lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 75 trahviühiku ulatuses, s.o 300 eurot ja R.N karistamises
Kohtuväline menetleja: Maksu- ja Tolliamet. Menetlusest osa võtnud isikud Menetlusalune isik I: H.U , XXX, elukoht: XXX. Menetlusalune isik II: R.N, reg kood: XXX, asukoht: XXX, seaduslik esindaja: juhatuse liige H.U . RESOLUTSIOON Menetlusaluste isikute I ja II kaitsja: Toomas Pikamäe, Eversheds Ots & Co, Kentmanni 4/Sakala 10, Tallinn. Kirjalik menetlus V™S § 120 korras 1. Jätta H.U ja R.N kaitsja kaebus Maksu- ja Tolliameti kontrolliosakonna IV kontrollitalituse revident Valeri Kivi 19.10.2015 otsusele nr 930015001140 H.U karistamises
lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 75 trahviühiku ulatuses, s.o 300 eurot ja R.N karistamises
2. Jätta Maksu- ja Tolliameti kontrolliosakonna IV kontrollitalituse revident Valeri Kivi 19.10.2015 otsus nr 930015001140 H.U karistamises
lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 75 trahviühiku ulatuses, s.o 300 eurot ja R.N karistamises
lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 600 eurot muutmata ja tühistamata.
lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 75 trahviühiku ulatuses, s.o 300 eurot ja R.N karistati
lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 600 eurot, selles, et maksuhalduri korralduse täitmata jätmisega rikkusid llotrükk OÜ ja H.U
Otsusele esitas menetlusaluse isiku kaitsja alljärgneva kaebuse.
lõikes 1 sätestatud kaasaaitamiskohustust ning on pannud toime
7. Kohtuvälise menetleja 26.10.2015 üldmenetluses tehtud otsuses väärteoasjas nr 930015001140 (edaspidi Otsus) (Lisa 6) leiti, et R.N tegevus kvalifitseerub
Otsuses leiti samuti, et R.N seadusliku esindaja H.U tegevus kvalifitseerub
lõikes 2 sätestatud väärteo toimepanemises ning teda karistati rahatrahviga 600 eurot. R.N seaduslik esindaja H.U vaidlustab Otsust teda puudutavas osas, s.o. osas, milles H.U tunnistati süüdi
lõikes 1 sätestatud väärteo toimepanemises ning teda karistati rahatrahviga 300 eurot.
§-s 154 sätestatud väärteo koosseis. Selle sätte kohaselt on karistatav üksnes maksuhalduri tegevuse takistamine, mitte ebamõistlikult või võimatult lühikese täitmise tähtajaga korralduse täitmata jätmine. 12.4.Teiseks märgin, et menetlusaluste isikute hinnangul on Korraldus õigusvastane, mistõttu on see haldusasjas nr 3-15-1533 vaidlustatud. Kohtuotsust ei ole antud haldusasjas veel tehtud (vt lisad 3 ja 4), kuid menetlusalused isikud peavad kaebuse rahuldamist tõenäoliseks. 12.
lg 3 näeb ette, et maksuhaldur viib menetluse läbi võimalikult lihtsalt, kiirelt ja efektiivselt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi, järgides sealjuures haldusmenetluse üldpõhimõtteid ja tagades menetlusosaliste õiguste kaitse. 14.5. Allakirjutanu ei nõustu Otsuses toodu hinnanguga (vt Otsuse lk 7), et maksuhalduril oleks õigus nõuda samasuguseid dokumente uue menetluse raames. Juba maksuhalduri käsutuses olevate töölepingute ning pangakontode väljavõtete alusel oleks maksuhalduril olnud võimalik välja selgitada palgamaksude kohustuse ulatus ning selle põhjal kontrollida R.N palgamaksude tasumise õigsust. Seetõttu ei olnudki Korraldusega nõutav teave R.N palgamaksude tasumise kontrollimiseks vajalik. Järelikult ei ole maksumenetluse läbiviimine olnud
14.6. Mis puudutab pangakontode väljavõtteid, siis
lg 1 alusel on maksuhalduril õigus nõuda kolmandatelt isikutelt, sealhulgas krediidiasutustelt, teavet maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks. Sama paragrahvi
§-s 154 kirjeldatud teole, on põhjendatud väärteomenetluse lõpetamine otstarbekuse kaalutlusel V™S § 30 lg 1 p 1 ja § 132 p 3 alusel. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes väärteomenetluse seadustiku § 132 punktidest 2 ja 3: 1) Tühistada Maksu- ja Tolliameti 26.10.2015 kohtuvälise menetleja otsus „Kohtuvälise menetleja otsus üldmenetluses" väärteoasjas nr "930015001140 R.N puudutavas osas ja lõpetada vastavas osas väärteoasja menetlus V™S § 29 alusel. 2) Tühistada Maksu- ja Tolliameti 26.10.2015 kohtuvälise menetleja otsus „Kohtuvälise menetleja otsus üldmenetluses" väärteoasjas nr 930015001140 H.U't puudutavas osas ja lõpetada vastavas osas väärteoasja menetlus V™S § 29 alusel. 3) Hüvitada R.N-ile ja H.U'le menetluskulud (eeskätt kaitsjale makstud tasu), mille kohta esitame dokumendid täiendavalt. Kohtuvälise menetleja esindaja seisukoht Kohtuväline menetleja kaebust õigeks ei pea, kaebuses väljendatud seisukohtadega ei nõustu ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. 1.
Kaasaaitamiskohustuse täitmiseks peab maksukohustuslane teatama maksuhaldurile kõik temale teadaolevad asjaolud ja osalema aktiivselt nende tõendite kogumises, mis omavad või võivad omada maksustamise seisukohast tähendust. Kohtuväline menetleja rõhutab, et korraldus on täitmiseks kohustuslik ning kui korralduse saaja leiab, et korraldus ei ole õiguspärane, siis on tal võimalik esitada korralduse kehtetuks tunnistamiseks vaie või kaebus korralduse tühistamiseks. Korralduse vaidlustamine ei anna aga alust selle mittetäitmiseks või osaliseks täitmiseks. Antud korraldused on kuni kehtetuks tunnistamiseni või tühistamiseni täitmiseks kohustuslikud ning vastavalt
1.
§-st 56 tuleneb maksukohustuslase kaasaitamiskohustus. See tähendab, et maksumenetluses peab isik kaasa aitama nii tema maksukohustust vähendavate kui suurendavate asjaolude väljaselgitamisele ja tõendite kogumisele. Ilmselge, et kui maksumaksjal puuduks kohustus esitada maksuhaldurile maksusumma õigsuse kontrollimiseks vajalikke andmeid, oleks maksuhalduril väga raske saada teavet maksukohustuslase majandustehingute ehk maksuarvestuse aluste kohta. Tuleb arvestada sellega, et täielik ülevaade maksukohustuslase majandustegevusest ja raamatupidamisest on olemas vaid maksukohustuslasel endal. Kui maksukohustuslane ei peaks andma maksuhaldurile andmeid oma majandustegevuse ehk maksukohustust vähendavate ja suurendavate asjaolude kohta, oleks maksuhalduril väga keeruline kindlaks teha, kas isik on kõiki seaduse järgi tasumisele kuuluvaid makse tasunud. Selline olukord muudaks maksumenetluse ebaefektiivseks ja maksude maksmise sisuliselt vabatahtlikuks, mis omakorda avaldaks negatiivset mõju ettevõtjatest maksumaksjate omavahelisele konkurentsile ning riigi võimele osutada avalikke teenuseid.
lg 1 p-s 6 sätestatud enese mittesüüstamise õigus hõlmab võimalust keelduda kaasaaitamise kohustuse täitmisest siis, kui teabe andmine või tõendite esitamine tähendab enda või lähedase süüditunnistamist mõnes õigusrikkumises. Antud õigusnormist tuleb aru saada nii, et maksukohustuslane ei saa tugineda maksumenetluses enese mittesüüstamise privileegile eesmärgiga vältida tasumisele kuuluva maksu määramist, vaid üksnes siis, kui tõendite esitamine tähendaks enese või lähedase süüstamist väärteos või kuriteos. Samas Eesti kohtupraktika kohaselt ei saa maksumenetluses alati tugineda enese mittesüüstamise privileegile. Vastasel juhul muutub igasugune maksumenetlus mõttetuks. Et enese mittesüüstamise privileeg ei muudaks maksumenetlust sisutühjaks, on kohtud rõhutanud, et selle privileegi kasutamine maksumenetluses ei tohi olla maksukohustuslase suvaotsus ning et see ei anna isikule immuunsust maksuametniku toimingute ja nõuete ees (RK nr 3-1-1-25-02, EIÕK 10.09.2002 otsus asjas nr 76574/01, Allen vs. Ühendkuningriik). Laiaulatuslik õigus keelduda tõendite andmisest viiks olukorrani, kus isikul oleks õigustus keelduda igasugusest koostööst maksuhalduriga täiesti kontrollimatutel põhjustel, mis muudaks maksumenetluse efektiivse läbiviimise lõppastmes võimatuks (Tallinna Ringkonnakohtu 23.11.2011 otsus nr 3-10-3321). Seega ei saa
lg 1 p 6 anda 7 maksukohustuslasele õigust keelduda maksumenetluses kõikide ja ükskõik milliste tõendite esitamisest: maksukohustuslasel tuleb põhjendada oma soovi kasutada enese mittesüüstamise privileegi ning see põhistus peab olema kontrollitav (Tallinna Ringkonnakohtu 23.11.2011 otsus nr 3-10-3321, RK nr 3-1-1-39-05). Arvestades ülaltoodut juhib kohtuväline menetleja kohtu tähelepanu sellele, et kriminaalmenetlust nr 15930000041 pole alustatud mitte R.N või H.U suhtes, vaid endise R.N juhatuse liikme ja raamatupidaja suhtes. Samuti ei põhjendanud menetlusalused isikud maksuhaldurile korraldusega nõutud dokumentide esitamisest keeldumist enese mittesüüsatamise privileegiga. Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-47-07 tuleneb, et isik peab teavitama maksuhaldurit enese mittesüüstamise privileegi kasutamisest, vastasel juhul ei pea sellega arvestama. 1.4. Maksuhalduri tegevuse takistamine Kaitsja on seisukohal, et menetlusalused isikud ei ole maksuhalduri tegevust takistanud. Kohtuväline menetleja ei nõustu kaitsjaga ning selgitab, et antud väärteomenetluse käigus on tuvastatud
lg-tes 1 ja 2 sätestatud süüteokoosseisude realiseerimist nii objektiivsetel kui ka subjektiivsetel tunnustel. On tõendamist leidnud, et tegemist on õiguspärase kehtiva korraldusega. Kuna korraldust ei olnud selle täitmise kohustuse ajaks ka kehtetuks tunnistatud ega tühistatud, siis oli korralduse täitmine R.N jaoks täies osas kohustuslik. Samuti on tõendatud, et korraldusega nõutud dokumendid on menetlusaluste isikute poolt tähtpäevaks esitamata ning seetõttu oli ilmselgelt takistatud ka maksuhalduri tegevust (on takistatud üksikjuhtumi kontrolli läbiviimist, mis hõlmab käibemaksu, töötasult või muudelt töötajatele tehtud väljamaksetelt arvestatud ja kinnipeetud tulumaksu, töötasult või muudelt töötajatele tehtud väljamaksetelt arvestatud sotsiaalmaksu ning kohustusliku kogumispensioni- ja tööstuskindlustusemaksete arvestamise, kinnipidamise ja tasumise õigsuse kontrolli). 1.
lg 1 sätestab väärteokorras vastutuse maksuhalduri korralduse täitmata jätmise eest füüsilisele isikule ja
Kõigepealt analüüsibki kohus, kas MTA korraldus jäeti menetlusaluse isiku poolt täitmata, kas korraldus on õiguspärane, kas menetlusalused isikud, s.o nii füüsiline kui juriidiline isik olid kohustatud korraldust täitma ning seejärel, kas esineb mõni
sätestatud õiguslik alus teabe andmisest ja tõendite esitamisest keeldumiseks kaebuses märgitud alustel. Väärteotoimiku materjalide kohaselt karistati 19.10.2015 a. Maksu- ja Tolliameti otsusega nr 930015001140 nii H.U, kes on R.N juhatuse liige, s.o esindusõiguslik isik, kui R.N maksuhalduri korralduse nr 12.2-3/031259-1 täitmata jätmise eest. Korraldusega kohustati R.N, juhul kui dokumente ei ole võimalik kohapeal vaatluse käigus esitada, esitada need hiljemalt 6. aprilliks 2015 perioodil jaanuar 2014 kuni veebruar 2015 toimunud majandustehingute kohta. Kohus juhib tähelepanu
lg-le 1, mille kohaselt on maksuhalduril õigus maksukohustuslaselt või tema esindajalt saada suulist või kirjalikku teavet maksumenetluses tähendust omavate asjaolude väljaselgitamiseks. Samuti on maksuhalduril õigus nõuda maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks maksukohustuslaselt tema valduses olevate dokumentide esitamist (
Korraldusega nõuti R.N dokumentide (kõik töötajatele tehtud väljamaksetelt tulu- ja sotsiaalmaksu ning töötuskindlustuse ja kohustusliku kogumispensioni maksete arvestamise, kinni pidamise ja tasumise õigsuse kontrollimiseks vajalikud dokumendid maksustamisperioodide jaanuar 2014 kuni veebruar 2015 kohta, s.h pearaamat, pangakontod, töölepingud jne) esitamist hiljemalt 06.04.2015 Maksu- ja Tolliameti aadressil Lõõtsa 8a, Tallinn. Samuti nähtub 30.03.2015 koostatud korraldusest, et 30.03.2015 toimus R.N tegevuskoha vaatlus ning R.N on korralduse kätte saanud ning selle on Inna Rumm 30.03.2015 ka allkirjastanud. Seega on korraldus R.N-ile ka teatavaks tehtud 30.03.
Kõigest eeltoodust tuleneb üheselt, et R.N jättis Maksu- ja Tolliameti korralduse nr 12.2-3/031259-1 täitmata, s.t ei edastanud korralduses nõutud dokumente ettenähtud ajaks, s.o ei 06.04.2015 ega ka 13.04.2015. Edasi on kaebuses esitatud seisukoht selle kohta, et kuna korraldus ei ole õiguspärane ja kuna sellekohane kaebus on esitatud ka halduskohtusse, siis korraldus ei kuulu täitmisele ja väärteootsus on alusetu. Selline kaebuses toodud seisukoht ei ole kohtu arvates põhjendatud ning kehtivates seadustes puudub alus korralduse täitmata jätmiseks mõne lubatavusklausli alusel. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Haldusaktis peavad sisalduma: maksuhalduri nimetus ja aadress; haldusakti koostanud ametniku ees- ja perekonnanimi ning ametikoht; haldusakti andmise kuupäev; haldusakti adressaadi nimi ja aadress; haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus; haldusaktiga tehtav ettekirjutus või haldusakti andja otsustus; haldusakti täitmise tähtaeg; muud seadusega sätestatud andmed (
46 lg 3). Antud juhul vastab korraldus kõigile seaduses sätestatud vorminõuetele ning selles osas ka vaidlusi ei ole. Seega on MTA korralduse näol tegemist kehtiva haldusaktiga. Kehtiva haldusakti resolutiivosa, s.o haldusaktiga kindlaksmääratavaid õigusi ja kohustusi sisaldav osa on kohustuslik aga igaühele (HMS § 60 lg 2). Haldusakti muudel osadel, sealhulgas haldusakti põhjenduses tuvastatud asjaoludel on iseseisev õiguslik tähendus ainult seaduses sätestatud juhtudel. Kohus juhib tähelepanu ka HMS § 61 lg-le 2, mis sätestab selgelt, et haldusakt kehtib kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Seega, kuna antud juhul ei ole haldusakti kehtetuks tunnistatud, selle kehtivusaeg ei ole lõppenud ega kohustust ei ole täidetud, siis seni on tegemist kehtiva haldusaktiga ning menetlusalusel isikul puudub seaduslik alus korralduse täitmata jätmiseks. Siinkohal juhib kohus tähelepanu ka vaidemenetluse analoogiale, s.t et ka vaidemenetluses ei 10 peata vaide esitamine üldjuhul vaidlustatava haldusakti täitmist (
), kui ei esine
Käesoleval juhul haldusakti täitmist peatavaid aluseid ei esinenud. Korraldust ei ole lubatud jätta täitmata vaid seetõttu, et selle õiguspärasust on vaidlustatud. Juhul, kui ei esine
lg 2 ja 3 aluseid ning vaiet lahendav haldusorgan ei ole HMS § 81 alusel haldusakti täitmist peatanud, kuulub haldusakt (korraldus) ka selle vaidlustamise korral täitmisele. Kui isik soovinuks haldusakti täitmist peatada kohtuvaidluse ajaks, siis selliseks võimaluseks on halduskohtupidamise seadustik ette näinud §-s 249 sätestatud esialgse õiguskaitse. Seega kaebuse esitaja korraldust mitte täita soovides, oleks pidanud kasutama oma halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud õigust ning taotlema § 251 lg 1 p 1 sätestatud võimalust, mille kohaselt esialgse õiguskaitse määrusega võib peatada vaidlustatava haldusakti kehtivuse või täitmise. Seda kaebuse esitaja aga teinud ei ole. Kaebuse esitaja arvamus, millal oleks õiglane ja millal mitte korraldust täita, ei oma antud juhul õiguslikku tähendust. KarS § 14 lg 1 sätestatu kohaselt vastutab juriidiline isik seaduses sätestatud juhtudel teo eest, mis on toime pandud tema organi, selle liikme juhtivtöötaja või pädeva esindaja poolt juriidilise isiku huvides. Juriidilise isiku vastutusele võtmine ei välista süüteo toimepannud füüsilise isiku vastutusele võtmist (KarS § 14 lg 2). Kuna juriidiline isik kui õiguslik abstraktsioon saab tegutseda vaid füüsilise isiku kaudu, tuleb juriidilisele isikule omistatava süüteo puhul karistusõigusliku vastutuse üldised eeldused tuvastada teo toime pannud füüsilise isiku käitumises. Juriidiline isik vastutab vaid siis, kui tema organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja käitumises esinevad kõik KarS § 2 lg 2 sätestatud elemendid, s.t peab olema näidatud, milline juhtivtöötaja või organ juriidilise isiku huvides koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo toime pani. Tegevusetusdelikti puhul peab teokirjeldusest nähtuma konkreetse füüsilise isiku kohustus nõutava teo tegemiseks, nõutav tegu, mille ta tegemata jättis, samuti see, millises vormis oli täidetud subjektiivne koosseis (Riigikohtu 26.09.2008. a otsus nr 3-1-1-43-08). Samuti peab olema tuvastatud, et koosseisupärane, õigusvastane ja süüline tegu on pandud toime juriidilise isiku huvides. Äriseadustiku (edaspidi ÄS) § 180 lg 1 sätestab, et juhatus on osaühingu juhtorgan, mis esindab ja juhib osaühingut. Juhatusel võib olla üks liige (juhataja) või mitu liiget ning ta peab olema teovõimeline füüsiline isik (ÄS § 180 lg 2). ÄS § 181 lg 1 kohaselt võib iga juhatuse liige esindada osaühingut kõikide tehingute tegemisel, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud, et juhatuse liikmed esindavad osaühingut mitmekesi või ühiselt. Kolmandate isikute suhtes kehtib ühine esindus ainult siis, kui see on kantud äriregistrisse. Juhatuse liige peab täitma oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega (ÄS § 187). Äriregistri teabesüsteemi andmetel on R.N ainsaks juhatuse liikmeks alates 20.06.2014 H.U . Kohtuväline menetleja on leidnud, et kuna R.N juhatuse liige H.U sai osaühingule väljastatud korralduse kätte, siis oli tal kohustus korralduses toodud kohustused tähtpäevaks, s.o nii 06.04.2015 kui 13.04.2015 täita. Korralduse täitmatajätmisega takistas H.U maksuhalduri tegevust. Käesoleval juhul oli korralduse adressaadiks R.N ning H.U , kui osaühingu seaduslikul esindajal, oli
lg 1 alusel kohustus tagada osaühingule adresseeritud korralduse tähtaegne ning täielik täitmine. Etteheidetavaks teoks, mille tegematajätmist H.U-le kui R.N juhatuse liikmele ette heidetakse, on maksuhalduri korralduse täitmata jätmine, s.o nõutud dokumentide esitamata jätmine. Kohtu hinnangul on antud rikkumise, s.o korralduse täitmata jätmise, objektiivne koosseis täidetud, kuivõrd eelnevalt on tuvastatud, et maksuhalduri õiguspärane korraldus saadi küll kätte, kuid jäeti osaühingu seadusliku esindaja poolt täitmata. Samuti nähtub väärteo asjaoludest, et H.U tegutses korralduse täitmata jätmisel R.N huvides, kuivõrd korralduse täitmine puudutab otseselt juriidilise isiku tegevust, s.t juriidilise isiku majandustegevusega seotud dokumente, samuti nõuaks see äriühingu poolset teatavat ressursikulu. 11 Kaebuses viidatakse ka enese mittesüüstamise privileegi rikkumisele kuna korraldusega soovitakse saada teavet selle kohta, et R.N aitaks kaasa enda süüstamisele ning esitaks maksuhaldurile süüdistuse koostamiseks vajalikku teavet. Tagamaks isikule PS § 22 lõikes 3 sätestatud enese ja lähedase mittesüüstamise õigust, on seadusandja andnud isikule
lg 1 punktiga 6 õiguse keelduda teabe andmisest ja tõendite esitamisest isikul küsimustes, millele vastamine tähendaks enda õigusrikkumises süüditunnistamist. Antud juhul kaebuse esitaja ei ole korraldust kätte saades või korralduse peale vaiet esitades maksuhaldurile avaldanud, et ta on tõendite esitamisest keeldunud
Kui isik soovib enese mittesüüstamise privileegile tugineda, siis esmane nõue on sellest ka korralduse tegijale õigeaegselt teada anda. Antud juhul menetlusalune isik keeldus korralduse täitmisest, kuna pidas seda õigusvastaseks ja esitas korralduse peale vaide. Vaides ei ole korralduse kehtetuks tunnistamise alusena tuginetud
Korralduse peale esitas menetlusalune isik vaide ja vaie jäeti MTA poolt rahuldamata. Edasi koostas maksuhaldur väärteoprotokolli ning alles vastulauses väärteoprotokollile on menetlusalune isik välja toonud põhjendusena enese mittesüüstamise privileegi rikkumise MTA poolt. Siit järeldub, et see mõte tuli kaebuse esitajale pähe alles väärteomenetluses, aga mitte ei esinenud korralduse andmisel. S.t kui kaebuse esitaja oleks kohe peale korralduse saamist, s.t andmete esitamata jätmisel tuginenud enese mittesüüstamise privileegile ja selle olemasolu kohta ka konkreetsed alused ning põhjendused välja toonud, siis oleks MTA-l olnud võimalus enese mittesüüstamise privileegi olemasolu hinnata ja otsustada, kas sellega tuleb arvestada või mitte. Antud juhul ei saa korralduse tegijale kuidagi tagantjärgi ette heita seda, et ta ei arvestanud korraldust tehes kaebuse esitaja enese mittesüüstamise privileegiga, sest kaebuse esitaja sellele maksumenetluses ei tuginenud. Seega ei ole korralduse andjal võimalik arvestada asjaoluga, mille esinemise kohta temale informatsiooni ei ole esitatud. Väärteootsuses endas aga dokumentide esitamist kaebuse esitajalt ei nõuta ja seega ei ole asjakohane praeguses kohtumenetluses ka enese mittesüüstamise privileegile viidata. Seega antud juhul puudub kohtul ka edasine vajadus analüüsida, kas tegemist oleks üldse olnud enese mittesüüstamise privileegi asjaoludega või mitte, sest kui korraldust tehes oleks maksuhaldur seda teadnud, oleks ta seda ka hinnanud. Tagantjärgi ei ole see enam vajalik ega võimalik. Siinkohal juhib kohus tähelepanu ka asjaolule, et ka õiguspärase korralduse täitmisest oleks saanud keelduda
lg 1 p 6 alusel, kuid menetlusalune isik pidas vajalikuks kõigepealt korralduse õiguspärasuses kahelda ja alles siis, kui see ei toonud kaasa soovitud tulemusi, viidatakse ka enese mittesüüstamise privileegi rikkumisele. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et korraldust mitte täites, ei esinenud kaebuse esitajal
lg 1 p 6 sätestatud õiguslikku alust teabe andmisest ja tõendite esitamisest keeldumiseks. Kaebuses on esitatud ka väide, et kuna antud juhul puudub avalik menetlushuvi, sest maksude tasumise õigsuse kontroll saab igal juhul tagatud ja tegemist ei ole suure kahjuga, on põhjendatud väärteomenetluse lõpetamine otstarbekuse kaalutlusel V™S § 30 lg 1 p 1 ja § 132 p 3 alusel. Kohus ei saa sellise hinnanguga kuidagi nõustuda, sest esiteks on
kohaselt ka väärteod karistatavad, s.t sõltumata suure kahju olemasolust ning teiseks maksumenetluse puhul on alati tegemist avaliku huviga, kuna sellest sõltub riigi eelarve, s.o kaudselt ka kõigi heaolu. Samuti tuleb silmas pidada võrdse kohtlemise põhimõtet, mille kohaselt korraldust mitte täites on menetlusalune isik antud juhul saavutanud teatava maksu eelise teiste maksukohustuslaste ees, kes MTA korraldusi täidavad. Seega on alusetu väide, et antud juhul avalik menetlushuvi puudub, kuna sellisel juhul tekiks ebavõrdne kohtlemine MTA korraldusi täitvate ja mitte täitvate maksukohustuslaste vahel. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluste isikute käitumises, s.o korralduse täitmata jätmine, on tuvastatud, ning menetlusaluste isikute käitumine on kvalifitseeritav
Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. 12 Seejuures on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik, kes on ka ise tunnistanud, et tema MTA korraldust ei täida, kuna see on ebaseaduslik (§ 133 p 3). Kuivõrd menetlusalune isik jättis maksuhalduri korralduse täitmata, siis on süüteod õigesti kvalifitseeritud füüsilise isiku puhul
lg 1 alusel ja juriidilise isiku puhul
Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Maksu- ja Tolliameti kontrolliosakonna IV kontrollitalituse revident Valeri Kivi, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on kohtuvälise menetleja ametnikuga, kellele on välja antud tema pädevust tõendav tunnistus, siis V™S § 10 lg 3 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Siinkohal peab kohus vajalikuks analüüsida ka kaebuses välja toodud muude seisukohtade asjakohasust. Kaebuses tuuakse välja, et R.N ei pidanud korraldust täitma, kuna 15.01.2014 toimus äriühingu juures vaatlus ning muuhulgas esitati ka R.N poolt sõlmitud töölepingud ning töötajatega sõlmitud töölepingutes ei ole vahepeal muudatusi toimunud. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et kuna kaebuses viidatud 15.01.2014 toimunud vaatlusega kontrolliti varasemat maksustamisperioodi (mitte jaanuar 2014 kuni veebruar 2015), siis tegemist ei ole kattuvate kontrollidega ega samade dokumentide nõudmisega. Erinevate menetluste ja erinevate perioodide kontrollimise raames on aga maksuhalduril õigus kontrollida kõiki maksukohustuslase majandus- või kutsetegevusega ning maksukohustuslase poolt maksude tasumisega seotud dokumente (
Samuti ei ole põhjendatud eeldada, et kõik töölepingud oleksid mitme aasta vältel muutumatud ning ühtegi töötajat ei tule juurde ega lähe vahepeal ära. Seega on vajalik uue kontrolli raames ka töölepingute esitamist uuesti nõuda. Vastasel juhul võib maksuhaldur teha maksuotsuse dokumentide alusel, mis ei pruugi enam olla ajakohased. Samuti leitakse kaebuses, et kuna maksuhalduril on õigus nõuda teavet ka kolmandatelt isikutelt, sealhulgas krediidiasutustelt, siis miks maksuhaldur seda võimalust ei kasutanud, kui menetlusalune isik ise teabe edastamisest keeldus. Kohus juhib tähelepanu
lg 2 sätte sisule, mille kohaselt peab maksuhaldur enne kolmandalt isikult teabe nõudmist pöörduma maksukohustuslase enda poole, mida maksuhaldur ka tegi. Asjaolu, et maksuhalduril on teabe saamiseks õigus pöörduda kolmandate isikute poole ei vabasta aga kuidagi maksukohustuslast ennast esitamast nõutud raamatupidamise dokumente, s.h pangakontode väljavõtteid. Arusaam, et kuna pangakonto väljavõtet saab nõuda ka krediidiasutustelt, ei vabasta menetlusalust isikut kaasaaitamiskohustusest ega ka sellele järgnevast vastutusest. Kolmandate isikute poole pöördumine tõendite saamiseks on täiendav võimalus juhuks, kui maksuhalduril puuduvad andmed maksukohustuslase elu- või asukoha kohta, maksukohustuslane ei ole maksuhaldurile teadaoleval aadressil kättesaadav või takistab maksumenetluses tähendust omavate asjaolude väljaselgitamist ning
Seega
kohaselt ei saa lugeda kolmandalt isikult teabe nõudmist alternatiivseks tõendite kogumise viisiks. Eeltoodu põhjal leiab kohus, et antud juhul on maksuhaldur maksumenetlust läbiviinud
Väärteo asjaolusid hinnates muudab maksumenetluse pigem ebaefektiivseks see, kui maksukohustuslane keeldub kaasaaitamiskohustusest, venitab sellega maksumenetlust ning takistab maksuhalduri tööd. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kõiki eeltoodud asjaolusid hinnates, oli MTA-l õigus korralduse alusel nõuda korralduses märgitud dokumentide esitamist menetlusaluse isiku käest, menetlusalune isik oli kohustatud korraldust täitma ning kaebuses esitatud argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega võiks kaasneda kohtueelse menetleja otsuse tühistamine. 13 Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati H.U
lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 75 trahviühiku ulatuses, s.o 300 eurot. Vastavalt
lg 1 sätetele karistatakse maksudeklaratsiooni, muu dokumendi või asja tähtpäevaks esitamata jätmise, maksuhalduri juures registreerimata jätmise, arvestuse pidamise nõuete eiramise või maksuhalduri korralduse täitmata jätmise eest füüsilist isikut rahatrahviga kuni 300 trahviühikut ja lg 2 kohaselt juriidilist isikut rahatrahviga kuni 3200 eurot.R.N karistati
Mistõttu ka süü suurust arvestades puudub alus väärteomenetluse lõpetamiseks V™S § 30 alusel (§ 133 p 7 ja p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku H.U isikuandmetest nähtuvalt on füüsilisest isikust menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga ja teisel juhul juriidilise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9 mõttes. Kuivõrd menetlusalune isik ei ole esitanud taotlust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, siis puudub ka alus seda asjaolu analüüsida (§ 133 p 10). Menetlusaluse isiku kohtuvälises menetluses antud ütlustest nähtuvalt jäeti MTA korralduses nõutud dokumendid teadlikult ja tahtlikult MTA-le esitamata. Ja kuigi menetlusalune isik palus dokumentide esitamise tähtaega pikendada, siis ei esitanud menetlusalune isik ühtegi dokumenti ka pikendatud tähtaja jooksul. Sellest tulenevalt on kohtu hinnangul süütegu toime pandud kavatsetusega. Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tõendamist leidnud, et H.U rikkus
lg-s 1 sätestatud kaasaaitamiskohustust ja pani toime
lg 1 ettenähtud väärteo ning R.N rikkus
lg-s 1 sätestatud kaasaaitamiskohustust ja pani toime
Kohus juhib veelkord tähelepanu HMS § 61 lg-le 2, mille kohaselt MTA korraldus on kehtiv kuni selle kehtetuks tunnistamiseni või kohustuse täitmiseni. Antud juhul menetlusalusel isikul puudub seaduses sätestatud alus MTA kehtivat korraldust mitte täita. Pealegi ka väärteootsuse tühistamine ei tooks automaatselt kaasa korralduse kehtetuks tunnistamise. Seega on korraldus kehtiv ja kuulub täitmisele ka juhul kui väärteootsus ise oleks kehtetuks tunnistatud. Kohus selgitab, et kuna käesoleva otsuse tegemise ajaks ei ole halduskohtu otsus korralduse õiguspärasuse kohta jõustunud ja kohtu hinnangul on tegemist õiguspärase korraldusega, siis kaebus ei kuulu rahuldamisele ning väärteootsus tuleb jätta muutmata. Kui aga halduskohus leiab, et korraldus tuleb kehtetuks tunnistada, siis on menetlusalustel isikutel teistmise alus V™S § 180 p 5 järgi. Karistuse määramine Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
lg-s 1 sätestatud süüteo toimepanemise eest on füüsilisele isikule karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, s.o summas 1200 eurot. Käesoleval juhul määrati H.U-le karistuseks rahatrahv 75 trahviühikut, s.o summas 300 eurot.
lg-s 2 sätestatud süüteo toimepanemise eest on juriidilisele isikule karistuseks ette nähtud rahaline karistus kuni 3200 eurot. Käesoleval juhul määrati R.N-ile karistuseks rahatrahv 600 eurot. Arvestades, et menetlusalused isikud on süüteo toime pannud kavatsetult ning on teadlikult takistatud maksuhalduri tegevust ja venitanud maksumenetlust, siis kohtu hinnangul on menetlusaluste isikute süü hinnatav keskmisena. 14 Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Väärteootsusest nähtuvalt karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei esine ja neid ei tuvastanud kohus ka kaebemenetluses. Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Antud juhul on kohtuväline menetleja määranud karistused tunduvalt alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra, kuna menetlusalustel isikutel puuduvad varasemad maksualased süüteokaristused. Kohus leiab, et kuna väärteootsusega määratud karistused vastavad süü suurusele, siis ei esine vajadust nende muutmiseks. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtueelse menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtueelse menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 15
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.