4-13-3473/6

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21.november 2013.a. Rapla, kirjalikus menetluses Väärteoasja number 4-13-3473 Kohtunik Indrek Saar Väärteoasi F.A kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Lääne Prefektuuri korrakaitsebüroo Rapla politseijaoskonna patrullteenistuse välijuht Janek Akkatuse 14.mai

1. aasta otsusele F.A süüdistuses liiklusseaduse § 224 lg 2 järgi Menetlusalune isik F.A (isikukood xxx, elukoht xxxxxx tee xxxx, xxxxxxx Kaitsja vandeadvokaat Kaimo Räppo, menetlus@rappo.ee Kohtuväline menetleja Politsei ja Piirivalveameti Lääne Prefektuur, esindaja Janek Akkatus (Rapla politseijaoskond, asukoht Savi 2 79514 Rapla). Kohaldatud menetlussätted Väärteomenetluse seadustiku §§ 132 p 3, 133, 135 lg 2 ja 4, 155 lg 1 p 1 ja lg 2 ja 156 RESOLUTSIOON Jätta F.A kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Lääne Prefektuuri korrakaitsebüroo Rapla politseijaoskonna patrullteenistuse välijuht Janek Akkatuse 14.mai
2. aasta otsusele liiklusseaduse § 224 lg 2 järgi rahuldamata ja kaevatav otsus muutmata. Lisakaristuse tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumise päevast. Rahatrahvi on võimalik tasuda vabatahtlikult 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse kättesaamisele järgnevast päevast. Rahatrahv tuleb tasuda kohtuvälise menetleja otsuses näidatud pangakontodele. Kui rahatrahv ei ole selle aja jooksul täies ulatuses tasutud ja menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja ei ole kohtuotsuse peale esitanud kaebust, pööratakse kohtuvälise menetleja otsus sundtäitmisele. 1 Kohtuotsus saata F.A-le, kaitsjale ja kohtuvälisele menetlejale. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusalune isik advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kui kohtumenetluse pool soovib kassatsiooniõigust kasutada, siis peab ta sellest maakohtule kirjalikult teatama 7 päeva jooksul arvates kohtuotsuse koopia kättesaamisele järgnevast päevast. Kassatsioon tuleb esitada maakohtule 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse koopia kättesaamise päevast. Kaebuse sisu Kaevatava otsuse kohaselt juhtis F.A 15.aprillil 2013.a kella 13:17 paiku Rapla maakonnas Kohila vallas Kernu-Kohila tee 7.5 kilomeetril Kernu suunas mootorsõidukit Peugeot 508 registreerimismärgiga xxx xxx keelatud seisundis – tema poolt välja hingatud õhus oli ühe liitri kohta mitte vähem kui 0,26 milligrammi alkoholi. Kohtuväline menetleja on karistanud F.A Liiklusseaduse § 224 lg. 2 alusel rahatrahviga 104 trahviühikut ja määranud lisakaristuseks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kolmeks kuuks. F.A tunnistab väärteo toimepanemist ja kahetseb seda, kuid palub mitte ära võtta mootorsõiduki juhtimise õigust, kuna ta vajab seda töö ja liikumispuude tõttu. Menetlusalune isik on alates 11.juulist 2012.a. töövõimetuspensionär ja tal on tuvastatud keskmine puue, mille tõttu on liikumine raskendatud. Ilma sõiduvahendita on äärmiselt raske iseseisvalt hakkama saada ning ühiskonnaelus osaleda. Samuti on juhtimisõiguse äravõtmise periood ülimääraselt pikk. F.A palub arvestada, et tema joove oli vähene ja ta polnud selle olemasolust teadlik. F.A puudus igasugune tahtlus väärtegu toime panna. Seepärast taotleb F.A kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist lisakaristuse osas. Kohtuvälise menetleja seisukoht Kohtuväline menetleja ei nõustu kaebuses esitatuga ning palub jätta otsus muutmata. 13.veebruaril 2013.a. on kohtuväline menetleja määranud F.A-le juba Liiklusseaduse § 224 lg.2 alusel rahatrahviga 600 eurot ja see on tasumata. 15.aprillil 2013.a. tabati F.A uuesti keelatud seisundis mootorsõiduki juhtimiselt. F.A ei ole endale selgeks teinud, et sõiduki juhtimine niisuguses seisundis on üks raskemaid liiklusalaseid rikkumisi. Kohtuväline menetleja on põhikaristuse määra valikul ja lisakaristuse kohaldamisel arvestanud varasemat karistust ja F.A kahetsust. Lisakaristus on määratud minimaalses ulatuses. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et F.A-le määratud karistus on õiglane ja vastab teo raskusele- tegu toimus südapäeval, kui liiklemine oli intensiivne. Kohtuväline menetleja ei pea võimalikuks karistuse kergendamist s.h. lisakaristuse kohaldamata jätmist, kuna niisugusel juhul oleks karistus uue väärteo eest kergem, kui on määratud varasema teo eest. KarS § 50 lg 2 kohaselt mootorsõiduki juhtimise õigust ei või ära võtta isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. F.A ei ole liikumispuude kohta esitanud ühtegi tõendit. Paljasõnalisi väiteid liikumispuude kohta ei ole võimalik otsuse tegemisel arvestada. Informatsioonile töövõimetuse ja puuete kohta politseil juurdepääs puudub, kuna tegemist on delikaatsete isikuandmetega. Kui F.A esitab tõendid liikumispuude kohta, siis on kaebus lisakaristuse tühistamise osas õigustatud. Riigikohus on lahendis 3-1-1-37-08 asunud seisukohale, et KarS § 50 lg. 2 kohaselt ei või isikult lisakaristusena võtta ära mootorsõiduki juhtimise õigust juhul, kui ta kasutab mootorsõidukit seoses 2 invaliidsusega v.a. siis kui ta juhtis mootorsõidukit joobeseisundis. Mootorsõiduki kasutamine seoses invaliidsusega tähendab seda, et mootorsõidukit kasutatakse puudest tingitult enda igapäevase elu korraldamisel liiklemiseks ja mootorsõiduki kasutamine peab olema isikule puudest tingitultvältimatult vajalik. Kohtu seisukoht Mõlemad kohtumenetluse pooled on andnud nõusoleku asja lahendamiseks kirjalikus menetluses ja kohus peab võimalikuks lahendada asi Väärteomenetluse seadustiku § 120 lg. 1 kohaselt ilma kohtuistungit pidamata. Süüks arvatud väärteo objektiivsed ja subjektiivsed koosseisulised tunnused on F.A käitumises tõendatud ning puuduvad süüd ja õigusvastasust välistavad asjaolud. Asjas ei ole vaidlust, et F.A autot juhtis. Kohapeal kohtuvälisele menetlejale antud ütlustes on F.A alkomeetri tulemusega nõustunud ja tunnistanud, et jõi eelmisel päeval neli 0.5 liitrist õlut ja ei arvanud, et järgmisel päeval alkomeeter midagi näitab. Tõendusliku alkomeetri väljatrüki kohaselt leidus F.A poolt välja hingatud õhus ühe liitri kohta 0,26 milligrammi alkoholi. Millegagi ei ole ümber lükatud F.A väide, et ta tarvitas alkoholi eelmisel päeval ja enne sõitmaasumist ei osanud arvata, et organismis on veel üle lubatud koguse alkoholi. F.A on lühikest aega enne 15.aprilli k.a. samasuguse väärteo eest karistatud. Seepärast kohus leiab, et 15.aprillil k.a. enne auto juhtimisele asumist oleks F.A pidanud olema oma seisundi suhtes kriitilisem ja arvestama võimalusega, et auto juhtimine on tal veel keelatud. Kohus leiab, et väärtegu on toime pandud KarS § 19 lg. …. mõttes kaudse tahtlusega. Kaebus ei kuulu rahuldamisele. Antud juhul ei saa lugeda tõendatuks, et F.A esineb KarS § 50 lg. 2 mõeldud liikumispuue ja sellest tulenev vajadus mootorsõiduki kasutamiseks. Tõendatud on üksnes, et
3. juulil 2012.a. Sotsiaalkindlustusameti Põhja Pensioniameti poolt välja antud pensionitunnistuse kohaselt on F.A töövõimetuspensionär ja tal oli 30.juunist 2012.a. kuni 31.juulini 2013.a. tuvastatud keskmine puue. Kas see puue takistas iseseisavalt liikuda, selle kohta tõendid puuduvad. Kohtu poolt 26.oktoobril k.a. saadetud pöördumisele puuet kinnitavate tõendite esitamiseks ei ole menetlusalune isik reageerinud. Kaebuses esitatud väited, et keskmise puude tõttu on takistatud F.A võimalused ilma autota iseseisvalt liikuda ja ühiskonnaelus osaleda, ei ole liikumispuude tõendamiseks küllaldased. Millegi põhjal ei saa järeldada, et auto kasutamine on F.A-le tema tervisliku seisundi tõttu vältimatum ja vajalikum, kui teistele inimestele, kes autot erinevatel põhjustel vajavad ja peavad samuti täitma kohustusi tööandja ja perekonna ees. Vajadus mootorsõiduki juhtimise õigust omada ja selle äravõtmisega kaasnevad tagajärjed pidid olema F.A teada enne antud väärtegu. Arutatava väärteo eest on ette nähtud ühe põhikaristustena rahatrahv kuni 300 trahviühikut. Kohtuväline menetleja on pidanud võimalikuks kohaldada rahatrahvi sellest oluliselt vähemas kui pooles ulatuses. Lisakaristusena võib antud väärteo eest kohaldada mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuni kaheteistkümne