4-17-1858/6

4-17-1858 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. juuni 2017 Tallinn, Liivalaia kohtumaja Väärteoasja number 4-17-1858 Kohtunik Külli Iisop Väärteoasi G.H kaebus PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 13.03.2017 otsusele väärteoasjas nr 2302,16,016999 Kohtumenetluse pooled Kaebuse esitaja: G.H xxx; elukoht: Xxxx) (isikukood Kohtuväline menetleja: PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitus (asukoht: Rahumäe tee 6/1, Tallinn) Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
2. G.H kaebus trahvi vähendamiseks jätta rahuldamata ja PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 13.03.2017 otsus trahvi suuruse osas muutmata.
3. KarS § 66 lg 2 alusel kohus määrab, et G.H-le määratud trahv summas 440 eurot on võimalik tasuda ositi, s.o 8 kuu jooksul võrdsetes osades otsuse jõustumisest ehk 55 eurot igas kuus. Trahv tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arvele EE891010220034796011 SEB Pangas, arvele EE932200221023778606 Swedbank pangas, arvele EE403300333416110002 Danske pangas või arvele EE701700017001577198 №rdea pangas. Kohustuslik on märkida viitenumber
4. Edasikaebamise kord Väärteomenetluse seadustiku (V™S) §-de 155 ja 156 alusel on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal õigus esitada kassatsioonikaebus Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse kättesaamisest. Asjaolud ja kohtumenetluse poolte seisukohad
5. 13.03.2017 otsusega karistati G.H liiklusseaduse (LS) § 223 lg 1 järgi rahatrahvi 110 trahviühikut, s.o 440 eurot. Otsuse kohaselt juhtis G.H 30.11.2016 kella 23.10 paiku Tallinnas Toompuiestee 37 vastas mootorsõidukit ning lähenedes reguleerimata ülekäigurajale ei jäänud seisma ülekäiguraja ees, kui pärisuunavööndis kõrvalrajal oli seisma jäänud sõiduk ja sõitis otsa ülekäigurajal sõiduteed ületavale jalgratturile. Oma tegevusega põhjustas G.H liiklusõnnetuse ja varalise kahju Gennadi G.H-le ja Merike Tammele ning tervisekahjustused Merike Tammele. Sellega rikkus G.H LS § 35 lg 5 nõudeid.
6. G.H oma kaebuses kohtule palub olulisel määral vähendada talle määratud rahalist karistust. Kaebaja tunnistab, et tema oli õnnetusjuhtumi põhjustajaks. Ta peab elu lõpuni elama selle teadmisega, et põhjustas teisele isikule tervisekahjustuse. Sellegipoolest leiab kaebaja, et talle mõistetud karistus on liialt suur, sest ta on oma süüd tunnistanud ja juhtumit kahetsenud. Ta on vabaabielus ja kasvatab kahte alaealist last. Tema töö on pere ainuke sissetulekuallikas. Seega ei ole tal rahalisi vahendeid nii suure trahvi maksmiseks, sest igakuised kulutused on niigi suured. Kaebaja rõhutab, et on aru saanud rikkumise sisust ning püüab edaspidi olla kaasliiklejate suhtes tähelepanelikum. Kaebaja soovib asja lahendamist kirjalikus menetluses.
7. Kohtuväline menetleja oma kirjalikus vastuses kaebusele palub jätta otsus muutmata ja kaebus rahuldamata, sest otsuse muutmiseks kaebuses toodud põhjendustel alust ei ole. G.H rikkumine on leidnud täielikku tõendamist, on kvalifitseeritud õigesti ning menetluse käigus ei ole rikutud menetlusnorme. Liiklusõnnetuse põhjustamine on väga ühiskonnaohtlik tegu, millega seatakse ohtu mitte ainult teiste isikute vara, vaid ka ümbritsevate inimeste elu ja tervis. Käesolevas asjas sai tervisekahjustusi jalgrattur kui vähemkaitstud liikleja. Seega peab määratud karistus vastama teo raskusele ning mõjutama rikkujat edaspidi rikkumistest hoiduma. Karistuse määramisel on otsuse tegija arvestanud kaebaja isikut, toimepandud tegu, süü suurust ja varasemate karistuste puudumist. Karistus on määratud sanktsiooni alumises kolmandikus ning lisakaristus on jäetud kohaldamata. Seega on mõistetud karistus proportsionaalne, ei koorma menetlusalust isikut liigselt ning on kooskõlas karistuse määramise põhimõtetega. Kohtuväline menetleja nõustus kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Tuvastatud asjaolud ja kohtu järeldused Kohus, läbi vaadanud esitatud kaebuse ning kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukoha ning kontrollinud väärteoasja nr 2302,16,016999 materjale, leiab, et kaebuse saab vastavalt V™S §-le 120 lg 1 lahendada kirjalikus menetluses.
8. Kaebaja süü talle etteheidetava teo toimepanemises on tõendatud menetlusaluse isiku ütlusega selle kohta, et tema juhtis sõiduautot ja sõitis ülekäigurajal otsa teise auto varjust teele ilmunud jalgratturile. Liiklusõnnetuse toimumist tõendab sündmuskoha vaatlusprotokoll ja M. 2 Tamme ütlused. Sõiduauto kahjustusi tõendavad sõidukite vaatlusprotokollid koos nende lisadeks olevate fotodega. M. Tammele liiklusõnnetusega põhjustatud tervisekahjustusi, s.o hüppeliigese murdu tõendab regionaalhaigla teatis liiklusõnnetuses kannatada saanud isiku saabumisest. Liiklusseaduse § 35 lg 5 kohaselt ei tohi juht pärisuunavööndis kõrvalrajal seisma jäänud sõidukist mööduda vahetult enne ülekäigurada ega ülekäigurajal, vaid peab ülekäiguraja ees seisma jääma. Ülekäigurajale tohib juht sõita pärast seda, kui ta on veendunud, et ta ei ohusta ülekäigurajale astunud või astuvat jalakäijat. G.H ei veendunud ülekäigurajal liikuvate liiklejate ohutuses ning põhjustas oma käitumisega lisaks osaliste sõiduvahenditele tekitatud varalisele kahjule ka M. Tammele tervisekahjustuse. Seega on kaebaja rikkunud LS § 35 lg-s 5 sätestatut ning tema tegu on õigesti kvalifitseeritud LS § 223 lg 1 järgi. Teo on G.H toime pannud ettevaatamatusest, sest ta oleks kohusetundliku ja tähelepaneliku suhtumise korral pidanud veenduma, et ei ohusta ülekäigurajale sõites teisi liiklejaid. Õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud.
9. Kaebajale määratud karistuse hindamisel tuleb lähtuda KarS § 56 lg-st 1, mille kohaselt on karistamise aluseks isiku süü, arvestada tuleb ka kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest ja lähtuda tuleb ka õiguskorra kaitsmise huvidest. Riigikohus on korduvalt rõhutanud (RKKKo nr 3-1-1-28-14 p 29; nr RKKKo nr 3-1-1-52-13, p 19 jt), et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuleb tuvastada süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra ja selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt. LS § 223 lg 1 alusel kvalifitseeritava väärteo eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni 6 kuuks. Lisakaristusena võib sama paragrahvi lg 2 alusel kohaldada sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist ühest kuni kolme kuuni. Süü suurust hinnates arvestab kohus sellega, et liiklusõnnetus toimus ülekäigurajal, kus sõiduki juht peaks olema eriliselt tähelepanelik, kannatanuks oli jalgrattur, s.o vähemkaitstud liikleja ning kaebaja põhjustas oma ettevaatamatu käitumisega lisaks varalisele kahjule ka tõsise tervisekahjustuse. Seega on isiku süü keskmisest suurem. Arvestades aga menetlusaluse isiku süü tunnistamist, karistust raskendavate asjaolude puudumist ning seda, et isik ei ole varem samalaadseid tegusid toime pannud, on kaebajale määratud rahatrahv alla sanktsiooni keskmist määra (110 trahviühikut) põhjendatud. Selle trahvi vähendamiseks aga alused puuduvad. Kohtus leiab, et trahv summas 440 eurot vastab isiku süü suurusele ning on vajalik selleks, et mõjutada teda hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Mõistetav karistus peab olema kooskõlas ka õiguskorra kaitsmise huvidega. Täna on sellised õnnetused, kus jalgrattur või jalakäija saavad sõidukiga vöötrajal kokku, kahjuks üsna sagedased ja kannatanuks on alati vähemkaitstud liikleja. Kui tavaelus on isikul reeglina võimalik oma eksimusi parandada, siis sõiduki juhina liikluses osaledes võib tema 3 pisike eksimus tähendada seda, et kaasliikleja kogu edasine elu muutub. Seega ei saa ülekäigurajal otsasõitute eest mõistetavad karistused olla tühised ja rikkujatele kerged kanda.
10. Kaebaja on kohtule selgitanud, et tema ülalpidamisel on kaks alaealist last ning pere majanduslik olukord on keeruline. Seda arvesse võttes kohus leiab, et mõistlik on anda G.H-le võimalus talle määratud rahatrahv maksta osade kaupa. KarS § 66 lg 2 alusel kohus määrab, et rahatrahvi summas 440 on võimalik tasuda osade kaupa 8 kuu jooksul alates otsuse jõustumisest, tasudes igas kuus vähemalt 55 eurot. Otsuse tegemisel juhindub kohus V™S §-dest 132 p-st 2, 133,
11. Külli Iisop Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt 4