Obsah (9)

§ 262§ 57§ 15§ 16§ 18§ 47§ 56§ 263§ 58

4-16-778 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22. aprillil 2016. a Tallinnas Liivalaia kohtumajas Väärteoasja number 4-16-778 Kohtukoosseis Kohtunik Velmar

) § 262 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest 30 trahviühiku ehk 120 euro suuruse rahatrahviga. Menetlusalust isikut karistati

§ 262lg 1 järgi selle eest, et ta 27.12.2015.

a kell 01.05 aadressil XXX tekitas kestvalt lärmi – korterist kostus vali muusika ja vali jutt, millega häiris oluliselt korteri nr 3 naabrite öörahu. Rahu häirimine pühapäevast neljapäevani on keelatud ajavahemikul 22.00-06.

1. Rahu häirimine reedest laupäevani on keelatud ajavahemikul 00.00-07.
2. Väärteootsuse kohaselt rikkus I.H sellise tegevusega korrakaitseseaduse (edaspidi: KorS) § 56 lg-s 2 sätestatut ja pani toime

§ 262lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo.

1. KAEBUS 01.02.
2. a esitas menetlusalune isik I.H juristi Ragnar Russe kaudu Harju Maakohtule kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna 18.01.
3. a kiirmenetluse otsuse nr 10220142459648 peale väärteoasjas nr 2316,16,000316 (kohtu tl 1-11). Kaebuses taotleti kohtult kohtuvälise menetleja otsuse osalist tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega vähendada kohtuvälise menetleja poolt määratud rahatrahvi summat. Kaebaja oli seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt määratud 30 trahviühiku suurune rahatrahv on käesoleva kaasuse asjaolusid arvestades ebamõistlikult suur trahvimäär. Menetlusalusel isikul puuduvad varasemad kehtivad karistused, mistõttu ei ole karistuse määramisel arvesse võetud isiku sisuliselt laitmatut renomeed. Politsei- ja Piirivalveameti vastusest teabenõudele nähtub, et kiirmenetluse korras oli

§ 262lg 1 alusel määratud trahvisumma 2015.

aastal keskmiselt 55,97 eurot, mis on märkimisväärselt väiksem summa võrreldes sellega, mis määrati kohtuvälise menetleja poolt menetlusalusele isikule. Seega ei ole menetlusalusele isikule määratud karistust, mis on kooskõlas väljakujunenud praktikaga analoogsete asjaoludega kaasuste puhul. Menetlusalune isik soovis kaebuse lahendamist kirjalikus menetluses. Peale kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukohaga tutvumist edastas menetlusaluse isiku kaitsja kohtule 26.02.

1. a täiendavad seisukohad kaebuse osas (kohtu tl 18-20). Kaebaja märkis, et Riigikohus on 24.01.
2. a otsuse nr 3-1-1-77-11 p-s 11 asunud seisukohal, et 2 4-16-778 süüdistatavale konkreetse karistuse valimiseks tuvastatakse sanktsioonivahemiku keskmisest lähtudes järgnevalt süüd kergendavad ja raskendavad asjaolud ning muud süü suurust määravad asjaolud (nt süüdistatava teojärgne käitumine, kannatanu käitumine jms). Kaebaja ei nõustunud kohtuvälise menetleja seisukohaga, et karistust kergendavaid asjaolusid antud juhul ei esine.

§ 57

lg 2 kohaselt võib karistuse kohaldamisel arvestada ka

§ 57lgs 1 loetlemata asjaolusid.

Antud juhul tuleks karistust kergendavaks asjaoluks lugeda seda, et menetlusalusel isikul ei ole kehtivaid karistusi. Samuti on kehtivate karistuste puudumine märgiks, et nii isiku teoeelne kui ka-järgne käitumine on olnud korrektne, mistõttu tuleb seda arvestada ka süü suuruse määramisel. Öörahu rikkumine ei ole kõige enam isiku õigusi riivav avaliku korra rikkumise viis. Öörahu rikkumisega võrreldes enam rikutakse isiku õigusi näiteks korrakaitseseaduse § 55 lg 1 p-s 1 sätestatud keelu (teise isiku löömine, tõukamine, kaklemine) rikkumisel. Kaebaja on seisukohal, et isikule tuleks mõista trahvisumma, mis on Politsei- ja Piirivalveameti vastuse kohaselt antud rikkumiste puhul keskmiseks määraks. Antud juhul on menetlusalusele isikule määratud rahatrahv, mis ületab keskmist trahvimäära kaks korda.

1. KOHTUVÄLISE MENETLEJA SEISUKOHT 10.02.
2. a saabus kohtusse kohtuvälise menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse menetlusteenistuse seisukoht I.H esitatud kaebusele. Kohtuväline menetleja nõustus väärteoasja lahendamisega kirjalikus menetluses ning leidis, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ning kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Kohtuväline menetleja oli seisukohal, et rahatrahv on määratud kehtiva karistuspraktika raames. Riigikohus on 17.05.
3. a otsuses nr 3-1-1-52-13 selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne – ja järgne käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üle- või allapoole sanktsiooni keskmist. Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutluselt tulenevalt. Kohtuväline menetleja lähtub otsuse tegemisel sanktsiooni keskmisest, seejärel võtab arvesse süü suurust, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid.

§ 262

lg 1 järgi võib isikule määrata karistuseks rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või aresti kuni 30 päeva.

§ 262lg 1 sanktsiooni keskmine määr on 50 trahviühikut.

Kohtuväline menetleja on kaebajale määranud rahatrahvi 30 trahviühiku ulatuses. Kuivõrd kohtuväline menetleja on määranud rahatrahvi piisavalt palju alla sanktsiooni keskmise määra, siis ei ole antud olukorras rahatrahvi vähendamine põhjendatud. Sanktsioon on niigi määratud alla keskmise määra ning seejuures ei esine kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Politsei- ja Piirivalveameti poolt määratud rahatrahvide keskmine on võetud karistusi üldiselt arvesse võttes.

§ 262

lg 1 on laiaulatuslik koosseis, mille alla kuulub lisaks öörahu rikkumisele ka muud avaliku korra rikkumised, mis ei pruugi olla nii palju isiku õigusi riivavad, kui on öörahu rikkumine. Lisaks tuleb arvesse võtta seda, et keskmine on arvestatud koos nende sanktsioonidega, kus isikutel võisid esineda ka kergendavad asjaolud jms.

1. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud menetlusaluse isiku esitatud kaebuse ja täiendava seisukohaga, kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukohaga ning väärteoasja materjalidega, leiab, et menetlusaluse isiku kaebus tuleb jätta rahuldamata ning kohtuvälise menetleja otsus tuleb jätta muutmata. 3 4-16-778 4.
2. Koosseisupärane, õigusvastane ja süüline tegu

§ 262lg 1 kohaselt on karistatav avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumine.

Kuivõrd kiirmenetluse otsuse kohaselt heidetakse I.H-le ette KorS § 56 lg-s 2 sätestatud öörahu rikkumist, mitte muid avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumist (KorS 55), siis analüüsib kohus järgnevalt, kas I.H on 27.12.2015. a rikkunud öörahu. Objektiivne koosseis Kohus on seisukohal, et I.H on täitnud

§ 262

lg-s 1 sätestatud väärteo objektiivse koosseisu, sest tunnistaja XXX ütluste (tl 6 pöördel) ja teate (tl 4), tunnistaja XXX ütluste (tl 8 pöördel) ning menetlusaluse isiku ütlustega (tl 2) on tõendamist leidnud, et I.H rikkus 27.12.

1. a kella 01.05 ajal aadressil XXX öörahu. Tunnistaja XXX ütlustest (tl 6 pöördel) nähtuvalt elab tema aadressil XXX. Alates detsembrist
2. a on tihti olnud nädalavahetuseti kuulda kõrvalkorterist, s.t korterist nr 4, valju muusikat ning lärmi ja seltskonna pummeldamist. Viimati leidis selline juhtum aset 26.12.
3. a õhtul, mil tunnistaja saabus koju umbes kella 23.30 ajal, kui kõrvalkorteris käis toas vali pidu. Kell 00.51 otsustas tunnistaja kutsuda politsei, sest lärm ja vali muusika oli kestev ja häiriv. Lisaks kostus inimeste valjuhäälset omavahelist kõnelemist. Peale politsei kohaletulemist muusika vaikis ning inimeste vestlemine polnud häiriv. Tunnistaja 27.12.
4. a avalduse kohaselt (tl 4) on ta elanud koos elukaaslasega XXX majas viimased kuu aega. Selle ajaga on selgunud, et kõrvalkorteris käib pummelung ja vali muusika tihti ka nädala sees ja nädalavahetuseti pidevalt. 18.12.
5. a oli samuti vali muusika ja purjus seltskonna lärmamine öösel kella 2 ajal. Kuivõrd kolmveerand tundi hiljem oli muusika veelgi valjem, kutsus tunnistaja tol korral politsei, kelle saabumise tõttu saabus vaikus tunniks ja jätkus varahommikul edasi. 27.12.
6. a saabus vaikus politsei kutsumise tõttu peale pikka sõnelust koridoris. Tunnistaja XXX on andnud ütlusi (tl 8 pöördel), mille kohaselt sai ta koos abipolitseinikuna tööl olles väljakutse aadressile XXX, kus korteris 4 toimub öörahu rikkumine. Politsei jõudis kohale kell 01.05 ja sisenes majja, kus juba treppidelt oli kosta, et kuskilt korterist tuleb lärm ja muusika. Kuivõrd tunnistaja esialgu korteri ustel numbreid ei näinud, siis läks ta selle korteri ukse juurde, kust kostus koridori valju muusikat ning väljuhäälset rääkimist. Uksele koputamise peale avas ukse elanik I.H , kes ütles, et tal on külalised ning nad tähistavad pühi. Selgus, et tegemist on korteriga nr
7. I.H ütles, et muusika tõesti mängis, kuid tema arvates ei olnud see liiga valjusti. I.H lubas, et lõpetab öörahu rikkumise. Menetlusaluse isikuna ülekuulamisel on I.H andnud toimunud sündmusi kohta ütlusi (tl 2), et 27.12.
8. a kell 00.50 oli ta kodus ja kuulas muusikat. Tema hinnangul muusika vali ei olnud ning ta ei olnud kodus sel hetkel üksi. Eeltoodust nähtub, et I.H korterist aadressil XXX kostus 26.12.
9. a kella 23.30-st kuni vähemalt 01.05-ni, mil saabus politsei, valju muusikat ning inimestevahelist valjuhäälset vestlust. Tunnistaja XXX ütluste kohaselt oli selline tegevus kestvalt häiriv, mistõttu kutsus ta politsei, et see tegevus lõppeks. Politseiametnikust tunnistaja sõnul oli muusikat kosta suletud korteriuksest hoolimata maja trepikojas. KorS § 56 lg 2 kohaselt on mujal kui avalikus kohas ajavahemikus kella 22.00-st kuni 6.00-ni, puhkepäevale eelneval ööl kella 00.00-st kuni 7.00-ni, keelatud tekitada kestvalt või korduvalt teist isikut oluliselt häirivat müra või valgusefekte. Kuivõrd 27.12.
10. a oli pühapäev, siis sündmus toimus laupäeva ööl vastu pühapäeva, mil on keelatud tekitada kestvalt või korduvat teist isikut oluliselt häirivat müra kella 00.00-st kuni 7.00-ni. Eelnevalt on kohus tuvastanud, 4 4-16-778 et vali muusika ja valjuhäälne rääkimine toimus vähemalt 23.30-st 01.05-ni. Seega toimus öörahu rikkumine kella 00.00-st vähemalt kella 01.05-ni ehk üle ühe tunni, kuni politsei palus öörahu rikkumine lõpetada. Eeltoodud põhjustel on tõendamist leidnud, et I.H on täitnud

§ 262lg-s 1 sätestatud väärteo objektiivse koosseisu.

Subjektiivne koosseis

§ 15

lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu.

§ 16

lg 1 kohaselt on tahtluse vormideks kavatsetus, otsene ja kaudne tahtlus ning

§ 18lg 1 kohaselt on ettevaatamatuse vormideks kergemeelsus ja hooletus.

Sealjuures on subjektiivse koosseisu vormidest kõige kergem hooletus ning kõige raskem kavatsetus. Subjektiivse koosseisu osas leiab kohus, et I.H pani väärteo toime kaudse tahtlusega

§ 16

lg 4 mõttes, mis sätestab, et isik paneb teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. I.H on andnud kohtuvälises menetluses ütlusi, mille kohaselt kuulas ta 27.12.

1. a kodus kell 00.50 muusikat, tema hinnangul muusika vali ei olnud ning ta ei olnud kodus üksinda (tl 2). Tunnistaja XXX ütluste kohaselt kui tema 26.12.
2. a kell 23.30 ajal koju jõudis, siis käis korteris nr 4 järjekordne vali pidu ning kell 00.51 otsustas tunnistaja kutsuda politsei, kes jõudis kohale poole tunni jooksul (tl 6 pöördel). Tunnistaja ütluste kohaselt ei kostnud korterist 4 mitte ainult muusikat, vaid ka inimeste valjuhäälset omavahelist kõnelemist (tl 6 pöördel). Seega oli muusika ning inimestevaheline rääkimine korteris 4 niivõrd vali, et see oli kosta suletud korteriukse tagant koridori ning ka naabriteni. Kohtu hinnangul tingis valjuhäälne muusika ka selle, et inimesed pidid teineteisega valjuhäälselt rääkima. Sellises olukorras kus üksteise kuulmiseks tuli rääkida valjuhäälselt pidi I.H pidama võimalikuks, et tema korteris toimuv (nii muusika kui rääkimine) võib kostuda ka korterist väljapoole ning häirida naabrite öörahu. Sealjuures pole alust arvata, et I.H ei olnud teadlik, et tegemist oli öise ajaga, mil kehtib öörahu. Sellest hoolimata lasi ta valjul muusikal ja inimestevahelisel vestlusel kesta pikemat aega – tunnistaja XXX ütluste kohaselt vähemalt alates 23.30-st kuni politsei saabumiseni umbes kella 01.05 ajal. Seega on I.H täitnud

§ 262lg-s 1 sätestatud väärteo koosseisu.

Õigusvastasust ning süüd välistavaid asjaolusid I.H teos ei esine. Samuti on I.H süüvõimeline, s.t ta oli väärteo toimepanemise ajal ja on ka käesoleval ajal süüdiv ja vähemalt 14-aastane (sündinud 1990. aastal – tl 1, 9). Eeltoodud põhjustel nõustub kohus kohtuvälise menetlejaga selles, et I.H on pannud toime koosseisulise, õigusvastase ning süülise väärteo, mis on kvalifitseeritav

§ 262lg 1 järgi.

4.2. Karistus

§ 262lg 1 sätestab sanktsioonina rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või aresti.

Arvestades, et I.H ei ole kehtivaid väärteokaristusi (tl 9, kohtu tl 8) ning isikul on olemas töökoht (tl 1), leiab kohus, et I.H suhtes on võimalik kohaldada kergeimat karistusliiki, s.o rahatrahvi (mitte aresti), millest on lähtunud ka kohtuväline menetleja. Kuivõrd

§ 262

lg-s 1 ei ole sätestatud rahatrahvi minimaalset määra, tuleneb see

§ 47

lg-st 1, mille kohaselt on rahatrahvi minimaalne määr 3 trahviühikut.

§ 47lg 1 lause 2 kohaselt on üks trahviühik neli eurot.

Seega peab I.H-le mõistetav rahatrahv jääma vahemikku 3-100 trahviühikut (12-400 eurot) ehk sanktsiooni keskmine oleks ca 50 trahviühikut (ca 200 eurot). 5 4-16-778

§ 56lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü.

Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Eeltoodust nähtub, et karistuse mõistmise aluseks on isiku süü suurus, erining üldpreventsiooni kaalutlused. Seetõttu on asjakohatu kaebaja väide, et kuivõrd keskmiselt on kiirmenetluse käigus

§ 262

lg 1 rikkumise eest mõistetud rahatrahvi suurus olnud 55,97 eurot (kohtu tl 9), siis ei peaks ka temale mõistetav karistus olema nimetatud määrast suurem (kohtu tl 2 pöördel, 19). I.H süü suurust mõjutab esmalt väärteo toimepanemise subjektiivne külg. Arvestades, et väärtegu saab toime panna tahtlikult või ettevaatamatusest ning I.H pani antud väärteo toime kaudse tahtlusega, siis väärteo toimepanemise vormi arvestades on I.H süü keskmise suurusega. I.H süüd suurendab asjaolu, et öörahu rikkumine kestis 26.12.

1. a – 27.12.
2. a pikemat aega – üle tunni. Kaebaja on seisukohal, et öörahu rikkumine ei riiva teiste inimeste õigusi niivõrd kui näiteks KorS § 55 lg 1 p-s 1 sätestatud keeld teist isikut lüüa, tõugata, või teise isikuga kakelda, mistõttu tuleks menetlusalusele isikule määratud rahatrahvi vähendada (kohtu tl 19). KorS § 55 ja 56 sätestavad avalikus kohas käitumise üldnõuded ja ülemäärase müra ja valgusefektide tekitamise ning saastamise keelu (sh öörahu). Nimetatud sätetest tulenevad erinevad keelud, mille rikkumise korral karistatakse isikut kas

§ 262

alusel avaliku korra rikkumise eest väärteokorras või

§ 263alusel avaliku korra raske rikkumise eest kriminaalkorras.

Kohus nõustub kaebajaga selles, et üks avaliku korra rikkumise raskemaid vorme on teise isiku löömine, teise isikuga kaklemine jms. Samas on

§-s 263 sätestatud kuriteokoosseis avaliku korra raske rikkumise puhkudeks, milledest üheks juhuks on avaliku korra rikkumine vägivallaga, mis võib seisneda nii füüsilises kui vaimses vägivallas avalikus kohas viibiva isiku vastu. Sealjuures on vägivalla erinevad vormid (ähvardus, tervisekahjustuse tekitamine jms) kriminaalkorras eraldiseisvalt samuti karistatavad nt

§-de 1191-121 alusel. KorS § 55 kohaselt on avalikus kohas keelatud samas tegevused, mis oluliselt vähem häirivad ja rikuvad teiste inimeste õigusi, kui selleks on öörahu rikkumine vähemalt tunni vältel. Näiteks on KorS § 55 lg 1 kohaselt keelatud avalikus kohas viibida alasti, isikut häirival viisil pakkuda talle kaupa või teenust, kerjata, magada või telkida viisil, mis oluliselt häirib teisel isikul koha sihipärast kasutamist. Samuti tuleb arvestada asjaoluga, et öörahu rikkumise puhul ei ole üldjuhul kannatajal poolel võimalik lahkuda rikkuja mõjupiirkonnast ning sellega rikutakse muuhulgas ka teiste isikute kodurahu. Samas näiteks avalikus kohas alasti isikut, kerjust või pealetükkivat müüjat nähes on võimalik isikul mingil määral ebameeldivat olukorda vältida sellega, et valitakse teine liikumissuund või –trajektoor või piiratakse oma vaatevälja näiteks kardinaga. Nendel põhjustel ei ole öörahu rikkumine kohtu hinnangul küll mitte kõige rohkem inimeste õigusi rikkuv avaliku korra rikkumise, kuid ka mitte kõige kergem avaliku korra rikkumise vorm. Seega arvestades avaliku korra rikkumise vormi, on kohtu hinnangul isiku süü keskmise suurusega. Eeltoodud süü suurust mõjutavaid asjaolusid arvestades leiab kohus, et I.H süü

§ 262lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemises on keskmisest suurem.

Kohtuväline menetleja on leidnud, et I.H puhul ei esine karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid (tl 2). Kohus nõustub selle seisukohaga. Süü tunnistamist ei saa lugeda karistust kergendavaks asjaoluks

§ 57mõttes.

Karistust kergendavaks asjaoluks saab olla näiteks

§ 57

lg 1 p 3 alt 1 mõttes süü ülestunnistamisele ilmumine, kuid seda ainult siis, kui isik läheb vabatahtlikult pärast teo toimepanemist ametiasutusse ning tunnistab oma süüteo üles. Sealjuures on veel oluline, et enne isiku poolt süü ülestunnistamist ametiasutus (nt politsei) ja avalikkus kas üldse ei teagi, et süütegu on toime pandud või ei ole teada, et konkreetne isik nimetatud süüteo toime pani. Käesoleval juhul sellisest olukorrast rääkida ei saa, sest nähtuvalt tunnistajate ütlustest kutsuti 27.12.

1. a sündmuskohale öörahu tagama politsei (tl 6 pöördel, 8 pöördel). Sealjuures tegi I.H naaber avaliku 6 4-16-778 korra vastase süüteo kohta avalduse politseile 27.12.
2. a-l, nimetades rikkujat avalduses ka nimeliselt (tl 4-5). Tunnistajad kuulati üle 11.01.
3. a-l, kuid kutse I.H-le ilmuda politseisse koostati alles 12.01.
4. a-l (tl 3) ning I.H andis ütlusi esmakordselt antud juhtumi osas alles 18.01.
5. a-l (tl 2, kohtu tl 2). Sündmuskohal käinud politseiniku sõnul tuvastas ta korrarikkujana I.H , kes avas korteriukse, kust kostus vali muusika ja valjuhäälset rääkimist (tl 8 pöördel). Seega oli politseile teada rikkumine ja rikkuja enne, kui I.H-le antud rikkumise osas üldse kutse väljastati. Sealjuures nähtub I.H poolt kohtuvälises menetluses antud ütlustest, et tegelikkuses ei tunnistanud ta ka 18.01.
6. a-l öörahu rikkumist, kuivõrd isik on kasutanud ütluste andmisel väljendit minu hinnangul muusika vali ei olnud (tl 2). Ka 27.12.
7. a sündmuskohal käinud politseiniku sõnade kohaselt vastas ukse avanud I.H talle, et viimase meelest ei olnud muusika liiga vali (tl 8 pöördel). Isegi kui arvestada asjaolu, et I.H vähemasti kaebuse esitamise hetkel tunnistab öörahu rikkumist (kohtu tl 2 pöördel), rõhutab kohus, et

§ 57

lg 1 p 3 alt 2 mõttes puhtsüdamlik kahetsus ei ole samastatav süü tunnistamisega. Kuivõrd I.H ei ole avaldanud toimepandud süüteo osas kahetsust ei kohtuvälises menetluses antud ütlustes (tl 2) ega hiljem kohtule esitatud kaebuses (kohtu tl 2-3, 19), on kohus seisukohal, et I.H puhul ei esine karistust kergendavat asjaolu

§ 57lg 1 p 3 alt 2 mõttes.

Kohus leiab, et I.H puhul ei esine ka mitte ühtegi teist karistust kergendavat asjaolu ei

§ 57lg 1 ega lg 2 mõttes.

Siinkohal märgib kohus, et isiku varasem karistatus ei ole ega saa olla karistust kergendavaks asjaoluks

§ 57

lg 2 mõttes, vaid tegemist on asjaoluga, mida arvestatakse eripreventsiooni juures. Ühtlasi leiab kohus, et I.H puhul ei esine ka karistust raskendavaid asjaolusid

§ 58mõttes.

Eeltoodust nähtuvalt, kuivõrd I.H puhul ei esine karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ning tema süü on keskmisest suurem, siis tuleks teda ka karistada üle sanktsiooni keskmise määra jääva rahatrahviga. Karistuse mõistmisel arvestab kohus ka eripreventiivseid kaalutlusi ehk lähtub sellest, kuidas on võimalik I.H mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. I.H on karistusregistri kohaselt kriminaalkorras karistamata ning kehtivaid väärteokaristusi tal ei ole (tl 9, kohtu tl 8). Samas nähtub nii tunnistaja XXX ütlustest (tl 6 pöördel) kui politseile esitatud avaldusest (tl 4), et antud öörahu rikkumine ei olnud esmakordne I.H poolt, vaid öörahu rikkumisi oli toimunud

1. a detsembrikuus korduvalt ning ka politseid ei kutsutud 27.12.
2. a samuti esimest korda I.H-le seoses öörahu rikkumisega. Seega, kuigi I.H ei ole varasemalt öörahu rikkumise eest karistatud, on ta siiski mitmel korral samalaadset rikkumist toime pannud, mistõttu on kohatu kaebuses esitatud väide, et I.H laitmatu renomee tõttu tuleks temale mõistetud karistust vähendada (kohtu tl 2 pöördel). Eripreventiivsete kaalutluste kõrval arvestab kohus karistuse mõistmisel ka üldpreventiivseid kaalutlusi ehk lähtub õiguskorra kaitsmise huvidest. Siinkohal märgib kohus, et isikule mõistetav karistus peab eelkõige lähtuma tema süü suurusest ja eripreventsioonist. Vaid väga erandlikel juhtudel võib isikule mõista karmima karistuse võrreldes tema süü suuruse ja eripreventiivse vajadusega. Vastasel korral võib liiga range karistus, mis on mõistetud peamiselt üldpreventiivsetest kaalutlustest ehk õiguskorra kaitsmise huvidest lähtudes, olla isiku jaoks hoopis negatiivse eripreventsiooniga, sest isik ei tunne, et teda on karistatud õiglaselt, mistõttu kaotab ta ka usalduse õiguskorra vastu. Antud juhul ei pea kohus üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt vajalikuks mõista isikule rangemat karistust võrreldes sellega, mis vastab tema süü suurusele ega suuremas määras võrreldes sellega, milline karistusmäär avaldaks isikule piisavat eripreventiivset mõju. Kohtuväline menetleja mõistis I.H-le karistuseks 30 trahviühiku suuruse rahatrahvi ehk karistuse, mis jääb märgatavalt alla sanktsiooni keskmist. Samas on kohus eelnevalt leidnud, et I.H oleks tulnud karistada vähemalt sanktsiooni keskmises määras 7 4-16-778 oleva rahatrahviga ehk ca 50 trahviühiku suuruse rahatrahviga. Kuivõrd kaebuse kohtule on esitanud menetlusalune isik, siis tulenevalt reformatio in peius keelu põhimõttest ei või kohus menetlusaluse isiku olukorda raskendada, mistõttu ei saa kohus antud juhul isikule mõistetud rahatrahvi suurendada. Seetõttu jätab kohus I.H kaebuse rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsuse muutmata. Velmar Brett kohtunik (allkirjastatud digitaalselt) 8