lg.1 p.3 alusel, sest kohtupsühhiaatriapsühholoogia kompleksekspertiisiaktis nr.7/3 20.02.2013.a. toodud eksperdiarvamuse kohaselt alates 04.12.2011 esineb XXX püsiv raske psüühikahäire – vaskulaarne dementsus, mis on hõlmatav määratlusega „nõdrameelsus“ ja millest tulenevalt tema võime ümbrusest ja teiste inimeste kõnest arusaamiseks, oma mõtete kõnes väljendamiseks ja oma käitumise juhtimiseks on oluliselt piiratud kõigis sotsiaalsetes keskkondades, sh tavapärases ümbruses kui ka kohtuistungil. Käesoleval ajal ei ole ta suuteline õigesti meenutama 08.06.2011 toimunud sündmusi, ütluste andmise ajal 09.06. ja 12.07.2011 ei olnud XXX oma psüühilise seisundi ning kognitiivsete funktsioonide poolt takistusi ega piiranguid 08.06.2011 toimunud sündmuste meenutamiseks ja oma mälestuste sõnaliseks esitamiseks. 09.06.2011.a. seletas XXX , et 08.06.2011.a. oli tema abikaasa sünnipäev, kuhu tulid abikaasa tütar X koos täiskasvanud tütre Katjaga ning mehega, kelle nimeks ütles alguses „X“. Külla tuli ka tema sugulane XXX , kes varsti lahkus. Nad kõik jõid viina, X mees hakkas kõikidega riidlema ebatsensuurselt ja lükkas küünarnukiga X . Ta palus X mitte togida, siis hakkas see mees riidlema X tütrega ning varsti läksid X ja viimase tütar ära. Tema abikaasa X läks magama, ta jäi kööki koos selle X mehega, 3 kes väljendas ebatsensuurselt. Ta hakkas ütlema X mehele, et on aeg koju minna. Arvates, et kui teeb välisukse lahti, siis see mees lahkub, tegi ta välisukse lahti, astus ühiskoridori ja palus lahkuda, kuid mees lõi teda rusikaga näkku, millest ta kukkus ja siis lõi jalgadega üle keha. Ta roomas ühiskoridorist korteri koridori, seal seisis jalutuskepp, millega see mees lõi teda. Kuidas ta pärast seda sattus kööki, ta ei tea. Kui ta istus köögis taburetil, see mees tahtis sõrmest ära võtta abielusõrmuse, vigastas sõrme, sõrmus kukkus maha ja mees seda ei leidnud, vaid läks tuppa põrandale magama. Ta helistas oma sugulasele X. Ei tea, kes kutsus välja kiirabi ja politsei, annab välja murtud jalutuskepi. 12.07.2011 lisas XXX , et 08.06.2011 meesterahvas nimega Juri tekitas talle peksmise käigus kahju: lõi rusikaga näkku, millest murdusid hambaproteesid, nende maksumus on 400 eurot. Samuti on tekitatud moraalset kahju 100 euro ulatuses, kokku esitab tsiviilhagi summas 500 eurot. Süüdistatava elukaaslane X X (nüüd X või X ) ja tema tütar XXX viibisid 08.06.2011.a. sünnipäevapeol ja seletasid, et kõik kohalviibijad tarvitasid alkoholi. XXX on alati nende kallal õiendanud, ka seekord võttis sõna, kuid D.E-ga konflikti ei olnud. Õhtuks D.E oli juba tugevas joobes, nad otsustasid, et D.E jääb ööbima X juurde ning läksid minema umbes kella 21.00 ajal. Õhtul toimunust said teada hiljem: D.E ütles, et jäi magama ning ärkas sellest, et keegi torgib teda jalutuskepiga, ta murdis selle jalutuskepi pooleks. Tunnistaja XX X ´i ütlused avaldati
ta suri. 01.07.2011.a. antud ütluste kohaselt seletas X , et 08.06.2011 peeti tema sünnipäeva XXX asuvas korteris, kus ta elab koos abikaasa XX-X . Alguses tuli külla abikaasa sugulane XXX , hiljem tuli tema tütar X koos elukaaslase Juriga ja tütre X. Nad istusid köögis, naised tarvitasid alkoholi vähem, ühel hetkel läks ta magama. Ärkas lärmi peale ja nägi esikus politseitöötajaid ja kiirabiarste, abikaasa seisis esikus, nägu verine, näol verevalumid, alumised hambad puudusid. Tütre elukaaslane Juri oli ka korteris – karjus ja väljendas ebatsensuurselt, teisi korteris ei olnud. Ta ei näinud, mis toimus korteris. Abikaasa toimetati haiglasse, peksmise käigus olid viimasel murdunud hambaproteesid. Abielusõrmuse leidis abikaasa köögi põrandalt järgmisel päeval. Tunnistaja XXX (XXX oli temale tädi) samuti viibis 08.06.2011 toimunud sünnipäevapeol alates umbes kella 14.00-st, X sugulased tulid hiljem ja siis tema läks koju. Õhtul helistas talle kannatanu X-X ja ütles, et tapetakse. Ta läks sündmuskohale, koridoris oli palju verd, läbipekstud kannatanu oli pikali põrandal, kõrval oli pooleks murtud jalatuskepp, juustes olid kepi killud. Kunsthambad olid välja löödud ja sõrmed olid pooleks murtud. Pea paremal pool üleval oli auk, kust tuli verd. Naabrinaine X ütles, et „kutsume kiirabi“. Kiirabi kutsus tema, kiirabi tuli ja küsis, mis juhtus. Ta arvas, et kannatanut peksid mõlemad – X ja D.E. D.E kätel verd ei olnud, viimane pikutas, aga X kätel ja näol oli veri. Tädi oli rääkinud, et D.E võttis sõrmest sõrmuse ära, millest sõrmed olid murdunud, hiljem leiti sõrmus vaiba alt. Samuti tädi rääkis, et hakkas D.E korterist välja ajama, läks võtmega ust lahti tegema, siis D.E (keda nimetab „mees“) lõigi, millest kaotas teadvuse, rohkem ei mäleta. Samuti kinnitas, et 10.09.2012 oli kutsutud kiirabi ja politsei, sest X oli peksnud X-X , kuid siis kriminaalasja ei algatatud. Sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt 09.06.2011 vaadeldi Tallinnas XXX asuvat korterit, on kirjeldatud korterit, sh: esikus põrandal asetseb pooleks murtud puidust kepp, mis on fotografeeritud ja kaasa võetud. Lisatud on kolm fotot koridorist, kus vereplekke ei ole näha. Asitõendi vaatlusprotokollis on kirjeldatud puidust pruuni värvi jalutuskeppi, mis on ilma käepidemeta üldpikkusega 78 cm. Jalutuskepil on kummist otsak. Jalutuskepp on 4 katkine, kahes osas ja veretaoliste määrdumisjälgedega. Toimiku juures on foto ja asitõendina lisatud ka jalutuskepp. Indikaatorvahendi kasutamise protokolli kohaselt 08.06.2011 kell 22.16 oli D.E alkoholijoove 1,41 mg/l kohta. Kohtule on esitatud asitõend - jalutuskepp – sündmuskohalt kaasa võetud kaheks osaks murdunud jalutuskepp, millel veretaolised määrdumisjäljed. Hinnates esitatud tõendeid kogumis leiab kohus, et kannatanu ütlused ümber lükatud ei ole, neid kinnitab isiku läbivaatuse protokoll ja asitõend – jalutuskepp, kaudselt ka X i ja XXX ütlused. Süüdistatav ei ole sõnaselgelt tunnistanud, et peksis kannatanut, samas möönis seda, sest keegi teine seda teha ei saanud. Peale selle süüdistatav hüvitas kannatanule tekitatud kahju summas 150 eurot. Kohus peab süüdistatava süü selles episoodis tõendatuks vaatamata sellele, et tema süü tuvastamiseks oli võimalus koguda veel teisi tõendeid: ei ole välja selgitatud kes ja millal kutsus välja kiirabi ja politsei; sündmuskohta ei ole piisava põhjalikkusega vaadeldud (fotodel koridorist verd ei nähtu, sellest aga rääkis XXX ); ei ole kirjeldatud X välimust (ei ole tuvastatud, et D.E kätel ja riietel oleks kinnipidamisel verd leitud, millise asjaoluga samas ei ole inkrimineeritav tegu välistatav). Samas need tuvastamata jäänud asjaolud ei mõjuta kohtu veendumust niivõrd, et peaksid kannatanu ütlused ja neid ütlusi kinnitavad tõendid ümber lükkama. 08.06.2011.a. tegu on kvalifitseeritav KarS § 121 järgi, selle teo pani toime süüdistatav. Süüdistatava tegevuse õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. Süüdistatava tegu oli õigusvastane ja ta on süüdi kuriteo toimepanemises, ta on süüvõimeline isik. Tsiviilhagi Kannatanu XXX esitas tsiviilhagi nn protokolliliselt, mis kuni 01.09.2011 kehtima hakanud muudatusteni kriminaalmenetlusseaduses oli lubatud. Esitades tsiviilhagi summas 500 eurot, põhjendas kannatanu seda järgmiselt: umbes 400 eurot on uute hambaproteeside maksumus ja 100 eurot on moraalne kahju. 10.09.2012 D.E tasus XXX 150 eurot. XXX suri XXX.a. Tsiviilhagi tõendamiseks, st ravikulutuste sh hambaproteeside tõendamiseks ei ole kohtule tõendeid esitatud, kannatanu on surnud. Kohus asub seisukohale, et tsiviilhagi on põhjendatud summas 150 eurot, mille süüdistatav on kannatanule hüvitanud. 07-11.08.2011 episoodi kohta uuris kohus järgmisi tõendeid: Isiku ekspertiisiaktis nr.188 04.01.2012.a. toodud eksperdiarvamuse kohaselt X X tuvastati 11.08.2011.a. haiglas paeajuvapustus hulgaliste nahaaluste verevalumitega pea piirkonnas, ninaluude murd, rindkere põrutus, vasakpoolsete roiete hulgimurrud
lg.21 lg.2 kohaselt tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, ei ole lubatav tõend. Peale selle kõik maja taga liivakastis istunud tunnistajad kirjeldasid aknast välja hüpanud naise maandumist erinevalt. Ekspediarvamus kannatanul esinenud kehavigastuste tekkimise aja kohta on puudulik, sest meditsiinidokumentides puudub vigastuste kirjeldus. Et kannatanul olid kehal sinikad tähendab, et need ei olnud tekitatud 11.augustil, vaid vähemalt üks päev varem, 7 sest teadaolevalt verevalumid ilmuvad kehale veidi hiljem. Tunnistajate sõnutsi sinikad olid rohekat ja kollakat värvi, ka kiirabi töötaja ütles, et tegemist ei ole värskete vigastustega (mistõttu kainet meest politseisse ei viidud), mis kinnitab, et sinikad võisid olla mitu päeva tagasi saadud. Fotod kinnitavad veelkord, et 11.augustil tegemist ei olnud värskete verevalumitega. Ei ole kordagi kannatanu öelnud, et D.E oleks teda kehasse peksnud, kannatanu ise ei oskagi seletada, kust sai eluohtliku vigastuse (ta tundis imelikku seisundit rindkeres varem), selle olemasolu selgus haiglas ning tekitamise aeg ei ole kindlaks tehtud. Kannatanu sõnutsi aknast väljahüppamise põhjuseks ei olnud hirm peksmise ees, vaid soov pääseda korterist välja, teised isikud aga ei saa kinnitada, mis põhjusel inimene esimese korruse aknast välja hüppab. Pealegi kannatanu sõnutsi on ta ka varem korduvalt aknast välja hüpanud. 11.augustil kell 00.20 mõõdeti kannatanu XX veres 2,0 g/l etanooli, siis võib arvata, millises joobes olid kannatanu kella 21.00 ajal, kui kiirabi ja politsei välja kutsuti. Tähelepanu väärib asjaolu, et mõlemal korral – 11.augustil ja 07.augustil oli mees (D.E) kaine ja naine (X ) alkoholijoobes. Kohus suhtub kriitiliselt nende tunnistajate ütlustesse, kes väljas seistes nägid esimese korruse aknas meest, kes peksis naist jalgadega, tegemist on oletustega. Õues seistes on näha ainult esimesel korrusel viibivate isikute ülakeha ja ülakeha liikumise järgi oletada jalalööke on meelevaldne. Siinkohal väär on prokuröri väide ja loogika, et tunnistajate sõnad jalgadega peksmise kohta ümber lükatud ei ole, vastupidi: kohtu arvates need väited on oletused ja ei ole ühegi teise tõendiga kinnitust leidnud. Eksperdiarvamuse kohaselt ei ole võimalik vigastuste tekitamise aega määrata ning ei ole mõeldav tõlgendada eksperdiarvamust nii, et järelikult ei ole tunnistajate ütlused ümber lükatud. Igale väitele tuleb kinnitust otsida, mitte deklareerida, et puuduliku eksperdiarvamusega ei ole välistatud tunnistajate oletused. Sellised tunnistajate oletused võivad kaudsete tõenditena teatud olukorras kinnitada näiteks kannatanu ütlusi, kuid antud olukorras jäävad sellised oletused vaid oletusteks. D.E on kohtuliku uurimise algusest peale öelnud, et ei olnud kannatanut kolm päeva näinud ning 11.08.2011 töölt koju tulles riidles naisega, sest viimane oli purjus ja sinikatega. Väidetu täielikult ühtib vahetu kohtuliku uurimise käigus kogutud tõenditega. Et kannatanu ja tunnistaja Kopeika ütlused ei ühti pisiasjades, on täiesti mõistetav, sest tunnistaja kutsuti esmakordselt ütlusi andma toimunust kahe aasta möödudes. Kohtu hinnangul puudub mõistlik põhjendus jätta tunnistaja X ütlused tõendite kogumist kõrvale üksnes sellel põhjusel, et tunnistaja üht või teist asja ei mäleta, nimetatud asjaolu ei kõiguta kohtu silmis tunnistaja usaldusväärsust ning tema ütlusi saab kohtu arvates asja lahendamisel kahtlemata kasutada. Kohus leiab, et sellist lähenemist on aktsepteerinud ka RKKKo (eelnevalt viidatud lahend nr 3-1-1-113-06). Kohtu arvates nähtub tunnistaja X ütlustest otseselt fakt, et tunnistaja ei suuda kõike detailselt meenutada põhjusel, et vaidlusaluste sündmuste toimumisest on möödunud liiga pikk aeg. Lisaks on RKKKo erinevates otsustes toonitanud, et ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa alati piirduda üksnes kontrollitavate ütluste kõrvutamisega teiste tõenditega, oluline on mh ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude elulist usutavus, so 8 seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (vt RKKKo nr 3-1-1-74-05, nr 3-1-1-61-08, nr 3-1-1-3-10). Kohus veendus vahetult kohtuistungil, et X ja X poolt kohtuistungil antud ütlused 2011. augustikuus toimunu kohta on eluliselt usutavad. D.E poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlusi ei saa eelistada kohtus antud ütlustele, olgugi et ta räägib sellest, kuidas naist peksis: D.E on kohtus põhjendanud, miks andis KarS § 121 järgi kahtlustatavana ülekuulamisel ennast süüstavaid ütlusi, seda oli soovitanud politseinik, sest perekondlikus tülis lubas politsei menetluse lõpetada. Kohus aktsepteerib süüdistatava sellist põhjendust. Seda enam, et D.E on üle kuulatud kahtlustatavana KarS § 121 järgi, kuid kahtlustuse sisus esinev meditsiiniline termin „Pneumotoraks“ jäi D.E-le arusaamatuks (seda ta kinnitas kohtus) ja ta ei osanud arvata, et annab ütlusi kahtlustatuna I astme kuriteos sisuliselt KarS § 118 järgi. KarS § 118 järgi ei olnud D.E-le kohtueelsel uurimisel kahtlustust esitatudki. RKKKo on lahendis nr 3-1-1-3-07 märkinud, et kui on tegemist diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes ning kui isik ei suuda mõistusepäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb nimetatud tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. Kui aga isik suudab kohtule usutavalt ja arusaadavalt selgitada, miks on ta erineval ajaperioodil andnud erinevaid ütlusi, saab usaldusväärseks lugeda üksnes kohtus, mitte aga kohtueelses menetluses antud ütlused (vt ka RKKKo nr 3-1-1-113-06 ja nr 3-1-1-1-07). Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb süüdistatava ütlused tervikuna tõendite kogumist kõrvale jätta, juhul kui kohus tunnistab süüdistatava tõendiallikana ebausaldusväärseks (vt RKKKo nr 3-1-1-13-12, nr 3-1-126-13). Antud juhul on D.E arusaadavalt seletanud kohtueelsel uurimisel antud ütlusi ja kohtul puudub alus jätta kohtus antud süüdistatava seletused tõendite hulgast kõrvale. Samal arvamusel on kohus ka X X osas: kohtueelsel uurimisel ta keeldus ütluste andmisest ning kohus aktsepteerib X poolt kohtus antud ütlusi.
lg.3 kohaselt kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. Süüdimõistev otsus langetatakse ainult siis, kui süü on ümberlükkamatult tõendatud. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et kui tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjades sisalduvate tõenditega, tuleb in dubio pro reo põhimõttel langetada otsus kahtlustatava kasuks, mitte aga teha kahtlustatavale kahjulikku otsust vastuoluliste või puudulike tõendite alusel. Kriminaalmenetluses ei otsustata, kas kahtlustatav on tõenäolisemalt süüdi või süütu, vaid inimest saab kuriteos süüdistada ainult siis, kui kuriteo toimepanemine on nii kindlalt tõendatud, et selles ei jää mõistlikku kahtlust. Tõendite kogumise võimalused on ammendatud. Sündmusest kahe aasta möödudes ei ole võimalik kontrollida, kas ja millal X ja X suhtlesid omavahel telefoni teel. Kohtueelsel uurimisel D.E ei kuulatud isegi üle kahtlustuses KarS § 118 järgi (KarS § 121 järgi esitatud kahtlustuse sõnastus sisaldas sõna ”pneumotoraks” on eksitav), rääkimata tõendite õigeaegsest kogumisest. Kui kannatanu ise väidab, et sai eluohtliku vigastuse mitte süüdistatava tegevuse tagajärjel, mida kinnitab tunnistaja Kopeika ja eksperdiarvamus ei määra nimetatud 9 vigastuse tekitamise aega ning puuduvad teised tõendid, siis süüdistatava süü ümberlükkamatult tõendatud ei ole. Kuivõrd on jäänud kõrvaldamata kahtlus, et kannatanul esinenud eluohtlik tervisekahjustus tekkis mujal ega saanud olla tekitatud D.E poolt 11.08.2011, mõistab KarS § 118 järgi kohus D.E õigeks. Tõendatuks peab kohus vastavalt kannatanu ütlustele kannatanu löömist ühe korra D.E poolt 07.08.2011, mis on kvalifitseeritav KarS § 121 järgi. Kokkuvõte Süüdistatava tegevus on õigesti kvalifitseeritud KarS § 121 järgi 08.06.2011 episoodis. Kohus peab tõendatuks vastavalt kannatanu ütlustele süüdistatava süüd 07.08.2011 episoodis, kui süüdistatav lõi kannatanut käega näkku ja kannatanu tundis sellest füüsilist valu, kokkuvõttes tuleb D.E süüdi tunnistada KarS § 121 järgi. Süüdistatava tegevuse õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. Süüdistatava tegu oli õigusvastane ja ta on süüdi kuriteo toimepanemises, ta on süüvõimeline isik. Karistuse mõistmise aluseks on isiku süü. Kohus arvestab seejuures karistust raskendavaid ja kergendavaid asjaolusid ja võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistust kergendavaid asjaolusid ei esine. Karistust raskendavaks asjaoluks KarS § 58 p.4 kohaselt on süüteo toimepanemine isiku suhtes, kes on süüdlasest perekondlikus sõltuvuses. Kriminaalhooldaja on andnud D.E kohta positiivse iseloomustuse. Kohus leiab, et süüdistatava karistamine reaalse vangistusega olukorras, kus ta jätkab kooselu kannatanuga ja omab töökohta, ei ole põhjendatud. Karistus tuleb mõista alammäära ja keskmäära vahelises suuruses, arvestades süü suurust. Karistuse hulka tuleb arvata eelvangistuses viibitud kolm päeva 08-10.06.2011.a. Kuivõrd D.E pani uue kuriteo toime katseajal (teiseliigilise kuriteo), tuleb suurendada karistust eelmise karistuse võrra ning kohus peab põhjendatuks asendada vangistus üldkasuliku tööga, milleks on süüdistatav nõusoleku andnud.
lg.1 p.3,4,9 ja § 180 kohaselt tuleb süüdimõistetult välja mõista menetluskulu, so ekspertiisitasu, kaitsjatasu ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha: teise astme kuriteos süüdimõistmise korral on sundraha § 179 lg.1 p.2 alusel 1,5 palga alammäära.
lg.3 alusel jätab kohus riigi kanda osa menetluskulusid – määratud kaitsja tasu enne kohtuliku uurimise algust osutatud õigusabi eest. Arvestades eeltoodut ja juhindudes
§-dest 175, 179, 180; 306, 315, 318, 319 kohus o t s u s t a s: KarS § 118 lg.1 p.1 järgi D.E õigeks mõista. Süüdi tunnistada D.E KarS § 121 järgi (08.06.2011 ja 07.08.2011 episoodides) ja karistuseks mõista vangistus 6 kuud. 10 KarS § 65 lg.2 alusel suurendada karistust Harju Maakohtu 31.05.2011 otsusega mõistetud ärakandmata karistuse 1 kuu 27 päeva võrra ning liitkaristuseks mõista vangistus 7 kuud 27 päeva. KarS § 69 ja 74 lg.5 alusel asendada mõistetud vangistus üldkasuliku tööga 474 tundi, mille tegemise ajaks määrata tähtaeg 1 (üks) aasta 6 (kuus) kuud. Üldkasuliku töö tegemise ajal kohustada D.E täitma KarS § 75 lg.1 sätestatud käitumiskontrolli nõudeid Tallinna vangla Harju kriminaalhooldusosakonna juhataja poolt määratud kriminaalhooldaja järelevalve all. Tõkend – elukohast lahkumise keeld – tühistada kohtuotsuse jõustumisel. Välja mõista D.E-lt riigieelarve tuludesse sundraha 480,00 eurot ja ekspertiisitasu 1614 eurot. Tasu kuni kohtuliku uurimise alguseni osutatud õigusabi eest jätta riigi kanda. Menetluskulud tasuda ühe aasta jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pangas nr 10220034796011 või Swedpankis nr 221023778606. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049777 ning selgitus: „1-12-3311, kriminaalmenetluse kulud“. Kui rahalised nõuded ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras ning süüdimõistetul tuleb kanda ka kohtuotsuse täitmisega seonduvad kulud. Kohtuotsusele võib esitada apellatsiooni, teatades Harju Maakohtule apellatsiooniõiguse kasutamise soovist 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest ning esitades apellatsiooni 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega. Kohtuotsuse resolutiivosa avaldati 23.09.2013.a. Kohtuotsus tervikuna koostatakse ja see on kohtumenetluse pooltele kohtus kättesaadav apellatsiooniteate esitamisest 15 päeva pärast. Kohtunik: Rahvakohtunikud: /allkirjad/
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.