 kell 17:55 VTMS § 44 lg 1 p 3,4 alusel. Isiku tuvastamise määrus (tl 6), millest tuleneb, et Rahvastiku registri kasutades tuvastati 24.07.2013 kell 19:20 U.G isiksuse. Kutse menetlustoimingu läbiviimiseks (lk 9), mis oli koostatud 04.07.2013 ning edastatud U.G emale U.G U.G-le üleandmiseks. Päring AS-le BLRT GRUPP ja vastus (tl 10-14), mille kohaselt U.G ei ole kunagi olnud töösuhetes ei xxx kontserni kuuluva ettevõttega. Väljatrükk e-krediidiuinfi leheküljest (tl 15), mille xxx registreeritud aadressil xxx Txxx, registrikood
3. Karistusregistri väljavõtte (tl 16-32), millest tuleneb, et U.G on 2 kehtivast kriminaalkaristust ja 52 kehtivat väärteokaristust. Päring xxx ja vastus, mille kohaselt Vxxx Kexxxe kinnitab, et U.G on töötanud xxx nägigi V. Kxxe Massilini viimast korda. Juulis xxx ei töötanud U.G xxx. Kohus loeb tunnistaja Vxxx Tixxxi ütlusi ja dokumentaalseid tõendeid usaldusväärseteks. Kohtul puudub alus kahelda tunnistaja ütlustes ning dokumentaalsetes tõendites, tõendid langevad omavahel kokku, andes kohtule süüteo tervikpildi. Tunnistaja Vxxx Tixxxv on politseitöötaja, kelle igapäevane töö on ka liiklusjärelevalve teostamine. Oma igapäevases töös peab tunnistaja kontrollima, et liiklejad järgiksid liiklusseadust ning rikkumise ilmnemisel peab ta koheselt reageerima. Vxxxr Toxxx ei ole U.G-ga töövälisel ajal kokku puutunud. Tunnistaja suhtleb pidevalt tööülesande täitmisel õigusrikkujatega ning tal puudub mingi eriline suhtumine U.G-sse . Samuti on kohtu hinnangul antud juhul eksimus politseitöötaja poolt välistatud. Tunnistaja nägi U.G 1 m kaugusel valgustatud teel ning kuna ta väga tihti suhtles U.G-ga tööülesande täitmisel teab U.G hästi ja kohe tundis ta ära. Kohtu hinnangul on veenev tunnistaja seletus, mille kohaselt on ta kindel, et just U.G juhtis xxxl maja 25 juures juhtis jalgrattast. U.G ütluste kohaselt viibis ta ööl vastu xxx elukaaslase juures. Täpsustades elukaaslase elukoha aadressi, ei öelnud U.G elukaaslase andmeid ja ei taotlenud tema kutsumust kohtuistungile. Seega kohtul puudub reaalne võimalus alibi olemasolu kontrollida. Vastavalt süüteomenetlusõiguse üldpõhimõtetele on süüteoetteheite puhul tõendamiskoormus riigil ning süütuse presumptsioonist tulenevalt ei pea süüdistatav enda süütust tõendama. Siiski on nii menetlusteoorias kui ka kohtupraktikas mööndud, et teatud juhtudel esineb nn pööratud tõendamiskoormus, kus mingite asjaolude tõendamise kohustus võib lasuda ka süüdistataval (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-70-11). Kohus loeb U.G ütlusi ebausaldusväärseteks, enda õigustavateks ning arvab, et ütlused on antud soovides vabaneda ennast toime pandud väärteoga kaasnevast vastutusest. U.G ütlused on ümber lükatud dokumentaalsete tõenditega (tl 10-14, 36-38), millega on tõendatud ei U.G ei töötanud kunagi xxx kontserni kuuluvates ettevõtetes ning ei töötanud xxx. Samuti U.G ütlused on kummutatud tunnistaja Vxxx Txxxi ütlustega. Süüdimõistva kohtuotsuse tuginemine vaid ühele tõendile, antud juhul tunnistaja Vxxx Tixxxi ütlustele, ei ole välistatud ka senises kohtupraktikas. Süüdimõistev kohtuotsus võib tugineda ka vaid ühele tõendile. Vaid ühe tõendi pinnalt kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatuse põhjendamine kohtu poolt peab aga olema selline, et kohtu siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav. Kõnealustel juhtudel on iseäranis oluline ka see, et kohus oleks igakülgselt ning erapooletult vaaginud kõiki selle ühe süüstava tõendi hindamisel tõusetunud kahtlusi ja need veenvalt kummutanud. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused nr 3-1-1-109-10, 3-1-1-85-00, 3-1-1-21-09). 3 Kohtul on kujunenud siseveendumus, et tunnistaja ütlused saavad olla küllaldaseks ja usaldusväärseks tõendiks. Tunnistaja Vxxx Tixxx ütlused on kinnitatud objektiivset tuvastatud asjaoludega, et ööl vastu xxx ei viibinud U.G kodus. Samuti U.G ema, kes kohe helistas pojale, ei teatanud politseitöötajale, et U.G võib xxx väljaspool. Kogutud tõendite alusel loeb kohus tuvastatuks, et U.G juhtis xxx 00:13 Ida-xxx juures pimedal ajal jalgrattast, sõidu ajal ei põlenud ees valge ja taga punane tuli, samuti juhtis jalgrattast, eiras politseiametniku poolt antud sõidukohustusliku peatamisemärguannet, mis oli antud liiklusjärelevalve teostaja poolt politseivärvides alarmsõidukist käega ning sinise ja punase vilkuritega. ASJASSEPUUTUVAD NORMID LS § 87 lg 3 kohaselt peab j . Liiklusseaduse § 259 lg 1 sätestab -s 226, 234, 236, 237, 239 Liiklusseaduse § 38 lg 1 kohaselt sik, kelle Liiklusseaduse § 234 lg 1 sätestab s Käesoleval juhul tuvastati, et U.G juhtis xxx xxx juures pimedal ajal jalgrattast, sõidu ajal ei põlenud ees valge ja taga punane tuli, mis on keelatud vastavalt Liiklusseaduse § 87 lg-le
4. Tuvastati, et U.G juhtis xxxx mnt-l xxx jalgrattast, eiras politseiametniku poolt antud sõidukohustusliku peatamisemärguannet, mis oli antud liiklusjärelevalve teostaja poolt politseivärvides alarmsõidukist käega ning sinise ja punase vilkuritega, millega rikkus Liiklusseaduse § 38 lg 1 sätteid. Eeltoodud alusel asub kohus seisukohale, et menetlusaluse isiku käitumisele on antud õige karistusõiguslik hinnang ning tema käitumine on õigesti kvalifitseeritud Liiklusseaduse § 259 lg 1, § 234 lg 1 ettenähtud väärtegudena. Tuginedes tõendamist leidnud asjaoludele, leiab kohus, et U.G pani toime väätreod otsese tahtlusega.

§ 16

lg 3 kohaselt, mille järgi isik paneb teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. U.G oli teadlik kõikidest rikkumisest (oli teadlik, et ei sõidab jalgrattaga, millisel ei põlenud ees valge ja taga punane tuli, tunnistaja kinnitusel, nägi U.G peatusmärguannet, kuid ei peatanud) ning tahtlikult eiras Liiklusseaduse sätteid. 4 Seega on menetlusalune isik oma tegevusega täitnud talle inkrimineeritavate tegude objektiivse ja subjektiivse koosseisutunnused, õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kohus on seisukohal, et U.G pani talle inkrimineeritavad väärteod süüvõimelisena, kuna vastavalt

§ 33

on isik süüvõimeline, kui ta on teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt neljateistaastane. KARISTUS

§ 56lg 1 ja lg 2 kohaselt, karistamise alus on isiku süü.

Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui käesoleva seadustiku eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama. Karistuse mõistmisel realiseeruvad mõistetaval karistuse liigis ja määras nii üld- kui ka eripreventiivsed eesmärgid. Karistusseadustiku § 56 sätestab karistamise alusena isiku süü, mille suurus määrab võimaliku karistuse ülempiiri karistuse kohaldamisel. Karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke. (RKKK 3-1-1-14-07) Kehtiv kohtupraktika, väljendatuna Riigikohtu senistes otsustes, rõhutab, et karistuse mõistmisel tuleb kõigepealt arvestada ja analüüsida tegu, mille süüdistatav toime pani, selle tehiolusid ja raskust, alles seejärel lähtuda süüdistatava isikut iseloomustavatest andmetest. Kohtu hinnangul pani U.G toime kaks väärtegu ühe teoga, kuna kõik rikkumised sooritas ta jalgratta juhtides. Karistuse mõistmisel kohaldab kohus

§ 63

lg 1 sätteid ning mõistab üks karistus seadusesätete alusel, mis näeb ette raskeima karistuse, st LS § 234 lg 1 järgi. Liiklusseaduse § 234 lg j ärgi süüteo toimepanemise eest näeb liiklusseadus ette karistusena rahatrahv kuni kakssada trahviühikut, või arest või sõiduki juhtimise äravõtmine kuni kahekümne nelja kuuni. U.G palus võimaldada kanda aresti ositi, asendada arest ÜKt-ga või määrata rahatrahv, kuid kohus ei pea seda võimalikuks. Analüüsides süüdlase tegu, kuuluvad süü juures arvesse võtmisele rikkumiste asjaolusid – süüdlane pani toime kaks rikkumist. Tegemist on tahtliku ja teadliku teoga ja menetlusaluse isiku käitumine oli sihikindel ja kavatsetud. Menetlusaluse isiku karistusandmetest saab järeldada, et liiklusseaduse rikkumise osas on U.G ka juba piisav kogemus olemas. U.G ei tunnista oma süüd, kuid kohtuvaidlustes märkas, et kahetseb toimepandut, mis on kergendavaks asjaoluks

§ 57mõttes.

Raskendavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. Karistusregistri andmetest nähtuvalt on menetlusalune isik varem kriminaalkorras karistatud kahel korral ning väärteokorras 52 korda, sh Liiklusseaduse, Karistusseaduse, Alkoholiseaduse järgi. Karistusena olid määratud rahatrahvid, sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine, arest, enamus trahvidest on tasumata. Sellisele kogemusele vaatamata pani menetlusalune isik toime liiklusalased väärteod. Juba need asjaolud näitavad, et rahalise 5 karistuse kui sanktsiooniliigi kohaldamise käesoleval juhul on välistatud, samuti ei ole õigustatud asendata arest üldkasuliku tööga. Konkreetse süüdlase puhul on tõendamist leidnud fakt, et rahalise karistuse määramine ei ole olnud tulemuslik ehk isik ei ole rahalise karistuse suhtes olnud karistustundlik. Seetõttu on asjas olnud õigustatud rakendada karistuse valikul teise karistuse liigi – arest sanktsiooni keskmise ja madala määra vahel.

§ 66

lg 1 kohaselt võib kohus, mõistes rahalise karistuse, aresti või kuni kuuekuulise vangistuse, arvestades süüdlase perekondlikku, tööalast või tervislikku seisundit, määrata karistuse tasumise või kandmise ositi. Väärteoasja arutamise käigus ei ole tuvastatud asjaolusid, mis annaksisd alust mõista U.G-le aresti kandmise ositi. Kohtulikul uurimisel kogutud tõenditega on ümber lükatud U.G väide selle kohta, et ta töötab. Seega 7-päevane aresti kandmine ei saa mõjuta töökoha kaotust ning U.G tuleb 7 päevase aresti ära kanda korraga. Antud karistuse määr vastab toimepandud teole, isiku süüle ja mõjutatavusele. (digitaalselt allkirjastatud) Larissa Prokopenko Kohtunik 6