Obsah (5)

§ 80§ 9§ 10§ 90§ 23

Väärteoasi 4-16-5350 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28. september 2016. a Jõgeva kohtumaja Väärteoasja number 4-16-5350 Kohtunik Raina Pärn Kohtuistu

) § 9 lg 1 ja § 11 lg 5 alusel vastu võetud teo toimepanemise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 09.05.

1. a määruse nr 144 „Kalapüügieeskiri“ (edaspidi Kalapüügieeskiri) § 11 p 3 ja § 14 lg
2. Sellega pani J.F toime

§ 80lg-s 1 sätestatud väärteo. Keskkonnainspektsiooni 22.06.2016. a otsusega karistati J.F Kar

S § 80 lg 1 alusel rahatrahviga 50 trahviühiku ulatuses, s.o 200 eurot. Kohtuvälise menetleja otsuse põhjenduste kohaselt on väärteo toimepanemine tõendatud menetlusaluse isiku ja tunnistajate ütlustega, sündmuskoha vaatlusprotokolliga ning kalapüügilubade väljatrükkidega. Kohtuväline menetleja leidis, et J.F pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega, sest kutselise kalurina pidi J.F teadma, et püügivahendi tähistamiseks mõeldud lipud peavad olema kõrgusega vähemalt 1 meeter üle veepinna. Kalapüüki teostava isikuna pidi J.F olema kursis kehtiva kalapüügiseaduse ja kalapüügieeskirjaga ning kohusetundliku käitumise korral oleks J.F pidanud arvestama sellega, et kui ta piisava tihedusega püügivahendite tähistust ei kontrolli, ei pruugi tähistus vastata kehtestatud nõuetele. Karistuse määramisel arvestati, et ka Kuremaa järvel on ka varasemalt fikseeritud olukordi, kus J.F-i püügivahendite lipud ei ole vastanud kehtivatele nõuetele. 2 07.07.

1. a esitas J.F kohtule kaebuse, milles taotleb Keskkonnainspektsiooni 22.06.
2. a otsuse väärteoasjas nr 940015001073 tühistamist ja VTMS § 29 lg 1 alusel väärteomenetluse lõpetamist. Alternatiivselt taotleb J.F Keskkonnainspektsiooni 22.06.
3. a otsuse väärteoasjas nr 940015001073 tühistamist ja VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel väärteomenetluse lõpetamist. Kaebuses leiab J.F , et väärteoprotokollist nähtuvalt olid temale kuuluvad mõrrad tähisega VJ-22 (millega püüti kala koordinaatidel N:58.70594, E: 026.57266) ja tähisega VJ-2 (millega püüti kala koordinaatidel N:58.70729, E:026.56178) lippudega tähistatud. J.F paigaldas mõrdade tähistuseks lipud, mille vardad olid pikemad kui kalapüügieeskirjas ettenähtud 1 meeter. J.F on oma kaebuses asunud seisukohale, et kontrolli teostamisel ei mõõdetud lippude kõrgust korrektselt - mõõtma oleks pidanud üle veepinna ulatuva lipuvarda pikkust, mitte aga mõõtma mööda mõttelist joont, mis on tõmmatud veepinnaga risti lipuvarda tipust veepinnani. Kuna lippude asend sõltub olulisel määral ilmastikuoludest, veetaseme muutustest veekogus, aga ka kolmandate isikute pahatahtlikust tegevusest, ei saa lippude paigaldaja välistada olukorda, kus lipud on vajunud kaldu selliselt, et sõltumata lipuvarda pikkusest on lipuvarda tipp veepinnaga risti mõõtes veepinnast vähem kui ühe meetri kõrgusel. J.F leiab kaebuses, et kalapüügieeskiri ega ka kalapüügiseadus ei sätesta eraldi püügivahendite märgistuse nõuetekohasuse kontrolli sagedust. Püüniste tähistamiseks kasutatavatele lippude asendit ja kõrgust veepinnast mõjutavad ilmastikujõud (tuul, lainetus, järve veetaseme muutused). Välistatud ei ole ka kolmandate isikute poolt lippude pahatahtlik rikkumine. Eeltoodud asjaolusid arvesse võttes leiab J.F, et püüniste omanikul ei ole võimalik igal ajahetkel tagada püüniste tähistuse vastavust nõuetele - selline kohustus oleks faktiliselt mittetäidetav ja õiguslikult ebaproportsionaalne. Kaebuse kohaselt on J.F oma püüniste (mõrdade) kontrollimisel juhindunud Kalapüügieeskirja § 13 lg-st 1 ning püüniseid kontrollinud vähemalt korra nädalas, enamasti aga sagedamini. Püüniste kontrollimisel on J.F iga kord kontrollinud ja vajadusel ka korrastanud või asendanud püügivahendite tähistamisel kasutatud lippe. J.F leiab, et on teinud mõistliku aja jooksul kohaseid jõupingutusi püüniste nõuetekohaseks tähistamiseks ja lippude püsimiseks. Seega on J.F-i hinnangul alusetud väited, et J.F on tahtlikult või ettevaatamatusest oma püüniseid tähistanud mittenõuetekohaselt. Eeltoodust tulenevalt leiab J.F, et väärteoasjas nr 940015001073 puuduvad väärteotunnused. Kui kohus siiski tuvastab, et J.F on toime pannud

§ 80

lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo, palub J.F kohtul kaaluda VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel väärteomenetluse lõpetamist. J.F osundab kaebuses Riigikohtu otsusele kohtuasjas nr 3-1-1-29-11 toodud seisukohtadele VTMS § 30 lg 1 p 1 tõlgendamise kohta. J.F leiab, et kuna lippude kõrgus veepinnast ei sõltu üksnes tema tegevusest või tegevusetusest, vaid ka ilmastikutingimustest, veetaseme muutustest veekogus ja võimalikust kolmandate isikute pahatahtlikust tegevusest, on tema süü väärteoprotokollis kirjeldatud teo toimepanemisel väike. Väärteoprotokollis kirjeldatud teod ei tekitanud kahju kalavarudele ega ka keskkonnale ning mõrdadel olnud märgistus võimaldas kontrollida mõrdade paigutust, kuuluvust ning kalapüügiloa olemasolu. J.F-i hinnangul on käesoleval juhul karistuse eripreventiivne eesmärk saavutatud juba väärteomenetluse alustamisega ning sellega on J.F-i tähelepanu juhitud asjaolule, et püüniste tähistamiseks paigaldatud lippude nõuetekohasusele tuleb pöörata suuremat tähelepanu. Üldpreventiivsetest vajadustest lähtuvalt avaliku menetlushuvi olemasolu jaatamiseks alus puudub, kuivõrd J.F-ile karistuse määramine ei ole tingimata vajalik õiguskorra kaitsmise huvides ega avalikkuse kõrgendatud huvi või kannatanu õigustatud huvi tõttu. Tulenevalt eeltoodust leiab J.F , et käesolevalt talle karistuse määramine oleks ilmselgelt ebaproportsionaalne. 3 20.07.2016. a määrusega võttis kohus J.F-i kaebuse menetlusse. Kohus arutas väärteoasja 28.09.2016. a kohtuistungil, kus uuriti nii isikulisi kui ka kirjalikke tõendeid. KOHTU SEISUKOHT 1. Kohus, tutvunud väärteoasja materjalidega, uurinud ja hinnanud esitatud tõendeid kogumis, leiab, et Keskkonnainspektsiooni poolt 22.06.2016. a tehtud üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 940015001073 J.F-i süüditunnistamises ja karistamises

§ 80lg 1 järgi tuleb jätta muutmata.

J.F-i kaebus tuleb jätta rahuldamata. 2.

§ 80

lg 1 sätestab vastutuse nõuetekohaselt tähistamata või märgistamata püügivahendiga kalapüügi eest.

§ 9

lg 2 p 3 alusel kehtestatakse Kalapüügieeskirjaga muuhulgas püügivahendite ning püügiviiside nõuded ja kasutamise piirangud.

§ 10

lg 7 sätestab, et Kalapüügieeskirjas kirjeldamata püügivahendite ja püügiviiside kasutamine on lubatud Keskkonnaministeeriumi loal eripüügi teostamiseks.

§ 9

lg 1 kohaselt kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega Kalapüügieeskirja, mis näeb ette kalapüügikorra kõigil veekogudel. Teo toimepanemise ajal kehtinud Kalapüügieeskirja (

§ 90lg 2 alusel kehtib Vabariigi Valitsuse 09.05.2003.

a vastu võetud määrus nr 144 „Kalapüügieeskiri) § 11 p 3 kohaselt on kõikides veekogudes keelatud kasutada nõuetekohaselt tähistamata ja märgistamata seisev- ja triivpüüniseid. Seisevpüünis on veekogu põhja suhtes liikumatu, triivpüünis liigub tuule või hoovuse toimel. Teo toimepanemise ajal kehtinud Kalapüügieeskirja § 14 lg 1 sätestab, et sisemeres ja kuni 4 meremiili kaugemal territoriaalmere lähtejoonest ning sise- ja piiriveekogudes peavad seisevpüünised ja nende jadad ning kalade kunstkoelmute jadad olema tähistatud avaveepoolses otsas kahe ühele vardale ülestikku asetatud lipuga, teises otsas ühe lipuga. Teo toimepanemise ajal kehtinud Kalapüügieeskirja § 14 lg 3 sätestab, et lippude mõõtmed peavad olema vähemalt 30×30 cm ning nende kõrgus veepinnast vähemalt 1 m. Võttes arvesse J.F-ile süüksarvatud väärtegude kirjeldust ja eeltoodud sätteid, tuleb kohtul tuvastada, kas J.F on 09.07.2015. a Jõgevamaal, Palamuse vallas, Änkküla külas, Kuremaa järvel koordinaatidel vastavalt N:58.70594, E:026.57266 ja N:58.70729, E:026.56178 rikkunud kalapüüginõudeid, jättes kalapüügil olevad seisevpüünised (mõrrad tähistega VJ-22 ja VJ-2) nõuetekohaselt tähistamata, st väärteokirjelduses toodud viisil. 3. Kohtu hinnangul on kogutud tõenditega tuvastatud, et 09.07.2015. a leiti keskkonnainspektorite poolt Kuremaa järvest koordinaatidelt N:58.70594, E:026.57266 mõrd tähisega VJ-22, mis oli tähistatud kahe lipuga (avavee- ja kaldapoolse lipuga) ning lippude kõrgus veepinnast oli vähem kui 1 meeter. Koordinaatidelt N:58.70729, E:026.56178 leiti mõrd tähisega VJ-2, mis oli tähistatud ainult avaveepoolse lipuga, kaldapoolne lipp oli roostikus pikali. Sündmuskoha vaatlusprotokolli koos fototabelitega kohaselt on 09.07.2015. a Palamuse vallas, Änkküla külas, Kuremaa järve kaguosas koordinaatidel N:58.70594, E:026.57266 püügile seatud mõrd tähisega VJ-22 ning mõrra lipud on vees viltu vajunud. Lippude kõrguse mõõtmisel saadakse avaveepoolse lipu kõrguseks 80 cm veepinnast ja kaldapoolse lipu kõrguseks 45 cm veepinnast. Kuremaa järve edelapoolse kalda äärde on püügile paigaldatud mõrd tähisega VJ-2. Koordinaatidelt N:58.70729, E:026.56178 leitakse kõrkjate vahel vees hulpiv mõrra lipp tähisega VJ-2 (väärteotoimik tl 29-36). Sündmuskoha vaatluse protokollist 4 nähtub, et püügivahendite tähiste mõõtmist on teostatud mõõdulindiga Stabila. Mõõtevahend on taadeldud vastavalt mõõtevahendi taatlustunnistusele nr TTLL-12/00053 07.03.2012. a (väärteotoimik tl 37). Taatlustunnistuse kohaselt vastab mõõtevahend Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 31.03.2004. a direktiivile 2004/22/EÜ. Vaidlust ei ole selles, et mõlemad mõrrad (tähistega VJ-22, VJ-2) kuulusid J.F-ile ja et tegemist oli seisevpüünistega. Keskkonnainspektsiooni keskkonnakaitse inspektori xxxxxxxxxxxxx ütluste kohaselt teostas ta 09.07.2015. a koos keskkonnakaitse inspektorite xxxxxxxx ja xxxxxxxxxxxxx Kuremaa järvel järelevalvet, mille eesmärgiks oli kontrollida kutseliste kalurite püügil olevate püügivahendite nõuetekohasust, st püügivahendite tähistusi ja tähistuste seisukorda ning pisteliselt mõõdeti ka püügivahendite silma suurusi. Järelevalve teostamise käigus märgati püügile pandud püügivahendeid, mille tähistused, s.o lippude kõrgus veepinnast, ei vastanud Kalapüügieeskirjas sätestatud nõuetele. Mõrdadel fikseeriti tähistused VJ-2 ja VJ-22, mis võimaldas tuvastada, et mõrrad kuulusid J.F-ile . Kolme lipu puhul tuvastati rikkumine. Ühel mõrral ei vastanud nõuetele 2 lippu - avavee- ja kaldapoolne ning teisel mõrral ei vastanud nõuetele üksnes kaldapoolne lipp. Kõik 3 lippu olid alla ühe meetri veepinnast. Asjaolu, et mõrrad tähistega VJ-2 ja VJ-22 kuulusid J.F-ile , on tõendatud ka kalapüügilubadega JÕ150047 ja JÕ150046 (väärteotoimik tl 38, 39). Mõlemad kalapüügiload on kehtivusega alates 05.01.2015. a kuni 31.12.2015. a ning lubatud püügikohaks on Kuremaa järv. Kalapüügiloa JÕ150047 (mõrd märgistusega VJ-2) kohaselt oli J.F-ile väljastatud luba 6 nakkevõrgu, 2 avaveemõrra (üle 3

1. m)ja 2 ääremõrra (3
2. m)püügile panemiseks. Kalapüügiloa JÕ150046 (mõrd VJ-22) kohaselt on väljastatud luba 5 õngejada ja 2 ääremõrra (3
3. m)püügile paigaldamiseks. Tunnistaja xxxxxxxxxxxxx ütlusi ja kalapüügilubadel nähtuvat kinnitavad ka J.F-i ütlused. J.F-i ütlustest järeldub, et 2015. a juuni lõpus - juuli alguses oli tal Kuremaa järvel püügil 6 püünist ehk 6 avaveemõrda. Püügivahendeid käib J.F kontrollimas vastavalt vajadusele, kuid mitte vähem kui 2 korda nädalas. Püügivahendite nõudmas käimise vormistab J.F püügipäevikus. J.F-i ütlustest nähtub, et igakord, kui ta käib püügivahendeid nõudmas, kontrollib ta ka püügivahendite tähistuste nõuetekohasust. J.F-i ütlusi selle kohta, et alati, kui kontrollitakse püügivahendis olevat saaki, vaadatakse üle ka lippude olemasolu, on kinnitanud tunnistaja xxxxxxxxxxxx. xxxxxxxxxxxi ütlustest nähtub, et suvel käiakse püügivahendeid kontrollimas üle paari päeva. Kalapüügiloal JÕ150047 on lisaks J.F-ile märgitud kalurina ka xxxxxxxxxxxx (väärteotoimik tl 38). Asjaolu, et mõrdasid käiakse kontrollimas veetemperatuurist ja aastaajast sõltuvalt, keskmiselt 2-4 korda nädalas ning suvel ka sagedamini, on kinnitanud tunnistaja xxxxxxxxxxe. Tunnistaja J.F-iga koos kala ei püüa. Nii J.F, xxxxxxxxxxxx kui ka xxxxxxxxxxx on kinnitanud üheselt, et püügivahendite tähiste asendit veepinnast mõjutavad ilmastikujõud (tuul, lainetus, veetaseme muutused), aga ka inimeste pahatahtlik tegevus. Rannapüügipäeviku nr 003233 juuni - juuli 2015. a väljavõttest (tl 12-13) nähtuvalt on J.F ajavahemikul 23.05.2015. a - 31.07.2015. a kalapüügiloa nr JÕ150047 alusel püügil olnud mitu mõrda, mida J.F ja xxxxxxxxxxxx on muuhulgas käinud nõudmas 07.07.2015. a ja 10.07.2015. a. xxxxxxxxxxxi ütluste kohaselt ei olnud 10.07.2015. a tähistust pikali maas. J.F-i ütluste kohaselt on püügivahendite lipud olnud alati suuremad kui seaduses nõutud. 2015. a juuli alguses oli tähistustega probleeme, pärast valvekaamera paigaldamist 24-25. juulil probleemid kadusid. 5 Eeltoodust tulenevalt on tuvastatud, et J.F-ile kuuluv mõrd tähisega VJ-2 ei olnud 09.07.2015. a kaldapoolse lipuga tähistatud. Lipp oli roostikus pikali. J.F-ile kuuluv mõrd tähisega VJ-22 oli tähistatud nii avaveepoolse kui ka kaldapoolse lipuga, kuid lipud olid veekogus viltused. Mõõtmisel veepinnast saadi VJ-22 avaveepoolse tähise kõrguseks 80 cm veepinnast ja kaldapoolse 45 cm. VJ-2 kaldapoolse tähis hulpis veepinnal. 4. Väärteomenetluse keskseks vaidlusaluseks küsimuseks on, kuidas tuleb mõõta mõrra lippude kõrgust. Seega keskseks on küsimus, kuidas tuleb tõlgendada teo toimepanemise ajal kehtinud Kalapüügieeskirja § 14 lg-s 3 sätestatut – lippude kõrgus veepinnast peab olema vähemalt 1 m. Tunnistaja xxxxxxxxxxxxi ütluste kohaselt mõõdeti lippude kõrgust mõõdulindiga. Lippude kõrgust mõõdetakse vastavalt mõõtemetoodikale (joonmõõtmine) veepinnast risti lipu kõrgeima tipuni. Tunnistaja xxxxxxxxxxxi ütluste kohaselt mõõdavad J.F ja xxxxxxxxxxli lippude kõrgused ära kaldal, veendumaks, et lipud on vähemalt ühe meetri pikkused. Seejärel lipud paigaldatakse. Avaveepoolsed lipud on kinnitatud köiega mõrra ankru köite külge. Seega avaveepoolsed lipud ei ole järve põhjas kinni vaid ujukiga vee peal, mistõttu ei saa lipud vee alla vajuda. Mõrra kaldapoolne lipp paigaldatakse madalasse vette. Kaldapoolse lipu paigaldamiseks tehakse raudkangiga auk maasse. Tunnistaja xxxxxxxxxxli ütlustest nähtub, et kui paigaldatud lipp jääb natukene viltuselt, siis see ei ole probleem, kuna kalapüügieeskirjadega on kinnitatud üksnes lipu kõrgus. xxxxxxxxxxxi hinnangul olid 10.07.2015. a lippude kõrgused nõuetekohased. Sama seisukohta on väljendanud ka J.F , kelle ütlustest nähtub, et ta kasutab mõrdade tähistamiseks enda valmistatud tähiseid. J.F-i valmistatud lippude varred on vähemalt ühe meetri pikkused, kuid üldjuhul pikemad. J.F on oma ütlustes möönnud, et kui mõõta kaldu olevate lippude kõrgust, siis ei pruugi lippude kõrgus veepinnast olla 1 meeter. Teo toimepanemise ajal, s.o 09.07.2015. a kehtis Keskkonnainspektsiooni peadirektori 03.04.2014. a käskkirjaga nr 1-13/18 kehtestatud „Keskkonnainspektsiooni mõõtemetoodikad keskkonnajärelevalvel tehtavatel mõõtmistel“ (avaldatud https://www.kki.ee/est/). Nimetatud käskkirja Lisa 1 II peatükk sätestab mõõtemetoodika looduses ja siseruumides tehtavate mõõtmiste puhul. Nimetatud peatüki punkt 1 kohaselt tuleb järelevalvetöös mõõdulindiga mõõtmise metoodikat järgida muuhulgas kalapüügivahendite mõõtmete määramisel. Mõõtmise läbiviimiseks tuleb mõõdulindi 0-punkt asetada kohakuti mõõdetava objekti alguspunktiga, mõõdulint pingutada sirgeks ja fikseerida mõõdulindi näit mõõdetava objekti lõpp-punktis. Keskkonnainspektsiooni peadirektori 06.08.2015. a käskkirjaga nr 1-3/56 kehtestatud ning käesoleval ajal kehtiva „Keskkonnainspektsiooni mõõtemetoodikad keskkonnajärelevalvel tehtavatel mõõtmistel“ (avaldatud: https://www.kki.ee/est/) Lisa 1 I peatüki punkt 1 sätestab, et joone pikkust mõõdetakse kalapüügivahendite mõõtmete määramisel. Taadeldud või kalibreeritud maamõõdulindi 0 asetatakse esimesele mõõtepunktile. Objekti (virn, süvend jne) kõrguse või sügavuse mõõtmisel peab mõõdulint paiknema mõõtmise ajal vertikaalselt, olema sirgestatud ja lugemi tegemisel pingul. Kohus leiab, et teo toimepanemise ajal kehtinud Kalapüügieeskirja § 14 lg-s 3 sätestatu kohaselt peavad kõik püügivahendid olema tähistatud lippudega, mille kõrgus peab olema vähemalt 1 m justnimelt veepinnast. Seega nõustub kohus kohtuvälise menetleja seisukohaga, et Kalapüügieeskirja § 14 lg 3 ei sätesta püügivahendi tähise üldpikkust, vaid tähise kõrgust veepinnast. Sellele viitab kohtu arvates juba ainuüksi Kalapüügieeskirja § 14 lg 3 sõnastus. Seega teostati püügivahendite tähiste mõõtmised korrektselt, kuna mõõtmise alguspunktiks võeti veepind ja lõpp-punktiks tähise kõige kõrgem punkt (tähise lõpposa). Kohus nõustub kaebaja poolt väljatooduga, mille kohaselt avaldavad tähistustele mõju nii ilmastikuolud, kui ka kolmandate isikute käitumine. Samas ei näe seadus ette erandeid tähiste kõrgustele sõltuvalt 6 erinevatest välistest teguritest. See tähendab, et seaduse nõue on absoluutne ja igal ajal peavad püügivahendite tähised olema veepinnast 1 m kõrgused. Sellest järelduvalt tuleb kutselisel kaluril juba püügivahendeid tähistades võtta arvesse erinevaid ilmastikuolusid ja veekogu kasutatavust, kolmandate isikute ligipääsu püügivahenditele jms asjaolusid. Kohus nõustub, et tähiste kõrguse selge määratlemine veepinnast peab tagama veekogul ohutuse, aga ka kalavarude kaitse. Tähiste eesmärgiks on püügivahendi selgelt nähtavaks teha nii teistele kaluritele kui ka veeliikluses osalejatele. Lisaks peab see tagama, et püügivahendeid ei paigaldata rohkem ja tihedamalt kui seadus seda võimaldab. Seega ei ole piisav ainult see, et püügivahendi tähistus on pikem kui 1 m, kuna oluline on see, kui kõrgel asub tähistus veepinnast. Eeltoodust tulenevalt ei vastanud J.F-ile kuuluvate mõrdade (tähistega VJ-2 ja VJ-22) tähised nõuetele, st ei olnud veepinnast vähemalt 1 m kõrgused. 5. Kogutud tõendeid arvesse võttes on kohus seisukohal, et J.F on toime pannud talle väärteokirjelduses ette heidetud väärteod, st kalapüügil olevate püügivahendite tähistuste rikkumise Kalapüügieeskirja § 11 p 3 ja § 14 lg 3 tähenduses. Sellega on J.F toime pannud

§ 80lg-s 1 sätestatud väärteo. 6. Kohus on seisukohal, et J.F on väärteod toime pannud otsese tahtlusega. Kar

S § 16 lg 3 järgi paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Kohus leiab, et vaatamata asjaolule, et rannapüügipäeviku väljavõttest nähtuvalt käis J.F 07.07.

1. a Kuremaa järvel püügivahendeid nõudmas, on väärteomenetluse käigus tuvastatud, et 09.07.
2. a J.F-i püügivahendite tähised ei vastanud nõuetele. Lisaks puuduvad igasugused andmed (ja ka J.F ise ei ole seda väitnud), et ajavahemikul 07.07.
3. a - 09.07.
4. a oleks Kuremaa järvel esinenud selliseid ilmastikutingimusi (tuul, vihm, lainetus), mille tulemusena oleks võinud seisevpüüniste lipud kaldu vajuda või tugeva tuule tõttu püügivahendi küljest lahti rebida. Seda asjaolu on kinnitanud ka J.F ise, et 09.07.
5. a ei olnud Kuremaa järvel sellist lainetust, mis oleks takistanud tal järvele minna. Keskkonnainspektor xxxxxxxxxxxxx ütluste kohaselt ei olnud 09.07.
6. a Kuremaa järvel suurt lainetust ilm oli vahelduva pilvisusega, vihma ei sadanud ja kui tuul oli, siis oli väike. Seega ei saanud tähiseid mõjutada 09.07.
7. a ilmastikuolud. Kohtu sellist veendumust kinnitab ka asjaolu, et nii J.F-i kui ka xxxxxxxxxxxx ütlustest järelduvalt vastavad nõuetele tähised, kui need on pikemad kui 1 m. Lippude kõrgus veepinnast nende ütluste kohaselt määrav ei ole. Seega on tähised paigaldatud ekslikku arusaama arvesse võttes. Kuigi J.F tõlgendas Keskkonnainspektsioonist erinevalt lippude kõrgusi veepinnast, peab kohus oluliseks osundada KarS § 17 lg-le 3, mille järgi ei välista seaduse mittetundmine tahtlust. Lisaks on J.F-i ütlustest nähtuvalt
8. a esimeses pooles korduvalt olnud probleeme püügivahendite tähistustega (inimeste pahatahtliku tegevuse tõttu) ja ka torm on tähise minema viinud. Sellele vaatamata ei ole J.F võtnud varasemalt ette vajalikke meetmeid, et tagada nõuetekohaste tähistuste olemasolu järjepidevalt, sh ei ole pidanud vajalikuks teostada sagedamini kontrolli püügivahendite nõuetekohasusele vastavuse üle. Nii on J.F selgitanud, et alates ajast, kui nad paigaldasid valvekaamera, on probleemid lõppenud. Seega on käesolevaks ajaks lisameetmeid rakendatud. Vaatamata sellele, et Kalapüügieeskiri ei sätesta püügivahendite tähistuste nõuetekohasuse kontrolli sagedust, siis on ilmselge, et püügivahendite tähistuste kontrollimise sagedusest peab aru saama kalur ise. Sealjuures tuleb arvestada konkreetsete tingimustega, mis valitsevad veekogus, kuhu püügivahendit paigaldatakse. See tuleneb ka kalurite ütlustest, kes kohtus ütlusi 7 andsid. Seega leiab kohus, et olukorras, kus J.F oli teadlik, et püügivahendite märgistustega võib esineda probleeme, oleks J.F pikaajalise kutselise kalurina pidanud sagedamini kontrollima tähiste nõuetekohasust. See võimaldanuks J.F tuvastada aegsasti, et püügil olevate püügivahendite tähistused ei vasta nõuetele. Rannapüügipäevikust nähtuvalt käis J.F juulis
9. a püügivahendeid kontrollimas paar korda nädalas. Kohtus ütlusi andnud harrastuskalur Kullo Lille ütluste kohaselt käib ta püügivahendeid kontrollimas keskmiselt 2-4 korda nädalas, juulis
10. a käis üsna sagedasti. Seega harrastuskalur peab oluliseks kontrollida püügivahendeid sagedamini kui kutseline kalur J.F. Kuna J.F-i elukoht on Kuremaa järve ääres ja järve äärde minekuks kulub tal ainult 3-4 minutit, ei oleks selline püügivahendite tähiste kontrollimine põhjustanud J.F-ile suurt lisa ajakulu. J.F paigaldas alles 24.07-25.07.
11. a püügivahendite jälgimiseks valvekaamera. J.F kutselise kalurina oli täielikult teadlik kalapüügivahenditele kehtestatud nõuetest ja vajadusest osundatud nõudeid ka korrektselt järgida. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et J.F on väärteod toime pannud otsese tahtlusega.
12. J.F on Kalapüügieeskirja § 11 p 3 ja § 14 lg 3 sätteid rikkunud 09.07.
13. a. Kuna 24.06.
14. a on jõustunud Kalapüügieeskirja uus redaktsioon, tuleb kohtul tuvastada, kas J.F-i tegevus vastab ka käesoleval ajal (st alates 24.06.
15. a) süüteokoosseisule. Kalapüügieeskirja § 11 p 3 võrreldes varasemaga muutunud ei ole. J.F-ile süüks arvatavate tegude toimepanemise ajal, s.o 09.07.
16. a kehtis Kalapüügieeskirja (kuni 31.12.
17. a kehtinud redaktsioon) § 14 lg 3, mis sätestas, et lippude mõõtmed peavad olema vähemalt 30×30 cm ning nende kõrgus veepinnast vähemalt 1 m. Alates 24.06.
18. a kehtiva Kalapüügieeskirja § 14 lg 3 sätestab, et püügivahendi otsi tähistavad lipud, mõõtudega vähemalt 20×30 cm, peavad olema punased või oranžid, välja arvatud kahe lipuga tähise alumine lipp. Lipu alumise serva kõrgus vee- või jääpinnast peab olema vähemalt üks meeter. Erandina võib kalapüügil kuni ühe meetri sügavusel jäävabas vees olla lipu alumise serva kõrgus veepinnast vähemalt 0,5 m. Vastavalt lippude arvule vardal tuleb varda külge lippude kohale kolmesentimeetrise vahega kinnitada vähemalt kahe sentimeetri laiused helkurribad. Juhul kui ohutuse tagamiseks kasutatakse vahelippe, peab nende värv erinema otsalippude värvist. Eeltoodust tulenevalt on alates 24.06.
19. a jõustunud Kalapüügieeskirja § 14 lg 3 oluliselt detailsem ja näeb püügivahendite tähistele ette rohkem nõudeid. Lisaks peab uue Kalapüügieeskirja kohaselt olema lipu kõrgus veepinnast küll 1 m, kuid mõõta tuleb vahemaad, mis jääb veepinna ja lipu alumise osa vahele. Seega nõuded on käesoleval ajal rangemad, kui varasema redaktsiooni § 14 lg-s 3 sätestatud. Samas sätestab Kalapüügieeskirja uus redaktsioon erandi, mille kohaselt võib kalapüügil kuni ühe meetri sügavusel jäävabas vees olla lipu alumise serva kõrgus veepinnast vähemalt 0,5 m. Tunnistaja xxxxxxxxxxxxx ütlustest nähtub, et 09.07.
20. a olid J.F-i püügivahendid avaveepoolses osas vähemalt 4-5 meetri sügavusel vees ning kaldapoolses osas 2-3 meetri sügavuses vees. Kohas, kus üks lipp oli vee sees kõrkjates pikali, oli vee sügavus üle 1 meetri. J.F-i ütlustest nähtub, et mõlemad mõrrad olid vähemalt 700-800 meetri kaugusel rannast. Seega ei nähtu kogutud tõenditest, et J.F-i püügivahendite tähised oleks olnud alla ühe meetri sügavusel vees, mistõttu ei kuulu tema suhtes kohaldamisele Kalapüügieeskirja § 14 lg 3 uues (s.o 24.06.
21. a kehtima hakanud) redaktsioonis sätestatud erand, mille kohaselt võib erandina kalapüügil kuni ühe meetri sügavusel jäävabas vees olla lipu alumise serva kõrgus veepinnast vähemalt 0,5 m. 8 Seega on ka käesoleval ajal kehtiva Kalapüügieeskirja vastavate sätete kohaselt rikkunud J.F püügivahendi tähistamisele ja märgistamisele kehtestatud nõudeid.
22. Kohtuvälise menetleja otsusega on J.F-ile määratud karistuseks rahatrahv 50 trahviühikut, s.o 200 eurot.

§ 80lg 1 kohaselt on õigus määrata rahatrahvi kuni 100 trahviühikut. Kar

S § 56 lg 1 sätestab, et karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtu hinnangul on kohtuvälise menetleja määratud rahatrahv põhjendatud ja vastab KarS § 56 lg-s 1 sätestatud tingimustele. Kohus leiab, et määratud karistus vastab J.F-i süüle. Karistatuse põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada, et J.F on väärteod toime pannud otsese tahtlusega. J.F on pikaajaliselt tegutsenud kutseline kalur. Karistusregistri väljavõttest (tl 39) nähtuvalt J.F on varasemalt karistatud samalaadse väärteo, s.o nõuetekohaselt tähistamata või märgistamata püügivahendiga kalapüügi eest (tegude toimepanemise aeg 31.03.2015. a ja 01.04.2015. a). Tartu Maakohtu 08.09.2015. a otsusega (tl 40-44) tühistati Keskkonnainspektsiooni 16.07.2015. a otsus väärteoasjas nr 9400015000575 osaliselt, s.o J.F-i süüditunnistamises ja karistamises

§ 80

lg 3 järgi ja tehti uus 1 otsus, millega J.F tunnistati süüdi

§ 23lg 1 järgi.

J.F-ile määrati karistuseks rahatrahv 30 trahviühikut, s.o 120 eurot. Muus osas jäeti Keskkonnainspektsiooni 16.07.

1. a otsus muutmata. Tartu Maakohtu 08.09.
2. a otsus jõustus 09.10.
3. a. Seega on J.F korduvalt olnud probleeme püügivahendite nõuetekohase märgistuste tagamisega. Menetlusaluse isiku J.F-i tegevuses karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid KarS § 57 ja § 58 mõttes ei esine.
4. Kohus ei pea põhjendatuks taotlust lõpetada väärteomenetlus VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel. Siinkohal leiab kohus, et karistuseesmärke ei ole võimalik saavutada menetluse lõpetamisega, kuna J.F-i süü on suur ja teda on varasemalt samalaadsete rikkumiste eest juba karistatud. Menetluskulud Kaitsja on esitanud taotluse kaitsja tasu hüvitamiseks. VTMS § 38 lg 1 sätestab, et kohtuvälises menetluses ja kohtumenetluses järgitakse menetlustähtaegade ja menetluskulude arvestamisel ning menetlustähtaja ennistamisel kriminaalmenetluse sätteid. KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Kuna kohus jättis kohtuvälise menetleja lahendi muutmata, jäävad menetluskulud J.F-i kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Raina Pärn Kohtunik 9