KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 27. oktoober 2015 Tartu Kriminaalasja number 1-12-10224 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Aarne Sarjas, Mati Kartau K

§ 200

lg 2 p-de 5, 7 ja 8 ning § 113 järgi, Karl Eelmaa süüdistuses

§ 200

lg 2 p-de 4, 5, 7 ja 8 ning § 113 järgi, Rene Kruusma süüdistuses

§ 200

lg 2 p-de 4, 5, 7 ja 8 ning § 113 järgi, Z.E süüdistuses

§ 200

lg 2 p-de 5, 7 ja 8 ning § 307 lg 1 järgi ja Z.E süüdistuses

§ 307

lg 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja)

1. märtsi
2. a otsus Apellatsiooni esitajad Viru Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Sirje Merilo; süüdistatava Rene Kruusma kaitsja vandeadvokaat Argo Küünemäe; süüdistatava Z.E kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa; süüdistatav Taivo Veerg; süüdistatav Karl Eelmaa ja tema kaitsja vandeadvokaat Rein Napa Kohtuistungil osalesid Viru Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Sirje Merilo, süüdistatav Taivo Veerg ja tema kaitsja vandeadvokaat Arri Tooming, süüdistatav Karl Eelmaa ja tema kaitsja vandeadvokaat Rein Napa, süüdistatav Rene Kruusma ja tema kaitsja vandeadvokaat Argo Küünemäe, süüdistatav Z.E ja tema kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa ning süüdistatav Z.E ja tema kaitsja vandeadvokaat Matti Reinsalu Süüdistatavad Taivo Veerg, isikukood 38209195254, elukoht XXX, kannab karistust Viru Vanglas alates
3. oktoobrist 2012, karistuse lõpp
4. oktoober 2015, Eesti Vabariigi kodanik, emakeel eesti keel. Kriminaalkorras karistatud kuuel korral. Viibimiskoht Viru Vangla. Karl Eelmaa, isikukood 39206195219, elukoht XXX, asukoht Viru Vangla, Eesti Vabariigi kodanik, emakeel eesti keel. Varem kriminaalkorras karistatud kahel korral. Viibimiskoht Viru Vangla. Rene Kruusma, isikukood 37512065225, elukoht XXX, Eesti Vabariigi kodanik, emakeel eesti keel, töökoht OÜ XXX . Varem kriminaalkorras karistatud kahel korral. Z.E , isikukood 39505254716, elukoht XXX, Eesti Vabariigi kodanik, emakeel eesti keel, ei tööta. Varem kriminaalkorras karistatud kolmel korral. Viibimiskoht Viru Vangla. Z.E , isikukood XXX, elukoht XXX, Eesti Vabariigi kodanik, emakeel eesti keel, töökoht XXX OÜ. Kriminaalkorras karistamata. Kaitsjad Süüdistatava Taivo Veergi kaitsja vandeadvokaat Arri Tooming; Süüdistatava Karl Eelmaa kaitsja vandeadvokaat Rein Napa; Süüdistatava Rene Kruusma kaitsja vandeadvokaat Argo Küünemäe; Süüdistatava Z.E kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa; Süüdistatava Z.E kaitsja vandeadvokaat Matti Reinsalu RESOLUTSIOON
5. Tühistada Viru Maakohtu
6. märtsi
7. a otsus osaliselt, s.o: a) Z.E süüditunnistamises ja karistamises

§ 306lg 1 järgi M.M.

i röövimise varjamises; b) Z.E-le liitkaristuste mõistmises ja

§ 74

lg-te 1 ning 3 ja § 75 kohaldamises;

1. c)Taivo Veergile tõkendi kohaldamata jätmises;
2. d)Karl Eelmaale eelvangistuses viibitud aja karistusaja hulka arvamise ja Karl Eelmaa karistuse kandmise alguse aja kindlaksmääramise osas;
3. e)Taivo Veergilt ja Karl Eelmaalt M.M. i kasuks 262 (kahesaja kuuekümne kahe) euro ja 4 (nelja) sendise hüvitise väljamõistmises;
4. f)süüdistatavatelt menetluskulude väljamõistmises;
5. g)31. märtsil 2011 ja 17. augustil 2012 tehtud DNA-ekspertiiside kulu riigi kanda jätmises. 2. Nimetatud osas teha uus otsus, millega:
6. a)Tunnistada Z.E süüdi M.M. i röövimisele kaasaaitamises

§ 200

lg 2 p-de 5, 7 ja 8 – § 22 lg 3 järgi ja karistada 4 (nelja) aastase vangistusega; 2 b)

§ 64

lg 1 alusel liita Z.E-le

§ 200

lg 2 p-de 5, 7 ja 8 – § 22 lg 3 ja § 307 lg 1 alusel mõistetud karistused ning mõista liitkaristuseks M.M. i röövimisele kaasaaitamises mõistetud karistuse suurendamise teel 4 (nelja) aasta ja 6 (kuue) kuuline vangistus; c)

§ 65

lg 1 ja § 64 lg 1 alusel lugeda eelmises alapunktis nimetatud karistusega kaetuks Z.E-le Viru Maakohtu 8. detsembri 2014. a otsusega

§ 199lg 2 p-de 4, 7 ja 8 ning § 1572 järgi mõistetud 7 (seitsme) kuuline vangistus; d) Kr

MS § 130 lg 41 alusel vahistada Taivo Veerg hetkel, mil ta vabaneb talle kriminaalasjas nr 1-11-8897 mõistetud vangistusest, s.o 29. oktoobril 2015; e)

§ 68

lg 1 alusel arvata Karl Eelmaa eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ja lugeda Karl Eelmaale mõistetud kaheksa aastase vangistuse kandmise aja alguseks 20. november 2014;

1. f)Mõista Taivo Veergilt, Karl Eelmaalt ja Z.E-lt solidaarselt M.M. i kasuks välja 262 (kahesaja kuuekümne kahe) euro ja 4 (nelja) sendine hüvitis kuriteoga tekitatud kahju eest; hüvitis tasuda Ü.M. i arveldusarvele 1102446655;
2. g)Mõista Taivo Veergilt menetluskuluna välja 3998 (kolmtuhat üheksasada üheksakümmend kaheksa) eurot ja 98 (üheksakümmend kaheksa) senti;
3. h)Mõista Karl Eelmaalt menetluskuluna välja 4227 (neli tuhat kakssada kakskümmend seitse) eurot ja 98 (üheksakümmend kaheksa) senti, sh 975 (üheksa sada seitsekümmend viis) eurot sundraha;
4. i)Mõista Rene Kruusmalt menetluskuluna välja 2970 (kaks tuhat üheksasada seitsekümmend) eurot, sh 975 (üheksasada seitsekümmend viis) eurot sundraha;
5. j)Mõista Z.E-lt menetluskuluna välja 3980 (kolm tuhat üheksasada kaheksakümmend) eurot ja 20 (kakskümmend) senti, sh 975 (üheksasada seitsekümmend viis) eurot sundraha;
6. k)Mõista Z.E-lt menetluskuluna välja 2969 (kaks tuhat üheksasada kuuskümmend üheksa) eurot ja 29 (kakskümmend üheksa) senti, sh 585 (viissada kaheksakümmend viis) eurot sundraha;
7. l)Süüdistatavatel tasuda neilt väljamõistetud menetluskulud Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pangas nr EE891010220034796011, Swedbankis nr EE932200221023778606, Danske Bankis nr EE403300333416110002 või №rdea Pangas nr EE701700017001577198. Maksekorraldusse märkida viitenumber 2800049858 ja selgitus: „nimi, 1-12-10224, menetluskulud“. Menetluskulud tuleb tasuda 30 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. 3. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. 4. Ringkonnaprokurör Sirje Merilo apellatsioon rahuldada osaliselt. 3 5. Taivo Veergi, Karl Eelmaa ja tema kaitsja vandeadvokaat Rein Napa, Rene Kruusma kaitsja vandeadvokaat Argo Küünemäe ning Z.E kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa apellatsioonid jätta rahuldamata. 6. Välja maksta vandeadvokaat Arri Toomingule tema poolt Taivo Veergile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo Arri Tooming kaudu 234 (kakssada kolmkümmend neli) eurot, sealhulgas käibemaks 39 (kolmkümmend üheksa) eurot. 7. Välja maksta vandeadvokaadi abi Mihkel Gaverile tema poolt Karl Eelmaale apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo Sirje Must kaudu 203 (kakssada kolm) eurot ja 20 (kakskümmend) senti, sealhulgas käibemaks 33 (kolmkümmend kolm) eurot ja 87 (kaheksakümmend seitse) senti. 8. Välja maksta vandeadvokaat Argo Küünemäele tema poolt Rene Kruusmale apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo Küünemäe & Partnerid kaudu 194 (sada üheksakümmend neli) eurot ja 88 (kaheksakümmend kaheksa) senti, sealhulgas käibemaks 32 (kolmkümmend kaks) eurot ja 48 (nelikümmend kaheksa) senti. 9. Välja maksta vandeadvokaat Anti Aasmaale tema poolt Z.E-le apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo Anti Aasmaa kaudu 476 (nelisada seitsekümmend kuus) eurot ja 40 (nelikümmend) senti, sealhulgas käibemaks 79 (seitsekümmend üheksa) eurot ja 40 (nelikümmend) senti. 10. Välja maksta vandeadvokaat Matti Reinsalule tema poolt Z.E-le apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo Matti Reinsalu kaudu 265 (kakssada kuuskümmend viis) eurot ja 44 (nelikümmend neli) senti, sealhulgas käibemaks 44 (nelikümmend neli) eurot ja 24 (kakskümmend neli) senti. 11. KrMS § 185 lg 1 alusel jätta punktides 6–10 nimetatud menetluskulu riigi kanda. Edasikaebamise kord: Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Juhul kui ringkonnakohut teavitatakse kassatsiooniõiguse kasutamise soovist, tehakse kohtuotsus tervikuna kantselei kaudu teatavaks 23. novembril 2015. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult kolmekümne päeva jooksul alates eelmises lauses nimetatud päevast. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 4 I. Süüdistus 1. Taivo Veerg, Karl Eelmaa, Rene Kruusma ja Z.E anti kohtu alla süüdistatuna M.M. i röövimises. 2. Süüdistusakti kohaselt lõi K. Eelmaa ööl vastu 1. novembrit 2010 Lääne-Virumaal XXX M.M. i rauast kangiga kuklasse. Löögi tagajärjel kaotas kannatanu teadvuse. Seejärel võtsid K. Eelmaa, T. Veerg, R. Kruusma ja Z.E M.M. i autost Ford Taurus (reg nr xxx) automaki Vitac koos puldi ja kõlaritega (väärtus 127,82 eurot (2000 krooni)), kümme erinevat CD-plaati (koguväärtus 51,13 eurot (800 krooni), rehvi elektrilise pumba (väärtus 12,78 eurot (200 krooni)), tulekustuti №rdic (väärtus 19,17 eurot (300 krooni)), tungraua (väärtus 12,78 eurot (200 krooni)), kaks auto päikesekatet (koguväärtus 6,39 eurot (100 krooni)), rehvivõtme (väärtus 6,39 eurot (100 krooni)), ohukolmnurga (väärtus 6,39 eurot (100 krooni)) ja kaks paari päikeseprille (koguväärtus 19,17 eurot (300 krooni)), tekitades M.M. ile varalist kahju kokku 262,04 eurot (4100 krooni). Seejärel tõsteti teadvusetu M.M. oma auto rooli ja lükati koos autoga LLL karjääri kallakust alla, imiteerimaks autoõnnetust. Kohtuarstliku ekspertiisiga tuvastati M.M. il kuklaluu ja vasaku oimuluu püramiidi joonmurrud, vasakpoolne kõvakelmealune verevalum, peaajupõrutus põrutuskolletega vasakus otsmikuoimusagaras, traumaatiline ämblikvõrkkestaalune verevalum ja haav juustega kaetud peanahal kukla piirkonnas. Vigastuste tüsistusena tekkis kannatanul kõnehäire – sensoorne afaasia (võimetus kõnest aru saada). Esinenud kehavigastused tekkinud tüsistuste tõttu põhjustavad raske kehalise haiguse kestusega kauem kui neli kuud. 3. Võttes isikute grupis ära võõraid vallasasju nende ebaseadusliku omastamise eesmärgil vägivallaga, relvana kasutatava esemega ja raske tervisekahjustuse tekitamisega, panid süüdistatavad toime

§ 200lg 2 p 5, 7 ja 8 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

R. Kruusmad kui varem röövimise toime pannud isikut süüdistati lisaks

§ 200lg 2 p 4 järgi.

1. T. Veergile, K. Eelmaale, R. Kruusmale ja Z.E-le esitati süüdistus ka tapmises; samasugune süüdistus esitati ka Z.E-le. Nad süüdistasid mingil täpselt tuvastamata
2. aasta novembri lõpu päeval kella 22.00 – 23.00 paiku Lääne-Virumaal XXX maja juures E.M. i millegi politseile väljarääkimises. Selle süüdistamise käigus lõi K. Eelmaa E.M. i rusikaga näkku ja paiskas seeläbi viimase pikali. T. Veerg lõi seejärel kannatanule jalaga kõhtu, R. Kruusma aga peksis pikali olevat E.M. i rusikaga näkku ja tagus ta pead vastu maad. Seejärel otsustasid süüdistatavad E.M. i hirmutada, et see „rääkima hakkaks“. R. Kruusma tõstis koos T. Veergi ja K. Eelmaaga E.M. i T. Veegi kasutuses olnud bussi Ford Transit (reg nr xxx ), kus K. Eelmaa E.M. i veel kord rusikaga peksis. Seejärel sõitsid süüdistatavad E.M. iga XXX vallas Lemmkülas asuvasse karjääri, kusjuures Z.E ja R. Kruusma juhatasid autoroolis olnud T. Veergile teed. Kohale jõudnuna tõmbasid R. Kruusma koos K. Eelmaaga E.M. i bussist välja. E.M. ile anti labidas ja kästi endale haud kaevata. Kui E.M. keeldus, hakkasid kõik süüdistatavad koos teda peksma. Peksti rusikatega ja jalgadega näkku ning kehasse, samuti käest kätte käinud labidaga; K. Eelmaa, Z.E ja Z.E peksid lisaks kurikaga. Peksmine kestis 15–20 minutit. Kui E.M. enam ei liigutanud, võtsid R. Kruusma, K. Eelmaa ja T. Veerg E.M. ilt riided seljast kindlustamaks, et kui E.M. veel surnud ei olnud, ta külma kätte kindlasti ära sureks. E.M. lohistati peksmiskohast umbes 40 meetri kaugusele põõsa alla ja kaeti okstega. E.M. i skelett leiti samast kohast
3. augustil
4. Kannatanu surma põhjus polnud ekspertiisiga tuvastatav, kuid fikseeriti vigastus kolmanda roide sisepinnal, mis suure tõenäosusega on tekitatud terava vägivalla toimel löögist/survest terava sirge servaga esemega.
5. Pekstes teist inimest ja jättes ta läbipekstuna, teadvusetuna ning riieteta õue madala õhutemperatuuri kätte, põhjustasid süüdistatavad E.M. i surma ja panid toime

§ 113järgi kvalifitseeritava kuriteo, so teise inimese tapmise.

6. Kohtumenetluse käigus muutis prokurör kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 268 lg 2 alusel 5 Rait ja Z.E süüdistusi. Tapmise asemel asus prokurör vendi Z.E süüdistama kuriteost mitteteatamises. Nähes pealt E.M. i peksmist ja surma põhjustamist T. Veergi, K. Eelmaa ja R. Kruusma poolt ehk seda, kuidas T. Veerg, K. Eelmaa ja R. Kruusma panid toime tapmise ehk esimese astme kuriteo, ei teatanud Rait ja Z.E sellest uurimisorganitele. Seega panid nad toime

§ 307lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

II. Maakohtu otsus

1. Viru Maakohus tegi asjas otsuse
2. märtsil
3. A. Resolutsioon
4. T. Veerg tunnistati

§ 200lg 2 p-de 5, 7 ja 8 järgi M.M.

i röövimises süüdi ning karistati seitsmeaastase vangistusega. Ta tunnistati süüdi ka

§ 113järgi E.M.

i tapmises ja karistati kaheteistkümne aastase vangistusega.

§ 64

lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks üksikkaristustest raskema suurendamise teel kolmteist aastat vangistust.

§ 65lg 1 alusel liideti karistusele 23.

augusti 2012. a Viru Maakohtu otsusega talle

§ 121ja § 118 p 1 järgi mõistetud kolme aasta ja kahekümne kaheksa päevane vangistus.

Lugedes kergema karistuse kaetuks raskemaga mõisteti T. Veergi liitkaristuseks kolmteist aastat vangistust. Karistusaeg algas 1. oktoobril 2012. 9. K. Eelmaa tunnistati M.M. i röövimises süüdi

§ 200lg 2 p-de 5, 7 ja 8 järgi ning teda karistati kuueaastase vangistusega.

Ka tunnistati ta süüdi E.M. i tapmises

§ 113

järgi ja karistati seitsmeaastase vangistusega.

§ 64

lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks üksikkaristustest raskema suurendamise teel kaheksa aastat vangistust. Karistuse kandmise ajaks loeti

1. detsember
3. R. Kruusma mõisteti M.M. i röövimises õigeks. Küll aga tunnistati ta süüdi E.M. i tapmises

§ 113järgi ja karistati seitsmeaastase vangistusega.

See pööratakse täitmisele kohtuotsuse jõustumisel. 11. Ka Z.E mõisteti M.M. i röövimises õigeks. Ta tunnistati aga süüdi M.M. i röövimise varjamises

§ 306lg 1 järgi ja karistati kaheaastase vangistusega.

Samuti tunnistati Z.E süüdi E.M. i tapmisest mitteteatamises

§ 307lg 1 järgi ja karistati pooleteist aastase vangistusega.

Üksikkaristusest raskema suurendamise teel mõisteti Z.E-le liitkaristuseks kolmeaastane vangistus, mille hulka arvati

§ 68lg 1 alusel eelvangistuses viibitud aeg (29.–31.

mai 2012).

§ 65lg 1 ja § 64 lg 1 alusel loeti selle liitkaristusega kaetuks Viru Maakohtu 8.

detsembri 2014. a otsusega

§ 199

lg 2 p-de 4, 7 ja 8 ning § 1572 järgi mõistetud seitsmekuuline vangistus.

§ 65

lg 3 alusel määrati, et lõplikku karistust, s.o kahe aasta ühteistkümne kuulist ja kahekümne seitsme päevast vangistust ei pöörata

§ 74

lg 1 ja 3 alusel täitmisele, kui Z.E ei pane kolmeaastase katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab talle

§ 75

lg 1 p-de 1–6 alusel pandud kontrollnõudeid ning kohustust mitte tarvitada alkoholi ja narkootikume. 12. Z.E tunnistati

§ 307lg 1 järgi süüdi E.M.

i tapmisest mitteteatamises ja karistati aastase vangistusega, mis jäeti

§ 73lg 1 ja 3 alusel kaheaastase katseajaga tingimisi kohaldamata.

1. Rahuldati M.M. i tsiviilhagi ja mõisteti K. Eelmaalt ning T. Veergilt solidaarvastutuse korras välja hüvitis kuriteoga tekitatud kahju eest suurusega 262,04 eurot.
2. Menetluskulud mõisteti osaliselt välja süüdistatavatelt, osaliselt aga jäeti riigi kanda. 6 B. Põhistused

§ 200

lg 2 p-de 5, 7 ja 8 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivse koosseisu: rakendasid grupis relvana kasutatava eseme abil raske tervisekahjustuse kaasa toonud vägivalda, et võtta omastamise eesmärgil ära võõraid vallasasju. 16. Et prokurör loobus kohtus R. Kruusma süüdistamisest röövimises, mõistis kohus R. Kruusma

§ 200lg 2 p-de 4, 5, 7 ja 8 järgi õigeks.

17. Kohtu hinnangul ei viidanud ükski tõend ka Z.E-le kui röövimise täideviijale. Z.E tegevust ei saa kvalifitseerida ka röövile kaasaaitamisena.

§ 22

sätestab, et kaasaaitaja on isik, kes tahtlikult osutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole füüsilist, ainelist või vaimset kaasabi. Vaimse kaasaaitamise all mõistetakse seda, kui isik tugevdab või soodustab täideviija teotahet. Pole alust arvata, et viieteistkümneaastane Z.E , kes oli vanemate kaaslaste mõju all ja tegutses paljuski just kartusest T. Veergi ees, oleks mingilgi määral suutnud mõjutada T. Veergi ja R. Eelmaa tegevust või teotahet. Ka puuduvad tõendid selle kohta, et Z.E oleks täideviijatele osutanud füüsilist või ainelist kaasabi. Z.E enda ja R. Eelmaa ütlustest nähtuvalt sai Z.E korralduse karjääri sõita alles pärast seda, kui röövimine oli lõpule viidud. Z.E sõitiski karjääri ja sai aru, et sinna minnakse kuriteo varjamise eesmärgil liiklusõnnetust lavastama. Kuna tegemist polnud Z.E poolt kuriteo varem lubatud varjamisega, on tegemist õigusemõistmise vastu suunatud kuriteoga ehk

§ 306lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo varjamisega.

Z.E ütlustest nähtuvalt sai ta aru, et toime oli pandud röövimine ja karjääri minnakse kuriteo varjamise eesmärgil – seega pani ta

§ 306lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime vähemalt otsese tahtlusega.

18. Z.E teo ümber kvalifitseerimine kohtu pool on menetlusõiguslikult lubatav. Kuigi Z.E-le esitatud süüdistus sisaldab valdavalt M.M. i röövimisega seonduvat, on selles kajastatud ka

§ 306lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo faktilised asjaolud.

Süüdistuses on viide autoõnnetuse imiteerimisele ehk kuriteo varjamisele. Z.E ise ja kaassüüdistatavad on kohtuistungil Z.E sellekohase tegevuse kohta ütlusi andnud. 6. märtsi 2015. a kohtumäärusega sai Z.E võimaluse ennast selle süüdistuse vastu kaitsta.

§ 307lg 1 järgi kvalifitseeritava teo, sest nad jätsid tapmisest teatamata. Süüdistatavad tegutsesid vähemalt otsese tahtlusega.

§ 118p 1 järgi süüdi tunnistati.

Sama kohtuotsusega tunnistati T. Veerg süüdi ka

§ 121järgi K.

Eelmaa õe kehalises väärkohtlemises

1. augustil 2010, s.o vahetult enne käesolevas kriminaalasjas arutatavaid kuritegusid. Just T. Veerg oli see, kellel E.M. iga tüli tekkis ja kes käskis K. Eelmaal E.M. i peksmiseks majast õue kutsuda. T. Veergi ettepanekul viidi E.M. karjääri. Tema võttis sinna kaasa labida ja kurika ning tegi kannatanule ettepaneku hakata endale hauda kaevama. T. Veerg peksis kaassüüdistatavate väitel kannatanut kõige intensiivsemalt.
2. K. Eelmaa süü suuruse hindamisel tuleb arvestada, et ta oli kaheksateistaastasena kergesti mõjutatav endast vanema T. Veergi poolt. Samas lõi just tema M.M. i kuklasse ja andis E.M. ile esimese löögi. Teda oli enne kuritegude toimepanemist ühe korra kriminaalkorras karistatud.
3. R. Kruusma M.M. i ei röövinud. E.M. i tapmises oli R. Kruusma roll aga kohati oluline. Nimelt juhatas just tema teed karjääri, kuhu kannatanu viidi. Töökohast iseloomustatakse R. Kruusmad positiivselt.
4. Eelneva põhjal leidis kohus, et T. Veergi tuleb karistada sanktsiooni ülempiiri lähedase vangistusega, K. Eelmaad sanktsiooni keskmisest väiksema vangistusega ja R. Kruusmad sanktsiooni alammäära lähedase vangistusega.
5. Rait ja Z.E puhul arvestas kohus, et kuritegude toimepanemise ajal olid nad viieteistkümne aastased. Nad olid T. Veergi mõju all ja osalesid kuritegudes kartusest T. Veergi ees. Karistust kergendava asjaoluna arvestas kohus süü tunnistamist ja kahetsust. Kuritegude toimepanemise ajal oli Z.E kriminaalkorras karistamata, pärast seda on teda karistatud kolmel korral. Kahel korral on tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatud materjalide saatmisega alaealiste komisjoni. Karistuse mõistmisel arvestas kohus ka Z.E kerget vaimset alaarengut ja psüühikaprobleeme, mille tõttu ta saab töövõimetuspensioni. Samuti võttis kohus arvesse, et Z.E 9 andis järgmisel päeval pärast kuriteo toimepanemist M.M. i perekonnale teada kannatanu asukoha, mis suure tõenäosusega hoidis ära kannatanu surma. Eelnevale tuginedes karistas kohus Z.E sanktsiooni keskmise lähedase vangistusega, jättis karistuse tingimisi kohaldamata ja allutas ta katseajal käitumiskontrollile. Z.E on kriminaalkorras karistamata, ent kahel korral on tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatud materjalide saatmisega alaealiste komisjoni. Töökohast iseloomustatakse teda positiivselt.

§ 200

lg 2 p-de 5, 7 ja 8 järgi ja tema süüdimõistmises ning karistamises

§ 306lg 1 järgi.

Prokurör palub Z.E

§ 200

lg 2 p-de 5, 7 ja 8 järgi süüdi mõista ja karistada nelja-aastase vangistusega ning mõista röövimise ja kuriteost mitteteatamise eest üksikkaristustest raskema suurendamise teel nelja aasta ja kuue kuuline liitkaristus. Eelvangistuses viibitud aeg lugeda karistusaja hulka.

§ 65lg 1 ja § 64 lg 1 alusel lugeda selle karistusega kaetuks Viru Maakohtu 8.

detsembri

1. a otsusega mõistetud karistus. Oma taotlust põhjendab prokurör järgmiselt.
2. Z.E juhtis autot, millega transporditi M.M. ilt röövitud asju ja millega viidi röövlid kiiresti ja ohutult sündmuskohalt minema. Seega oli ta röövimise kaastäideviija. Kaastäideviimist ei välista hirm kaaslaste ees. Tõsi, jäi selgusetuks, millal ja kelle vahel kuriteoplaan täpselt kokku lepiti – hiljemalt aga hetkel, kui K. Eelmaa lõi kannatanut kangiga ja Z.E autosse hakati tooma asju, oli Z.E-le selge, mis toimub. Edasi tagas ta kaaslastele abi transpordi näol. Talle oli teada, et M.M. i auto jäetakse kuhugi maha. Z.E ei olnud lihtsalt isik, kes juhtus pealt nägema kuritegu ja seda varjas, vaid oli selle aktiivne osaline. Parasjagu tuldi teise ühise kuriteo toimepanemiselt. Vaielda võib vaid selle üle, kas Z.E on röövimise kaastäideviija või röövimisele kaasaaitaja. Et tegutseti ühiselt, kooskõlastatult ja eesmärgipäraselt, tuleb Z.E pidada kaastäideviijaks. 10
3. Teiseks palub prokurör tühistada maakohtu otsuse osas, millega jäeti kulud DNA- ja sõrmejäljeekspertiisidele ning lastekaitsespetsialisti menetluses osalemisele riigi kanda. Ringkonnakohus peaks 4845 eurot kahe DNA-ekspertiisi eest mõistma välja kõigilt süüdistatavatelt ja 2894,63 eurot ühe DNA-ekspertiisi, 663 eurot sõrmejäljeekspertiisi ja 8,63 eurot lastekaitsespetsialisti menetluses osalemise eest T. Veergilt ja K. Eelmaalt ja Z.E-lt. Selle taotluse osas märgib prokurör järgmist.
4. Maakohus põhjendas DNA- ja sõrmejäljeekspertiiside ning lastekaitsespetsialisti tasu riigi kanda jätmist sellega, et need kulud ei aidanud kaasa kriminaalasja lahendamisele. Prokuröri hinnangul ei ole aga oluline, kas ekspertiisidega tulemus saavutatakse või mitte. Riigikohtu praktika kohaselt on tähtis vaid see, kas ekspertiis määrati tõendamisvajadusest lähtuvalt ja põhjendatult ning kas see viidi läbi menetlusõigust oluliselt rikkumata. Kui jaa, tuleb selle kulud jätta süüdistatava kanda. Praegu see nii oligi, mistõttu tuleb ekspertiisikulu jätta süüdistatavate kanda. II. Taivo Veergi apellatsioon
5. T. Veerg taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja tagasisaatmist maakohtusse uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Apellandi väited on kokkuvõtlikult järgmised.
6. Kohus on isikuliste tõendite hindamisel võtnud aluseks vaid kohtus antud ütlused, jättes põhjendamatult kõrvale kohtueelsel uurimisel antud ütlused. Seega on kohus jätnud osad tõendid kogumis hindamata, misläbi rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust.
7. Mitte üksnes apellandi, aga ka mitme teise kaassüüdistatava ütlustest ilmneb, et M.M. i vastu toime pandud teos osalesid ka R. Kruusma ja Z.E . M.M. i röövimine T. Veergi poolt ei ole tõendatud. Et K. Eelmaa võttis T. Veergi kodunt kaasa kangi, ei tähenda, et T. Veerg vastutab röövimise eest. Ükski tõend peale K. Eelmaa segaste ja vastuoluliste ütluste ei kinnita maakohtu seisukohta, et T. Veerg andis K. Eelmaale M.M. i röövimiseks märku. Apellant siiski tunnistab M.M. i asjade äravõtmist. See aga kujutas endast üksnes vargust, sest, T. Veerg ei teadnud, et K. Eelmaa oli M.M. i löönud. Samuti ei tegutsenud ta asjade äravõtmisel K. Eelmaa ega kellegi teisega ühise grupina.
8. Ka pole T. Veergi võimalik mõista süüdi E.M. i tapmises. Nimelt ei olnud ekspertiisiga võimalik tuvastada E.M. i surma põhjust. On võimalik, et kannatanu ei surnud mitte vigastuste, vaid külmumise tagajärjel. E.M. ilt võtsid riided ära K. Eelmaa ja R. Kruusma, mitte aga tema. Tema ei olnud üldse teadlik R. Kruusma ja K. Eelmaa kannatanult riiete äravõtmise plaanist. Seega ei saa teda tapmise eest karistada, sest esineb kõrvaldamata kahtlus E.M. i surma saabumise põhjuse osas. Samuti ei ole

§ 113järgi võimalik karistada K.

Eelmaad ja R. Kruusmad, sest nendegi puhul esineb sama kahtlus: kõne alla tuleks üksnes K. Eelmaa ja R. Kruusma vastutus tapmise katse eest. T. Veerg vastutab üksnes

§ 123järgi E.M.

i ohtu asetamise eest ja

§ 121järgi E.M.

i kehalise väärkohtlemise eest. III. Karl Eelmaa apellatsioon

1. K. Eelmaa palub tühistada talle mõistetud karistus ja mõista talle kergem karistus, mille hulka arvestada Soomes Vantaa vanglas viibitud aeg. Oma taotlusi põhistab kaebaja nõnda.
2. Süüdistatav vahistati Soomes
3. novembril 2014 ja anti Eestile üle
4. detsembril
6. Maakohus ei arvestanud

§ 57lg 1 p-des 4, 5 ja 6 märgitud karistust kergendavaid asjaolusid.

47.

§ 57

lg 1 p 4 kohaselt vähendatakse karistust süüteo toimepanemisel raske isikliku 11 olukorraga seoses. Mõlema kuriteo toimepanemise ajal oli K. Eelmaa sotsiaalne keskkond ja emotsionaalne seisund raske. Ema surmast tingitud pikaajalise stressi tõttu ei käinud ta koolis ega tööl. Vanavanemad saatsid ta enda juurest minema ning 18-aastasena puudus tal elukoht. Olude sunnil sattus K. Eelmaa T. Veergi juurde elama. Teadmatus tuleviku suhtes ajendas järgima T. Veergi kodukorda ja reegleid, sest ta ei tahtnud jääda kodutuks ega kogeda mahajäetuse tunnet. Ajaga sai T. Veerg K. Eelmaa üle võimu ning kuna viimasel ei olnud kuskile minna, oli ta väljapääsmatus olukorras. 48.

§ 57

lg 1 p 5 sätestab, et karistust kergendab süüteo toimepanemine ähvarduse või sunni, samuti teenistusliku, majandusliku või perekondliku sõltuvuse mõjul. K. Eelmaa tegutses T. Veergi sunnil. Esimese kuriteo eel käis T. Veerg peale, et füüsiliselt tugev K. Eelmaa lööks M.M. i. Et K. Eelmaa ei ole psüühiliselt kuigi tugev ja kartis T. Veergi nõuet eirata, lõigi ta M.M. i. Ka M.M. i asjad võttis K. Eelmaa ära T. Veergi korralduse alusel. 49.

§ 57

lg 1 p 6 kohaselt kergendatakse karistust juhul, kui isik paneb kuriteo toime õigusvastase käitumisega esile kutsutud tugeva hingelise erutuse mõjul. Enne teist kuritegu oli K. Eelmaal konflikt T. Veergiga, sest viimane käskis tal E.M. i lüüa. See kutsus K. Eelmaal esile tugeva hingelise erutuse, täpsemalt paanilise hirmu. Kui K. Eelmaa ei oleks löönud, oleks löödud teda. Ta elas ka aastaid pärast kuritegu T. Veergi kartes.

1. Edaspidi soovib K. Eelmaa olla seadusekuulekas kodanik, millest annab tunnistust see, et ta ei ole uusi kuritegusid toime pannud. Seaduskuulekusele innustab teda ka kaheaastane poeg, kes jäi koju isa ootama.
2. Ka selgitas K. Eelmaa, et E.M. i lüües ei pidanud ta kannatanu surma võimalikuks. Ta ei teadnud, et löömine algatab tapmise ega uskunud, et loodud oht kannatanule realiseerub surmaks. Ta muudab oma seisukohta ega tunnista end enam süüdi E.M. i tapmises, vaid ainult löömises. IV. Karl Eelmaa kaitsja vandeadvokaat Rein Napa apellatsioon
3. K. Eelmaa kaitsja palub maakohtu otsuse süüdistatava

§ 200

lg 2 p-de 5, 7 ja 8 ning

§ 113järgi süüdi tunnistamises tühistada ja K.

Eelmaa röövimises ning tapmises õigeks mõista. K. Eelmaa tuleb tunnistada süüdi

§ 118

p 2,

§ 199

lg 2 p 7 ja

§ 121järgi.

Ka mõistis maakohus liiga karmi karistuse ja jättis arvestamata Soomes vangis viibitud aja. Oma seisukohta motiveerib kaitsja nii. 53. Süüdistatavate ristküsitluses M.M. i röövimise kohta antud ütlustest nähtub, et neil ei olnud kokkulepet kannatanu vara vägivaldseks hõivamiseks. Süüdistatavad peatusid kannatanu auto juures, et pärida, kas viimane vajab abi. Süüdistatav Z.E ütluste kohaselt oli T. Veerg küsinud suitsu, mille andmisest M.M. keeldus. Puuduvad tõendid, et kannatanut oleks selle käigus ähvardatud. T. Veerg läks kodunt tooma käivitusjuhtmeid ja naasis nendega. Temaga koos oli K. Eelmaa, kellel oli kaasas kang. K. Eelmaa sõnul käskis T. Veerg tal kangi kaasa võtta, ent ta ei teadnud, et T. Veerg soovis M.M. i asju ära võtta. K. Eelmaa sai aru, et kannatanut tuleb T. Veergi märguandel kangiga lüüa ning hirmust T. Veergi ees ta seda ka tegi. Sealjuures arvas K. Eelmaa et tegu on T. Veergi kättemaksuga kannatanule selle eest, et ta T. Veergile suitsu ei andnud. Löömise tagajärjel kukkus M.M. maha ja kaotas vahetult järgnenud peksmise käigus teadvuse. Alles pärast seda võeti ära asjad. K. Eelmaa ja teised süüdistatavad ei teadnud, et T. Veerg kavatses M.M. i asjad ära võtta. Seega vastutab K. Eelmaa

§ 118p 2 ja § 199 lg 2 p 7 järgi.

54. Ka ei saa K. Eelmaale omistada E.M. i surma põhjustamist. Selle osas on tõenditeks valdavalt kaassüüdistatavate ütlused. T. Veerg on oma süüd püüdnud näidata väiksemana ja süüstanud teisi, eelkõige K. Eelmaad. K. Eelmaa sõnul kutsus ta E.M. i T. Veergi korralduse alusel välja ja lõi 12 kannatanut seejärel rusikaga näkku, paisates E.M. i pikali. Seejärel paigutati kannatanu sõidukisse ja viidi Lemküla karjääri. Seal lõi K. Eelmaa E.M. i mõne korra jalaga jalgadesse, ent ei soovinud kannatanult elu võtta ega pidanud seda ka võimalikuks. Ta tegutses T. Veergi korraldusel ega osanud arvatagi, et viimase sihiks võib olla E.M. i surma põhjustamine. K. Eelmaa nägi, et T. Veerg peksis kannatanut labida ja kurikaga, ent ei julgenud teda hirmust T. Veergi ees takistada. K. Eelmaa ei lohistanud E.M. i eemale, ei võtnud temalt riideid ega katnud teda okstega. Kuivõrd ei ole tuvastatud, kas kannatanu surma põhjustasid vigastused või külm, on tegemist kõrvaldamata kahtlusega, mis tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Eeltoodust lähtuvalt tuleb tema tegevus ümber kvalifitseerida

§ 121järgi.

1. Karistust kergendava asjaoluna on kohus jätnud arvestamata, et K. Eelmaa sõltus T. Veergist majanduslikult ja perekondlikult ning et kuritegude toimepanemisest on möödunud pikk aeg.
2. Maakohus on valesti kohaldanud ka

§ 68

lg 1 sätteid, mille kohaselt eelvangistus, kaasa arvatud väljaandmis- ja loovutamisvahistuses viibitud aeg, arvatakse karistusaja hulka. K. Eelmaa vahistati Euroopa vahistamismääruse alusel Soomes

1. novembril 2014, millisest ajast tuleks hakata arvesama tema karistuse algust. V. Rene Kruusma kaitsja vandeadvokaat Argo Küünemäe apellatsioon
2. Süüdistatava R. Kruusma kaitsja palub tühistada süüdistatavale mõistetud karistuse ja mõista R. Kruusma karistuseks kuus aastat vangistust. Kaebaja põhjendab oma taotlust järgmiselt. Maakohus on õigesti välja toonud ja hinnanud kaastäideviijate teopanust. Nõustuda ei saa aga kohtu väitega, nagu oleks R. Kruusma oma osa kuriteo toimepanemises tegelikust väiksemana näidanud. R. Kruusma on kohtueelsel ja kohtumenetlusel tunnistanud, et lõi kannatanut nii maja juures kui ka karjääris rusika ja jalaga. Kurikat ei ole ta kordagi puudutanud, mida kinnitavad ka vennad Z.E. Nõustuda ei saa sellegagi, nagu oleks R. Kruusma mänginud olulist rolli tee juhatamisel karjääri. Kohus on õigesti märkinud, et kannatanu hirmutamise ja karjääri viimise idee tuli T. Veergilt, kellel oli kannatanuga tüli. Kuna R. Kruusma oli kohalik ja käinud lähedalasuvas karjääris ujumas, küsis T. Veerg temal selle asukohta, mille R. Kruusma ka automaatselt avaldas. Seetõttu tuleks vangistuse määra alandada kuuele aastale. VI. Z.E kaitsja vandeadvokaat Anti Aasma apellatsioon
3. Z.E kaitsja palub tühistada maakohtu otsuse Z.E süüdimõistmises

§ 306lg 1 järgi.

Tegevusetusega varjamine

§ 306lg 1 mõttes eeldab garandiseisundit, aga Z.E ei olnud garant.

Ka menetluslikult ei olnud Z.E teo ümberkvalifitseerimine võimalik. Samuti on maakohus eksinud liitkaristuse moodustamisel: Viru Maakohtu

1. detsembri
2. a otsusest tulenevalt oleks pidanud Z.E-le praeguses asjas mõistetud karistusest kuus kuud maha arvama. Viimaks eksis maakohus ka katseaja alguse kuupäeva määramata jätmisega. VII. Karl Eelmaa kaitsja Mihkel Gaveri taotlus
3. Süüdistatava K. Eelmaa esimene kaitsja M. Gaver esitas taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. M. Gaver märgib, et kohtus kliendiga 13 viimase soovil kahel korral Jõhvi arestimajas seoses apellatsiooni esitamisega. Teisel kliendi poolt nõutud kohtumisel teavitas klient kaitsjat, et ei soovi määratud kaitsjalt apellatsiooni esitamist ning andis teada, et apellatsiooni esitab lepinguline kaitsja R. Napa. Kuivõrd M. Gaver on siiski teinud käesolevas asjas toiminguid ning kandnud kulusid, esitab ta kaitsjatasutaotluse. VIII. Ringkonnakohtu istung
4. Ringkonnakohtu istungil jäid pooled oma varem esitatud seisukohtade juurde. Prokurör toetas K. Eelmaa vangistusaja alguskuupäeva muutmist. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5. Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu lahendi ja esitatud apellatsioonidega, uurinud kriminaalasja materjale, hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid ja kuulanud ära kohtumenetluse pooled apellatsioonimenetluses, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada: Z.E karistamise, T. Veergile tõkendi kohaldamata jätmise, K. Eelmaa vangistuse alguse, tsiviilhagi ja menetluskulude osas. Muus osas jääb kohtuotsus muutmata.
6. Ringkonnakohus analüüsib kõigepealt M.M. i vastu toime pandud tegusid (I), annab seejärel hinnangu E.M. i vastu sooritatud tegudele (II), tegeleb karistuste mõistmise küsimustega (III), peatub ülejäänud probleemidel (IV) ja võtab viimaks apellatsioonimenetluse tulemuse kokku (V). I. M.M. i vastu toime pandud teod
7. Kõigepealt tuvastab kolleegium, mis seoses M.M. iga aset leidis (A) ja annab sellele seejärel õigusliku hinnangu (B). A. Sündmuste käik
8. Ringkonnakohus nõustub suuresti maakohtu tuvastatud asjaoludega ega pea vajalikuks maakohtu tõendite analüüsi korrata. Tõendeid analüüsib kolleegium üksnes nii palju, kui seda on vaja teha apellatsioonidele vastamiseks.
9. Kolleegium leiab, et ööl vastu
10. novembrit 2010 leidis kõigepealt LLL s T. Veergi maja lähedal ja seejärel küla lähedase karjääri juures aset järgmine sündmus. T. Veerg, K. Eelmaa, E.M. ja Z.E olid just pannud toime varguse ja sõitsid tagasi kodu poole. Z.E ja E.M. sõitsid autoga (Renault) ees ning nende järel sõitsid bussiga T. Veerg ja K. Eelmaa. Sihiks oli T. Veergi maja LLL s. Umbes kella kümne ajal õhtul jõudsid mehed LLL sse. Mõnikümmend meetrit enne T. Veergi maja seisis tee ääres purjus M.M. oma autoga (Ford), mille aku oli tühjaks saanud. E.M. ja Z.E sõitsid M.M. ist mööda, ent T. Veerg ja K. Eelmaa jäid M.M. i juurde seisma. T. Veerg vestles M.M. iga mõnda aega ja küsis viimaselt suitsu, mida aga M.M. ei andnud. Seejärel tulid T. Veerg ja K. Eelmaa T. Veergi maja juures olnud E.M. ile ja Z.E-le järele. T. Veerg käskis Z.E sõita 14 M.M. i juurde ja aidata viimasel Renault aku abil Ford käima panna. Z.E sõitiski koos E.M. iga M.M. i juurde. T. Veerg aga andis K. Eelmaale korralduse tuua majast raudkang. Kui K. Eelmaa kangiga välja tuli, siirdusid T. Veerg ja K. Eelmaa jalgsi M.M. i juurde. Seal hakkasid Z.E ja T. Veerg M.M. i autot käima panema. Peagi siirdus Z.E oma autosse istuma. Järsku andis T. Veerg K. Eelmaale märku, et viimane M.M. i kangiga lööks. K. Eelmaa lõigi M.M. i kangiga kuklasse, kes seepeale pikali kukkus. Seejärel hakkasid T. Veerg, K. Eelmaa ja E.M. M.M. i autost asju ära võtma. Asjad panid nad Z.E auto tagaistmele. T. Veerg otsustas seejärel M. E.M. i koos tema autoga lähedal oleva karjääri kaldast alla lükata, et jätta muljet liiklusõnnetusest. T. Veerg, K. Eelmaa ja E.M. tõstsid M.M. i Fordi pagasnikusse. T. Veerg ütles teistele, et tema sõidab M.M. i autoga lähedase karjääri juurde ja käskis Z.E Renault’ga talle järele sõita. T. Veerg hakkaski M.M. i autoga koos K. Eelmaa ja teadvusetu M.M. iga karjääri poole sõitma. Z.E sõitis Renault’ga koos E.M. iga neile järele. Karjääri juurde jõudnuna jäi Z.E Renault’ga eemale ootama – nagu T. Veerg talle varem öelnud oli. T. Veerg ja K. Eelmaa aga sõitsid karjääri veerele ja tõstsid M.M. i pagasnikust auto juhiistmele. Seejärel lükkasid T. Veerg ja K. Eelmaa Fordi karjäärinõlvast alla. Pärast seda siirdusid T. Veerg ja K. Eelmaa alla lükatud auto juurde ja lükkasid seda veel edasi, et auto jääks seisma sinna kohta, kuhu nad algselt planeerinud olid. Seejärel lahkusid kõik neli meest karjääri juurest Z.E juhitud Renault’ga. M.M. i leidsid karjäärist
11. novembri 2010 õhtul tema naine Ü. ja tütar Me.M. , kes hakkasid koju mitte saabunud M.M. i otsima ja kuulsid vendade Z.E käest, et M.M. i auto olevat maantee ääres.
12. Kuivõrd prokurör ei taotle, et R. Kruusma võetaks M.M. i vastu toime pandud tegude eest vastutusele, jätab ringkonnakohus tähelepanuta T. Veergi väited, et peale T. Veergi, K. Eelmaa, E.M. i ja Z.E osales sündmustes ka R. Kruusma. Samal põhjusel ei hakka kolleegium analüüsima ka seda, kas tõepõhi võiks all olla T. Veergi väidetel, et Z.E võttis M.M. i autost ära asju. Lisaks on veenev maakohtu otsuse p-des 3.1 ja 3.2 väljendatud seisukoht, et R. Kruusmale ei saa omistada sündmustes osalemist ja Z.E-le asjade äravõtmist üksnes T. Veergi ütluste alusel. Liiatigi ei ole T. Veerg oma sõnutsi isegi päris kindel, kui palju inimesi sündmuses osales, sest ta on öelnud, et tema „arust“ oli kuus inimest ja tema „arust“ ta ei eksi isikute arvu osas (kd 1, lk 156 pöördel).
13. T. Veergi ja K. Eelmaa tegusid tuvastades tugines maakohus oma väitel eeskätt T. Veergi ja K. Eelmaa enda ning Z.E ütluste, kohtuarstliku ekspertiisi aktile ja sündmuskoha vaatlusprotokollile. Kaks viimast (ekspertiisiakt ja vaatlusprotokoll) ei anna kuigivõrd teavet selle kohta, mida ja kuidas millised süüdistatavad tegid ning saavad selles osas olla üksnes süüdistatavate ütlusi toetavad tõendid.
14. Kõigi kolme süüdistatava (T. Veergi, K. Eelmaa ja Z.E) ütluste kohaselt oli LLL s M.M. i vastu toime pandud sündmustes väga aktiivne K. Eelmaa, kes lõi M.M. i kangiga ja võttis seejärel ära M.M. i asju. Nõustuda ei ole võimalik K. Eelmaa kaitsja väitega, et K. Eelmaa ei teadnud, et T. Veergil oli plaan M.M. i autost asjad ära võtta ja et K. Eelmaa uskus, et peab lööma M.M. i seetõttu, et „maksta kätte“ selle eest, et viimane ei andnud T. Veergile suitsu. T. Veerg ja K. Eelmaa olid varem pannud koos toime varavastaseid kuritegusid ja saabusid just ühelt varguselt. Seega ei olnud võõraste asjade äravõtmine K. Eelmaa jaoks midagi uut – eriti veel koos T. Veergiga. Et asjade äravõtmise plaan K. Eelmaa jaoks üllatav polnud, näitab ka see, et K. Eelmaa ise hakkas koos T. Veergi ja E.M. iga M.M. i asju ära võtma.
15. Puudub vaidlus selles, et M.M. i asju võttis ära ka T. Veerg. Küll aga väidab T. Veerg, et tema ei teadnud, et K. Eelmaa M.M. i lõi, saati siis andis tema K. Eelmaale korralduse lüüa. Puudub igasugune alus lükata ümber maakohtu tuvastatud vastupidist seisukohta.
16. K. Eelmaa kinnitas, et ta võttis kangi T. Veergi majast T. Veergi käsul. See on kõigiti usutav, sest menetluses on ilmnenud, et K. Eelmaast vanem ja nupukam T. Veerg kasutas lihtsameelset 15 K. Eelmaad tihtipeale ära – eeskätt juhul, kui oli vaja teha midagi ebameeldivat. Et T. Veerg kangist midagi ei teadnud on väheusutav ka seetõttu, et K. Eelmaal ei olnud põhjust varjata kangi T. Veergi eest ja T. Veergil poleks jäänud ligi meetri pikkune raudkang (kd 3, lk 34 pöördel) K. Eelmaa käes märkamata.
17. Ka pole võimalik soostuda T. Veergi apellatsioonis toodud selgitustega selle kohta, et K. Eelmaa ütlused on T. Veergilt löömismärguande saamise osas vastuolulised. T. Veerg viitab sellele, et kohtueelses menetluses K. Eelmaa ei väitnud, et T. Veerg andis talle korralduse M.M. i lüüa.
18. Tulenevalt KrMS §-s 14 sätestatud võistleva menetluse põhimõttest ja kooskõlas KrMS §-ga 289 ja 293 lg-ga 1 peab kohus rajama otsuse süüdistatava poolt kohtus, mitte aga kohtueelses menetluses antud ütlustele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
19. juuni
20. a otsus asjas nr 3-1-1-52-06, p-d 7–8;
21. oktoobri
22. a otsus asjas nr 3-1-1-89-06, p 10;
23. mai
24. a otsus asjas nr 3-1-1-131-13, p 11). Tõsi, kui süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlused pole kooskõlas kohtus antud ütlustega, tuli kuni
25. aastani maksvusel olnud kohtupraktika kohaselt süüdistatava ütlused tervikuna kõrvale jätta – seda eeldusel, et süüdistatav ei osanud vastuolu kohtule arusaadavalt selgitada (tänasel päeval on praktika ütluste kõrvalejätmise kohustuslikkuse osas oluliselt leebem: vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
26. mai
27. a otsus asjas nr 3-1-1-131-13, p-d 11–16).
28. K. Eelmaa on selgitanud, miks ta kohtueelses menetluses T. Veergile kui löömise initsiaatorile ei viidanud. Nimelt ütles K. Eelmaa, et ta varem kartis T. Veergi, täna on ta aga vanem ja julgem (kd 3, lk 34). Samuti lisas ta, et ta ei teadnud varem, et vanglas hoitakse vaenlasi teineteisest eraldi ja nad kokku ei satu (kd 3, lk 40 pöördel). Ka selgitas K. Eelmaa, et
29. aastal pussitas T. Veerg teda seetõttu, et ta uskus, et K. Eelmaa oli kõnelenud politseile praeguse menetluse esemeks olevatest tegudest – seetõttu hakkas K. Eelmaa T. Veergi veelgi enam kartma ega kõnelenud eeluurimisel tõtt (kd 3, lk 37).
30. Ringkonnakohtu hinnangul on K. Eelmaa selgitused kohtueelses menetluses valetamise kohta igati usutavad. Et asi juhtus nii, nagu K. Eelmaa kohtus kõneles, on muude tuvastatud asjaoludega kõigiti kooskõlas: muu hulgas sellega, et noor K. Eelmaa oli T. Veergi käsualune ja kaasajooksik. Tugevasti kinnitab K. Eelmaa selgitusi ka asjaolu, et T. Veerg tõepoolest pussitas teda
31. aastal ja kannab selle teo eest kuni
32. oktoobrini 2015 vangistust.
33. Mingit alust pole nõustuda T. Veergiga, kes peab ebausutavaks ka K. Eelmaa kohtus antud ütlusi. K. Eelmaa on öelnud, et ta teadis kohe, miks T. Veerg soovis, et K. Eelmaa kangi kaasa võtaks: T. Veerg oli vägivaldne inimene ja K. Eelmaa mõistis, et T. Veerg soovib, et ta M.M. i kangiga lööks (kd 3, lk 32). M.M. i juures aga viipas T. Veerg peaga K. Eelmaale, et viimane lööks (kd 3, tl 34). Kuidagi ei ole nende väidetega vastuolus K. Eelmaa vastus küsimusele, miks oli vaja inimesele kallale minna: „Ei olnudki vaja“ (kd 3, lk 32). T. Veerg ja K. Eelmaa olid koos mitmeid tegusid toime pannud kurjategijad, kes elasid mõnda aega ühe katuse all. Seetõttu tundsid nad teineteist väga hästi ja võisid osaliselt suhelda ka sõnadeta. Seega andis T. Veerg K. Eelmaale otsesõnu korralduse võtta kaasa kang. Et K. Eelmaa peab sellega M.M. i lööma, T. Veerg otsesõnu ei öelnud, küll aga konkludentselt. Konkreetse löömiskäsu andis T. Veerg K. Eelmaale peaviipega. B. Õiguslik hinnang juhtunule

§ 200järgi pole kuigivõrd keeruline.

77. Röövimine on liitkoosseis, mis moodustub vägivallateost (nt

§ 121

) ja vargusest (

16 § 199). 78. K. Eelmaa pani toime vägivallateo. Ta lõi M.M. i kangiga kuklasse, põhjustades ohvrile kuklaluu ja vasaku oimuluu püramiidi joonmurrud, vasakpoolse kõvakelmealuse verevalumi, peaajupõrutuse põrutuskolletega vasakus otsmikuoimusagaras, traumaatiline ämblikvõrkkestaaluse verevalumi, haava juustega kaetud peanahal kukla piirkonnas ja kõnehäire sensoorne afaasia (võimetus kõnest aru saada). Need vigastused kujutavad endast rasket kehalist haigust teo toimepanemise ajal kehtinud

§ 118

p 2 tähenduses ja vähemalt neli kuud kestvat tervisehäiret täna kehtiva

§ 118lg 1 p 2 mõttes.

1. Seejärel võttis K. Eelmaa M.M. i autost enda kätte erinevaid asju ja viis need Renault’sse. Sellega murdis ta M.M. i valduse asjade üle ja kehtestas oma valduse ehk võttis asjad ära. Need asjad ei olnud K. Eelmaa omandis ehk olid talle võõrad.
2. Kangilöögi ja asjade äravõtmise vahel oli finaalseos: K. Eelmaa lõi M.M. i selleks, et ta saaks ära võtta M.M. i asju. Finaalseoses olemasolu ei väära see, kui K. Eelmaal oli asjade äravõtmise soovi kõrval ka mingid muud kaalutlused M.M. i löömiseks, nagu näiteks tahtmine olla T. Veergile kuulekas. Isegi kui K. Eelmaa ei oleks ise asju ära võtnud, tuleks finaalseost ikkagi jaatada ja nimelt

§ 21lg 2 alusel: K.

Eelmaa tegi löögi selleks, et võimaldada M.M. i asju ära võtta T. Veergil. 81. Seega täitis K. Eelmaa

§ 200lg 1 objektiivse koosseisu.

82. Ka realiseeris ta

§ 200lg 1 subjektiivse koosseisu.

K. Eelmaal oli tahtlus kasutada M.M. i suhtes vägivalda selleks, et võtta ära kannatanu asju. Lisaks sellele oli tal eesmärk ära võetud asjad omastada: ta soovis hakata teostama nende üle võimu justkui omanik. Et tal ei olnud mingit alust sellise võimu teostamiseks, oli tema omastamiseesmärk ebaseaduslik. 83. K. Eelmaa tegu oli õigusvastane. Muu hulgas ei saa ta hirmule T. Veergi ees viidates tugineda hädaseisundile

§ 29

mõttes: kindlasti ei olnud tema väga ebakonkreetsel ja üldisel kartusel baseerunud huvi mitte saada T. Veergi poolt kuidagi vääriti koheldud ilmselt olulisem M.M. i huvist mitte saada ülimalt ohtlikku tervisekahjustust (ja kanda varalist kahju).

1. Süüdistatava tegu oli süüline.
2. Tegu on kvalifitseeritud röövimisega. Et süüdistatav tekitas M.M. ile raske tervisekahjustuse (vt käesoleva otsuse p 78), realiseeris ta

§ 200lg 2 p 5 koosseisu.

Kuivõrd K. Eelmaa tegutses kaastäideviijana koos T. Veergiga (vt käesoleva otsuse p 87), on tegu grupi poolt toime pandud rööviga

§ 200lg 2 p 7 tähenduses.

Et K. Eelmaa lõi M.M. i raudkangiga, pani ta röövi toime relvana kasutatava muu esemega

§ 200lg 2 p 8 mõttes.

§ 21

lg 2 esimesest lausest, aga eriti selgelt teisest lausest, et kaastäideviimisest saab kahe isiku puhul kõneleda ka siis, kui üks neist rakendab vägivalda ja teine võtab ära asja. Puudub vaidlus selles, et T. Veerg võttis pärast M.M. i löömist K. Eelmaa poolt ära M.M. i asju. Et K. Eelmaa rakendas vägivalda asjade äravõtmise võimaldamiseks (vt käesoleva otsuse p 80), oli vägivalla ja T. Veergi poolt asjade äravõtmise vahel finalistlik seos. Niisiis täitis T. Veerg

§ 200lg 1 objektiivse koosseisu.

1. Ka täitis ta subjektiivse koosseisu. Nagu ülal toodust ilmneb, andis just T. Veerg K. Eelmaale löömiseks korralduse ehk T. Veergil oli tahtlus vägivalla osas. Temal kui asjade ära võtjal oli asjade 17 äravõtmise osas tahtlus. Ka oli tal tahtlus vägivalla ja asjade äravõtmise vahelise finaalseose osas: ta seadis enda sihiks mõjutada K. Eelmaad rakendama vägivalda selleks, et saaks ära võtta M.M. i asju. Et T. Veerg soovis hakata rakendama ära võetud asjade üle omanikulaadset võimu, oli tal asjade omastamise eesmärk. Kuivõrd tal ei olnud omastamiseks õiguslikku alust, oli omastamine ebaseaduslik.
2. Tegu oli õigusvastane ja süüline.
3. T. Veergi tegu kujutab endast kvalifitseeritud röövimist

§ 200lg 2 p-de 5, 7 ja 8 mõttes.

, kommentaar, 4. väljaanne, § 21/2; koos viidetega kohtupraktikale). Kaastäideviimise (

§ 21

lg 2) puhul kõneldakse nn funktsionaalsest teovalitsemisest: isikud tegutsevad ühiselt ja kooskõlastatult selliselt, et igaüks neist valitseb tegu ja igaüks eeldab, et süüteokoosseisu realiseerimine sõltub igast toimepanijast (Pikamäe –

, kommentaar,

1. väljaanne, § 21/5.1; koos viidetega kohtupraktikale). Teisisõnu tähendab teo valitsemine koosseisutunnustele vastava sündmuse oma kontrolli all hoidmist (samas). Sellise sündmuse kontrolli all hoidmist saab jaatada vaid juhul, kui isiku panus on piisavalt oluline (samas).
2. Kolleegiumi meelest ei olnud Z.E roll M.M. i röövimisel kuigivõrd oluline ehk Z.E ei hoidnud sündmust oma kontrolli all. Tõsi, Z.E aitas T. Veergil ja K. Eelmaal röövitud saaki kindlasse kohta toimetada. Samas aga polnud saagist ilma jäämise oht ka Z.E teota olnud T. Veergi ja K. Eelmaa jaoks ülearu suur. Esiteks toimus tegu pimedal ja küllaltki hilisel ajal väheasustatud paigas: oli pigem ebatõenäoline, et röövlid oleks asjadest ilma jäänud näiteks seetõttu, et keegi oleks mehed avastanud, röövimisest aru saanud, politseid teavitanud ja politsei oleks asjad T. Veergilt ja K. Eelmaalt ära võtnud. Teiseks oli T. Veergi ja K. Eelmaa kodu kohe sündmuskoha lähedal: T. Veerg ja K. Eelmaa oleks võinud asjad ilma suurema pingutuse ja ajakuluta koju kindlasse kohta viia. Kolmandaks oleks nad võinud need panna Fordi peale, millega nad niikuinii sündmuspaigalt ära sõitsid. Seega ei saa öelda, et Z.E oli röövimises keskne roll: tema panus oli küllaltki tagasihoidlik. Niisiis ei ole ta röövimise (kaas)täideviija.
3. Eelöeldu tähendab, et ringkonnakohus ei hakka võtma seisukohta maakohtu väite osas, et Z.E vastutus röövimise kaastäideviimise eest on välistatud seetõttu, et ta andis oma panuse alles pärast röövimise lõpule viimist: kaastäideviimise välistab (juba) Z.E teopanuse väheolulisus.
4. Täideviimise kõrval on aga muidki teo toimepanemise vorme, mille alusel isik vastutada võib. Ringkonnakohus leiab, et Z.E pani toime T. Veergi ja K. Eelmaa röövile kaasaaitamise.
5. Kaasaaitamisest kõnelemine eeldab tulenevalt

§ 22

lg-st 3 kõigepealt seda, et on aset leidnud teise isiku tahtlik õigusvastane tegu ehk nn põhitegu. Selleks on T. Veergi ja K. Eelmaa poolne M.M. i röövimine. 98. Kaasaaitamine tähendab põhiteole füüsilise, ainelise või vaimse kaasabi osutamist. Mingit tegu saab pidada kaasabiks põhiteole juhul, kui see potentsiaalne kaasaaitamistegu põhitegu mingil moel 18 soodustab (Pikamäe –

, kommentaar,

1. väljaanne, § 22/10).
2. Käesoleva juhtumi lahendamisel on otsustava tähendusega küsimus sellest, kas teatud juhtudel on võimalik osutada kaasabi ka juba lõpule viidud kuriteole ehk kas on võimalik nn suktsessiivne kaasaaitamine.
3. Riigikohus on
4. oktoobri
5. a otsuses asjas nr 3-1-1-75-11 (p 7) leidnud, et kuriteole kaasaaitamine on võimalik kuni teo faktilise lõpuleviimiseni. Sisuliselt on Riigikohus seega jaatanud suktsessiivse kaasaaitamise võimalikkust. Samas ei ole kõrgeim kohus selgitanud, millistel kaalutlustel ja asjaoludel see võimalik on. Kuivõrd maakohus on viidanud sellele, et Z.E ei vastuta seetõttu, et tema teo toimepaneku hetkeks oli röövimine lõpule viidud, peab ringkonnakohus vajalikuks selgitada, millised probleemid suktsessiivse kaasaaitamise puhul tekivad ja kuidas on neist võimalik üle saada.
6. Kuivõrd Eesti õiguses ei ole suktsessiivse kaasaaitamise temaatikat süvitsi lahatud, annab ringkonnakohus kõigepealt ülevaate sellest, milline on olukord Saksamaal, kus täideviimise ja osavõtu instituudid on Eesti õigusega väga sarnaselt reguleeritud. Osaliselt on seda teemat käsitletud ka eestikeelses õiguskirjanduses: Sootak, Karistusõigus, Üldosa, 2010, IX/12–
8. Kui tegu on lõpule viidud, tuleb suktsessiivne täideviimine kõne alla üksnes mõningate kuritegude puhul. Need on kuriteod, mille puhul ei lange kokku nn juriidiline (Vollendung) ja faktiline lõpuleviimine (Beendigung). Juriidiline lõpuleviimine tähendab koosseisu realiseerimist. Mõningate deliktide puhul saab aga öelda, et koosseisupärane ebaõigus avaldub täiel määral alles hilisemas faasis kui koosseisu realiseerimine (Kindhäuser, Strafrecht AT,
9. Auflage, § 9/16). Milliste kuritegude puhul ja millistes olukordades seda öelda saab, pole võimalik üheselt kokku võtta (Wessels/Beulke, Strafrecht AT,
10. Auflage, § 14/592). Siiski on olemas mõningad nn paraadnäited. Esiteks olgu mainitud vabaduse võtmist (Saksa karistusseadustiku (Strafgesetzbuch, StGB) § 239; Eesti analoog on

§ 136

). Koosseis on realiseeritud juba momendil, mil teise inimese liikumisvabadust on piisavalt intensiivselt piiratud (st sellel momendil on tegu juriidiliselt lõpule viidud), aga sätte ebaõigus pole veel täielikult ammendunud senikaua, kuni inimese liikumisvabaduse piirang kestab (st faktiliselt on tegu lõpule viidud alles hetkel, mil liikumisvabaduse piirang ära langeb). Sarnane on olukord muude vältavate kuritegudega. Juriidilist ja faktilist lõpule viimist saab eristada ka mitmete varavastaste kuritegude puhul. Näiteks leitakse kelmuse puhul, et juriidiliselt on tegu lõpule viidud varalise kahju saabumisega, ent faktiliselt alles momendil, mil teo toimepanija realiseerib oma varalise kasu saamise eesmärgi (Joecks, StGB, Studienkommenar,

1. Auflage, Vor § 22/3). Ka varguse ja röövimise puhul saab juriidilist ja faktilist lõpuleviimist eristada: juriidiliselt on vargus ja röövimine lõpule viidud juba uue valduse kehtestamisega, faktiliselt aga alles siis, kui see uus valdus on piisavalt kindlustatud (Wessels/Beulke, Strafrecht AT,
2. Auflage, § 14/593).
3. Vaidlust pole selles, et kaasabi osutamine pole võimalik pärast seda, kui tegu on faktiliselt lõpule viidud (Heine/Weißer – Schönke/Schröder, StGB, Kommentar,
4. Aufalge, § 27/24).
5. Kas teo faktilise ja juriidilise lõpuleviimise vahelisel ajal on kaasabi osutamine võimalik, on seevastu vaieldav.
6. Osa õiguskirjandusest leiab, et see ei ole võimalik. Seda seetõttu, et kui õigushüve kahjustamine on juba aset leidnud, ei ole seda kahjustamist enam kuidagi võimalik soodustada (vt nt Joecks, StGB, Studienkommenar,
7. Auflage, § 27/12 (koos edasiste viidetega)). Lisaks heidab Joecks vastupidisel seisukohal olijatele ette seda, et teo faktilise lõpule viimise mõiste on liiga hägune, et sellele karistusõiguslikku vastutust rajada ja oleks vastuolus põhiseadusliku määratletuspõhimõttega (samas).
8. Valitsev arvamus õiguskirjanduses ja kohtupraktika peavad aga kuriteole kaasaaitamist teo juriidilise ja faktilise lõpetamise vahelisel ajavahemikul võimalikuks (Krey, Strafrecht AT 2,
9. Auflage, § 33/306; Fischer, StGB, Kommentar,
10. Auflage, § 27/6; Schönke/Schröder, StGB, Kommentar,
11. Aufalge, § 27/20 (koos edasiste viidetega)). 19
12. Ka ringkonnakohus leiab, et suktsessiivne kaasaaitamine on võimalik ja käesoleva otsuse p-s 105 kajastatud vastuväited on ümber lükatavad. Erinevalt kaastäideviimisest ei eelda kaasaaitamine ei kooskõlastatud teoplaani ega ühist tegutsemist selle raames (Krey, Strafrecht AT 2,
13. Auflage, § 33/306). Seega ei eelda kaasaaitamine teovalitsemist. Soodustada (vt käesoleva otsuse p 98) on võimalik aga ka sellist tegu, mille kogu ebaõigus pole veel ilmnenud (vt käesoleva otsuse p 102). Ka on võimalik lükata ümber kahtlused vastuolu kohta määratletuspõhimõttega. Oluline on tagada, et faktilise lõpuleviimise hetke ei aeta meelevaldselt liiga laiaks – sellisel juhul on olukord määratletuspõhimõttega kooskõlas (Wessels/Beulke, Strafrecht AT,
14. Auflage, § 14/592).
15. Praegusel juhul oli M.M. i röövimine viidud juriidiliselt lõpuni hetkel, kui T. Veerg ja K. Eelmäe M.M. i asjad enda kätte võtsid (vt käesoleva otsuse p-d 79 ja 87). Sel momendil ei olnud nad aga röövitut veel piisaval määral asjadest võimaliku ilma jäämise vastu kindlustanud. Nimelt ei saanud täielikult välistada seda, et keegi võis tee ääres olevaid mehi märgata ja neist politseid teavitada, kes oleks võinud tulla kohale ning asjad T. Veergilt ja K. Eelmaalt ära võtta. Just Z.E tagas selle, et seesugune stsenaarium aset ei leidnud: ta viis röövitud asjad sündmuskohalt ära. On vaieldav, millisel momendil oli rööv faktiliselt lõpule viidud: kas juba siis, kui Z.E röövitud asjadega karjääri juurde jõudis või alles siis, kui ta ka sealt ära sõitnud oli. See ei ole aga praegu ka oluline: tähtis on see, et Z.E teo alustamise hetkel (s.o autoga sõitma hakkamine) ei olnud röövimine veel faktiliselt lõpule viidud. Tema poolne auto juhtimine kujutab endast füüsilise kaasabi osutamist röövimisele, sest seeläbi soodustas Z.E T. Veergi ja K. Eelmaa loodud ebaõiguse tegelikku realiseerumist. Z.E täitis seega röövile kaasaaitamise objektiivse koosseisu

§ 200lg 1 – § 22 lg 3 mõttes.

109. Z.E tegu oli tahtlik. Esiteks oli tal tahtlus põhiteo osas, sest ta nägi, et K. Eelmaa lõi M.M. i ja et T. Veerg ning K. Eelmaa võtsid ära M.M. i asju. Tal oli ka tahtlus kaasaaitamisteo osas, sest sai aru, et viib M.M. ilt ära võetud asjad kindlamasse kohta (isegi kui see ei olnud tema sõidu eesmärk). Seega on täidetud

§ 200lg 1 – § 22 lg 3 subjektiivne koosseis.

110. Tegu oli õigusvastane. Muu hulgas ei saa Z.E tugineda hirmule T. Veergi ees ja viidata hädaseisundis tegutsemisele

§ 29mõttes.

Esiteks on siin olukord sarnane, nagu K. Eelmaa juures: on äärmiselt kaheldav, kas T. Veerg üldse Z.E-le asjade transportimisest keeldumise korral midagi teinud oleks (vt käesoleva otsuse p 83). Seega tuleb eitada juba vahetu ohu olemasolu ehk Z.E ei olnud isegi hädaolukorras

§ 29tähenduses.

Isegi kui T. Veergist lähtuvat ohtu ja selle vahetust jaatada ning leida, et hädaolukord eksisteeris, ei vabane Z.E ikkagi vastutusest. Nimelt oleks ta võinud end päästa ka M.M. i õigushüvesid kahjustamata ehk M.M. i suhtes säästlikumal moel. Ta oleks võinud autoga põgeneda ja röövitud asjade T. Veergi ja K. Eelmaa juurde toimetamise asemel need M.M. i (keda ta tundis) koju või politseisse viia. Isegi kui leida, et päästmistoiming oli vajalik (ehk M.M. i õigushüvede vastu Z.E käsutuses olnud sobivatest toimingutest kõige säästvam), ei vabane Z.E vastutusest ikkagi. Seda seetõttu, et toiming polnud kooskõlas proportsionaalsusnõudega, mida huvide kaalumisest kõnelev

§ 29sisaldab.

Tõsi, Z.E huvi mitte saada T. Veergi poolt kehaliselt vääriti koheldud oli ilmselt olulisem, kui M.M. i huvi säilitada paarisaja euro väärtuseid asju – seda vähemalt eeldusel, et T. Veerg oleks Z.E piisavalt intensiivselt kehaliselt vääriti kohelnud. Samas ei saa huvide kaalumisel

§ 29järgi kolleegiumi hinnangul jätta kaalukausilt välja vägivalda, mida K.

Eelmaa M.M. i vastu rakendanud oli: juhtunut tuleb hinnata terviklikult. Asetades M.M. i asjade kõrvale ka M.M. ile tekitatud üliraske vigastuse, kahvatuvad Z.E huvid M.M. i huvide ees.

1. Süüd välistavad asjaolud Z.E käitumises puuduvad.
2. Z.E-le tuleb omistada ka T. Veergi ja K. Eelmaa tegevust kvalifitseerivad asjaolud. Z.E oli teadlik nii K. Eelmaa löögi tohutult ohtlikust iseloomust (raudkangiga kuklasse) kui ka tekkinud tagajärjest (M.M. kukkus pikali) (

§ 200lg 2 p 5); ta teadis, et asjad võtsid ära T.

Veerg ja K. Eelmaa koos (

§ 200

lg 2 p 7); nagu öeldud, teadis ta kangiga löömisest (

§ 200lg 2 p 20 8).

Seetõttu tuleb Z.E tunnistada süüdi M.M. i röövimisele kaasaaitamises

§ 200lg 2 p-de 5, 7 ja 8 – § 22 lg 3 järgi.

II. E.M. i vastu toime pandud teod

1. Ka E.M. i puudutavat süüdistust analüüsides tuvastab ringkonnakohus esiteks faktilised asjaolud (A) ja viib pärast seda läbi juriidilise analüüsi (B). A. Sündmuste käik
2. Sarnaselt M.M. i puudutava sündmusega on kolleegium ka E.M. i surmani viinud sündmuste osas päri maakohtu poolt tuvastatuga.
4. aasta novembri lõpus tuvastamata kuupäeval leidis aset järgmine sündmus. T. Veerg, K. Eelmaa, R. Kruusma, mõlemad Z.E ja E.M. jõid T. Veergi kodus LLL s viina. Umbes kella kümne-üheteistkümne ajal õhtul tekkis T. Veergi ja E.M. i vahel tüli, sest E.M. hakkas T. Veergilt raha nõudma; teised aga hakkasid E.M. i süüdistama selles, et ta rääkis midagi politseile. Seejärel siirdusid kõik koos õue. Millalgi lahkhelide tekkimise alguse ja välja minemise vahelisel ajal andis T. Veerg K. Eelmaale korralduse E.M. ile peksa anda. Väljas olles lõigi K. Eelmaa E.M. i maja trepi peal olles rusikaga näkku, mille tagajärjel E.M. kukkus. Seejärel peksid E.M. i ka T. Veerg ja R. Kruusma: esimene töösaabastega näkku ja teine lõi E.M. i kõrvadest kinni hoides ohvri pead mitu korda vastu maad; ka lohistas R. Kruusma E.M. i maja nurga taha, et peksmist keegi ei näeks. Peksmise tagajärjel jäi E.M. pikali lamama. Seejärel ütles T. Veerg, et E.M. on vaja viia karjääri, et saaks seal teda hirmutada. Pärast seda tõstsid kas T. Veerg, K. Eelmaa ja R. Kruusma kolmekesi või kaks neist kolmest E.M. i bussi. T. Veerg tõi bussi ka labida ja kurika. Siis istusid kõik bussi – vennad Z.E tegid seda T. Veergi käsul. T. Veerg hakkas bussi juhtima ja sõitis R. Kruusma juhiste järgi lähedal asuva karjääri poole. Kui seltskond oli karjääri jõudnud, tõmbas keegi E.M. i kaubikust välja. T. Veerg ulatas E.M. ile labida ja käskis viimasel hakata endale hauda kaevama. Eelnevast peksa saamisest veel uimane E.M. oli istukil maas ega hakanud midagi tegema. Seepeale hakkas T. Veerg E.M. i labidaga peksma. Temaga liitusid K. Eelmaa ja R. Kruusma. Peksti käte ja jalgadega ning kasutati ka labidat ja kurikat. Peksmine kestis umbes viisteist-kakskümmend minutit. Kui E.M. enam ei liigutanud, lõpetasid T. Veerg, K. Eelmaa ja R. Kruusma peksmise. Pärast peksmist vedasid peksjad ohvri eemale põõsastesse, võtsid E.M. il riided seljast ja viskasid kannatanule oksi peale. T. Veerg võttis E.M. i riided enda kätte ja suundus koos K. Eelmaa ja R. Kruusmaga bussi juures oodanud vendade Z.E juurde. Viiekesi sõideti tagasi LLL sse T. Veergi koju, kus T. Veerg E.M. i riided ära põletas. E.M. suri karjääris.
5. Järgnevalt selgitab kolleegium, milliste tõendite alusel ta sündmuste käigu selliselt, nagu ülal toodud, tuvastas.
6. Viiest süüdistatavast neli ütlesid, et tüli tekkis E.M. i ja T. Veergi vahel. Need oli T. Veerg ise (kd 1, lk 157), K. Eelmaa (kd 3, lk 35), Z.E (kd 1, lk 145) ja Z.E (kd 1, lk 149). Vaid R. Kruusma rääkis umbisikuliselt sellest, et E.M. il tekkis „kellegagi“ tüli (kd 3, lk 45). Z.E ja K. Eelmaa väitsid, et pärast lahkhelide tekkimist andis T. Veerg K. Eelmaale korralduse E.M. välja kutsuda (vastavalt kd 1, lk 145 ja kd 3, lk 35). K. Eelmaa lisas ka seda, et T. Veerg käskis tal otsesõnu E.M. ile peksa anda (kd 3, lk 35). Eeltoodud ütluste põhjal teeb ringkonnakohus 21 järelduse, et T. Veerg oli E.M. i vastase vägivallatsemise initsiaator, kes kasutas ära K. Eelmaad. Sündmuste selline kulgemine on ka kõigiti loogiline, sest juba M.M. i vastu toime pandu kinnitab, et T. Veerg oli n-ö autoriteet, kellele K. Eelmaa (ja teised) allusid.
7. Et esimesena lõi E.M. i K. Eelmaa, ilmneb nii K. Eelmaa enda (kd 3, lk 35) kui ka T. Veergi (kd 1, lk 157), Z.E (kd 1, lk 145) ja Z.E (kd 1, lk 149) ütlustest; R. Kruusma selgitas, et tema selja taga käis mats ja end ümber pööranuna nägi E.M. i maas lamamas – et K. Eelmaa seisis otse seal kõrval, oli viimane ilmselt E.M. i pikali löönud (kd 3, lk 45). Asjaolu, et E.M. i peksis T. Veerg, on tuvastatav K. Eelmaa (kd 3, lk 35–35 pöördel), Z.E (kd 1, lk 145), Z.E (kd 1, lk 149) ja R. Kruusma (kd 3, lk 46) ütluste põhjal. Et R. Kruusma lohistas E.M. i maja nurga taha (vältimaks peksmise pealt nägemist kellegi poolt) ja hakkas seejärel kannatanut peksma, ilmneb T. Veergi (kd 1, lk 157), K. Eelmaa (kd 3, lk 35 pöördel), Z.E (kd 1, lk 145) ja Z.E (kd 1, lk 149; tõsi, Z.E räägib E.M. i maja nurga taha viimisest umbisikuliselt) ütlustest – sealjuures lisab Z.E, et kannatanu kõrvalelohistamise korralduse andis R. Kruusmale T. Veerg. Kannatanu maja taha vedamist tunnistab ka R. Kruusma ise (kd 3, lk 45). Ühtlasi väidab R. Kruusma, et ta raputas ja lõi E.M. i selleks, et viimane püsti tõuseks ja ära läheks. Viimast väidet ei ole mitte kuidagi võimalik uskuda: kaassüüdistatavate ütlustest ja sündmuste üldisest käigust lähtuvalt pole mingit alust arvata, et R. Kruusma füüsiline kontakt E.M. iga oli kantud tahtest E.M. i mingil moel turgutada; R. Kruusma hoopis peksis E.M. i.
8. Et E.M. i karjääri viimise ja „hirmutamise“ mõte tuli T. Veergil, on üheselt selge. Nimelt kinnitab seda peale kaassüüdistatavate ütluste (K. Eelmaa: kd 3, lk 35 pöördel; R. Kruusma: kd 3, lk 45 pöördel; Z.E: kd 1, lk 145 pöördel; Z.E: kd 1, lk 149 (tõsi, Z.E „hirmutamisest“ ei räägi)) ka T. Veergi end öeldu (kd 1, lk 157).
9. Kes kannatanu bussi tõstis, ei ole üheselt selge. Z.E väidab, et „tema arust“ seda tegid T. Veerg ja K. Eelmaa (kd 1, lk 145 pöördel); T. Veerg ütleb, et tõstjad olid K. Eelmaa ja R. Kruusma ning et „tema ise võis ka aidata“ (kd 1, lk 159); K. Eelmaa väitel tõstsid T. Veerg ja R. Kruusma (kd 3, lk 35 pöördel); R. Kruusma sõnul olid tõstjateks tema ja K. Eelmaa (kd 3, lk 46 pöördel); Z.E selle kohta ütlusi ei andnud.
10. Asjaolu, et T. Veerg võttis kaasa labida ja kurika, selgub K. Eelmaa (kd 3, lk 36), Z.E (kd 1, lk 145 pöördel ja 146 pöördel – 147; Z.E lisab ka, et T. Veerg võttis kaasa ka noa) ja Z.E (kd 1, lk 149 pöördel) ütlustest. R. Kruusma selle kohta ütlusi ei andnud. T. Veerg väitis, et tema ei tea, kes kurika ja labida kaasa võttis (kd 1, lk 159 pöördel – 160). Seda T. Veergi väidet peab kohus ennastõigustavaks ja valeks. Esiteks on see vastuolus kolme kaassüüdistava ütlusega. Teiseks on kurika ja labida kaasavõtmine T. Veergi poolt igati loogiline, sest tema oli E.M. i karjääri viimise ja „hirmutamise“ initsiaator.
11. Et mahajäetud karjääri juhatas teed paikkonda oma lapsepõlvest tundev R. Kruusma, ilmneb R. Kruusma enda (kd 3, lk 46 pöördel), Z.E (kd 1, lk 147), Z.E (kd 1, lk 149 pöördel) ütlustest. K. Eelmaa selles osas ütlusi ei andnud. T. Veerg ütles, et ta ei mäleta, kas teed juhatas Z.E või R. Kruusma (kd 1, lk 157 pöördel). T. Veergi kahtlus ei väära vendade Z.E ja R. Kruusma enda kinnitust, et teejuhataja oli R. Kruusma.
12. Selgusetuks jääb, kes tõmbas E.M. i karjääris bussist maha. T. Veerg väitis, et ta seda ei näinud (kd 1, lk 159 pöördel). Z.E selgitas kõigepealt, et T. Veerg vedas koos kellegagi E.M. i bussilt maha (kd 1, lk 145 pöördel) ja ütles seejärel, et kanntanu tõmbasid bussist välja „Veerg, Eelmaa või Kruusma, täpselt ei oska öelda“ (kd 1, lk 147). K. Eelmaa andis ütlusi, et keegi lohistas E.M. i välja (kd 3, lk 36) ja et bussist maha tõstjateks olid „Taivo ja Rene, ma ei ole kindel“ (kd 3, lk 38). R. Kruusma ütles, et E.M. i tõstsid bussist maha tema ja K. Eelmaa (kd 3, lk 46 pöördel). Z.E selles osas ütlusi ei andnud. Niisiis on süüdistatavate ütlused väljatõstjate osas vastuolulised ja pole võimalik täpselt tuvastada, kes kannatanu bussilt maha tõstsid – küll aga ilmneb ütlustest, et seda 22 ei teinud vennad Z.E.
13. Et T. Veerg andis E.M. ile labida ja korralduse hakata endale hauda kaevama, on tuvastatav R. Eelmaa (kd 3, lk 36) ja Z.E (kd 1, lk 145 pöördel) ütlustega. Z.E seisis umbes kümme meetrit eemal ega kuulnud oma sõnul, mis räägiti (kd 1, lk 149 pöördel). T. Veerg selle kohta ütlusi ei andnud. R. Kruusma ütles, et keegi andis kannatanule labida ja käskis hakata hauda kaevama (kd 3, lk 45 pöördel). R. Eelmaa ja Z.E öeldu on omavahel kooskõlas. Samuti on see usutav sündmuse käiku silmas pidades: T. Veerg oli karjääri mineku ja „hirmutamise“ eestvedaja ja tema võttiski labida kaasa.
14. Süüdistatavate vastutuse seisukohalt on kõige olulisem see, kes E.M. i peksid. Selles osas on ütlused järgmised. Z.E selgitas, et E.M. i peksmist alustas T. Veerg ja temaga liitusid K. Eelmaa ja R. Kruusma; K. Eelmaa ja R. Kruusma peksid käte-jalgadega, T. Veerg peksis labidaga ja kurikaga (kd 1, lk 147 – 147 pöördel). Z.E ütles, et peksja oli T. Veerg, kes kasutas selleks kõigepealt labidat ja seejärel kurikat (kd 1, lk 151 – 151 pöördel). T. Veerg väitis kõigepealt, et E.M. i peksid K. Eelmaa ja R. Kruusma ning tema lõi kannatanule ühe korra jalaga vastu pead (kd 1, lk 157 pöördel). Seejärel ütles T. Veerg, et E.M. i peksid nii K. Eelmaa ja R. Kruusma kui ka vennad Z.E – kusjuures kasutati nii labidat kui ka kurikat; tema lõi E.M. ile ühe korra jalaga vastu pead (kd 1, lk 159 pöördel – 160 pöördel). K. Eelmaa väitis, et peksmist alustas T. Veerg labidaga ja et tema lõi mõne korra ning lõi ka R. Kruusma (kd 3, lk 36 pöördel). R. Kruusma ütles, et E.M. i peksid tema, T. Veerg ja K. Eelmaa – viimane lõi ka kurikaga; ta nägi ka labidat, aga mitte sellega löömist (kd 3, lk 47–47 pöördel). Nelja süüdistatava ütlustest ilmneb seega, et E.M. i peksid T. Veerg, K. Eelmaa ja R. Kruusma. Vaid Z.E ütles, et peksja oli üksnes T. Veerg – see võib olla vähemalt osaliselt seletatav sellega, et ta seisis eemal ega näinud kõike täpselt; välistatud pole ka see, et Z.E ei mäleta toimunut või valetab. Et peksjad olid T. Veerg, K. Eelmaa ja R. Kruusma, ei tulene üksnes nende endi ja Z.E ütlustest – see on ka kõigiti loogiline. Need kolm meest peksid E.M. i juba enne LLL s – seega ei olnud nende jaoks psühholoogiliselt kuigivõrd keeruline peksmist jätkata. Ka oli neil selleks motiiv – nemad kui kurjategijad hoidsid kokku ja tahtsid anda õppetundi E.M. ile, kes nende hinnangul oli politseile midagi ära rääkinud. Koos toimunud intensiivse peksmise tuvastatuks lugemist ei väära ka see, et kõik kolm peksjat (eriti T. Veerg) üritavad oma panust võimalikult väiksena näidata: see on seletatav hirmuga karmi karistuse ees. Kolleegium leiab, et kõik kolm peksid kannatanut tugevasti ja pikalt. Kindlasti peksid kõik kannatanut käte ja jalgadega – ilmselt kasutati peksmiseks ka labidat ja kurikat; selles osas on ütlused siiski mõneti vastuolulised.
15. Et peksmine kestis ca viisteist-kakskümmend minutit, on tuvastatav Z.E, T. Veergi ja K. Eelmaa ütluste põhjal. Nimelt ütles Z.E, et peksmine vältas umbes kakskümmend minutit (kd 1, lk 152), T. Veergi sõnul kestis see ca kolmkümmend-nelikümmend minutit (kd 1, lk 161) ja K. Eelmaa ütluste kohaselt umbes kümme-kakskümmend minutit (kd 3, lk 39). Z.E ja R. Kruusma selles osas ütlusi ei andnud.
16. Vahetult pärast peksmist veeti E.M. lähedal olnud põõsastesse ja tal võeti riided seljast. K. Eelmaa ütles, et kannatanu lohistas põõsastesse T. Veergi käsul R. Kruusma – mõni aeg hiljem tuli kas T. Veerg või R. Kruusma E.M. i riietega bussi (kd 3, lk 39). R. Kruusma väitis kohtus, et tal kadus mälu hetkel, kui ta hakkas koos kellegagi E.M. i ära lohistama (kd 3, lk 47–47 pöördel) – eeluurimisel aga oli ta väitnud, et tema ja K. Eelmaa võtsid E.M. il riided seljast (kd 3, lk 48). Z.E esialgsete ütluste kohaselt vedasid R. Kruusma ja keegi E.M. i põõsa alla ja viskasid mädanenud kaikaid peale (kd 1, lk 145 pöördel) – pärast väitis Z.E, et põõsa alla vedajateks olid T. Veerg ja R. Kruusma (kd 1, lk 147 pöördel). Oksi loopisid E.M. ile Z.E sõnul peale T. Veerg, R. Kruusma ja K. Eelmaa (kd 1, lk 148). Z.E rääkis kannatanu põõsa alla vedamisest ja talle okste peale viskamisest kaitsja küsimustele vastates umbisikulises vormis (kd 1, lk 149 pöördel – 150), aga seejärel täpsustas prokuröri küsimustele vastates, et E.M. i lohistasid põõsa alla T. Veerg ja R. Kruusma (kd 1, lk 151 23 pöördel). T. Veerg väitis, et kannatanu vedasid põõsasse ja võtsid tal riided seljast K. Eelmaa ja R. Kruusma – oksi viskasid aga E.M. ile peale kõik (kd 1, lk 160 pöördel). Eelnevast nähtub, et peksmise järel veeti kannatanu põõsastesse, tal võeti riided seljast ja talle visati oksi peale. On aga ebaselge, kes mida täpselt tegi: süüdistatavate ütlused on osaliselt vastuolulised. Siiski saab tuvastada, et eelmises lauses kirjeldatud tegude ahelas osalesid T. Veerg, R. Kruusma ja K. Eelmaa – ei osalenud aga vennad Z.E. R. Kruusma ütlused selles osas pole usaldusväärsed, sest ta ei oska arusaadavalt selgitada, miks ta eeluurimisel väitis ennast kannatanu põõsasse vedaja olevat, aga kohtus hakkas kõnelema mälulüngast. Ka T. Veergi ütlustesse selles osas tuleb suhtuda skeptiliselt: T. Veerg üritab enda rolli võimalikult väiksena näidata – samas aga tunnistab ta, et tema oli üks E.M. ile okste peale viskajaist. K. Eelmaagi ütlused on ebausaldusväärsed: ta üritab end oma vastutuse vähendamiseks juhtunust distantseerida. Et T. Veerg, R. Kruusma ja K. Eelmaa olid korduvalt E.M. i peksnud, on kõigiti loogiline ka see, et nad koos kõrvaldasid oma kuriteo jäljed.
17. Et sündmus leidis aset käesoleva otsuse p-s 115 kirjeldatud moel, kinnitavad kaudselt ka mitteisikulised tõendid. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtuga (vt käesoleva otsuse p 24) ega hakka esimese astme kohtu öeldut kordama. B. Õiguslik hinnang juhtunule
18. T. Veerg, K. Eelmaa ja R. Kruusma on tunnistatud õigesti süüdi E.M. i tapmise kaastäideviimises.
19. Nagu märgitud (vt käesoleva otsuse p 93), eeldab kaastäideviimine teovalitsemise teooria kohaselt seda, et koos kellegi teisega süütegu toime panev isik hoiab koosseisutunnustele vastavat sündmust oma kontrolli all ehk annab sellesse olulise panuse. Eelöeldu aga ei tähenda seda, et kaastäideviijaks saab pidada vaid isikut, kes realiseerib vahetult kõik koosseisutunnused (Pikamäe –

, kommentaar,

1. väljaanne, § 21/5.2.1; koos viidetega kohtupraktikale): „oluline“ kujutab endast normatiivset mõistet ja seetõttu võib oluliseks pidada ka selliseid teopanused, mille puhul jääb mõni koosseisutunnus realiseerimata. Tähtis on see, et mitu isikut koos realiseerivad koosseisu. Niisiis baseerub kaastäideviimise instituut omistamiskontseptsioonil: piisavalt kaaluka panuse andnud isikule saab omistada teise isiku (kaastäideviija) teo – seda eeldusel, et isikute teopanused kokku realiseerivad koosseisu. Sellistest kaalutlustest lähtuvalt on kohtupraktikas leitud, et kui mitu inimest peksavad koos ohvri surnuks, saab ohvri surma omistada kõikidele peksjatele – isegi kui mõne peksja (või kõigi peksjate) tegu eraldi võetuna ei oleks ohvri surma kaasa toonud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. jaanuari
3. a otsus asjas nr 3-1-1-97-04, p 19 ja
4. juuni
5. a otsus asjas nr 3-1-1-43-06, p 9).
6. Praegusel juhul peksid T. Veerg, K. Eelmaa ja R. Kruusma pikalt E.M. i. Nad tegid seda ühiselt. Kõigi kolme süüdistatava poolne peksmine oli intensiivne. E.M. suri kas peksmise käigus või mõni aeg pärast peksmist. Peksmise ja ohvri surma vahel on põhjuslik seos naturalistliku kausaalsuse tähenduses: kui T. Veerg, K. Eelmaa ja R. Kruusma ei oleks E.M. i peksnud, ei oleks ta karjääris ära surnud. Niisiis ei mängi T. Veergi ja K. Eelmaa kaitsja apellatsioonides surma saabumise täpse põhjuse kohta välja toodu rolli põhjusliku seose osas. Eelöeldu tähendab, et T. Veerg, K. Eelmaa ja R. Kruusma põhjustasid kaastäideviijatena E.M. i surma.
7. Tagajärje omistamiseks teo toimepanijale ei piisa aga üksnes naturalistliku kausaalsuse tuvastamisest. Tagajärje põhjustajale saab tema tegu heita ette üksnes juhul, kui tagajärg on talle objektiivselt ehk normatiivselt omistatav (vt nt Sootak. Karistusõigus. Üldosa. 2010, VI/154 jj.). №rmatiivselt on tagajärje omistamine teo toimepanijale välistatud muu hulgas juhul, kui tagajärg saabub viisil, mis on sedavõrd väljaspool tavalist elukogemust, et teo toimepanijal ei olnud seda 24 võimalik mõistlikul moel ette näha; kõneldakse ka kausaalahela ebatüüpilisest kulgemisest (vt nt Rengier. Strafrecht. Allgemeiner Teil.
8. Auflage, § 13/62). Nii näiteks on peetud väljaspool tavalist elukogemust olevaks ja kõigiti ettenähtamatuks seda, kui A poolt tapmistahtlusega pussitatud B sureb seetõttu, et teda haiglasse transportivale kiirabiautole sõidab külje pealt sisse kaubaauto, mille juht C eiras tee andmise kohustust (vt nt Wessels/Beulke. Strafrecht. Allgemeiner Teil.
9. Auflage, § 6/152, 200; Rengier. Strafrecht. Allgemeiner Teil.
10. Auflage, § 13/64) (A noalöök oli küll B surmaga naturalistlikus mõttes põhjusliku seoses (kui A ei oleks B-d noaga löönud, poleks B kiirabiautos hukka saanud), aga B surm saabus konkreetsel kujul (otsasõit liiklusnõudeid rikkuva C poolt) A jaoks täielikult ettenägematult, mistõttu ei saa B surma A-le objektiivselt omistada – A vastutab vaid tapmiskatse eest).
11. Niisiis võib kausaalahela ebatüüpiline kulgemine teatud juhtudel surma omistamise selle põhjustajale välistada. Kui surma saabumise täpsed asjaolud ei ole teada, peab tulenevalt KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo-põhimõttest kontrollima, kas surma põhjustamine on süüdistatavale normatiivselt omistatav kõigi kõne alla tulevate surma täpse saabumise viiside puhul.
12. Praegusel juhul saabus E.M. i surm peksmise tõttu või surnuks külmumisest tingituna või nende kahe koostoimes. Mingit probleemi ei oleks omistada E.M. i surma ohvrilt riiete seljast võtmisesse olulise teopanuse andnud peksja(te)le (nt riided ära võtnud inimes(t)ele või riiete äravõtjat abistanud inimes(t)ele): ei oleks mingit alust väita, et E.M. i surma saabumine peksmise või surnuks külmumise tõttu või nende kahe koosmõjul oleks mõlemad teod (peksmise ja riiete äravõtmise) toime pannud isiku(te) jaoks ettenägematu. Praegu ei ole aga üheselt tuvastatud, kes kannatanult riided seljast võttis (vt käesoleva otsuse p 127). Seetõttu tuleb kõigi süüdistatavate puhul lähtuda eeldusest, et tema E.M. ilt riiete äravõtmisesse olulist panust ei andnud.
13. Siiski ei välista ka eelmise punkti viimases lauses toodud eeldus E.M. i surma omistamist kõigile süüdistatavatele. Peksmine oli äärmiselt intensiivne ja pikaajaline. Kõik peksjad olid paadunud kurjategijad. Peksmine toimus inimtühjas kohas. See leidis aset novembri lõpus öisel ajal. Sellises olukorras ei saa kannatanu surma saabumist külmumise läbi lugeda ühegi peksja jaoks täielikult ettenägematuks – seda ka juhul, kui mõni peksja ei olnud teo toimepanemise teadlik (või õigemini: ei möönnud), et keegi tema kaaslastest võtab hiljem ohvril riided seljast. Esiteks ei olnud E.M. i surnuks külmumise võimalus ettenägematu sõltumata tema lahtiriietamisest:
14. aasta novembri lõpu ilmad olid väga külmad ja üksikus karjääris lamava üliraskelt vigastatud inimese – isegi kui see inimene oleks olnud riides – surnuks külmumise stsenaarium ei olnud kindlasti väljaspool ei süüdistatavate ega objektiivse kõrvaltvaataja elukogemust. Teiseks, kuivõrd kaaspeksjad oli korduvkurjategijad, ei olnud väljaspool igasugust elulist kogemust oodata neilt, et nad võtavad midagi ette kindlustamaks, et E.M. külmuks ega lahkuks karjäärist elusalt – ega annaks neid kui raske kuriteo toime pannud isikuid õiguskaitseorganitele välja.
15. Eeltoodut kokku võttes on E.M. i surm, mis saabus kas peksmise tõttu, külmumisest tingituna või peksmise ja külmumise koosmõjul, T. Veergile, K. Eelmaale ja R. Kruusmale normatiivselt omistatav – isegi kui mõni süüdistatavatest E.M. ilt riiete äravõtmisse olulist teopanust ei andnud.
16. Seega realiseerisid T. Veerg, K. Eelmaa ja R. Kruusma tapmise kaastäideviimise objektiivse koosseisu.
17. Kõik süüdistatavad täitsid ka tapmise kaastäideviimise subjektiivse koosseisu. Nad leppisid peksmise käigus konkludentselt kokku, et peksavad E.M. i surnuks: igaüks peksis kannatanut intensiivselt, teised nägid seda pealt, võtsid teadmiseks ja andsid oma panuse. Seega oli süüdistatavatel ühine plaan tappa E.M. . Kõigil oli tahtlus ohvri surma saabumise osas. Nad said suurepäraselt aru, et peksmine on ülimalt tugev ja kestab pikka aega. Sellest lähtuvalt mõistsid nad, et E.M. sureb peksmise tõttu ära: kas vahetult kehavigastustesse või mängib surma saabumisel teatud rolli ka mõni muu faktor, näiteks külm ilm. Seetõttu puudub igasugune alus väita, et mõnel süüdistataval oli põhjust eeldada, et 25 E.M. i surm ei saabu.
18. Õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Et K. Eelmaa ei saanud hirmule T. Veergi ees viidates tugineda hädaseisundile juba M.M. i röövimise puhul (vt käesoleva otsuse p 83), ei saa ta seda enam toetuda hädaseisundile teise inimese tapmise korral.
19. Ka on T. Veergi, K. Eelmaa ja R. Kruusma tegu süüline. III. Karistused
20. Et ringkonnakohus tunnistab Z.E süüdi

§ 200

lg 2 p-de 5, 7 ja 8 – § 22 lg 3 järgi, mõistab kohus Z.E-le selle sätte järgi ka karistuse. Z.E ei olnud röövimise täideviija, vaid sellele kaasaaitaja. Kaasaaitamise kui asjassepuutuvat õigushüve täideviimisest vähem intensiivselt rikkuva toimepanemisvormi ebaõigus on täideviimise ebaõigusest väiksem – sellele viitab ka

§ 22lg 5.

Seetõttu peab Z.E karistus jääma alla sanktsiooni keskmist määra. Ka tingib Z.E-le keskmisest leebema karistuse mõistmise asjaolu, et ta oli teo toimepanemise ajal vaid viieteistaastane. Samuti kõneleb Z.E kasuks see, et ta tegutses suuresti hirmust endast vanema ja potentsiaalselt ohtliku T. Veergi ees. Eeskätt ei võimalda aga K. Eelmaa poolt M.M. i vastu kasutatud väga intensiivne vägivald karistada Z.E minimaalse karistuse ehk kolmeaastase vangistusega. Seetõttu mõistab kolleegium Z.E-le M.M. i röövimisele kaasaaitamise eest karistuseks nelja-aastase vangistuse. 142. Tulenevalt

§ 63

lg-st 2 ja § 64 lg-st 1 mõistab ringkonnakohus Z.E-le

§ 200

lg 2 p-de 5, 7 ja 8 – § 22 lg 3 järgi mõistetud nelja-aastase ja

§ 307lg 1 järgi mõistetud aasta ja kuue kuulise vangistuse alusel liitkaristuse.

Liitkaristuse mõistmisel ei liida kolleegium karistusi täielikult, sest ka selles osas tuleb arvestada Z.E alaealisust ja T. Veergi mõju all olemist. Seetõttu karistab ringkonnakohus Z.E nelja aasta ja kuue kuulise vangistusega. 143. Z.E-le Viru Maakohtu 8. detsembri 2014. a otsusega

§ 199

lg 2 p-de 4, 7 ja 8 ning § 1572 järgi mõistetud 7 (seitsme) kuuline vangistus tuleb

§ 65lg 1 ja § 64 lg 1 alusel lugeda kaetuks eelmises punktis nimetatud karistusega.

1. Nõustuda ei saa Z.E kaitsja seisukohaga, et praeguse menetluse esemeks olevate tegude eest mõistetud karistusest tuleb lähtuvalt Viru Maakohtu
2. detsembri
3. a otsusest asjas nr 1-12-4742 maha arvata kuus kuud vangistust.
4. Advokaat põhjendab oma seisukohta nii. Asjas nr 1-12-4742 arutluse all olnud teod sooritas Z.E pärast praeguses menetluses käsitletavaid tegusid. Nende tegude eest karistati Z.E seitsme kuulise vangistusega. Seda vangistust suurendati Viru Maakohtu
5. detsembri
6. a otsusega

§ 65lg 2 alusel kuue kuulise vangistuse võrra, mis mõisteti Z.E-le 30.

mai

1. a Viru Maakohtu otsusega. See kuuekuuline vangistus loeti Viru Maakohtu
2. detsembri
3. a otsusega ära kantuks ja arvati liitkaristusest maha, misläbi saadi lõplikuks karistuseks seitsmekuuline vangistus, mis jäeti tingimisi täitmisele pööramata. Et Viru Maakohus luges
4. märtsi
5. a otsusega selle seitsmekuulise vangistuse kaetuks käesoleva menetluse esemeks olevate tegude eest mõistetud karistusega, oleks pidanud Z.E lõplikku karistust kuue kuu võrra vähendama, sest kuus kuud arvestati Viru Maakohtu
6. detsembri
7. a otsusega Z.E karistusest maha.
8. Kolleegiumi jaoks jääb kaitsja seisukoht arusaamatuks. Käesoleva menetluse esemeks olevate tegude eest mõistis maakohus Z.E-le kolme aastase, ringkonnakohus mõistab aga nelja aasta ja kuue kuulise vangistuse. Liitkaristuse mõistmine ei saa seda karistust kuidagi vähendada. Hoopis vastupidi: liitkaristuse tõttu võib see karistus suureneda. Ei maa- ega ringkonnakohus otsustanud aga Z.E hoolimata liitkaristuse moodustamisest liitkaristuse läbi tegelikult raskemalt koormata: Rait 26 Z.E-le asjas nr 1-12-4742 mõistetud karistus loeti

§ 65

lg 1 ja § 64 lg 1 alusel praeguse menetluse esemeks olevate tegude eest mõistetud liitkaristusega kaetuks. Kuidas saab selle põhjal, et kohus jättis isiku nii raskelt koormamata, nagu seadus seda võimaldab, teha järelduse, et kohus oleks pidanud isiku olukorda hoopis leevendama, on ringkonnakohtu jaoks mõistetamatu.

1. K. Eelmaa ja tema kaitsja leiavad, et K. Eelmaale on mõistetud liiga karm karistus. Sellise seisukohaga ei ole võimalik nõustuda.
2. Kõigepealt märgib ringkonnakohus, et K. Eelmaa karistus on tema tegusid arvestades isegi kerge.
3. Esiteks jääb kolleegiumile arusaamatuks, miks ei esitanud prokurör K. Eelmaale M.M. i löömise eest lisaks lõpuleviidud röövimisele süüdistust M.M. i röövmõrva katses (ideaalkogum). Nimelt lõi K. Eelmaa kolleegiumi hinnangul M.M. i tapmistahtlusega. Sellise tahtluse tuvastamisel juhib ringkonnakohus tähelepanu Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. märtsi
5. a otsuses asjas nr 3-1-1142-05 (p 18) öeldule: „Lootus tagajärje mittesaabumisele peab […] olema isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne, st see peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest.“. №or ja tugev K. Eelmaa lõi elatanud ja purjus M.M. i raudkangiga tugevasti vastu kukalt, paisates kannatanu pikali ja põhjustades talle ülimalt tõsise tervisekahjustuse. Sellise teo toimepanijal ei olnud ringkonnakohtu hinnangul adekvaatset või tõsimeelset alust eeldada, et kannatanu löögi tagajärjel ei sure: et M.M. ellu jäi, oli õnnelik juhus. Niisiis tegutses K. Eelmaa kaudse tahtlusega M.M. i surma osas. Kuivõrd K. Eelmaa lõi M.M. i selleks, et ta saaks koos T. Veergiga ära võtta M.M. i asju, oli tegu mõrvakatsega

§ 114lg 1 p 5 – § 25 lg 2 tähenduses.

1. Teiseks on alust kõneleda veel ühest M.M. i mõrvamise katsest. K. Eelmaa oli üks neist, kes lükkas M.M. i autoga karjääri. Kannatanu oli joobes ja kangilöögi tõttu üliraskes seisundis. Ilm oli suhteliselt külm. Auto lükati mahajäetud karjääri ehk kohta, kus ei käinud inimesi. Ka sellises olukorras ei olnud K. Eelmaal kolleegiumi hinnangul õiguslikult arvestatavat alust eeldada, et M.M. ei saa surma: kas kuklavigastuse tõttu (nt verekaotuse tagajärjel), külmast tingituna, janu või nälja pärast või mõnel muul põhjusel või mitme põhjuse koostoimel. K. Eelmaa on kohtus selgitanud, et lootis, et keegi näeb M.M. i lähedal asuvalt maanteelt ja et autos ei saanud külm olla, sest soojendus oli sees (kd 3, lk 33 pöördel). Lootus, et keegi ehk kanntanut näeb, ei olnud adekvaatne. Seda näitab eeskätt see, et terve
2. novembri 2010 jooksul keegi M.M. i ei avastanud: kannatanu leiti alles nimetatud kuupäeva õhtul, kui vennad Z.E M.M. i sugulastele karjääris olevast M.M. ist rääkinud olid. Samuti tuleb viidata Me.M. i ütlustele, kes selgitas, et nad otsisid Ü.M. iga teadlikult M.M. i karjääri juures teel, ent ei märganud pimedal ajal maanteel olles midagi – nad leidsid kannatanu vaid seetõttu, et Me.M. ile tuli meelde, et karjääris on auk, mille juurde nad teelt välja keeranuna sõitsid ja M.M. i nägid (kd 3, lk 44). Isegi kui valgel ajal oli autot maanteelt näha, oli kõike muud kui tõenäoline, et mõni maanteel autoga sõitnud inimene oleks oma auto kinni peatanud ja läinud uurima, miks üks auto karjääris seisab. Ka viide soojenduse töötamisele ei välista tapmistahtlust: on selge, et kunagi oleks auto mootor seisma jäänud; pealegi ei välista töötav mootor seda, et surm saabub mõnel muul viisil kui surnuks külmumine. Et K. Eelmaal oli kaudne tahtlus M.M. tappa, ilmneb ka sellest, et ta ütles, et ei oleks M.M. i karjääri lükanud, aga tegi seda kartusest T. Veergi ees (kd 3, lk 33 pöördel): sellest ütlusest on näha, et K. Eelmaa möönis M.M. i surma saabumist karjääris. Viimaks viitab kaudsele tahtlusele ka kogu sündmuse loogika. Põhjus, miks K. Eelmaa ja T. Veerg M.M. i karjääri lükkasid, oli selles, et nad soovisid tunnistajast vabaneda – kui nad seda soovinud ei oleks, oleks nad võinud M.M. i lihtsalt röövimispaika jätta. „Vabanenud“ oleksid nad aga M.M. ist kui tunnistajast üksnes M.M. i surma läbi. Niisiis lükkas K. Eelmaa M.M. i karjääri kaudse tapmistahtlusega. Et ta tegi seda varem tapmiskatse 27 toime pannud isikuna (M.M. i raudkangiga löömine) ja varasema kuriteo varjamiseks (M.M. i raudkangiga löömine), oli tegemist mõrvakatsega

§ 114lg 1 p-de 4 ja 6 – § 25 lg 2 mõttes.

1. Isegi kui leida, et ringkonnakohus ei tohi tulenevalt sellest, et prokurör vastavat süüdistust esitanud ei ole, kahes eelmises punktis toodut arvesse võtta, ei ole K. Eelmaa karistus ikkagi liiga range.
2. M.M. i röövimise eest mõisteti K. Eelmaale kuue aasta pikkune vangistus ehk tunduvalt alla sanktsiooni keskmise määra jääv karistus. Sealjuures aga realiseeris K. Eelmaa suisa kolm röövimise kvalifitseerivat asjaolu. Tema tegu oli salakaval, sest ta hiilis kannatanule ligi selja tagant. Erilist hukkamõistu väärib asjaolu, et K. Eelmaa oli noor ja tugev mees, kes oli mestis T. Veergiga ja varustatud raudkangiga – kannatanu oli aga pahaaimamatu üksik joobes vanem inimene. Viimaks toob kolleegium välja, et K. Eelmaa plaan oli ettekavatsetud, sest ta võttiski raudkangi kaasa selleks, et saaks sellega M.M. i lüüa.
3. E.M. i tapmise eest on K. Eelmaad karistatud seitsme aastase vangistusega ehk sanktsiooni alammäära lähedale jääva karistusega. Selline leebe karistus on K. Eelmaale mõistetud hoolimata sellest, et ta tegutses grupis koos kahe kaaslasega, andmata kannatanule seega mitte mingit võimalust end päästa. Ka viitab K. Eelmaa süü suurusele see, et E.M. i surnuks peksmine toimus ohvri jaoks eriti dramaatilistes oludes: olles auto pagasnikus üksikusse karjääri viidud ja kuulnud, et ta peab hakkama endale hauda kaevama, ei saanud E.M. il jääda kuigivõrd illusioone teda peagi ees ootava surma suhtes. Viimaks ei saa mööda ka karjääris toimunud peksmise pikkusest: see kestis umbes paarkümmend minutit ehk kannatanu pidi tundma küllaltki pikka aega suuri füüsilisi ja vaimseid piinu.
4. Ka R. Kruusma kaitsja leiab, et tema kaitsealust on karistatud liiga rangelt. Ringkonnakohus ei hakka kordama käesoleva otsuse eelmises punktis öeldut: see kehtib ka R. Kruusma osas, mistõttu karistuse liigsest karmusest kõneleda ei saa. Lisaks on maakohus märkinud õigesti, et R. Kruusma süüd suurendab asjaolu, et tema juhatas T. Veergile teed karjääri. Et R. Kruusma juhatas teed seetõttu, et ta tundis piirkonda lapsepõlvest, ei tähenda seda, et teejuhatamist ei saa talle ette heita (nagu väidab kaitsja): mis asjaoludel R. Kruusma kuriteo toimepanemiseks kasutatud teadmised omandanud oli, ei ole oluline. IV. Muud probleemid
5. Viimaks lahendab kolleegium T. Veergi tõkendi küsimuse (A), analüüsib K. Eelmaa eelvangistust puudutavaid probleeme (B), võtab seisukoha M.M. i tsiviilhagi osas (C), vaeb kohtueelses menetluses ja maakohtus tekkinud kulusid puudutavaid küsimusi (D) ning teeb otsustuse apellatsioonimenetluse kulude kohta (E). A. Taivo Veergi vahistamine
6. T. Veerg vabaneb
7. oktoobril 2015 vangistusest, mis mõisteti talle kriminaalasjas nr 1-11-
8. Kolleegium leiab, et vabaduses olles võiks T. Veerg hakata talle käesolevas menetluses mõistetud vangistuse täitmisest kõrvale hoiduma ja pakku minna. Ringkonnakohus jätab muutmata T. Veergile maakohtus mõistetud kolmeteist aastase vangistuse. See vangistus on pikk, mistõttu võib süüdistataval tekkida kiusatus asuda end varjama, et vangistuse kandmisest pääseda. Sellise võimaluse tõenäosust suurendab asjaolu, et T. Veerg on korduvalt kriminaalkorras karistatud kurjategija, kelle jaoks pole seadusega pahuksisse minemine mingi probleem. Eriti tõenäoliseks muudab T. Veergi pakkumineku prognoosi asjaolu, et süüdistatavat on muu hulgas karistatud

§ 329järgi karistuse 28 kandmisest kõrvalehoidumisest. Seetõttu tuleb T. Veerg Kr

MS § 130 lg 41 alusel vahistada. Et viidatud alusel saab vahistada vaid vabaduses viibiva süüdistatava, vahistab ringkonnakohus T. Veergi edasilükkava tingimusega: süüdistatav tuleb vahistada hetkel, mil ta vabaneb talle kriminaalasjas nr 1-11-8897 mõistetud vangistusest, s.o 29. oktoobril 2015. B. Karl Eelmaa eelvangistus 157. Maakohus arvestas

§ 68lg 1 alusel K.

Eelmaa vangistusest maha aja, mil süüdistatav viibis Eestis vahi all. Seega arvas maakohus K. Eelmaa karistusaja hulka perioodi alates

1. detsembrist
2. K. Eelmaa esitas ringkonnakohtule Soomes koostatud tõendi, mille kohaselt viibis K. Eelmaa
3. novembrist kuni
4. detsembrini 2014 Soomes vahi all. Nimelt vahistati K. Eelmaa Soomes
5. novembril 2014 Eestis koostatud Euroopa vahistamismääruse alusel. Niisiis viibis K. Eelmaa Soomes loovutamisvahistuses KrMS § 499 mõttes.

§ 68

lg 1 sätestab, et loovutamisvahistuses viibitud aeg tuleb arvata karistusaja hulka. Seega tuleb K. Eelmaa karistuse kandmise aja alguseks lugeda

1. november
2. C. M.M. i tsiviilhagi
3. Maakohus leidis õigesti, et M.M. i tsiviilhagi rahuldamise alused on täidetud. M.M. i röövimisega rikuti M.M. i omandit VÕS § 1045 lg 1 p 5 mõttes. Kannatanu omandi rikkujad aga ei olnud üksnes röövimise täideviijad T. Veerg ja K. Eelmaa, vaid ka röövimisele kaasaaitaja Z.E. Et delitkiõiguslikult vastutab kaasaaitaja kahju tekitamise eest samadel alustel kahju tekitajaga, ilmneb otsesõnu VÕS § 1045 lg-st
4. On tuvastatud, et T. Veerg, K. Eelmaa ja Z.E tekitasid kannatanule 262,04 eurose kahju. Ükski süüdistatav pole lükanud ümber eeldust, et tema tegu ei olnud süüline VÕS § 1050 lg 2 tähenduses, mistõttu lähtub kolleegium vastavalt VÕS § 1050 lg-le 1 sellest, et T. Veerg, K. Eelmaa ja Z.E rikkusid M.M. i omandit süüliselt. Niisiis on materiaalõiguslikud kahju hüvitamise eeldused täidetud ja T. Veerg, K. Eelmaa ning Z.E peavad vastavalt VÕS §-le 1043 ja §-le 65 M.M. ile tekitatud kahju solidaarselt hüvitama. Ka ei valmista kahjuhüvitise väljamõistmisega seoses probleeme menetlusõigus: M.M. on esitanud tundmatu isiku vastu tsiviilhagi, milles loetleb üles temalt ära võetud esemed, nende väärtuse ja kogusumma ning palub endale välja mõista 262,04 eurot (kd 2, lk 114). D. Menetluskulud kohtueelses menetluses ja maakohtus
5. Prokurör väidab, et maakohus talitas DNA- ja sõrmejäljeekspertiisidele ning lastekaitsespetsialistile tasutud kulusid riigi kanda jättes valesti. Ringkonnakohus leiab, et prokuröril on õigus osaliselt.
6. Ekspertiisi tegemine toimub KrMS § 105 lg 1 kohaselt tõendamisvajadusest lähtudes. See tähendab, et ekspertiis määratakse juhul, kui isiku süüdistuse tõendamiseseme asjaolude kindlakstegemise eelduseks on ka eriteadmistele tuginevad uuringud. Prokuratuuril ja uurimisasutusel on kuriteo asjaolude väljaselgitamisel muu hulgas õigus otsustada, kas nad korraldavad tõendite kogumiseks ekspertiise või mitte. Tõendamisvajadusest lähtuva ja menetluslikult korrektselt tehtud ekspertiisi kulud tuleb süüdistatavalt välja mõista (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. detsembri 29
8. a määrus asjas nr 3-1-1-120-12, p 6.1 ja
9. detsembri
10. a määrus asjas nr 3-1-1-121-13, p 6).
12. märtsil 2011 koostas Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi (EKEI) ekspert Riin Saarmäe DNAekspertiisi akti nr 10E-GE1421 (kd 2, lk 87–94), mille maksumus oli 2223 eurot (kd 2, lk 98). Ekspert uuris, kas M.M. i autost pärit asjadel leiduv bioloogiline materjal pärineb M.Ü. või Me.M. ilt või kattub see mõne riiklikus registris oleva DNA-profiiliga. Seega üritas menetleja ekspertiisi abil jõuda jälile M.M. i rünnanud inimestele. Niisiis tehti DNA-ekspertiis tõendamisvajadusest lähtuvalt ja menetluslikult korrektselt, mistõttu tuleb ekspertiisi kulud kuriteo toime pannud isikutelt välja mõista. Seega peavad nii T. Veerg, K. Eelmaa kui ka Z.E hüvitama KrMS § 180 lg 1 alusel 741 eurot (2223/3=741) ekspertiisi nr 10E-GE1421 tegemise eest.
14. augustil 2012 koostas EKEI ekspert R. Saarmäe DNA-ekspertiisi akti nr 12E-GE0619 (kd 2, lk 129–133), mille maksumus oli 912 eurot (kd 2, lk 136). Ekspertiisi käigus uuriti, kas E.M. i karjääri transportimiseks kasutatud bussist leitud bioloogiline materjal kattub T. Veergi, K. Eelmaa, R. Kruusma või vendade Z.E või mõne riiklikus registris sisalduva DNA-profiiliga. Selline uuring tehti sooviga leida inimesi, kes panid toime E.M. i vastased teod. Uuring oli niisiis kantud tõendamisvajadusest. Ekspertiis viidi läbi menetlusõiguse reeglite kohaselt. Sellest lähtuvalt peavad E.M. i vastaste kuritegudega seotud isikud kandma ekspertiisikulud. Kõigepealt peavad kulud kandma E.M. i tapjad T. Veerg, K. Eelmaa ja R. Kruusma. Samas aga oli ekspertiis seotud ka vendade Z.E kuriteoga, sest tapmise tuvastamine annab võimaluse rääkida ka tapmise varjamisest. Seega peavad kõik süüdistatavad hüvitama KrMS § 180 lg 1 alusel 182 eurot ja 40 senti (912/5=182,4) ekspertiisi nr 10E-GE1421 tegemise eest.
15. Kriminaaltoimikust nähtuvalt tegi EKEI ekspert R. Saarmäe
16. augustil 2012 M.M. i kriminaalasjas veel ühe DNA-ekspertiisi, mis maksis 3933 eurot (kd 2, lk 137). Kuivõrd aga toimikusse pole lisatud ekspertiisiakti, ei saa kolleegium hinnata, kas see ekspertiis oli tehtud tõendamisvajadusest lähtudes või mitte. Seetõttu ei saa ringkonnakohus selle ekspertiisi maksumuse hüvitamist panna süüdistatavatele, vaid jätab need kulud riigi kanda.
17. Eelmises lõigus öeldu kehtib ka sõrmejäljeekspertiisi suhtes. Selle ekspertiisi tegi
18. juunil 2011 M.M. i asjas EKEI ekspert Katrin Ratt ja see maksis 663 eurot (kd 2, lk 107). Sedagi akti aga pole toimikusse lisatud ja kohus ei saa selle ekspertiisi juures hinnata tõendamisvajadust. Ekspertiisikulud tuleb jätta riigi kanda.
19. Sama tuleb öelda ka lastekaitsespetsialistile makstud tasu kohta. Kõigepealt selgitab kolleegium, et lastekaitsespetsialistile makstud tasu ei ole tasu ekspertiisi eest – seetõttu ei saa sellele otseselt üle kanda käesoleva otsuse p-s 160 öeldut, mis baseerub KrMS § 105 lg-l
20. Küll aga tuleb siinkohal sisuliselt lähtuda samadest kaalutlustest, mis ekspertiisi puhul: ka muude menetlejal kriminaalasja menetlemisega tekkinud kulude (KrMS § 175 lg 1 p 10) hüvitamisel on oluline, kas kulud tekkisid tõendamisvajadusest lähtudes. Ringkonnakohus ei saa seda praegu hinnata. Toimikust nähtub vaid see, et
21. mail 2011 osales M.M. i asjas kümneaastase tunnistaja O.H. i ülekuulamisel lastekaitsespetsialist Annika Kapp, kelle tasu oli 8 eurot ja 63 senti (kd 2, lk 106). Kes oli O.H. ja miks oli teda vaja üle kuulatata, kriminaaltoimiku materjalidest ei selgu. Seetõttu ei saa ringkonnakohus analüüsida, kas ülekuulamine ja sellega seoses A. Kapile maksmine oli kantud tõendamisvajadusest või mitte. Kulu jääb riigi kanda.
22. Et ringkonnakohus tunnistab Z.E süüdi röövimisele kaasaaitamises ehk esimese astme kuriteos, tuleb süüdistatavalt välja mõista sellele vastav sundraha. KrMS § 179 lg 1 p 1 järgi on sundraha suurus esimese astme kuriteos süüdimõistmise korral 2,5 kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse
23. novembri
24. a määruse nr 166 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 lg 2 kohaselt on kuutasu alammäär alates
25. jaanuarist 2015 390 eurot. Niisiis peab Z.E tasuma sundrahana 975 eurot. 30
26. T. Veergilt jättis maakohus hoolimata süüdistatava süüditunnistamisest sundraha välja mõistmata. Ringkonnakohus seda viga parandada ei saa, sest prokurör sundraha väljamõistmist ei taotle ja ringkonnakohus omal algatusel seda teha ei saa, sest see läheks vastuollu reformatio in peiuspõhimõttega.
27. Eelöeldust lähtuvalt tuleb maakohtu otsus menetluskulude osas tühistada ja mõista menetluskulud süüdistatavatelt välja järgmiselt.
28. T. Veergilt tuleb lisaks maakohtu poolt välja toodud summadele (3019,2 eurot kaitsjatasu, 30,5 eurot kohtuarstliku ekspertiisi tasu ja 5,88 eurot kannatanu kohtusse ilmumisega kaasnenud kulud) mõista välja 741 eurot DNA-ekspertiisi nr 10E-GE1421 tegemise eest ja 182,4 eurot DNA-ekspertiisi nr 10E-GE1421 tegemise eest ehk kokku 3998,98 eurot.
29. K. Eelmaa peab lisaks maakohtu poolt märgitud summadele (2293,2 eurot kaitsjatasu, 30,5 eurot kohtuarstliku ekspertiisi tasu, 5,88 eurot kannatanu kohtusse ilmumisega kaasnenud kulud ja 975 eurot sundraha) hüvitama 741 eurot DNA-ekspertiisi nr 10E-GE1421 tegemise eest ja 182,4 eurot DNAekspertiisi nr 10E-GE1421 tegemise eest ehk kokku 4227,98 eurot.
30. R. Kruusmad tuleb lisaks maakohtu poolt välja toodud summade maksmisele (174,6 eurot kaitsjatasu kohtueelses menetluses, 1638 eurot kaitsjatasu kohtumenetluses ja 975 eurot sundraha) kohustada tasuma 182,4 eurot DNA-ekspertiisi nr 10E-GE1421 tegemise eest ehk kokku 2970 eurot.
31. Z.E peab peale maakohtu poolt märgitud summade (268,8 eurot kaitsjatasu kohtueelses menetluses ja 1813 eurot kaitsjatasu kohtumenetluses) hüvitama 741 eurot DNA-ekspertiisi nr 10EGE1421 tegemise eest, 182,4 eurot DNA-ekspertiisi nr 10E-GE1421 tegemise eest ja 975 eurot sundraha ehk kokku 3980,2 eurot.
32. Z.E-lt tuleb lisaks maakohtu poolt välja toodud summadele (288,85 eurot kaitsjatasu kohtueelses menetluses, 1913,4 eurot kaitsjatasu kohtumenetluses ja 585 eurot sundraha) mõista välja 182,4 eurot DNA-ekspertiisi nr 10E-GE1421 tegemise eest ehk kokku 2969,29 eurot.
33. Kolleegium ei pea võimalikuks jätta osa käesoleva otsuse viimases viies punktis nimetatud tasudest riigi kanda, nagu taotlevad R. Kruusma ja Z.E kaitsjad. Olukorras, kus süüdistatav taotleb menetluskulude tasumisest osalist vabastamist varatuse tõttu, lasub tal kohustus esitada sellekohaseid tõendeid või vähemalt taotleda kohtult vastava teabe väljanõudmist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
34. novembri
35. a määrus asjas nr 3-1-1-105-12, p 7). Praegusel juhul viitavad kaitsjad lihtsalt üldiselt süüdistatavate varatusele. See asjaolu ei ole ringkonnakohtu hinnangul menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmiseks piisav. Ringkonnakohtule ei ole esitanud tõendeid, et süüdistatavatel puudub igasugune vara, mille arvel oleks võimalik kriminaalmenetluse kulusid tasuda. Samuti selgitab ringkonnakohus, et ehkki tööhõive vanglas ei pruugi olla kindlustatud, ei saa kohus a priori ka välistada, et süüdistataval osutub võimalikuks teenida tulu ka vanglas viibimise ajal (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
36. novembri
37. a määrus asjas nr 3-1-1-105-12, p 7). Seega puudub ringkonnakohtul alus väita, et menetluskulude hüvitamine käiks süüdistatavatele ilmselgelt üle jõu.
38. Süüdistatavatel tuleb menetluskulud hüvitada kolmekümne päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest alates. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohelda teistest süüdistatavatest leebemalt Z.E , kellele maakohus andis kulude hüvitamiseks aega ühe aasta. Esiteks on Z.E menetluskulud niikuinii väiksemad kui enamikel teistel süüdistatavatel (vaid R. Kruusma kulud on Z.E omadega võrreldavad). Teiseks aga ei näe ringkonnakohus põhjendust sellele, miks peaks tööl käiv Z.E saama leebema kohtlemise osaliseks kui ülejäänud süüdistatavad, kes juba on vanglas või peavad sinna minema ning kelle jaoks sellest lähtuvalt on raha teenimine niikuinii komplitseeritum kui Z.E. Selline otsustus ei riku reformatio in peius-põhimõtet, sest prokurör palus ringkonnakohtul menetluskulude osas uue otsustuse teha – selline taotlus võimaldab kolleegiumi hinnangul otsustada ümber ka kulude tasumise tähtajaga seonduvat. 31 E. Apellatsioonimenetluse kulud
39. T. Veergi kaitsjana osales apellatsioonimenetluses määratud korras vandeadvokaat A. Tooming, kes on esitanud tasutaotluse. Esiteks taotleb kaitsja kohtuistungiks ettevalmistamise eest 96 eurot (sh käibemaks). Teiseks taotleb A. Tooming 120 eurot (sh käibemaks) ringkonnakohtu istungil osalemise eest. Viimaks palub A. Tooming ka sõidukulude hüvitamist 90 euro (sh käibemaks) ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et lähtudes riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 21 lg-st 3, § 22 lg-st 7 ja Eesti Advokatuuri juhatuse
40. detsembri
41. a otsusega kinnitatud (
42. mail 2015 jõustunud redaktsioon) "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord" (edaspidi riigi õigusabi kord) p-dest 2, 16, 18 ja 52 on taotlus põhjendatud osaliselt. Advokaat esitas tasutaotluse kohtuistungil osalemise eest lähtudes prognoosist istungi pikkuse kohta. Istung kestis prognoositust vähem: mitte kaks ja pool tundi, vaid tund aega. Seega tegi kaitsja poolteist tundi vähem tööd, kui taotluses kirjas ja kaitsetasu tuleb 72 euro (sh käibemaks) võrra vähendada. Seetõttu tuleb lugeda menetluskulude hulka ja maksta A. Toomingule välja apellatsioonimenetluses osalemise eest kokku 234 eurot (sh käibemaks).
43. K. Eelmaa kaitsjana võttis apellatsioonimenetlusest määratud korras osa vandeadvokaadi abi M. Gaver, kes on esitanud tasutaotluse. Kaitsja taotleb kaitsealusega konsulteerimise eest kokku 100 eurot (sh käibemaks). Lisaks taotleb advokaat sõiduga tekkinud kulude hüvitamist kokku 103,2 euro eest (sh käibemaks). Kolleegium leiab, et tulenevalt RÕS § 21 lg-st 3, § 22 lg-st 7 ja riigi õigusabi korra (
44. novembril 2014 jõustunud redaktsioon) p-dest 2, 5, 16 ja 52 on taotlus põhjendatud. Seetõttu tuleb lugeda menetluskulude hulka ja maksta M. Gaverile välja apellatsioonimenetluses osalemise eest kokku 203,2 eurot (sh käibemaks).
45. R. Kruusma kaitsjana võttis apellatsioonimenetlusest määratud korras osa vandeadvokaat A. Küünemäe, kes on esitanud tasutaotlused. Esiteks taotleb kaitsja apellatsioonkaebuse koostamise eest 72 eurot (sh käibemaks). Teiseks taotleb A. Küünemäe 72 eurot (sh käibemaks) ringkonnakohtu istungil osalemise eest. Viimaks palub A. Küünemäe ka sõidukulude hüvitamist 74,88 euro (sh käibemaks) ulatuses. Lähtudes RÕS § 21 lg-st 3, § 22 lg-st 7 ja riigi õigusabi korra (
46. mail 2015 jõustunud redaktsioon) p-dest 2, 16, 18 ja 52 on taotlused põhjendatud osaliselt. Advokaat esitas tasutaotluse kohtuistungil osalemise eest lähtudes prognoosist istungi pikkuse kohta. Istung kestis prognoositust vähem: mitte poolteist tundi, vaid tund aega. Seega tegi kaitsja pool tundi vähem tööd, kui taotlustes kirjas ja kaitsetasu tuleb 24 euro (sh käibemaks) võrra vähendada. Seetõttu tuleb lugeda menetluskulude hulka ja maksta A. Küünemäele välja apellatsioonimenetluses osalemise eest kokku 194,88 eurot (sh käibemaks).
47. Z.E kaitses apellatsioonimenetluses määratud korras vandeadvokaat A. Aasmaa, kes on esitanud tasutaotluse. Esiteks taotleb kaitsja seoses apellatsiooni koostamise ja kohtuistungiks valmistumisega kokku 288 eurot (sh käibemaks). Teiseks taotleb advokaat 72 eurot (sh käibemaks) ringkonnakohtu istungil osalemise eest. Viimaks palub A. Aasmaa hüvitada talle ka sõidukulud 140,4 euro (sh käibemaks) ulatuses. Kriminaalkolleegium leiab, et lähtudes RÕS § 21 lg-st 3, § 22 lg-st 7 ja riigi õigusabi korra (
48. mail 2015 jõustunud redaktsioon) p-dest 2, 16, 18 ja 52 on taotlus põhjendatud osaliselt. Advokaat esitas tasutaotluse kohtuistungil osalemise eest lähtudes prognoosist istungi pikkuse kohta. Istung kestis prognoositust vähem: mitte poolteist tundi, vaid tund aega. Seega tegi kaitsja pool tundi vähem tööd, kui taotluses kirjas ja kaitsetasu tuleb 24 euro (sh käibemaks) võrra vähendada. Seetõttu tuleb lugeda menetluskulude hulka ja maksta A. Aasmaale välja apellatsioonimenetluses osalemise eest kokku 476,4 eurot (sh käibemaks).
49. Tasutaotluse seoses apellatsioonimenetlusega on esitanud ka Z.E kaitsja vandeadvokaat 32 M. Reinsalu. Esiteks taotleb kaitsja apellatsioonimenetluseks ettevalmistamise eest 96 eurot (sh käibemaks). Teiseks taotleb advokaat 144 eurot (sh käibemaks) ringkonnakohtu istungil osalemise eest. Viimaks soovib M. Reinsalu ka sõidukulude hüvitamist 73,44 euro (sh käibemaks) ulatuses. Lähtudes RÕS § 21 lg-st 3, § 22 lg-st 7 ja riigi õigusabi korra (
50. mail 2015 jõustunud redaktsioon) p-dest 2, 16, 18 ja 52 on taotlus põhjendatud osaliselt. Advokaat esitas tasutaotluse kohtuistungil osalemise eest lähtudes prognoosist istungi pikkuse kohta. Istung kestis prognoositust vähem: mitte kolm tundi, vaid tund aega. Seega tegi kaitsja kaks tundi vähem tööd, kui taotluses kirjas ja kaitsetasu tuleb 96 euro (sh käibemaks) võrra vähendada. Seetõttu tuleb lugeda menetluskulude hulka ja maksta M. Reinsalule välja apellatsioonimenetluses osalemise eest kokku 265,44 eurot (sh käibemaks).
51. Et ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, jäävad käesoleva otsuse p-des 176–180 nimetatud menetluskulud tulenevalt KrMS § 185 lg-st 1 riigi kanda. V. Kokkuvõte
52. Eeltoodud asjaoludel ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4 tühistab ringkonnakohus Viru Maakohtu
53. märtsi
54. a otsuse osaliselt: Z.E süüditunnistamises ja karistamises

§ 306lg 1 järgi M.M.

i röövimise varjamises, Z.E-le liitkaristuste mõistmises ja

§ 74lg-te 1 ning 3 ja § 75 kohaldamises, T.

Veergile tõkendi kohaldamata jätmises, K. Eelmaale eelvangistuses viibitud aja karistusaja hulka arvamise ja K. Eelmaa karistuse kandmise alguse aja kindlaksmääramise osas, T. Veergilt ja K. Eelmaalt M.M. i kasuks 262 (kahesaja kuuekümne kahe) euro ja 4 (nelja) sendise hüvitise väljamõistmises, süüdistatavatelt menetluskulude väljamõistmises ja 31. märtsil 2011 ja 17. augustil 2012 tehtud DNA-ekspertiiside kulu riigi kanda jätmises. 183. Kriminaalkolleegium teeb tühistatud osas uue otsuse: tunnistab Z.E süüdi M.M. i röövimisele kaasaaitamises

§ 200

lg 2 p-de 5, 7 ja 8 - § 22 lg 3 järgi ja karistab nelja-aastase vangistusega,

§ 64

lg 1 alusel liidab Z.E-le

§ 200

lg 2 p-de 5, 7 ja 8 - § 22 lg 3 ja § 307 lg 1 alusel mõistetud karistused ning mõistab liitkaristuseks M.M. i röövimisele kaasaaitamises mõistetud karistuse suurendamise teel nelja aasta ja kuue kuulise vangistuse,

§ 65

lg 1 ja § 64 lg 1 alusel loeb eelmises alapunktis nimetatud karistusega kaetuks Z.E-le Viru Maakohtu 8. detsembri 2014. a otsusega

§ 199lg 2 p-de 4, 7 ja 8 ning § 1572 järgi mõistetud seitsme kuulise vangistuse, Kr

MS § 130 lg 41 alusel vahistab T. Veergi hetkel, mil ta vabaneb talle kriminaalasjas nr 1-11-8897 mõistetud vangistusest, s.o 29. oktoobril 2015,

§ 68lg 1 alusel arvab K.

Eelmaa eelvangistuses viibitud aja karistusaja hulka ja loeb K. Eelmaale mõistetud kaheksa aastase vangistuse kandmise aja alguseks

1. novembri 2014, mõistab T. Veergilt, K. Eelmaalt ja Z.E-lt solidaarselt M.M. i kasuks välja kahesaja kuuekümne kahe euro ja nelja sendise hüvitise kuriteoga tekitatud kahju eest, mõistab T. Veergilt menetluskuluna välja 3998 (kolmtuhat üheksasada üheksakümmend kaheksa) eurot ja 98 (üheksakümmend kaheksa) senti, mõistab K. Eelmaalt menetluskuluna välja 4227 (neli tuhat kakssada kakskümmend seitse) eurot ja 98 (üheksakümmend kaheksa) senti, mõistab R. Kruusmalt menetluskuluna välja 2970 (kaks tuhat üheksasada seitsekümmend) eurot, mõistab Z.E-lt menetluskuluna välja 3980 (kolm tuhat üheksasada kaheksakümmend) eurot ja 20 (kakskümmend) senti, mõistab Z.E-lt menetluskuluna välja 2969 (kaks tuhat üheksasada kuuskümmend üheksa) eurot ja 29 (kakskümmend üheksa) senti.
2. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata.
3. Prokuratuuri apellatsioon tuleb rahuldada osaliselt. Ülejäänud apellatsioonid jäävad rahuldamata. 33 /allkirjastatud digitaalselt/ Maarika Kuusk Aarne Sarjas Mati Kartau 34