Obsah (6)

§ 60§ 7§ 66§ 8§ 84§ 180

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja 07.novembril 2012 Jõhvi kohtumajas koht Väärteoasja number 4-12-4244 (2440,12,005643) Kohtunik Inna Kirsipuu Kohtuistungi se

§ 60kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis ja oma siseveendumuse kohaselt.

Kohus ei omista ühelegi tõendile ette kindlaksmääratud jõudu. Kohus lähtub menetlusaluse isiku süütuse presumptsioonist (

§ 7

lg 2), kontrollib ja hindab menetlusaluse isiku ja teiste tunnistajate ütlused, samuti kirjalikud tõendid, paigutades neid teiste tõendite ja vastastikkusesse kontekstisse. Kohus leiab, et tunnistaja A. P.i ütlused kogumis sündmuskoha vaatlusprotokolli ja selle lisadega (skeem ja fotod) ja tunnistaja E. K. on usaldusväärsed ja nende alusel on võimalik jõuda kohtuotsuseni. Kohus ei eelista A. P.i ütlusi põhjusel, et ta on tunnistaja, aga A.S on aprioorselt liiklusõnnetuse põhjustamises süüdiolev isik. Kohus tugineb A. P.i ütlustele sellel põhjusel, et tema ütlused ühtivad teiste tõenditega, kõigepealt sündmuskoha vaatlusprotokolliga, samuti asjaoludega, millistes ei ole kohtuliku arutamise käigus pooltel tekkinud vaidlust sõidutee laius, sõiduauto laius, sõiduautode vigastuste iseloom ja nende asetsus. A.S-i ütlused liiklusõnnetuse kulgu kohta ei ühti absoluutselt sõiduautode kahjustuste iseloomu ja lokaliseerimisega. Kohus märgib, et A.S-i ütlused, et ta ei näinud lähenevat xx sõiduautot sellepärast, et too liikus niivõrd suure ilmselt mittelubatud kiirusega, et ei olnud võimalik autot visuaalselt märgata (lk 80 pöördel), on jällegi vastuolus sõiduautode kahjustuste iseloomugasõiduautodel ei olnud avarii tagajärjel tekkinud isegi mõlke, vaid pikemad 7 horisontaalsed kriimustused, mille tagajärjel on värvikiht väga oluliselt rikutud, mis omakorda osutab sellele, et autode pindade vahel oli tihe kokkupuude vastastikul liiklemisel, mitte aga suurema kiirusega tehtud otse- või küljelöök. Teisisõnu, mõlema sõiduauto kahjustused on suhteliselt kerged (kriimustused) ega osuta sellele, et üks või teine oleks liikunud selles kiirusega, et ta ei olnud isegi visuaalselt märgatav. Kohtu kahtlust A.S-i esitatud liiklusõnnetuse versioonis tugevdab ka autokooli õpetajast tunnistaja E. K. ütlus, et ta seisis õppeautoga menetlusaluse isiku sõiduauto taga ristmiku ületamiseks, nähtavus oli hea ja vastassuunavööndis seisvad ja lähenevad autod oli selgelt tuvastatavad ja visuaalselt nähtavad. Tunnistaja E. K. nägi kokkupõrkele eelnenud liiklussituatsiooni pealt, nimelt seda, kuidas menetlusalune isik sõitis ristmikule, püüdis sooritada tagasipööret kiiremas tempos, mille tagajärjel pidi esimene vastassuunavööndis

1. reas sõitev auto pidurdama ja muutma liikluse trajektoori (seda kinnitas ka A. P.). Vaatamata sellele, et sinine xx ( A. P.) lähenes ja pidi ristmiku ületama rohelise tulega, ei andnud Nissan A.S-i juhtimisel talle teed ja sooritas tagasipööret sõites vastassuunavööndisse. Tunnistaja E. K. on oma ütlustes keskendunud just olukorrale, mis puudutas xxx ristmikule lähenemist, ristmikule sõitmist ja xxx ristmikule sõitmise ja tagasipöörde sooritamist. Selles osas ei ole kohtul tunnistaja E. K. ütluste usaldusväärsuses ühtki kahtlust. Kuna tunnistaja seisis oma autoga menetlusaluse isiku auto taga, olid tunnistaja vahetuses läheduses nii menetlusaluse isiku sõiduauto, ristmik ja A. P.i juhtimisel sõiduauto xxx. Kohtuliku arutamise käigus ei ole tuvastatud, et oleks esinenud takistust tunnistaja poolt liiklussituatsiooni jälgimisel. Tunnistaja ütluste kohaselt jätkas ta sõitmist ristmikult, nagu oligi planeeritud Jaama tänavale vasakule, ja kokkupõrke momenti ta ei näinud, kuna sel hetkel jäi tema auto ja kokkupõrkes osalenud autode vahel haljasala puud. Kohus pakkus tunnistajale joonistada, kuidas autod paiknesid tema visiooni järgi pärast kokkupõrget lk 78, joonis on kohtutoimikus lk
2. Ilmekas on asjaolu, et joonisel on tunnistaja poolt paremal poolt joonistatud xxx, vasakult poolt xx, xx on ees ja nad puutuvad kokku nurga pealt. Tegelikult kui lähtuda sõiduautode kahjustustest, peab xx asuma vasakult poolt, ülejäänud osas ühtib joonisele märgitud sõidukite asetsus A. P.i ütlustega ja tuvastatud sõiduautode kahjustustega. Märgitud on isegi Nissani asetsus osaliselt
3. Reas ja osaliselt, väiksemal määral,
4. reas, mida kohus tegelikult on tuvastanud A. P.i ja sündmuskoha vaatlusprotokollile tuginedes. Kohus leiab, et see on viga tunnistaja tajumises, mis tuleneb tegelikult sellest, et nagi ta ise kinnitas, ei näinud ta kokkupõrke momenti. Seega tunnistaja mälus ei ole see moment, kokkupõrge ja sõiduautode fikseeritud asetsus pärast kokkupõrget, piisava detailsusega jäädvustatud. Selline asjaolu tuletab kohtule veel kord meelde, kuivõrd on tähtis kõikide tõendite hindamine ja kaalumine nende kogumis, et vältida ka võimalikku tunnistaja mittepahausklikku eksimust. Kohus kordab, et ei ole ühtegi alust kahelda tunnistaja E. K. ütluste usaldusväärsuses osas, mis puudutab kokkupõrkele eelnenud liiklussituatsiooni. Menetlusaluse isiku väide, et tunnistaja E. K. valetab sihipäraselt (lk 80 pöördel) on absoluutselt 8 paljasõnaline ega rajane vähimalegi reaalsele alusele. menetlusalune isik selgitas, et ta nägi, kuidas tunnistaja sündmuskohal tuli A. P.i juurde ja ütles, et hakkab andma ütlusi tema kasuks. Kohus leiab, et sellist asjaolu ei piisa, et jõuda järeldusele tunnistaja poolt teadvalt valeütluste andmise kohta. Kohus leiab, et igal kodanukul on õigus ja isegi kodaniku aktiivsest ühiskondlikust positsioonist tulenev moraalne kohustus anda ütlusi süüteomenetluses, kui talle on teada süüteo toimepanemise asjaolusid. Kui isik on tunnistajana tuvastatud, siis tal on seaduses tulenev kohustus anda tõele vastavaid ütlusi (

§ 66lg 1 ja 3).

Ka kohtuistungil üritas tunnistaja mitte ainult edastada kohtule talle teatavaks saanud faktid vaid ka anda oma õigusliku hinnangu, kes on liiklusõnnetuse põhjustaja. Kohus leiab, et kui tunnistaja suhtles A. P.iga, ongi ta silmas pidanud oma arvamust liiklusõnnetuse võimaliku põhjustaja kohta. Kohus märgib, et tunnistajal, kes on autokooli õpetaja, on tõesti piisavalt kogemust ja ettevalmistust, et olla asjatundja ja väljendada oma isiklikku seisukohta võimaliku liiklusõnnetuse põhjustaja isiku kohta. Kohus aga ei ole ühegi tunnistaja hinnangutega seotud ja tugineb kohtuotsuse tegemisel üksnes faktilistele andmetele, mitte tunnistaja oletustele või hinnangutele. Nimetatud tõenditega leiab kohus tõendatuks järgmiste faktiliste asjaolude kogumi. 09.07.2012 päevasel ajal A.S juhtis mootorsõidukit xxx, sõitis Rakvere tänavat, näitas suunatuld, reastus vasakule reale ja jäi ootama valgusfoori lubavat tuld ristmikule sõitmiseks. Rohelise tule peale alustas ta sõitmist ristmikule eesmärgiga sooritada tagasipööret, vastassuunavööndis

1. reas lähenes ristmikule A. P.i juhitud xxx. A.S-i suhtes vastassuunavööndis seisis
2. reas sõiduauto ootamas rohelist tuld. A. P.i ristmikule lähenemise ajal hakkas põlema roheline tuli ja xxx jätkas sõitmist ristmikule. 10-15 m enne ristmikku märkas A. P., et sõiduauto (A.S-i juhtimisel) sõitis ristmikule ja soovib sooritada tagasipööret. Sel hetkel lähenes ta valgusfoori kohale. Tema ees rohelist tuld oodanud sõiduauto sõitis juba ristmikule ja pidi muutma oma sõidu kiirust, pidurdama, ja trajektoori, sest A.S-i juhitud auto alustas tagasipööret ja sõitis vastassuunavööndisse
3. ja
4. rea vahele. Eessõitev auto sõitis A.S-i sõiduautost mööda paremalt. A.S-i sõiduauto hetkeks peatus ja siis jätkas sõitu. Ristmiku laius on vastavalt skeemile 22,40 m. 50 km/h sõidukiirusega sõitmisel läbib sõiduauto 14m sekundis. Takistusele reageerimise aeg on 0,8 sek. KOHTU PÕHJENDUSED Liiklusõnnetuse põhjustaja isiku tuvastamisel peab kohus hindama mõlema liiklusõnnetuses osalenud isiku käitumist liiklusolukorras ja välja selgitada mitte niivõrd seda, kui palju ja milliseid sätteid on igaüks osaleja rikkunud, vaid seda milline on see rikkumine, mille tagajärjel toimus liiklusõnnetus, ja kes on selle rikkumise toime pannud, kes on põhjustanud liiklusohu. Teisisõnu, 9 väljaselgitamisele kuulub tegu ja selle toimepanija, põhjuslik seos ja tagajärgliiklusõnnetus. Riigikohtu lahend 3-1-1-106-10 p 11: rasemas
5. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-1-03 Õigusliku raamistiku antud väärteoasja lahendamisel moodustavad LS sätted, mis sätestavad tee andmise kohustust ning reguleeritud fooriga ristmikul liiklemise korda. Kui A.S ja A. P., liikudes üks teise suhtes vastassuunavööndis lähenevad reguleeritud ristmikule, peab igaüks lähtuda LS § 56 lg 1 sättest. LS § 56 lg 1 sätestab ristmiku ületamise üldnõudeid: „ristmikule lähenedes peab juht olema eriti tähelepanelik ja arvestama ristmiku liiklusoludega. Juht peab sõitma sellise kiirusega, et tal on vajaduse korral võimalik sõiduk seisma jätta ja anda teed eesõigust omavale liiklejale.“ Kohus leiab, et nii A.S kui ka A. P. on hoolsuskohustuse olla eriti tähelepanelik täitnud vajalikul määral. A.S näitas suunatuld, reastus vasakule ja peatus ootama valgusfoori lubavat tuld. A. P. liikus sujuvalt, lähenes ristmikule teises suunavööndis ja jõudis ristmikuni ajal, mil põles valgusfoori lubav tuli, mis ühtlasi tähendas, et A. P. võib sõita ristmikule. Kohtuliku arutamise käigus ei ole tuvastatud, et A. P. oleks rikkunud hoolsuskohustust sõita sellise kiirusega, et tal oleks vajaduse korral võimalik seisma jätta ja anda teed eesõigust omavale liiklejale, ja seda sellel põhjusel, et ristmik on regileeritud valgusfooriga, eesõiguse kasutamine aga aktualiseerub juhul, kui isik sõidab reguleerimata ristmikul. Näidates vasakut suunatuld, positsioneeris A.S ennast selliselt, et teistel liiklejail oli põhjendatud ootus, et A.S-i juhitud sõiduauto sõidab kas vasakule või sooritab tagasipööret, sest mõlemad manöövrid on Rakvere-Jaama ristmikul lubatud. Valgusfoori lubava tule peale oli A.S ja A. P.il põhjendatud õigus sõita ristmikule, mida mõlemad ka tegid. Kohtuliku arutamise käigus on tuvastatud, et A.S sõitis ristmikule enne A. P.it, sest ta seisis ja ootas enne ristmikku lubavat tuld, A. P. aga liikus sujuvalt ristmikule ja sellele saabudes põles seal juba lubav tuli. 10 Kuna A.S sõitis ristmikule ja näitas suunatulega, et soovib kas sõita vasakule või sooritada tagasipööret, igal juhul aktualiseerus emal kohustus anda teed vastutulevale sõidukile. Tee andmise üldised kohustused on sätestatud LS §-ga
6. Nimelt selle lg 5 p 3 sätestab: “juht peab andma teed… vasakule või tagasi pöörates vastutulevale liiklejale ja temast möödasõidul olevale juhile, kui liikluskorraldusvahendid ei määra teisiti;“ Sõites ristmikule teatud pöörderaadiusega eesmärgiga sooritada tagasipööret peab juht tegutsema LS § 17 sätte kohaselt tähelepanelikut ja andma teed vastutulevale sõidukile. Kohus märgib, et nimetatud normiga sätestatud autojuhi kohustus on täidetud, kui tagasipööret sooritav autojuht kohandab oma sõiduki kiirust vähendades seda kasvõi täieliku peatumiseni selliselt, et vastutulev sõiduk ei peaks vähendama oma kiirust, peatuma või muutma sõidu trajektoori tagasipöörde sooritava sõiduki liiklemise pärast. LS § 17 sätte õiguslik tähendus on selles, et tagasipööret sooritav sõiduk ei tohi luua vastutulevale sõidukile takistust sujuvaks liiklemiseks, muuhulgas ka ristmikul selle ületamisel. Käeoleva väärteoasja arutamisel oli tuvastatud, et A.S hakkas pärast ristmikule sõitmist sooritama tagasipööret ja oma liikumisega lõi takistuse vastutulevate sõidukite ristmiku sujuvaks ületamiseks. Nii tunnistaja E. K. ja A. P. kinnitasid kohtus, et enne A. P.i sõiduautost ristmikule sõitnud sõiduauto pidi A.S-i sooritava tagasipöörde pärast muutma trajektoori, mööduma temast paremalt vähendades kiirust. Pärast seda A.S ei kõrvaldanud enda poolt loodud liiklusohtu, ei jäänud seisma vaid püüdis lõpetada tagasipööret, millega veelgi süvendas tema loodud liiklusohtu ja takistas A. P.it ületada ristmikku sujuvalt ja ohutult. A. P. ei loonud liiklusohtlikku olukorda. Kohus põhjendab oma seisukohta täiendavalt järgmiselt. Ristmiku laius on 22,40 m. Lubatud kiiruse puhul (50 km/h) läbib sõiduk 14 m ühe sekundiga. Autojuhi reageerimisaeg on 0,8 sek. Kohtuliku arutamise on tuvastatud, et A. P. nägi A.S-i juhitud sõiduautot ristmikul 10-15 m enne ristmiku ja ristmikuni jõudes (kulutades sellele maksimaalselt 1 sek) oli A.S-i auto tagasipöörde sooritamisel ja A. P.i ees sõitnud sõiduk pidi pidurdama ja mööduma A.S-i autost (lk 77 pöördel). Kui arvestada reageerimisaega ja ristmikku laiust 22,40m, kuluks A. P.il 22m läbimiseks vähemalt 1,5- 1,6 sek. Reageerides võimalikule takistusele 0,8 sekundiga jõuaks A. P. läbima ristmikul 11,2m enne seda kui hakkas ekstreemselt pidurdada. Seega teoreetiliselt jääks A. P.ile ehk pidurdamisteekonnaks 10,8m. 50 km/h kiirusega sõitva sõiduauto ekstreemsel pidurdamisel pidurdamisteekond ei ole kohtule teada. Selge on aga see, et ootamatu takistuse või teise osaleja ettearvamatu käitumise pärast on isiku reageerimisaeg veelgi pikem, sest tal puudub võimalus hinnata liiuklusolukoirda lähtudes osalejate ettearvatud käitumisest. Seega ei ole kohtule teada, ka A. P.i ekstreemsel pidurdamisel oleks kokkupõrget võimalik vältida või mitte. Kohus märgib, et 10,8 m pikkune pidurdamiseteekond (arvestades, et ettaravamatu takistusele reageerimiseks kuluks isikul aega rohkem kui 0,8 sek ehl ta läbiks ristmikul rohkem kui 11,2 pikkuse vahe ja pidurdamiseks jääks veelgi lühem 11 vahe) on kõrvaltvaataja jaoks suhteliselt lühike ja arvestades ABC tüüpi pidurdamissüsteemi eripära, et rattaid ei blokeerita hetkega, vaid toimub sujuv pidurdamine, ei ole välistatud, et A. P.il puudus tegelikult võimalus vältida kokkupõrget. Kohus aga peab vajalikuks märkida, et asjaolu, kas A. P. saaks vältida kokkupõrget või ei saa, ei oma õiguslikku tähendust, sest liiklusõnnetuse põhjustamise eest vastutab isik, kes lõi ohtliku liiklusolukorra. Kohus tuvastas kohtuliku arutamise käigus, et A. P.i ja liiklusõnnetuse vahel puudub põhjuslik seos. A. P.i käitumine ristmikule lähenedes ja ristmikule sõites ja selle ületades oli õiguspärane. Kohus märgib seoses A.S-i esitatud väitega, et võimalik, et A. P. sõitis ristmikule liiga suure kiirusega, et “ (Riigikohtu lahend 3-1-1-106-10 p 11). Samuti on põhjendamatu menetlusaluse isiku väide, et liiklusõnnetuse põhjuseks võiks olla fakt, et sõidu ajalkasutas A. P. mobiiltelefoni. See on paljasõnaline oletus. Isegi menetlusaluse isiku poolt tunnistajana esitatud R. A.S-i selgitas, et ta nägi A. P.i käes mobiiltelefoni siis, kui ta väljus autost pärast liiklusõnnetust. See ei anna ühtegi mõistliku alust väidele, et A. P. pidas sõidu ajal kõnesid ja see ongi liiklusõnnetuse põhjus. Kohus veel kord selgitab menetlusalusele isikule, et ka sel juhul tekkis menetlusalusel isikul LS §-st 17 lg 5 p 3 tulenev kohustus tagasipöörde sooritamisel anda teed vastutulevale sõidukile ja seda sõltumata sellest, kas vastutuleva sõiduki juht kasutab sõidu ajal mobiiltelefoni või mitte. Kohus on juba analüüsinud asjaolusid ja jõudis seisukohale, et ohtliku liiklusolukorra lõi A.S . Kui ta oleks kohusetundlikum ja tähelepanelikum, jääks ta seisma ristmikul (mis ei ole keelatud) kuni kõik kaasa arvatud A. P.i oma, sõiduautod läbivad ristmiku ja sooritaks tagasipööret pärast seda kui oleks täidetud kohustus „anna teed“. Sellise käitumise puhul oleks antud väärteoasja esemeks oleva liiklusõnnetuse põhjustamine välistatud. Kohus leiab tõendatuks, et A.S pani toime teo, mis seisnes selles: 09.07.2012 kl 13.20 Rakvere 17 asuva maja juures Jõhvi linnas juhtis A.S mootorsõidukit fooriga regileeritud ristmikul ning foori lubava rohelise tule ajal sooritas tagasipööret ja ei andnud teed vastassuunavööndis otse liikunud eesõigust omavale sõiduautole xxx, mille tagajärjel toimus sõidukite kokkupõrge, millega põhjustati xxx autojuhile A. P.ile varaline kahju. Just selline süüdistus oligi isikule esitatud väärteoprotokollis. Kohus leiab, et A.S rikkus LS § 17 lg 5 p 3 nõuet, et juht peab andma teed… vasakule või tagasi pöörates vastutulevale liiklejale ja temast möödasõidul olevale juhile, kui liikluskorraldusvahendid ei määra teisiti;“. Selle rikkumise tagajärjel toimus menetlusaluse isiku ja A. P.i sõiduautode kokkupõrge. Kohus märgib, et väärteoprotokollis ei olnud isikule esitatud LS § 17 lg 5 p 3 sätte rikkumist. Väärteoprotokoll sisaldab ainult viidet LS § 56 lg 1 sättele, mille kohta leidis kohus, et LS § 56 lg 1 tuleneva kohustuse on A.S kohusetundlikult täitnud ehk lähenedes ristmikule oli tähelepanelik, näitas 12 suunatuld, peatus vasakule ja peatus rohelise tule peale. Kohus on väärteoprotokolli põhiselt tuvastanud A.S-i teos LS § 17 lg 5 p 3 rikkumist. Lahendis 3-11-54(vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. mai
8. 03 - 3-1-1-75- 3-1-1-80-05 - RT III 2005, 27, 284, p 8), kui seejuures ei muudeta etteheidetava teo sisu. Sarnaselt kriminaalmenetlusega peab menetlusalusel isikul -ga 1 (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
9. detsembri
10. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-46-08 RT III 2008, 52, 361, p-d 34LS § 223 lg 1 väärteokoosseisu puhul on tegemist blanketse koosseisuga ehk karistus on ette nähtud üldiselt liiklusnõuete rikkumise eest. Kohus leiab, et antud väärteoasjas on võimalik viitamine LS § 17 lg 5 p 3 sätte rikkumisele, kuna väärteoprotokollis kirjeldatud etteheidetava teo sisu ei muutu. Menetlusalune isik rikkus LS § 17 lg 5 p 3 sätet sellega, et sooritas tagasipööret ega andnud teed vastassuunavööndis otse liikunud eesõigust omavale sõiduautole. Nimetatud vastutuse aluseks olevatest asjaoludest oli isik teadlik alates väärteoprotokolli koostamisest. Menetlusalusele isikule oli võimaldatud kogu kohtuvälise ning kohtuliku menetluse käigus esitada oma vastuväiteid esitatud süüdistusele, mida ta tegigi aktiivselt. Väärteoasjas ei ole vaidlust selle üle, et sõiduautodele olid põhjustatud mehhaanilised kahjustused, mis tähendas A. P.i jaoks ka varalist kahju. Kohus märgib, et LS § 223 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo asja puhul kuulub tõendamisele kahju tekitamise fakt mitte kahju suurus (Riigikohtu lahend 3-1-1-7603). Kui isiku sõiduauto on kahjustatud, nimelt kaitseraua parem esiosa on kriimustatud, vajab sel juhul sõiduk remonti ja seega isikule on tekitatud varaline kahju, talle kuuluva vara väärtuse vähendamisega. Menetlusaluse isiku tegu on õigusvastane ja kvalifitseeritakse LS § 223 lg 1 järgi kui liiklusnõuete rikkumine, antud juhul LS § 17 lg 5 p 3 nõude rikkumine, kui sellega on tekitatud teisele isikule, antud juhul A. P.ile, varaline kahju. Menetlusaluse isiku teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. Kohus leiab, et menetlusalune isik pani teo toime ettevaatamatusest. KarS § 15 lg 3 alusel on väärteona karistatav nii tahtlik kui ka ettevaatamatusest toimepandud tegu. Kohus leiab, et menetlusalune isik pani teo toime tegutsedes kergemeelselt. KarS § 18 lg 2 alusel isik paneb teo toime kergemeelsusest, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist, kuid tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu loodab seda vältida. Sõites ristmikule eesmärgiga sooritada tagasipööret ja nähes, et vastassuunavööndis sõidavad mitu sõidukid ja neile põleb 13 valgusfoori lubav tuli, pidi ta võimalikuks LS § 17 lg 5 p 3 ettenähtud sätte rikkumist, sest, nagu nähtub tunnistaja E. K. ütlustest, „püüdis menetlusalune isik sõita ja sooritada tagasipööret nagu oleks tal kiire, sõidustiil oli temperamente, agressiivne“. Oma puuduliku tähelepanelikkuse tõttu, jättes märkamata, et lubava tule peale sõidab ristmikule järgmine, A. P.i, sõiduauto, lootis menetlusalune isik vältida rikkumist (tee mitteandmist) sellega, et hakkas sooritama tagasipööret kiiresti, lootes reastuda kohe vasaku rea äärmisse vasakusse asendisse. Kohus leiab, et keskmise autojuhi kogemusele toetudes, ei saaks menetlusalusel isikul olla sellist veendumust ega mõistlikku lootust, sest sõiduauto teeb tagasipööret teatud pöörderaadiusega ja selle tõttu täpselt vasakule reale selle vasakule äärele võimalikult lähedalt sõita on küllalt keeruline ülesanne isegi kogenud autojuhile. Kohtuliku arutamise käigus on tuvastatud, et menetlusalune isik sõitiski tegelikult
11. ja
12. rea vahele ehk tema eelneva lootuse alusetust kinnitas ka objektiivne olukord. Kohtuliku arutamise käigus ei ole kohtu arvates rikutud menetlusnorme, mille tõttu kuuluks kohtuvälise menetleja otsus tühistamisele. Menetlusalune isik viitas oma kaebuses järgmistele väidetavatele menetlusńormide rikkumistele1.Menetlusaluse isiku väide, et talle ei ole väärteomenetluse läbiviimisel selgitatud tema õigused, on paljasõnaline. Väärteomenetluse materjalidest nähtub, et lk 42 09.07.2012 oli A.S algul ülekuulatud tunnistajana, mis on kohtu arvates põhjendatud, sest teo toimepanija väljaselgitamiseks pidi kohtuväline menetleja läbi viia mitu menetlustoimingut, vähemalt üle kuulata liiklusõnnetuse osalejaid. Ülekuulamisprotokollist nähtub, et A.S-ile oli muuhulgas selgitatud õigust keelduda ütluste andmisest, kui ütlused võivad süüstada teda ennast. Menetlusaluse isikuna oli A.S üle kuulatud 25.07.2012 lk 30, samal kuupäeval koostati ka väärteoprotokoll. Nii ülekuulamisprotokollile kui ka väärteoprotokollile andis isik ka oma allkirja, et talle on selgitatud tema õigused VTMS § 19 järgi. Väärteoprotokollis pöördel on VTMS § 19 ettenähtud õigused toodud täieliku kataloogina. Hiljem väärteomenetluse käigus ei ole menetlusalune isik kordagi esitanud väidet, et tegelikult ei ole talle tema õigused arusaadavad ja selle tõttu ei saaks ta ennast kvaliteetselt kaitsta. Vastupidi, menetlusalune isik osales väärteoasja kohtuvälises menetluses aktiivselt, esitas omapoolsed andmed, dokumendid, avalduse lk
13. Ka selles avalduses ei ole sõnagi selle kohta, et tema õigused ei ole talle arusaadavad. Kohus tuletab meelde, et selles küsimuses on kohtupraktika välja kujunenud ja kohtupraktikas lähtutakse sellest, et kaine mõistusega inimene ei anna oma allkirja sellele, mida ta tegelikult teinud ei ole või millega ta tegelikult tutvunud ei ole, välja arvatud, kui allkirja väljapressimiseks kasutati ebaseaduslikke meetmeid (vägivald, pettus). Ebaseaduslikke meetmete kohaldamist ei ole kohus tuvastanud. Kooskõlas

§ 8

lg 1 p-s 1 sätestatuga tähendab õiguste selgitamine süüteomenetluses esiteks nende suulist ettelugemist menetlusalusele isikule, vajadusel - kui seda tingivad menetlusaluse isiku vaimne seisund või tema poolt esitatavad küsimused - ka nende pikemat selgitamist ning lõpuks - õiguste tegelikuks kasutamiseks ka piisava aja andmist. Üldjuhul tuleb 14 õiguste- ja kohustuste selgitamine kui faktiline asjaolu lõppkokkuvõttes lugeda tuvastatuks menetlusaluse isiku allkirjaga. On piisavalt mõistlik alus eeldada, et täiskasvanud inimene on teadlik enda allkirja tähendusest ega toimi allkirja andes kergemeelses lootuses seda igal enesele sobival hetkel tagasi võtta (RKKKo lahend 3-1-1-6-07 p 6). 2. Menetlusalune isik osutas sellele, et tema arvates on menetlusõigust rikutud sellega, et väärteoprotokoll ja sündmuskoha vaatlusprotokoll on koostatud mitu päeva hiljem alates sündmusest.

ega VTMS ei näe ette, millal alates sündmusest peab olema koostatud väärteoprotokoll ja sündmuskoha vaatlusprotokoll. VTMS § 68 lg 1 näeb ette ainult, et üldmenetluses koostatakse väärteoprotokoll.

§ 84näeb ette, et sündmuskoha vaatlust toimetatakse kuriteo toimepanemise kohas.

VTMS ei näe ette sündmuskoha vaatluse erisusi. Seega on põhjendamatu menetlusaluse isiku väide, et menetlusõigust rikuti sellega, et väärteoprotokolli ja sündmuskoha vaatlusprotokolli koostati alates sündmusest 9 ja 16 päeva hiljem. Kuna väärteoprotokollil on süüdistuse esitamise dokumendi tähendus, siis on mõistlik ja arusaadav, et väärteoprotokolli koostab kohtuväline menetleja siis, kui ta on välja selgitanud teo toimepanija isiku. Sündmuskoha vaatlusprotokolli hilisem koostamine võib tuua riski, et mõned vajalikud andmed jäetakse fikseerimata või fikseeritakse ebakvaliteetselt. Antud väärteoasja arutamisel ei ole kohus tuvastanud , et sündmuskoha vaatlusprotokollis fikseerimata jäetud või valesti fikseeritud andmete tõttu oleks kohtuväline menetleja teinud vale otsuse. Vastupidi, menetlusalune isik ei ole kohtuliku arutamise käigus sündmuskoha vaatlusprotokollile viidanud kui ebaõigete andmete kandjale.

1. Menetluse läbiviimise minetus, et kohtuvälise menetluse käigus jäi ülekuulamata tunnistajana R. C., oli kohtuliku arutamise käigus kõrvaldatud, nimetatud tunnistaja üle kuulatud, tema ütlused on analüüsitud kogumis teiste tõenditega.
2. Menetlusaluse isiku taotlus kõneeristuste tegemiseks oli jäetud rahuldamata põhjendatult, sest kõneeristus on taotluse esitamise ajal kehtinud seaduse alusel jälitustoiming (Jälitusseaduse § 12 lg 1 p 5). VTMS § 32 lg 1 kohaselt on keelatud väärteomenetluses tõendite kogumine jälitustoiminguga.
3. Menetlusalune isik väidab, et menetlusõigust rikuti ka sellega, et jäeti kontrollimata teise osaleja nimelt A. P.i sõiduauto tehnoseisundit. Kohus menetlusaluse isikuga ei nõustu ega leia, et sellise liiklusjärelevalvetoimingu tegemata jätmine tähendaks süüteomenetluses menetlusõiguse normide rikkumist. Kohtuliku arutamise tulemina ei ole kohtul ühtegi alust arvata, et mingi menetlusnorm oleks rikutud seoses liiklusjärelevalvetoimingu tegemata jätmisega. Menetlusalune isik ise ei osutanud sellele, milline norm on tema arvates rikutud. Kohus möönab võimalust, et nimetatud liiklusjärelevalvetoimingu tegemata jätmise tõttu võiks osutuda tuvastamatuks mingi faktiline asjaolu, näiteks auto tehniline rike, ja sellel faktilisel asjaolul võib olla teatud tingimustel tõenduslik tähendus (näiteks juhul, kui on põhjendatud alust arvata, et liiklusoht tekkis sõiduki tehnilise rikke tõttu). Kohus märgib, et antud juhul ei ole tehnoseisundi kontrollimata jätmisel õiguslikke tagajärge, sest sõltumata selle fakti olemasolust on liiklusohu põhjustaja välja selgitatud ja see on A.S ja mitte A. P.. Kohtuliku 15 arutamise käigus ei olnud tuvastatud ühtegi tõsiseltvõetavat asjaolu, mille alusel saaks kohus tulla järeldusele, et liiklusohu lõi hoopis A. P. ja seda põhjusel, et tema sõiduk ei vastanud tehnonõuetele. Menetlusalune isik ise kaebuses ega hiljem kohtuliku arutamise käigus pole kordagi osutanud sellele, millised on tema arvates põhjendatud kahtlused A. P.i sõiduauto tehnoseisundi suhtes ehk miks A. P.i sõiduauto tehnoseisundit üldse tuleks kontrollida seoses antud väärteoasjaga. KARISTUS KarS § 56 lg-st 1 ja 2 tulenevalt karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. LS § 223 lg 1 näeb ette karistusena rahaline karistus kuni 300 trahviühikut ehk kuni 1200 eurot või arest või juhtimisõiguse äravõtmine kuni 6 kuuni. A.S-ile on karistusena määratud rahatrahv 30 trahviühikut summas 120 eurot. See on üks viiendik sanktsiooni keskmisest määrast. Isiku karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. Antud väärteoasjas on tegemist üheepisoodilise tagajärje- ettevaatamatusdeliktiga. Tagajärjeks on A. P.ile tekitatud varaline kahju, mis seisneb talle kuuluva sõiduauto väärtuse vähendamises. liiklusõnnetuses saadud kahjustuste tõttu. Varalise kahju suurus ei ole tuvastatud. Sündmuskoha vaatlusprotokolli lisana esitatud fototabelist nähtub, et A. P.i sõiduautol on kahjustatud kaitseraua esiosa paremalt. Kahjustused on hulgaliste kriimustuste näol. Kohus leiab, et antud kahjustused ei ole olulised ega tekita isikule märkimisväärset kahju. Kohus arvestab, et menetlusalune isik lõi oma rikkumisega liiklusohu ristmikul, kus on tihe liiklus ja seda päevasel ajal, millal liiklus on selle teelõigul veelgi tihedam. Sellega suurendas ta liiklusõnnetuse põhjustamise riski. Kohus leiab, et menetlusaluse isiku süü on alla keskmise. A.S ei ole varem karistatud isik. Tema ülalpidamisel on käesoleval ajal üks alaealine laps. Karistuse määramisel tuleb arvestada isiku xxx, et tal xxx. Kohus leiab, et määrates isikule karistust sanktsiooni keskmisest määrast väiksemal määral nimelt üks viiendik keskmisest, on kohtuväline menetleja arvestanud nii isiku süü suuruse toimepandust kui ka teo toimepanija isikuga. Kohtuvälise menetleja määratud karistuse puhul on karistuse üld- ja eripreventiivsed eesmärgid saavutatavad. Kohus leiab, et määratud karistus 120 eurot on piisav, et mõjutada isikut olla tähelepanelikum ja kohusetundlikum teedel. Samuti rahatrahvi 16 määramisega on selgelt väljendatud riigipoolne hukkamõistmine süüteole ja seega õiguskord on kaitstud. MENETLUSKULUD VTMS §38 lg 1 kohaselt kohtumenetluses ja kohtuvälises menetluses järgitakse menetluskulude arvestamisel kriminaalmenetluse sätteid. Kohtuliku arutamise käigus on tuvastatud, et menetlusalune isik on toime pannud talle süüksarvatud väärteo ehk tema suhtes on tehtud sisuliselt süüdimõistev otsus.

§ 180lg 1 alusel menetluskulusid kannab süüdimõistetu.

Menetlusalune isik esitas kohtule taotluse kulude hüvitamiseks ja kuludokumendid lk 22-25, et ta on tellinud tõlketööd ( kaebuse ja avalduse tõlkimine), saatnud politseiasutuse saadetise, kasutas fototeenust ( koos kaebusega on esitatud hulgalised fotod sündmuskohalt), saanud ühekordse konsultatsiooni õigusbüroost. Kohus jätab analüüsimata nende vajalikkust

175 lg 1 p 1 mõttes, et menetluskulud on siiski menetlusosalise vajalikud kulud, sest nii vajalikke kui ka mittevajalikke kulusid kannab menetlusalune isik ise

§ 180lg 1 alusel.

Menetlusaluse isiku taotlus kulude hüvitamiseks tuleb jätta rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik Inna Kirsipuu 17