) § 30 lg 1 sätestab sihtkaitsevööndi mõistet, mis on kaitseala maa- või veeala seal väljakujunenud või kujundatavate looduslike ja poollooduslike koosluste säilitamiseks. Sihtkaitsevööndis asuvaid loodusvarasid ei arvestata tarbimisvarudena.
lg 2 p 5 kohaselt kui kaitse-eeskirjaga ei sätestata teisiti, on sihtkaitsevööndis keelatud sõiduki, maastikusõiduki või ujuvvahendiga sõitmine.
lg 2 p 5 puhul on tegemist blanketse õigusnormiga, mille sisustamiseks tuleb tuvastada konkreetse kaitse-eeskirja olemasolu, mis võib välistada isiku vastutust
Vabariigi Valitsuse 19.02.2015 määrusega nr 18 on kehtestatud Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskiri (eeskiri). Eeskirja viide nr 2 kohaselt kaitseala oli moodustatud Eesti NSV Ministrite Nõukogu
lg 1 sätestab, et kaitstava loodusobjekti kasutamis- või kaitsenõuete rikkumine on väärteokorras karistatav. Käesoleval juhul moodustab
lg 1 sätestatud rikkumise objektiivse koosseisu mootorrattaga sõitmine Suurekõrve sihtkaitsevööndis Loksa metskond 1 kvartal LK036 metsaeraldisel 19 väljaspool selleks ettenähtud laudteed. Objektiivse koosseisu välistaks järelevalveja päästetööde teostamine, kaitseala valitsemise ja kaitse korraldamisega seotud tegevuse teostamine ning kaitse-eeskirjaga lubatud, kaitseala valitseja nõusolekul teostataval tegevuse teostamine. Pooled ei vaidle selle üle, et väärteo objektiivne koosseis on täidetud, kuna puuduvad objektiivse koosseisu realiseerimist välistavad ülaltoodud faktilised asjaolud ning on tuvastatud karistatav tegu (mootorsõidukiga sõitmine). I.M puudus looduspargis mootorrattaga sõitmiseks kaitseala valitseja nõusolekut, ta ei tegelenud kaitseala valitsemise ja kaitse korraldamisega. Samuti ei teostanud I.M mingisuguseid järelevalve- ja päästetöid, vaid enda ütluste kohaselt sõitis mootorrattaga meelelahutuslikul eesmärgil. Riigikohtu praktika kohaselt ei pea teo toimepanemise aeg olema tuvastatud sekundi või minuti täpsusega ja asjaoludest lähtuvalt võib olla see määratletav ka ajavahemikuna, sõltuvalt teo tehioludest (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-111-10 p. 7). Menetlusalune isik tunnistas, et väärtegu oli toime pandud 22.10.2016. Tunnistaja Aivar Kruup ütluste kohaselt Youtube’s avaldatud video nime kohaselt sõit toimus 22.10.2016. Eeltoodu alusel kohus leiab, et on tuvastatud väärteo toimepanemise aeg 22.10.2016. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvalt asub Pikanõmme vaatetorn Harjumaal Kuusalu vallas Hara külas Lahemaa rahvuspargi Suurekõrve sihtkaitsevööndis Loksa metskond 1 metsaeraldisel 19, mis kuulub Lahemaa rahvuspargi kaitsealasse ja seal mootorsõidukiga liikumiseks tuleb juhinduda
-st ja Eeskirjas sätestatud reeglitest. Vaatlusprotokolliga on tuvastatud, et vaatetorni kõrval asub Aabla raba ja Majakivi-Pikanõmme loodusõpperada ja läheduses on laudteed. Vaatetorni täpsed koordinaadid on tuvastatud GPS seadme abil. Eeltoodu alusel loeb kohus tõendatuks, et youtube keskkonna aadressilt xxxx alla laaditud videosalvestisel on Pikanõmme vaatetorn, mis asub Suurekõrve sihtkaitsevööndis ning liikumine mootorsõidukitega on seal keelatud. Käesolevas väärteoasjas ei kuulu tuvastamisele, kas mootorratastega sõitmine laudteedel on võimalik, ilmselgelt Suurekõrve sihtkaitsevööndis asuvad laudteed ei olnud ette nähtud mootorratastega liikumiseks, vaid olid tehtud ainult jalakäijatele liikumiseks. Samas ei saa hinnata kohus ka seda, kas teistes videosalvestisel nähtuvates kohtades sõitmine oli lubatud, kuna need kohad ei olnud väärteomenetluse käigus kindlaks tehtud. Looduspargi kaitse eeskirja eesmärgiks on eelkõige säilitada olemasolev looduskeskkond võimalikult muutmatul kujul. Looduspark ei ole lõbusõitudeks, eriti sellisteks, nagu see videosalvestisest nähtub (puude ja võsa lõhkumine või kaitse all asuvatel liivaluidetel sõitmine). Seega on I.M täitnud
S § 15 lg 3 kohaselt väärteona on karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga, et I.M pani toime väärteo vähemalt kaudse tahtlusega, ta pidas võimalikuks oma tegevuse keelatust, kuid ikka otsustas rahvuspargis sõitmist jätkata, mis oli täielikult tema vaba tahe. Kaebuse esitaja ei astunud samme selleks, et kontrollida oma tegevuse lubatavust ja loobuda väärteo toimepanemisest. Kui isik esimest korda sattub kuhugi, lasub tal veelgi kõrgem kohustus veenduda selles, et seal viibimine on lubatud. Lahemaa rahvuspark oli loodud 1971 aastal, mistõttu ei ole eluliselt usutav, et selle olemasolust ei olnud kaebajale teada. Tänapäeval palju informatsiooni on võimalik kiiresti kätte saada nutiseadmete abil, näiteks sisestades vajaliku sõna Google otsingumootorisse. Oma kaebuses I.M märgib, et näinud ühtegi teavitustahvlit ja nad kogemata sattusid Lahemaa rahvuspargi Suurekõrve sihtkaitsevööndisse. Kaebaja ütluste kohaselt sai ta oma sõpradega kokku Kuusalu Alexela tankla juures, ja sealt edasi sõitsid Kuusalu vallas erinevates kohtades ringi. Videosalvestisest nähtub, et 4 mootorratturit ületavad kraave ja sõidavad metsas. Teavitustahvlid on kindlasti paigaldatud parklates ja teede juures, kus on lubatud liikuda. Sihtkaitsevööndis viibimisest annab märku ka see asjaolu, et maapinnasele on paigaldatud laudteed, mis on mõeldud liikumiseks jalakäijate. Kohtu hinnangul pidas menetlusalune isik täiesti tähtsusetuks loodusväärtuse säilitamist, teda ei huvitanud looduse mitmekesisuse ja maastikuilme säilitamine. Kaebuse esitaja käitumine ja sõidustiil on jäädvustatud videosalvestusel, mis kuidagi ei kinnita seda, et I.M või tema kaaslased muretsesid looduse pärast. Ka peale 22.10.2016 väärteo toimepanemist isikud ei saanud oma tegevuse keelatusest aru ja avaldasid (või andsid loa avaldada) video Youtube’s, mis kinnitab, et nad tundisid oma tegevuse üle uhkust, soovisid oma sõidustiili teistele näidata teistele. Väärteoasja arutamisel ja otsuse tegemisel on otsuse teinud ametiisik välja selgitanud kõik asjaolud, mida oli võimalik asjas kogutud materjalidega välja selgitada, menetlusõigust otsuse tegemisel rikutud ei ole: menetlusalusele isikule õigusi selgitati, menetlusaluse isikuna oli ta üle kuulatud, V™S § 150 loetletud väärteomenetlusõiguse olulisi rikkumisi ei ole tuvastatud. Väärtegu on õigesti kvalifitseeritud, selle on toime pannud menetlusalune isik I.M , õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. Karistusregistri väljavõte puudub, kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt I.M ei ole varasemalt sarnaste süütegude eest karistatud.
lõikes 1 sätestatu kohaselt on kaitstava loodusobjekti kasutamis- või kaitsenõuete rikkumise eest füüsilisele isikule karistuseks rahatrahv kuni 300 trahviühikut või arest. KarS § 47 lõikes 1 sätestatu kohaselt võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi 3 kuni 300 trahviühikut ning trahviühik on rahatrahvi baassumma, mille suurus on 4 eurot. Kohus hindab isiku süü suurust ehk karistamine on tegupõhine, samuti võetakse arvesse süüdlase isik, tagades karistamise eripreventiivseid eesmärke. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati I.M
lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 55 trahviühiku ulatuses, s.o 120 eurot. Eeltoodust nähtub, et menetleja on määranud põhikaristuse oluliselt alla
Kohtuvälise menetleja otsusest nähtuvalt on karistust kergendavaks asjaoluks puhtsüdamlik kahetsus, karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Kaebajale määratud karistuse hindamisel lähtub kohus KarS § 56 lg 1, mille kohaselt on karistamise aluseks isiku süü ning arvestada tuleb ka kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-58-13 on märgitud, et kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o. võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (Riigikohtu lahend 3-1-1-52-13, p 19). 5 Lähtudes I.M-i süü ulatusest – juhtis mootorratast Suurekõrve sihtkaitsevööndis, kus on mootorsõidukiga liikumine keelatud, ei ole kohtul põhjendatud alust I.M-ile kohtuvälise menetleja 09.03.2017.a üldmenetluse otsusega karistuseks mõistetud 55 trahviühiku rahatrahvi, s.o 220 euro, vähendamiseks, kuna karistus on juba niigi miinimumilähedane. Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Karistust kergendava asjaoluna kohtuvälise menetleja otsuses on välja toodud kahetsus (KarS § 57 p 3), seda arvestab ka kohus. Raskendavad asjaolud puuduvad. I.M-ile karistuse veelgi vähendamiseks kohtul põhjendatud alust ei ole. Karistuse määramisel tuleb lähtuda õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub selle alla ka loodusressursside säilitamine. I.M pani toime
lg 1 sätestatud väärteo vähemalt kaudse tahtlusega, sest ta juhtimisõigust omava isikuna pidi aru saama, et mitte igal pool on mootorsõidukiga liikumine lubatud. Lähtudes antud väärteo asjaoludest on ilmne, et isikud sõitsid mootorsõidukiga looduses ringi suvaliselt, pannes toime ka mõistmatuid tegusid (ronisid lagunenud Pikanõmme vaatetornile, sõitsid lagunenud sillal, metsateedel), mis viitab tahtlikule tegevusele. I.M on oma kaebuses märkinud, et tema elukaaslane on viimaseid kuid rase. See asjaolu oli kaebuse esitajale teada enne väärteo toimepanemist ning ei tekkinud ootamatult. Kohus leiab, et iga isik peab ise oma elu korraldama viisil, mis ei tingi teda karistamist ja hoolitsema, et tema enda käitumise tõttu ei halveneks senini väljakujunenud elulaad. Õiguskorra kaitsmise huvides ning ka eri- ning üldpreventiivsetel kaalutlustel ei kuulu I.M-ile karistuseks mõistetud rahatrahv vähendamisele. Kuna I.M kehtivaid karistusi samalaadsete süütegude eest ei ole, on eeldatav, et käesolevas väärteoasjas talle karistuseks mõistetud 55 trahviühikut rahatrahvi, ehk 220 eurot, on piisav ja küllaldane rahasumma, mõjutamaks teda edasiselt õiguskuulekalt käituma ning hoidumaks uute analoogsete rikkumiste toimepanemisest. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes V™S § 132 p 1 jätab kohus kaebuse rahuldamata ja Keskkonnainspektsiooni Harjumaa Büroo 09.03.2017 otsus väärteoasjas nr 940017000091 – muutmata. Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.