Obsah (10)

§ 223§ 66§ 56§ 63§ 57§ 2§ 15§ 18§ 16§ 48

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22. mai 2017, Rakvere kohtumaja Väärteoasja number 4-16-6037 Kohtunik Kristel Vedro Kohtuistungisekretär Raili Raja Vää

§ 223

lg 1 järgi ning mõista karistuseks rahatrahv 60 trahviühiku ulatuses, s.o 240 (kakssada nelikümmend) eurot.

§ 66

lg 1 ja 3 alusel võimaldada P.S tasuda mõistetud rahatrahv kokku summas 520 (viissada kakskümmend) eurot ositi 4 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust igakuiselt vähemalt 130 (ükssada kolmkümmend) eurot. Rahatrahvi osamaksed tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arvelduskontole EE891010220034796011 SEB Pangas, EE932200221023778606 Swedbankis, EE403300333416110002 Danske pangas või EE701700017001577198 Nordea pangas, kohustusliku viitenumbriga

1. Kui rahatrahvi osamaksed ei ole tähtajaks tasutud, pööratakse otsus tasumata osas täitmisele kohtutäituri kaudu täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. P.S menetluskulud jätta tema enda kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada kassatsioon Riigikohtule. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule 7 (seitsme) päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest, välja arvatud V™S § 156 lõikes 1 1 nimetatud juhul. VTMS § 156 lõikes 11 kohaselt kui üks kohtumenetluse pool on VTMS § 156 lõikes 1 nimetatud tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. VTMS § 155 lg 2 kohaselt on kassatsiooni esitamise õigus menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. Asjaolud
2. Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri Rakvere politseijaoskonna patrulltalituse xxxx M M koostas 03.07.2016 menetlusalusele isikule P.S-ile väärteoprotokolli väärteoasjas nr 2590,16,002237, mille kohaselt menetlusalune isik 14.05.2016 kella 06.30 paiku xxxx, istudes juhi kohal töötavas automaatkäigukastiga sõiduautos xxxx, reg.nr xxxx, ei hoidunud kõigest, et vältida kahju tekitamist, samas oli aktiveeritud tagurdamise käik ning piduripedaal jalaga alla surutud. Isik jäi magama, mille tagajärjel vajus jalg piduripedaalilt ära ja xxxx hakkas liikuma. Selle tagajärjel tagurdas otsa pargitud sõiduautole xxxx, reg.nr xxxx. Oma tegevusega põhjustas menetlusalune isik varalise kahjuga lõppenud liiklusõnnetuse, kus varaline kahju on tekitatud M Vile. Juht lahkus sündmuskohalt liiklusõnnetusest teatamise nõudeid rikkudes, kuigi politseile teatamine oli kohustuslik, sest varalise kahju saaja ei olnud teada. Menetlusalune isik rikkus sellega liiklusseaduse (edaspidi LS) § 169 lg 5 ja § 14 lg 2 nõudeid ning väärteod on kvalifitseeritud LS § 236 lg 1 ja § 223 lg 1 järgi.
3. Menetlusalune isik esitas 07.07.2016 vastulause väärteoprotokollile väärteoasjas nr 2590,16,002237, milles palus jätta alles juhtimisõiguse, kuna käib tööl xxxx, kus on ainus autojuht, kes saab sõita elukohast töökohta, mille vahemaal on umbes 50 kilomeetrit. Kahetseb oma tegu.
4. Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri Rakvere politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse menetlusteenistuse xxxx A V koostas 29.07.2016 otsuse väärteoasjas nr 2 2590,16,002237, milles määras

§ 56

lg 1 ja § 63 lg 3 alusel menetlusalusele isikule P.S-ile LS § 236 lg-s 1 sätestatud teo toimepanemise eest karistuseks juhtimisõiguse äravõtmise 4 kuuks ning LS § 223 lg-s 1 sätestatud teo toimepanemise eest karistuseks rahatrahvi 80 trahviühiku ulatuses summas 320 eurot.

1. 16.08.2016 saatis P.S Viru Maakohtule e-kirja, mille kohaselt ei ole ta nõus sellega, et temalt võeti ära juhtimisõigus 4 kuuks ja tehti trahv 320 eurot, kuna leiab, et tegemist on liiga raske karistusega. Viru Maakohus jättis 26.08.2016 määrusega P.S esitatud kaebuse käiguta ja andis tähtaja kaebuses esinevate puudute kõrvaldamiseks.
2. 19.10.2016 esitas menetlusaluse isiku kaitsja vandeadvokaadi abi Silver Reinsaar Viru Maakohtule kaebuse, milles taotleb tühistada Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri Rakvere politseijaoskonna ennetus- ja menetlusteenistuse xxxx A V 29.07.2016 otsuse väärteoasjas nr 2590,16,002237 ning lõpetada väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel seoses väärteo tunnuste puudumisega. Alternatiivselt taotleb kaitsja kvalifitseerida menetlusalusele isikule etteheidetud tegevus

§ 63

lg 1 järgi ideaalkogumina ning mõista LS § 223 lg 1 ja § 236 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest karistuseks rahatrahv. Kaebuses on kaitsja seisukohal, et P.S poolt liiklusõnnetuse põhjustamine ei ole leidnud tõendamist. Kuivõrd liiklusõnnetust ennast keegi pealt ei näinud ning tunnistajate ütlused on vastuolulised, tuleb hinnata, kas asjas esineb tõendeid selle kohta, et just P.S oli isikuks, kes põhjustas sõidukile xxxx tekkinud vigastused. Menetlusalune isik on küll kinnitanud, et läks enda sõidukiga teise sõiduki vastu, kuid liiklusõnnetusega sai tegemist olla vaid juhul, kui on leidnud tõendamist, et just selle kontakti tulemusel tekkisid sõidukil xxxx olnud vigastused. P.S ei saa seda kinnitada, kuna ta ei väljunud sõidukist. Seetõttu ei ole võimalik hilisemalt enam kindlaks teha, kas just P.S tegevuse tulemusel tekkisid sõidukile vigastused. Samas ei ole leidnud ka millegagi tõendamist, et sõidukile tekkinud vigastused põhjustasid kellelegi varalist kahju. Samuti leiab kaitsja, et sündmuskohalt lahkumine oli kaetud enese mittesüüstamise privileegiga. LS § 236 lg 1 koosseisurelevantseks subjektiks ei saa olla isik, kes on ise põhjustanud liiklusõnnetuse, millest teatamata jätmist talle ette heidetakse. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 22 lg 3 sätestab, et kedagi ei tohi sundida tunnistama iseenda või oma lähedase vastu. Tegemist on süütuse presumptsiooni allpõhimõttena käsitletava enese mittesüüstamise privileegiga. Kõnealune privileeg tuleneb ka Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 6 lõikest 1, mille tõlgendamisel on Euroopa Inimõiguste Kohus märkinud, et isikult endalt ei saa riigivõim oodata mis tahes abi süüteo menetlemisel ja tõendamisel (EIK otsuse Jalloh vs Saksamaa p 100). Ka Eesti kohtupraktikas on leidnud, et enese mit tesüüstamise privileegi tõttu ei saa isikut eraldivõetuna karistada enda poolt toime pandud süüteost teatamata jätmise eest. LS § 236 lõike 1 järgi kvalifitseeritav väärtegu on käsitletav nn tegevusetusdeliktina, milles nõutavaks käitumiseks saab pidada politseile liiklusõnnetusest teatamist. Kui C. -M. P.S oleks käitunud väärteoprotokollis nõutaval viisil, siis oleks see viinud tema poolt väärteoprotokolli kohaselt väidetavalt toimepandud väärteo avastamiseni. Sellist tegevust ei saa isikult aga nõuda ei PS § 22 lõikest 3 ega ka EIÕK artikkel 6 lõikest 1 tulenevalt. LS § 236 lg 1 põhiseaduskonformse tõlgendamise tulemusel tuleb asuda seisukohale, et kuidagi põhjendatud ei saa olla isiku karistamine tegevusetuse eest olukorras, kus nõutava käitumise elluviimisel oleks suure tõenäosusega tuvastatud tema enda poolt varasemalt toime pandud süütegu. 3 Kaitsja leidis ka, et kui pidada C.-M. P.S süüditunnistamist LS § 236 lg 1 järgi põhjendatuks, ei saa pidada põhjendatuks talle kõnealuse väärteo eest määratud karistust. Õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist. Käesoleval juhul on tegemist olukorraga, kus ideaalkogumi moodustas tegevus, mis loomuliku elukäsitluse järgi on vaadeldav ühtse käitumisena. Ka kohtuväline menetleja on väärteoprotokollis esitanud need ühes lõigus. Kogu sündmus algas hetkel, mil – väärteoprotokolli kohaselt – menetlusalune isik istus juhikohal ja lõppes sündmuskohalt lahkumisega. Objektiivselt, loomuliku elukäsitluse järgi on ajalis-ruumilise seose tõttu tegemist ühe sündmusega, ühtse kokkukuuluva käitumisega. Seetõttu tuleb käsitleda neid tegusid LS § 223 lg 1 ja § 236 lg 1 ideaalkonkurentsina. Kohtuväline menetleja ei ole seda küsimust vähimalgi määral käsitlenud. Kaitsja palub nimetatud osas kohtuvälise menetleja otsuse tühistada ning mõista menetlusalusele isikule karistus

§ 63lg 1 kohaselt ideaalkogumis.

Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-26-10 leidnud, et üldjuhul tuleks vältida töökoha kaotust väärteokaristuse tulemusena. Kuigi see ei saa olla juhtimisõiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks, tuleb siiski sellistel juhtumitel juhtimisõiguse äravõtmist väga hoolikalt põhjendada. P.S on talle etteheidetud väärtegu algusest peale tunnistanud, vaatamata sellele, et ta pole ise saanud tõendite pinnalt veenduda isegi selles, et just tema tegevuse tulemusel tekkis M. Vile mingisugune varaline kahju. Seetõttu esineb kahtlemata menetlusaluse isiku tegevuses süü tunnistamine ja kahetsemine kui

§ 57lg 1 p-s 3 sätestatud karistust kergendav asjaolu.

Samuti on menetlusalune isik selgitanud, et ta lahkus sündmuskohalt, sest oli šokis. Sisuliselt viitas menetlusalune isik afektiseisundile. Kuigi afektiseisund ei ole karistamist välistav ega ka

§ 57

lõikes 1 sätestatud nn kataloogisisene karistust kergendav asjaolu, tuleks seda võtta arvesse

§ 57lg 2 alusel.

Menetlusalune isik oli juhtunust šokis, mistõttu on tema süü suurus juba olemuselt mõnevõrra väiksem. Võrdsed ei ole kaks sündmuskohalt lahkunud isikut, kellest üks otsustab lahkumise kasuks pikalt kaalutletud arutelu tulemusel, ning teine, kes teeb seda afektiseisundis, šokist tulenevalt. Tihti juhtub, et inimesed ei mõtle pingelistes olukordades kuigivõrd ratsionaalselt. Ei saa jätta tähelepanuta ka seda, et P.S ilmus kohe pärast vastava teate saamist vabatahtlikult koos tunnistaja S Kiga politseisse.

1. 29.11.2016 esitas kohtuväline menetleja kohtule vastuskirja kaebusele, milles leiab, et liiklusõnnetuse põhjustamine ning LS § 169 lg 5 nõuete rikkumine menetlusaluse isiku poolt on tõendatud tunnistajate ütlustega kui ka menetlusaluse isiku enda ütlustega ning muude väärteoasjas kogutud materjalidega. Samuti asub kohtuväline menetleja seisukohale, et antud väärteod on kvalifitseeritud õigesti ja karistatav liiklusseaduse alusel. Olukorras, kus menetlusalune isik oli teadlik liiklusõnnetuse toimumisest, pidi olema ka teadlik juhi kohustusest peale liiklusõnnetust ehk antud olukorras kohustusest teavitada juhtunust politseid, kuna varalise kahju saaja ei olnud teada. Juhtunust teavitamise asemel aga menetlusalune isik lahkus sündmuskohalt, jättes seega Liiklusseaduse § 169 lg 5 nõuded täitmata. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et olukorras, kus menetlusalune isik põhjustab oma tegevusega liiklusõnnetuse, olles sellest teadlik, kuid enne sündmuskohalt lahkumist jätab juhtunust teavitamata, tuleb seda käsitleda tahtlikult toimepandud õigusrikkumisena ning eelnevalt toimepandud süülise teo varjamisena, millel puudub õigustus. Karistusregistri andmetel on menetlusalusel isikul üks kehtiv karistus liiklusalase rikkumise eest. Kohtuväline menetleja arvestas karistuse määramisel isiku poolt avaldatud kahetsust, aga ka asjaolu, et liiklusõnnetuse põhjustamine on ühiskonnaohtlik tegu, millega seatakse ohtu kaasinimeste elu, tervis ja vara. Karistuse määramisel arvestatakse ka asjaolu, et LS § 236 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärteo pani menetlusalune isik toime tahtlikult. Asjaolu, et menetlusalusel isikul on vaja 4 mootorsõiduki juhtimise õigust, peaks menetlusalusel isikul iga päev liikluses osaledes meeles olema ning sundima teda hoiduma liiklusreeglite rikkumisest. Seoses eeltooduga jättis kohtuväline menetleja vastulauses esitatud põhjendused juhtimisõiguse osas arvestamata ning leidis, et menetlusaluse isiku suhtes tuleb LS § 236 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemise eest kohaldada põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmist ning leiab, et menetlusaluse isiku poolt toodud põhjendus sõiduki kasutamise vajaduse kohta ei vähenda menetlusalusele isikule inkrimineeritud rikkumise ulatust. Arvestades avaldatud kahetsust, määrati karistus alla sanktsiooni keskmist määra. Tuginedes eeltoodule palub kohtuväline menetleja jätta otsus väärteoasjas nr 2590,16,002237 muutmata ja P.S kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused
2. VTMS § 123 lg 2 kohaselt maakohus arutab väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. 8.

§ 2

lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi.

1. VTMS § 2 kohaselt kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. KrMS § 61 lg 1 ja 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt, kusjuures ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu.
2. Väärteoprotokolli ja –otsuse kohaselt rikkus P.S LS § 14 lg-t 2, mille kohaselt peab iga liikleja, liikluse korraldaja ja muu isik järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekitamist. Väärtegu kvalifitseeriti LS § 223 lg 1 järgi, mille kohaselt mootorsõiduki-, maastikusõidukivõi trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustus, karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Kohus leiab, et P.S poolt LS § 223 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo objektiivse koosseisu täitmine 14.05.2016 kella 06.30 paiku xxxx on tõendatud sündmuskoha vaatlusprotokolliga, menetlusaluse isiku ütlustega, tunnistajate M M ja S K ütlustega ning IF P&C Insurance AS ja P.S vahel sõlmitud regressnõude vabatahtliku tasumise lepinguga nr 73-
3. kohus ei nõustu kaitsja väitega, et tunnistajate ütlused on vastuolulised, kuna tunnistajad M M ja S K andsid ütlusi erinevate asjaolude kohta. Sündmuskoha vaatlusprotokollis on kirjeldatud avariipaiga olustikku ja fikseeritud kõik mõõdud ning sellest nähtub, et sõiduauto xxxx, reg.nr xxxx, tagurdas otsa xxxx maja ees parkinud sõiduautole xxxx, reg.nr xxxx ning xxxx tagumisel põrkeraual on mõrad ja sõiduauto xxxx tagumise põrkeraua parempoolsel nurgal on värvikahjustused ja mõlgid. Tunnistaja M M ütlustest nähtub, et olles patrullis, sai ta juhtimiskeskuselt väljakutse xxxx alevikku liiklusõnnetusele ning kohale jõudes fikseeris ta olukorra, sealhulgas toimunud sündmuse ja tekkinud kahjud sündmuskoha vaatlusprotokolliga. Tunnistaja S K oma ütlustes kinnitab, et kutsus endale kuuluva sõiduauto xxxx rooli 13.05.2016 õhtul P.S , kellega koos ringi sõideti ning auto jäi ööseks menetlusaluse isiku valdusesse. Teiste tõenditega haakuvad ka menetlusaluse isiku enda ütlused, mille kohaselt, olles terve öö autoroolis olnud ning S K mingil hetkel korraks koju viinud, jäi ta teda autos oodates magama. Kuna auto käis ja käik jäi automaatkastil sisse, siis libises jalg piduri pealt ära ja auto veeres vastu kõrval maja juures seisvat sõiduautot xxxx. 5 Saades aru, et oli liiklusõnnetuse põhjustanud, sõitis ta suurest ehmatusest sündmuskohalt ära. Päeval ärgates läks koos auto omanikuga vabatahtlikult politseisse ning nüüdseks on sõlminud IF kindlustusega maksegraafiku kannatanu autole tekitatud kahju hüvitamiseks. Kahju tekkimine kannatanu varale on tõendatud lisaks sündmuskoha vaatlusprotokollile ka menetlusaluse isiku enda ütluste ning tema ja IF P&C Insurance AS vahel sõlmitud regressnõude vabatahtliku tasumise lepinguga nr 73-16, milles on märgitud, et 14.05.2016 kella 06.20 ajal xxxx alevikus tekkinud liiklusõnnetuses oli P.S liikluskahju tekitajaks pooleks. Nimetatud lepingu sõlmimisega on menetlusalune isik oma süüd liiklusõnnetuse põhjustamises ja varalise kahju tekitamises omaks võtnud. Seega on tõendamist leidnud, et P.S pani toime LS § 223 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärteo.
4. Samuti rikkus P.S väärteoprotokolli ja –otsuse kohaselt LS § 169 lg-t 5, mille kohaselt lahkarvamuse korral, kui varalise kahju saaja ei ole teada, varalise kahju tekitajat ei ole sündmuskohal või varaline kahju tekkis loomale otsasõidu või selle vältimise tagajärjel, tuleb liiklusõnnetusest kohe teatada politseile ja tegutseda vastavalt politsei korraldusele. Väärtegu kvalifitseeriti LS § 236 lg 1 järgi, mille kohaselt liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhi poolt liiklusõnnetusest politseile teatamise nõuete rikkumise eest, kui teatamine oli kohustuslik, karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Kohus leiab, et P.S poolt LS § 236 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo objektiivse koosseisu täitmine 14.05.2016 kella 06.30 paiku xxxx on samuti tõendatud sündmuskoha vaatlusprotokolliga, menetlusaluse isiku ütlustega, tunnistajate M M ja S K ütlustega. Tunnistaja M M ütlustest nähtub, et sündmuskohal viibis vaid kannatada saanud auto omanik, kuid liiklusõnnetuse põhjustada oli politsei saabumise ajaks lahkunud. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub samuti, et sõiduauto xxxx tagurdas otsa sõiduautole xxxx ning lahkus sündmuskohalt, kuna xxxx ülevaatus toimus 14.05.2016 kella 13.15 ajal Kreutzwaldi 5a maja juures, kus fikseeriti xxxx kahjud. Nimetatud tõenditega haakub ka tunnistaja S K ütlused, mille kohaselt kirjutas temale sotsiaalvõrgustiku kaudu naaber, kes teatas, et tema auto on öösel osalenud liiklusõnnetuses. Seepeale läksid S K ja P.S vabatahtlikult politseisse. Menetlusalune isik kinnitab enda antud ütlustes, et sai õnnetuse hetkel aru, et põhjustas liiklusõnnetuse ning ehmatusest sõitis ära kellelegi teatamata. Seega on tõendamist leidnud, et P.S pani toime LS § 236 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärteo.
5. Väärtegude õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. 13.

§ 15lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu.

Kohus leiab, et P.S pani LS § 223 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toime ettevaatamatusest.

§ 18

lg 2 kohaselt paneb isik teo toime kergemeelsusest, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist, kuid tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu loodab seda vältida. P.S pidi teadma, et töötava mootoriga ja sisse jäetud käiguga auto võib liikuma hakata, kui pidur lahti lasta, kuid jäi magama ja põhjustas varalise kahjuga liiklusõnnetuse.

§ 16

lg 3 kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ja tahab või vähemalt möönab seda. Kohus leiab, et P.S pani LS § 236 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo 6 toime otsuse tahtlusega, kuna ta pidi aru saama, et on põhjustanud liiklusõnnetuse, mille tagajärjel tekkisid võõrale autole kahjustused, lahkus teadlikult sündmuskohalt, ilma sellest politseile teatamata. Kohus leiab, et P.S süüdistuses LS § 223 lg 1 ja § 236 lg 1 järgi on täidetud ka esitatud kvalifikatsioonide subjektiivne koosseis.

1. Kaebuses on P.S taotlenud väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel, kuna menetlusaluse isiku poolt liiklusõnnetuse põhjustamine ei ole leidnud tõendamist ning sündmuskohalt lahkumine oli kaetud enese mittesüüstamise privileegiga, mistõttu puuduvad tegudes väärteo tunnused. Kohus leiab, et eelpool toodud tõenditega on tõendatud P.S poolt LS § 223 lg-s 1 ja § 236 lg-s 1 sätestatud väärtegude toimepanemine, lisaks on isik ise tunnistanud tegude toimepanemist ning võtnud regressnõude osamaksete tasumisega (tasub alates 13.09.2016, viimane osamakse 30.06.2017) omaks varalise kahju tekitamise M. V sõiduautole. Kohus ei nõustu kaitsja seisukohaga selles, et liiklusõnnetuse põhjustamisel sündmuskohalt lahkumist saab õigustada enese mittesüüstamise privileegiga. Nimelt saab enese mittesüüstamise privileegi sisustada näiteks KrMS § 34 lg 1 p-s 1 sätestatud kahtlustatava ja süüdistatava õigusega keelduda ütluste, sealhulgas end süüstavate ütluste andmisest. Nimetatud õigus on seadusega isikule antud võimalus valida sobiv kaitsetaktika, kas aktiivne ja anda ütlusi või passiivne ja keelduda ütluste andmisest, kuna keegi ei pea kaasa aitama enda süü tõendamisele. Liiklusseaduse § 169 lg-st 5 tuleneb kohustus liiklusõnnetuse osapoolel teatada politseile liiklusõnnetusest, kui on tekkinud varaline kahju, kuid varalise kahju isik ei ole teada. Kaitsja märgitud enese mittesüüstamise privileeg kohalduks juhul, kui menetlusalune isik, kes oli liiklusõnnetuse pooleks, oleks nõuetekohaselt teatanud politseile liiklusõnnetuse toimumisest ning seejärel keeldunud ütluste andmisest toimunud õnnetuse kohta. Käesoleval juhul nimetatud olukorda ei esine, mistõttu ei kuulu väärteoasi VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel väärteo tunnuste puudumise tõttu lõpetamisele.
2. Kohus on seisukohal, et antud juhul ei esine VTMS §-s 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid. Samuti ei kuulu väärteomenetlus VTMS § 30 alusel lõpetamisele. Karistus
3. Kohtuväline menetleja karistas P.S

§ 63

lg 3 alusel LS § 223 lg-s 1 sätestatud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 80 trahviühiku ulatuses summas 320 eurot ning LS § 236 lg-s 1 sätestatud väärteo toimepanemise eest juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks. 17.

§ 2

lg 2 sätestab, et karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Tõendamist leidis, et LS § 223 lg-s 1 ja § 236 lg-s 1 sätestatud väärteod on süüliselt ja õigusvastaselt toime pannud menetlusalune isik. 18. Kohus ei nõustu kaebuses esitatud seisukohaga, et menetlusaluse isiku toimepandud tegusid tuleks vaadelda ideaalkogumina ja määrata talle LS § 223 lg-s 1 ja § 236 lg-s 1 sätestatud väärtegude toimepanemise eest karistus

§ 63lg 1 sätteid kohaldades.

Menetlusalust isikut süüdistatakse liiklusnõuete rikkumise tagajärjel teisele isikule varalise kahju tekitamises ja liiklusõnnetusest politseile teatamata jätmises, kuna teatamine oli kohustuslik. Tegemist on reaalkogumiga

§ 63

lg 3 järgi.

§ 63

lg 1 sätestab, et kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis määratakse või mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse (ideaalkogum).

§ 63

lg 3 sätestab, et kui isik on toime pannud mitu tegu, mis vastavad mitmele eri väärteokoosseisule, siis määratakse või mõistetakse karistus iga väärteo eest eraldi (reaalkogum). Kohus selgitab, et ideaalkogumiga on tegemist siis, kui isik paneb küll faktiliselt toime ühe teo, kuid täidab sellega 7 mitu süüteokoosseisu. Reaalkogumi puhul paneb isik toime mitu eri tegu, mis vastavad mitmele erinevale süüteokoosseisule. Käesolevas väärteoasjas on P.S pannud toime kaks väärtegu, mis vastavad kahele erinevale koosseisule. Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-6-16 märkinud, et ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalisruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokku kuuluva teona. Kohus ei leia, et praeguses väärteoasjas oleks liiklusnõuete rikkumise tõttu teisele isikule varalise kahju põhjustamine ja, olles kohustatud politseile liiklusõnnetusest teatama, liiklusõnnetusest teatamata jätmine kantud ühisest tahtlusest, kuivõrd liiklusnõudeid rikkus isik ettevaatamatusest, kuid õnnetusest teatamata jätmisel tahtlikult. Teod võivad olla küll ajalis-ruumilise lähedusega seotud, kuid ei ole vaadeldavad kokku kuuluvate tegudena. 19. LS § 223 lg 1 kohaselt mootorsõiduki-, maastikusõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustus, karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. LS § 236 lg 1 kohaselt liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhi poolt liiklusõnnetusest politseile teatamise nõuete rikkumise eest, kui teatamine oli kohustuslik, karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. 20.

§ 48

kohaselt võib kohus väärteo eest mõista aresti kuni kolmkümmend päeva.

§ 56

lg 1 sätestab, et karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Menetlusaluse isiku karistust kergendavaks asjaoluks on

§ 57

lg 1 p 3 kohaselt tegude tunnistamine ja kahetsus, raskendavad asjaolud puuduvad.

1. Kohus nõustub kaebuse esitajaga selles, et mõistetud karistused ei ole proportsionaalsed toimepandud tegudega. Õiguskorra kaitsmise huvides tuleb isikule määrata karistus, mis peab andma hinnangu normikehtivusse ja avaldama õiglase karistuse mõju ühiskonnas. Kuna menetlusalune isik on kohtuvälise menetluse algusest peale tunnistanud teo toimepanemist, tegude tagajärg ei olnud raske, s.t tekitatud varaline kahju ei olnud suur, esineb karistust kergendav asjaolu süü tunnistamise ja kahetsuse näol ning raskendavad asjaolud puuduvad, tuleks isikule mõista karistus sanktsioonide keskmisest tunduvalt madalamas, miinimumilähedases määras. Juhtimisõiguse äravõtmine 4 kuuks on olemuselt raskem karistusliik kui rahatrahv, mistõttu puudub praegusel juhul alus raskema karistuse kohaldamiseks. Kuigi menetlusalusel isikul oli süüteo toimepanemise ajal 2 kehtivat väärteokaristust, millest üks oli liiklusalane süütegu, kuid ei olnud samalaadne väärtegu, millest nähtuks isiku sarnase käitumise mustrit. Lisaks olid määratud rahatrahvid väärteo toimepanemise ajaks tasutud ning käesolevaks ajaks on kustunud.
2. Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et P.S kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri Rakvere politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse menetlusteenistuse xxxx A V 29.07.2016 otsusele väärteoasjas nr 2590,16,002237 kuulub rahuldamisele osaliselt ning kohtuvälise menetleja lahend karistuse mõistmise osas tühistamisele. Tühistatud osas tuleb teha uus lahend ja mõista P.S-ile

§ 63

lg 3 alusel LS § 223 lg-s 1 sätestatud väärteo 8 toimepanemise eest karistuseks rahatrahv 60 trahviühikut summas 240 eurot ning LS § 236 lgs 1 sätestatud väärteo toimepanemise eest rahatrahv 70 trahviühikut summas 280 eurot. 23.

§ 66

lg 2 ja 3 sätestavad, et kohus või väärtegu menetlev kohtuväline menetleja võib mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi. Ositi tasutava või ärakantava karistuse täitmise tähtaeg ei tohi ületada ühte aastat. Vältimaks rahatrahvi tasumise võimalikke raskusi, määrab kohus

§ 66

lg 2 ja 3 alusel, et P.S on õigus tasuda rahatrahv kogusummas 520 eurot osade kaupa 4 kuu jooksul vähemalt 130 eurot igakuiselt alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust. Menetluskulud

1. VTMS § 23 sätestab, et väärteomenetluse lõpetamise korral § 29 lõike 1 punktides 1-3 ja 5-6 sätestatud alustel hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. Kuivõrd käesolevas asjas ei kuulu väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p-de 1-3 ega 5-6 alusel lõpetamisele, jäävad menetluskulud menetlusaluse isiku enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Kristel Vedro kohtunik Riigikohtu 08.11.2017 kohtuotsuse RESOLUTSIOON:
2. Tühistada Viru Maakohtu
3. mai
4. a otsus osas, millega P.S tunnistati süüdi

§ 223lg 1 järgi.

1. Tunnistada P.S süüdi LS § 223 lg 1 järgi.
2. Muus osas, sh menetlusalusele isikule karistuste mõistmises, jätta maakohtu otsus muutmata.
3. Kassatsioon rahuldada osaliselt.
4. Mõista Eesti Vabariigilt P.S kasuks välja 162 (ükssada kuuskümmend kaks) eurot, sealhulgas käibemaks 27 (kakskümmend seitse) eurot, valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud tasu katteks. 22.05.2017 kohtuotsus 4-16-6037 jõustus osaliselt
5. novembril
6. a Riigikohtu kohtuotsusega. (allkirjastatud digitaalselt) Lea Herne referent 9