KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 1. juuli 2013 (kirjalikus menetluses) Väärteoasja number 4-12-4688 Kohtukoosseis Mati Kartau Väärteoasi O.E liik

§ 242lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 19.

aprilli 2013 otsus Apellatsiooni esitaja Menetlusalune isik O.E (isikukood: XXX). Elukoht: XXXX Vandeadvokaat Indrek Sirk Kaitsja Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuur Esindaja vanemväärteomenetleja Vallo Tõnuvere RESOLUTSIOON Juhindudes V™S §-dest 145 lg 1 ja 147 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu

1. aprilli 2013 otsus väärteoasjas nr 4-12-4688 muutmata ja O.E apellatsioon rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsus on tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis
2. juulil
3. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
4. juulist
5. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool V™S §-des 155-156 ettenähtud korras esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
6. juulist
7. Asjaolud ja menetluse käik
8. Tartu Maakohtu 19.04.2013 otsusega tunnistati O.E süüdi LS §

§ 242

lg 1 järgi ning talle mõisteti karistuseks neli päeva aresti, mis pööratakse täitmisele kohtuotsuse jõustumisel. Karistuse kandmise aega hakatakse arvestama alates aresti paigutamine ajast. LS § 227 lg 5 p 2 alusel lisakaristusena võeti O.E-lt kolmeks kuuks mootorsõiduki juhtimisõigus.

1. Väärteoprotokolli kohaselt rikkumine seisnes selles, et O.E 29.08.2012, kell 09:08 Tartumaal, Kambja vallas, Tatra-Otepää-Sangaste mnt
2. kilomeetril juhtis mootorsõidukit kiirusega 135+/-4 km/h, millega ületas suurimat lubatud kiirust mitte vähem kui 41 km/h. Juhil ei olnud kontrollijale esitamiseks isikut tõendavat dokumenti ega juhiluba. O.E eeltooduga rikkus LS § 15 lg 1 p 1 ja § 88 lg 1, 2 nõudeid, mis on kvalifitseeritav LS §

§ 242lg 1 järgi.

Esimese astme kohtu otsuse sisu 3. Kohus, hinnates kohtuistungil uuritud tõendeid kogumis, asus seisukohale, et O.E poolt 29.08.2012 kell 09.08 LS § 15 lg 1 p 1 ja § 88 lg 1, 2 nõuete rikkumine ning seega LS §

§ 242lg 1 sätestatud väärtegude toimepanemine on täielikult tõendamist leidnud.

Kohus, osundades asjakohastele liiklusseaduse sätetele, põhistas otsust järgmiselt. 3.1 Liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli kohaselt mõõtis liikluspolitseinik A.V. 29.08.2012 kell 09.08 O.E juhitud mootorsõidukit Audi A3 (reg märk XXX), mis liikus kiirusega 135 +/-4 km/h teel, kus lubatud sõidukiirus on 90 km/h, millega ületas mõõdetaval teelõigul lubatud sõidukiirust mitte vähem, kui 41 km/h. Mõõdetav mootorsõiduk liikus 1 sõidurajal. Mõõtmine on toimunud seistes. Juhile näidati seadme tabloole fikseeritud näitu, mille kohta ta on andnud allkirja, et talle tutvustati 29.08.2012 liikusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli. Mõõtmisel kasutati kiirusmõõteseade JLS 46 Stalker II MDR AS004116 (taatlustunnistuse nr TTRSS-12/00097). Seadet testiti mõõtmise päeval 29.08.2012 kell 06.45 ning seade oli töökorras, samuti kell 09.08 rikkumise tuvastamise ajal. Seega on taadeldud mõõtevahendi mõõtetulemuse jälgitavus tõendav, st on olemas kindlus mõõtetulemuse õigsusest ning mõõteseadme kasutamise tulemusel saadud tõendite usaldusväärsusest. 3.2 Väärteoasjas on menetlusaluse isiku ütluste ja dokumentaalsete tõenditega tõendatud, et O.E ei olnud 29.08.2012 sõidukit juhtides kaasas juhiluba ega isikut tõendavat dokumenti, mida menetlusalune isik ka tunnistab. Küll aga eitab O.E kiiruse ületamist ja kinnitab, et sõitis kiirusega 90-102 km/h. Need ütlused on vastuolus tunnistaja A.V. ütlustega, kes kinnitas kohtus, et tema poolt mõõdetud kiirust ületanud sõiduk oli luukpäraga Audi A3 ning jälitamisel peeti kinni just seesama Audi A

1. Tunnistaja lisas, et kuigi auto numbrit ta mõõtmise ajal ei näinud, nägid nad automarki, mudelit ja värvi. Samuti kinnitas tunnistaja, et kui nad autosse istusid, oli kiirust ületanud sõiduk kogu aeg näha ja teisi sõidukeid ei olnud ning tal oli mõõtmise hetkel ja sõiduki jälitamise ajal kogu aeg silmside sama Audi 3-ga. 3.3 Kohus leidis, et kirjalikud tõendid, mõõtmissituatsiooni ja -koha kirjeldus ning tunnistaja A.V. ütlused kogumis viitavad üheselt sellele, et mõõtmiskohas mõõdeti just menetlusaluse isiku juhitud sõiduki kiirust. Menetlusalune isik ja tema kaitsja ei ole kohtuistungil esitanud selliseid tõendeid, mis kinnitaksid vastupidist, s.o asjaolu, et politseinike poolt 29.08.2012 kell 09.08 mõõdetud sõiduk ei olnud O.E juhitud sõiduk. Kohus nõustus kaitsja väitega, et menetlusalune isik ei pea enda süütust tõendama, kuid olukorras, kus on fikseeritud Audi A3 poolt kiiruse ületamine 135+/-4 km/h ja mõni minut hiljem on täpselt samasuguse välimusega Audi A3 kinni peetud, peab O.E vastustusest vabanemiseks esitama ümberlükkamatud tõendid selle kohta, et mõõdetud sõiduk ei olnud tema juhitud sõiduk, s.o viitama konkreetselt mõnele sarnasele sõidukile, mis oleks saanud täpselt samal ajal ja kohas kiirust ületades märkamatuks jääda. O.E ei ole seda teinud, vaid on järjepidevalt kinnitanud, et tema sõidukiirus oli 100 km/h piires. Hinnates kogumis tõendeid ja menetlusaluse isiku ütlusi, leidis kohus, et O.E ütlused on paljasõnalised, ei vasta asjas kindlaks tehtud tegelikule olukorrale ja on kantud soovist vabaneda vastutusest. 2 3.4 Arvestades asjaoluga, et liiklus oli hõre, mida kinnitasid nii menetlusalune isik kui kohtus üle kuulatud tunnistajad A.V. ja A.T. , ning sellega, et liikluspolitseiniku puhul oli tegemist kogenud kiirusemõõtjaga, kes on harjunud erinevaid sõidukeid jälgima ja jälitama, on välistatud võimalus, et kiirust ületanud Audi A3 ei olnud kinni peetud Audi A3, s.o O.E sõiduk. Seda kinnitavad ka sündmuskohast tehtud fotod ja Maa-ameti kaardi väljatrükk, milledelt nähtub, et politseisõiduki asukohast vasakul pool ei olnud nähtavus millegagi piiratud ning vasakule jääv osa maanteest, millel liikuvate sõidukite kiirust mõõdeti, oli politseinikele näha ühtlase pika sirgena ca 1 km pikkuses. Kuigi politseisõiduki asukoha ja Audi kinnipidamise asukoha vahelisel teelõigul on mitmeid ristmikke ja mõneks hetkeks võis jälitamisel tõepoolest ka silmside Audiga katkeda, ei tähenda see, et politseisõidukis olnud politseinikele oleksid jäänud märkamata teised teel liikunud sõidukid, kui neid oleks olnud. A.V. ütluste kohaselt ei olnud mõõtmise hetkel teel teisi sõidukeid ning silmside mõõdetud sõidukiga ei katkenud. Kuna teisi sõidukeid peateel ei olnud, sai politseisõiduk viivituseta sõita välja peateele, et Audile järele sõita. Seega politsei poolt kinni peetud sõiduk sai olla vaid O.E juhitud Audi A
2. 3.5 Kohus ei nõustunud kaitsja väitega, et kiirusemõõtmist teostanud politseiametnik A.V. kohtus tunnistajana ülekuulamine ei ole lubatud. Osundades Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-69-05, sedastas kohus, et väärteoprotokolli koostas antud asjas teine mõõtmisel osalenud politseinik T. Säälik. Antud juhul on kohus politseiametniku A.V. tunnistajana üle kuulanud, et kontrollida kiiruse mõõtmise korra läbiviimise asjaolusid ning seega on tema ülekuulamine lubatud ja põhjendatud. 3.6 Kohus, arvestades KarS § 56 lg 1, LS § 242 lg 1, §

lg 5 p 2 sätteid ning kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, leidis, et O.E tuleb karistada arestiga 4 päeva ning juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. O.E väärteokaristuse õiendist nähtuvalt on teda varem väärtegude eest korduvalt karistatud, viimati 24.02.2012 LS § 227 lg 1 järgi. Kohus leidis, et lähtudes O.E rikkumise astmest ja varasemate trahvide tasumata jätmisest, on põhjendatud teda karistada arestiga. O.E ületas sõidukiirust mitte vähem kui 41 km/h, s.o LS § 227 lõikes 3 sätestatud rikkumise alammääras. Kohus pidas otstarbekaks määrata karistuseks aresti sanktsiooni alammäära lähedal, s.o 4 ööpäeva ja LS § 227 lg 5 p 2 järgi kohaldada lisakaristuseks sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine 3 kuuks. Kohus asus seisukohale, et kui isiku käitumises tuvastatakse juba LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo koosseis ja väärtegu on toime pandud maanteel, millel võib esineda suur liikluskoormus, siis on selline juht liikluses teadlikult ja tahtlikult ohtlik, mistõttu on sellise juhi puhul lisakaristuse kohaldamine õigustatud. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu

1. O.E taotleb õigeksmõistmist LS § 227 lg 3 osas. O.E palub apellatsioonikohtul arvestada ka tema kaitsja I. Sirki 12.09.2012 esitatud vastulauset, apellandi enda põhiargumendid on järgmised. 4.1 Menetlusalune isik ei pea oma süütust tõestama. Sellele vaatamata on maakohus leidnud, et O.E peab vastutusest vabanemiseks esitama ümberlükkamatud tõendid selle kohta, et ta ei juhtinud mõõdetud sõidukit. Sama mõttekäigu loogikat kasutades võib O.E väita, et liiklusjärelevalvel ei olnud samuti ühtegi ümberlükkamatut tõendit, et antud ajal ja kohas liikus just tema Audi A
2. Enamgi veel – A.V. tunnistab kaudselt, et sama Audi A3, mille kiirust ta mõõtis, liikus enamuse tema vaateväljas olnud ajast kiirusega 90 km/h. Nii A.V. kui kohus pole viidanud ühelegi konkreetsele tõendile, mis sellist käitumist selgitaks. Selgusetuks jääb, miks pidi liikleja järsult keset põldu kiirust vähendama. Samuti jääb kogenud kiirusmõõtjast kummaline mulje, kui ta mäletab täpselt, et ei saanud eksida poole kilomeetri kauguselt nähtud Audi A3 suhtes, kuid ei mäleta, kas tookord olid tema ametisõidukis kaamerad, kas need töötasid ja kas ta sõitis eraldusvärvidega või eraldusvärvideta politseiautos. 3 4.2 O.E ei nõustu kohtu väitega tema ütluste paljasõnalisusest. Sõidukis istus kaasreisijana kaks isikut, kellest A.T. andis tunnistajana ka ütlusi. Teise kaassõitja ütlused jäid andmata apellandist mitteolenevatel põhjustel. A.T. tunnistas, et apellant sõitis kiirusega 90-100 km/h, samuti seda, et liiklus oli hõre, seega ei saa M. O.E ütlusi sugugi paljasõnalisteks pidada, kuna vähemalt üks tunnistaja on tema sõnu kinnitanud. 4.3 O.E märgib, et A.V. on asjast huvitatud isik, kelle tunnistustel ei saa olla objektiivset kaalu. Kuigi ka apellant ise on asjast huvitatud isik, ei saa seda öelda A.T. kohta, kelle ütlusi kohus tõendina ei arvestanud. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta eelistab A.V. ütlusi tunnistaja A.T. ja apellandi omadele. 4.4 A.V. , võttes vastu otsuse mõõta kiirust varitsedes põõsastikus, pidi teadvustama, et ei tema enda ega liiklejate taju toimuvast ei saa olla nii objektiivne kui tavapärase liiklusjärelevalve korral. Seetõttu olnuks korrektne kasutada eritehnikat arusaamatuste vältimiseks. 4.5 Apellant on veendunud, et liikus teelõigul kiirusega 90-100 km/h, kuigi kohtuotsusest võib jääda mulje, et ta ei jälginud spidomeetrit ja sõitis taju järgi. Ainult spidomeetrit jälgides ei suudaks juht jälgida liiklust. Taju järgi sõitmine tähendab seda, et juht tajub muutusi auto kiiruses või suunab tähelepanu korraks spidomeetrile, korrigeerides sõiduki kiirust. Nii sõidukijuhtimine apellandi puhul ka toimus. Kohus mõistet spidomeetri pidevast jälgimisest lahti ei defineerinud. O.E leiab, et kui 90-100 km/h vahel võib mitte tajuda kiiruse muutust, siis 90-135 km/h puhul see nii ei ole. Ka A.T. kinnitab, et sõiduki kiirus enne kinnipidamist oli kuskil 90-100 km/h vahel ning vastupidiselt A.V. tunnistustele, mingit järsku pidurdamist ei toimunud. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
3. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 19.04.2013 otsuses esitatud motiivid ja järeldused menetlusaluse isiku O.E poolt vaidlustatud LS § 15 lg 1 p 1 sätestatud rikkumise toimepanemise tõendatuse ning selle eest mõistetud karistuse liigi ja määra osas on põhjendatud ning asjakohased ning apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Vastavalt V™S §-le 153 lg 4 p 1 kui ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, ei pea ta maakohtu otsuse põhiosa asjaolusid oma kohtuotsuses kordama. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on motiveeritud ning kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on antud asjas läbi viinud igakülgse tõendite uurimise. Peeti mitu kohtuistungit, kuulati üle mõlema poole tunnistajad ning uuriti kirjalikke tõendeid (lk 18-21, 29-54). Seega on alusetu apellandi väide, et väärteo menetlemine pole toimunud päris erapooletult ning maakohus põhjendamatult on eelistanud kohtuvälise menetleja poolt esitatud tõendeid. Kohtuotsuses on üksikasjalikult välja toodud kõik maakohtus uuritud tõendid (lk 64-65 pöördel) ja seejärel on näidatud, miks ja millised tõendid kinnitavad O.E poolt sõidukiiruse ületamist lubatust rohkem kui 40 km/h (lk 65 pöördel-66). Ringkonnakohus leiab, et maakohtu järeldused tulenevad uuritud tõenditest. Liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokollist nähtub, et O.E poolt juhitava Audi A3 kiirust mõõdeti asulavälisel teel, valgel ajal, hea nähtavusega, kusjuures mõõdetav auto liikus teel üksinda ja tema kiirus oli 135 km/h (lk 4). Sellel protokollil puuduvad O.E vastuväited, kuid ta on need esitanud väärteoprotokollis, väites, et liikus 90-100 km/h (lk 3). 4 Väärteoprotokolli koostas T. Säälik (lk 3). Seega oli õigustatud tunnistajana üle kuulata teine politseinik, so A.V. , kes kohtuistungil kinnitas, et O.E ületas lubatud sõidukiirust rohkem kui 40 km/h (lk 20). Ringkonnakohus eeltoodu alusel nõustub maakohtu järeldusega, et kirjalikud tõendid, mõõtmissituatsiooni ja -koha kirjeldus ning tunnistaja A.V. ütlused kogumis viitavad üheselt sellele, et mõõtmiskohas mõõdeti just menetlusaluse isiku juhitud sõiduki kiirust. Apellatsioonis esitatud väited taanduvad veelkordsele tõendite hindamise taotlusele ja ei lükka eeltoodud järeldust ümber. Seega tuleb apellatsioon jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Mati Kartau Kohtunik 5