KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Maakohus Määruse tegemise aeg ja koht 1. märtsil 2012. a Tartu kohtumajas Kriminaalasja number 1-10-6875 Kohtunik Peet Teidearu Kohtuistungi sekretär Heli Nurmoja Prokurör Jüri

§ 199

lg 2 p 4, 7, 8 alusel 3kuulise vangistusega, mille hulka arvati eelvangistus ja kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 2 kuud 27 päeva vangistust, mis jäeti KarS § 74 alusel 1 aasta 6 kuu pikkuse katseajaga täitmisele pööramata; 2. Tartu Maakohtu 14. veebruari 2006.

§ 149

, § 199 lg 2 p 4 ja § 201 lg 2 p 1 alusel 1 aasta 9 kuu pikkuse vangistusega, mida suurendati eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse võrra ja liitkaristuseks mõisteti 1 aasta 11 kuud 27 päeva vangistust, mille hulka arvati eelvangistus ja kandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 1 aasta 10 kuud 9 päeva vangistust; 3. Harju Maakohtu 29. juuni 2009.

§ 201

lg 2 p 1 ja § 199 lg 2 p 4 alusel 9-kuulise vangistusega, mida vähendati lühimenetluse kohaldamise tõttu 6 kuu pikkuseks vangistuseks, mille hulka arvati eelvangistus ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 4 kuud 21 päeva vangistust, mis jäeti KarS § 74 alusel tingimisi 18kuulise katseajaga täitmisele pööramata, kuid Harju Maakohtu

1. detsembri
2. a määrusega pöörati siiski täitmisele. Väärteokorras on I.R korduvalt karistatud. Tartu Vangla iseloomustuse kohaselt on I.R uue mittevägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus kahe aasta jooksul 48%. Vangla toetab süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegset vabastamist. Kriminaalhooldaja arvamuse kohaselt on I.R-i suhted lähedastega halvad ning ta võib olla kergesti mõjutatav negatiivsete sõprade poolt. Süüdimõistetul puudub põhiharidus ja eriala ning varasemad töökogemused on vaid lühiajalised. Varasemalt on süüdimõistetu korduvalt rikkunud katseaja ja kriminaalhoolduse nõudeid, mistõttu leiab kriminaalhooldaja, et süüdimõistetu ennetähtaegne vabastamine oleks ennatlik ega oleks põhjendatud õiguskorra kaitsmise huvidest ja ühiskonna õiglustundest lähtuvalt. 2 Kohtumenetluse poolte seisukohad I.R soovib vabaneda tingimisi ennetähtaegselt, leiab, et on oma vigadest aru saanud ning soovib edaspidiselt õiguskuulekalt elada. Vabanedes kavatseb ta end töötuna arvele võtta ja hakata tööd otsima ning samas ka vanaema juures loomakasvatusega tegeleda. Samuti soovib ta hakata tegelema oma kasiino- ja alkoholisõltuvusega. Varasem kriminaalhoolduse ebaõnnestumine tulenes süüdimõistetu sõnul pikast vahemaast kriminaalhooldajaga ja tugevast kasiinosõltuvusest. Kaitsja toetab süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegset vabastamist ning leiab, et süüdimõistetule tuleks anda võimalus tegeleda vabaduses oma kasiinosõltuvuse ravimisega. Prokurör leiab, et süüdimõistetu ennetähtaegne vabastamine ei ole põhjendatud, arvestades seejuures nii tema varasemat kui ka vangistuse aegset käitumist iseloomustavaid materjale. Süüdimõistetut on korduvalt karistatud, sealhulgas reaalse vangistusega ning käesolevalt kannab ta vangistust kelmuse eest, mis oma olemuselt on juba teiste inimeste petmine omakasu eesmärgil. Ka vangistuses ei ole ta suutnud alluda tema üle seatud kontrollile. Seega on raske uskuda süüdimõistetu seekordseid lubadusi mitte enam kuritegusid toime panna. Samuti puudub süüdimõistetul haridus ja varasem töökogemus ning varasemalt elatus ta peamiselt kuritegelikul teel saadud rahast, mida kasutas kasiino- ja alkoholisõltuvuse rahuldamise eesmärgil. Kohtu seisukoht ja põhjendid KarS § 76 lg 1 p 2 alusel võib kohus teise astme kuriteo toimepanemises süüdimõistetud isiku katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud vähemalt poole mõistetud karistusajast, kuid mitte vähem kui 6 kuud. Käesolevaks ajaks on I.R ära kandnud enam kui 1/2 temale mõistetud karistusajast ja rohkem kui 6 kuud, seega on formaalne alus tema tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks olemas. KarS § 76 lg 3 kohaselt arvestab kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. I.R-i puhul on positiivne vabaduses kindla elukoha olemasolu. Samuti on positiivne, et süüdimõistetu on vangistuses asunud omandama põhiharidust, on läbinud sotsiaalabiprogrammi „Sotsiaalsete oskuste treening“ ning temaga on toimunud regulaarsed vestlused probleemilahendus- ja analüüsioskuste arendamiseks ning ühiskonnas aktsepteeritavate normide väärtustamiseks. Samas aga peab kohus arvestama, et I.R-ist on kriminaalkorras karistatud kokku viiel korral ning reaalset vangistust kannab ta kolmandat korda. Ta on varasemalt olnud katseajaga kriminaalhooldusel, kuid sellest hoolimata jätkanud kuritegude toimepanemist ega ole suutnud järgida ka kriminaalhooldusega kaasnevaid nõudeid ja kohustusi. Ka käesolevast vangistusest on tal üks kehtiv distsiplinaarkaristus, millest nähtub, et ta ei ole oma käitumisest vajalikke järeldusi teinud ning on jätkanud kehtestatud reeglite rikkumist ka vangistuses. Seega ei ole I.R ei peale varasemate karistuste kandmist ega ka karistuste kandmise ajal näidanud, et ta oleks enda suhtumist muutnud ning et ta sooviks jätkata oma elu seaduskuulekalt. Ta ei ole suutnud alluda tema üle seatud kontrollile ega täita talle pandud kohustusi ei vabaduses ega ka kinnipidamiskohas, mistõttu puudub kohtul piisav veendumus, et ta seda ka käesoleva ennetähtaegse vabanemise korral teha suudaks, eriti arvestades 3 süüdimõistetu poolt kohtuistungil avaldatud ennastõigustavaid selgitusi oma varasema kriminaalhoolduse ebaõnnestumise põhjuste kohta. Kohtule esitatud materjalide ja kohtuistungil avaldatu põhjal võib järeldada, et kuritegusid on süüdimõistetu toime pannud majandusliku kasu teenimise eesmärgil ja et oma sõltuvusprobleemidest tulenevaid vajadusi rahuldada. Ka süüdimõistetu ise tunnistab, et teenis elatist kuritegelikul teel ning et oluliselt mõjutas tema käitumist alkoholi- ja kasiinosõltuvus. Käesoleval ajal vabastamise puhul ei ole süüdimõistetule kindlat töökohta garanteeritud. Puuduliku haridustaseme, eriala puudumise ja vähese töökogemuse tõttu võib töökoha leidmine talle ka mõnevõrra raskendatud olla. Arvestades eeltoodut ning asjaolu, et süüdimõistetu suhtes on käesoleval ajal suhteliselt suures summas tasumata rahalisi nõudeid, leiab kohtunik, et tema vabanemise järgset majanduslikku olukorda tuleb lugeda oluliseks uue kuriteo riskifaktoriks, mida ei mõjuta oluliselt ka asjaolu, et süüdimõistetu soovib vabanemisel ennast töötuna arvele võtta ja hakata loomapidamisega tegelema. Nimetatud riskifaktorit suurendab veelgi see, kui süüdimõistetu jätkab vabanedes alkoholi tarvitamist ja hasartmängude mängimist. Kuigi enda sõnul on süüdimõistetu nüüdseks oma sõltuvuskäitumise kahjulikkusest aru saanud ning on motiveeritud seda muutma, siis on kohtul alust kahelda, kas ta ka tegelikult seda teha suudaks ega hinda oma vabaduses hakkamasaamise võimalusi liigest optimistlikult. Kohtunik leiab, et süüdimõistetul tuleks siiski vangistuses enam oma sõltuvuskäitumisega tegeleda ning vastavates taasühiskonnastavates ja kuriteoriske maandavatest tegevustes osaleda, et oma sõltuvuskäitumist sügavamalt analüüsida ja luua vabaduses sellest võõrdumiseks paremad võimalused. Samuti on kohtunikul materjalide põhjal tekkinud kahtlusi sellest, kas vabanedes oleks süüdimõistetule tagatud piisavalt toetavad ja samas ka distsiplineerivad lähisuhted, mis teda sõltuvuskäitumisega tegelemisel toetaksid. Arvestades asjaolu, et süüdimõistetu on varasemalt rikkunud katseaja ja kriminaalhoolduse nõudeid ega ole vangistuses suutnud alluda sealsele sisekorrale, on kohtul alust kahelda, kas ta ka käesolevalt suudaks ennetähtaegse vabastamise puhul täita vabastamisega kaasneva katseaja ja kriminaalhoolduse nõudeid ja kohustusi. Eeltoodud asjaoludel leiab kohus, et I.R-i katseajaga tingimisi ennetähtaegne vabastamine oleks käesoleval ajal ennatlik, kuna kohtul ei ole tekkinud piisavat veendumust, et isik ei jätka vabanedes kuritegude toimepanemist ning suudab edaspidiselt seadusekuulekalt elada ja kriminaalhoolduse nõudeid täita. Süüdimõistetul tuleb vangistuses jätkata oma kuriteoriskidega tegelemist ning näidata, et ta suudab alluda vangla sisekorrale. Peet Teidearu Kohtunik 4