prg. 263 p.1,2;118 p.1 ja 117 lg 1 järgi Harju Maakohtu otsus 19.veebruar 2010.a. Apellatsiooni esitaja Riigiprokurör Steven-Hristo Evestus Prokurör Steven-Hristo Evestus Süüdistatav G.B (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses) Kaitsja Adv. Andrus Repnau Harju Maakohtu otsus 19.veebruarist 2010.a. G.B suhtes tühistada osaliselt ja nimelt
prg. 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse osas. Kriminaalasi RESOLUTSIOON Teha uus o t s u s, millega mõista G.B-le
prg. 121 ja 117 lg 1 järgi karistuseks 1 aasta ja 3 kuud vangistust. Muus osas, s.h. ka KrMS prg. 238 lg 2 alusel mõistetud lõpliku ärakandmisele kuuluva karistuse osas - jätta kohtuotsus muutmata. Esitatud apellatsioon rahuldada osaliselt. 2 Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohus otsustas 19.veebruari 2010.a. kohtuotsusega: Õigeks mõista G.B
Süüdi tunnistada G.B
Süüdi tunnistada G.B
lg 1 järgi ja karistada vangistusega 1 aasta ja 3 kuud.
MS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes lõplikuks karistuseks 10 kuud vangistust.
lg 1 alusel arvestada karistusaja hulka eelvangistus ja karistusaja alguseks lugeda 17.09.2009. G.B on mõistetud süüdi
prg. 121 järgi järgmiste kuritegude toimepanemises : - selles, et ta kasutas
prg. 117 lg 1 järgi. G.B-le oli süüdistus esitatud ja ta oli kohtu alla antud ülalkirjeldatud tegevuse eest järgmistes süüdistustes:
prg. 263 p.1,2 järgi selles, et tema kasutas
prg. 118 p.1 ja
prg. 117 lg 1 järgi selles, et tema tekitas
koosseisu ning seetõttu tuleb G.B
prg. 263 p.1,2 järgi õigeks mõista ja kvalifitseerida tema tegevus HN suhtes
prg. 121 järgi. 4 EM tahtlik näkku löömine on kvalifitseeritav
prg. 121 järgi. Rindkeresse löömise või (tõukamise) ning selle tagajärjel kukkumise ja kannatanu surma saabumise osas aga leidis maakohus järgmist: kohtu arvates ei ole kriminaalasjas tõendamist leidnud, et G.B oleks tahtlikult (vähemalt kaudse tahtlusega) tekitanud kannatanu EMle raskeid tervisekahjustusi, samuti ei ole tõendamist leidnud põhjuslik seos G.B tegevuse ja raske tervisekahjustuse tekkimise vahel. Teisisõnu, ei ole tõendatud
Kaudse tahtluse korral kiidab süüdlane saabuva tagajärje heaks- antud kriminaalasjas puuduvad tõendid selle kohta, et G.B seda oleks teinud. Ei ole kindlalt tuvastatud, et G.B sai tõsikindlalt enda käitumise objektiivsest ohtlikkusest aru. Ja isegi, kui ta sai aru oma teo ohtlikkusest, ei tähenda see iseenesest, et ta arvestas võimaliku raske tagajärjega ja sellega sisimas nõustus. Kannatanu oli alkoholijoobes, seda on kinnitanud tunnistajad. Alkoholijoobes ( või alkoholi kuritarvitavale) inimesele piisab ka väiksemast tõukest, et ta kaotaks tasakaalu ja kukuks pikali. Ei saa jätta tähelepanuta ka surnu ekspertiisiaktis (tl 9-12) kajastuvaid viiteid kannatanu EM alkoholi liigtarvitamisele (tunnistajad on sellele samuti viidanud). Kohtuarstlikult on kinnitamist leidnud maksatsirroosi diagnoos. Alkoholi liigtarvitamine on tihedas seoses ajutraumade esinemisega ning raskete traumade puhul suurendab alkoholijoove ka inimese riski surra. Selle kohta võib leida hulgaliselt viiteid meditsiinialasest kirjandusest ja uuringutest. Võimalik, et alkoholi pikemat aega tarbinud isikutel kujunevad ka vere hüübimissüsteemi häired, mis omakorda soodustavad trauma korral aju verevalumite teket (Eesti Arst 2006; 85/4:225-228). Kuriteo kvalifitseerimisel
p 1 järgi on vajalik, et G.B tegevus oleks saabunud tagajärjega põhjuslikult seotud. Antud kriminaalasjas ei ole seda tuvastatud. Surma ettevaatamatu põhjustamine raske tervisekahjustuse tahtlikul tekitamisel tuleb küll subsumeerida
ja § 117 kogumina, kuid samas peaksid sellised juhtumid olema väga erandlikud : kui isik möönab juba eluohtlikku tervisekahjustust, siis üldjuhul möönab ta mis tahes tagajärge, sealhulgas surma. Ei ole võimalik väita, et G.B möönis kannatanu EM surma saabumist. Tõugates alkoholijoobes kannatanut jõuga, mis põhjustas tema kukkumise peaga vastu asfalti, võis ja pidi G.B ette nägema surma saabumise võimalikkust, kuid G.B lootis saabunud tagajärge vältida, mitte ei möönnud seda. Jälitusprotokollist (tl 19-23) nähtub samuti, et G.B seletab oma sõbrale juhtumit kui õnnetust, ning seda, et kannatanu kukkus löömisest labakäega. Kohus leidis, et G.B poolt kannatanu tõukamine (või löömine) rindkere piirkonda on kvalifitseeritav
S prg. 117 lg 1 järgi. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Esitatud apellatsioonis taotleb prokurör tühistada Harju Maakohtu 19.02.2010.a. ot sus süüdistatava G.B õigeksmõistmises ja karistamises, tunnistades uue otsusega G.B süüdi
Tunnistada G.B süüdi
ja § 117 lg 1 järgi ja karistades
lg 1 kohaldades 1 aasta ja 3 kuulise vangistusega;
MS § 238 lg 2 järgi vähendades põhikaristust 1/3 võrra mõista lõplikuks karistuseks 1 aasta vangistust;
Taotlust põhjendab apellant järgmiselt. Harju maakohus nõustus 19.02.2010.a. kohtuotsuse motiivides süüdistajaga selles osas, et kõik G.B-le ette heidetud teod on tõendamist leidnud, kuid ei nõustunud kuritegude kvalifikatsiooniga
p 1,2 ning
Kohtu motiividest on muuhulgas tuletatav sõnaselgelt, et üksnes teise isiku löömine ei moodusta
kossseisu ning antud kriminaalasjas on nii kannatanu EM kui kannatanu HN löömine kvalifitseeritav
Samas on kohtuotsuse resolutiivosas G.B õigeks mõistetud
Kuna maakohus on oma motiivide kohaselt tõendatuks lugenud mõlema kannatanu suhtes vägivalla kasutamise süüdistatava poolt, siis ei kuulunuks resolutiivosas süüdistatav G.B õigeksmõistmisele
p 1,2 järgi, vaid selles osas muutis maakohus isiku poolt toime pandud teo kvalifikatsiooni samadest tõendamiseseme asjaoludest lähtudes kergemaks ning kvalifitseeris sellise tegevuse ümber
Seega oleks õige olnud G.B süüdi mõista vastavalt tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele
Prokuratuur nõustub
p 2 järgi esitatud maakohtu motiividega, kuid on jätkuvalt seisukohal, et kannatanu HN löömisega eiras süüdistatav G.B tahtlikult avalikus kohas tavade ja heade kommetega kinnistunud isikutevahelisi suhteid ühiskonnas ja igaühe, s.o antud juhul kaupluse esises parklas viibivate ja sealt mööduvate isikute, rahu ja avalikku kindlustunnet. Süüdistatav teadis, et ta on auto parkinud avalikus kohas ning nägi enda ümber mitmeid inimesi ning omapoolse tülinoriva vägivallateo pani ta toime viisil, millega rikkus avalikku rahu. Nimetatud sündmust ja selle käiku kinnitavad kohtuistungil uuritud ja kohtuotsuses kajastatud tõendid. Seega kuuluks G.B antud juhul süüdimõistmisele
Samuti leiab prokurör, et kannatanu EM löömises ja tõukamises ning surma põhjustamises ettevaatamatusest on tegemist
lg 1 kohaselt ühe teoga, mis vastab kahele eri süüteokoosseisule ning sellisel juhul mõistetakse isikule üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Arvestades süüdistatava isikut iseloomustavaid andmeid, tema käitumist kuriteo toimepanemise ja sellele järgnenud ajaperioodi kestel, õiguskorra kaitsmise huvisid ja süü suurust on igati põhjendatud G.B karistamine
p 1 järgi 6 kuulise vangistusega ning
kohtuotsusega mõistetud 1 aasta ja 3 kuulist vangistust suurendada. 6 Prokurör on seisukohal, et maakohtu poolt on rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, kuna kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele ning samuti on ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust. Kuna muus osas ei saa prokuratuur apellatsiooni esitada, siis ei kuulu ka muud seisukohad apellatsioonis avaldamisele. Apellatsioonikohtu istungil toetas prokurör esitatud apellatsiooni, süüdistatav ja kaitsja vaidlesid sellele vastu RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooniga, tuli esitatud apellatsiooni põhjendatuse kontrollimisel alljärgnevatele järeldustele : 1) Kohtukolleegium peab vajalikuks eelkõige selgitada, millist liiki otsuse on maakohus siiski teinud süüdistatavale
prg. 263 p.1,2 järgi esitatud süüdistuse osas. Sellest sõltub, kas antud juhul kehtib KrMS prg. 318 lg 3 p.2 apellatsiooni esitamise piirang või mitte e. kas esitatud apellatsioon tuleb jätta rahuldamata põhjendusel, et prokuröril ei ole õigust vaidlustada tema poolt apellatsioonis vaidlustatud kuriteoepisoodi. Nimelt, eeluurimisel oli süüdistatavale esitatud süüdistus
prg. 263 p.1,2 järgi. Kuna apellatsioonis ei vaidlustata õigeksmõistmist
prg. 263 p.2 järgi e. erinevalt süüdistusest ei peeta enam kannatanu HN avalikku korda kaitsvaks isikuks, siis käsitleb kohtukolleegium ainult
prg. 263 p.1 järgi esitatud süüdistuse osas kohtuotsuse liigi küsimust. Süüdistuses leiti, et süüdistatav pani toime avaliku korra raske rikkumise, mis seisneb nii avaliku korra rikkumises , kui ka sellega kaasnenud vägivallateo – kannatanu HN löömine - toimepanemises. Nimelt,
prg. 263 p. 1 objektiivse koosseisu moodustab nii
prg-s 262 nimetatud teo toimepanemine e. avaliku korra rikkumine, millele lisandub vägivald. Vägivalla kasutamist k annatanu HN suhtes
prg. 121 mõttes on tunnistanud maakohus ja seda ei ole vaidlustatud apellatsioonis. Maakohus leidis, et avaliku korra rikkumist süüdistatava poolt ei ole toimunud ja mõistis ta süüdi ainult kannatanu HN löömises. Küsimust, kas maakohus toimis õigesti, kui üheaegselt mõistis süüdistatava õigeks
prg. 263 p.1 järgi ja süüdi
prg. 121 järgi, käsitleb kohtukolleegium allpool, kuid selge on üks - nimetatud episoodis esitatud süüdistuses on maakohus teinud siiski süüdimõistva otsuse e. kvalifitseerinud süüdistuse ümber raskemalt kuriteolt kergemale. Tegelikult on seda oma apellatsioonis sõna-sõnalt kinnitanud ka prokurör märkides, et „vaid selles osas muutis maakohus isiku poolt toime pandud teo kvalifikatsiooni samadest tõendamiseseme asjaoludest lähtudes kergemaks ning kvalifitseeris sellise tegevuse ümber
MS prg. 339 lg 1 p. -8 ettenähtud menetlusnormi oluliseks rikkumiseks (väljendatud apellatsioonis nii sõnadega, kui ka viitega vastavale seadusesättele), taotleb õigeksmõistmise osas kohtuotsuse tühistamist ja G.B süüdimõistmist HN suhtes toimepandud tegevuses
prg. 263 p.1 järgi. Esiteks, kui leitakse, et selline menetlusnormi oluline rikkumine on käesoleval juhul üldse aset leidnud, siis ei saa apellatsioonikohus ise teha süüdimõistvat otsust. Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks juhtida apellandi 7 tähelepanu Riigikohtu seisukohale selles küsimuses. Riigikohus on korduvalt selgitanud ja see tuleneb ka otse seadusest, et menetlusõiguse oluline rikkumine, mis vastab KrMS prg. 339 lg 1-s loetletud rikkumistele, saab kaasa tuua ainult ühetaolise lahendi. Küllaltki selgelt ja ühetaoliselt arusaadavalt on sõnastatud KrMS prg. 341 lg 1, mille kohaselt juhul, kui kohtuistungil tuvastatakse kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine käesoleva seadustiku § 339 lõike 1 järgi, tühistab ringkonnakohus kohtuotsuse ja saadab kriminaalasja esimese astme kohtule uuesti arutamiseks teises kohtukoosseisus. Nii on Riigikohus oma otsuses nr.3-1-1-46-07 märkinud, et Vaidlust ei ole selles, et KrMS prg. 339 lg 1 p.-8 märgitud rikkumise puhul kehtivad samad reeglid. Otsustamaks, kas apellatsioonis äratoodud väidetavatel kriminaalmenetlusõiguse olulistel rikkumistel on olemas ka seadusest tulenev põhjendus e. kas need on tuvastatavad ka vaidlustatud kohtuotsuses, tuleb eelkõige aru saada ja selgeks teha, mida need rikkumised siis tegelikult endast kujutavad. Nii väidab apellant, et maakohtu otsus on ebaseaduslik seetõttu, et kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele e.esineb KrMS prg.339 lg 1 p.-s 8 sätestatud rikkumine. Seaduse sätte kohaselt on nimetatud rikkumisega tegemist juhul , kui kohus on kohtuotsuse põhiosas lugenud tuvastatuks ühed asjaolud ja resolutiivosas esitatud otsustus ei lange nende kohtuotsuse põhisosas toodud põhjendustega kokku. Samasugune seisukoht tuleneb üheselt ka Riigikohtu otsusest nr.3-1-1-90-09, kus on analoogiliselt juhitud kaitsja tähelepanu meelevaldsele seaduse tõlgendamisele. Riigikohus on viidatud kohtuotsuses selgitanud, et Käesolevas kohtuvaidluses on tegemist olukorraga, kus maakohtu otsuse põhiosas tehtud kohtu järeldused on kooskõlas ka kohtuotsuse resolutiivosaga. Maakohtu otsuse lugejale on üheselt arusaadav, et apelleeritud kohtuotsuse põhiosas on e sitatud põhjendused nii G.B süüdimõistmise kohta
prg. 121 järgi, kui ka õigeksmõistmise kohta
prg. 263 p.1 järgi. Seetõttu ei ole tegemist menetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS prg. 339 lg 1 p. 8 mõttes. Kas selline maakohtu otsustuse vormiline pool on põhjendatud või mitte, seda nagu öeldud käsitleb kohtukolleegium käesolevas kohtuotsuses allpool. Veel selgitab kohtukolleegium oma seisukohta ja nimelt seda, et tegemist on siiski maakohtu poolt tehtud süüdimõistva kohtuotsusega T.G.B-le
prg. 263 p.1 järgi esitatud süüdistuse osas, järgnevalt. Prokurör taotleb ainult selles kuriteoepisoodis maakohtu poolt
prg. 263 p.1 järgi õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamist ning selle 8 paragrahvi järgi süüdistatava süüdimõistmist. See tähendab seda, et T.G.B tuleb prokuröri seisukohast tulenevalt mõista süüdi avaliku korra rikkumises, millega kaasnes HN näkku löömine e. vägivalla kasutamine. Seejuures ei saa aga jätta tähelepanuta, et maakohtu otsusega on G.B mõistetud süüdi HN löömises
prg. 121 järgi. Kohtukolleegium saab aru k a sellest, miks prokurör ei taotle selles osas maakohtu otsuse tühistamist, sest sellega ju prokurör tunnistaks kergemas kuriteos süüdimõistva otsuse tühistamist ja uue otsusega raskemas kuriteos süüdimõistmise fakti e. apellatsiooniõiguse puudumist KrMS prg.318 lg 3 p.2 sätestatud alusel. Olenemata, mida arvab või taotleb prokurör, ei saa apellatsioonikohus endale sellist möödalaskmist lubada. Selge on see, et tühistades õigeksmõistva kohtuotsuse
prg. 263 p.1 järgi ja tehes selles osas süüdimõistva kohtuotsuse, peab kohtukolleegium tühistama ka maakohtu otsuse T.G.B süüdimõistmises
prg. 121 järgi HN löömises e. kohtukolleegiumi jaoks tähendab selline otsus ilmselgelt uue otsuse tegemist KrMS prg. 340 lg 4 p. 1 alusel, mitte aga p.2 alusel e. kergemas kuriteos süüdimõistva kohtuotsuse tühistamist ja raskemas süüdimõistmist, mitte õigeksmõistva otsuse tühistamist ja süüdimõistva otsuse tegemist. Seega, olenemata, kuidas maakohus oma otsuse vormistas, kas selliselt nagu on seda tehtud vaidlustatud kohtuotsuses või ilma
prg. 263 p.1 järgi eraldi õigeksmõistmiseta, on kohtukolleegiumi arvates tegemist maakohtu poolt tehtud süüdimõistva kohtuotsusega episoodis, milles süüdistatavale oli esitatud süüdistus
prg. 263 p.1 järgi ja see tähendab prokuröril apellatsiooniõiguse puudumist KrMS prg. 318 lg 3 p.-st 2 tulenevalt. Selgitades küsimust, miks kohtukolleegium võttis üldse esitatud apellatsiooni menetlusse, mitte ei jätnud seda KrMS prg. 326 lg 2 alusel läbivaatamata, peab kohtukolleegium vajalikuks viidata Riigikohtu otsusele nr. 3-1-1-99-07, milles Riigikohus on selgitanud : Käesoleval juhul ei ole tegemist ringkonnakohtu poolt eelmenetluses apellatsiooniõiguse küsimuse tähelepanuta jätmisega. Apellatsioonikohus võttis apellatsiooni menetlusse seetõttu, et prokuröri poolt on selles tõstatud ka muud küsimused kui seda on kriminaalmenetluse kesksed küsimused, milleks on süüdistatava süüküsimus ja karistamise küsimus. Eelviidatud Riigikohtu otsuses on selgitatud, et Kuigi tuleb tunnistada, et apellatsioonis tõstatatud küsimused, millised jäävad väljapoole süüdimõistmise taotlust on puhtalt juriidilist laadi ning ei mõjuta mingilgi määral süüdistatava olukorda . 9 2) Lahendades küsimust, kas maakohus on vormistanud sisulise süüdistuse ümberkvalifitseerimise
prg. -lt 263 p.1 prg.-le 121 õigesti mõistes eelnevalt süüdistatava raskemas kuriteos õigeks ja seejärel kergemas süüdi, tuleb märkida järgmist. Riigikohtu seisukohad, milliseid võib välja lugeda nende otsustest on tõstata tud küsimuses olnud erinevad. Kohtukolleegium on oma otsuses varasemalt püüdnud ka seda ära märkida eesmärgiga saada Riigikohtult seaduse ühetaolise kohaldamise või siis seaduse õige kohaldamise eesmärgil üheselt mõistetav seisukoht. Ringkonnakohtu menetluses oli 2008.a. kriminaalasi, kus vastupidiselt kaitsja taotles sellise ümberkvalifitseerimise ümbervormistamist apellatsioonikohtult selliselt, et oleks kajastatud ka õigeksmõistmine esitatud süüdistuses. Kriminaalasjas nr.1-08-54 tehtud otsuses märkis ringkonnakohus, et „maakohus andes süüdistatava käitumisele süüdistusaktis esitatust erineva juriidilise hinnangu ei tuvastanud uusi asj aolusid – süüdistatavale süüdistuses inkrimineeritud käitumine ei muutunud, see leidis tõendamist täies ulatuses ja muutus ainult sellele käitumisele antud karistusõiguslik kvalifikatsioon. Kohtukolleegium peab ebaloogiliseks ja vastuoluliseks sellist kohtuotsuse resolutiivosa, kus kohus tunnistab süüdistatava ühesuguselt tuvastatud käitumises üheaegselt nii süüdi kui ka õigeks. Sisuliselt ei muuda fakt, kas vaidlustatud kohtuotsuse resolutiivosas on JK enne süüdimõistmist
prg. 207 lg 1 järgi
prg. 208 järgi õigeks mõistetud või mitte, midagi. Kohtuotsuse seaduslikkus ei kannata selle tegematajätmise all, kui see nii peaks õige olema, kuid kohtukolleegium sellist olukorda õigeks ei pea. Riigikohtu praktikast võib tuua erinevaid näiteid, kuid ka näidetena toodavad kaasused ei ole päris sarnased. Näiteks on Riigikohus oma otsuses nr. 3 -1-1-12-06 tühistanud maa-ja ringkonnakohtu otsused isiku süüditunnistamises
prg. 141 lg 2 p.1 järgi ja oma otsusega tunnistanud sama isiku samas käitumises süüdi
prg. 145 järgi.
prg. 141 lg 2 p.1 järgi seda isikut õigeks ei mõistetud. Riigikohtu otsuses nr.3-1-1-36-07 on aga Riigikohus tühistanud alamate kohtute otsused isikute süüdimõistmises
prg. 199 järgi, mõistnud nad selle paragrahvi järgi õigeks ja alles siis tunnistanud isikud süüdi
prg. 266 järgi. Erinevalt varemviidatud kohtuotsusest on viimatinimetatud otsuses tegemist kaasusega, kus esialgselt olid isikud mõistetud süüdi varguses, kus oli kvalifitseerivaks asjaoluks sissetungimine ja varguse koosseisu dekriminaliseerimisel jäi alles ainult sissetungimine e. antud juhul on tegemist süüdistuse mahu olulise vähenemisega“. Ringkonnakohus pidas selles arutatavas kriminaalasjas maakohtu otsuse resolutiivosa sellisel kujul Riigikohtu praktikaga kooskõlas olevaks. Samas kriminaalasjas Riigikohtu poolt tehtud kohtuotsuses mingit seisukohta vaidlusaluses küsimuses välja ei öeldud, kuid tuleb tunnistada, et mõne aja möödudes ilmus Riigikohtult lahend (3-1-1-12-09), kus selgitati, et “ringkonnakohus, tehes I. L. suhtes samaaegselt nii õigeks - kui ka süüdimõistva k ohtuotsuse ei ole järginud KrMS § 309 lg-s 1 sätestatut, mille kohaselt saab kohus sama teo suhtes teha alternatiivselt kas õigeks- või süüdimõistva kohtuotsuse”. Alamaastme kohtute jaoks ei ole aga selgust käesoleva ajani ja kuna viimativiidatud kohtuotsus on tehtud 3-liikmelises koosseisus, ei ole tegemist ka Riigikohtu seisukohta muutva otsusega, milleks peab olema Riigikohtu koosseisus vähemalt 6 kohtunikku (KrMS prg. 354). Sisuliselt kehtivad ka kõik varasemad Riigikohtu seisukohad, olgu nad siis väljendatud motiividena otsuse põhiosas või otsustusena resolutiivosas. Kuskilt seadusest ei tulene, et kehtib kõige hilisem Riigikohtu seisukoht. Kohtukolleegiumi seisukohast tähendab see aga seda, et 10 mitte alati ei pea toimima sellistes olukordades sarnaselt. Tähtis on tuvastada, kas tegemist on ühe ja sama teoga e. kas see tegu, milles oli esitatud süüdistus ja mis oli kvalifitseeritud raskema kuriteona kattub täielikult selle teoga, milles kohus isiku kergemas kuriteos süüdi tunnistas. Kohtukolleegium kordab siinjuures oma varem väljaöeldud seisukohta, et eeltoodu tähendab seda, et kohus andes süüdistatava käitumisele süüdistusest erineva juriidilise hinnangu, peab arvestama seda, kas erineva juriidilise hinnangu andmisel tuvastati uusi asjaolusid, mis puudutavad süüdistatavale süüdistuses inkrimineeritud käitumist ja kas see leidis tõendamist täies ulatuses või muutus ainult sellele käitumisele antud karistusõiguslik kvalifikatsioon. Tulles tagasi vaidlustatud kohtuotsuse juurde, tuleb märkida, et ka maakohus ei ole ju käitunud ühetaoliselt, kui kvalifitseeris ümber vaidlusaluse kuriteoepisoodi ja prg. 118 p.1 järgi kvalifitseeritud tegevuse.
prg. 118 p.1 järgi süüdistatavat õigeks ei mõistetud. Kohtukolleegiumi arvates oli maakohtul täielik alus mõista süüdistatav eelnevalt õigeks
prg. 263 p.1 järgi ja seejärel samas episoodis süüdi
prg.121 järgi. Täpselt samamoodi on vormistanud analoogilises olukorras ümberkvalifitseerimise ka Riigikohus oma otsuses 3-1-1-15-07. Käesolevas menetluses vaidlusaluses kuriteoepisoodis, ei tuvastanud maakohus erinevalt süüdistusest süüdistatava käitumises avaliku korra rikkumist e. sisuliselt siiski süüdistuse maht vähenes
prg. 262 süüteo tunnuste võrra. Teatavasti aga kriminaalmenetluses ei saa kohtuotsusega isikut süüdi ega õigeks mõista väärteotunnustega süüteos. Seega on süüdistuse mahu vähenemine kajastatud õigeksmõistmisega
prg. 263 p.1 järgi, kuid kohtukolleegium rõhutab veelkord, et tegemist on kohtu seisukoha vormistamise sedavõrd vormilise poolega, et see ei saa mingilgi määral mõjutada kohtuotsuse tegelikku sisu e. kohtu poolt tehtud otsustust, mis väljendus raskemalt kuriteolt kergemale kuriteole üleminekut e. kuriteo ümberkvalifitseerimist ja tähendab süüdimõistva kohtuotsuse tegemist vaidlusaluses kuriteoepisoodis. Samas on aga vastupidine nii sellele seisukohale, kui ka viidatud Riigikohtu otsusele 3-1-1-15-07 Riigikohtu otsus käesoleva aasta 30.aprillist nr.3-1-1-29-10, kus on toimunud lihtsalt n.ö. ümberkvalifitseerimine ilma raskemas kuriteos õigeksmõistmiseta. Seega ei ole selgust ka kõrgema kohtu enda seisukohtades, kuid kohtukolleegium on seisukohale, et vaidlus saab olla vaid õiges ja ühetaolises kohtuotsuse resolutiivosa vormistamises, kuid mitte selles, et mõlemal juhul on siiski tegemist liigilt süüdimõistva kohtuotsusega, mida prokurör lühimenetluses apelleerida ei saa. 3) Arvestades kõiki eeltoodud asjaolusid - nii maakohtu otsuses esitatud põhjendusi kui ka apellatsioonikohtu seisukohti – tuleb asuda seisukohale, et lõplikult on G.B mõistetud süüdi kahes kuriteoepisoodis : HN löömises ja EM näkku löömises, - millised mõlemad on kvalifitseeritavad
prg. 121 järgi (vt.maakohtu otsus p.2.1 viimane lause) ja veel ühes kuriteoepisoodis, mis seisneb kannatanu EM tõukamises, millest kannatanu kukkus peaga vastu asfalti ja suri saadud vigastusest (
prg. 117). Seejuures süüdistuses on käsitletud kõiki kannatanu EM suhtes toimepandud tegusid (käega näkku löömine ja kehasse tõukamine, millest kannatanu kukkus) ühe teona ja kvalifitseeritud ideaalkogumina
prg. 118 p.1 ja 117 lg 1 järgi. Kohtukolleegium leiab, et maakohus ei saanud süüdistuse piiridesse jäädes lahutada EM suhtes toimepandud tegusid kaheks eraldi teoks ja mõista kummagi teo eest ka eraldi karistused. Seega tuleb asuda seisukohale, et vaidlustatud kohtuotsusega on 11 tuvastatud G.B poolt toimepanduna kaks tegu – üks kannatanu HN suhtes (
prg. 121), teine kannatanu EM suhtes (
prg. 121 ja 117). Kuidas toimub sellises olukorras karistuse mõistmine, ka see on juba sisuliselt Riigikohtu poolt ette kirjutatud ja vajab ainult järgimist. Riigikohus on oma määruses nr.3-1-1-18-09 p.-s 9 selgitanud, et Selliselt on Riigikohtu seisukohast aru saanud ka maakohus eelviidatud kriminaalasja uuel arutamisel ja see kohtuotsus on jõustunud. Liitkaristuse moodustamiseks alus puudub. Eeltoodu tähendab sisuliselt seda, et kohtukolleegium tühistab maakohtu otsuse liitkaristuse moodustamise osas ja mõistab kõigi vaidlusta tud kohtuotsusega tuvastatud kuritegude eest temale ühe karistuse, mis on võrdne maakohtu poolt mõistetud liitkaristusega. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS prg. 337 lg 1 p.4; 338 p.2; 342-345, tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse osaliselt ja teeb uue otsuse. Julia Katškovskaja Paavo Randma Ivi Kesküla
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.