ja § 274 lg 1 ning Roman D.A süüdistuses
septembri 2012 otsus Apellatsiooni esitaja Igor Kibirev ja tema kaitsja advokaat Lembit Nirgi, D.A ja tema kaitsja advokaat Arri Tooming Prokurör Olga Dorogan Igor Kibirev, isikukood 37001132239; XXXX; haridus: XXXX; elukoht: XXX; varem 8 korda kriminaalkorras karistatud, viimati 28.05.2009 Viru Maakohtu poolt
alusel tingimisi vangistusega 6 kuud katseajaga 18 kuud; tõkend: vahistamine; Süüdistatavad Kaitsjad D.A , isikukood XXX; XXXX; haridus: XXXX; elukoht: XXX; varem 2 korda kriminaalkorras karistatud viimati 08.05.2002 Kohtla-Järve Linnakohtu poolt KrK § 141 lg 2 p1,3 järgi vangistusega 6 aastat; tõkend: vahistamine. Advokaadid Lembit Nirgi ja Arri Tooming RESOLUTSIOON 1. Maakohtu otsus tühistada täies ulatuses, v.a Igor Kibirevi õigeksmõistmises süüdistuses 1
aastal kella 18.00 paiku, olles alkoholijoobes, viibides Kohtla–Järve linnas aadressil XXX asuva maja hoovis, tahtliku tapmise eesmärgil peksid G.G. . Nad lõid tekkinud konflikti käigus G.G. le korduvalt rusikate ja kängitsetud jalgadega pea, näo, keha ja kõhu piirkonda ning tuvastamata metallesemega G.G. le vasaku alajäseme piirkonda, tekitades talle vähemalt 12 vigastust, sh surma põhjustanud kõhu tömbi trauma koos suurrasviku veresoonte rebendiga, mis on eluohtlik tervisekahjustus, mille tüsistusena tekkis sisemine verejooks ning järgnes surm ägeda verekaotuse tagajärjel. Lisaks eeltoodule põhjustasid nad peksmisega G.G. le põrna osalise lömastuse ning kapslialuse verevalumi, vasaku 4-6 roide murru, lülisamba 3-4 nimmelüli ristijätke hulgikillunenud murru, 3 nimmelüli ogajätke murru koos vasakpoolse lülisambaarteri vigastusega, nahaaluse verevalumi seljal, põrutushaava kuklapiirkonnas, marrastuse ja nahaaluse verevalumi vasakul pool kuklapiirkonnas, marrastused ja nahaalused verevalumid vasakul pool näol, põrutushaavad mõlemal pool ülahuulel, marrastused ja nahaalused verevalumid vasaku põlveliigese piirkonnas, marrastusedpindmised põrutushaavad vasaku reie siseküljel-tagapinnal 1.1 D.A-le oli esitatud süüdistus veel ka
aastal Kohtla–Järve linnas aadressil XXX asuva maja hoovis, viibides alkoholijoobes, sel ajal, kui T.G. asus kaitsma oma abikaasat G.G. D.A ja Igor Kiberevi rünnaku eest, proovides neid G.G. st eemale tassida, lõi D.A käega T.G. parema silma piirkonda, millest ta kukkus maha. D.A tekitas kannatanule T.G. verevalumi parema silma piirkonnas ja füüsilist valu. 1.2 I. Kibirevile oli esitatud süüdistus veel
Teokirjelduse kohaselt oli I. Kibirev 14.09.2010 aastal kella 20:00 ajal toimetatud politseiametnike N.A. ja R.K. poolt Jõhvi politseiosakonda aadressil XXX. Igor Kibirevi kambrisse paigutamise käigus kasutas Igor Kibirev füüsilist vägivalda R.K. suhtes, kes oli oma ametikohustuste täitmisel, nimelt haarast teda vormijopest, tõmbas ta enda poole ja tõstis rusika löögiks, kuid ei saanud lüüa, kuna N.A. ja R.K. oskasid Kibirevi agressiivset tegevust ennetada, kasutades tema suhtes erivahendeid. 1.3 Kohus arutas veel I. Kibirevile esitatud süüdistust
lg 1 järgi ja mõisteti talle karistuseks 2 aastat vangistust, millest arvati maha eelvangistuses viibitud aeg 2 2 päeva.
lg 2 liitis kohus mõistetud karistusele Viru Maakohtu 28.05.2009 kohtuotsusega
alusel mõistetud karistuse ärakandmata osa kestusega 5 kuud ja 28 päeva vangistust, mõistes Igor Kibirevile ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 2 aastat 5 kuud ja 26 päeva vangistust. Edasiselt tunnistas kohus I. Kibirevi süüdi
p1 ja § 117 lg 1 järgi ja mõistis talle karistuseks 7 aastat vangistust.
Kibirevile liitkaristuseks vangistuse kestusega 9 aastat 5 kuud ja 26 päeva. Süüdistuses
Kibirevi õigeks. D.A tunnistas kohus süüdi
järgi ja mõistis talle karistuseks 1 aasta vangistust, samuti tunnistati D.A süüdi
p 1 ja § 117 lg 1 järgi ning mõisteti talle karistuseks 6 aastat vangistust.
Kohtuotsuse motiivid on kokkuvõtlikult järgmised (maakohtu väljavõttelised seisukohad esitatud muutmata kujul). 2.1 Kohus leidis, et Igor Kibirevile inkrimineeritud käitumine
lg 1 järgi s.o 14.09.2010 võimuesindaja suhtes vägivalla toimepanemine seoses tema ametikohustuste täitmisega on leidnud tõendamist kogutud tõendite kogumiga. Igor Kibirev, kes oli toimetatud politseijaoskonda tabatuna vahetult mootorsõiduki juhtimiselt alkoholijoobes olles, käitus agressiivselt ja kambrisse toimetamisel lõi politseiametnik R.K., kuid löök ei tabanud, sest politseiametnik astus tagasi ja pööras löögist kõrvale. 2.2 Kohus leidis, et süüdistatav D.A pani toime temale inkrimineeritud käitumise
löömise 17.01.2011, millega tekitas kannatanule valu ja kehavigastuse s.o verevalumi parema silma ümbruses. D.A süüd välistavad asjaolud puuduvad ja ta on süüdi nimetatud kuriteo toimepanemises. Kohus möönab, et küünarnukiga kannatanut lüües ei pruukinud D.A piisavalt täpset löögi tabamiskohta kannatanule ette näha ja seetõttu saabunud tagajärge - sinikat naise silma all, kuid oma süülise käitumise toimepanemise ajal ei hoolinud D.A oma löögist kannatanule saabuvast tagajärjest ja oli häiritud teda vägivaldse käitumise jätkamise takistajast. Teisi isikuid D.A püstise asendi käeulatuses ei viibinud, sest G. lamas maas ja Kibirev oli eemal, mistõttu jõuline ja terava küünarnuki löök oli suunatud konkreetse kannatanu tõrjumiseks –tabamaks ükskõik millist tema kehapiirkonda. Seega oli tegemist süüdistatava tahtliku vägivallaga konkreetse kannatanu suhtes ja süüdlasele inkrimineeritud käitumine on kvalifitseeritud õigesti. 2.3 Kohus juhindudes KrMS § 306 sätetest selgitas, kas leidis aset tegu, milles süüdistatavaid süüdistatakse ja kas nimetatud teo
Hinnanud kogutud tõendeid nende kogumis leidis kohus, et D.A ja Igor Kibirevi käitumine tuleb ümber kvalifitseerida
lg 1 järgi s.o teise isiku surma põhjustamise eest ettevaatamatusest ja
lg 1 p 1 järgi s.o tervisekahjustuse tekitamise eest kui sellega on põhjustatud oht elule. Kohus hindas kogutud tõendeid ja luges tuvastatuks, et XXX hoovialal tekkis 17.01.2011 õhtusel ajal kella 18 paiku konflikt G.G. i ja D.A vahel. D.A löögist kubemesse kukkus G. maha ja D.A jätkas jalgadega G. i löömist pea piirkonda, mida tõendavad surnu ekspertiisiaktis eksperdi poolt tuvastatud ja kirjeldatud hulgalised vigastused G. i peapiirkonnas. G. i peksmisega liitus isiklikest negatiivsetest ajenditest tulenevalt Kibirev, kes jalaga vähemalt kaks korda lõi G. ile kõhu piirkonda ja seejärel metallkangiga lõi korduvalt G. i vastu vasakut jalga. D.A ütlustest nähtub, et D.A kutsus kohale Kibirevi G. iga konflikti lahendamiseks. Kibirev eelnimetatut ei kinnita, selgitades, et tuli ise kui kuulis G. i karjumist ja arvas, et midagi juhtus. 3 D.A ütlustega ja nendega seonduvad anonüümse tunnistaja M. i ütlustega on tõendatud, et D.A nõudis G. ilt tagasi võlga. D.A selgitas, et ta andis viina ostmiseks G. ile raha 10 eurot ja soovis G. ilt tagasiantud raha tagastamist, mida G. keeldus tagastamast öeldes, et ta ei ole D.A-le midagi võlgu. Galavbijev sai selle peale tigedaks. Tunnistaja T. nägi D.A kangiga G. i järel XXX hoovi poole jooksmas eelnevalt väljaspool õueala. Kohus ei hinda tõepäraseks D.A ütlusi, et G. lõi teda vastu nägu esimesena. Eksperdiarvamusega isiku ekspertiisiaktiga nr.11 10.02.2011 D.A kohta on tõendatud, et 20.01.2011 kell 9.18 kohtuarstlikul läbivaatusel kahtlustatava seletuses viidatud löögi jälgi ekspert D.A pea- ega näopiirkonnas ei ole tuvastanud ega kirjeldanud ekspertiisiaktis. Muid tõendeid G. i poolt D.A löömise kohta ainult viimase isiku poolt väidetavale lisaks ei ole kogutud. Kohus järeldab, et noa olemasolu kohta tegelikkusele mittevastavaid ütlusi andes soovis D.A õigustada oma järgnevat vägivaldset käitumist G. i suhtes. Kibirevi ja anonüümse tunnistaja M. ütlused seonduvad selles, et D.A lõi G. i pea piirkonda jalaga kui viimane oli pikali maas. D.A ja G. i vahel tekkis maja nr. XXX hoovialal füüsiline konflikt ja anonüümse tunnistaja M. i ütlused seonduvad D.A ütlustega, et D.A lõi G. ile rusikaga näkku ja jalaga kubeme piirkonda mille tagajärjel G. kukkus maha selili. D.A lõi korduvalt jalaga maaslamavat G. i vastu nägu, tekitades vigastused: põrutushaav kuklapiirkonnas, marrastus ja nahaalune verevalum vasakul pool kuklapiirkonnas, marrastused ja nahaalused verevalumid vasakul pool näol, põrutushaavad mõlemal pool ülahuulel. D.A tahtlikku käitumist iseloomustades – ta lõi abitus seisundis inimest jalaga vastu pead s.o elutähtsasse piirkonda, pidades võimalikuks ükskõik millise raskusastmega tagajärje saabumist isiku elule, tervisele. Kibirev ei eita, et lõi G. i kangiga jalgade piirkonda ja peale löömist viskas tema käes olnud kangi ära. Tunnistaja M. kinnitab oma ütlustega, et Igor Kibirevil oli käes kang ja lõi sellega G. i korduvalt vastu vasakut jalga. Eelnevalt lõi jalaga G. i kõhtu. D.A ütlused kinnitavad anonüümse tunnistaja M. i ütlusi selles, et ta nägi kuidas Kibirev lõi G. i kõhtu ühe löögi kui tõstis jala tema kõhu kohalt. Seejärel nägi kuidas lööb kõhtu ja peale seda hakkas lööma kangiga vasaku jala põlve piirkonda. Tunnistaja V.V. ütlused seonduvad D.A ütlustega, et ta ütles Igor Kibirevile, et viska kang ära. Kohus leidis, et Kibirevi tegevust- maaslamavale G.G. ile jalaga kõhtu löömine – kinnitavad süüdistatav D.A ja ananüüme tunnistaja M. . Nende ütlused seonduvad surnu ekspertiisiaktis toodud eksperdiarvamusega G. ile tekitatud eluohtliku vigastuse(surma saabumisele eelneb paratamatult eluohtlik olukord) tekitamise kohta kõhupiirkonnas ( eksperdiarvamuses täheldatud suurrasviku asukohana). Selline käitumine on tahtlik tegevus, millega põhjustati oht G. ile elule raske tervisekahjustusena ja mille tagajärjel põhjustas ettevaatamatusest kannatanu surma. Eluohtlik vigastus on alati selline tervisekahjustus, mis ohustab kannatanu elu tervisekahjustuse tekitamise ajal või selle järel, olenemata arstiabi osutamisest, haiguse kulust ja lõpptulemusest. Tekitamine on samatähenduslik mõistega põhjustamine ja tegu, millega raske tervisekahjustus tekitatakse ei oma tähtsust, kuna tegemist on suvalise teokirjelduse koosseisuga. Süüdlase tegevus või tegevusetus on tagajärjega põhjuslikus seoses. Seega Kibirevi tegevus G. i löömisel elutähtsasse kehapiirkonda on otseses põhjuslikus seoses G. ile tekitatud eluohtliku tervisekahjustusega (kajastatud surnu ekspertiisiaktis nr. 31) , mille tagajärjel saabus kannatanu surm. Kibirev oma käitumise kohta asjakohaseid ütlusi ei anna ja selgitas, et lõi mingi esemega G. i vasaku jala piirkoda ja kui selle ära viskas sai aru, et see oli kang. Kohus leidis, et kui Kibirev saabus õuealale, asus D.A viimase füüsilise kohaloleku toetusel G. i aktiivselt ründama. Kibirev tunnistas, et peksid maaslamavat G. i D.A-ga üheaegselt, üks pähe ja teine samaaegselt vastu jalgu. Kohus ei tuvastanud, et Kibirev ja D.A soovinuks G. i surma saabumist. 4 Kohus hindab Kibirevi poolt G. i peksmist kogutud tõenditest nähtuvalt eelkõige isiklikust vihavaenust ja kättemaksu soovist tema negatiivse käitumise eest kaaskodanike suhtes mitte aga antud momendil D.A G. iga tekkinud konfliktist tulenevalt. D.A käitumist hinnates leidis kohus, et D.A kaasas G. iga tekkinud konflikti Kibirevi vägivalla kasutamisele ega hoidnud teda tagasi elule ohtliku vägivalla kasutamisel vahetu juuresolijana, ei osutanud ega otsinud abi. D.A initsiatiivil vastastikuse vägivalla kasutamisel osutus D.A G. ist tugevamaks ja tema löögist kubemesse G. kukkus maha. D.A ei andnud võimalust G. il tõusta ja surnu ekspertiisiaktis täheldatud G. i vigastused näo ja pea piirkonnas - s.t isiku elutähtsas piirkonnasiseloomustavad süüdlase käitumist julmana 3- eurose rahasumma tagastamisest keeldumise eest. D.A pidi aru saama, et jalaga lamavale isikule näkku, pähe löömist ja nähes Kibirevi kannatanut jalaga jõuliselt ja takistamatult D.A enda poolt ka kõhtu löömas möönab ta ükskõik millise raskusega tervisekahjustuse saabumist kannatanule. Olukorras, kus D.A oli G. i pikali löönud, ei kujutanud viimane enam temale ohtu, nagu süüdistatav ise hindas, kuid möönis samas, et jõulise vägivallaga G. i suhtes jätkas Kibirev. D.A tegutses ettevaatamatult
117 lg 1 ettenähtud ja saabuva tagajärje suhtes nähes, et Kibirev kasutab vägivalda G. i suhtes lähenedes jalgade poolt ja jalalöökidega ülalt alla lõi G. i kõhu piirkonda ning jätkas löömist kangiga, mille D.A oli eelnevalt lumme visanud. Seega ka D.A aktsepteeris Kibirevi poolt jõuliselt G. i peksmist mõtlemata saabuvale tagajärjele. Kogutud tõenditest nähtub, et mõlemad süüdistatavad osalesid võrdse intensiivsusega G. i peksmisel ja tema võimaliku agressiivsuse mahasurumiseks ning teine kõikide varasemate „pattude“ eest. Süüdistatavate teopanus peksmise käigus oli suhteliselt võrdne. Kohus leiab, et kohtuliku uurimise käigus tuvastatud D.A poolt G. ile ühe löögi kubemesse ja Kiberevi poolt G. i kõhu piirkonda vähemalt kahe jalalöögi löömine ja kangiga jala piirkonda löömine, mida näitavad ilmekad fotod kangiga tekitatud vigastustest ekspertiisiakti lisas ei erine oluliselt D.A poolt jalaga kannatanu peapiirkonda tabanud korduvatest löökidest (samuti fotodelt G. i näovigastustest hematoomidega sama ekspertiisiakti juures), kusjuures koheselt tekkis hulgaliselt verepritsmeid pea ümbruses lumele. Peapiirkonna põrutusvigastuste tagajärjed ei ole ekspertiisiaktis piisava tähelepanuga eksperdi poolt analüüsitud võimalike saabuvate tagajärgede suhtes ja ilmselgelt ei ole välistatud ka sellise peavigastuse mehhanismi toimel elavale isikule tulemuseks püsivad tervisekahjustused, mis aga antud kriminaalasja materjalides ei kajastu ja kohus ei välju siinkohal süüdistuse raamidest. Nii Kibirev kui ka D.A ei saanud aru oma teguviisi raskusest kannatanu suhtes, millele viitab asjaolu, et nad naersid samas, kui G. jätkuvalt jäi lamama veriseks pekstuna. Tunnistajate hinnangul näisid mõlemad ilmses alkoholijoobes süüdistatavad muretuna ega tundnud erilist vajadust kannatanule majast abi paluda. Seega oli süüdistatavate suhtumine G. isse peale peksmist jätkuvalt ükskõikne saabuva tagajärje suhtes. Kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult, vastutab igaüks neist täideviijana (
Kuigi
lg 2 lause 1 näol on tegemist omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu oleks ta seda ise teinud. Kohus leidis, et nii Kibirevi kui ka D.A süüd kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Samuti ei tuvastanud kohus süüdistatavate süüd välistavaid asjaolusid. Nad panid toime isikule eluohtliku raske kehavigastuse tekitamise ettevaatamatusest s.o
3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni Igor Kibirev ja tema kaitsja advokaat Lembit Nirgi, aga samuti D.A ja tema kaitsja advokaat Arri Tooming. Apellantide taotlused ja motiivid on kokkuvõtlikult järgmised. 5 3.1 I. Kibirevi kaitsja advokaat L. Nirgi taotleb kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks või alternatiivselt enda kaitsealuse süüdimõistmist kergemas kuriteos. 3.1.1 Süüdistuses
Kibirev püüdis politseinikku lüüa, kuid see tal ei õnnestunud. Seega tulnuks kohtul kvalifitseerida see tegu kuriteokatsena ning mõista ka kergem karistus. 3.1.2 Kannatanu G. G. i suhtes toimepandud kuriteo osas leiab apellant esmalt, et I. Kibirev oli hädakaitseseisundis ja isegi kui seda eitada, oli tegemist õigusvastasust välistavas asjaolus eksimisega
Samuti on välistatud I. Kibirevi ja D.A vastutus kaastäideviijana, puudus nii ühine teootsus kui ka teoplaan, keegi ei hoidnud sündmuste kulgemist kontrolli all. Kaitsja hinnangul oli tegemist kõrvaltäideviimisega. 3.2 I. Kibirev leiab apellatsioonis, et kriminaalmenetluses on oluliselt rikutud tema õigusi, sisuliselt on asjas loobutud tõe tuvastamisest. Kannatanut kirjeldab apellant vägivaldse inimesena, ta kuulis juttu kannatanul olnud noast ning sai sellest šoki. Ühtlasi kinnitab I. Kibirev, et ta lõi kannatanut vaid vastu jalgu. Kui ta märkas kannatanul verd, palus ta kõrval olnud tunnistajal kutsuda kiirabi, mida see aga ei teinud. Kriminaalasja materjalidest ilmneb üheselt, et kannatanu surma ta ei soovinud. 3.2.1 Süüdistuses
Kibirev, et kui ta kinni peeti, võeti temalt ära ravimid, mida tal oli aga väga vaja. Äärmiselt segaselt sõnastatud apellatsioonist on välja loetav I. Kibirevi kinnitus, et politseinikku ta rünnanud ei ole, küll aga väljendus tema suhtes ebatsensuursete sõnadega. 3.3 Advokaat A. Tooming taotleb maakohtu otsuse tühistamist D.A süüditunnistamises ja karistamises
3.3.1 Tuvastamist leidis, et kannatanu surma põhjustas kõhu kinnine tömp trauma, D.A lõi kindlaks tehtult kannatanut aga ainult näo piirkonda, mistõttu ei saanud ta põhjustada kannatanu elule ohtlikku tervisekahjustust. Viidates RKKK otsuses 3-1-1-57-10 väljendatud seisukohtadele leiab kaitsja, et puuduvad tõendid selle kohta, et D.A pidas võimalikuks eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamist ja möönis seda. Seega tuleks tema käitumine kvalifitseerida üksnes
3.4 Ka D.A osundab esmalt, et tema lõi kannatanut ainult näkku, surma põhjustasid aga löögid kõhtu. Erinevalt süüdistuses märgitust oli ta seejuures ka kaine. Ühtlasi kinnitab apellant, et kannatanul oli nuga, mille võttis sündmuskohalt kaasa tema abikaasa. Kangi, millest kriminaalasjas räägitakse, tal üleüldse käes ei olnudki, kuid millegipärast teda ei usuta.
p 1 ja § 117 lg 1 järgi (remargi korras peab kriminaalkolleegium vajalikuks märkida sedagi, et tegelikkuses on kohtualused tunnistatud süüdi ning ka kohtuotsuses on kestvalt kasutatud kvalifikatsiooni
lg 1 p 1, millist redaktsiooni kehtiv seadus aga ei tunne, s.o
Konkreetselt märgib kriminaalkolleegium järgmist. 6.1 Iseenesest võib soostuda maakohtu seisukohaga, et süüdistatavate poolt toimepandud tegude tagajärjeks oli objektiivses mõttes oht kannatanu G. G. i elule ning seejärel ka tema surm; selle asjaolu võib lugeda põhimõtteliselt väljaspool vaidlust olevaks. Küll aga ei lahenda see tõdemus veel vähimalgi määral küsimust selle kohta, kas ja millisel määral on saabunud tagajärg kummalegi toimepanijale omistatav. Võimalikke lahendusi on siinkohal põhimõtteliselt ju kaks – tagajärjed omistatakse mõlemale süüdistatavale kui ühiselt ja kooskõlastatult toimepandud teo tulemus (kaastäideviimise lahendus) või vastutab kumbki süüdistatavatest vaid konkreetselt enda põhjustatud tagajärje eest (vastavalt kõrvaltäideviimise põhimõttele, millele viitab ka I. Kibirevi kaitsja). Maakohus on väliselt toetanud küll esimesena nimetatud ehk siis kaastäideviimise lahendust, kuid jätnud otsuses peaaegu täielikult sisustamata ning põhistamata, millistel asjaoludel kohus leidis, et tagajärje saabumise suhtes tegutsesid mõlemad süüdistatavad ühiselt ja kooskõlastatult kaastäideviimise tähenduses. Põhimõtteliselt tuleb tõdeda, et selle küsimuse käsitlemisel on maakohus piirdunud paljasõnalise viitega
lg 2 ls 1 regulatsioonile (vt otsuse lk 14 viimane lõik), jättes aga sellist järeldust põhistavad argumendid täielikult esitamata (et sellisel juhul on tegemist KrMS § 339 lg 1 p 7 rikkumisega, tuleneb nt RKKKo 3-1-1-57-10). Kriminaalasja uuel arutamisel peab maakohus silmas pidama järgmist. 6.2 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kestvas praktikas on täideviimise määratlemisel tõepoolest omaks võetud nn teovalitsemise teooria, mille alusel kujutab
lg 2 ls 1 endast nn 7 omistamisnormi, mille alusel vastutab kaastäideviija ka teise isiku poolt realiseeritu eest nii, nagu oleks ta selle ise toime pannud – kuid tuleb rangelt silmas pidada, et see saab toimuda vaid juhul, kui isikutele etteheidetav käitumine on ühine ja kooskõlastatud. Nagu öeldud – sellekohast argumentatsiooni maakohtu otsusest aga sisuliselt ei leia. Seetõttu peab ringkonnakohus oluliseks toonitada, et kaastäideviimine teovalitsemise teooria tähenduses nõuab isikute gruppi kui tervikut iseloomustavate objektiivsete ja subjektiivsete tunnuste tuvastamist. Väga selgesõnaliselt on sellisele seisukohale asunud ka Riigikohtu kriminaalkolleegium, märkides otsuses nr 3-1-1-97-04 järgmist. 6.2.1 Objektiivses mõttes panevad isikud süüteo toime ühiselt, kui nad valitsevad toimuvat funktsionaalselt tööjaotuslikus koostoimes. See tähendab, et igaüks (kaas)täideviijatest peab lisama tagajärje saabumisse teoühtsust hinnates olulise teopanuse, millest kokkuvõtvalt sõltub taotletava eesmärgi saavutamine. Tegemist peab olema kõigist täideviijatest sõltuva ühtse teovalitsemisega, kus kõik isikud tegutsevad ühtsest teoplaanist lähtuva tööjaotuse alusel (p 21.1). 6.2.2 Samuti peab täideviijaid iseloomustama ühine teootsus ehk teisisõnu - kooskõlastatud käitumine teatud eesmärgi saavutamiseks. Kaastäideviijad peavad olema kokku leppinud rollijaotuses ja selle vastastikusest sõltuvusest - st süütegu pannakse toime läbi teadliku ja soovitud koostegutsemise. Kaastäideviimise korral soovib isik enda teopanust näha just osana ühtsest tegutsemisest. Teovalitsemise teooria tähenduses tuleb seda mõista teovalitsemise tahtlusena. See kokkulepe ei pea olema suuline ega eelnema süüteokatsele ja seda on võimalik saavutada ka vaikimisi ning konkludentsete tegudega juba süüteo toimepanemise käigus (p 21.2). 6.2.3 Kui nimetatud nõuded on täidetud, ei ole tõepoolest takistusi nägemaks põhjustatud tagajärge kui ühise ja kooskõlastatud toimimise tulemil saavutatut; see võimaldab ka tagajärje omistamist kõigile grupi liikmetele. Kuid silmas tuleb pidada, et sellisel juhul on käitumine vaadeldav ühtse, kokkukuuluva tervikuna, sisuliselt ühe käitumisaktina. Et osundada grupiviisilisele peksmisele ja sellest tehtavatele järeldustele, viitab ringkonnakohus RKKK otsusele nr 3-1-1-43-06 ja selle kaasuse tehioludele. Seal tungisid grupi liikmed üheaegselt kannatanule kallale ning sisuliselt peksid ta surnuks; sellistel asjaoludel on tõepoolest ainuõige järeldus, et „kas isik lõi grupiviisilises peksmises osaledes kannatanut ühel või näiteks kümnel korral, ei ole kaastäideviimise aspektist tähendust, sest kaastäideviijatena vastutavad kõik peksjad“ (RKKK otsuse p 9). Kuid käesolevat kaasust sellised asjaolud üheselt arusaadavalt aga ei iseloomusta. Maakohus on tuvastanud tehiolud ju järgmiselt – esmalt tungis kannatanule kallale D.A, peale tema vägivaldset käitumist sisenes omapoolse jõu kasutamisega toimunusse I. Kibirev (kuid tuleb tunnistada, et selles küsimuses on maakohtu seisukohad tervikuna ka ebaselged – otsuse lk 13 viitab kohus ka I. Kibirevi ütlustele ja räägib justkui üheaegsest kannatanu peksmisest). Näha kirjeldatud asjaoludes automaatselt kaastäideviimist on seega ilmselgelt väär. Vastuolulisena tuleb näha ka kohtu järeldust selle kohta, kes süüdistatavatest millisel määral teo toimepanemises osales; kui otsuse lk 14 asub kohus seisukohale, et mõlemad süüdistatavad osalesid peksmises võrdse intensiivsusega, siis kohtu järeldused karistuse mõistmise motiivide juures seda seisukohta enam ei toeta - siis on kohtu hinnangul I. Kibirevi teoosalus juba märkimisväärselt intensiivsem, mis on leidnud väljenduse ka mõistetud karistuses (vt otsuse lk 15). 6.3 Kui maakohus kriminaalasja uuel arutamisel leiab, et tegemist ei olnud ühiselt ja kooskõlastatult toimepandud kuriteoga, tuleb edasiselt tõesti pöörduda nn kõrvaltäideviimise lahenduse poole. Viimasega on tegemist siis, kui mitu isikut loovad teatud olukorra ning põhjustavad asjaolusid, mis koos või ka eraldiseisvalt on kohased põhjustama koosseisupärast tagajärge, aga seejuures ilma, et see toimuks ühise ja kooskõlastatud tegevuse raames. Tegemist on seega 8 olukorraga, kus mitu isikut põhjustavad koosseisupärase tagajärje, olemata seejuures aga kaastäideviijad (vt selle kohta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas 1-08-9046). Oluline on tähele panna, et sellisel juhul vastutab isik üksnes enda poolt realiseeritud teoosa eest ehk siis üksiktäideviijana (selliselt Tallinna Ringkonnakohus otsuses kriminaalasjas nr 1-08-1794). Ühtlasi selgitab ringkonnakohus, et maksva seaduse kohaselt ei ole karistatav mitte ainult konkreetse tagajärje põhjustamine, vaid ka selle tagajärje saavutamisele suunatud tahtlik tegevus ehk siis kuriteokatse (vt selle kohta RKKKo 3-1-1-68-12). 7. Kriitiliselt tuleb osundada ka kõnealuse kuriteo subjektiivse külje analüüsile maakohtu otsuses.
p 1 osas on süüdistatavate käitumises tuvastatud tahtlus põhimõtteliselt järgmiselt: elutähtsasse piirkonda löömisel peeti võimalikuks ükskõik millise tagajärje saabumist isiku elule, tervisele (vt otsuse lk 12; olgu märgitud, et sellise sõnastuse taustal jääb juba täielikult arusaamatuks, et miks ei aktsepteerinud kohus siis esitatud süüdistust tahtlikus tapmises, kui vastavalt tuvastatud tegudele – löök elutähtsasse piirkonda - isik aktsepteeris võimaliku tagajärjena surma?). Tõsi, selliselt on kohus iseloomustanud vaid D.A käitumist. I. Kibirevi osas on seisukoht veelgi minimalistlikum – kohus on sedastanud, et I. Kibirev lõi kannatanut jalaga kõhtu, mis on tahtlik tegevus (otsuse lk 13). Ringkonnakohus peab sellist motiveeringut esmalt materiaalõiguslikult vääraks ning ka ebapiisavaks KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses, selgitades järgmist. 7.1 Varasemas kohtupraktikas – ennekõike Kriminaalkoodeksi kehtivusajal – oli tõepoolest rakendatav arusaam, et kui isik lööb kannatanut elutähtsasse piirkonda (nt pähe), möönab ta kaudse tahtluse tasemel mistahes tagajärje saabumist ning isiku käitumine kvalifitseeritakse vastavalt saabunud tagajärjele. Sisuliselt on aru saada, et sellisest arusaamast ning käsitlusest on käesoleval juhul lähtunud ka maakohus enda enam kui minimaalses subjektiivset külge puudutavas motiveeringus. Ringkonnakohtu hinnangul on Riigikohtu kriminaalkolleegium aga enda
-i kehtivusaja asjassepuutuvas praktikas sellisest vormelist irdunud, toonitades igal konkreetsel juhul tahtluse intellektuaalse ja voluntatiivse külje tuvastamise vajalikkust. Osundatud Kriminaalkoodeksi kehtivusajal rakendatud praktika ajakohatust näitab kasvõi juba asjaolu, et sellise vormeli korral jääb sisuliselt täielikult tähelepanu alt välja subjektiivse külje voluntatiivne külg ehk siis see, et lisaks arusaamisele enda teo välisest ohtlikkusest peab isik saabuvat tagajärge ka soovima ehk teisisõnu – heaks kiitma. Selles osas peab maakohus uuel arutamisel silmas pidama järgmist. 7.2 Lahendis nr 3-1-1-142-05 käsitleb Riigikohtu kriminaalkolleegium tegu ja sellega põhjuslikus seoses olevat tagajärge ning märgib, et ka juhul, kui isik saab aru enda (vahetult tagajärje põhjustanud) teo ohtlikkusest, ei tähenda see iseenesest ning vältimatult, et ta arvestas ka võimaliku raske tagajärjega ja sellega (kaudse tahtluse mõttes) ka sisimas nõustus. Seega on ka olukorras, kus isiku vahetu tegu põhjustab koosseisupärase tagajärje, vaja äärmise põhjalikkusega kontrollida toimepanijal esinenud sellega (s.t teoga) korrespondeeruvat tahtlust saabunud tagajärje suhtes – ja seda nii koosseisupäraste asjaolude teadmise kui ka tahtmise mõttes. 7.3 Täiendavalt märgib Riigikohus lahendis 3-1-1-128-06, et küsimus, millise sätte järgi konkreetsel juhul süütegu kvalifitseerida, sõltub toimepanija käitumise objektiivsele (nn väline teopilt) ja subjektiivsele (nn sisemine teopilt) küljele antavast hinnangust kogumis. /…/ iga tervist kahjustav käitumine võib endast kujutada ohtu kõige raskema tagajärje saabumiseks ning sellest ei saa teha automaatselt järeldust toimepanijal esinenud /tapmis/tahtluse kohta. Juhtudel, mil isiku käitumine on küll põhjustanud konkreetse ohu elule, kuid välise teopildi alusel ei saa teha tõsikindlaid järeldusi sellise tagajärje saabumisele suunatud tahtluse kohta, tuleb iseäranis hoolikalt kontrollida nn sisemise teopildi asjaolusid, täpsemalt seda, millele toimepanija tahtlus oli suunatud. 9 7.4 Seega tuleneb Riigikohtu kriminaalkolleegiumi viimase aja praktikast, et ka vahetult raske tagajärje põhjustanud tegu ise ei ole millekski selliseks, mille korral tuleks vääramatult rääkida toimepanijal esinenud tahtlusest tagajärje suhtes: „ka väliselt eluohtliku teo toimepanemise korral on seega arvestatav argument, et tegelikkuses lootis teo toimeopanija võimalikuna äratuntud tagajärge vältida“ (RKKKo 3-1-1-128-06, p 9). Praktikas on samas asutud tõepoolest ka seisukohale, et enamasti on subjektiivse külje avamisel abipakkuvaks kriteeriumiks objektiivsed ehk siis välised tehiolud. See tähendab, et olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma, saab juba ainuüksi välise teopildi alusel rääkida vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes. Välisele teopildile saab tahtluse tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustavast teost (nt korduv noaga löömine rindkeresse), ning siis, kui toimepanija tegu iseloomustab ühekordse toimimisviisi äärmuslik ohtlikkus (nt löök elutähtsate organite piirkonda; RKKKo 3-1-1128-06, p 7). Ka nendele asjaoludele tuleb maakohtul kriminaalasja uuel arutamisel anda selge hinnang. 7.5 Täiendavalt osundab ringkonnakohus veel, et maakohtu otsuses väljendatud süüdistatavate teotahtlust puudutavad seisukohad on ka ilmselgelt vastuolulised. Nii leiab maakohtu otsusest seisukoha, et D.A aktsepteeris Kibirevi poolt jõuliselt G. i peksmist, mõtlemata saabuvale tagajärjele; nii Kibirev kui ka D.A ei saanud aru oma teguviisi raskusest kannatanu suhtes (vt otsuse lk 14); lõppeks kirjutab maakohus selgesõnaliselt sedagi, et „nad (s.o süüdistatavad) panid toime isikule eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamise ettevaatamatusest, s.o
Need vastuolulised ning üksteist välistavad seisukohad tuleb maakohtul kriminaalasja uuel arutamisel kõrvaldada. 7.6 Puutuvalt
lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo subjektiivset külge selgitab ringkonnakohus, et vastavalt kohtupraktikas omaksvõetud seisukohtadele saab
p 1 ja § 117 lg 1 kogumi korral seisneda surma kui tagajärje põhjustamine vaid ettevaatamatuses kergemeelsuse vormis (vt RKKKo 3-1-1-57-10, p 7.3). Käesoleval juhul ei ole maakohus aga küsimust, millises ettevaatamatuse vormis süüdistatavad tegutsesid, üleüldse puudutanud, piirdudes paljasõnalise viitega ettevaatamatuse vormis surma põhjustamisele. Ka seda loeb ringkonnakohus kohtuotsuses motiivide puudumiseks KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses. Seega kuulub selle episoodi osas maakohtu otsus tühistamisele. 8. Kuigi maakohtu otsust ei ole vaidlustatud D.A süüditunnistamises ja karistamises
Minetust näeb ringkonnakohus järgnevas. Nimelt on olukord tuvastatud ju järgmiselt. Kui D.A lõi maaslamavat kannatanu G. G. i, sekkus sündmusesse viimase abikaasa T. G. a ning püüdis süüdistatavat eemale rebida; sellele reageeris D.A kannatanu löömisega näkku. Ringkonnakohus ei soostu, et sellises olukorras võib ilma igasuguse täiendava motiveerimiseta võtta aluseks kvalifitseerimise reegeljuhtumi ehk siis süütegude reaalkogumi, nagu on seda käesoleval juhul teinud maakohus. Arvestades, et kõnealuse löögi sooritamine oli vahetult seotud teise, seejuures samaaegselt toimepandud kuriteo käiguga, tuleb maakohtul kriminaalasja uuel lahendamisel otsustada seegi, kas tegemist ei ole mitte ideaalkogumis toimepandud kuritegudega ehk teisisõnu – kas ei ole tegemist ühe teoga karistusõiguse mõttes. 8.1 Kriminaalkolleegium selgitab seejuures, et hinnates, kas on tegemist õiguslikult ühe või mitme erineva teoga, tuleb esmajoones tähelepanu pöörata selle vaadeldava teo/inimkäitumise 10 objektiivsele avaldumisele. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisiti väljendatuna tähendab see, et õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui vaadeldav väline käitumine kujutab endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset ja lahutamatut tervikut. Ka osundatud puuduse, arvestades seejuures veel ka mõlema kuriteoepisoodi lahutamatut seotust, loeb ringkonnakohus KrMS § 339 lg 1 p 7 rikkumiseks ehk siis nõutavate motiivide puudumiseks kohtuotsuses. 9. Viimasena käsitleb ringkonnakohus I. Kibirevi süüditunnistamist ja karistamist
lg 1 järgi ning leiab, et ka selles osas tuleb kriminaalasi saata maakohtule uueks arutamiseks. 9.1 Siinkohal tuleb nõustuda I. Kibirevi kaitsja apellatsioonis väljendatud seisukohaga, et maakohus on ka ise kohtuotsuses korduvalt sedastanud, et süüdistatav küll püüdis politseitöötajat füüsiliselt rünnata, kuid see ei õnnestunud, kuivõrd tema löök läks mööda (vt otsuse lk 7-9). Kummatigi on maakohus selle tõdemuse taustal teinud I. Kibirevi suhtes aga süüdimõistva kohtuotsuse lõpule viidud kuriteos, milles ringkonnakohus näeb vastuolu kohtuotsuse resolutiivosa järelduste ja tõendamiseseme tuvastatud asjaolude vahel KrMS § 339 lg 1 p 8 tähenduses. Kriminaalkolleegium möönab, et iseenesest oleks sellise minetuse kõrvaldamine ehk võimalik ka apellatsioonikohtu poolt, kuid arvestades, et kriminaalasja ülejäänud osas kuulub maakohtu otsus vältimatult tühistamisele ning maakohtule uueks arutamiseks saatmisele, leiab kohtukolleegium, et maakohtule tuleb anda võimalus kõrvaldada uue kohtuotsuse tegemisel ka see puudus koos teiste eelnevalt sedastatud minetustega. Uue kohtuotsuse tegemisel on kohtul võimalik võtta seejuures ka õiguslik seisukoht küsimuses, kas I. Kibirevi käitumise kvalifitseerimisel on alust lähtuda
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.