) § 132 p 1, § 133-134, § 135 lg 2 kohus o t s u s t a s: 1) Jätta L.G kaebus rahuldamata. 2) Jätta muutmata Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse 11.08.2016 otsus väärteoasjas nr 2302,16,008194. 3) Jätta L.G kulud õigusabiteenusele tema enda kanda. Edasikaebamise kord: Kohtuotsuse peale saab kaevata. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist peab teatama kirjalikult Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja väärteokantseleile 7 päeva jooksul arvates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kirjalik kassatsioonkaebus tuleb Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja väärteokantseleile esitada 30 päeva jooksul, alates kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavaks tegemisest. Kassatsiooniõigusest teatamise korral on motiveeritud kohtuotsus kättesaadav Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja väärteokantseleis 21.10.2016 alates kella 15.00-st. Kohtu selgitused: Selgitada, et
lg 2 järgi on kassatsiooni esitamise õigus menetlusaluse isiku/kaebaja advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. Asjaolud: 19.07.2016 koostatud väärteoprotokolli nr AB1482839 kohaselt juhtis L.G 09.06.2016 kella 23.10 Harjumaal Harku vallas Tallinna-Rannamõisa-Kloogaranna tee
lg 5 kohaselt peab varalise kahjuga seotud väärteoasjas koostatav väärteoprotokoll sisaldama ka teavet põhjustatud kahju kohta. Väärteoprotokollis ja vaidlustatud otsuses puuduvad andmed, millele tuginedes on tuvastatud varalise kahju tekkimine Maanteeametil ja AS-l SEB Liising. AS-l SEB Liising kahju tekkimist ei saa eeldada üksnes asjaolust, et ühing on liiklusregistris märgitud sõiduki omanikuna: register ei oma omandi seisukohalt õiguslikku tähendust ja äärmisel juhul võib kahju saajaks pidada sõiduki vastutavat kasutajat, so kaebajat. Kahju peab olema konkreetne, mitte eelduslik, mis tugineb pildile väändunust liiklusmärgist; 3) olukorras, kus isikule heidetakse ette mingi seadusest tuleneva kohustuse täitmata jätmist, tuleb väärteoprotokollis kirjeldada, mida menetlusalune isik oleks pidanud tegema ja millisel õiguslikul alusel (RKKKo nr 3-1-1-80-06). Väärteoprotokollis puudub selge ja arusaadav kirjeldus, mida menetlusalusele isikule ette heidetakse, olulises osas on piirdutud vaid seaduse refereerimisega. Arusaamatuks jääb, kui suur oleks pidanud olema kaebaja sõidukiirus. Lisaks ei ole kohtueelses menetluses kaebaja sõidukiirust tuvastatud ja seega ei saa väita, et kiirus oli liiga suur või väiksem kiirus oleks varalise kahju tekkimise ära hoidnud; 4) kohtuväline menetleja ei ole märkinud, millist takistust teel pidi kaebaja ette nägema. Metsloomad ei ole ettenähtavaks takistuseks, seega on menetleja vääralt kohaldanud LS § 50 lg 1 p 1; 5) kohtuväline menetleja ei ole välja selgitanud süüteo subjektiivset külge. Kaebaja ütlused osas, mis puudutavad ootamatult teele ilmunud metsloomi, on kohtuväline menetleja jätnud tähelepanuta ning sellega on menetleja oluliselt rikkunud väärteomenetlusõigust; 6) metsloomadele otsasõidu vältimine on käsitletav hädaseisundina KarS § 29 mõttes, mis arvestades kahjuna käsitletavat liiklusmärgi deformeerumist kui olematut varalist kahju välistab süülisuse; 7) väärteoprotokollis ja otsuses esitatud väited, mis puudutavad liiklusõnnetusest mitteteatamist, on arusaamatud ja paljasõnalised; 8) arusaamatuks jääb menetleja seisukoht selles nagu puudunuks selgus võimalikus kahju tekitajates või – kannatanutes. Kaebaja ei vaidlusta seda, et tema juhtis sõidukit, ta oli sündmuskohal ainuke sõidukijuht ning seega jääb selgusetuks millisel kujul kahju eest vastutava isiku kirjalikku vormistamist on menetleja eeldanud. Olukorras, kus liiklusõnnetuses osaleb vaid üks isik – juht, kellel on volitused esindada oma sõiduki omanikku ning ainsaks kahjuks on liiklusmärgi deformeerumine on täidetud LS § 169 lg 4 nõuded ka siis, kui vastutuse küsimused ning osalejate andmed on fikseerimata eraldi paberil liiklusõnnetuse paigas; 9) vaidlusaluses asjas ei oleks politsei teavitamine midagi muutnud: politsei puudunuks võimalus veenduda metsloomade olemasolus, sest otsasõitu loomadele ei toimunud. Isiku lahkumine ei takistanud politseil olukorra fikseerimist või õnnetuse tekkemehhanismide väljaselgitamist. Menetlusalusel isikul ei olnud kohustus politseid teavitada, sest vaidlus sõidukit juhtinud isiku, õnnetuse tekkemehhanismide ja kahtlus varalise kahju tekkimise üle puudus; 10) väärteoprotokollist ja kohtuvälise menetleja otsusest ei nähtu asjas kogutud tõendite hindamise käiku, tegemist on väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega, sest kohtuvälise menetleja otsus peab vastama kohtuotsuse nõuetele (RKKKo lahendid nr 31-2-2-06, 3-1-1-61-04). Kohtuvälise menetleja otsus ei saa tugineda ainuüksi üldsõnalisele viitele kogutud tõenditele; 11) tõendid ei ole seaduslikud: väärteomenetlus toimub eesti keeles, võõrkeelsetel dokumentidel peab olema tõlge; 12) 19.07.2016 ütlusi andnud tunnistaja andmed on varjatud – kaebajale antud ülekuulamisprotokollil on tunnistaja andmed kaetud, vaatamata asjaolule, et
Kaebaja taotles kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist, asjas väärteomenetluse lõpetamist ning kaebaja kantud kaitsjatasu hüvitamist. Kohtuistungil jäi kaebaja kaebuse ning selles esitatud taotluste juurde. Kohtuvälise menetleja seisukoht ja taotlus: Kohtuväline menetleja vaidles kaebusele vastu ning leidis, et Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse 11.08.2016 otsus väärteoasjas nr 2302,16,008194 tuleb jätta muutmata. Menetleja märkis, et otsuse tegemisel ei ole ühtegi normi rikutud. Kaebaja väide teel olnud kitsede kohta on ebausutav, samuti ei ole eluliselt usutav, et kaebaja keeras rooli loomade liikumise suunas. Kahju tekkis ning isik oleks pidanud sündmuskohal politseid teavitama. Kaebajale määratud karistused on proportsionaalsed. Kohtu seisukoht:
lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.
MS § 60 lg 1 järgi tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mida ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks; KrMS § 61 lg 2 järgi hindab kohus tõendeid nende kogumis ja oma siseveendumuse kohaselt. Kohtule esitatud kaebuse keskseks vastuväiteks on asjaolu, et kohtuväline menetleja on kohtueelses menetluses rikkunud oluliselt väärteomenetlusõigust. Kohus kaebajaga ei nõustu.
lg 1 p-des 1-10 on sätestatud juhud, mil väärteomenetlusõigust on oluliselt rikutud, s.o 1) väärteomenetlust ei ole lõpetatud käesoleva seadustiku §-s 29 sätestatud asjaoludel; 2) väärteomenetluses on teinud lahendi ebaseaduslik menetleja; 3) lahend on tehtud isiku kohta, kellele ei ole teatatud asja arutamise aega ja kohta; 4) menetlusalust isikut käesoleva seadustiku § 22 kohaselt määratud korras esindav kaitsja ei ole menetluses osalenud; 5) menetleja ei ole otsusele alla kirjutanud; 6) asjas puudub väärteoprotokoll, kui see on käesolevas seadustikus ette nähtud; 7) menetleja otsust ei ole põhistatud, kui see on käesolevas seadustikus ette nähtud; 8) menetleja otsuse lõpposa järeldused ei vasta tuvastatud tõendamiseseme asjaoludele; 9) väärteoasja on arutatud tõlgi osavõtuta keeles, mida menetlusalune isik ei valda; 10) puudub väärteoasja arutamise või kohtuistungi protokoll, kuigi selle koostamine on käesolevas seadustikus ette nähtud, või protokollil puudub kohtuniku või kohtuistungi sekretäri allkiri.
lg 2 kohaselt võib kohus tunnistada oluliseks ka väärteomenetlusõiguse muu rikkumise, kui see on toonud kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse. Kaebaja etteheited on seega valdavalt käsitletavad rikkumisena
lg 2 mõttes;
lg 1 p 7 kohaselt on tegemist aga rikkumisega olukorras, kus kohtuvälise menetleja otsus on põhistamata. Kaebaja hinnangul ei nähtu väärteoprotokollist ja kohtuvälise menetleja otsusest asjas kogutud tõendite hindamise käiku. Nimetatud puudus on kaebaja arvates käsitletav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena, kuivõrd kohtuvälise menetleja otsus ei saa tugineda üldsõnalisele viitele kogutud tõenditele vaid peab vastama kohtuotsuse nõuetele (vt ka RKKKo lahendid nr 3-1-2-2-06, 3-1-1-61-04). Kohtuväline menetleja on oma 11.08.2016 otsuses leidnud, et Kohus nõustub kaebaja kriitikaga selles, mis puudutab tõendite sisulise analüüsi puudumist, samuti on fraas ütlus arvestades asjaolu, et kohtueelses menetluses kuulati üle kaks pealtnägijat, liialt abstraktne. Samas ei ole kohtu arvates kaebaja osundatud puuduse näol tegemist
p 7 kirjeldatud olukorraga, kuivõrd antud juhul ei saa rääkida otsuse motiivide täielikust puudumisest. Kaebaja on jätnud tähelepanuta RKKKo lahendis nr 3-1-177-14 väljendatud seisukoha, mille kohaselt on kohtuotsuses põhjenduse puudumisega tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata. (Vt viidatud otsuse p-d 699 ja 700). Need põhimõtted kohalduvad ka väärteolahendi põhjendamiskohustuse rikkumisele (vt viidatud lahendi p 7). Kaebaja järgmised etteheited puudutavad väärteoprotokollis sisalduva teokirjelduse puudulikkust. Kokkuvõtvalt seisnevad puudused kaebaja arvates alljärgnevas: - teokirjelduses pole kajastatud kõiki faktilisi asjaolusid, piirdutud on seaduse refereerimisega; teokirjeldusest jääb arusaamatuks, kui suur oleks pidanud olema kaebaja sõidukiirus, vältimaks liiklusõnnetuse toimumist; teokirjeldus ei sisalda teavet kahju osas. Kahju tekkimist ei saa eeldada üksnes asjaolust, et sõiduki registrijärgne omanik on AS SEB Liising. Kahju ei saa olla eelduslik ja tugineda pildile väändunud liiklusmärgist; kohtuväline menetleja ei ole teokirjelduses märkinud, millist takistust teel pidi kaebaja ette nägema. 19.07.2016 koostatud väärteoprotokollis nr AB1482839 sisalduv teokirjeldus on järgmine: Esmalt ei saa kohus jätta märkimata, et väidetav ebaselgus ei takistanud kohtu arvates antud juhul kaebaja kaitseõiguse realiseerimist ega pärssinud isiku arusaama sellest mida talle ette heidetakse. Pigem vastupidi: kohtu arvates sai kaebaja väga hästi aru, et talle heidetakse ette 1) liiklusõnnetuse põhjustamist ja 2) sündmuskohalt lahkumist politseid liiklusõnnetuse toimumisest teavitamata. RKKKo on oma lahendis nr 3-1-1-23-15 märkinud, et väärteomenetlusõiguse olulist rikkumist tuleb eitada, kui väärteoprotokolli puudused ei takista kokkuvõttes selle mõistmist, millist tegu kohtuväline menetleja menetlusalusele isikule ette heidab (vt lähemalt lahendi p 49). Kohus ei nõustu kaebaja väitega selles, et käesoleval juhul on väärteoprotokolli teokirjelduses piirdutud seaduse refereerimisega, kohtuväline menetleja on teokirjelduses kahjastanud siiski ka konkreetse õnnetuse tehiolud (s.o ebaõige sõidukiirus, kaldumine paremale, otsasõit ohutussaarele ja liiklusmärgipostile, juhitavuse kaotamise tagajärjel üle vastassuunavööndi kraavi sõit jne). Kohtule jäävad arusaamatuks kaebaja etteheited selles, et teokirjelduses tulnuks antud juhul kajastada fakt, kui suur oleks pidanud olema kaebaja sõidukiirus ning kohtueelses menetluses jäi kaebaja sõidukiirus sootuks tuvastamata. Liiklusõnnetuse tinginud tegureid on reeglina mitu, kuid üheks määravaks asjaoluks tuleb kohtu arvates õnnetuse ja selle võimalike tagajärgede puhul reeglina lugeda siiski inimfaktorit. Konkreetsel teelõigul lubatud suurima sõidukiirusega võib, aga ei pea sõitma, sest sõidukiiruse valikul on lubatud numbrist märksa olulisem selle sobivus kehtivate oludega ja juhi sõidukogemusega, s.o sõidukiiruse valik lubatu piires on iga juhi sisemine otsustus. Lubatud sõidukiiruse raamidesse jäävat, kindlat numbrilist näitu, millise kiirusega pidanuks väidetava õnnetuse põhjustanud juht sõitma, ei ole seetõttu võimalik teokirjelduses ära näidata; vastav nõue ei põhine ka kehtivatel õigusaktidel. Mis puudutab kaebaja sõidukiiruse mõõtetulemuse puudumist, siis ei heideta antud juhul kaebajale ette kiiruse ületamist vaid ebaõige sõidukiiruse valikut. Viimase puhul ei ole nõutav isiku sõidukiiruse tuvastamine numbrilise täpsusega. Kaebaja etteheite selles, et väärteoprotokolli teokirjelduses ei ole märgitud, millist takistust teel pidi kaebaja ette nägema, jätab kohus tähelepanuta: väärteoprotokolli teokirjelduse kohaselt sõitis kaebaja juhitud sõiduk otsa ohutussaarele ja liiklusmärgi postile, s.o viidatud esemete näol oligi tegemist takistusega teel. Kohtule jääb arusaamatuks, mil viisil saanuks menetleja mõisteid „ohutussaar“ ja „liiklusmärk“ teokirjelduses paremini määratleda (täites sealjuures ka nõuet, et väärteoprotokolli teokirjeldus ei tohi sisaldada kõrvalist teavet vaid peab seisnema kokkuvõtlikus ja ammendavas ülevaates faktilistest asjaoludest, mis täidavad menetleja arvates konkreetse süüteokoosseisu). Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et väärteoprotokolli teokirjeldus ei sisalda teavet põhjustatud kahju kohta. LS § 223 lg 1 objektiivne teokoosseis loetakse täidetuks, kui liiklusõnnetuse tagajärjel tekkis varaline kahju. Väärteoprotokolli teokirjelduses on märgitud, et juht sõitis otsa liiklusmärgile, seejärel kraavi ja tekitas varalise kahju Maanteeametile ning AS-le SEB Liising. Erinevalt kaebajast on kohtu jaoks sündmuskohal tehtud pildid väändunud liiklusmärgist ja deformeerunud sõidukist varalise kahju jaatamiseks piisavad. Kohus ei näe võimalusi, kuidas saaks väändunud liiklusmärki sirgeks painutada ja sõidukit taastada selleks sentigi kulutamata. Kaebaja väitel ei saa AS-l SEB Liising (s.o kaebaja juhitud sõiduki omanik) kahju tekkimist eeldada üksnes asjaolust, et ühing on sõiduki registrijärgne omanik, antud juhul võiks mööndustega nentida, et kahjusaajaks on kaebaja ise. Kahtlemata ei ole enda vara liiklusõnnetuses kahjustamine karistatav (vt RKKKo nr 3-1-1-6-04), kuid kohtu arvates ei ole õige kaebaja loogika selles, et liiklusregistri deklaratiivsuse tõttu pole liisinguandja (s.o sõiduki omanik) kahjusaaja. Kahtlemata piirdub nii kasutus- kui kapitalirendi puhul liisinguandja reeglina üksnes finantseerimisega ning on lepingute alusel viinud oma võimalikud kulud, vastutuse ja riskid miinimumini, kuid omandiõiguse fakti see ei kahjusta, s.o asja kahjustamise korral ei teki kahju mitte selle kasutajale vaid omanikule; avarii läbi teinud sõiduki hilisem realiseerimismaksumus ei pruugi olla samaväärne sõidukiga, mis ei ole kunagi ühtegi avariid teinud. Kaebaja arvates ei ole kohtueelses menetluses kogutud tõendid seaduslikud: väärteotoimikus on võõrkeelsed dokumendid vaatamata sellele, et väärteomenetlus toimub eesti keeles. Kahtlemata väärib siinkohal märkimist, et kohtueelses menetluses kaebajat võõrkeelsed dokumendid ei häirinud vaid kaebaja pööras puudusele tähelepanu alles kohtumenetluses, kus hakkas seda käsitlema olulise väärteomenetlusõiguse rikkumisena. Kohtule esitatud väärteotoimikus on tõepoolest kaks venekeelset dokumenti: 28.06.2016 tunnistaja XXXXülekuulamise protokoll ning 19.07.2016 tunnistaja XXXXülekuulamise protokoll.
MS § 10 lg 1 ja 3 kohaselt on kriminaalmenetluse keel eesti keel; kõik dokumendid, mille lisamist kriminaal- ja kohtutoimikusse taotletakse, peavad olema eesti keeles. Kohus möönab, et kohtuväline menetleja pidanuks KrMS asjaomastest sätetest tulenevalt lisama tunnistajate ülekuulamisprotokollidele eestikeelse tõlke, kuid antud juhul ei ole puuduse näol tegemist väärteomenetlusõiguse muu rikkumisega
lg 2 mõttes:
lg 2 tuleneb maakohtule kohustus arutada väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, sh tuleb kohtul tunnistajad vahetult kohtus üle kuulata, tunnistaja kohtueelses antud ütluste avaldamise võimalused on piiratud (vt nt RKKKo 3-1-5515). Kohtuistungil kuulati üle tunnistaja XXXX(kes rääkis eesti keelt kõrgtasemel ja ei vajanud tõlki), tunnistaja XXXXkohtusse kutsumisest pooled loobusid, pidades tunnistaja ilmumise võimatuse (püsiva iseloomuga eemalviibimine Eesti Vabariigist) foonil tema ütluste kaalu asja lahendamisel vähetähtsaks. Seega oli võimalik menetleja minetus kohtumenetluses kõrvaldada ning seetõttu ei ole tegemist olulise väärteomenetlusõiguse rikkumisega. Ainetu on kaebaja väide, mis puudutab 19.07.2016 ütlusi andnud tunnistaja isikuandmete kaetust ning
Kohtule esitatud väärteotoimikus on tunnistajate andmed olemas, seega ei ole
Samuti puudub kohtul teave selle kohta, et kaebaja oleks kohtueelses menetluses teinud kohtuvälisele menetlejale taotluse tunnistaja isikuandmete saamiseks. Kokkuvõtvalt ei saa kohus vaatamata mõningatele minetustele nõustuda kaebaja seisukohaga selles, et väärteomenetlusõigust on rikutud määras, mis tingib kohtuvälise menetleja otsuse tühistamise. 10.06.2016 sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub, et 09.06.2016 kella 23.18 tuli teade selle kohta, et Harjumaal Harku vallas Tallinn-Rannamõisa-Kloogaranna mnt
lg 2 sätestatud kohustus arutada väärteoasja täies ulatuses hõlmab ka kohtuvälise menetleja otsuse alusel isikule mõistetavat karistust. Karistuse mõistmisel KarS § 56 lg 1 alusel tuleb arvestada menetlusaluse isiku süüd, tema isikut ning karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma kuritegude toimepanekust ja õiguskorra kaitsmise huvisid. RKKKo on oma otsuses nr 3-1-1-113-12 sedastanud, et KarS § 56 lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel. Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes (vt nt RKKKo 3-1-1-40-04, p 7). Tulenevalt KarS § 56 lg-st 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut. Lisaks on kehtivas kohtupraktikas asutud seisukohale (vt RKKKo lahendid nr 3-1-1-58-13, 31-1-52-13), et karistuse mõistmisel tuleb lähtepunktiks võtta karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja –järgne käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. LS § 223 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toime panemise eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni 6 kuuks; LS § 223 lg 2 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS § 223 lg 1 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 1 – 3 kuuni. LS § 236 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toime panemise eest on ette nähtud karistus rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni 12 kuuni. Lisaks võib LS § 223 lg 2 järgi kohus või kohtuväline menetleja kohaldada eelpool märgitud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 3-9 kuuni. L.G karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid kohtuväline menetleja ei tuvastanud ning isikule määrati LS § 223 lg 1 järgi rahatrahv 100 trahviühiku ulatuses, so 400,00 eurot ning LS § 236 lg 1 järgi rahatrahv 75 trahviühiku ulatuses, so 300,00 eurot. Kohtu hinnangul on kohtuväline menetleja õigesti tuvastanud kaebaja karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumise; kohtumenetluses kaebaja karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid samuti ei ilmnenud. Kohus märgib esmalt, et kohtuväline menetleja on kaebaja karistamisel põhjendatult lähtunud nii LS § 223 lg 1 kui ka LS § 236 lg 1 järgi karistuse määramisel võimalikest sanktsioonialternatiividest kergeimast, s.o rahatrahvist. Kaebaja karistusregistri õiendi kohaselt puuduvad tal kehtivad karistused, isik töötab. Kohtuväline menetleja on kaebajale nii LS § 223 lg 1 kui ka LS § 236 lg 1 järgi määranud karistused, mis jäävad allapoole keskmist sanktsioonimäära ning arvestades karistust kergendavate asjaolude puudumist on kohtu arvates menetleja poolt määratud karistused kohased. Eeltoodu alusel tuleb L.G kaebus jätta rahuldamata; Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse 11.08.2016 otsus väärteoasjas nr 2302,16,008194 tuleb jätta muutmata. Kaebaja taotles õigusabikulude hüvitamist.
MS § 180 lg 1 järgi hüvitab menetluskulud süüdimõistetu, menetluskulude hüvitamine on võimalik üksnes õigeksmõistva lahendi või väärteomenetluse lõpetamise korral (vt KrMS §-d 181, 183). Käesolevas asjas tegi kohus menetlusalust isikut süüdi mõistva otsuse ning seega jäävad kulud kaebaja kanda. Seega tuleb L.G kulud õigusabiteenusele jätta tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.