lg-te 2 ja 3 alusel määrata J.V-le mõistetud 460 euro suuruse rahatrahvi tasumine ositi 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest, s.t esimesel üheteistkümnel kuul tuleb tasuda igakuiselt 38 4-16-7146 (kolmkümmend kaheksa) eurot ning viimasel kaheteistkümnendal kuul 42 (nelikümmend kaks) eurot.
) § 57 lg 2 alusel, mille kohaselt karistuse kohaldamisel võib arvestada
Kaebaja palub arvesse võtta karistust kergendava asjaoluna esmalt seda, et kaebaja majandusseisund on kaugelt alla keskmise. Menetlusaluse isiku töötasu on minimaalne – 430 eurot kuus (bruto). See töötasu on tema ja tema pere ainus sissetuleku allikas. 2 4-16-7146 Seega määratud rahatrahv ületab ühe kuu töötasu suurust. Menetlusalune isik on lahutatud ning kasvatab üksi kaht alaealist last (sündinud
Teise karistust kergendava asjaoluna palub kaebaja arvestada seda, et menetlusalune isik tunnistas koheselt oma süüd ja avaldas puhtsüdamlikku kahetsust, mida loetakse
Sealjuures tunnistas menetlusalune isik oma süüd ja avaldas kahetsust vaatamata asjaolule, et sarnaste õnnetuste puhul võib väita, et juhul, kui eesliiklev mootorsõiduk järsult pidurdab, on raske vältida kokkupõrget linna tihedas liikluses isegi kogenud autojuhtidel. Ehk liiklusõnnetuse põhjuseks ei olnud menetlusaluse isiku raske hooletus. Lähtudes eeltoodust leiab kaebaja, et temale määratud rahatrahv võib olla oluliselt väiksem, sest määratud rahatrahvi suurus ei ole proportsionaalne menetlusaluse isiku majandusliku seisundiga ning paneb tema ja tema pere raskesse majanduslikku olukorda. Vastuseks kohtu küsimusele, kas menetlusalune isik soovib väärteoasja arutamist istungimenetluses või kirjalikus menetluses, vastas menetlusaluse isiku kaitsja 24.10.
lg-s 1 loetletud karistust kergendavate asjaolude arvestamine ja samas on kohtul õigus
lg 2 alusel lugeda kergendavaks asjaoluks ka
lg-s 1 loetlemata asjaolusid, mis kohtu hinnangul vähendab menetlusaluse isiku süüd ja võimaldab sanktsioonis ettenähtud karistust kergendada. Kaebaja leidis, et kaebuses toodud kergendavad asjaolud, milleks on kaebaja madal majandusseisund
lg 2 alusel ja süü ülestunnistamisele ilmumine ja puhtsüdamlik kahetsus
Seda ei ole kohtuväline menetleja antud asjas ilma õigusliku aluseta aga teinud, väites 15.09.
lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu.
lg 1 kohaselt on tahtluse vormideks kavatsetus, otsene ja kaudne tahtlus ning
Sealjuures on väärteo toimepanemise vormidest kõige kergem hooletus ning kõige raskem kavatsetus. Seega nähtub eeltoodust, et sellist mõistet nagu raske hooletus, millele viitab menetlusaluse isiku kaitsja kohtule esitatud kaebuses (kohtu tl 2 pöördel), väärteo(menetlus)õigus teo toimepanemise vormina ei tunne. Seetõttu ei saanud menetlusaluse isik liiklusõnnetust põhjustada ka raskest hooletusest tulenevalt, vaid ikkagi kas kavatsetult, otsese või kaudse tahtlusega, kergemeelsusest või hooletusest. Subjektiivse koosseisu osas leiab kohus, et J.V pani väärteo toime kergemeelsusest
lg 2 mõttes, mis sätestab, et isik paneb teo toime kergemeelsusest, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist, kuid tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu loodab seda vältida. Menetlusaluse isikuna ülekuulamisel on J.V jäänud oma tunnistajana antud ütluste juurde (KVM tl 32, 43; tõlge kohtu tl 24-25). J.V on andnud ütlusi, mille kohaselt ei 6 4-16-7146 jõudnud ta õigel ajal pidurdada, mistõttu toimus kokkupõrge. Samuti oli kokkupõrkamise ajal antud kohas väga ere päike, mis paistis otse esiklaasi, mistõttu ei jõudnud ta samuti õigel ajal pidurdada ja kokkupõrget vältida. Sündmuskoha vaatlusprotokolli oli märgitud, et osaleja sõnade ehk antud juhul J.V sõnade kohaselt oli tema kiirus vahemikus 30-40 km/h (KVM tl 1). Suurim lubatud sõidukiirus antud teelõigul oli 30 km/h (KVM tl 35 pöördel). Liiklusõnnetuses osalenud teiste sõidukijuhtide sõnade kohaselt sai kolmest autost keskmine ehk Peugeot sõidukijuht sõiduki pidama (enne kui Mitsubishi temale tagant sisse sõitis) ilma, et oleks tema ees järsult pidurdanud Nissanile ise otsa sõitnud (kohtu tl 24). Seega nähtub eeltoodust, et ilmselgelt ei olnud J.V valinud sõidukit Mitsibishi juhtides piisavat pikivahet ning tõenäoliselt ka mitte sobivad sõidukiirust selleks, et ees ootamatult tekkiva takistuse korral ohutult pidama saada. Hoolimata asjaolust, et kõige ees liikunud Nissan oli sunnitud järsult pidurdama tema ees ootamatult vasakpööret sooritava sõiduki tõttu (kohtu tl 24), õnnestus Nissani taga sõitnud Peugeot’i juhil enda sõiduk pidama saada ilma liiklusõnnetust põhjustamata. Seega oli võimalik tekkinud ootamatus olukorras korrektse pikivahe olemasolul ja ilmastikuoludele vastava ja antud teelõigul lubatud sõidukiiruse valikul oma sõiduk pidama saada ka J.V. J.V aga ei käitunud kohusetundliku ja hoolsa autojuhina ning ei hoidnud sellist pikivahet, mis oleks võimaldanud tal sõiduk ootamatu takistuse korral ohutult peatada. Samuti hoolimata asjaolust, et J.V sõnul paistis väga ere päike, mis tema vaadet häiris ning sellest, et antud teelõigul oli lubatud sõita maksimaalselt 30 km/h, ei vähendanud J.V ei oma sõiduki kiirust ega suurendanud ka eesoleva Peugeot’i sõidukiga pikivahet. Eeltoodud asjaolusid arvestades leiab kohus, et J.V pidi võimalikuks pidama, et kui tekib ootamatu takistus, siis ei suuda ta enda juhitavat sõidukit ohutult pidama saada ning selle tulemusena võib tekkida liiklusõnnetuse tõttu nii varalist kahju kui ka tervisekahju nii temale kui teistele liikluses osalejatele. Kohusetundetuse tõttu lootis J.V kohtu hinnangul aga, et hoolimata väiksest pikivahest ja ilmastikule ja lubatud sõidukiirusele mittevastava sõidukiirusega sõitmisest, ei teki ohtu ning see oht ei realiseeru. Eeltoodud põhjustel on kohus seisukohal, et J.V pani LS § 223 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toime kergemeelsusest. Seega on J.V täitnud LS § 223 lg-s 1 sätestatud väärteo koosseisu. Õigusvastasus ja süü Õigusvastasust ning süüd välistavaid asjaolusid J.V teos ei esine. Samuti on J.V süüvõimeline, s.t ta oli väärteo toimepanemise ajal ja on ka käesoleval ajal süüdiv ja vähemalt 14-aastane (sündinud 1983. aastal – KVM tl 46). Eeltoodud põhjustel nõustub kohus kohtuvälise menetlejaga selles, et J.V on pannud toime koosseisulise, õigusvastase ning süülise väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 223 lg 1 järgi. 4.2. Karistus Karistuse määr LS § 223 lg 1 sätestab põhikaristuse sanktsioonina kõige kergema karistusliigina rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, sellest raskema karistusliigina sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni 6 kuuks ning raskeima karistusliigina aresti. Samuti on võimalik antud väärteo puhul LS § 223 lg 2 kohaselt kohaldada lisaks põhikaristusele ka lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 1 kuust kuni 3 kuuni. Arvestades, et J.V on olemas töökoht (KVM tl 32, 43, 44; kohtu tl 2 pöördel, 6) ning ta on kriminaal- ja väärteokorras karistamata (KVM tl 46), siis on tema suhtes võimalik kohaldada kergeimat karistusliiki, s.o rahatrahvi, millest on lähtunud ka kohtuväline menetleja. Kuivõrd LS § 223 lg-s 1 ei ole sätestatud rahatrahvi minimaalset määra, tuleneb see
lg-st 1, mille kohaselt on rahatrahvi minimaalne määr 3 trahviühikut.
Seega peab Jelena 7 4-16-7146 J.V-le mõistetav rahatrahv jääma vahemikku 3-300 trahviühikut (s.o 12-1200 eurot) ehk sanktsiooni keskmine oleks ca 150 trahviühikut, s.o. 600 eurot. Siinkohal selgitab kohus ka asjaolu, et väärtegude toimepanemise eest mõistetakse füüsilistele isikutele rahatrahve trahviühikutes ning ühe trahviühiku n-ö väärtus on seaduse kohaselt fikseeritud (
Kuritegude toimepanemise eest on võimalik osade kuritegude puhul füüsilist isikut karistada rahalise karistusega, mille suurus määratletakse kindlaks päevamäärade arvu alusel. Rahalise karistuse puhul arvestatakse isiku majanduslikku olukorda vaid selleks, et kindlaks teha isiku keskmine päevasissetulek ehk päevamäära suurus. Kui isiku keskmine päevasissetulek on üle seaduses sätestatud minimaalse päevamäära, milleks on 10 eurot (
lg 2), siis võetakse aluseks tema päevasissetulek kümne sendi täpsusega (nt 23,50 eurot). Kui isiku sissetulek jääb aga alla seaduses sätestatud miinimumpäevamäära, siis võetakse aluseks alati miinimumpäevamäär ehk 10 eurot, mitte sellest allapoole jääv summa. Seega on seaduses täpselt fikseeritud nii rahatrahvi suuruse kujunemine väärtegude puhul kui ka rahalise karistuse suuruse kujunemine kuritegude puhul. Karistusõiguses on analoogia rakendamine keelatud. Seetõttu on täiesti asjakohatu ja vastusolus seadusega kaitsja seisukoht, et käesoleval juhul võiks kohus J.V-le rahatrahvi määramisel võtta aluseks menetlusaluse isiku majanduslikku olukorda seeläbi, et lähtub rahalise karistuse puhuks
lg-s 2 sätestatust ning võtaks seetõttu aluseks menetlusaluse isiku keskmise päevasissetuleku (kohtu tl 2 pöördel). Lisaks märgib kohus, et selline kaitsja taotlus ei lähtu ka kaitsealuse huvidest, kuivõrd minimaalne päevamäär on rahalise karistuse korral 10 eurot, mis ületab rahatrahvi üht trahviühikut, milleks on 4 eurot, koguni 2,5 korda.
Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. J.V süü suurust mõjutab esmalt väärteo toimepanemise subjektiivne külg. Arvestades, et väärtegu saab toime panna tahtlikult ja ettevaatamatusest ning J.V pani antud väärteo toime ettevaatamatusest, täpsemalt kergemeelsusest, mis ei ole küll kõige kergem väärteo toimepanemise vorm, kuid siiski üks kergemaid, viitab antud asjaolu keskmisest väiksemale süü suurusele. Samas arvestab kohus ka asjaolu, et LS § 223 lg 1 järgi saab karistada nii neid isikuid, kes põhjustavad liiklusõnnetusega kas ainult varalist kahju või ainult tervisekahjustuse. J.V täitis aga mõlemad antud väärteokoosseisu alternatiivid ehk põhjustas nii varalise kahju kui ka tervisekahjustuse (XXXX’ile). Sealjuures põhjustas J.V varalise kahju kokku kolmele esinevale isikule – AS-ile №rdea Finance Estonia, XXXX’ile ja XXXX’le (KVM tl 3). Sealjuures oli mõlemas sõidukis, mis peale J.V juhitud sõidukit kahjustada said peale nende sõidukite juhtide ka kaasreisijad, sh ka 6-aastane laps (kohtu tl 24). Seega seadis J.V enda tegevusega ohtu peale enda veel vähemalt 4 inimese elu ja tervise. Neid J.V süü suurust mõjutavaid asjaolusid kogumis arvestades tuleb tema süüd lugeda keskmiseks. Kohtuväline menetleja on leidnud, et J.V puhul karistust kergendavad asjaolud puuduvad (KVM tl 45). Menetlusaluse isiku kaitsja on kohtule esitatud kaebuses leidnud, et kohtuväline menetleja ei ole arvesse võtnud
lg 1 p 3 mõttes seda, et menetlusalune isik tunnistas koheselt oma süü üles ning avaldas puhtsüdamlikku kahetsust (kohtu tl 2 pöördel). Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga karistust kergendavate asjaolude puudumise kohta järgmistel põhjustel. Esmalt märgib kohus, et kaitsja väide nagu oleks J.V toimepandu osas puhtsüdamlikku kahetsust avaldanud, ei vasta tõele, kuivõrd mitte ühestki väärteoasjas sisalduvast tõendit ei nähtu, et J.V oleks toimepandut kahetsenud. Sealjuures on J.V kohtuvälises menetluses kahel korral üle kuulatud, ühel korral tunnistajana ning hiljem menetlusaluse isikuna (KVM tl 32, 43; tõlge kohtu tl 24, 24 pöördel), kuid mitte 8 4-16-7146 kummalgi korral ei ole ta toimepandu osas puhtsüdamlikku kahetsust avaldanud. Kohus ei saa tuvastada puhtsüdamliku kahetsusese esinemist pelgalt kaitsja väite alusel, et menetlusalune isik teo toimepanemist kahetseb. Kahetsust peavad näitama ja kinnitama ka väärteoasjas kogutud tõendid. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et J.V puhul karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust
Kohus rõhutab, et
lg 1 p 3 teise alternatiivi mõttes puhtsüdamlik kahetsus ei ole samastatav süü tunnistamisega. Kohus selgitab siinkohal lisaks, et ainuüksi väärteo toimepanemise tunnistamist ehk süü tunnistamist ei saa lugeda karistust kergendavaks asjaoluks
Karistust kergendavaks asjaoluks saab olla näiteks
lg 1 p 3 alt 1 mõttes süü ülestunnistamisele ilmumine, kuid seda ainult siis, kui isik läheb vabatahtlikult pärast teo toimepanemist ametiasutusse ning tunnistab oma süüteo üles. Sealjuures on veel oluline, et enne isiku poolt süü ülestunnistamist ametiasutus (nt politsei) ja avalikkus kas üldse ei teagi, et süütegu on toime pandud või ei ole teada, et konkreetne isik nimetatud süüteo toime pani. Käesoleval juhul sellisest olukorrast rääkida ei saa, sest politsei kutsuti kohale vahetult peale liiklusõnnetuse toimumist ning seda isegi mitte menetlusaluse isiku enda poolt, vaid XXXX’i poolt, kes sai ka antud sündmuse tõttu tervisekahjustusi ja kes juhtis Nissani sõidukit, mis oli kokkupõrganud autode rivis kõige esimene (KVM tl 24, 6). Sealjuures aga nähtub J.V tunnistajana antud ütlustest, et ta isegi mitte ei tunnista kogu ulatuses temale etteheidetava väärteo toimepanemist, vaid on tunnistanud ainult sõidukile Peugeot otsa sõitmist ning seejärel öelnud: Ma ei saa kinnitada, et minu kokkupõrke hetkel ees seisvad autod Peugeot ja Nissan ei teinud juba avariid (kohtu tl 24). Seega ei tunnista J.V seda, et tema tegevus põhjustas varalise kahju ja tervisekahjustusi ka XXXX’ile. J.V on pigem andnud ennastõigustavaid ütlusi, öeldes, et üks auto pidurdas järsult ees seetõttu, et üks teine auto teostas järsku pööret vasakule ja päike oli ka väga ere, mistõttu ta ei jõudnud õigel ajal pidurdada ja kokkupõrget vältida (kohtu tl 24). Menetlusaluse isikuna üle kuulates on J.V jäänud enda tunnistajana antud ütluste juurde (kohtu tl 24 pöördel). Seega ei ole J.V ka ilmunud süü ülestunnistamisele. Samuti ei ole ta oma süüd tegelikkuses isegi mitte täies mahus tunnistanud. Seetõttu ei saa J.V puhul esineda karistust kergendava asjaoluna ka süü ülestunnistamisele ilmumist
Kaitsja on kaebuses leidnud veel, et karistust kergendava asjaoluna tuleb arvestada menetlusaluse isiku kaugelt alla keskmise majanduslikku seisundit, sh miinimumtöötasu teenimist (430 eurot kuus), kahe alaealise lapse üksi kasvatamist ning kohutust tasuda liiklusõnnetuse tõttu tema kasutuses oleva liisingauto kaskokindlustuse omavastutuse summa (kohtu tl 2 pöördel). Kohus on seisukohal, et menetlusaluse isiku majanduslik seisund ei saa mõjutada tema süü suurust ega olla ka karistust kergendavaks asjaoluks
Kohu selgitab, et muude karistust kergendavate asjaolude arvestamine kohtu poolt
Senises Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on leitud, et
lg 2 mõttes võib karistust kergendavaks muuks asjaoluks olla teatud juhtudel kannatanu provotseeriv käitumine (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29.09.2016. a kohtuotsus nr 3-1-1-72-16, p 6). Maakohtu hinnangul võib selliseks erandlikuks asjaoluks, mida saab karistust kergendava asjaoluna
Liiklusõnnetuse põhjustamise korral, millega on tekitatud teisele isikule raske tervisekahjustus või koguni surm, võiks selliseks erandlikuks asjaoluks pidada ka näiteks seda, et liiklusõnnetuse toimepanija ise on samuti saanud õnnetuse tagajärjel raskeid tervisekahjustusi. Seega asjaolu, kas J.V töötab või ei tööta või kui suur või väike on tema sissetulek, ei ole mitte kuidagi seotud tema poolt toimepandud väärteoga, milleks oli liiklusõnnetuse põhjustamine, millega tekitati mitmele isikule varalist kahju ning ühele isikule ka tervisekahjustus. Ei ole mitte kuidagi õigustatud arusaam, et kui inimene üldse ei tööta või kui tema sissetulek on lihtsalt väike, siis peaks tema karistus samasuguse teo puhul olema väiksem võrreldes isikuga, kelle sissetulek on suurem. Küll aga saab nii kohtuvälise menetleja 9 4-16-7146 kui kohus arvestada isiku sissetuleku suurust või selle puudumist asjaoluna, mis õigustab rahatrahvi ositi kandmist. Kaskokindlustuse omavastutuse tasumise kohustus on kindlustusvõtjal, kelleks üldjuhul on sõidukit liisiv või omav isik. Väärteoasja materjalidest nähtub, et sõiduki omanik on AS №rdea Finance Estonia (KVM tl 3) ja liisinguvõtja OÜ XXX (KVM tl 1) ehk äriühing, mille ainuomanik ja juhatuse liige on J.V (kohtu tl 26-27). Sealjuures on OÜ XXXX2015. a käive olnud 58 734 eurot ja kasum 6810 eurot (kohtu tl 26). Liiklusõnnetuse põhjustajal ongi kohustus tasuda kõik kulud ja kahjud, mis tema tegevuse tõttu on tekkinud. Seega ei saa ka omavastutuse kohustuse tasumine (isegi kui selle peab tasuma füüsiline isik J.V , mitte juriidiline isik OÜ XXXX, kes sõiduki tegelikult liisinglepingu alusel enda käsutusse on saanud) olla asjaoluks, mis peaks kuidagi vähendama J.V süüd või olema asjaoluks, mida kohus peaks lugema muuks karistust kergendavaks asjaoluks
Seega eeltoodut kokku võttes ei esine J.V puhul karistust kergendavaid asjaolusid
Kohus leiab, et J.V puhul ei esine ka karistust raskendavaid asjaolusid
Eeltoodust nähtuvalt arvestades J.V süü suurust mõjutavaid asjaolusid ning karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, leiab kohus, et J.V süü on keskmine, mistõttu tuleks talle mõista karistuseks rahatrahv sanktsiooni keskmises määras. Karistuse mõistmisel arvestab kohus ka eripreventiivseid kaalutlusi ehk lähtub selle, kuidas on võimalik J.V mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Arvestades, et J.V puuduvad karistusregistri kohaselt kehtivad karistused (KVM tl 46), leiab kohus, et on alust uskuda, et J.V edaspidi liiklusalaseid õigusrikkumisi toime ei pane. Seetõttu on kohtu hinnangul võimalik J.V-le mõistetavat karistust mõnevõrra vähendada, mistõttu tuleb talle mõista karistuseks rahatrahv, mis jääb sanktsiooni keskmisest allapoole, kuid mis ei ole siiski alammääras või alammäära lähedases määras. Eripreventiivsete kaalutluste kõrval arvestab kohus karistuse mõistmisel ka üldpreventiivseid kaalutlusi ehk lähtub õiguskorra kaitsmise huvidest. Kohus märgib siinkohal, et isikule mõistetav karistus peab eelkõige lähtuma tema süü suurusest ja eripreventsioonist. Vaid väga erandlikel juhtudel võib isikule mõista karmima karistuse võrreldes tema süü suuruse ja eripreventiivse vajadusega. Vastasel korral võib liiga range karistus, mis on mõistetud peamiselt üldpreventiivsetest kaalutlustest ehk õiguskorra kaitsmise huvidest lähtudes, olla isiku jaoks hoopis negatiivse eripreventsiooniga, sest isik ei tunne, et teda on karistatud õiglaselt, mistõttu kaotab ta ka usalduse õiguskorra vastu. Kuigi liiklusõnnetuse põhjustamine on üks raskeimaid liiklusalaseid rikkumisi näiteks joobes juhtimise või ilma juhtimiseõiguseta mootorsõiduki juhtimise kõrval, ei pea kohus siiski antud juhul üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt vajalikuks mõista isikule rangemat karistust võrreldes sellega, mis vastab tema süü suurusele ega suuremas määras võrreldes sellega, milline karistusmäär avaldaks isikule piisavat eripreventiivset mõju. Eeltoodut kokku võttes on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt J.V-le määratud 115 trahviühiku ehk 460 euro suurune rahatrahv, mis on ligikaudu 1/3 rahatrahvi maksimaalsest määrast, vastab J.V süü suurusele ning üld- ja eripreventiivsetele eesmärkidele. Kohtu hinnangul ei ole mitte mingisugust alust J.V-le kohtuvälise menetleja poolt määratud karistust veelgi vähendada. Siinkohal märgib kohus lisaks, et kuivõrd J.V-le ei kohaldanud kohtuväline menetleja lisakaristust, siis ei saa seda teha ka kohus tulenevalt reformatio in peius põhimõttest, mille kohaselt ei või menetlusaluse isiku olukorda tema enda või tema huvides esitatud kaebuse alusel raskendada. 10 4-16-7146 Rahatrahvi tasumine ositi Kuigi ei menetlusalune isik ega tema kaitsja ei ole ei kohtule esitatud kaebuses (kohtu tl 2-2 pöördel) ega hilisemalt kohtule esitatud seisukohtade täienduses (kohtu tl 22-22 pöördel) taotlenud rahatrahvi ositi tasumise võimaldamist, leiab kohus, et nimetatud võimaluse andmine menetlusalusele isikule hoolimata vastavasisulise taotluse puudumisest, on käesoleval juhul siiski põhjendatud. Nimelt on kaitsja menetlusaluse isiku nimel kaebust esitades märkinud, et J.V igakuine brutotöötasu on 430 eurot (kohtu tl 2 pöördel) ehk tegemist on Eestis 2016. aastal miinimumpalgaga (vt Vabariigi Valitsuse 18.12.2015. a määruse nr 139 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 lg 1). J.V igakuist töötasuna miinimumpalgana on J.V ise OÜ XXXXainsa juhatuse liikmena kinnitanud (kohtu tl 6-7, 26 pöördel, 27). Samuti on kaebuses toetunud asjaolule, et menetlusalusele isikule määratud rahatrahv paneks tema ja tema kaks alaealist last väga raskesse majanduslikku olukorda (kohtu tl 2 pöördel). Lisaks arvestab kohus ka sellega, et J.V-le määratud rahatrahvi suurus on 115 trahviühikut ehk 460 eurot. Arvestades, et J.V miinimumtöötasu puhul ei piisaks isegi ühe kuu tasust, et nimetatud trahvi ühekordse maksena tasuda, annab kohus menetlusalusele isikule võimaluse tasuda rahatrahv ositi.
lg 3 kohaselt võib ositi tasutava rahatrahvi täitmise tähtaeg olla kuni üks aasta. Kohus leiab, et J.V-le võib anda võimaluse tasuda temale määratud rahatrahv ositi seaduses sätestatud maksimaalse tähtaja ehk 12 kuu jooksul. Seetõttu tuleb J.V tasuda temale määratud 460 euro suurune rahatrahv ositi 12 kuu jooksul alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest, s.t esimesel üheteistkümnel kuul tuleb igakuiselt tasuda 38 eurot ning viimasel kaheteistkümnendal kuul 42 eurot. Samas märgib kohus siinkohal, et rahatrahvi võib tasuda siiski ka ühekordse maksena ning kiiremini ja igakuiselt suuremates osamaksetes kui kohtu määratud osamaksed. Nimelt kantakse karistusregistris olev väärteokaristus arhiiviandmetesse karistusregistri seaduse § 24 lg 1 p 1 alusel ühe aasta möödumisel rahatrahvi täielikust tasumisest. Seega mida kiiremini tasuda kogu mõistetud rahatrahv, seda varem, kantakse see ka arhiiviandmetesse. 4.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.