lõikest 1, määras kohtuväline menetleja B.O ´ile karistuseks Liiklusseaduse § 227 lg. 4 alusel rahatrahvi 200 trahviühiku ulatuses, s.o. 800.00 eurot ja Liiklusseaduse § 227 lg. 5 p. 3 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 6 kuuks. KAEBUSE SISU B.O esitas 30.09.2013.a Harju Maakohtule kaebuse, milles kohaselt 15.08.2013 Põhja prefektuuri liikluspolitseinik Argo Kalda koostas temale väärteoprotokolli selle kohta, et B.O juhtis mootorsõidukit Yamaha Y2F-M r/n XXX kiirusega 140 +/- 5 km/h teel, kus lubatud suurim kiirus oli 70 km/h, millega ületas lubatud kiirust mitte vähem kui 65 km/h võrra. 28.08.2013.a esitas kaebuse esitaja puhtsüdamliku ülestunnistuse avalduse, millega selgitas asjaolusid, võttis süü omaks ja kahetses toimepandud tegu. Samuti taotles kaebuse esitaja võimaldada tal anda ütlusi ja juhiload mitte ära võtta. Kaebuse kohaselt tunnistab B.O täielikult oma süüd ja väga kahetseb juhtunut, kuid ei nõustu kohtuvälise menetleja otsusega. Taotleb kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ja väärteoasja materjalide ümbervaatamist ning karistuse kergendamist. 2 Kaebuse esitaja leiab, et temale mõistetud karistus ei ole nõuetekohaselt põhjendatud ja selle määramisel ei arvestatud kõikide asjaoludega ning väärteo menetlemise käigus on kohtuväline menetleja kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Kaebuse esitaja on seisukohal, et kohtuväline menetleja jättis tema puhtsüdamliku ülestunnistuse avalduse ja taotluse anda ütlusi sisuliselt täiesti tähelepanuta. Kohtuvälise menetleja otsus pole selles osas ka motiveeritud. V™S § 150 lg. 1 punkti 7 kohaselt on aga oluliseks väärteomenetlusõiguse rikkumiseks menetleja otsuse mittepõhistamine. Kaebuse kohaselt esitas B.O puhtsüdamliku ülestunnistuse avalduse, kus ta selgitas toimunu asjaolusid sel päeval ja esitas mainitud taotluse. Peale selle tunnistas ta samas avalduses täielikult oma süüd ning kahetses juhtunut. Samuti esitas taotluse võimaldada tal anda väärteo toimepanemise kohta ütlusi. Kaebuse esitaja hinnangul on otsusest hästi näha, et kohtuväline menetleja ei arvestanud otsuse tegemisel tema poolse puhtsüdamliku kahetsusega ning leiab, et kohtuväline menetleja oleks pidanud otsuses kahetsuse mittearvestamist karistust kergendava asjaoluna igal juhul põhjendama (RKL 3-1-1-14-07; RKL 3-1-1-33-07). Samuti tuleb kaebuse esitaja hinnangul pöörata tähelepanu sellele, et ta tegi taotluse võimaldada temal anda väärteo toimepanemise kohta ütlusi, millega soovis täies mahus oma tegu kahetseda ja täiendavalt asjaolusid lahti kirjutada. Kaebuse esitaja viitab V™S § 19 lg. 1 punktile 4, mille kohaselt on menetlusalusel isikul õigus anda ütlusi, esitada tõendeid ja taotlusi. Kohtuväline menetleja aga eiras mainitud taotlust ning sellist võimalust ei andnud. Samuti on B.O seisukohalt ilmne, et menetlusaluse isiku ütlused omavad igas menetluses suurt tõenduslikku väärtust. Väärteomenetluses tähtsust omavad faktilised asjaolud, millest väärteoasja menetlev ametnik saab menetluse käigus teavet, tuleb menetlusseaduses sätestatud korras tõendina vormistada, võimaldamaks nende kasutamist tõendamisel. Kohtuväline menetleja kui süüdistusfunktsiooni kandja peab tegema kõik võimaliku tõendite kogumiseks, seda nii menetlusalust isikut süüstavate kui õigustavate tõendite osas (RKL 3-1-1-43-05 p 7). B.O leiab, et sellise taotluse mitterahuldamist tuli vormistada ja lahendada määrusega või vähemalt põhjendada selle mitterahuldamist kohtuvälise menetleja otsuses. Mainitud otsuses puuduvad aga taotluse esitamise fakt ja argumendid, miks taotlust ei rahuldatud. Puhtsüdamliku ülestunnistuse avalduse puhul oli tegemist sooviavaldusega anda ütlusi. Vastulauset ta ei esitanud, kuivõrd oli väärteoprotokolli ja selles esitatud süüdistusega täiesti nõus ning kaebuse esitajal puudusid igasugused põhjused avaldada vastuväiteid ja proteste, mis reeglina esitatakse vastulause esitamisega. Kaebuse esitaja on seisukohal, et kohtuväline menetleja eksib oluliselt, kui luges tema avaldust vastulause esitamiseks ega saanudki sellega arvestada ning viitab Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-127-06 punktile 10, kus ka kohus on nentinud, et puhtsüdamlik ülestunnistus ei ole käsitatav "muu dokumendina" KrMS § 63 lg. 1 tähenduses. Samuti tõdes Riigikohus, et "puhtsüdamlikku ülestunnistust" samastatakse menetlejale tehtava vabatahtliku avaldusega, milles ta võtab süüteo omaks. Kolleegium on ka märkinud, et asjaolu, et tegemist on ülestunnistusega, iseloomustab üksnes ütluste sisu, ega anna alust nende vormistamiseks mingil muul viisil. Sellest tuleneb, et kui isik avaldab soovi tegu puhtsüdamlikult üles tunnistada, tähendab see tema valmisolekut anda ütlusi ja ta tuleb üle kuulata. Riigikohus jõudis seisukohale, et kui kahtlustatav pöördub menetleja poole kirjalikult, tuleb seda käsitada sooviavaldusena anda ütlusi ning isik tuleb kirjalikult esitatud väidete osas üle kuulata. B.O on kaebuses seisukohal, et väärteomenetluses menetlusaluse isiku roll omab sisuliselt sama seisundi tähendust nagu kahtlustatav ja süüdistatav kriminaalmenetluses. Seega pidi kohtuväline menetleja pärast tema avalduse esitamist andma võimaluse anda ütlusi ja fikseerida neid ülekuulamise protokollis. Kuivõrd kohtuvälise menetleja otsusest nähtub, et kohtuväline menetleja arvestas kergendava asjaoluna süü tunnistamist, tuleb märkida, et süü tunnistamine ei ole iseenesest kergendav asjaolu, kuna ei tulene
Kui kohtuväline menetleja soovis siiski sellega arvestada, pidi ta kaebuse esitaja K. Peterov´i hinnangul kohaldama
2 ehk juhinduma sellest paragrahvist karistuse määramisel.
2 annab menetlejale 3 diskretsiooniõiguse, mistõttu tuleb selle paragrahvi alusel loetud asjaolu arvestamist täiendavalt põhjendada. Kaebuse esitaja on kaebuses seisukohal, et kohtuväline menetleja määras karistuse, mis ei olnud täielikult kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (
1). Jääb ebaselgeks ja põhjendamatuks kohtuvälise menetleja otsuses väljendatud seisukoht lisakaristuse kohaldamise suhtes. Lähtudes
lõikest 1 tuleb karistuse määramisel arvesse võtta kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kaebuse esitaja seisukohalt olid kohtuvälise menetleja otsuses märgitud kohtuvälise menetleja subjektiivsed järeldused, et senise karistuspraktika kohaselt kohaldatakse taolise iseloomuga süüteo toimepanemise eest üldjuhul lisakaristust ning sellise süüteo toimepanemisel võib lisakaristuse jätta kohaldamata vaid erandlikel asjaoludel. Isegi kui möönda, et senine praktika tõepoolest eksisteerib, tuleb arvestada sellega, et rikkumise asjaolusid tuleb igal konkreetsel juhul hinnata ja kaaluda individuaalselt, sõltumatult teiste inimeste poolt toimepandud süütegudest. Põhiseaduslik inimväärikuse põhimõte eeldab kaebuse esitaja B.O hinnangul seda, et karistust mõistes ei muudetaks isikut abstraktseks ühikuks – vahendiks teiste mõjutamiseks või manipuleeritavaks ja ühiskonnaga kohandatavaks objektiks. Kaebuse esitaja leiab, et kuna lisakaristuse kohaldamine ei ole kohustuslik, tuleb otsuses eraldi põhjendada lisakaristuse vajalikkust. Juhiloa äravõtmist ei saa lihtsalt põhjendada õiguskaitseorgani eksisteeriva karistuspraktika, sest see ei ole mingi karistuse kohaldamise alus, mis annab eriõiguse juhiloa ära võtta. Sellised kohtuvälise menetleja järeldused tähendavad tõlgendust contra legem ja on vastuolus süüpõhimõttega ning lisakaristuse mehaanilise kohaldamisega. Kohus või kohtuväline menetleja peab igal konkreetsel juhul lisakaristuse kohaldamist kaaluma ja põhistama. Selle arvestamata jätmine toob kaasa otsuse tühistamise tervikuna (RKL 3-1-1-27-08p 16-18). Kaebuse esitaja leiab, et mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise puhul on tegemist lisakaristusega ning ei ole alati a priori kohaldatav. See peab olema vajalik konkreetse eesmärgi saavutamiseks ehk õigustama eeskätt preventiivseid kaalutlusi. Lähtudes eripreventsioonist kohaldatakse juhtimisõiguse äravõtmist lisakaristusena reeglina juhul, kui isikul on varasemast mitmeid karistusi samalaadsete tegude eest ja jätkuv väärtegude toimepanemine näitab, et ta ei ole oma liikluskäitumist muutnud. Vaieldamatult teenib see ka üldpreventsiooni eesmärke (nn õiguskorra kaitsmise huvisid). Vaatamata sellele, et kohtuvälise menetleja otsuses oli märgitud, et otsuse tegemisel lähtuti õiguskorra kaitsmise huvidest, ei ole B.O hinnangul menetleja piisavalt põhjendanud mainitud üldpreventsiooni eesmärke ja piirdus vaid süüteo ohtlikkuse ja politsei karistuspraktikaga. Kaebuse esitaja nõustub täielikult ja mõistab, et kiiruse ületamine tõepoolest suurendab ohtu, seda pole vaja konstateerida ega tõendada, sest see on ilmne ja üldarusaadav. Kaebuse esitaja leiab, et üldpreventiivsete eesmärkide püstitamisel tuleb arvestada hoopiski seda, et kiiruse ületamine on levinud rikkumine praeguses ühiskonnas ja viimasel ajal muutunud probleemiks. Kaebuse esitaja palub lisakaristust mitte kohaldada põhjusel, et ta vajab juhtimisõigust seoses praeguse tööga ning ettevõttes töötamine eeldab juhtimisõiguse olemasolu. Käesoleval momendil on ta katseajal ning juhtimisõiguse äravõtmine ilmselgelt põhjustab tema töökaotust. Selline olukord võib tekitada tal raskusi seoses tema väikese lapse (XXX) kasvatamisega. Kaebuse kohaselt suur trahv ja töötuksjäämine on kaebuse esitajale ebamõistlikult ülekoormav ning ta saab aru, et nimetatud isiklikud asjaolud ja tema võimalik raske olukord ei pea olema kohtule või kohtuvälisele menetlejale automaatselt siduvad. Ka nõustub kaebaja sellega, et kohtuvälise menetleja otsus on selles osas motiveeritud ning palub kohtul siiski kaaluda neid asjaolusid, kuivõrd juhiloa äravõtmine toob temale väga negatiivsed tagajärjed. Kaebuse esitaja palub anda talle võimaluse end rehabiliteerida ning pöörata tähelepanu sellele, et tal ei ole kehtivaid karistusi ega trahve Liiklusseaduse rikkumiste eest juba mitu aastat. See näitab omakorda, et ta on pika perioodi jooksul olnud seadusekuulekas juht. Selline rikkumine on temale esmakordne. 4 Kaebuse kohaselt on B.O kindel, et juba suure rahatrahvi määramine distsiplineeriks ja mõjutaks teda edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning sellega oleks ka tagatud karistuse eripreventiivne eesmärk. Samuti leiab kaebuse esitaja, et juhiloa äravõtmine pole vajalik, kuna ta sai aru oma veast ning on oma käitumist kardinaalselt muutnud. B.O märgib kaebuses, et karistuse määramise juhul (
) tuleb süü suuruse tuvastamisel ka arvestada objektiivseid (s.o tegu ja tagajärg) ja subjektiivseid asjaolusid (s.o tahtluse ja ettevaatamatuse liik teo toimepanemisel või muu motiiv). Kaebuse esitaja palub kohtul arvestada asjaoluga, et ta ületas kiirust mingiks hetkeks ning kiiruse ületamise puhul oli tegemist tahtliku tegevusega, milles ta täielikult tunnistab oma süüd. Samuti palub kaebuse esitaja kohtul arvestada ja kaaluda asjaolu, et ta ei tahtnud tahtlikult kiirust ületada nii suures ulatuses, sest ta ei näinud oma lohakuse ja pimeduse tõttu liiklusmärki, s.t tal puudus tahtlus konkreetselt LS § 227 lg. 4 koosseisu osas. Kaebuse kohaselt B.O eksis, kuivõrd sai aru, et sel teelõigul tohib sõita 90 km/h. Samas aga arvab kaebuse esitaja, et see ei õigusta mingil moel tema käitumist ning ta on ise süüdi. Tuginedes eelnimetatud asjaoludele palub kaebuse esitaja B.O tühistada kohtuvälise menetleja otsuse ja teha uus otsus, millega vähendada temale määratud rahatrahvi ning lisakaristust mitte kohaldada või alternatiivselt seda kergendada. Kohus juhindub V™S § 132 punktist 1, § 133, § 134, § 135. Kohtunik:/allkiri/ Koopia õige Kohtunik: 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.