Obsah (7)

§ 275§ 262§ 16§ 47§ 56§ 57§ 58

4-16-442 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 4. mail 2016. a Tallinnas Liivalaia kohtumajas Väärteoasja number 4-16-442 Kohtukoosseis Kohtunik Velmar Bret

§ 275lg 1 järgi ettenähtud väärteos.

1. Karistuse osas jätta Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse menetlusteenistuse 08.01.
2. a 4-16-442 üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 2316,15,015460 muutmata. Kohus selgitab, et rahatrahv tuleb tasuda edasikaebamise tähtaja jooksul. Rahatrahvi tasumiseks vajalikud andmed sisalduvad Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse menetlusteenistuse 08.01.
3. a üldmenetluse otsuses väärteoasjas nr 2316,15,
4. V™S § 204 lg 3 kohaselt kui süüdlane ei ole tasunud rahatrahvi täies ulatuses kohtuotsuse peale edasikaebamise tähtaja jooksul, saadab vastavalt V™S §-le 202 lahendit täitmisele pöörav asutus kümne päeva jooksul kohtutäiturile lahendi koopia, millele on tehtud märge jõustumise kohta. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul alates päevast, mil motiveeritud otsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isikul advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.
5. KAEVATAV OTSUS Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse menetlusteenistuse vanemväärteomenetleja Liisa Miil koostas 08.01.
6. a otsuse vääreoasjas nr 2316,15,015460, mille järgi karistati V.I

§ 262lg 1 alusel rahatrahvga 30 trahviühikut ulatuses, s.o 120 eurot.

Vastavalt väärteoprotokollile ja -otsusele rikkus isik avalikus kohas käitumise üldnõudeid näidates politseiametnikule keskmist sõrme, mis on tavainimesele mõistetav kui üldtuntud solvav žest ja väljend ning solvavana tajus seda ka politseiametnik.

1. KAEBUS Menetlusalune isik esitas 19.01.
2. a Harju Maakohtusse otsuse peale kaebuse, leides, et tema ei ole seadust rikkunud (tl 1).
3. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud menetlusaluse isiku esitatud kaebusega, kohtuvälise menetleja ja kaebaja istungil esitatud seisukohtadega ning väärteoasja materjalidega, leiab, et menetlusaluse isiku kaebus tuleb jätta rahuldamata ning kohtuvälise menetleja otsus karistuse osas tuleb jätta muutmata, kuid otsust tuleb muuta kvalifikatsiooni osas. Väärteokoosseis Objektiivne külg Nähtuvalt tunnistaja XXX poolt Harju Maakohtu 20.04.
4. a istungil antud ütlustest nägi tunnistaja menetlusalust isikut 10.12.
5. a liikumas suunaga Tõnismäe poole ja nähes politseisõidukit isik peatus ning tõstis parema käe üles ja näitas keskmist sõrme politseiauto suunas. Peale isiku peatamist tõstis menetlusalune isik veel kord käe keskmise sõrme ja näitas politseiauto suunas. Isiku kinnipidamisel ja küsitlemise käigus selgitas menetlusalune isik, et tal on politsei vastu vimm (tl 19 pöördel). Tunnistajal oli menetlusaluse isiku kinnipidamise 2 4-16-442 ajal seljas politseivorm ja ta oli politseisõidukis ja ta tundis ennast selle žesti tõttu solvatuna (tl 20). Tunnistaja XXX andis ütlusi, et sõites 10.12.
6. a Toompuiesteel märkasid nad meesterahvast, kes oli ainuke inimene tänaval. Temast mööda sõites nägi tunnistaja, kuidas mees näitas talle keskmist sõrme, kui isikut asuti kontrollima, siis mees kordas žesti (tl 21). Tunnistaja hilisematest ütlustest nähtub, et mees, kellest tunnistaja rääkis, oli menetlusalune isik. Menetlusalune isik näitas žesti sellisel viisil, et algul näitas keskmist sõrme ja siis hakkas nagu pärast pead sügama (tl 21 pöördel). Tunnistaja leidis, et žest oli tema jaoks solvav (tl 22). Tunnistaja kinnitas, et ta oli menetlusaluse isiku poolt teo toime panemise ajal ametiriietuses ja politsei eraldusmärkidega autos. Ka menetlusalune isik andis ütlusi, et jõudes hambakliiniku juurde sõitis talle tema arvates politseiauto vastu. Auto tegi ümber kliiniku tiiru ja tuli siis kiriku poolt ja Kaitsepolitsei poolt sõites menetlusaluse isiku ette. (tl 22 pöördel). Eeltoodust nähtub, et mõlema tunnistaja ütlustega aga ka menetlusaluse isiku ütlustega on tõendamist leidnud, et tunnistajad olid väärteoprotokolli koostamise aluseks oleva sündmuse ajal politseiautos ja politseivormis. Nii tunnistaja XXX kui ka tunnistaja XXX ütlustest nähtub, et menetlusalune isik näitas neile solvavat žesti. Ka menetlusaluse isiku ütlused kinnitavad kaudselt solvava žesti näitamist. Nii andis menetlusalune isik ütlusi, et politseiametnikud küsisid temalt ID-kaari ja kui dokumendid tagastati, siis ma lahkusin ja sättisin mütsi endale pähe ja kui müts tuleb peast ära, ma panen ta pähe tagasi. Kas kasutan selleks näppu, kätt või väikest näppu või varbaid, see on mu enda asi. Kedagi ma solvanud ei ole ega ei soovigi (tl 22 pöördel). Samuti andis menetlusalune isik ütlusi, et mina ei ole näidanud keskmist sõrme, esiteks ma olin politseiautole seljaga ja see ei saanud üldse olla tehtud žest, kui inimene on seljaga ja sätib mütsi, kui politsei seisab selja taga ja teid passib, see on tema probleem (tl 23). Samuti andis menetlusalune isik ütluse, et politsei peksis tema käe
7. aastal puruks, et kaks äärmist sõrme ainult veel tõusevadki niimoodi (tl 24 pöördel). Samas istungil toimunud liigutuse demonstreerimisel kohus ei näinud, et menetlusaluse isiku käsi oleks vigastatud ja sõrmede liigutamine takistatud (tl 25). Eeltoodust nähtub, et menetlusaluse isiku ütlused ei välista žesti näitamist politseiametnikele, kuid menetlusalune isik püüdis anda oma teole teistsuguse tähenduse. Kuivõrd tegu pandi toime Tallinna linnatänaval – Toompuiesteel, siis oli tegemist avaliku kohaga (vt nt RKKKo 3-1-1-102-03 p 9, milles on kriminaalkolleegium tuvastanud, et Avalikuks kohaks loetakse selline koht, kuhu on ligipääs ka kolmandatel isikutel, kes pole õiguserikkujaga isiklikult seotud). Samas riigikohtu lahendis leitakse, et Teiste isikute rahu rikkumine eeldab personifitseeritud füüsilise isiku olemasolu, mistõttu selle all tuleb eelkõige mõista teiste isikute turvalisust, elu ja tervist ning rahu häirivat tegevust, samuti lugupidamatuse väljendamist teiste isikute suhtes, kui need teod ei moodusta eraldi süüteo koosseisu. Käesoleval juhul nähtub küll, et menetlusalune isik pani rikkumise toime avalikus kohas väljendades lugupidamatust teisete isikute suhtes. Siiski on kohtuvälisel menetlejal jäänud tähelepanuta, et politseiametnikud on isikuteks, kellele on riik taganud kõrgendatud õigusliku kaitse. Nimelt sätestab

§ 275

vastutuse avalikku korda kaitsva võimuesindaja solvamise eest seoses tema ametikohustuste täitmisega. Kuivõrd tunnistajad olid politseiametnikud, kes täitsid ametikohustusi ja menetlusalune isik solvas neid just seoses ametiülesannete täitmisega, tuleb tegu kvalifitseerida ümber

§ 275järgi.

Siinjuures selgitab kohus, et kohus on väärteoasja arutamisel seotud väärteoprotokolli piiridega (V™S § 87), mis tähendab eelkõige seotust teokirjeldusega (vt Riigikohtu

1. mai
2. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-75-03). Kohus ei ole seotud kohtuvälise menetleja poolt antud õigusliku hinnanguga protokollis kirjeldatud teoga, seetõttu leiab kohus, et tegu tuleb 3 4-16-442 ümber kvalifitseerida

§ 275

lg 1 järgi, mis sätestab: Avalikku korda kaitsva võimuesindaja solvamise eest seoses tema ametikohustuste täitmisega – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kohtumenetluses on tõendamist leidnud, et Dmitri V.I pani toime

§ 275

lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo ehk solvas avalikku korda kaitsvaid võimuesindajaid, s.t politseiametnikke. Subjektiivne külg Kohus leiab, et V.I pani etteheidetava teo toime tahtlusega.

§ 16

lg 3 sätestab: Isik paneb teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Iga mõistlik inimene teab, et keskmise sõrme näitamine teisele isikule on solvava iseloomuga. Pole alust arvata, et V.I seda ei tea. Nähtuvalt menetlusaluse isiku enda, aga ka tunnistajate ütlustest, küsis menetlusalune isik politseiametnikult isiku kinni pidamisel küsimusi nagu kas ametnik on pedofiil, kas ta on varas või kas ta tegeleb narkootikumidega. Kohtu hinnangul väljendab selliste küsimuste esitamine avalikku korda kaitsvatele isikutele nende tööülesannete täitmisel vaenulikku ja lugupidamatut suhtumist. Solvava žesti näitamine oli samuti vaenuliku ja lugupidamatu suhtumise väljendus. Seega ilmneb kohtu hinnangul menetlusaluse isiku käitumine enne kinnipidamist ja isiku kinnipidamise ajal, et menetlusalune isik oli politseiametnike suhtes vaenulikult meelestatud ja sooviski neid solvata. Seega oligi tal tahe ametnikke solvata, järelikult tegutses ta süüteo toimepanemisel otsese tahtlusega

§ 16lg 3 tähenduses.

Õigusvastasus ja süü Õigusvastasust ning süüd välistavaid asjaolusid V.I teos ei esine. Tema käitumises esinevad küll kõrvalekalded võrreldes mõistliku inimese käitumisega, kuid kohtu hinnangul ei ole kõrvalekalded sedavõrd suured, et võimaldaksid kahtluse alla seada menetlusaluse isiku süüvõimelisuse. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et V.I on pannud toime koosseisulise, õigusvastase ning süülise väärteo, mis on kvalifitseeritav

§ 275lg 1 järgi.

Karistus

§ 275

lg-s 1 sätestatud väärteo toimepanemise eest karistatakse kuni 300 trahviühiku suuruse rahatrahviga.

§ 47

lg 1 lause 1 kohaselt on rahatrahvi minimaalne määr 3 trahviühikut.

§ 47lg 1 lause 2 kohaselt on üks trahviühik neli eurot.

Seega peab

§ 275

lg 1 mõistetav rahatrahv jääma vahemikku 3-300 trahviühikut (s.t 12-1200 eurot) ehk sanktsiooni keskmine oleks ca 150 trahviühikut (s.t 600 eurot).

§ 56lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü.

Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistuse keskmine määr. Kohtu hinnangul mõjutab süü suurust eelkõige toimepanemise koht, teo intensiivsus, korduvus ja tahtluse vorm. Solvava žesti näitamine on kohtu hinnangul üks kergemaid avalikku korda kaitsva isiku solvamise viise, raskemad on näiteks alandamine avalikkuse ees, solvamine kasutades kehaeritisi, verbaalne solvamine. Seega teguviisist tulenevalt on isiku süü väike. Samas on politseiametnik oluliseim avalikku korda kaitsev võimuesindaja, kelle solvamise kaudu õõnestatakse kõigi ühiskonnaliikmete turvalisust, nimetatud asjaolu suurendab isiku süüd. Nähtuvalt uuritud tõenditest solvas Dmitri V.I politseiametnikke korduvalt, see 4 4-16-442 suurendab kohtu hinnangul isiku süüd. Samas oli tegu toime pandud ilma kaaskodanike juuresolekuta. Vastavalt tunnistaja XXX ütlustele ei olnud samal tee poolel inimesi, küll aga oli inimesi teisel pool Toompuiesteed (tl 20). Arvestades öist aega ei ole eluliselt usutav, et teised inimesed nägid Dmitri V.I poolset solvava žesti näitamist politseiametnikele. Kohtu hinnangul nimetatud asjaolu vähendab isiku süüd. Süüd suurendab asjaolu, et isik pani teo toime tahtlusega. Seega teo asjaolude järgi on süü veidi alla keskmise. Kohtu hinnangul ei ole etteheidetavas teos kergendavaid (

§ 57

) ega raskendavaid (

§ 58) asjaolusid.

Seega peaks karistus jääma veidi alla keskmise karistusmäära. Arvestades, et Dmitri V.I puuduvad kehtivad karistused, ei ole vajadust eripreventiivsete kaalutluste (isiku mõjutamine oma käitumist muutma) tõttu karistust suurendada või vähendada. Üldpreventiivsetest kaalutlustest, s.t õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt, ei pea kohus antud juhul vajalikuks isikule mõista rangemat karistust võrreldes sellega, mis vastab isiku süü suurusele ega suuremas määras võrreldes sellega, milline karistusmäär avaldaks isikule piisavat eripreventiivset mõju. Seda eelkõige põhjusel, et isegi eripreventsiooni arvestades ületaks Dmitri V.I-le mõistetav karistus kohtuvälise menetleja määratud karistusmäära ning üldpreventsiooni tõttu ei ole samuti võimalik isiku olukorda raskendada. Käesoleval juhul on kohtuväline menetleja mõistnud Dmitri V.I-le karistuseks rahatrahvi 30 trahviühikut ehk 120 eurot, mis on sanktsiooni alammäära lähedal olev karistus. Arvestades kõike eelpool toodut leiab kohus, et kohtuvälise menetleja poolt

§ 262

lg 1 järgi mõistetud karistus vastas tema süü suurusele selle kvalifikatsiooni järgi.

§ 262

lg 1 näeb ette karistusena kuni 100 trahviühikut.

§ 275lg 1 näeb aga karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut.

Seega tuleks isikule mõista eeltoodut arvestades karistuseks rahatrahv 100 teahviühikut. Lähtudes reformatio in peius (st keeld, et kaebuse esitamine ei tohi halvendada kaebaja olukorda) keelu põhimõttest ei või maakohus raskendada menetlusaluse isiku olukorda, kui kaebuse on esitanud menetlusalune isik. Seetõttu leiab kohus, et kuigi kohtuvälise menetleja poolt oleks olnud õigustatud mõista Dmitri V.I-le

§ 275

lg 1 alusel karistuseks 100 trahviühiku ehk 400 euro suurune rahatrahv, väära kvalifikatsiooni järgi mõistis aga kohtuväline menetleja karistuseks rahatrahvi 30 trahviühikut ehk 120 eurot, siis kohtul ei ole käesoleval juhul õigust nimetatud karistust suurendada. Nimetatud põhjusel jätab kohus Dmitri V.I-le kohtuvälise menetleja poolt mõistetud rahatrahvi muutmata. Eeltoodud põhjustel jätab kohus rahuldamata Dmitri V.I kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse menetlusteenistuse 08.01.2016. a üldmenetluse otsuse peale väärteoasjas nr 2316,15,015460 ning jätab mõistetud rahatrahvi suuruse muutmata, kuid muudab süüdimõistmise aluseks olevat väärteokvalifikatsiooni, kvalifitseerides teo ümber

§ 275lg 1 järgi.

Velmar Brett kohtunik (allkirjastatud digitaalselt) 5