← Eesti

1-12-2360/22

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 8. oktoober 2012, Tallinn Kriminaalasja number 1-12-2360

(11230100643)Kohtukoosseis Eesistuja Urmas Reinola, liikmed Sten Lind ja Malle Preimer Kohtuistungi sekretär Alina Koop Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
  1. september 2012, Tallinn, avalik kohtuistung Kriminaalasi S.L-i süüdistuses KarS § 263 p 1 järgi ja J.L süüdistuses KarS § 120 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
  2. mai 2012 otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatavate kaitsja Ivo Kaurit Prokurör Andra Sild Süüdistatav S.L , isikukood xxx; elukoht: xxxxxxxxxxxx; kodakondsus: Eesti; haridus: xxxxxxxxxxxx; emakeel: vene keel; ei tööta; varem kriminaalkorras karistatud Harju Maakohtu 06.09.2010 otsusega KarS § 418 lg 1 järgi 6 kuuliase vangistusega tingimisi 1 aasta 6 kuulise katseajaga, katseaja lõpp 05.03.2012; tõkendit kohaldatud ei ole; J.L , isikukood xxx; elukoht: xxxxxxxxxxxxxxxx; kodakondsus: Eesti; haridus: kõrgharidus; emakeel: vene keel; 80% töövõimetus pensionär; kriminaalkorras varem karistamata; tõkend elukohast lahkumise keeld alates 14.12.
  3. Kaitsja Ivo Kaurit RESOLUTSIOON 1
  4. Tühistada Harju Maakohtu
  5. mai 2012 otsus osaliselt, s.o S.L-i süüditunnistamises KarS § 263 p 1 järgi ja teha uus otsus, millega tunnistada S.L süüdi KarS § 121 järgi.
  6. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.
  7. Kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks
  8. oktoobril 2012 kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. Asjaolud ja menetluse käik
  9. Harju Maakohtu
  10. mai 2012 otsusega üldmenetluses tunnistati S.L süüdi KarS § 263 p 1 järgi ja karistati vangistusega 6 kuud. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu 06.09.2010 kohtuotsusega mõistetud karistuse 6 kuulise vangistuse ärakandmata osa – 5 kuud ja 28 päeva vangistust – võrra ja liitkaristuseks mõisteti vangistus 11 kuud 28 päeva. Karistusaja alguseks loeti karistuse kandmisele asumise päev. S.L-ilt mõisteti välja riigieelarve tuludesse sundraha 435 eurot, kaitsjatasu osutatud õigusabi eest 326,40 eurot ning kriminaaltoimiku materjalidest koopia tegemise kulu 0,45 eurot. VÕS § 1043 alusel mõisteti S.L-ilt Osakond OÜ kasuks välja 578,30 eurot. J.L tunnistati süüdi KarS § 120 järgi ja karistati vangistusega 3 kuud, mida KarS § 73 alusel ei pöörata täielikult täitmisele kui ta 3 aastase katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja alguseks loeti kohtuotsuse tegemise päev, s.o. 14.mai
  11. J.L-ilt mõisteti välja riigieelarve tuludesse sundraha 435 eurot, kaitsjatasu osutatud õigusabi eest 326,40 eurot ning kriminaaltoimiku materjalidest koopia tegemise kulu 0,45 eurot. KrMS § 180 lg 3 alusel tuleb J.L menetluskuludest hüvitada 381 eurot ositi, s.o igakuuliselt 63,50 eurot 6 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest.
  12. S.L tunnistati süüdi selles, et tema 14.01.2011 kella 08.50 paiku, viibides Tallinnas Linnamäe tee 45 asuva maja üheksanda korruse trepimademel, so avalikus kohas ning eirates tavade, heade kommete, normide ja reeglitega kinnistatud isikutevahelisi suhteid ühiskonnas, pani toime rahu ja avaliku korra rikkumise vägivallaga ja nimelt: lõi ilma põhjuseta ühe korra jalaga vastu mikrofoni, mida hoidis käes xxxxxxxxx P V. Löögi tagajärjel lendas mikrofon P V käest ja tabas tema nina, mille tulemusena oli P V põhjustatud füüsilist valu. Mõne hetke pärast kui P V koos telesaate Võsareporter võttegrupi ja J M sisenesid lifti, et lahkuda, rebis S.L saate toimetajat J T jopest, haarates viimase liftist välja ning seejärel lõi ühe korra jalaga tuhara piirkonda kannatanu J M, põhjustades viimasele füüsilist valu. Seejärel lõi S.L mööda treppe üheksandalt korruselt lahkuda püüdvale J T ühe korra rusikaga vastu nägu huulte piirkonda, millega põhjustas kannatanule füüsilist valu ja kehavigastused: alahuule põrutushaava ja parema käelaba pindmise kahjustuse.
  13. J.L tunnistati süüdi selles, et tema 14.01.2011 kella 08.50 paiku, väljudes xxxxxxxxxx asuvast korterist üheksanda korruse trepimademele ning hoides käes relvataolist eset, ähvardas trepimademel asuvaid J T, J M, P V ja O M otsesõnu jalgadesse tulistamisega kui viimatinimetatud isikud peaksid lähenema korterile nr
  14. Arvestades selleks hetkeks xxxxxxxxxxx 2 asuva korteri juures trepimademel tekkinud konfliktsituatsiooni ja A H käes olevat relvataolist eset, mida kannatanud pidasid päris relvaks, oli J T, J M, P V ja O M alust karta selle ähvarduse täideviimist.
  15. Maakohus leidis, et isikute viibimine kortermaja koridoris ja uksele koputamine ei ole mingil juhul käsitletav ründena ja ohuna eelseisvast ründest. Isegi kui arvestada, et korteris viibinud A. H tundis hääle järgi ära korteri omaniku J M, kes oli eelnevalt korduvalt käinud nõudmas korteri vabastamist, ei olnud süüdistatavatel põhjust käsitleda sel korral uksele koputamist ohuna eelseisvast ründest, mistõttu ei tegutsenud süüdistatavad hädakaitseseisundis. Kohus on seisukohal, et xxxxxxxxx trepikoja
  16. korruse trepimade, s.o. suure elumaja trepikoda on käsitletav avaliku kohana, kuna sinna on juurdepääs õigusrikkujaga isiklikult mitteseotud kolmandatel isikutel, s.o. eelkõige teistel sellel korrusel asuvate korterite elanikel. Kohus, hinnanud süüdistatavate kaitsja taotlusel tunnistajatena üle kuulatud alaealise A. H ja K. H ütlusi, kõrvutades neid teiste kohtulikul uurimisel kogutud ja kontrollitud tõenditega, asus seisukohale, et tegemist on süüdistatavate poolt oma aktiivse kaitsetaktika teostamiseks ja oma süüd eitava seisukoha kinnitamiseks kaasatud tunnistajatega. Kohus otsuse tegemisel nende tunnistajate ütlustele ei tuginenud. Kohtule esitatud kõigi tõendite hindamise tulemusel asus seisukohale, et süüdistatavate süü neile esitatud süüdistuses kirjeldatud teo toimepanemisel on õigesti kvalifitseeritud ja tõendatud. Apellatsiooni sisu ja menetlusosaliste seisukohad
  17. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatavate lepinguline kaitsja, kes palub maakohtu otsus tühistada täies ulatuses ja teha uus otsus, millega süüdistatavad õigeks mõista. Apellant peab kohtuotsust ebaseaduslikuks ja heidab kohtule ette tõendite ebaõiget hindamist, tuvastatud asjaolude meelevaldset moonutamist, ühekülgsete tõlgenduste andmist ning kohtu järelduste rajamist ebaõigetele, ebaobjektiivsetele ning erapoolikutele eeldustele, mis seisneb järgnevas: - salvestusest ei nähtu, et E. H oleks koheselt tõuklema ja sõimlema hakanud labidas käes. Tegelikkuses pööras E. H liftist väljudes kõrvale operaatori käes oleva kaamera, seda vigastamata, läks koridori teise otsa ja pani labida seina äärde, kuhu see ka jäi; - koridoris isikute viibimine võib olla märk ohust eelseisvaks ründeks, kui anda ründele õige tähendus. S.L-i hädakaitse oli esmalt suunatud ründe vastu, mis ohustas tema era- ja perekonnaelu puutumatust, millega P V J M soovitusel võttis nõuks S.L-i pereelu ja eraelu teleekraanil pilada ja rahva ees maha teha; - S.L lükkas tegelikkuses kaamera üksnes kõrvale, mitte ei üritanud seda käest maha löömisega kahjutuks teha; - tegelikkuses toimus mitte Peeter Võsa ründamine, vaid S.L lõi ettevaatamatult jalaga vastu mikrofoni nii, et see kogemata paiskus P V vastu nina; - kohtuotsuse lk 11 5.lõikes esitab maakohus täiesti alusetult ja lubamatult arvamuse nagu pidanuks J.L teadma, et koos J M oli ukse taga televisioon, s.o. neutraalsed isikud ning seega puudus igasugune alus eeldada, et taoline J M viibimine koos neutraalsete isikutega korteri ukse taga võiks kujutada mingit ohtu ründele; - videosalvestus ei saa kinnitada asjaolu, kas asjas on vaidlust või mitte. Kui oleks märgitud, et ei ole kahtlust selles, et süüdistatava ja kannatanute vahel toimus intsident, mida kinnitab videosalvestis, siis oleks tegemist tõese väitega; - kannatanute ütlustest ja videosalvestiselt ei nähtu nagu oleks S.L löönud jalaga enne liftiukse sulgumist M jalaga tagumikku ja Võsale vastu jalga; - kohtu poolset aktiivse kaitsetaktika arvustamist ei saa kasutada iseseisva argumendina süüdistatavate vastu või nende kahjuks. Veel leiab kaitsja, et kohtumenetluses on jäänud välja selgitamata asjaolud, kuidas on tekkinud kehavigastused süüdistatavate tütardele ning pojale S H. 3 Materiaalõiguse ebaõige kohaldamine seisneb kaitsja arvates selles, et hädakaitset käsitlevas osas on kaitsja argumente vaadeldud ühekülgselt, hädakaitseseisundit ja hädakaitsetegevust on käsitletud üksnes võimaliku vägivaldse ründe vastu, ehkki kaitse kohtuvaidluste seisukohtades rõhutati, et tegemist oli süüdistatavate eraelu ja perekonnaelu puutumatuse kui eraldiseisvate õigushüvede vastaste rünnetega ehk mitte füüsiliste vaid psüühiliste rünnetega. Karistuste osas leiab kaitsja, et need ei ole kooskõlas süüdistatavatele inkrimineeritud tegudega. S.L-ile esitatud süüdistuses näeb KarS-i vastav paragrahv ette karistuse liigina ka rahatrahvi kohaldamise, seadusest tulenevalt on võimalik talle karistusena määrata ka üldkasuliku töö tegemise. S.L-i ema on äärmiselt haige ning vajab hoolt ja jälgimist, mis on pereliikmetest jõukohane ainult süüdistatavale. Ka on S.L pere ainus ülalpidaja, J.L on tuvastatud töövõime kaotus ning ka tema vajab abikaasa hoolt ja tuge.
  18. Ringkonnakohtu istungil toetas süüdistatavate kaitsja enda apellatsiooni, leides, et süüdistatavad tegutsesid hädakaitse seisundis. Prokurör palus jätta apellatsioon rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused
  19. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et süüdistatavate kaitsja apellatsioon kuulub rahuldamisele osaliselt, s.o S.L-i süüdi tunnistamises KarS § 263 p 1 järgi.
  20. Kohtukolleegium ei nõustu apellandi väitega, et S.L-i ja J.L tegevust tuleb käsitleda kui tegutsemist hädakaitseseisundis. Maakohus on otsuses kaitsja sellekohaseid väiteid hinnanud ja tulnud kohtukolleegiumi arvates õigele järeldusele, et kannatanute J. M, P. V, O. Mi ja J. T käitumine 14.01.2011 on vaadeldav sotsiaalselt tolereeritava käitumisena, mis ei ületanud tavasuhtluses esineda võivat ebamugavuse piiri. Hädakaitseseisundi olemasoluks peab esinema õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüvedele. Kohtukolleegium nõustub kohtu poolt Linnamäe tee 45 korter 69 ukse taga tekkinud konfliktile antud hinnanguga selles, et kortermaja koridoris isikute viibimist ja uksele koputamist ei saa mingil juhul käsitleda ründena ega ohuna eelseisvast ründest. Kohus leidis põhjendatult, et isegi kui arvestada, et korteris viibinud süüdistatav J.L tundis hääle järgi ära korteri omaniku J. M, kes oli käinud nende juures korduvalt nõudmas oma korteri vabastamist, ei olnud süüdistatavatel põhjust käsitleda 14.01.2011 uksele koputamist ohuna eelseisvast ründest. Ründena ei ole vaadeldav sotsiaalselt tolereeritav käitumine, mis ei ületa tavasuhtluses esineda võivat ebamugavuse piiri. Õigusvastane on rünne, mis on vastuolus mõne õiguskorras eksisteeriva normiga (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-111-04).
  21. Kaitsja taotleb apellatsioonis S.L-i KarS § 263 p 1 järgi õigeksmõistmist. Arvestades apellatsioonis esitatud sellekohaseid väiteid, peab kohtukolleegium esmalt vajalikuks selgitada oma seisukohta alljärgnevas. Kohtu seisukoht, et Linnamäe tee 45 trepikoja
  22. korruse trepimade, s.o. suure elumaja trepikoda on käsitletav avaliku kohana, kuna sinna on juurdepääs õigusrikkujaga isiklikult mitteseotud kolmandatel isikutel, s.o. eelkõige teistel sellel korrusel asuvate korterite elanikel, on küll õige, kuid vägivallategude kvalifitseerimiseks avaliku korra rikkumisena tuleb lisaks vägivalla tarvitamisele tuvastada, et sellega häiriti juhuslike, asjasse mittepuutuvate isikute rahu. Maakohus leidis, et J. M 14.01.2011 kaasas olnud televisiooni võttegrupp, kellel ei olnud ei J. M ega S.L-iga mingeid isiklikke suhteid, olid antud olukorras asjasse mittepuutuvad isikud. Kohtukolleegium maakohtu selle tõdemusega nõustuda ei saa. Riigikohus on otsuse nr 3-1-1-24-07 p-s 6 asunud seisukohale, et avaliku korra rikkumisest saab üldjuhul rääkida siis, kui koosseisupärane tegu pannakse toime avalikus kohas, kuhu on juurdepääsuvõimalus piiramatul 4 hulgal isikutel. Kohtupraktikas on siiski aktsepteeritud ka võimalust, et avaliku korra rikkumist saab toime panna mujal kui avalikus kohas, isegi isiku kodus (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-89-96 - RT III 1996, 25, 334). Avaliku korra rikkumise toimepanemise võimalikkust on kohtupraktikas mööndud ka nt vanglas või tellimust täitvas taksos, millesse samuti puudub juurdepääs määratlemata hulgal isikutel (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjas nr 3-1-1-28-02 - RT III 2002, 12, 129, p 9 ja asjas nr 3-1-1-32-96 - RT III 1996, 12, 167). Käesoleval juhul pani S.L vägivallateod toime J. M poolt kaasa kutsutud televisiooni võttegrupi liikmete suhtes. Selleks, et kvalifitseerida asetleidnud vägivallategusid avaliku korra rikkumisena, tuleb lisaks vägivalla tarvitamisele tuvastada, et sellega häiriti juhuslike, asjasse mittepuutuvate isikute rahu või et teo järelmid ulatusid avalikku kohta ja kahjustasid seeläbi avalikku korda (vt Riigikohtus on otsus nr 3-1-1-102-03 - RT III 2003, 27, 277, p 9). Midagi niisugust kriminaalasja arutamisel aga välja selgitatud ei ole. Sisuliselt on maakohus tuvastanud üksnes olmelist laadi isikliku konflikti. Kahtlemata häiris S.L-i poolt J. M isikliku konflikti lahendamine vägivalla kasutamisega asjassepuutumatuid isikuid, s.o kannatanuid P. V, J. T ja O. M, kuid see asjaolu iseenesest ei anna kohtukolleegiumi arvates veel alust kvalifitseerida vägivallategu avaliku korra rikkumisena, sest J. M kutsel temaga kaasa tulnud televisiooni võttegrupi liikmeid ei saa üldjuhul võrdsustada avalikkusega. Riigikohtu praktikas on leitud, et mõne konflikti osapoolega ühes seltskonnas viibinud inimesi ei saa üldjuhul pidada kõrvalisteks, asjasse mittepuutuvateks isikuteks. Ka Riigikohus on otsuse nr 3-1-1-15-07 p-s 15 eelöeldut kinnitavalt leidnud, et konflikti olemus või siis selle lahendamise koht või viis peavad olema sellist laadi, et saaks rääkida mitte ainult isikuvastasest süüteost, vaid ka sellega kaasnenud avaliku korra raskest rikkumisest. Üksnes sellisel juhul ulatub KarS §-s 121 kirjeldatud teise inimese kehaline väärkohtlemine avaliku korra raske rikkumiseni KarS § 263 p 1 mõttes, neeldudes selles. Tulenevalt eelöeldust leiab kohtukolleegium, et S.L ei rikkunud vägivallaga avalikku korda ja temale KarS § 263 p 1 järgi avaliku korra raske rikkumisena süüks arvatud kuritegu tuleb ümber kvalifitseerida kehalise väärkohtlemisena KarS § 121 järgi. Maakohtu otsusest ei nähtu, millistel põhjustel peaks käesolevas asjas erandkorras lugema koos S.L-iga ja J. M Linnamäe tee 45 maja trepikoja
  23. korruse trepimademel viibinud televisiooni võttegrupi liikmeid täiesti kõrvalisteks ja asjasse mittepuutuvateks isikuteks. Nagu eelpool märgitud, on kohtukolleegium seisukohal, et S.L-i tegevus tuleb kvalifitseerida KarS § 121 järgi e. tema süüdimõistmise osas KarS § 263 p1 järgi kuulub kohtuotsus tühistamisele.
  24. Puutuvalt apellatsiooni väidetesse J.L KarS § 120 järgi õigeks mõistmiseks märgib kohtukolleegium järgmist. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-17-03 märkinud, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva põhjaliku tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks J.L-ile inkrimineeritud kuriteokooseisu objektiivse külje osas. Ka on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-85-00 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav ja kohtu põhjendused peavad olema veenvad. Vaidlustatud otsus vastab oma motiveerituselt täielikult Riigikohtu seisukohale ning maakohtu põhjendused kuriteo faktiliste asjaolude osas on ammendavad. Kohtukolleegium nendib, et KrMS § 61 lg 2 alusel on kohus hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohus on põhjendanud, miks ta süüdistatava J.L talle esitatud süüdistuses süüdi tunnistab. Kohtukolleegiumil puudub alus neid tõendeid teisiti hinnata. Esitatud apellatsioonis korratakse samu 5 väiteid, mida süüdistatav ja kaitsja esitasid esimese astme kohtuistungil ning millele kohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes vaidlustatud otsuse põhjenduste ja järeldustega süüteokoosseisu objektiivse külje osas, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks korrata ning lisab üksnes järgmist. Kaitsja etteheide, et J.L verbaalne ähvardus ei saanud olla piisavalt veenev, et kannatanud võinuksid põhjendatult arvata selle täideviimist ning kannatanute ütlustest nähtuvalt ei saanudki nad aru, milles ähvardus seisnes, on kohatu ega tulene asja materjalidest. Kohtuistungi protokollist (kohtutoimiku lk 128-145) nähtuvalt pidasid kõik kannatanud (J. M, P. V, O. M ja J. T) üheselt J.L käes olevat püstolitaolist eset päris relvaks, tundes tekkinud konflikti arvestades hirmu ja ohtu oma elule. Kanatanu J. M ütlustest nähtub, et J.L lubas kõiki, kes püüavad sinna korterisse minna, sellest püstolist jalgadesse tulistada. Kannatanu J. T ütluste kohaselt oli J.L suunanud enda käes oleva ehtsa relva ka tema suunas. Kuigi kannatanu O. M vene keelest aru ei saanud, tundis ka tema J.L käes olevat relva nähes hirmu. Kaitsja seisukoht, et keegi kannatanutest ei tundnud tõelist hirmu, nagu süüdistuses väidetud, on seega paljasõnaline. Kohtukolleegium nõustub erinevalt kaitsjast maakohtu seisukohaga selles, et kannatanute ütlusi tuleb pidada tõesteks, ilma neis kahtlemata. On selge, et verbaalne ähvardamine relvataolise esemega isiku suhtes, kes peab seda ehtsaks relvaks, tekitab selles isikus hirmu ja teadmise, et sellega seatakse reaalselt ohtu tema elu ja tervis. Kohtukolleegium nõustub maakohtu argumentidega selle kohta, et J.L poolt oli kannatanute suhtes tegemist veenva ähvardusega ja kannatanutel oli alust karta selle täideviimist. Kannatanud pidasid J.L tulistamisähvardust jalgadesse nende suhtes reaalseks ja seega on J.L käitumises täidetud kõik KarS § 120 koosseisu tunnused. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsus J.L süüdimõistmises ja karistamises KarS § 120 järgi tuleb jätta muutmata. J.L-ile mõistetud karistus on kooskõlas temale inkrimineeritud teoga.
  25. Kohtukolleegium ei pea võimalikuks S.L-ile mõistetud karistust kergendada, nagu kaitsja seda soovib, tulenevalt asjaolust, et S.L-i ema on äärmiselt haige ning vajab südamehaiguse tõttu hoolt ja jälgimist, mis on pereliikmetest jõukohane ainult süüdistatavale. Alust karistuse kergendamiseks ei anna kohtukolleegiumi arvates ka asjaolu, et S.L on pere ainus ülalpidaja ning tulenevalt J.L tuvastatud töövõime kaotusest vajab ka tema abikaasa hoolt ja tuge. Kuigi eriosa koosseisu sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud. Käesoleval juhul pani varem ühel korral kriminaalkorras karistatud S.L teise inimese kehalise väärkohtlemise toime katseajal, olles Harju Maakohtu 6.09.2010 otsusega karistatud KarS § 418 lg 1 järgi 6 kuulise vangistusega tingimisi 1 aasta ja 6 kuulise katseajaga. Süüdistataval legaalse sissetuleku puudumine välistab tema karistamise rahalise karistusega. Käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on S.L jätnud tasumata J. M korteriüüri, samuti on tal tasumata talle väärtegude toimepanemise eest mõistetud rahatrahvid. Seega jääks rahalise karistuse mõistmise korral karistus reaalselt täitmata, mistõttu ei täidaks mõistetud karistus oma eesmärke ning oleks raskendatud ka kannatanule tekitatud varalise kahju hüvitamine. Neid asjaolusid võttis maakohus S.L-ile karistust mõistes ka arvesse ja leidis, et toimepandud teo tehiolud ja süüdistatava isik ei jäta muud võimalust, kui karistada teda lühiajalise vangistusega sanktsiooni miinimummäära lähedal. Põhjendatult on maakohus viidanud ka süüdistatava isikule, kes pani uue kuriteo toime kõigest neli kuud peale kohtuotsust, millega jäeti talle karistuseks mõistetud vangistus tingimuslikult täitmisele pööramata. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohtu seisukoht piisavalt põhjendatud ja puudub alus rahuldada apellandi taotlust süüdistatava karistuse kergendamiseks. 6 Alust mõistetud karistust kergendamiseks ei anna ka süüdistatava teo ümberkvalifitseerimine KarS § 121 järgi. Mõistetud karistus jääb alla sanktsiooni keskmist määra ning arvestades süü suurust ja toimepandud tegu, tuleb S.L-ile maakohtu otsusega mõistetud karistus jätta muutmata.
  26. Tuginedes eeltoodule ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4 ning § 340 lg 2 p-st 3 tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse osaliselt, s.o S.L-i süüditunnistamises KarS § 263 p 1 järgi ja teeb uue otsuse, millega ei raskenda süüdistatava olukorda. Kohtukolleegium tunnistab S.L-i süüdi KarS § 121 järgi. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsus muutmata. Urmas Reinola Sten Lind Malle Preimer 7

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.