S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 4 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja: Enel Reegat Menetlusest osa võtnud isikud Kaebuse esitaja: Z.P, ik: xxx, elukoht: xxx RESOLUTSIOON 1. Rahuldada Z.P kaebus Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 04.10.2012 otsusele nr 2315,12,009146 Z.P karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses,
S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 4 kuuks. 2. Tühistada Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 04.10.2012 otsus nr 2315,12,009146 Z.P karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses,
S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 4 kuuks määratud põhikaristuse määra ja põhikaristuse ühe osana tasumise osas, jättes muus osas otsuse muutmata ja tühistamata.
S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 4 kuuks selles, et menetlusalune isik 18.08.2012 kell 02.15 Narva mnt ja Tondiraba ristmikul Tallinnas juhtis mootorsõidukit isikuna, kelle ühes grammis veres oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,84 +/- 0,05 mg, millega rikkus LS § 69 lg 5 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles märkis, tal ei ole võimalik nii suurt rahatrahvi maksta ning palub võimaldada tasuda trahv ositi 3 aasta jooksul, kuivõrd tal on raske majanduslik olukord, kasvatab last. Kaebusele on lisatud abielulahutuse tõend, pangakonto väljavõte oktoobrikuu kohta. Samuti esitati koos kaebusega Eesti Töötukassa tõend, millest nähtuvalt on tütar Aleksandra Z.P töötuna arvele võetud alates 26.10.2012 ning ta ei saa töötutoetust ega töötuskindlustushüvitist. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ja selgitas, et oli stressirohke aeg, läks sõbranna juurde, kelle mehele pandi vähidiagnoos. Ei olnud päev läbi söönud ja jõid sõbrannaga veini. Lubas sõbranna hommikul kell 9 viia haiglasse, kuid otsustas enne tankida, et hommikul vähem aega kuluks. Trahv on väga suur ja selle maksmine käib üle jõu. Kuu sissetulek on 480 eurot, mistõttu taotleb trahvi vähendamist ja trahvi tasumise määramist ositi pikema aja jooksul. Kohtuvälise menetleja esindaja jäi vaidlustatud otsuses toodud seisukohtade juurde ja leidis, et otsus tuleb trahvi määra osas jätta muutmata. Otsuse tegemisel on arvestatud süü suurust, tegemist on teadlikult ja tahtlikult toime pandud väärteoga. Kaebuse esitaja selgitus ei näita süüd väiksemana. Kaebuse esitaja asus sõidukit juhtima seisundis, mis on juhile keelatud ja kaebuse esitaja teadis seda. Juhtimisõiguse saanud isikuna teab kaebuse esitaja, millised on sanktsioonid ja et tema enese käitumise tagajärjel võib tema majanduslik olukord halveneda rahatrahvi tõttu. Ei ole vastu kui kohus määrab trahvi tasumisele ositi. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused, kohtuvälise menetleja arvamuse, tutvunud kaebusele lisatud lisadega ja kohtule edastatud väärteoasja 2 kirjalike materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, so kuni 1200 eurot või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS § 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS § 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses,
S § 50 lg 1 p 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks. Seega on põhikaristus määratud LS § 224 lg 2 ettenähtud sanktsiooni 2/3 määras ja lisakaristus ettenähtud sanktsiooni alammäära lähedane. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt tuvastati menetlusaluse isiku ühe grammi vere kohta alkoholisisaldus 0,84 +/- 0,05 mg, kusjuures laiendmääramatus 0,05 mg arvestatakse isiku kasuks, vähendades mõõtetulemust laiendmääramatuse võrra. Seega on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,79 mg ühe grammi vere kohta. Selline tuvastatud alkoholisisalduse määr on sätestatud rikkumise keskmises määras. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 224 lg 2 mõttes on keskmine. See aga omakorda tingiks karistuse määramise ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuväline menetleja on tuvastanud karistust kergendava asjaoluna kahetsuse ning karistust raskendavaid asjaolusid tuvastanud ei ole. Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Väärteoasjas leiduvatest karistusregistri andmetest nähtuvalt on menetlusalust isikut varem kahel korral karistatud teiselaadiliste väärtegude toimepanemise eest ning kehtivaid karistusi liiklusalaste süütegude toimepanemise eest kaebuse esitajal ei ole. Seetõttu ei saa ka asuda seisukohale, et varasemad karistused ei ole kaebuse esitajale liikluses osalemisel juhina oodatud mõju avaldanud ega eesmärki saavutanud. Peale eelmärgitu tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt saab järeldada, et menetlusalune isik veendus täielikult selles, et ta on viinud ennast seisundisse, milline on juhile keelatud ja sellele vaatamata pidas vajalikuks sõidukit juhtida, pidades kõige olulisemaks sõita sõidukit tankima ja täiesti tähtsusetuks teiste liiklejate elu ja tervist ning liisingfirmale kuuluvat vara, sh tema kasutuses olnud sõidukit. Seetõttu on oluliseks karistuse raskuse puhul ka õiguskorra kaitsmise huvid, mida saab tagada vaid juhul, kui ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Lisakaristuse kohaldamise või kohaldamata jätmise osas peab kohus vajalikuks rõhutada, et senise kohtupraktika kohaselt kohaldatakse taolise iseloomuga süüteo toimepanemise eest üldjuhul lisakaristust ning sellise süüteo toimepanemisel võib lisakaristuse jätta kohaldamata vaid erandlikel asjaoludel. Väärteoasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Peale selle ei ole menetlusaluse isiku puhul tegemist isikuga, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu, 3 milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Asjaolu, et menetlusalune isik ise viis end seisundisse, mis piirab tema taju ümbritsevast või ajast ja kohast, siis ei ole selline seisund kohtu arvates sellise puudena arvestatav, kuivõrd menetlusaluse isiku selline seisund on mööduv. Arvestades senist karistuspraktikat leiab kohus, et vaidlustatud otsusega lisakaristuse kohaldamine oli täiesti põhjendatud ja seaduslik ning lisakaristuse kohaldamata jätmine olnuks ilmselgelt põhjendamatu ja vastuolus väljakujunenud karistuspoliitikaga. Kaebuse esitajale määratud lisakaristuse määr, so 4 kuud, vastab kohtu arvates kaebuse esitaja süü suurusele ja kaebuse esitaja karistusandmetele, mistõttu peaks alammäära lähedane lisakaristuse määr kaebuse esitaja isikut arvestades mõjuma kaebuse esitaja suhtes ootuspäraselt ja sundima teda edaspidi hoiduma sarnase iseloomuga liiklusalaste väärtegude toimepanemisest. Kohtule esitatud kaebuses märgiti, määratud põhikaristuse tasumine käib kaebuse esitajal üle jõu, mille kohta kaebuse esitaja esitas kohtule ka pangakonto väljavõtte, millest nähtuvad nii sissetuleku suurus kui ka väljaminekud. Kuigi kaebuses taotleti vaid trahvi tasumise määramist ositi kolme aasta jooksul, taotles kaebuse esitaja kohtuistungil ka määratud trahvi vähendamist. Kohus asub seisukohale, et kaebuse esitaja taotlused väärivad tähelepanu. Kohus on otsuses eelnevalt asunud seisukohale, et kaebuse esitaja süü, võttes aluseks alkoholisisalduse määra kaebuse esitaja organismis väärteo toimepanemise ajal, oli LS § 224 lg 2 mõttes keskmine. Kohtuväline menetleja on tuvastanud kaebuse esitaja käitumises kergendava asjaolu, kuid raskendavaid asjaolusid tuvastanud ei ole. Peale selle nähtub kaebuse esitaja karistusandmetest, et kaebuse esitajal ei ole kehtivaid karistusi liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest. Sellest tulenevalt, arvestades kaebuse esitaja süü suurust, karistust kergendava asjaolu olemasolu ja kaebuse esitaja karistusandmeid, leiab kohus, et kõik viidatud karistuse määramise aluseks olevad asjaolud kogumis on sellised, et ei oleks saanud tingida karistuse määramist ettenähtud sanktsiooni 2/3 ulatuses, vaid pidanuks tingima karistuse määramise ettenähtud sanktsiooni keskmises määras või isegi alla selle. Sellest tulenevalt peab kohus vajalikuks vaidlustatud otsus tühistada määratud põhikaristuse määra osas ja teha uus otsus, kergendades vaidlustatud otsusega määratud põhikaristuse määra. Esitatud kaebuses on taotletud ka määratud rahatrahvi tasumise määramist ositi. Vastavalt KarS § 66 lg 2 sätetele võib kohus või väärtegu menetlev kohtuväline menetleja mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi ja vastavalt sama paragrahvi lõikele 3 ei tohi ositi täitmise tähtaeg ületada 1 aastat. Seega peab menetlusalune isik esitama kohtule või kohtuvälisele menetlejale tõendid, mille pinnalt saaks tuvastada põhjused ning neid tõendeid kogumis hinnates otsustada, kas põhjused on ka mõjuvad. Kaebusele on lisatud kaebuse esitaja pangakonto väljavõte 2012 oktoobrikuu kohta, millest nähtuvad nii kaebuse esitaja sissetulek kui ka väljaminekud. Arvestades kohtule esitatud andmeid, leiab kohus, et kaebuses esitatud taotlus rahatrahvi ositi tasumisele määramiseks kuulub rahuldamisele ning mõistetav trahv tasumisele ositi maksimaalse tähtaja jooksul, so 12 kuu jooksul. Märt Toming Kohtunik 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.