32 eurot ja NPALS § 151 lg 1 alusel rahatrahviga 40 trahviühiku ulatuses, s.o 160 eurot. 18.11.2016 koostatud väärteoprotokolli nr AB1513685 (parandatud 02.12.2016) kohaselt 12.11.2016 kell 21:53, Tallinnas, Rummu tee 4 asuvas Pirita Selveris, A.M ostis alaealisele Xxxx (Xxxx, sündinud xxxx) alkohoolset jooki (õlu Alexander Weizen) 5 promilli mahuga % ja andis üle. Alaealisel Xxxxl tuvastatud alkoholijoove 0,55 mg/l väljahingatava õhu kohta. Seega rikkus A.M AS § 47 lg 2 nõudeid ja pani toime Alkoholiseaduse (AS) § 69 järgi kvalifitseeritava väärteo. 18.11.2016 koostatud väärteoprotokolli nr AB1513686 (parandatud 02.12.2016) kohaselt 12.11.2016 kell 22:35, Tallinnas, Viru Väljak 4 juures asuvas Tammsaare pargis A.M rikkus avalikus kohas käitumise nõudeid tarvitades avalikus kohas alkoholi (õlu Alexander Weizen promillimahuga 5%). Tegu on tõendatud tunnistaja ütlustega. Isik oli eelnevalt tarvitanud narkootilist ja psühhotroopset ainet ilma arsti ettekirjutuseta. Seega rikkus A.M Korrakaitseseaduse (KorS) § 55 lg 2 ja Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (NPALS) § 3 lg 1 nõudeid ja pani toime
Kaebuse sisu 16.01.2017 esitas A.M kohtule kaebuse eelnimetatud otsuse peale, milles palub lõpetada väärteomenetlus tema suhtes KorS § 55 lg 2 ja
S § 55 lg 2 ja
lg 1 alusel süükspandud teos keelueksimus ei olnud talle vältimatu, lõpetada väärteomenetlus selles osas tema suhtes otstarbekuse alusel V™S § 30 lg 1 p 1 järgi. Seoses
lg 1 järgi toime pandud rikkumisega kaebaja leiab, et kuna ta ei teadnud väärteo toimepanemise hetkel seadust, mis keelas tarvitada linnas alkohoolset jooki, siis ta oli süüteo toimepanemise ajal keelueksimuses ja eksimus keelus oli tema jaoks vältimatu. 01.07.2014 jõustunud korrakaitseseadusega kaotati ära üldine avalikus kohas alkoholi tarvitamise keeld ja hilisema KorS muudatusega taastati varasem kord. Kaebaja ei teadnud, et avalikus kohas pudelist lonksu õlle võtmine on keelatud, kuna tema teadis vastupidi, et seadus sellise keelu ära kaotas. Lisaks eeltoodule võis mängida rolli ka asjaolu, et eesti keel ei ole tema emakeel. Tulenevalt eeltoodust kaebaja oli vältimatus keelueksimuses
Samuti ei ole kaebaja ostnud alaealisele Xxxx alkoholi, kuna pole teada, kas müüja tähelepanematusest võttis ekslikult kogu kauba eest raha tema käest või oli tegemist tema teadliku käitumisega. Menetleja ei tohi alkoholi ostmist sisustada vaid talle endale teadaoleva suvaõiguse alusel, vaid peab lähtuma käesoleval juhul võlaõigusseaduses sätestad „ostmise“ juriidilisest sisust. Kaebaja leiab, et väärteomenetluses kogutud materjalide põhjal on üheselt ilmne, et alkohoolse joogi ostis Xxxx Xxxx endale ise. Samuti kaebaja leiab, et kuna temal indikaatorvahendi kasutamise protokolli väliseid narkootilise aine tarvitamise tunnuseid ei esinenud, tuleb in dubio pro reo põhimõttest tulenevalt kõik kõrvaldamata vastuolud tõlgendada tema kasuks. Kaebajal leitud kanepi suitsetamise toru ei tõenda narkootilise aine tarvitamist tema poolt. Kohtuvälise menetleja Xxxx ütlused selle kohta, et menetlusalune isik tunnistas kanepitarvitamist ei ole väärteomenetluses V™S § 31 1 lg 1 kohaselt lubatud tõend, sest M.Nigol ei ole näinud, kuidas kaebaja kanepit tarvitab. Kaebaja hinnangul ei ole kohtuvälisel menetlejal lubatud olla tõendiallikaks menetlusaluse isiku poolt temale kui riigi esindajale väidetavalt tehtud ülestunnistuse osas. Samuti kanepi suitsetamise toru olemasolu või lõhna tundmine ei kuulu kõnealuse väärteo tehiolude hulka. Indikaatorvahendi kasutamise protokolli pöördel kaebaja poolt kirjutatud selgituse „12.11.2016 kell 17:30 kanep“ puhul ei ole tegemist tema V™S kohaselt antud ütlustega, kuna teda ei ole kirjalikult teavitatud tema õigustest V™S § 19 järgi. Kinnipidamisel talle tõlki ei võimaldanud, kuigi ta seda korduvalt küsis. Menetlusaluse isiku 13.11.2016 ülekuulamise protokollis vastavas kohas on puudu allkiri talle selgitatud õiguste ja kohustuste kohta V™S § 19 järgi. Isiku kinnipidamise protokollis antud allkiri ei tähenda, et kaebaja on oma õigustest aru saanud, protokolli esimesel leheküljel allkiri üldse puudub. Kokkuvõtvalt narkootilise aine tarvitamise karistatavuse kohta kaebuses märgitakse, et 1) indikaatorvahendi kasutamise protokolli kohaselt A.M ei tuvastatud narkootilise aine tarvitamise tunnuseid, 2) isegi kui joove oleks tuvastatud, pole kanepi või muu narkojoobe tuvastamise fakt viidatud Riigikohtu praktika kohaselt aluseks isiku karistamisele narkootilise aine tarvitamise eest, joobes viibimine ei ole karistatav, 3) kohtuvälise menetleja ametniku Xxxx poolt teistkordsel ligi 10 päeva hiljem tunnistajana antud ütlused selle kohta, et kaebaja tunnistas talle kanepi tarvitamise üles, ei ole usaldusväärsed, 4) lisaks V™S § 31 1 lg 1 kohaselt eelmises punktis viidatud tunnistaja Nigoli ütlused on tõendina lubamatud ja välistatud, 5) „kanepi suitsetamise toru“ 2 ei ole asitõendina vaadeldud ega kirjeldatud, 6) kanepi suitsetamise toru olemasolu ei tõenda narkootilise aine tarvitamist, 7) indikaatorvahendi kasutamise protokollis märgitu ei ole ütlused, 8) ja selline tegusõnata selgitus ei tõenda kanepi tarvitamise fakti. Lisaks ülaltoodule palutakse kohtult lõpetada väärteomenetluse otstarbekuse põhimõte alusel, kuivõrd menetlusaluse isiku puhul on tegemist varem karistamata napilt täisealise 19 aastase noorukiga, temale inkrimineeritud süüteod ei ole oma olemuselt rasked, süü ei ole suur ja puudub avalik menetlushuvi menetluse jätkamiseks tema karistamise eesmärgil. Kaebaja on seisukohal, et sellist lahendust toetab ühemõtteliselt ka Eesti varasem kohtupraktika, kus märksa raskemate süütegude puhul on kohaldatud oportuniteeti. Kohtuvälise menetleja kirjalik vastus Kohtuväline menetleja on seisukohal, et A.M kaebus tuleb jätta rahuldamata ja politsei otsus muutmata. Alkohoolse joogi tarvitamine on tõendatud tunnistaja ja menetlusaluse isiku enda ütlustega, kes tunnistas, et ta ei olnud teadlik avalikus kohas alkoholi tarvitamise keelust. Kohtuväline menetleja leiab, et kaebaja ei tegutsenud keelueksimuses. KorS § 55 p 5 alates 01.07.2014 kuni 10.01.2015 kehtinud redaktsioon samuti keelas alkoholitarvitamise avalikus kohas, kus see ei olnud kohaliku omavalitsuse poolt lubatud. Tallinna Linnavalitsuse 09.09.2014 määrusega nr 59 kohas, kus kaebaja alkoholi tarvitas oli lubatud alkoholi tarvitamine kaks kuud ja üheksa päeva. Ei ole usutav, et menetlusalune isik ei teadnud, et avalikus kohas alkoholi tarvitamine on keelatud või vähemalt pidi tal tekkima kahtlus tema tegevuse vastuolulisusest kehtivate normidega. Kohtuvälise menetleja esindaja on seisukohal, et menetlusalune isik on AS §-s 69 kirjeldatud väärteo toime pannud. Tunnistaja Xxxx Xxxx on andnud ütlusi, et palus osta menetlusalusel isikul endale õlut, tunnistaja Xxxx Xxxx on andnud ütlusi, et sõbrad ostsid õlut ja õlle eest tasus menetlusalune isik. Tunnistajate ütlused ei ole vastuolus ja on kooskõlas muude menetluse käigus kogutud tõenditega. Kui kauba panevad lindile kaks isikut, siis ostjaks peab müüja ikkagi kauba eest maksjat. AS § 69 eesmärk on takistada alkohoolsete jookide kättesaadavust alaealistele, ostja on kauba eest tasunud isik. Kaebajale inkrimineeritud kanepi tarvitamine on tõendatud indikaatorvahendi protokolliga, millest nähtuvalt kaebaja on protokollile märkinud, et ta on resultaadiga nõus ja ekspertiisi ei soovi. Samuti on ta kirjutanud protokollile „12.11.2016 kell 17:30 kanep“. Nendest asjaoludest tuleneb, et menetleja on ilmselgelt ekslikult märkinud ruudu kontrolli tulemuse kohta, et prooviandjal narkootilise aine tarvitamise tunnuseid ei esinenud. Margus Nigol ütlused on lubatud tõend, eelnevate ütluste täpsustamine ei muuda neid ebausaldusväärseteks. Viide V™S § 31 1 lg 1 rikkumisele ei ole asjakohane, kuna M.Nigol on abipolitseinik ja ei ole käesolevas väärteoasjas menetleja. Kaebaja tarvitas kanepit teadlikult, selle eitamine on jäänud üldsõnaliseks. Samuti kohtuväline menetleja asus seisukohale, et väärteomenetluse läbiviimisel ei ole eksitud menetlusnormide vastu. Kaebajale selgitati tema õigusi ja kohustusi tema kinnipidamise protokolli koostamisel, menetleja on teinud protokolli märke, et isik keeldus alla kirjutamast. Indikaatorvahendi kasutamise protokolli puhul on tegemist haldustoiminguga, menetlusalusele isikule selgitati indikaatorvahendi kasutamisel tema õigusi vastavalt KorS § 38 lg-le 2 ja menetlusalune isik on andnud selle kohta ka allkirja. Menetlusalune isik ei ole taotlenud tõlgi kaasamist, ülekuulamisel andis asjakohaseid ütlusi. 18.11.2016 menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis allkirja puudumist ei saa lugeda menetlusõiguse oluliseks rikkumiseks, kuna need olid talle tutvustatud kinnipidamisel. Menetluse lõpetamine otstarbekuse kaalutlustel ei ole põhjendatud. Menetlusalune isik pani toime kokku kolm rikkumist. Ta ei ole arusaanud, et ta on õiguskorda rikkunud. Kergendavad asjaolud puuduvad. Seega määratud rahatrahvid vastavad tema süüle ja on vajalikud üld- ja eripreventiivsete eesmärkide saavutamiseks. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud kaebusega ja kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukohaga ning kontrollinud väärteoasja materjale, leiab, et kaebuse saab vastavalt V™S § 120 lg 1 lahendada kirjalikus menetluses sest menetlusalune isik A.M ja kaitsja on kohtule kaebuses teatanud, et ta ei soovi kohtuistungist osa võtta ja kohtuväline menetleja ei ole taotlenud kaebuse arutamist kohtuistungil. V™S § 123 lg 2 kohaselt kohus arutab väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja 3 õiguslikke asjaolusid. VTMS § 87 sätestab, et väärteoasja arutatakse ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Vastavalt
lg 2 karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Kohus uuris järgmisi tõendeid: - Menetlusaluse isiku A.M väärteoprotokollis nr AB1513685 märgitud ütluste kohaselt ta on „protokolliga tutvunud, see on arusaadav. Ei ole nõus, tõlki ei ole vaja“. - Menetlusaluse isiku A.M väärteoprotokollis nr AB1513686 märgitud ütluste kohaselt ta on „protokolliga tutvunud, see on arusaadav. Ei ole nõus, tõlki ei ole vaja“. - Isiku kinnipidamise protokoll, mille kohaselt 12.11.2016 kell 22:35 peeti Tallinnas, Tammsaare pargis kinni A.M, kuna isik võis jätkuvalt toime panna väärtegusid ja võis väärteomenetlust takistada või sellest kõrvale hoiduda. - Indikaatorvahendi kasutamise protokoll (13.11.2016 kell 00:28), millest nähtuvalt indikaatorvahendi näit oli positiivne ainele THC. Seejärel on märgitud linnukesega „prooviandjal narkootilise aine tarvitamise tunnuseid ei esinenud“. Seejärel A.M poolt on protokollile märgitud, et ta ekspertiisi ei soovi ja tulemusega on nõus, kuupäev 02.12.2016 ja allkiri. Pöördel on märgitud joobeseisundile viitavad tunnused: silmade punetus, silmad läigivad ja rahutus. Seejärel prooviandja selgituste ja taotluste lahtris on märgitud „12.11.2016 kell 17:30 kanep“ ja A.M allkiri. - Tunnistaja Xxxx poolt 13.11.2016 kell 00:12 antud ütluste kohaselt õlut nad said noorelt inimeselt, keda nad palusid osta. Ostis talle õlut tema sõber Daniel Pirita Selveris kell 21:53 12.11.2016 Alexander Weizen. Palus osta õlut ja ta ostis ja andis üle Selveri juures. Daniel oli koos nendega, kui neid pidas kinni politsei Tammsaare pargis. - Tunnistaja Xxxx poolt 13.11.2016 kell 01:00 antud ütlustest nähtub, et 12.11.2016 ta oli kaasatud noorsoopolitseilisse tegevusse ja kell 22:35 ta märkas, et kolm noorema poolset isikut tulid Vanalinnast üle Viru ülekäigurajalt ning liikusid Pärnu mnt mööda Georg Otsa tn poole. Kahel isikul olid käes lahtised Alexandri Weizeni õllepudelid ja mõlemad võtsid lonksu pudelist (need isikud olid Xxxx Xxxx ik 39905070263 ja A.M ik xxx). Kuna tundus, et isikud võivad olla alaealised, siis otsustas isikuid kontrollida Tammsaare pargis. Kontrollides selgus, et tegemist on Xxxx Xxxx, A.M ja Xxxx Xxxx (ik 39907050268). Turvakontrolli käigus Xxxx jopetaskus oli avastatud e-sigaret, e-sigareti vedelik ning suitsupakk Winston musta värvi. Xxxx Xxxx ütles, et õlut talle ostis keegi teine. A.M ütles, et tema ostis ainult iseendale ja ta ei tea kust teised said. A.M puhus indikaatorvahendisse ja tulemuseks oli 0,38 mg/l. Isik ajas pudeli pikali ning pärast seda valas oma õlle demonstratiivselt tänavale. Kui hakkasid A.M ja Xxxx Xxxxa autosse paigutama, siis andis A.M hallivärvi seljakotti üle Xxxx Xxxxile. Koti sisu kontrolli käigus oli leitud kanepi suitsetamise toru. - 22.11.2016 antud ütlustes Margus Nigol lisas ülaltoodud ütlustele, et kui isikud olid toimetatud Kesklinna politseijaoskonda, siis menetlusruumis olid koos A.M ja Xxxx Xxxx. Kuna ruumis oli tunda kanepi lõhna ning mõlema poisi silmad olid punased ja läikisid kahtlaselt, otsustas noorsoopolitseinik Laura Metsallik teha narkotesti, milleks oli Rapid Stat. Tulemuseks oli see, et mõlemad isikud kasutasid THC. A.M tunnistas, et tarvitas kanepit, kuid ta keeldus allakirjutamisest, kuna ei soovinud trahvi saada. A.M väitis, et tarvitab kanepit sageli. - Menetlusaluse isiku A.M poolt 13.11.2016 kell 01:45-02:10 antud ütluste kohaselt teda märgati õllepudeliga linnas, temaga koos oli kaks sõpra. Neid peeti kinni ja viidi ära. Sunniti tegema kiirnarkotesti, ilma mingisuguste põhjendusteta. Püüavad tõendada seda, mida ise ei ole näinud. Alaealistele Xxxx ja Xxxx tema ei ole alkoholi ostnud. Protokollil on A.M kirjutanud allkirja lahtrisse, kus tõlki hoiatatakse vastutusest
Lahtrisse, kus menetlusalusele isikule on selgitatud õigusi ja kohustusi V™S § 19 järgi on märgitud koht, kuhu alla kirjutada „linnuke“, kuid allkiri puudub. - Menetlusaluse isiku A.M poolt 18.11.2016 antud ütluste kohaselt ta ei ole nõus faktiga, et andis alkoholi alaealistele isikutele. Tema alaealisele sõbrale oli osutatud surve politseiametniku poolt, mille all ta oli sunnitud kirjutama. Kuna ta on täisealine, tal on õigus olla joobeseisundis. Ta ei teadnud seadust, mis keelas tarbida alkoholi tol hetkel, sest oli seadus, mis lubas tarbida alkoholi 4 teatud kohtades. Ta ei ole tarvitanud narkootilisi või psühhotroopseid aineid. See oli tema esimene kinnipidamine politsei poolt, ta oli väga hirmunud olles politseijaoskonnas. Teda taheti kinni pidada üksikkambris 48 tunniks ja teda sinna ka paigutati. Selleks et välja saada, ta pani igale poole oma allkirju. Ta on nõus sellega, et tarbides alkoholi linnas on seadust rikkunud. Ta ei ole kellelegi alkoholi üle andnud. - Tunnistaja Xxxx Xxxx 22.11.2016 antud ütlustest nähtub, et 12.11.2016 umbes kella 21:30 paiku tema koos sõpradega A.M ja Xxxx Xxxx olid kaupluses Selver, Pirital. Tema sõbrad ostsid alkohoolseid jooke, üks isik maksis kogu kauba eest, peale tasumist Daniel ja Xxxx võtsid kassast pudelid ja jäid ootama, millal ta tasub oma arve ära ja peale seda nad suundusid bussipeatusesse, kust nad sõitsid linna. Linnas nad avasid pudelid ja hakkasid alkoholi tarvitama. Kui nad liikusid Tammsaare pargis, neid peatas politseiametnik. Kassas alkohoolsete jookide eest tasus A.M. Peale seda, kui kassapidaja lõi sisse alkoholi, Xxxx võttis kaks pudelit ja Daniel võttis kaks pudelit. Tema ei ole alkoholi tarvitanud. - Taotlus väärteomenetluse lõpetamiseks otstarbekuse kaalutlusel, milles palutakse väärteomenetluse lõpetamist V™S § 30 lg 1 p 1 alusel. Taotluses muuhulgas leitakse, et A.M suhtes väärteomenetluse lõpetamine otstarbekuse põhimõte alusel on seaduslik ja käesoleval juhul põhjendatud, sest A.M on 19-aastane, varem karistamata, tema süü ei ole suur ja sellist seisukohta toetab ka kehtiv kohtupraktika. - Karistusregistri väljavõttest nähtuvalt A.M ei ole registrisse kantud. Esmalt lahendab kohus küsimuse, kas kõik tõendid on lubatavad. Väärteotoimikus asuvaid väärteoprotokolle, isiku kinnipidamise protokolli ja indikaatorvahendi kasutamise protokolli on parandatud, parandused on menetleja ja menetlusaluse isiku allkirjadega kinnitatud 02.12.2016.a. Väärteoprotokollide parandamine on toimunud kooskõlas menetlusseadusega. Tunnistajate ütlused on selged ja loogilised, nendes ei ole alust kahelda. Isiku kinnipidamise protokollis on parandatud kuupäeva: kuivõrd sündmus algas 12-l kuupäeval ja lõppes 13-l kuupäeval, olid need kuupäevad segamini aetud, tegemist on eksimusega, mis ei too kaasa protokolli tühisust. Vaidlust ei ole selles, et A.M peeti kinni 12.11.2016 kell 22.35 ja menetlus jätkus juba 13-l kuupäeval, kuupäevad on nõuetekohaselt parandatud. Isiku kinnipidamise protokolli pöördel allkirjastas A.M koha, et on V™S § 19 sätestatud õigustega tutvunud, kusjuures menetleja on juurde kirjutanud „keeldub allakirjutamast“. Hiljem – 02.12.2016 oli kinnipidamise protokolli parandatud ning ei ole võimalik tuvastada, millal A.M kinnipidamise protokolli pöördel allkirja õiguste tutvumise alla kirjutas. Loogiliselt võttes puudunuks menetlejal vajadus märkida keeldumist, kui menetlusaluse isiku allkiri oleks algusest peale olnud. Kuivõrd ei ole välistatud, et A.M allkiri tekkis kinnipidamise protokollile hiljem – kui parandusi tehti 02.12.2016, siis ei ole ümberlükkamatult tõendatud, et ta oli kinnipidamisel menetlusaluse isiku õigused läbi lugenud. 13.11.2016 menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis on A.M kirjutanud allkirja lahtrisse, kus tõlki hoiatatakse vastutusest
Lahtrisse, kus menetlusalusele isikule selgitatakse õigusi ja kohustusi V™S § 19 järgi on menetleja poolt märgitud koht, kuhu alla kirjutada -„linnuke“, kuid allkiri puudub. Ilmselgelt tegemist on eksitusega, A.M pani allkirja teise – tõlgi lahtrisse, mitte lahtrisse, mida oli menetleja tähistanud linnukesega. Kaebaja ise ei ole nendest ütlustest taganenud, nendes ütlustes ta ei ole väärtegu tunnistanud ja väitis, et teda süüdistatakse alusetult, mis kinnitab, et kinnipidamise põhjus oli talle teada ja süüdistus arusaadav. Kui jälgida sündmuse kronoloogiat, siis 12.11.2016 kell 22.35 oli A.M kinnipeetud ja keeldus kinnipidamise protokollile allakirjutamast (hiljem tehti protokollis parandused ja A.M kirjutas alla 02.12.2016). Seejärel 13.11.2016 kell 00.28 kirjutas A.M alla indikaatorvahendi kasutamise protokollile (koos õiguste selgitamisega) ning kell 01.45 hakkas menetlusaluse isiku ülekuulamine. Tuleb nõustuda kaebuse esitajaga, et 13.11.2016 ütlusi võis anda menetlusalune isik ilma, et oleks õiguste tutvumisele alla kirjutanud, mis aga ei tähenda, et talle õigusi ei tutvustatud. Menetlusalusele isikule väärteomenetluses õigusi tutvustati kõikide protokollide koostamisel. Allkirja puudumise 5 tõttu õiges lahtris tunnistab kohus 13.11.2016 menetlusaluse isiku A.M ülekuulamise protokolli mittelubatavaks. Indikaatorvahendi kasutamise protokollist nähtub, et indikaatorvahendi näit oli positiivne ainele THC. Seejärel on märgitud linnukesega „prooviandjal narkootilise aine tarvitamise tunnuseid ei esinenud“. Seejärel A.M poolt on ilmselt hiljem - 02.12.2016 protokollile märgitud, et ta ekspertiisi ei soovi ja tulemusega on nõus. Pöördel on märgitud joobeseisundile viitavad tunnused: silmade punetus, silmad läigivad ja rahutus. Seejärel prooviandja selgituste ja taotluste lahtris pöördel on märgitud „12.11.2016 kell 17:30 kanep“ ja A.M allkiri. Kohtuväline menetleja on kirjalikus arvamusele asunud seisukohale, et „menetleja on ilmselgelt ekslikult märkinud ruudu kontrolli tulemuse kohta, et prooviandjal narkootilise aine tunnuseid ei esinenud“. Kohus leiab, et vastuolud tuleb tõlgendada menetlusaluse isiku kasuks: kui protokolli pöördel on märgitud kaks joobetunnust ja protokolli esilehel on märgitud, et „prooviandjal narkootilise aine tarvitamise tunnuseid ei esinenud“, siis ei ole võimalik tuvastada, et menetlusalusel isikul esinesid 12.11.2016 joobetunnused. Kuid nimetatud asjaolu ei too kaasa protokolli tühisust täies ulatuses. Indikaatorvahendi näit on fikseeritud nõuetekohaselt. Lähtudes Riigikohtu lahendist nr 3-1-1-49-09 teatud juhtudel võib joobeseisund olla üks oluline tõend, mis viitab sellele, et isik on realiseerinud NPALS § 151 koosseisu. NPALS § 151 järgi väärteoasja lahendav peab kohus tuvastama kõigepealt objektiivse koosseisu ehk narkootilise aine tarvitamise. Joobeseisundi esinemine ei ole NPALS § 151 realiseerituse seisukohast oluline. 13.11.2016 indikaatorvahendi kasutamise protokolli kohaselt tuvastati A.M narkootilise aine THC tarvitamise tunnused, kuivõrd indikaatorvahendi näit oli positiivne. Indikaatorvahend Rapid Stat reageeris positiivselt järgmise aine peale: THC. Menetlusalune isik A.M on ise nõustunud indikaatorvahendi kasutamisega. Talle on tutvustatud õigusi, milleks mh on ka õigus vaidlustada indikaatorvahendi näit ja nõuda narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine organismis esinemise tuvastamine bioloogilise vedeliku proovi uuringuga. Menetlusalune isik ei ole indikaatorvahendi näitu vaidlustanud, on sellega nõustunud, kinnitades seda allkirjaga protokollis. Ka hiljem ei taotlenud A.M ekspertiisi (bioloogilise vedeliku proovi uuring, toksikoloogia ekspertiis), vastulause raames taotles vaid väärteomenetluse lõpetamist V™S § 30 lg 1 p 1 alusel. Korrakaitseseaduse § 41 lg 7 kohaselt kui korrakaitseorgani ametiisik ei pea vajalikuks muude andmete kogumist ja isik ei nõua narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine organismis esinemise tuvastamist bioloogilise vedeliku proovi uuringuga, võib nimetatud ainete tarvitamise tuvastamisel piirduda indikaatorvahendi kasutamisega. Kohus ei ole tuvastanud arsti ettekirjutust narkootikumide tarvitamiseks. Seega on tõendatud A.M poolt 12.11.2016 kanepit sisalduva narkootilise aine tetrahüdrokannabinooli (THC) ilma arsti ettekirjutuseta tarvitamine. NPALS § 151 lg 1 kohaselt karistatakse narkootilise või psühhotroopse aine arsti ettekirjutuseta tarvitamise või väikeses koguses ebaseadusliku valmistamise, omandamise või valdamise eest. Tuleb eristada tarvitamist ja manustaja pärastist viibimist tarvitamise tagajärjel tekkinud narkojoobes. Käesoleval juhul kiirnarkotestiga Rapid Stat oli tuvastatud narkootilise aine tarvitamine A.M poolt, sest indikaatorvahend reageeris ainele THC. Menetlusaluse isiku joovet ei peetud vajalikuks tuvastada, kuna see ei ole NPALS § 151 lg 1 koosseisuline element ja selle esinemine ei ole koosseisu realiseerimise seisukohast oluline. Menetlusaluse isiku poolt antud selgituste lahtris indikaatorvahendi kasutamise protokollis on märgitud „12.11.2016 kell 17:30 kanep“, mille puhul on tegemist täiendava selgitusega, mille andmise puhul ei ole vajalik isikule täiendavalt tutvustada tema õigusi V™S § 19 järgi. Tegemist on haldustoiminguga, ehk võimaliku rikkumise tuvastamisega ning kohtul puudub info selle kohta, et A.M on indikaatorvahendi kasutamist vaidlustanud. Riigikohus on ka rõhutanud, et kehtiva õiguse kohaselt paljudel juhtudel isiku tegevuses väärteomenetluse alustamiseks piisavate asjaolude tuvastamine on võimalik üksnes järelevalvemenetluses ning vastavate järelevalvevolituste kasutamise kaudu (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-22-14, vt ka 3-3-1-65-07). Lisaks sätestab KorS § 41 6 lg 6 p 4 üheselt, et enne narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine organismis esinemise tuvastamist indikaatorvahendiga selgitatakse isikule muuhulgas ka õigust esitada vaie korrakaitseorgani juhile või kaebus halduskohtule. Teadupärast halduskohus väärtegude menetlemisega ei tegele ning sellest viidatud sättest saab üheselt järeldada, et tegemist on Haldusmenetluse seaduse reguleerimisalasse kuuluva küsimusega. KorS § 41 lg 7 kohaselt kui korrakaitseorgani ametiisik ei pea vajalikuks muude andmete kogumist ja isik ei nõua narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine organismis esinemise tuvastamist bioloogilise vedeliku proovi uuringuga, võib nimetatud ainete tarvitamise tuvastamisel piirduda indikaatorvahendi kasutamisega. Seega käesoleval juhul indikaatorvahendi kasutamise protokoll on lubatud tõend, mida kohus hindab kogumis koos teiste tõenditega. Kohus leiab väärteoprotokollis kajastatuga nõustudes, et väärteomenetluses kogutud tõenditele 1 tuginedes on alust järeldada, et A.M on oma käitumisega toime pannud NPALS § 15 lg 1 sätestatud väärteo, aga nimelt narkootilise aine arsti ettekirjutuseta tarvitamise. Kanepi suitsetamise toru olemasolu ei tõenda narkootilise aine tarvitamist, kuid selle olemasolu kaudselt viitab selle omaniku võimalikule soovile tarvitada kanepit selleks ettenähtud vahenditega. Kanepi tarvitamine sõltumata selle kogusest on NPALS § 3 lg-te 1 ja 11 kohaselt keelatud. Eelmärgitud aine on kantud sotsiaalministri 18. mai 2005. a määruse nr 73 „Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete meditsiinilisel ja teaduslikul eesmärgil käitlemise ning sellealase arvestuse ja aruandluse tingimused ja kord ning narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirjad“ lisa 1 I nimekirja. Narkootiliste ainete arsti ettekirjutuseta tarvitamise puhul on tegemist tahtlikult toime pandud väärteoga. Kohtuvälise menetleja teiste ametnike, kes väärteoasja ei menetle, vaid teostavad näiteks riiklikku järelevalvet, osalemisele väärteomenetluses tunnistajatena KrMS § 66 lg 2 piiranguid ei sea (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-28-13, p.6). Tunnistajana ülekuulatud abipolitseinik Margus Nigol ei ole käesolevas väärteoasjas menetleja.
lg 1 kohaselt tunnistaja poolt väärteomenetluses teadvalt vale ütluse andmine on karistatav, Margus Nigol oli kriminaalvastutusest valeütluste andmise eest hoiatatud korduvalt. Ei ole eluliselt usutav, et vabatahtlikult vabast ajast politsei tegevuses osalev isik, st kõrgendatud sotsiaalse vastutustundega isik võib anda valeütlusi. M.Nigoli ütlused on järjepidevad, kindlad ja üksikasjalikud. Tunnistaja nädala pärast oskas selgelt ja arusaadavalt väljendada, mida ta mäletab sündmuse kohta, mis ei läinud vastuollu sündmuspäeval tema poolt antud ütlustega. Kohtu hinnangul on kõik kolm A.M poolt toimepandud väärtegu on nõuetekohaselt tõendatud ja on õigesti kvalifitseeritud. Vastavalt AS § 47 lg 2 alkohoolse joogi pakkumine, võõrandamine või üleandmine alaealisele on keelatud. AS § 69 kohaselt on karistatav alkohoolse joogi ostmine alaealisele. A.M ja Xxxx vanuse vahe on 2 aastat, mis ei saa olla sõprade vahel märkamatu. Menetlusaluse isiku ütluste kohaselt ta ei ole üle andnud alkoholi alaealisele Xxxx, alkoholi ostmist ta ei vaidlusta. Kaebuses aga leiab, et alkohoolse joogi ostis Xxxx Xxxx endale ise. Alaealine.Xxxx kinnitas, et õlut Alexander Weizen ostis talle A.M . Tunnistaja Xxxx Xxxx samuti nägi kuidas A.M ostis 12.11.2016 umbes kella 21:30 paiku Pirita Selveri kassas kaupa väärteo otsuses märgitud isikule, isikut tõendavat dokumenti A.M-ilt müüja ei küsinud. Pärast seda võtsid A.M ja Xxxx igaüks kaks õlut ja lahkusid poest. On üldteada asjaolu, et õlu sisaldab alkoholi ja on seega alkohoolne jook. Seega käesolevas asjas vajab tuvastamist asjaolu, kas alkohoolse joogi ostjaks oli A.M ning kas tema andis alkoholi üle alaealisele Xxxx. TsÜS § 8 lg 2 kohaselt täielik teovõime on 18-aastaseks saanud isikul (täisealisel). Alla 18-aastasel isikul (alaealisel) ja isikul, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida, on piiratud teovõime. Täisealise isiku piiratud teovõime mõjutab isiku tehingute kehtivust üksnes ulatuses, milles ta ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida. Puudub vaidlus selle üle, et 12.11.2016 A.M (sünd 06.08.1997) 7 oli täisealine, ehk täieliku teovõimega füüsiline isik ning Xxxx Xxxx (sünd xxxx) oli alaealine, seega piiratud teovõimega füüsiline isik. Piiratud teovõimega Xxxx Xxxx ei saanud ise endale alkoholi osta ja seaduslikult seda võis teha ainult täisealine A.M. Antud juhul ostjateks võis olla ka isikute grupp (A.M ja Xxxx koos), kuid tunnistajate ütlustega on tuvastatud, et kauba eest tasus justnimelt A.M. Ka Selveris töötavale müüjale (kelle tegevust kontrollitakse online-kaamerate kaudu) oli selge tegelik ostja, tema jaoks ei olnud tegemist ostjate gruppiga. Vastasel juhul pidi müüja isikut tõendavat dokumenti küsima ja ilma selle ettenäitamiseta keelduma alkoholi müümisest (4 pudelit ei ole väike kogus), kuid ükski tunnistaja ei maini oma ütlustes dokumentide küsimist müüja poolt, järelikult müüjal kahtlust ostja vanuses ei tekkinud. Ostmine tähendab raha eest mingi kauba või asja omandamist. Ostjaks on isik, kes kauba eest maksab. Nii menetlusaluse isiku enda ütlustega kui tunnistajate (Xxxx ja Xxxx) ütlustega on tuvastatud, et ostu eest tasus A.M (kinnipidamisel leiti temalt sularaha 95 eurot). Asjasse puutumatu on argumentatsioon, kes asetas kauba kassalindile või kauba kättesaamise viis. Tsiviilõiguses kehtiva abstraktsiooniprintsiibi kohaselt eristatakse mh müügi puhul võlaõiguslikku tehingut ja asjaõiguslikku tehingut, millest viimane puudutab omandiõiguse üleminekut. Selles kontekstis võib tõusetuda küsimus omandiõiguse tekkimiseks vajaliku valduse üleminekust (mis on ka antud juhul kinnitust leidnud), kuid viimase puudumine ei muuda kehtetuks võlaõiguslikku tehingut. Kauba eest tasumine on võlaõiguslik tehing, mille toimumine on üheselt tuvastatud. Tulenevalt AÕS § 68 lg 1 sätestatust omand on isiku täielik õiguslik võim asja üle. Omanikul on õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist. Pärast kauba omandamist sai A.M selle valdajaks, tal tekkis õigus kaupa kasutada või üle anda kasutamiseks teistele isikutele. Ei ole eluliselt usutav, et ilma omaniku loata Xxxx võis talle mittekuuluvat kaupa võtta lindi pealt ja hakata vabalt kasutama ja käsutama (tarbima õlut). Kinnipidamise hetkel Tammsaare pargis alaealine Xxxx hoidis käes õlut Alexander Weizen ning tal oli tuvastatud alkoholijoove 0,55 mg/l väljahingatava õhu kohta. Seega on tuvastamist leidnud see fakt, et A.M omandas ja peale ostmist andis üle alaealise õlu, mida viimane ka hakkas ohtralt tarvitama (ei teinud paar lonksu, vaid oli kinnipidamise hetkel keskmises joobes). Samas AS § 69 koosseisu täitmiseks ei oma tähtsust alaealise poolt alkoholi tarvitamine, kuid antud juhul oli selge, milline oli alkoholi ostmise eesmärk – A.M poolt alkoholi tarbimine koos alaealisega. Ei ole välistatud, et alkoholi ostmine võis toimuda Pärtelpoja enda palvel ja nõusolekul, mistõttu ei rakendu käesoleval juhul
Seega antud juhul on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik A.M ostis alkohoolse joogi (õlu) ja andis selle alaealisele. Kohus leiab, et väärteo objektiivne koosseis on tõendamist leidnud ning kaebuse väited ei anna alust vaidlusaluse otsuse tühistamiseks.
Kohtuväline menetleja leidis, et väärtegu on toimepandud tahtlikult ja kohus nõustub sellega. Menetlusalust isikut süüdistatakse ka
lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemises - avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumises. Kaebuse esitaja tunnistab alkoholi tarvitamist avalikus kohas kuid leiab, et ta oli vältimatus keelueksimuses (
lg 1), kuna arvas, et alkoholi tarvitamine Tallinna linna avalikes kohtades (milleks on tänav, park, väljak jne) on lubatud. Avaliku korra rikkumine
mõttes eeldab obligatoorselt, et tegu oleks toime pandud avalikus kohas või et teo tagajärjel oleks rikutud väljaspool vahetut tegutsemiskohta viibivate isikute rahu või avalikku korda muul viisil. Seejuures loetakse avalikuks kohaks selline koht, kuhu on ligipääs ka kolmandatel isikutel, kes pole õigusrikkujaga isiklikult seotud. Avaliku korra all on kohtupraktikas mõistetud tavade, heade kommete, normide või reeglitega kinnistatud isikutevahelisi suhteid ühiskonnas, mis tagavad igaühe avaliku kindlustunde ja võimaluse realiseerida oma õigusi, vabadusi ja kohustusi (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-29-10, p 7). Seega, heitmaks kellelegi ette avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumist, tuleb tuvastada, et isik pani talle etteheidetava teo toime avalikus kohas. 8 KorS § 4 lõike 1 kohaselt mõistetakse avaliku korra all ühiskonna seisundit, milles on tagatud õigusnormide järgimine ning õigushüvede ning isikute subjektiivsete õiguste kaitstus. Avalik koht on vastavalt KorS § 54 määratlemata isikute ringile kasutamiseks antud või määratlemata isikute ringi kasutuses olev maa-ala, ehitis, ruum või selle osa, samuti ühissõiduk. Väärteoprotokolli kohaselt rikkus menetlusalune isik KorS § 55 lg 2 keeldu, mille kohaselt avalikus kohas on alkoholi või toidugruppi mittekuuluva joovet tekitava aine tarbimine keelatud. KorS § 55 lg 3 kohaselt kohaliku omavalitsuse üksus võib üldkorraldusega määrata kindlaks avalikud kohad, kus on alkoholi tarbimine lubatud. Kohaliku omavalitsuse üksus ei või lubada alkoholi tarbida kohas, kus seda loetakse käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 5 kohaselt häirivaks. Kohaliku omavalitsuse üksuse üldkorraldusega määratud kohad, kus on alkoholi tarbimine lubatud, peavad olema selgelt ja arusaadavalt tähistatud. Tallinna linna heakorraeeskirja (Tallinna Linnavolikogu määrus nr 45 https://oigusaktid.tallinn.ee/?id=3001&aktid=105031) kohaselt sellised kohad linnas puuduvad. A.M poolt väärteo toimepanemine leiab kinnitust menetlusaluse isiku enda 18.11.2016 antud ütlustega, et tarbides alkoholi kesklinnas ta on seadust rikkunud. Avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise fakt on kinnitatud ka tunnistajate Xxxx ja Xxxx Svetsi ütlustega. Ei ole vaidlust, et isik tarvitas pargis alkohoolset jooki, nimelt õlut. Lähtudes KorS § 54 sätestatust on Tallinnas asuv Tammsaare park avalik koht, mis on kasutamiseks määratlemata isikute ringile. Seega objektiivne koosseis on täidetud ning tegu on õigesti kvalifitseeritud
lg 1 järgi.
§-s 39 on keelueksimus määratletud kui eksimus teo keelatuses. Vastavalt
lg 1 puudub isikul süü, kui ta ei saa aru oma teo keelatusest ja see eksimus on toimepanijale vältimatu.
Sellest tulenevalt on keelueksimuse tunnusteks teo keelatusest arusaamise puudumine ja arusaamise puudumise vältimatus. Keelueksimus võib puudutada mitteteadmist või väärettekujutust, kusjuures esimese puhul loetakse keelunormi mitteteadmist ja väärettekujutuse puhul peetakse silmas, et oma käitumist loetakse õiguspäraseks. Üldjuhul eeldatakse, et isik teab ühiskonnas kehtivaid käitumiseeskirju, olgu need siis õigusnormid või muud inimeste käitumist reguleerivad sotsiaalsed normid. Kui isik puutub kokku mingi valdkonnaga, siis ta peab teadma seda valdkonda reguleerivaid karistusõigusliku tähendusega akte (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-73-05). A.M teadis, et alaealistele alkoholi ei müüda ja alaealistel on alkoholi tarvitamine pubis/restoranis/muus selleks ettenähtud kohas keelatud, seega mõistis ta ka seda, et kesklinnas avalikus kohas alkoholi tarvitamine koos alaealiste sõpradega ei ole lubatud. A.M teadis, et „oli seadus, mis lubas tarbida alkoholi teatud kohtades“ (väärteotoimiku tl 11), mis kinnitab tema teadmisi alkoholipoliitika valdkonnas. A.M emakeeleks võib küll olla vene keel, kuid A.M ei ole välismaalane, kelle eksimus teo keelatuses on sageli tingitud päritolumaa kultuurilisest eripärast ja õigussüsteemide erinevusest. A.M on Tallinna Ülikooli õpilane, mis on eesti õppekeelega ülikool, ei ole alust arvata, et seal võib õppida eesti keelt absoluutselt mittetundev isik. Väärteoprotokolliga tutvudes kirjutas A.M omakäeliselt, ei tõlki ei vaja.
A.M tarvitas õlut tahtlikult, sest pidas oma käitumist õiguspäraseks. Selline eksimus on süüd välistav vaid juhul, kui eksimus oli tema jaoks vältimatu. Tegemist ei olnud eksimusega teo keelatuses
lg 1 tähenduses, kuna see eksimus oli tema jaoks välditav, ta ju teadis, et alaealistele alkoholi ei müüda ja menetlusaluse isikuna 18.11.2016 kinnitas oma teadmisi alkoholi tarvitamise keelu kohta (väärteotoimiku tl 11). Väärteomenetluses lasub tõendamiskoormis süüdistusfunktsiooni kandjal, ehk kohtuvälisel menetlejal ja käesoleval juhul menetleja ametnik, kes fikseeris rikkumise, on kasutanud kõiki võimalusi tõendite kogumiseks. Kaebuse esitaja omakorda ei ole esitanud ühtegi kontrollitavat tõendit, mis kummutaksid 12.11.2016 toimunud õigusrikkumiste asjaolusid. Tulenevalt kehtivast kohtupraktikast, kui süüdistatav otsustab ennast aktiivselt kaitsta, peab ta ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui tõendeid ei esitata või ei looda võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks (vt Riigikohtu lahend 3-1-1859 07 p 9.1). Eitades käesolevas väärteoasjas inkrimineeritud rikkumiste toimepanemist, oleks A.M tulnud seda ka tõendada. Käesolevas väärteoasjas A.M selliseid tõendeid ei esitanud. A.M oli kinnipeetud 12.11.2016 kell 22:35 Tammsaare pargis ning menetlustoimingute läbiviimiseks oli ta koheselt toimetatud PPA Põhja prefektuuri Kesklinna politseijaoskonda, kuna oli alust arvata, et ta võib jätkuvalt toime panna väärtegusid. Isiku kinnipidamist võis ajendada A.M enda käitumine: tunnistaja Nigoli (abipolitseinik) ütluste kohaselt A.M ajas pudeli pikali ning pärast seda valas oma õlle demonstratiivselt tänavale. Selline käitumine ei ole ühiskonnas aktsepteeritav, näitab lugupidamatust ühiskonna suhtes, mille tõttu politseiametnikud täiesti õigustatult otsustasid A.M kinni pidada ja toimetada politseijaoskonda. Kinnipidamisel A.M teadlikult keeldus protokolli allkirjastamast ja menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis märkis, et teda alusetult süüdistatakse. KrMS § 152 lg 5 kohaselt kui toimingule allutatud isik keeldub protokollile alla kirjutamast, tehakse protokollis keeldumise kohta märge, mille kinnitab uurimisasutuse ametnik. Käesoleval juhul ülaltoodud nõue on täidetud ja vastav märge on tehtud. Kinnipidamise protokollist samuti nähtub, et isik oli vabastatud 13.11.2016 kell 02:00 ja ta oli ülekuulatud 01:45-02:10, st ülekuulamise ajal isik oli vabastatud. Seega ei vasta tõele A.M väide, et ülekuulamisel teda ähvardati kinnipidamisega 48 tunniks. Kohus on andnud hinnangu 13.11.2016 menetlusaluse isiku ütlustele (tõend ei ole kohtukõlbulik õiguste tutvustamise lahtris allkirja puudumise tõttu), kuid kaebaja ise ei ole nendest ütlustest loobunud ja nendes ütlustes ta ei ole väärtegu tunnistanud ja väitis, et teda süüdistatakse alusetult, mis kinnitab, et kinnipidamise põhjus oli talle teada ja süüdistus arusaadav. Kohus leiab, et ei ole rikutud V™S § 19 lg 1 p 4 sätestatud õigust anda ütlusi, sest A.M oli täiendavalt üle kuulatud 18.11.2016. Seoses tõlgi kaasamisega väärteomenetlusse kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga selles osas, et puuduvad tõendid selle kohta, et kaebaja oleks taotlenud tõlgi kaasamist. Väärteoprotokollides AB 1513685 ja AB 1513686 (koostatud 18.11.2016) menetlusalune isik omakäeliselt kinnitas, et protokoll on talle arusaadav, tõlki ei soovi. V™S § 24 lg 2 kohaselt tõlk kaasatakse kohtuvälises menetluses menetlustoimingu läbiviimisele menetlusosalise või tunnistaja taotlusel. A.M sellist taotlust esitanud ei ole. Tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Tõendite hindamisel lähtub kohus põhimõttest, et ütluste tõelevastavuse otsustamisel tuleb lähtuda eelkõige tuvastatud faktidest ning aset leidnud sündmustest. Oluline on ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Hinnates eelpooltoodud tõendeid kogumis asub kohus seisukohale, et A.M süü rikkumistes on tõendatud: - ta ostis alaealisele alkohoolset jooki ja andis üle. Alaealisel tuvastatud alkoholijoove 0,55 mg/l väljahingatava õhu kohta; - ta rikkus avalikus kohas käitumise nõudeid, tarvitades avalikus kohas alkoholi ning - ta tarvitas narkootilist ja psühhotroopset ainet ilma arsti ettekirjutuseta. Väärteoasjas otsuse teinud ametiisik on välja selgitanud kõik asjaolud, mida oli võimalik asjas kogutud materjalidega välja selgitada, menetlusõigust otsuse tegemisel rikutud ei ole: menetlusalusele isikule õigusi selgitati, menetlusaluse isikuna oli ta üle kuulatud, V™S § 150 loetletud väärteomenetlusõiguse olulisi rikkumisi ei ole tuvastatud. Väärteod on õigesti kvalifitseeritud, need on toime pannud menetlusalune isik A.M , õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. AS § 69 kohaselt alkohoolse joogi ostmise eest alaealisele või joobeseisundile viitavate tunnustega isikule karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga.
lg 1 kohaselt avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise eest karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või arestiga. 10 NPALS § 151 lg 1 kohaselt narkootilise või psühhotroopse aine arsti ettekirjutuseta tarvitamise või väikeses koguses ebaseadusliku valmistamise, omandamise või valdamise eest karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga selles, et kaebajale karistuse mõistmisel tuleb arvestada
§-s 63 lg 3 sätestatut, mille kohaselt mõistetakse karistus iga väärteo eest eraldi juhul, kui isik on toime pannud mitu tegu, mis vastavad mitmele eri väärteokoosseisule. Alkohoolse joogi ostmine alaealisele, avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumine ja narkootilise või psühhotroopse aine arsti ettekirjutuseta tarvitamine on kolm eraldiseisvat väärtegu. Vastavalt
Positiivne karistusõigus ei määratle karistuse mõistmise iseseisva alusena süüdistatava isikut, mistõttu karistuse mõistmisel tuleb süü suurust ja preventiivseid kaalutlusi selgelt ja ühemõtteliselt alati eristada (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-40-04, p 7). Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Lisaks isiku süüle tuleb
kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o. võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-52-13, p 19). Karistamine on tegupõhine, samuti võetakse arvesse süüdlase isik, tagades karistamise eripreventiivseid eesmärke. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Väärteootsuses on kergendava asjaoluna välja toodud kahetsus, kuid kaebuses ja kohtuistungil menetlusalune isik sõnaselgelt ja puhtsüdamlikult kahetsust avaldanud ei ole. Seega ei pea kohus võimalikuks kergendava asjaoluga arvestada. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati A.M AS § 69 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 40 trahviühiku ulatuses, s.o 160 eurot,
lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 8 trahviühiku ulatuses, s.o 32 eurot ja NPALS § 151 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 40 trahviühiku ulatuses, s.o 160 eurot. Eeltoodust nähtub, et menetleja on määranud karistused AS § 69,
lg 1 ja NPALS § 151 lg 1 alusel ettenähtud sanktsioonide miinimummäärale lähedases suuruses, mis vastavad kaebaja süü raskusastmele ning on piisavad eripreventiivsete eesmärkide saavutamiseks. Lähtudes A.M süü ulatusest ning arvestades ka seda, et puuduvad karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, ei ole kohtu arvates alust A.M-ile määratud karistust vähendada, kuna karistused on rikkumiste kaalukust arvestades juba niigi minimaalsed. Kohus on seisukohal, et kaebuses toodud väited ei anna alust otsuse muutmiseks ega tühistamiseks. Menetlusalune isik ei ole välja toonud asjaolusid, mis vähendaksid tema süü astet. Kohus peab vajalikuks märkida, et AS § 69,
lg 1 ja NPALS § 15 1 lg 1 märgitud väärteo toimepanemise eest on võimalik põhikaristusena mõista kas rahatrahv või arest. Käesoleval juhul kaebuse esitaja pani toime kolm rikkumist, milliste toimepanemise eest on ette nähtud kõige rangem karistus (arest). Kohus asub seisukohale, et kohtuväline menetleja on A.M karistamise osas teinud õige otsuse, mille muutmiseks puudub alus. Kohtu arvates kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus on põhjendatud. V™S § 30 on lahti kirjutatud otstarbekusest menetluse lõpetamise kriteeriumid – väärteomenetluse võib KrMS § 202 eeskujul lõpetada näiteks juhul, kui isiku süü ei ole suur ja kui puudub avalik menetlushuvi. Väärteomenetluse lõpetamisel V™S § 30 lg 1 p 1 alusel tuleb arvestada menetlusaluse isiku varasemaid rikkumisi, väärteoga kahjustatud õigushüve olulisust, ühiskonnaohtlikkust, väärteo esinemissagedust ja muid asjaolusid. Aga kõigepealt kohus peab hindama, kas tegu on selline, mis tingimata vajab üld- või eripreventiivsetel kaalutlustel karistusõiguslikku sekkumist. V™S § 30 lg 1 p 1 alusel väärteomenetluse lõpetamise eelduseks on läbiviidud väärteomenetlus, mille käigus on tuvastatud teo karistatavuse üldised eeldused. Läbiviidud 11 väärteomenetluses annab aluse menetlusaluse isiku karistamiseks, kuid otstarbekuse kaalutlustel on teatud juhtudel võimalik karistust mitte kohaldada, kui see ei ole üld- ega eripreventiivsetel eesmärkidel vajalik. Kohus leiab, et A.M süü suurus ei anna alust väärteomenetluse lõpetamiseks. A.M-ile AS § 69 ja
lg 1 järgi inkrimineeritud süüteod on toime pandud alaealiste juuresolekul, kohtuväline menetleja ei ole pidanud seda raskendavaks asjaoluks
Menetlusalune isik ei ole oma süüst aru saanud, ei ole puhtsüdamlikult kahetsenud. Antud väärteo puhul isiku süü suurust mõjutab asjaolu, et ta tarvitas avalikus kohas õlut koos alaealisega Xxxxga, kellele kaebaja ise ostis õlut ning see toimus teise alaealise Xxxx Xxxxi juuresolekul, mistõttu ei saa nõustuda kaebuses toodud väitega, et antud juhul puudub avalik menetlushuvi. Kuivõrd alaealiste puhul on tegemist sotsiaalselt vähemkaitstud isikutega, ei saa käesoleval juhul viidata väiksele süüle ja avaliku menetlushuvi puudumisele. Antud juhul A.M vääritu käitumine (ostis ja tarvitas koos alaealisega alkoholi, tarvitas kanepit) mõjutas alaealiste väärtushinnangute kujundamist negatiivselt. V™S § 30 lõike 1 punkt 3 sätestab täiendava aluse väärteomenetluse lõpetamiseks: isikul on võimalus võtta endale kohustus osaleda sotsiaalprogrammis, kuid kohtuvälise menetleja kirjalikust vastusest nähtub, et vastavad sotsiaalprogrammid puuduvad. Kohus asub seisukohale, et avaliku menetlushuvi puudumise tõttu menetluse lõpetamist oleks võinud kaaluda siis, kui tegemist oleks olnud ühe rikkumisega. A.M käitumises on aga tuvastatud kolm rikkumist, millised kõik on seotud sõltuvust tekitavate mõnuainetega ja alaealiste mõjutamisega, mistõttu esineb väärteoasjas avalik huvi. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes V™S § 132 p 1 jätab kohus kaebuse rahuldamata ja PPA Põhja prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse menetlusteenistuse 02.01.2017 otsus nr 2316,16,012218 - muutmata. Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 12
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.