1-11-14416 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 23. märtsil 2012.a Tallinn, Liivalaia kohtumaja Kriminaalasja number 1-11-14416 (11230109455) Kohtunik Küll

§ 344

lg 1,

§ 345

lg 1 ja

§ 201lg 1 järgi üldmenetluses Kohtuistungi aeg 13.-14.

märts 2012.a. Prokurör Ainar Koik Süüdistatav U.F – isikukood XXX, Eesti kodanik; kesk-eriharidusega; elukoht: xxx; ei tööta; varem kriminaalkorras karistamata; tõkend: elukohast lahkumise keeld. Kaitsja vandeadvokaat Tanel Mällas RESOLUTSIOON 1. Süüdi tunnistada U.F

§ 344lg 1 järgi ja karistuseks mõista 1 (üks) kuu vangistust.

2. Süüdi tunnistada U.F

§ 345lg 1 järgi ja karistuseks mõista 1 (üks) kuu vangistust.

3. Õigeks mõista U.F puudumise motiivil. süüdistuses

§ 201

lg 1 järgi kuriteokoosseisu 4.

§ 64lg 1 alusel mõista liitkaristuseks 2 (kaks) kuud vangistust.

2

§ 73

lg 1 ja lg 3 alusel määrata, et mõistetud karistust (2 kuud vangistust) ei pöörata täielikult täitmisele, kui U.F 3(kolme)-aastase kateaja kestel ei pane toime uut tahtliku kuritegu.

§ 78lg 1 alusel hakkab katseaeg kulgema kohtuotsuse kuulutamisest.

Tõkend - elukohast lahkumise keeld tühistada pärast kohtuotsuse jõustumist.

1. Tsiviilhagi KrMS § 310 lg 2 alusel jätta läbi vaatamata. Valeri B l on õigus esitada hagi uuesti tsiviilkohtupidamise korras.
2. Välja mõista U.F-ilt menetluskulud riigieelarve tuludesse: s.o.süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 435 (nelisada kolmkümmend viis) eurot. Kohus määrab, et menetluskulud on võimalik tasuda vabatahtlikult 5 kuu jooksul võrdsetes osades, arvates kohtuotsuse jõustumisest, Rahandusministeeriumi arvele 10220034796011 SEB Pangas või arvele 221023778606 Swedbank Pangas, viitenumber mõlemal juhul 2800049777; maksekorraldusele märkida kriminaalasja number 1-11-14416 ja süüdimõistetu nimi. Kui menetluskulud ei ole tähtaegselt tasutud, suunatakse need täitmiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.
3. Asitõend: Müügileping, mis asub kriminaalasja toimikus, jätta kriminaalasja materjalide juurde pärast kohtuotsuse jõustumist. Edasikaebamise kord Otsuse peale on õigus esitada apellatsioon Tallinna Ringkonnakohtule Harju Maakohtu kaudu. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb otsuse teinud kohtule teatada kirjalikult 7 päeva jooksul kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest ning apellatsioon esitada 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega. SÜÜDISTUS U.F eesmärgiga omandada VB’ile kuuluva matkabussi Ford Transit 120 Kombi registreerimisnumbriga xxx müümisega nõudeõigus ostja poolt tasutava ostusumma suhtes, koostas ja allkirjastas 27.03.2008.a. Autoregistrikeskuse Tallinna büroos V. B nimel sõiduki müügilepingu, et müüa sõiduk VR, millise käitumisega pani U.F toime sõiduki müügilepingu ehk dokumendi, mille alusel on võimalik omandada nõudeõigus ostja poolt tasutava ostusumma suhtes, võltsimise ehk

§ 344lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

U.F järgnevalt eesmärgiga omandada V. B le kuuluva matkabussi Ford Transit 120 Kombi (XXX) müümisega nõudeõigus V. R poolt makstava ostuhinna 175 000 krooni suhtes, kasutas samal päeval teadvalt võltsitud dokumenti, nimelt eelnevalt tema enda poolt V. B kui müüja nimel allkirjastatud sõiduki müügilepingut, esitades selle V. R kui dokumendi, millega V. B müüb viimasele oma sõiduki Ford Transit 120 Kombi (XXX), millise käitumisega pani U.F toime võltsitud sõiduki müügilepingu ehk dokumendi, mille alusel on võimalik omandada nõudeõigus ostja poolt sõiduki eest tasutava ostusumma suhtes, kasutamise ehk

§ 345

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo; 3 U.F pööras ebaseaduslikult enda kasuks tema valduses oleva võõra vallasasja, nimelt V. B kuuluva matkabussi Ford Transit 120 Kombi ( XXX), müües sõiduki samal päeval müügilepingul V. B allkirja võltsides V. Roosnurmele ja tekitades nii V. B varalist kahju 175 000 krooni (11 184,5 eurot), millise käitumisega pani U.F toime valduses oleva võõra vallasasja, so V. B kuuluva matkabussi Ford Transit 120 Kombi ( XXX) enda kasuks pööramise ehk omastamise, andmata seda rahasummat V. B üle, vaid ostis saadud raha eest uue matkabussi ja registreeris selle enda nimele, ehk pani toime

§ 201lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

VB esitas tsiviilhagi summas 111284,5 eurot (175 000 krooni). POOLTE SEISUKOHAD Prokurör leidis, et U.F-i süü talle inkrimineeritud kuritegude toimepanemises on tõendamist leidnud ja tema käitumine on õigesti kvalifitseeritud

§ 344

lg 1,

§ 345

lg 1 ja

§ 201

lg 1 järgi.

§ 201

objektiks olev vara ehk matkabuss Ford Transit 120 Kombi oli soetatud täielikult kannatanu raha eest, see oli liiklusregistris kantud kannatanu nimele ja seega U.F-ile võõras vara. Süüdistatav ei ole ise eitanud fakti, et raha konkreetse matkabussi ostmiseks tuli täielikult kannatanult. Asjaolu, et süüdistatav kandis kannatanule aja jooksul üle rahasummasid mõnekümne tuhane krooni ulatuses ja süüdistatav on nii enne kui pärast talle inkrimineeritavaid tegusid tegelenud matkabusside äriga ka ilma kannatanu rahata, ei lükka ümber konkreetse sõiduki omastamise fakti. Süüdistatava ja kannatanud ütlused on vastuolus selles osas, kas U.F oli kannatanu nõusolek matkabussi Ford Transit 120 Kombi müümiseks, uue matkabussi ostmiseks ja enda nimele registreerimiseks. Kuna U.F puudus nendeks toiminguteks kannatanu kirjalik volitus ning kannatanu ise suulise nõusoleku andmist eitab, tuleb süüdistatava sellekohased ütlused lugeda paljasõnaliseks ja teiste, usaldusväärsete tõenditega vastuolus olevaks. Tuvastatud tehiolud ei anna alust järelduseks, et kõnesoleva sõiduki puhul oli tegemist ühise omandiga AÕS § 70 tähenduses. Süüdistatava tahtlust matkabussi omastamiseks näitab asjaolu, et ta ei tagastanud kannatanule sündmusele järgnenud 4 aasta jooksul sõiduki müügisummat või müügisumma eest ostetud samaväärset sõidukit ega registreerinud samaväärset sõidukit kannatanu nimele tagasi. Süüdistatav kasutas pärast sõiduki võõrandamist venitamistaktikat, väites, et sõiduk on välja renditud, kaubeldes kahju küsimuses ega soovinud lõpuks kannatanuga suhelda. Seega näitab süüdistatava käitumine toimingute salgamist ja soovimatust omastatut tagastada. Kõnealune sõiduk on kannatanu omandist ja valdusest välja läinud ja kannatanul ei ole võimalik seda tagasi saada, seega tekitati kannatanule varalist kahju. Kannatanul puudub võimalus süüdistuses märgitud sõiduki kasulike omanduste (s.h renditulu teenimine) tarbimiseks ning ka juriidilise staatuse määramiseks. Süüdistatav soostus osaliselt tsiviilhagi omaks võtma, väites, et tema arvates on põhjendatud nõudeks 5000 eurot. Tuvastatud faktid näitavad süüdistatava omastamise tahtlust koos müügilepingu võltsimisega ostja poolt tasutud ostusumma suhtes nõudeõiguse omandamiseks ning sellele järgnenud võltsitud müügilepingu kasutamist. 4 Kannatanu esindaja nõustus prokuröriga. Leidis, et süüdistatava ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna algselt väitis U.F , et asemele soetatud bussi kirjutas enda nimele põhjusel, et kannatanul oli keeruline käia volitusi andmas, kuid hiljem tunnistas, et kannatanu ei olnud vastavat pretensiooni esitanud. Algselt registreeriti bussid kannatanu nimele, kuna liikluskindlustus on Ida-Virumaal kaks korda odavam, kuid uue bussi registreerimise ajaks ei olnud vastavad tariifid ka muutunud. Kui bussid olid ühisomandis, on arusaamatu, miks ei vormistatud äriühingut või ei maksnud busside eest osaliselt U.F. Kuna bussi müümise hinnas või konkreetsetes asjaoludes kokku ei lepitud, ei saa lugeda, et kannatanu oleks mingis vormis süüdistavale andnud volituse bussi müügiks. Kannatanu raha eest osteti kaks bussi, need registreeriti vastavalt omaniku soovile omaniku nimele ja ilma omaniku nõusolekuta ei ole seaduslikku võimalust neid võõrandada. Liiklusregistris muudatuse tegemisel peab omanik andma nõusoleku kas volikirjal või müügilepingul, mida käesoleval juhul tehtud ei ole. Süüdistatav püüdis müügilepingule allkirja andes oma isikut aga varjata, kuna antud allkirjal on ilmselgelt äratuntav kannatanu nime esitäht. Kui süüdistatav oleks käitunud n.ö suulise volituse alusel, ei oleks olnud vajadust anda müügilepingule muud allkirja peale enda oma. Süüdistatav ei ole allkirja andmist eitanud. Süüdistatava ütlused ei ole usaldusväärsed ka seetõttu, et ta on esitanud kohtumenetluses valeväiteid nii tulude deklareerimise kui ka kannatanu töötamise kohta autoplatsil. Kannatanu ei näinud vajadust pöörduda tsiviilkohtusse, kuna esinesid ilmselged kriminaalmenetluse algatamise tunnused. Matkabusside hooldus- ja remondikulud tuli katta renditulude arvelt. Need kulud saavad tekkida vaid juhul, kui bussid on renditud. Vastuseks kaitsjakõnele leidis kannatanu esindaja, et jutt seltsingust vastab tõele, kuid bussid ei kuulunud ühisomandisse. Kannatanu andis bussid vaid kasutada, mitte ühisomandisse. Kaitsja palus süüdistatava õigeks mõista täies ulatuses, kuna süüdistus on alusetu ja U.F ei ole talle inkrimineeritud kuritegusid toime pannud. Tõenditest nähtub, et kannatanu ja süüdistatav sõlmisid 2007. a enne ühise äritegevuse alustamist kokkuleppe ühiselt kahe matkabussi soetamiseks, et need siis välja rentida või võõrandada. Nimetatud kokkuleppe näol on tegemist ühise tegutsemise lepingu ehk seltsinguga VÕS § 580 lg 1 mõttes. Seltsinguleping võib olla ka suuline ning sõiduautode puhul ei näe seadus ette kohustuslikku rangemat vormi. Antud juhul on poolte ühine eesmärk seltsingus soetada matkabussid, anda need võimalusel rendile või võõrandada ning tuua võõrandatud busside asemele uued sama tegevuse jätkamiseks. Seltsinglaste panuseks seltsingus võib olla igasugune ühise eesmärgi saavutamine, s.h. teenuse osutamine. Kuigi eeldatakse, et seltsinglaste panused on võrdsed, oli antud juhul pooltel kokkulepe, et kannatanu panus on 300 000 krooni matkabusside soetamiseks ning süüdistatava panuseks on seltsingule teenuse osutamine (matkabusside korduv toomine, hooldamine, remont ja rendileandmise ja müügiga seonduv asjaajamine). Isikute panused oleksid võrdsustunud aja jooksul, kuna rohkem investeeringuid kannatanult ei nõutud. Soetatud matkabussid on ühised. Kannatanu on valesti mõistnud, et liiklusregistri kanne näitab omanikku. Vabariigi Valitsuse 16.06.2011. a määruse nr 75 liiklusregistri pidamise põhimääruse § 9 kohaselt ei ole registriandmetel õiguslikku tähendust. Sõiduki enda nimel registreerimine ning omand ei pruugi alati kattuda. Süüdistatava poolt pärast Ford Transiti 120 Kombi ( XXX) soetatud matkabuss oli samuti poolte ühises omandis. Kuna AÕS § 70 lg 4 kohaselt on ühisomand isikutele üheaegselt kindlaksmääramata osades ühises asjas kuuluv omand, ei saanud vaidlusalune matkabuss olla süüdistatavale võõras. Nii süüdistatav kui kannatanu on oma ütlustega kinnitanud, et süüdistataval oli lisaks matkabusside rentimisele õigus ka matkabusse võõrandada. Sellest tuleb järeldada, et kannatanu andis süüdistatavale juba enne vaidlusaluse matkabussi müüki õiguse käsutada ka tema osa ühisest 5 asjast. Tsiviilõigusliku lepingu sõlmimisel ei pruugi poolte tahe olla piisavalt konkretiseeritud kõikide asjaolude hõlmamiseks. Kuid kui lepingu tsiviilõiguslikust määratlusest sõltub isiku käitumisele antav karistusõiguslik hinnang, tuleb kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. Kui kohus leiab, et süüdistatava käitumises esineb

§ 201

objektiivne koosseis, puudub subjektiivne koosseis, kuna ei ole tuvastatud, et süüdistatav pani teo toime kavatsetult või otsese tahtlusega. Süüdistatav jätkas pärast vaidlusaluse matkabussi müüki ühist tegevust matkabusside rentimisel ja võõrandmisel, kandes kannatanu pangakontole üle ka rendiraha. Omastamise korral ei oleks ta sellist tegevust jätkanud. Kuna matkabuss oli kannatanu ja süüdistatava ühine vara, omas süüdistatav õigust matkabussi võõrandada ilma täiendavate volitusteta. Süüdistatav ei andnud müügilepingule kannatanu allkirja, vaid tegemist on süüdistatava allkirjaga. Süüdistatav kinnitas kohtule, et kasutab mitmeid erinevaid allkirju.

§-de 344 ja 345 toodud tegude osas puudus süüdistataval tahtlus, sest tal puudus ilmselgelt vajadus võltsida kannatanu allkirja. Kuna süüdistatav müügilepingut ei võltsinud, ei saanud ta toime panna ka võltsitud dokumendi kasutamist. Süüdistatav kinnitas oma juttu mitteomandamise soovist veel sellega, et praegu on tema kasutuses vaidlusaluse matkabussiga samaväärne matkabuss, mis on tema ja kannatanu ühine vara. Selle müügiga ja kannatanuga rahaasjade klaarimine on süüdistatavale vastuvõetav. Tal ei ole soovi kannatanut kuidagi rahaliselt kahjustada, aga ei taha, et kahjustataks ka tema huve, tema tööd ja vaeva mitte hinnates. TUVASTATUD ASJAOLUD ja KOHTU JÄRELDUSED 1.

§ 344

lg 1 objektiivse koosseisu moodustab sellise dokumendi, pitsati või plangi võltsimine, mille alusel on võimalik omandada õigusi või vabaneda kohustustest. Koosseisu täitmiseks käesoleval juhul on vaja tuvastada: 1) dokumendi olemasolu; 2) selle võltsimine intellektuaalselt või materiaalselt ning; 3) et see dokument on kohane õiguse omandamiseks või kohustusest vabanemiseks. 1.1

1. märtsil
2. a Tallinnas sõlmitud müügilepingu (tl 26, 27) kohaselt sõlmisid VB (edaspidi: kannatanu) ja VR lepingu, millega VB kohustus V. R andma üle sõiduki Ford Transit numbrimärgiga XXX ja V. R tasuma selle eest 175 000 krooni. Tegemist on dokumendiga, sest dokument on iga kirjalik akt, mis sisaldab inimese mõtteväljendust, on mõeldud õiguskäibes tõendama juriidilise tähtsusega asjaolusid ning millest selgub selle väljaandja. Ei ole oluline, kas tegemist on ametliku dokumendi või eradokumendiga. Viidatud müügileping on mõeldud õiguskäibes tõendama kannatanu ja VRvahelist matkabussi numbrimärgiga XXX müügitehingut ning on aluseks nendevaheliste õiguste ja kohustuste tekkeks. 1.2 Süüdistatav U.F andis kohtuistungil ütlusi, mille kohaselt on viidatud müügilepingul tema, mitte kannatanu allkiri. Tegemist ei ole võltsimisega, kuna süüdistatav pidas lepingu esemeks olevat matkabussi ühiseks varaks, liiklusregistris ei olnud võimalik vormistada tehnilisse passi kahte omanikku, autod olid registreeritud Kohtla-Järvele, siis ei olnud muud võimalust, oli küll kannatanu nimel, kuid süüdistatav kirjutas alla. Ei proovinud anda lepingule kellegi teise allkirja, kirjutas oma allkirja. Pärast matkabussi XXX müümist läks süüdistatav Saksamaale ja tõi uue samaväärse bussi. On tegelenud matkabusside rentimise ja müügiga juba aastast
3. 6 Kannatanu V. B ütluste kohaselt ei ole müügileping tema kirjutatud. Kohtupraktikast (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-77-99, 3-1-1-67-01, 3-1-1-77-06) tulenevalt võltsitud dokumendid pole kas oma sisult õiged, s.t. juriidilise tähtsusega asjaolud, mida nad on määratud tõestama, on nendes vääralt kajastatud (intellektuaalne võltsimine) või pole formaalselt autentsed, s.t. ei ole koostatud isiku poolt, kes on näidatud nende koostajana (materiaalne võltsimine) või pole õiged ei sisult ega ka autentsed formaalselt. Materiaalne võltsimine on muuhulgas dokumendi järeletegemine (s.h teksti kirjutamine või allkirja järeletegemine) isiku poolt, kellel ei ole õigust teksti koostada või allkirja anda. Võltsimise tulemusena valminud dokument peab olema sarnane originaaliga, vastasel juhul on tegemist dokumendi rikkumise, sodimisega vms. Viidatud lepingu tekstist nähtub, et müügilepingu pooleks on kannatanu VB. Seega on lepingu koostamiseks ja allkirjastamiseks õigustatud isikuks kannatanu. Süüdistatava ja kaudselt ka kannatanu ütluste alusel on tuvastatud, et lepingule ei kirjutanud alla kannatanu, vaid süüdistatav U.F. Andes lepingule allkirjasarnase kirjutise, valmistas U.F dokumendi, mis sarnaneb võimalikule originaalile (dokumendile, kui kannatanu oleks ise müügilepingu allkirjastanud). Asjas ei ole läbi viidud käekirjaekspertiisi, kas ja mil määral sarnaneb müügilepingul olev kirjutis kannatanu või süüdistatava tegelikule allkirjale, samuti väidab süüdistatav, et andis lepingule mitte kannatanu, vaid enda allkirja. Samas sõltumata allkirja sarnasusest kannatanu tegelikule allkirjale, tekib lepingu teisele osapoolele ning ka muudele isikutele, kes lepingust lähtuvad (s.h Maanteeamet) õigustatult arusaam, et lepingu on allkirjastanud isik, kelle andmed on lepingu päises, s.o VB. Ilmselgelt ei ole käesoleval juhul tegemist lepingu rikkumise, sodimise, joonistusega vms, vaid tegemist on võimaliku originaali sarnase dokumendiga, seda enam olukorras, kus lepingu teisel poolel puudub õige allkirja näidis või muu võimalus allkirja autentsust kontrollida. 1.3 Tunnistaja VR ütluste kohaselt ei tea ta kannatanut. Andis süüdistatavale oma andmed dokumentide täitmiseks ega uurinud, kelle nimi oli müüjana lepingule märgitud. Mõtles, et matkabuss on süüdistatava oma ja süüdistatav müüb. Pool raha sai kantud U.F-ile algul ja pool raha pärast auto ümber registreerimist. Järgnevalt tuleb tuvastada, kas müügileping oma olemuselt on kohane selleks, et selle alusel oleks saanud toimuda õiguste omandamine või kohustustest vabanemine ning kas selline võimalus oli põhimõtteliselt ka süüdistataval. Objektiivse koosseisu täitmiseks ei ole vajalik tuvastada, et süüdistataval õnnestus õigusi omandada või kohustustest vabaneda või, et ta seadis selle endale eesmärgiks. VÕS § 208 lg 1 kohaselt kohustub asja müügilepinguga müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Seega saab müüja müügilepinguga õiguse omandada ostuhinnana tasutav raha. Formaaljuriidiliselt tekib õigus müügilepingu alusel tasutavale rahale aga müüjal, kes vaidlusaluse lepingu kohaselt on kannatanu. Arvestades aga käesoleva juhtumi asjaolusid, siis süüdistatav sai VR ostuhinna rahana konkreetse lepingu alusel; s.t R võttis endale kohustuse selle lepingu alusel tasuda ostuhind süüdistatavale. Ka süüdistatav, seades endale hiljem 7 eesmärgiks tuua Saksamaalt uus matkabuss, sai aru, et tal on tekkinud õigus nimetatud rahasummale. Vaidlusalune müügileping on ka kohane auto omanikukande muutmiseks liiklusregistris ehk liiklusregistri kande muutmise õiguse omandamiseks. 1.4 Subjektiivse koosseisu täitmiseks tuleb tuvastada süüdistatava tahtlus dokumendi võltsimisel. S.h ei ole oluline, kas süüdistatava tahtis (otsene tahtlus) või seadis endale eesmärgiks (kavatsetus) võltsitud dokumendi alusel omandada õigusi või vabaneda kohustustest. Süüdistatava ütlustest nähtub, et ta nii teadis, et koostab dokumendi kannatanu nimel ja kirjutab sinna omakäeliselt alla; kui ka tahtis seda teha eesmärgiga, et saadud raha eest tuua Saksamaalt asemele uus matkabuss. Tegu on toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. 1.5 Süüdistatav leiab, et kuna ta pidas müüdavat matkabussi ühiseks varaks, kuid matkabuss oli kantud liiklusregistrisse kannatanu nimele, ei olnud tal muud võimalust, kui pidi lepingule märkima kannatanu andmed, kuid oma allkirja. Tegemist võib olla süüd välistava asjaoluga, kui kohus tuvastab keelueksimuse

§ 39lg 1 alusel.

Nimelt puudub isikul süü, kui ta ei saa aru oma teo keelatusest ja see eksimus on temale vältimatu. Kaitsja on kohtule esitanud 9 erineva matkabussi müügikuulutust portaalist auto24.ee, milles müüjaks on märgitud süüdistatav U.F (tl 12-20). Isegi juhul, kui süüdistatav ei saanud aru, et tal ei ole õigust anda teise isiku nimel, s.o teise isiku andmete juurde teise isiku asemel, allkirja, oleks nimetatud eksimus olnud süüdistatava võimeid ja teadmisi arvestades välditav. Süüdistatavale pidi oma teo ebaõigussisu olema tajutav, sest ka igapäevastes toimingutes ei ole ilma volikirjata ja omi andmeid esitamata lubatav ega ka tavapärane anda allkirja selliselt, et jääb mulje, et allkirja on andnud teine isik. Kuna süüdistatav on oma ütluste kohaselt tegelenud matkabusside rentimise ja võõrandamisega alates 2005. aastast ning lähtuvalt kohtule esitatud müügikuulutustest on tegelenud või tegeleb aktiivselt matkabusside müümisega, pidid tal olema ka vastavad eriteadmised müügilepingute koostamise ja allkirjastamise kohta. Kahtluse korral oleks süüdistataval olnud võimalik pöörda asjatundliku ja pädeva isiku poole vastuse saamiseks, kas müügilepingut võib allkirjastada muu isik, kui see, kelle andmed on lepingul allkirjastajana näidatud. 1.6 Muid õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. Seega tuleb U.F süüdi tunnistada

§ 344lg 1 järgi ja vastavalt toimepandule tuleb teda ka karistada.

2.

§ 345

lg 1 objektiivse koosseisu moodustavad 1) võltsitud dokument ja; 2) selle kasutamine. Kohus tuvastas eelnevalt, et süüdistatav võltsis kannatanu ja VR vahel sõlmitud müügilepingut (p-d 1.1-1.2). 2.1 Võltsitud dokumendi kasutamise all tuleb silmas pidada selle esitamist ehtsa (antud juhul tegelikult kannatanu poolt allkirjastatud) dokumendi pähe vastavalt ehtsa dokumendi otstarbele. Kasutamine on lõpule viidud juba dokumendi esitamise, mitte esitamiseeesmärgi saabumisega. Süüdistusakti kohaselt pani süüdistatav võltsitud dokumendi kasutamise toime viisil, et esitas eelnevalt tema enda poolt kannatanu kui müüja nimel allkirjastatud sõiduki müügilepingu V. R kui dokumendi, millega kannatanu müüb viimasele oma sõiduki Ford 8 Transit 120 Kombi registreerimisnumbriga XXX. Seega ei saa kohus väljuda süüdistuse piiridest ja käsitleda dokumendi kasutamisena näiteks selle esitamist Autoregistrikeskusele registreerimistoimingute tegemiseks. Müügilepingu otstarve müüjale on saada müügilepingus kokkulepitud ostuhind. Tunnistaja VR ütluste kohaselt andis ta süüdistatavale andmed dokumentide täitmiseks ega uurinud, kelle nimi oli müüjana lepingule märgitud. Mõtles, et matkabuss on süüdistatava oma ja süüdistatav müüb. Pool raha sai üle kantud algul ja pool raha pärast auto ümber registreerimist. Eeltoodust tuleneb, et süüdistatav kasutas müügilepingut VR suhtes selliselt, et sai sellega algselt nõudeõiguse poolele müügilepingus kokkulepitud rahasummale ning pärast registreerimistoimingute tegemist teisele poolele rahasummale. Seega kasutati müügilepingut süüdistatava kui matkabussi müüja seisukohast vastavalt selle otstarbele. 2.2

§ 345

lg 1 subjektiivne külg eeldab tahtlust kõigi objektiivse koosseisu asjaolude suhtes. Lisaks sellele peab kasutama dokumenti eesmärgiga omandada õigusi või vabaneda kohustustest, seega tegutsema kavatsetult. Süüdistatav U.F andis kohtuistungil ütlusi, mille kohaselt on müügilepingul tema enda, mitte kannatanu allkiri. Leping oli küll kannatanu nimel, kuid süüdistatav kirjutas alla. Ta ei proovinud anda lepingule kellegi teise allkirja, kirjutas oma allkirja. Pärast matkabussi xxx müümist läks ta Saksamaale ja tõi uue samaväärse bussi. Nagu kohus eelnevalt p-s 1.5 selgitas, teadis süüdistatav, et dokument on võltsitud, sest ta koostas dokumendi kannatanu nimel, aga kirjutas sinna ise alla, millega pani teo toime otsese tahtlusega. Süüdistatav seadis ka endale eesmärgiks omandada müügilepingu alusel õigus saadavale ostusummale, et siis selle eest minna Saksamaale ja tuua asemele uus buss. Seega on täidetud teo subjektiivne koosseis. 2.3 Kohus leiab analoogselt punktis 1.5 tuvastatule, et isegi juhul, kui süüdistatav ei saanud aru oma teo keelatusest, ei olnud tekkinud eksimus talle vältimatu ning tegutsedes sõidukite rentimise ja müügi alal, siis pidi ta oma südametunnistusega aru pidades või asjatundja poole pöördudes aru saama oma teo keelatusest. Seega ei ole tegemist keelueksimusega kui süüd välistava asjaoluga. 2.4 Muid õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. U.F tuleb süüdi tunnistada

§ 345lg 1 järgi ning vastavalt toimepandule ka karistada.

3.

§ 201

lg 1 objektiivse koosseisu moodustavad 1) isiku valduses oleva; 2) talle võõra; 3) vallasasja või vara; 4) ebaseaduslik pööramine enda või kolmanda isiku kasuks. 3.1 Kannatanu V. B ütluste kohaselt andis tema süüdistatavale raha, et U.F läheks Saksamaale ja ostaks kaks bussi. Süüdistatav ostis Saksamaalt kaks bussi ja tõi need Eestisse. Süüdistatav elas eramajas ja busse oli hea seal hoida. Süüdistatav andis autosid rendile, hooldas, remontis neid, kannatanu käis Maardu autoregistris andmas volitusi, et rendiauto võib Eestist välja sõita. Ütles hiljem süüdistatavale, et tahab busse tagasi. Süüdistatav U.F andis ütlusi, et kui bussid sai Saksamaalt Eestisse toodud tegeles tema nendega edasi. Hiljem nõudis kannatanu lepingu lõpetamist ja mõlemat bussi tagasi. 9 Eeltoodud ütlustest nähtub üheselt ja vastuoludeta, et vaidlusalune matkabuss XXX oli 27.03.2008 ehk talle süüks pandava omastamise ajal süüdistatava valduses. Matkabuss ei olnud kannatanu valduses ning süüdistatav ei murdnud kannatanu valdust bussile, mis võiks viidata valduse äravõtmisele

§ 199või § 200 mõttes. 3.2 Matkabuss on Ts

ÜS § 50 lg 2 alusel vallasasi. 3.3 Järgnevalt tuleb lahendada küsimus, kas matkabuss XXX oli süüdistatava jaoks võõras vallasasi, s.t ei ole süüdistatava omandis ja on kellegi teise omandis. Asi ei ole s.h võõras isikule, kes on selle ühisomandis. Kohtule esitatud auto tehnilisest passist väljastamise kuupäevaga 12.04.2007 (tl 30) nähtub, et Ford Transit 120 kombi registreerimismärgiga XXX omanikuks on VB elukohaga XXX, Kohtla-Järve linn, Ida-Virumaa; ning kasutajaks on U.F. Süüdistatava konto nr XXXXXXXXXXX väljavõttest ajavahemikul 01.01.2007-31.01.2009 nähtub, et süüdistatav tegi kannatanu arvelduskontole 15.04.2008 ülekande summas 10 000 krooni ja 01.08.2008 ülekande summas 10 000 krooni (tl 7-8). Süüdistatava sama konto väljavõttest ajavahemikus 01.06-01.09.2009 nähtub, et süüdistatav tegi kannatanu kontole 05.07.2009 ülekande summas 10 000 krooni (tl 6). AS Swedbank 13.07.2010 tõendist nr 200.200-100/-273 nähtub, et kannatanu arvelduskontolt on tehtud süüdistatava arvelduskontole ülekanded summas 300 000 krooni (23.03.2007), 700 krooni (25.05.2007), 10 000 krooni (15.04.2008), 10 000 krooni (01.08.2008), 2000 krooni (16.02.2009) ja 10 000 krooni (06.07.2009) (tl 22). AS Swedbank 27.01.2012 tõendist nr B06.02-200

§ 199) või omastamisena, sest nimetatud vara ei ole isiku jaoks võõras.

Esindusõiguseta ja ilma puudutatud isiku (s.o ühisomaniku) nõusolekuta ühise varaga tehtud tehingutega seonduvad küsimused tuleb lahendada tsiviilõiguse reeglite järgi ning vastavaid koosseise karistusseadustik ei sisalda. 3.5 Kohus selgitab esmalt seltsingulepingule kohalduvat regulatsiooni ja kontrollib seejärel, kas asjas esinevad elulised asjaolud viitavad seltsingulepingu olemasolule. VÕS § 580 lg 1 järgi kohustuvad seltsingulepinguga kaks või enam isikut (seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega. Seltsinglase panuseks võib olla igasugune ühise eesmärgi edendamine, sealhulgas vara võõrandamine seltsingule, vara seltsingu kasutusse andmine või seltsingule teenuse osutamine ning eeldatakse, et seltsinglaste panused on võrdsed (VÕS § 581 lg-d 1 ja 2). Igal seltsinglasel on õigus ja kohustus osaleda seltsingu juhtimises ning seltsinglased juhivad seltsingut ühiselt ning iga tehingu tegemiseks on vajalik kõigi seltsinglaste nõusolek. Seltsingulepinguga võib seltsingu juhtimise õiguse anda ühele või mitmele seltsinglasele. Sel juhul ei osale teised seltsinglased seltsingu juhtimises (§ 583 lg 1). Kui seltsinglane on seltsingulepingu järgi õigustatud seltsingut juhtima, eeldatakse, et ta on ka volitatud esindama teisi seltsinglasi suhetes kolmandate isikutega (§ 593). Seltsingu igapäevase tegevuse raamest väljuvate tehingute tegemiseks on vajalik seltsinglaste otsus ning eeldatakse, et otsuse vastuvõtmiseks on vajalik kõigi seltsinglaste nõusolek (§ 587 lg 1). Seltsinglaste tehtavad panused, samuti seltsingu jaoks omandatud vara lähevad seltsinglaste ühisomandisse (seltsinguvara) (§ 589 lg 1). Seltsingu lõppemisel toimub seltsingu likvideerimine ja vara jaotamine seltsinglaste vahel, likvideerimisele kohaldatakse vastavalt kaasomandi jaotamise sätteid ( § 600 lg 1). Kannatanu ütlustest nähtub kohtu hinnangul üheselt, et bussid osteti äritegevuseks, mitte kannatanule isiklikuks otstarbeks. Mõlemad – nii kannatanu kui süüdistatav on kinnitanud, et matkabusside rentimine ja hea võimaluse tekkimisel ka nende müük oli mõlema ühiseks eesmärgiks. Ühise äritegevuse olemasolu ja selle eesmärki on kinnitanud ka tunnistaja R. Klein oma ütlustega. Kannatanu ja süüdistatava ütlustest tuleneb, et kannatanu panus äritegevusse oli rahaline, süüdistatav panustas aga teenustega (busside toomine Saksamaalt, hooldus, remont, väljarentimiseks klientide otsimine, bussi rendiks ette valmistamine ja rendilepingute sõlmimine). VÕS § 581 lg 2 kohaselt eeldatakse, et seltsinglaste panused on võrdsed. Kuigi kannatanu algset panust suuruses 300 000 krooni võib pidada väga suureks, on ka kannatanu ise selgitanud, et ta ei koristanud, remontinud, rentinud ega ei andnud täiendava panusena bussidele hoiukohta, vaid busse hoiti süüdistatava hoovis. Kuigi kannatanu ühelt poolt väidab, et tegemist on ühise äritegevusega, siis teisalt on ta selgitanud, et bussid olid tema omad, busside rendirahast tuli esmalt tasuda laenumaksed, mida ei laekunud piisavalt, ning alles seejärel kõik ülejäänud kulud, s.h remondi, hoolduse ja süüdistatava töö eest. Lõpptulemusena võiks nii järeldada, nagu kannatanu olekski eeldanud, et süüdistatav kannab juhul, kui rendirahast ei jätku pärast laenumaksete tasumist, kõik järgnevad kulud, s.h enda võimalik töötasu ise. Selline kannatanu ütlustest tulenev tõlgendus ei vasta aga poolte eesmärgile teha 12 ühiselt äri, sellesse ühiselt panustada, ühiselt tulu saada ning ka keskmise inimese arusaamisele ühise äri ajamisel. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et tegemist oli seltsinguga, millesse üks tegi algpanuse rahas ja teine edasised panused teenuse osutamisega. Kuna kannatanul puudus vajadus tulevikus panuseid teha, oleksid tehtud panused varem või hiljem võrdsustunud, seega on põhjendamatu kannatanu esindaja tõstatatud küsimus, miks süüdistatav ise rahaliselt ei panustanud. Kohus märgib ka, et süüdistatava ütluste kohaselt osteti matkabussid Saksamaal algselt nimelt süüdistatava raha eest. Kannatanu esindaja asus seisukohale, et kannatanu andis süüdistatavale ainult autobusside valduse ja kasutamisõiguse, mitte aga käsutamis-(s.h müügi-)õiguse. Asjas uuritud tõendid nimetatud seisukohta ei toeta ning säilib ikkagi kahtlus, et seltsingusse tehtud panuseks olid matkabussid tervikuna, mitte ainult nende kasutusõigus. Kannatanu on küll väitnud, et bussid olid tema omad seetõttu, et ta andis nende ostmiseks raha ning bussid olid liiklusregistris tema nimel. Kohus on juba selgitanud (p 3.4), et omanikukanne liiklusregistris ei tähenda omanikku. Samuti ei ole kohus lõplikult veendunud, kas kannatanu on üldse matkabusside omanikuks saanud. Vastavalt AÕS § 92 lg-le 1 tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Kohtule jääb arusaamatuks, millal kannatanule matkabusside valdus, s.o tegelik võim asja üle üldse üle anti, kuna nii süüdistatava kui kannatanu ütlustest tuleneb üheselt, et bussid olid pidevalt süüdistatava hoovis ning neid igapäevaselt valdas ja kasutas hoopis süüdistatav. Samuti andis süüdistatav ütlusi, et ostis bussid Saksamaalt oma raha eest ja sai kannatanult vastava ülekande alles Leedus. Seega oleks pidanud kannatanu süüdistatavalt või matkabusside algselt müüjalt tegeliku valduse üle võtma. Siiski on mõistlikul viisil võimalik tõlgendada, et lastes bussid enda nimele liiklusregistris registreerida, oli kannatanu vähemalt osaliselt manifisteerinud matkabusside üle tegeliku võimu teostamist, mis ei tähenda, et talle oleks omand kuulunud ainuisikuliselt. Seetõttu ei loe kohus tõendatuks, et kannatanu andis süüdistatavale üle vaid matkabusside kasutusõiguse. Kohus jätab siinkohal tõendina kõrvale väljavõtte kinnistusraamatust kannatanule kuuluva kinnistu registriosa nr 13661301 detailvaatest, mille IV jao kohaselt on kinnistule 11.11.2005 asjaõiguslepingu alusel seatud hüpoteek summa 702 000 krooni ja 16.03.2007 asjaõiguslepingu alusel hüpoteek summas 490 000, mõlemad Aktsiaselts Hansapank kasuks (tl 9-10), kuna matkabussi eest tasutava ostusumma allikas ei ole käesolevas vaidluses vaidlusesemeks. Samuti ei võimalda see tõend seada kannatanu ütluste usaldusväärsust kahtluse alla, sest puudub tõend, mis näitaks, et hüpoteegi seadmise eest saadud raha kasutati just vaidlusaluste matkabusside ostuks; samuti on kannatanu läbivalt kohtumenetluses väitnud, et sai laenu nii pangalt kui ka sugulastelt. Kohtu hinnangul sai ka süüdistatav aru, et võõrandatud matkabussi näol on tegemist kannatanu ja süüdistatava ühise varaga, kuna ta jätkas pärast bussi võõrandamist ja uue bussi ostmist kannatanule rendimaksete tegemist, s.h ajal, kus kannatanu väidetavalt matkabussi müümisest ei teadnud (s.o 15.04.2008 ja 01.08.2008). Juhul, kui süüdistatav oleks soovinud näidata uue matkabussi kuulumist enda ainuomandisse ja selle bussi osas ühise äritegevuse lõppemist, puudunuks tal vajadus maksta kannatanule rendiraha edasi. Asjaolu, et süüdistatav registreeris uue bussi enda, mitte kannatanu nimele, ei näita kohtu hinnangul samuti omastamistahet. Kannatanu ütlustest nähtub, et peale algse bussiostu finantseerimise ja volituste andmise (mis oli renditegevuseks hädavajalik tegu) oli ta kõik muud seltsingutegevuse otsused delegeerinud süüdistatavale. Tulenevalt VÕS § 583 lg-st 1 võib seltsingu juhtimise õiguse anda ühele seltsinglasele ja seda on kannatanu ka oma tegudega teinud. Kui seltsinglane on seltsingulepingu järgi õigustatud seltsingut juhtima, 13 eeldatakse, et ta on ka volitatud esindama teisi seltsinglasi suhetes kolmandate isikutega (VÕS § 593). Kuna seltsinglased olid suuliselt kokku leppinud, mida kinnitas ka kannatanu, et hea võimaluse tekkimisel matkabussid müüakse, ei välju müügitehing ka igapäevase tegevuse raamest, milleks oleks vajalik seltsinglaste otsust (VÕS § 587 lg 1). Isegi kui see väljub igapäevase tegevuse raamest, ei muuda kannatanu nõusoleku puudumine matkabusse kannatanu ainuomandiks. Kohtu hinnangul nähtub seltsinglaste omavahelisest suhtest ja kannatanu vähesest osalusest seltsingus, et nii süüdistatavale kui ka kannatanule oli otstarbekam, et isik, kes tegeleb matkabusside rentimisega, annab ka vastava volikirja. Kuna kannatanu oli kõik igapäevaküsimustega tegelemise süüdistatavale delegeerinud, võis süüdistatav teha ka otsuse, kelle nimele buss uuesti registreerida. Prokurör on süüdistatava omastamistahet, seega ka arusaama, et süüdistatav pidas matkabussi XXX müügil saadud raha eest ostetud uut matkabussi vaid enda omaks, põhjendanud asjaoluga, et süüdistatav ei ole uut matkabussi või saadud raha kannatanule tagastanud. Kohus nõustub siinkohal süüdistatava ja tema kaitsja arusaamaga seltsingu lõpetamisest, mille kohaselt toimub seltsingu lõppemisel seltsingu likvideerimine ja vara jaotamine seltsinglaste vahel. Süüdistatav on järjekindlalt väitnud, et seltsingu lõppemisel tuleb jagada omandatud vara vastavalt panustele. Kui süüdistatav peaks uut matkabussi enda ainuomandis olevaks, muutub arusaamatuks, miks loeb ta seda ka samaaegselt seltsingu vara hulka kuuluvaks ja seltsingu lõppemisel jagatavaks varaks. Seltsingu lõppemisel panuste jagamine on aga tsiviilvaidlus, mis tuleb lahendada tsiviilkohtumenetluses. Eeltoodud normides näidatud elulised asjaolud esinevad kohtu hinnangul käesolevas asjas sellisel määral, et ei ole võimalik üheselt tuvastada, et ilmselgelt ei olnud tegemist seltsinguga ja seega matkabussi nr XXX näol ühisomandisse kuuluva varaga. Kohus selgitab, et isegi kui hiljem tsiviilvaidluse käigus selgub, et tegemist ei olnud seltsinguga, ei võimalda käesolevas asjas esitatud tõendid vastupidises veenduda. Kohtul puudub võimalus koguda omal algatusel täiendavaid tõendeid, siis esitatud materjalide pinnalt tekkinud kahtlus tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Seetõttu jõuab kohus järeldusele, et matkabuss registreerimismärgiga XXX ei olnud süüdistatava jaoks ilmselgelt võõras vallasasi ning seetõttu ei olnud süüdistataval viidatud matkabussi osas võimalik toime panna omastamist

§ 201näidatud objektiivsete koosseisutunnuste puudumise tõttu.

Seega tuleb U.F-i süüdistuses

§ 201järgi õigeks mõista koosseisu puudumise tõttu.

4. Kuna kohus teiste

§-s 201 toodud objektiivsete ja subjektiivsete koosseisutunnuste täitmist ei kontrolli, jätab kohus hindamata järgmised tõendid: 4.1 VR taotlus ARK-ile ja maksekorraldus riigilõivu tasumise kohta (tl 28-29). Kohtule jääb selgusetuks, kes, millal ja kus avalduse koos maksekorraldusega Autoregistrikeskusele esitas. Tõend võiks olla asjakohane juhul, kui prokurör oleks süüdistuses asunud seisukohale, et võltsitud dokumenti kasutati Autoregistrikeskusele esitamisel koos teiste dokumentidega, kuid süüdistusaktis ei ole vastavat seisukohta esitatud. Kohus arutab asja vaid esitatud süüdistuse piires. 4.2 Securitas Eesti AS tõend kannatanu viibimise kohta lapsehoolduspuhkusel ajavahemikul 01.01.2008-03.05.2009 (tl 34). 14 5. Kuna kohus mõistab U.F-i õigeks süüdistuses

§ 201lg 1 järgi (omastamises), tuleb kannatanu tsiviilhagi summas 11 184,5 eurot (175 000 krooni) Kr

MS § 310 lg 2 alusel jätta läbi vaatamata. Kannatanul on õigus tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise korral esitada hagi uuesti tsiviilkohtumenetluse korras. Kohtul ei ole alust tsiviilhagi läbi vaadata süüdistatavale

§ 344

lg 1 ja § 345 lg 1 alusel inkrimineeritud süütegude raames.

§-dega 344 ja 345 kaitstavateks õigushüvedeks on dokumendi puutumatus ja selle kaudu dokumendiga seotud õiguskäibe valdkond. Tegemist on koosseisudega, mis kuuluvad

1. peatükki ja millised on olemuslikult avaliku usalduse vastased süüteod.
2. Karistuse mõistmisel lähtub kohus isiku süüst, arvestab võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest ning arvestada tuleb ka õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistust raskendavad ja kergendavad asjaolude antud asjas puuduvad. Süü suurust hinnates tuleb märkida, et U.F-i poolt toimepandud kuriteod - dokumendi võltsimine ja võltsitud dokumendi kasutamine on toime pandud ligikaudu 4 aastat tagasi ning isikul puudub varasem või hilisem karistatus. U.F on toime pannud teise astme kuriteod, mille eest karistatakse rahalise karistusega või vastavalt kuni üheaastase vangistusega või kuni kolme-aastase vangistusega. Kuna U.F puudub kindel töökoht ja regulaarsed sissetulekud, süüdimõistva otsusega tuleb temalt välja mõista ka menetluskulud, ei ole tema karistamine rahalise karistusega võimalik ja otstarbekas, küll aga peab kohus põhjendatuks tema karistamist 1-kuulise vangistusega, s.o. vastava karistusliigi alammääras ning seda nii

§ 344

lg 1 kui

§ 345

lg 1 järgi kvalifitseeritav kuriteo toimepanemise eest.

§ 64

lg 1 alusel, liites mõistetud karistused, peab kohus põhjendatuks mõista liitkaristuseks 2 kuud vangistust. Kohus nõustub prokuröriga, et arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut, ei ole mõistetud vangistuse ärakandmine U.F-i poolt otstarbekas, mistõttu

§ 73

alusel ei pöörata mõistetud vangistust täielikult täitmisele, kui U.F 3-aastase katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu.

1. KrMS § 180 lg 1 kohaselt tuleb süüdimõistva otsuse korral süüdimõistetul hüvitada ka menetluskulud. Menetluskulusid määrates arvestab kohus süüdimõistetu varalist seisundit ja tema resotsialiseerumisväljavaateid. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt võib kohus määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi, kui menetluskulude kohene tasumine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu. KrMS § 175 lg 1 p 9 kohaselt on menetluskuludeks antud asjas süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha. KrMS § 179 kohaselt on sundraha suuruseks teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära , s.o. 435 eurot. 15 Kohus määrab, et U.F on võimalik menetluskulusid tasuda osade kaupa, s.o. 5 kuu jooksul võrdsetes osades alates kohtuotsuse jõustumisest.
2. Kuna süüdistatava kaitsja T. Mällas palus U.F-i õigeks mõista kõigis talle süüks arvatud kuritegudes, siis palus ta KrMS § 181 lg 1 alusel riigil hüvitada ka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega töötasu, s.o. 2 017,84 eurot. Kuna kohus langetas U.F-i osas kahe kuriteo osas aga süüdimõistva otsuse, siis süüdistatava poolt valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamisele ei kuulu. Õigusnormid, millest kohus lähtub otsuse tegemisel, on KrMS §-d 175, 179, 180, 306,
3. Kohtunik