järgi 2 kuu ja 20 päeva vangistusega tingimisi 2-aastase katseajaga, kinni peetud 04.05.2012.a. S.B süüdistuses
oktoobri 2012.a otsus muutmata. Apellatsioonid jätta rahuldamata. Välja mõista S.B-lt riigieelarve tuludesse 38.40 eurot (kolmkümmend kaheksa eurot ja 40 senti) määratud kaitsjale makstud tasu katteks. Summa tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB pangas nr 10220034796011 või Swedbankis nr 221023778606. ( selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik). Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Harju Maakohtu 01.10.2012.a otsusega tunnistati S.B süüdi
järgi ja karistati 1 aasta ja 6 kuulise vangistusega,
järgi 6 kuulise vangistusega.
MS § 238 lg 2 alusel vähendati karistust ühe kolmandiku võrra ja kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 1 aasta ja 2 kuud vangistust.
lg 2 alusel suurendati seda karistust eelmise kohtuotsusega mõistetud kandmata karistuse (2 kuud ja 20 päeva) võrra ja lõplikuks liitkaristuseks mõisteti 1 aasta 4 kuud ja 20 päeva vangistust. Karistusaja alguseks loeti 04.05.2012.a. S.B tunnistati süüdi
järgi selles, et ta 2010.a detsembris õhtusel aja tõstis Tallinnas Õismäel renditud korteris D Ivälja rõdule, kus oli miinustemperatuur. D. I oli kergete riiete väel, paljajalu ning hoidis süles last 10.09.2010.a sündinud poega I I. S.B laskis nad 15 minuti pärast tuppa. Last süles hoidvat D. I lõi S.B korduvalt käega vastu selga ning jalgadega vastu jalgu. Seejärel tõukas kannatanut, kannatanu kukkus sellest, lõi pea vastu põrandat ja tundis füüsilist valu ning selles, et ta 20.01.2012.a õhtusel ajal Tallinnas xxxxxxxxxxx trepikojas lõi alaealise lapse I I juuresolekul D I korduvalt käega vastu selga ning jalgadega vastu reisi ja põlvi, seejärel veel plastikpudeliga (milles oli limonaad) vastu pead. S.B tekitas D. I füüsilist valu, parema jala ülaosa punetused ja nahamarrastused.
jaanuarini 2011.a helistas korduvalt D I telefonile ja ähvardas teda tapmisega. Samuti ähvardas S.B nende ühise lapse I I tapmisega juhul, kui nad keelduvad S.B juurde tagasi tulemast edasiseks kooseluks. D. I tajus ähvardusi reaalsena, sest S.B on varem kriminaalkorras karistatud kannatanule kehavigastuste tekitamise eest ning kannatanu on korduvalt näinud S.B agressiivsust enda ja lapse suhtes. Ajavahemikul 2011.a märtsist kuni maini helistas S.B korduvalt A I mobiiltelefonile ja ähvardas, et põletab maha tema suvila, mis asub Tallinnas xxxxxxxxxxx ja auto Hyunday nr xxxxxxxx A. S.B tajus ähvardusi reaalsetena, kuivõrd S.B on korduvalt rakendanud füüsilist vägivalda tema tütre D. I suhtes ja näinud agressiivset käitumist ka teiste inimeste suhtes. APELLATSIOONIDE SISU D I leiab, et S.B väärib karmimat karistust. S.B kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega oma kaitsealuse osalist õigeksmõistmist ning karistuse leevendamist. Kaitsja leiab, et kohtulik uurimine oli ühekülgne, kohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, rikkus oluliselt 2 kriminaalmenetlusõiguse norme ja mõistis karistuse, mis ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Apellant osundab, et S.B ei tunnista oma süüd selles, et tõstis abikaasa rõdule ja et hiljem talle füüsilist valu tekitas. S.B väitel läks abikaasa rõdule ise ja kui ta sealt lapsega tuppa tuli, andis lihtsalt naisele võmmu kuklasse, mingit valu see ei põhjustanud. Halbade suhete tõttu oma abikaasa ja äiaga on viimased tema kohta valetanud. S.B heidab ette, et sündmuskoha vaatlust ei ole asjas tehtud. Apellant on seisukohal, et puuduvad tõsikindlad tõendid selle kohta, kas S.B kirjeldatud teo toime pani ning ta tuleb õigeks mõista. Mis puudutab ähvardamist, siis ka selles ei tunnista S.B oma süüd. Tõendiks on ainult kannatanu ütlused. Asjas puuduvad aga kõneeristused, millest nähtuks, et S.B on kannatanutele korduvalt helistanud. Kaitsja leiab, et S.B suhtes tuleb kohaldada KrMS §-s 7 sätestatud in dubio pro reo põhimõtet ja tõlgendada kahtlused süüdistatava kasuks. Apellant märgib veel, et KrMS § 61 lg 1 keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Maakohus on seda põhimõtet rikkunud, tõendeid on ka valikuliselt ja osaliselt hinnatud, mis on ühelt poolt põhistamiskohustuse rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes ja viitab teisalt kohtuliku ühekülgsele uurimisele KrMS § 338 p 1 tähenduses. Seetõttu tuleb S.B karistamine ümber vaadata. Ühes episoodis tunnistab S.B oma süüd, kuid mõistes talle selle episoodi järgi karistuse, tuleb lähtuda süü suurusest ja ka sellest, et episood on toime pandud pärast katseaja lõppu. S.B-le mõistetav karistus peaks jääma alla sanktsiooni keskmist määra ning seda saaks asendada üldkasuliku tööga
MENETLUS RINGKONNAKOHTUS Prokuröri hinnangul on maakohtu otsus põhjendatud ja seaduslik, selle tühistamiseks alust ei ole, nii kannatanu kui kaitsja apellatsioonid tuleb jätta muutmata. Süüdistatav ja tema kaitsja jäid kaitsja poolt esitatud apellatsiooni juurde. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsioonidega, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks apellatsioonid alust ei anna, otsus tuleb jätta muutmata. Kaitsja vaidlustab apellatsioonis 2010.a kuriteoepisoodi, leides, et tõsikindlad tõendid puuduvad, kannatanu ja süüdistatava ütlused lahknevad, seega tuleb kohaldada KrMS §-s 7 sätestatud in dubio pro reo põhimõtet ning tõlgendada kahtlused süüdistatava kasuks. Kohtukolleegium kaitsjaga ei nõustu. Tuleb möönda, et tegemist on situatsiooniga, kus on n.ö sõna-sõna vastu, kuid see asjaolu iseenesest ei saa kaasa tuua õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Selliseid situatsioone on käsitanud ka Riigikohus oma praktikas ning selgitanud, et olukorras, kus isiku süüd kinnitavaks tõendiks on üksnes kannatanu sõna süüdistatava sõna vastu, peab kohtu otsuse põhistus olema eriti põhjalik ja veenev. Oluline on, et kohus oleks igakülgselt ning erapooletult vaaginud kõiki selle ühe süüstava tõendi hindamisel tõusetunud 3 kahtlusi, kaalunud kõiki asjaolusid, motiive, mis räägivad nii süüteo toimepanemise poolt kui ka vastu, teisisõnu – hinnata argumente kogumis (nt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-94-04; 3-1-148-11). Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus S.B süüküsimuse otsustamisel eelosundatud juhiseid järginud, kaalunud kõiki asjaolusid, motiive ja eesmärke kogumis, kohtu siseveendumuse kujunemine on igati jälgitav. Kohus on hinnanud ka kannatanu ja süüdistatava ütluste elulist usutavust, kannatanu ütluste tõepära kinnitavaid A. S.B ja T. I ütlusi, milles kirjeldatakse 2010.a detsembris, pärast kannatanu ja süüdistatava vahelist konflikti ilmnenud olukorda Õismäe üürikorteris ja kannatanu seisundit ning leidnud põhjendatult, et kannatanu poolt kirjeldatud sündmuste käigus ei ole alust kahelda. Süüdistatava ütluste hindamisel on kohus põhjendatult arvestanud juba varem tuvastatud S.B jõhkrust ja hoolimatust oma lähedaste suhtes (S.B on 27.05.2010.a kohtuotsusega karistatud oma raseda abikaasa peksmise eest). Nagu maakohus on märkinud, mängib S.B ütluste hindamisel rolli ka tema suhtumine enda käitumisse – nn „võmm kuklasse“ või löök vastu pead ei ole tema arvates vägivald. Kohtukolleegium kordab, et maakohtu poolne tõendite analüüs ja hindamine on olnud igakülgne ja põhjendatud. Kohtukolleegium peab vajalikuks osundada Riigikohtu kriminaalkolleegiumi korduvalt väljendatud seisukohale, mille kohaselt olukorras, kus erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ning mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt nt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-77-05; 31-1-89-06; 3-1-1-85-07; 3-1-1-48-09). Käesoleval juhul selliseid vigu ei kohtukolleegiumi hinnangul ei esine. Asjaolu, et S.B oma süüd ka A. S.B ja D. I ähvardamises süüdi ei tunnista ning et tõendina puuduvad kõneeristused, ei ole maakohtu otsuse tühistamise aluseks. Et S.B süü
järgi kvalifitseeritud tegudes tõendatud on, on maakohtu poolt igakülgselt põhjendatud. Kohtukolleegium, nõustudes maakohtuga täiel määral, märgib üksnes, et vastupidiselt kannatanute ütlustele on süüdistatava ütlused menetluse kestel olnud kardinaalselt vastuolulised – kohtuistungil on ta eitanud igasugust ähvardamist /tl 113/, kahtlustatavana ülekuulamisel on ta pidanud võimalikuks, et ähvardas vihahoos kannatanute suvila ja auto maha põletada /tl 77/. Vastuolulistele ütlustele aga kohus tugineda ei saa. Kõneeristustesse puutuvalt märgib kohtukolleegium, et S.B ei ole eitanud kannatanutele helistamist. Mis puudutab S.B-le mõistetud karistust, siis karistuse tühistamiseks ei anna alust ei kaitsja ega ka kannatanu apellatsioon. Kohtukolleegium rõhutab, et kohtupraktika kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või valesti tõlgendanud
§-s 56 täheldatud karistuse aluseid. Käesolevas süüdistusasjas selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid, mis viitaksid
S.B-le mõistetud karistus on vastavuses tema süü suuruse ja isikuga. Ühtki argumenti, mis lubaksid arvata, et S.B-le mõistetud karistus oleks ebaseaduslik, ei esita ka kannatanu oma apellatsioonis. Kohtukolleegium on seisukohal, et S.B-le mõistetud karistus on vastavuses tema süü suuruse ning seda mõjustavate muude
§-s 56 sätestatud asjaoludega ning ka kohtupraktikaga. 4 Kaitsja on muuhulgas märkinud, et S.B-le mõistetud vangistuse saaks asendada üldkasuliku tööga. Kohtukolleegium kaitsjaga ei nõustu, sest
lg 1 kohaselt asendatakse vangistus üldkasuliku tööga üksnes süüdimõistetu nõusolekul. Sellist nõusolekut ei ole S.B andnud. Ülaltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 01.10.2012.a otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. S.B kaitsja adv Kadi Mägi esitas taotluse määrata tema poolt S.B-le apellatsioonimenetluses (ettevalmistus ringkonnakohtu istungiks ja istungist osavõtt) osutatud õigusabi eest Viruvärava Advokaadibüroo OÜ-le makstavaks tasuks 32 eurot, millele lisandub käibemaks 20%. Seega taotleb kaitsja 38.40 euro hüvitamist. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1, 21 lg 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009.a otsuse punktidest 4, 16 ja 19 rahuldada. Kuivõrd ringkonnakohus teeb S.B suhtes KrMS § 337 lg-s 1 p-s 1 nimetatud lahendi, kannab kulutused riigi õigusabile süüdistatav ise. Malle Preimer Julia Katškovskaja 5 Sten Lind
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.