1-12-9471/33

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. oktoober 2013.a Tallinn kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-12- 9471 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Meelika Aava ja Pavel Gontšarov Kriminaalasi O.Z-i süüdistuses KarS § 121 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu
2. septembri 2013.a otsus Apellatsiooni esitaja O.Z-i kaitsja adv Peep Rajavere Teised apellatsioonimenetluse pooled Prokurör Indrek Kalda, süüdistatav O.Z, kannatanu XX Süüdistatav O.Z isikukood xxx, Eesti kodanik, elukoht xxxxxxxxxx, pensionär. RESOLUTSIOON Jätta Pärnu Maakohtu
3. septembri 2013.a otsus muutmata. Apellatsioon jätta rahuldamata. Välja mõista O.Z-ilt riigieelarve tuludesse 96.- eurot (üheksakümmend kuus eurot) määratud kaitsjale makstud tasu katteks. Summa tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB pangas nr 10220034796011 või Swedbankis nr
4. ( selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik). Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Pärnu Maakohtu 24.09.2013.a otsusega tunnistati O.Z KarS § 121 järgi süüdi ja karistati 1-aastase vangistusega tingimisi 18-kuulise katseajaga. Eelvangistuses viibitud 2 päeva arvati karistusaja hulka. Menetluskulud – sundraha, määratud kaitsjale makstud tasu, koopiate tegemise kulu ja kannatanu sõidukulu mõisteti O.Z-ilt välja riigituludesse. O.Z tunnistati süüdi selles, et ta tungis 10.05.2012.a kella 14-15 paiku Käina vallas Männamaa külas karjamaal kallale X Xale, torgates teda noaga vastu vasakut kätt, mille peale kannatanu haaras enesekaitseks maas oleva lauajupi, mille seejärel O.Z tal käest tõmbas ja lõi selle lauajupiga vastu kannatanu vasakut küünarvart, tekitades kannatanule füüsilist valu ja lühiaegse tervisekahjustuse – küünarvarre dorsaalsel pinnal ca 10x6 cm suuruse nahaaluse hematoomi, turse ja nahale kaks paralleelset ca 0,5x6 cm marrastust. APELLATSIOONI SISU Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega oma kaitsealuse õigeksmõistmist, leides, et kohus kohaldas materiaalõigust ebaõigesti, mis seisnes KarS § 28 lg 1 kohaldamata jätmises. Kaitsja nõustub maakohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaoludega – konflikti toimumises O.Z-i ja X. Xa vahel süüdistuses märgitud ajal ja kohas ning selles, et O.Z X. Xa suhtes vägivalda tarvitas, noaga kätte torkas ja lauajupiga vastu küünarvart lõi, millega tervisekahjustuse tekitas. Kaitsja märgib, et O.Z on andnud ütlused, et kasutas vägivalda kannatanupoolse, enda suhtes läbiviidava vahetu õigusvastase ründe tõkestamiseks ja lõpetamiseks. O.Z-i sõnul ründas X. X teda esimesena ootamatult selja tagant. Tema seisis rolleri kõrval kui X X avas traataia, et teda välja lasta. Siis tuli äkki hirmus hoop parema puusa piirkonda. Haaras valust sellest kohast kinni. Vöö peal rippus rekvisiidina pussnuga, täpselt sinna kohta tuli hoop ja haaras sellest kohast käega kinni. Vaatas taha, seal oli kaigas ca 2,5 m pikk pruss, selline raske ese, mida nad lauajupiks nimetavad. See oli samast aiast olev pruss, kahest lauast kokku pandud. Õ tõstis selle prussi teist korda, aga käsi oli juba pussnoa peal ja tegi talle kerge valuaistingu. Siis Õ kisendas ja lasi prussi lahti. Ta sai selle oma kätte, andis hoobi tagasi, millega ta ründas ja andis lauajupi X Xi kätte, kes sai just selle traataia lahti. Kannatanu andis teistsuguseid ütlusi ning kohus lahendas asja kannatanu ütluste põhjal ja esitas oma põhjendused. Apellant ei ole kohtuga nõus, kohus hindas tõendeid ebaõigesti ja jättis ebaõigesti tõendite hulgast O.Z-i ütlused välja. Kaitsja leiab, et O.Z-i ütlused on eluliselt usutavad. Tal oli võimalik hetkel kui X. X hoidis käes prussi, võimalik teha noatorge ilma et X. X teda prussiga lööks. Vastavalt O.Z-i ütlustele oli tegu 2,5 m pikkuse prussiga. Arvestades prussi pikkust pidi see olema nii raske, et seda pidi liigutama kahe käega, selleks pidi ca pool meetrit prussi pikkusest olema kaetud hoidja haardega. Et O.Z sai löögist prussi otsaga vastu puusa, siis sai J. 2 O.Z-i ja X. Xa vahemaa olema sel hetkel ainult ca 1,5 meetrit. Arvestades, et nii pika ja raske, kahe käega liigutatava prussi liigutamine võtab aega, võis O.Z hädakaitsena teha enda kirjeldatud noatorke X. Xa käevarde, ilma et viimane jõudis torkeliigutuse peale O.Z uuesti lüüa. Kaitsja on arvamusel, et X. Xa ütlusi ei saa O.Z-i ütlustele eelistada seetõttu, et O.Z ei tuvastatud tervisekahjustust ning et ta ei pöördunud seoses sündmusega politseisse. Seoses enda suhtes toime pandud õigusvastase ründega politseisse pöördumine on isiku õigus, mitte kohustus. O.Z-i näol on tegemist isikuga, kes on harjunud ise hakkama saama, politseist või muudest riigiasutustest abi otsimata. Seda enam, et ta oli õigusvastase ründe hädakaitsega lõpetanud ja edasist rünnet ei olnud enam karta. Politseisse pöördumine poleks juhtunut tema aspektist enam muutnud. Samuti ei välista tervisekahjustuse tuvastamata jätmine vägivallateo toimumist. O.Z peeti kahtlustatavana kinni 10.05.2012 kl 14.50, s.o kõige rohkem 50 minutit pärast väidetavat kuriteosündmust ja tema suhtes toime pandud rünnet. Ta on oma kaitseversiooni toimunust avaldanud juba järgmisel päeval ülekuulamisel ning loonud menetlejale võimaluse selle kontrollimiseks, kuid kohtueelne menetleja on jätnud selle kontrollimata. Kaitsja märgib, et nimetatud tõendit ei uuritud kohtus, kuna O.Z andis kohtus samasisulisi ütlusi. See aga ei tähenda, et O.Z poleks enda suhtes toime pandud vägivallateost juba järgmisel päeval teada andnud. Asjaolu, et O.Z arsti poole ei pöördunud, on selgitatav sellega, et meestel ongi kõrgem riskikäitumine, nad saavad naistest rohkem tervisekahjustusi ja nende terviseteadlikkus on naiste omast madalam – nad ei pöördu tühiste olmetraumade tõttu arsti poole. Sisulist kaalu ei oma asjas kannatanu ütluste hindamisel ka see, kuidas toimus lepitusmenetlus või kas kannatanu on süüdistatavale andeks andnud või mitte. Leppimine võib olla tingitud ka kohtumenetluse vältimise soovist. Tegu on hilisema käitumisaktiga, mille järgi ei saa hinnata varem tehtud tegusid. Ei tohi ka unustada, et tunnistaja ja kannatanu on hoiatatud teadvalt valeütluste andmise eest, seetõttu on ta ka seotud kohtueelsel uurimisel antud ütlustega, vastasel juhul võib ju järgneda vastutus valeütluste andmise eest. Kokkuvõtlikult rõhutab kaitsja, et kohtul puudus alus O.Z-i ütluste kõrvalejätmiseks. Kannatanu ja süüdistatava ütlused on vastuolus, mida ei ole võimalik kõrvaldada. Seega, kuivõrd kõrvalamata kahtlused tuleb süüdistatava kasuks tõlgendada. O.Z tõrjus enda suhtes vahetult toimuvat õigusvastast rünnet ja lõpetas selle, s.o pani süüteo toime hädakaitseseisundis, mis välistab teo õigusvastasuse ja seetõttu tuleb O.Z õigeks mõista. PROKURÖRI APELLATSIOONIVASTUS Prokuratuur ei nõustu apellatsioonis märgitud seisukohtadega ning jääb maakohtule esitatud süüdistuskõnes esitatud seisukohtade juurde. Maakohus on selgelt ja arusaadavalt põhjendanud, miks ta peab usaldusväärseteks kannatanu X Xa ütlusi ning O.Z-i ütlusi mitte ning apellatsioonis toodud asjaolud ei anna alust kannatanu ütlusi mitteusaldusväärseteks pidada. Kannatanu ei olnud agressiivne süüdistatava suhtes, ta tegi karjamaal oma tööd, mitte ei soovinud kellegagi tüli norida. Samas süüdistatav 3 tuli võõrale territooriumile, olles alkoholijoobes ja agressiivne ning keeldus sealt lahkumast. Kannatanu ütluste kohaselt on süüdistatav ka varem alkoholijoobes vägivaldselt käitunud. Kannatanu on pealegi naisterahvas ja ei ole usutav, et ta temast tugevamale meesterahvale, kellel oli ka nuga, kallale läks, selleks polnud tal ka mingit motiivi. Süüdistatava poolt väidetud kannatanu vaimuhaiguse kohta pole esitatud ühtegi tõendit ja kannatanu ütlused ning käitumine kohtus ei anna mingit alust tema vaimses tervises kahtlemiseks. Lisaks kohtuotsuses toodud põhjendustele tuleb märkida, et süüdistatava tegevuses ei esinenud hädakaitseseisundit ka sel juhul, kui tugineda ainult O.Z-i ütlustele ning lugeda tõendatuks kannatanu poolne süüdistatava löömine, sest kui süüdistatav oli juba kannatanult lauajupi ära võtnud, puudus vajadus kannatanut lüüa. Süüdistataval oli siis käes nuga ja ka lauajupp ning mingit rünnet kannatanu poolt enam ei esinenud. Seega puudus vajadus tõrjuda kannatanu väidetavat õigusvastast rünnet. Kui ka siis oleks kannatanu süüdistatavat uuesti rünnanud, ei olnud kasutatud vägivald kohane ja vajalik, sest relvitu naisterahva vastu oleks süüdistatav ka muul viisil saanud, ka ainult füüsilist jõudu rakendades. Pealegi ei tegutsenud O.Z maakohtu hinnangul kaitsetahtest lähtudes, vaid lõi tagasi enda ütluste kohaselt selle hoobi eest, mis talle anti. Eeltoodu alusel leiab prokuratuur, et kaitsja apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Oma seisukoha on ringkonnakohtule saatnud ka O.Z. Ta leiab, et maakohtu otsus on ebaõiglane, teda on süüdi mõistetud kannatanu alatu laimu alusel. O.Z kordab juba esimese astme kohtus antud ütlusi ja nõuab kohtuotsuse täielikku tühistamist. Märgib veel, et teda arreteeriti ilma kohtuniku loata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide, apellatsiooni, sellele esitatud vastuväidetega, leiab, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik, apellatsioon otsuse tühistamiseks alust ei anna. Maakohtu otsusest tuleneb, et kohus on kõiki tõendeid analüüsinud, võrrelnud teiste tõenditega, st hinnanud tõendeid nende kogumis nagu see on sätestatud KrMS §-s 61 lg
5. Kohtuotsus on põhjendatud, kohtusiseveendumuse kujunemine igati arusaadav ja loogiline. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhiosa asjaoludega ega pea nende täies mahus kordamist vajalikuks. Apellatsiooniga seonduvalt märgib kohtukolleegium järgmist. Kuivõrd maakohus on tunnistajate ütlused tõendite hulgast välja jätnud (V. Xi ütlused vastuolude tõttu ning X. Xi ütlused seetõttu, et ise sündmust ei näinud, ta oli sellest teadlikuks saanud kannatanu jutu põhjal), siis tekkis olukord, kus ainsateks isikulisteks tõenditeks jäid kannatanu ja süüdistatava ütlused, mis on sündmuse käiku kirjeldavas osas omavahel vastuolus, st tegemist on situatsiooniga n.ö sõna-sõna vastu. Riigikohus on oma praktikas korduvalt selgitanud, et sellistes situatsioonides peab kohus eriti tähelepanelikult arvestama kõigi asjaoludega, mis enda olemuselt on kaasuse lahendamisel asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, kusjuures otsusest peab selgesõnaliselt tulenema, et kohus on neid asjaolusid ka arvestanud. Kaaluda tuleb kõiki asjaolusid, motiive, eesmärke, mis räägivad nii süüteo toimepanemise poolt kui ka vastu ning anda neile üldhinnang e teisisõnu – hinnata argumente kogumis (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-94-04; 3-1-1-48-11). Kohtukolleegiumi hinnangul tuleneb maakohtu otsusest, et kohus on Riigikohtu poolt antud 4 juhiseid igati järginud. Lisaks on kohus nii kannatanu kui süüdistatava ütlusi hinnates põhjendatult lähtunud põhimõttest, mille kohaselt on oluline hinnata ka ütlustes väljendatud asjaolude „elulist usutavust“, mis iseenesest on tõendite hindamisel vältimatu, sest nii saab kohus anda tõenditele objektiivse hinnangu, minemata vastuollu ka üldiste loogikareeglitega (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-74-05; 3-1-1-61-08; 3-1-1-3-10; 3-1-1-7-11). Kaitsja arutlus, mille kohaselt oli ajal, mil H. X oli tõstnud löögivalmilt teistkordselt pika ja raske prussi, võimalik O.Z nuga haarata ja noatorge kannatanule kätte teha, ei ole kohtukolleegiumi hinnangul kuigi loogiline. Sellisel juhul haarab prussiga rünnatav ikka esmalt prussist, et löök tõrjuda, mitte ei hakka nuga haarama. Ka kaitsja rõhutab ju apellatsioonis, et noatorke tegemine süüdistatava poolt oli võimalik, mitte seda, et R. O.Z-i poolt antud sündmuse käigu kirjeldus oleks igati loogiline. Apellatsiooniga ei saa nõustuda ka osas, kus käsitletakse asjaolu, et O.Z kannatanu poolt pika ja raske prussiga saadud tugevast löögist alles järgmisel päeval pärast kinnipidamist kahtlustatavana ülekuulamisel teada andis. Apellant põhjendab seda meeste madala terviseteadlikkusega ning sellega, et mehed ei pöördu tühiste olmetraumade pärast üldjuhul arstile. Kaitsja väited maakohtu poolt O.Z-i ütlustele antud hinnangut ei kummuta. On siiski enam kui selge, et kui O.Z oleks tõepoolest raske prussiga tugeva löögi vastu puusa saanud ja seetõttu kannatanut rünnanud, siis kinnipidamisel, ca 50 minutit pärast kuriteosündmust, oleks ta ka kindlasti löögist rääkinud ja võimaliku löögi jälje fikseerida lasknud. Kahtlustatavana kinnipidamise protokollist nähtub, et O.Z ei ole olnud ei avaldusi ega taotlusi /tl 50-51/. Seega ei kummuta apellatsioonis esitatud väited kuidagi maakohtu seisukohta, et tõendamist ei ole leidnud X. Xa rünne O.Z-i vastu, mistõttu puudub vajadus analüüsida hädakaitses tegutsemist. Teisalt on maakohus põhjendatult rõhutanud sedagi, et O.Z-i enda ütluste kohaselt ta mitte ei kaitsnud ennast, vaid kinnitas, et lõi X. Xa tagasi selle hoobi eest, mis talle anti. O.Z ei ole kordagi väitnud, et ta kartis ründe jätkumist X. Xa poolt. Seega ei saanud O.Z-i käitumine olla mingil juhul kantud kaitsetahtest. Siinkohal nõustub kohtukolleegium ka prokuröri poolt esitatud vastuväidetega – süüdistatava tegevuses ei esinenud hädakaitseseisundit ka sel juhul, kui tugineda ainult O.Z-i ütlustele ning lugeda tõendatuks kannatanu poolne süüdistatava löömine, sest kui süüdistatav oli juba kannatanult lauajupi ära võtnud, puudus vajadus kannatanut lüüa. O.Z oli siis käes nuga ja lauajupp ning tema vastu ei esinenud enam mingit rünnet. Kui ka kannatanu oleks süüdistatavat uuesti rünnanud, ei olnud kasutatud vägivald kohane ja vajalik, sest relvitu naisterahva vastu oleks süüdistatav ka muul viisil saanud, ka ainult füüsilist jõudu rakendades. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik, kohus ei ole materiaalõigust (jättes kohaldamata KarS § 28 lg 1) ebaõigesti kohaldanud, O.Z on põhjendatult KarS § 121 järgi süüdi tunnistatud. Ülaltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu
6. septembri 2013.a otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. O.Z-i kaitsja adv Peep Rajavere esitas taotluse määrata tema poolt O.Z-ile apellatsioonimenetluseks ettevalmistamises (apellatsiooni koostamine) osutatud õigusabi eest Andres Rüütli Advokaadibüroole makstavaks tasuks 96.- eurot (sealhulgas 16.- eurot käibemaksu). 5 Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1, 21 lg 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse
7. detsembri 2009.a otsuse punktidest 4 ja 16 rahuldada. Kuivõrd ringkonnakohus teeb O.Z-i suhtes KrMS § 337 lg-s 1 p-s 1 nimetatud lahendi, kannab kulutused riigi õigusabile süüdistatav ise. Malle Preimer Meelika Aava Pavel Gontšarov 6