Obsah (6)

§ 15§ 16§ 18§ 56§ 57§ 58

4-17-2719 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 24. augustil 2017. a Tallinnas Liivalaia kohtumajas Väärteoasja number 4-17-2719 Kohtukoosseis Kohtunik Velm

§ 15

lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu.

§ 16

lg 1 kohaselt on tahtluse vormideks kavatsetus, otsene ja kaudne tahtlus ning

§ 18lg 1 kohaselt on ettevaatamatuse vormideks kergemeelsus ja hooletus.

Sealjuures on väärteo toimepanemise vormidest kõige kergem hooletus ning kõige raskem kavatsetus. Subjektiivse koosseisu osas leiab kohus, et V.K pani väärteo toime vähemalt hooletusest

§ 18

lg 3 mõttes, mis sätestab, et isik paneb teo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. V.K on kohtuvälises menetluses andnud järgmisi ütlusi: Mõtlesin, et olen kaine (KVM tl 2 pöördel; tõlge kohtu tl 12). Samuti on ta kaebuses öelnud, et tarbis eelmisel õhtul alkoholi, kuid magas end ilusti välja ja hommikul tundis end nii füüsiliselt kui ka psüühiliselt hästi (kohtu tl 2). Sealjuures tarbis V.K eelmisel õhtul enda sõnul õlut (KVM tl 7; tõlge kohtu tl 12 pöördel. Samuti on V.K nii kaebuses kui kohtuvälises menetluses avaldanud, et tema abikaasal, kes oli samuti sõidukis, on samuti olemas mootorsõiduki juhtimisõigus. Seega kui ta oleks arvanud, et ta ei ole veel kaineks saanud, siis oleks võinud abikaasa sõidukit juhtida ning tema ei oleks rooli istunudki (kohtu tl 2; KVM tl 2 pöördel, 7; tõlge kohtu tl 12-12 pöördel). Kohus leiab, et V.K oleks tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral, pidanud veenduma sellest, et joove on tõepoolest möödunud, mitte lähtuma vaid enda enesetundest. Sealjuures on ka peale rikkumist V.K nii kohtuvälisele menetlejale kui kohtule avaldanud, et ta on tulevikus taoliste juhtumite vältimiseks soetanud endale alkomeetri (kohtu tl 2; KVM tl 7; tõlge kohtu tl 12 pöördel). Seega ei teadnud V.K enda sõnul, et ta ei ole veel eelmisel õhtul joodud õllest kainenenud, kuid ta ei võtnud peale öösel magamise ning enda subjektiivse hinnangule tugineva enesetunde kontrollimiseks ette mitte midagi täiendavat – nt ei kontrollinud enda olukorda alkomeetriga enne rooli istumist. Samuti oleks V.K võinud igaks juhuks jätta ka peale magamise pikema ajavahemiku peale alkoholi tarbimist ning laskma sõidukit juhtida abikaasal. Eeltoodut arvesse võttes leiab kohus, et V.K käitus hooletult

§ 18lg 3 tähenduses.

Seega on V.K täitnud LS § 224 lg-s 2 sätestatud väärteo koosseisu. Õigusvastasust ning süüd välistavaid asjaolusid V.K teos ei esine. Samuti on V.K süüvõimeline, s.t ta oli väärteo toimepanemise ajal ja on ka käesoleval ajal süüdiv ja vähemalt 14-aastane (sündinud

1. aastal – KVM tl 1, 1 pöördel, 2, 9). Eeltoodud põhjustel nõustub kohus kohtuvälise menetlejaga selles, et V.K on pannud toime koosseisulise, õigusvastase ning süülise väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 224 lg 2 järgi. 4.
2. Karistus LS § 224 lg 2 näeb põhikaristusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni 12 kuuni. Lisaks võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada isiku suhtes lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist LS § 224 lg 3 p 1 4 4-17-2719 alusel 3-9 kuuni, kui isikut ei ole varem LS §-s 224 sätestatud süüteo eest karistatud. V.K ei ole varem LS § 224 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest karistatud (KVM tl 9-10).

§ 56lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü.

Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. V.K süü suurust mõjutab esmalt alkoholijoobe määr, milles ta sõidukit juhtis. Arvestades, et LS § 224 lg 2 kohaselt karistatakse isikut alkoholijoobes sõiduki juhtimise eest, olukorras, kus isiku ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25-0,74 mg ja V.K oli alkoholijoobe määraks 0,43 mg/l, oli tema joove veidi alla nimetatud sätte keskmise alkoholijoobe määra (49,5 mg/l). Nimetatud asjaolu viitab pigem keskmises määras olevale süü suurusele. Lisaks mõjutab V.K süü suurust väärteo toimepanemise subjektiivne külg. Arvestades, et väärtegu saab toime panna tahtlikult ja ettevaatamatusest ning V.K pani teo toime ettevaatamatusest, täpsemalt hooletusest, mis on kõige kergem väärteo toimepanemisi vorm, on tegemist asjaoluga, mis viitab isiku väiksele süüle. Neid kaht V.K süü suurust mõjuvaid asjaolusid arvestades leiab kohus, et tema süüd tuleb lugeda keskmisest väiksemaks, kuid siiski mitte minimaalseks. Kohtuväline menetleja on leidnud, et V.K puhul karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei esine. Kohus on seisukohal, et V.K puhul esineb karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlik kahetus

§ 57lg 1 p 3 mõttes.

Kuigi lihtsalt süü tunnistamine ei ole veel puhtsüdamlik kahetsus, on esitatud kaebuses V.K sõnaselgelt väljendanud toimepandu osas oma kahetsust (kohtu tl 2 pöördel). Kahetsus väljendub ka selles, et menetlusalune isik kinnitab, et on soetanud endale alkomeetri selleks, et vältida edaspidi taolisi juhtumeid (kohtu tl 2; KVM tl 7; tõlge kohtu tl 12 pöördel). Neid asjaolusid koosmõjus arvestades leiab kohus, et isik kahetseb toimepandud rikkumist. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga selles, et V.K puhul ei esine karistust raskendavaid asjaolusid

§ 58mõttes.

Eeltoodut arvestades leiab kohus, et V.K süü on veidi alla keskmise, kuid mitte minimaalne, mistõttu tuleks teda karistada LS § 224 lg-s 2 sätestatud karistusliigi keskmisest määrast allapoole jääva, kuid mitte siiski alammääras oleva karistusega. Karistuse mõistmisel arvestab kohus ka eripreventiivseid kaalutlusi ehk lähtub sellest, kuidas on võimalik V.K mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Kuigi V.K on 04.05.

1. a seisuga karistusregistri väljavõtte kohaselt 1 kehtiv kriminaalkaristus ning 4 kehtivat väärteokaristust (KVM tl 9-10), siis käesoleva kohtuotsuse tegemise hetkeks on lisandunud menetlusalusele isikule veel üks kehtiv liiklusalane väärteokaristus (kohtu tl 15). Siiski märgib kohus, et nendest kehtivatena märgitud väärteokaristustest peaks kõige vanem, s.t Harju Maakohtu 06.05.
2. a otsusega mõistetud karistus olema kantud arhiivandmetesse, mistõttu kohus seda arvestada ei saa. Kohus on edastanud karistusregistrile ka kirja menetlusaluse isiku karistusandmete parandamiseks (kohtu tl 14-16). Kuivõrd V.K-le mõistetud kriminaalkaristus ei ole seotud liiklusalase rikkumisega, siis ei mõjuta antud karistus isikule käesoleval juhul väärteoasjas mõistetava karistuse suurust. Käesolevas väärteoasjas menetletava väärteo toimepanemise ajal oli V.K kolm kehtivat väärteokaristust, mis kõik olid temale määratud liiklusrikkumiste eest. Esmalt, 04.03.
3. a jõustunud otsusega karistati teda LS § 207 (tehnonõuetele vastavuse kontrolli mitteläbinud mootorsõiduki juhtimine), LS § 227 lg 1 (lubatud sõidukiiruse ületamine kuni 20 km/h võrra) ja LKindlS § 81 järgi (liikluskindlustuseta sõiduki juhtimine) kvalifitseeritavate 16.02.
4. a-l toime pandud rikkumiste eest rahatrahviga 200 eurot (karistus täidetud 5 4-17-2719 17.03.
5. a). Teiseks, 14.12.
6. a jõustunud otsusega karistati teda LS § 242 lg 1 (mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete muu rikkumine) ja LS § 239 lg 1 p 1 (turvavarustuse nõuetekohaselt kinnitamata jätmine) järgi kvalifitseeritavate 28.11.
7. a-l toime pandud rikkumiste eest rahatrahvidega kokku 40 eurot (karistused täidetud 24.03.
8. a). Kolmandaks, 01.11.
9. a jõustunud otsusega karistati teda LS § 227 lg 2 (lubatud sõidukiiruse ületamine 21-40 km/h võrra) järgi kvalifitseeritava 16.10.
10. a-l toime pandud rikkumise eest rahatrahviga 120 eurot (karistus täidetud 13.12.
11. a). Praeguses väärteoasjas on kohus tuvastanud, et V.K on 16.04.
12. a-l toime pannud LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava rikkumise. Seega on V.K poole aasta jooksul (16.10.
13. a – 16.04.
14. a) pannud toime kokku 7 liiklusalast väärtegu. Kuigi V.K ei ole varasemalt karistatud alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise eest ja ta on eelnevate kõikide väärtegude eest määratud rahatrahvid tasunud, leiab kohus, et varasemalt määratud karistused ei ole mõjutanud V.K seaduskuulekalt käituma. Seega kuigi V.K süü suurus võimaldaks praegusel juhul mõista talle karistuseks kergemaliigilise karistuse, s.t rahatrahvi, siis on nimetatud kergeim karistusliik eripreventsioonist tulenevalt V.K puhul välistatud. Seda põhjusel, et olukorras, kus isik on intensiivselt lühikese perioodi jooksul pannud toime palju erinevaid liiklusrikkumisi ning seaduskuulekale teele asumist ei ole suutnud mõjutada ka rahatrahvide mõistmine ega nende tasumine, siis on vajalik isiku suhtes võtta tarvitusele karmimad meetmed, milleks on raskema põhikaristuse liigi ehk mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamine. Kohus ei saa pidada aktsepteeritavaks seda, et isik järjepidevalt paneb toime liiklusrikkumisi, temale määratakse karistuseks rahatrahv, isik tasub selle ära ning sellest hoolimata jätkab isik oma seadusi eiravat käitumist. Kohus märgib siinkohal, et isikule mõistetav karistus peab eelkõige lähtuma tema süü suurusest ja eripreventsioonist. Vaid väga erandlikel juhtudel võib isikule mõista karmima karistuse võrreldes tema süü suuruse ja eripreventiivse vajadusega. Vastasel korral võib liiga range karistus, mis on mõistetud peamiselt üldpreventiivsetest kaalutlustest ehk õiguskorra kaitsmise huvidest lähtudes, olla isiku jaoks hoopis negatiivse eripreventsiooniga, sest isik ei tunne, et teda on karistatud õiglaselt, mistõttu kaotab ta ka usalduse õiguskorra vastu. Kuigi alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimine on üks kõige raskemaid liiklusalaseid rikkumisi üldse, ei pea kohus siiski antud juhul üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt vajalikuks mõista isikule rangemat karistust võrreldes sellega, mis vastab tema süü suurusele ega suuremas määras võrreldes sellega, milline karistusmäär avaldaks isikule piisavat eripreventiivset mõju. Seda eelkõige põhjusel, et kohtu hinnangul aitab käesoleval juhul õiguskorra tagamisele kaasa ka V.K-le eripreventsiooni tõttu mõistetav karistus, s.t põhiskaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine. Nimetatud karistus annab ühiskonnale signaali, et isegi kui mootorsõiduki joobes juhtimine oli esmakordne, aga kui isik ei ole varasemalt muude liiklusrikkumiste eest temale mõistetud kergemaliigilistest karistustest teinud õigeid järeldusi, siis võib koheselt rakendada raskemaliigilist karistust, milleks antud juhul on mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud, et nii põhi- kui lisakaristus kogumis peavad vastama nii isiku süü suurusele kui ka üld- ja eripreventiivsetele kaalutlustele (vt nt 16.05.
15. a otsuse nr 3-1-1-18-17, p 13; 18.06.
16. a otsuse nr 3-1-1-59-15, p 12 ning 13.12.
17. a otsuse nr 3-1-1-122-13, p 9). Kohtuväline menetleja on mõistnud V.K-le käesoleva rikkumise eest põhikaristuseks 225 trahviühiku ehk 900 euro suuruse rahatrahvi ehk rahatrahvi, mis ületab antud karistusliigi keskmist määra (milleks on 150 trahviühikut ehk 600 eurot) tunduvalt. Samas on kohtuväline menetleja kohaldanud menetlusalusele isikule ka lisakaristust, võttes ära mootorsõiduki juhtimisõiguse 4 kuuks. Arvestades, et V.K ei ole varem alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise eest karistatud, siis võiks LS § 224 lg 3 p 1 kohaselt võtta temalt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimisõiguse 3 kuust kuni 9 kuuni. Seega on kohtuväline 6 4-17-2719 menetleja kohaldanud menetlusaluse isiku suhtes lisakaristust sanktsiooni alammäära ligidases määras. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei vasta põhi- ja lisakaristus kogumis V.K süü suurusele ning üld- ja eripreventiivsetele eesmärkidele. Samas võttes arvesse seda, et menetlusalune isik on viimase poole aasta jooksul pannud toime hulganisti erinevaid liiklusrikkumisi, millede eest on teda karistatud rahatrahvidega, mis on küll tasutud, kuid millest hoolimata on isik jätkanud liiklusrikkumiste toimepanemist, siis ei saa V.K käesoleval juhul karistada järjekordse rahatrahviga. Seega eripreventsioonist lähtuvalt tuleb V.K-le mõista põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine. LS § 224 lg 2 näeb põhikaristusena ette, et mootorsõiduki juhtimisõigust võib ära võtta kuni 12 kuuks. Võttes arvesse eelnevalt isiku süü juures toodud asjaolusid, millele tuginedes leidis kohus, et V.K süü on keskmisest väiksem, kuid mitte siiski alammääras, mõistab kohus V.K-le põhikaristuseks mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 4 (neljaks) kuuks. Kohus leiab antud juhul, et tühistades kohtuvälise menetleja poolt isikule määratud lisakaristuse, kuid muutes põhikaristuse liiki raskemaks, ei lähe kohus vastuollu reformatio in peius keelu põhimõttega, mille kohaselt ei või isiku poolt tema suhtes tehtud otsuse edasikaebamine kaasa tuua tema jaoks olukorra raskendamist. Kuigi põhikaristusena on kohtu hinnangul juhtimisõiguse äravõtmine raskem karistusliik kui rahatrahv ja seega raskendaks ainult põhikaristuse olemasolul kergema karistusliigi asendamine raskema karistusliigiga isiku olukorda, tuleb põhi- ja lisakaristust käsitleda kogumis. Nimelt oleks kohtuvälise menetleja otsuse jõustumise korral pidanud V.K kandma nii sanktsiooni keskmist määra ületavat rahatrahvi kui ka lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 4 kuuks. Praegusel juhul aga tühistab kohus menetlusalusele isikule määratud lisakaristuse ning mõistab isikule vaid põhikaristuse, milleks on 4 kuuks mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. Seega menetlusaluse isiku olukord ei muutu raskemaliigilise põhikaristuse kohaldamise tõttu halvemaks, sest kohtuotsuse tulemusena ei pea menetlusalune isik tasuma rahatrahvi ning ka juhtimisõiguse äravõtmise periood ei pikene. 4.
18. Kokkuvõte Eeltoodud põhjustel rahuldab kohus osaliselt V.K kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri liiklusjärelvalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 05.05.
19. a üldmenetluse otsuse peale väärteoasjas nr 2302,17,
20. Kohus tühistab kohtuvälise menetleja otsuse osaliselt, s.t põhikaristuse liigi ja lisakaristuse kohaldamise osas ning mõistab V.K-le LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest põhikaristuseks mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 4 (neljaks) kuuks. Velmar Brett kohtunik (allkirjastatud digitaalselt) 7