Obsah (4)

§ 203§ 218§ 63§ 56

4-17-2301 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 20. september 2017 Tallinn, Liivalaia kohtumaja Väärteoasja number 4-17-2301 (2315,17,001204) Kohtunik Külli

) § 63 lg 3 kohaldades ühistranspordiseaduse (ÜTS) § 85 lg 3 järgi rahatrahviga 200 eurot. Otsuse kohaselt sõitis N.F 12.02.2017 Tallinnas Suur-Karja 18 taksopeatusest Rae valda Järvekülla Vana-Veski tee 22 aadressile, jättes maksmata taksosõidu eest. Sellega tekitas ta vastavalt taksomeetri näidule M. Vassapõllule varalist kahju summas 14.60 eurot. Sellega rikkus ta ÜTS § 65 lg 4 nõudeid ja pani toime väärteo (ÜTS) § 85 lg 3 tunnustel. Samuti lõi N.F 12.02.2017 kella 02.50 ajal tahtlikult taksoplafooniga vastu sõidukit Toyota Corolla registrimärgiga nr xxxx, tekitades juhipoolsele uksele raami peale vigastusi, pannes sellega toime varavastase süüteo väheväärtusliku asja vastu. Lõhkumisega ei põhjustatud olulist kahju. Sellega rikkus N.F

§ 203

lg 1 nõudeid ja pani toime väärteo

§ 218lg 1 tunnustel.

Poolte seisukohad N.F taotleb kohtule esitatud kaebuses otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist. Kaebaja väitel tekkis tal taksojuhiga vaidlus taksoarve suuruse pärast ning kui ta soovis taksomeetri näitu pildistada, haaras taksojuht tema telefoni enda kätte, kviitungit talle ei esitanud. Kaebaja lahkus sündmuskohalt, kuivõrd vaidlus ei olnud konstruktiivne. Taksoplafooni tema ei lõhkunud ning selle kohta kogutud tõendid ei ole usutavad. Fotodelt nähtuvalt ei paikne taksoplafooni tükid Vana-Veski 22 maja ees sõiduteel. Sõiduki ukseraami muljumise vigastus on sügav ja teravajooneline ja sellise iseloomuga vigastusi poleks ta saanud tekitada paljaste kätega. Ka plastikust taksoplafooniga pole võimalik selliseid vigastusi sõidukile tekitada. Varalise kahju suurus sõidukile tekitatud vigastuste näol on täpsustamata. Kaebaja pöördus seoses telefoni äravõtmisega 13.02.2017 taksofirmasse ning sai teada, et tema telefon on saadetud koos avaldusega politseisse. Kohtuistungil jäi N.F oma kaebuse juurde, palus otsus tühistada ja väärteomenetlus lõpetada. Leidis, et kui ta oleks taksojuhilt oma telefoni kätte saanud, oleks ta ka arve tasunud. Ta tegutses eesmärgiga oma vara tagasi saada ja tal puudus igasugune tahtlus mingit kahju tekitada. Kaebaja väite kohaselt nõudis taksojuht temalt sularahas arve maksmist, kuid sularaha kaebajal ei olnud ning kuna taksojuht oli tema isikliku telefoni ära võtnud ja pannud toime varavastase süüteo, siis kaardimaksest ei saanud enam juttugi olla. Kaebaja lahkus sõidu eest maksmata. Kohtuväline menetleja palus oma kirjalikus vastuses N.F-i kaebus jätta rahuldamata. Taksojuhi ütlustest nähtub selgelt, et kaebaja lahkus taksost koheselt sihtkohta saabudes, arvet tasumata ning tunnistajal õnnestus menetlusaluse isikuga vestelda alles pärast seda, kui viimane oli Vana-Veski 22 asuvast majast välja lükatud. N.F lahkus sündmuskohalt ja jättis tasumata taksoarve 14, 60 eurot ning pani sellega toime väärteo ÜTS § 85 lg 3 tunnustel. Võõra vara tahtlik rikkumine või hävitamine on kvalifitseeritav

§ 218

lg 1 järgi, kui tekitatud kahju ei ületa olulise kahju piire, milleks käesoleval ajal on 4000 eurot. Taksoplafooni lõhkumisega tekitatud varaline kahju ei ületanud olulise kahju piire. Väärteomenetluse raames ei toimu tsiviilhagi esitamist ega arutamist, kuna kahju hüvitamine otsustatakse väljaspool väärteomenetlust, tsiviilseadustes sätestatud alustel ja korras. 3 Kohtuistungil leidis menetleja esindaja, et N.F on õigesti karistatud ÜTS § 85 lg 3 järgi. Tema süü taksoarve maksmata jätmises on tõendamist leidnud ja tema tegu on õigesti kvalifitseeritud. Tunnistaja xxxx ütlustes ei ole alust kahelda, sest teda on hoiatatud valeütluste andmise eest.

§ 218

lg 1 järgi ei ole kaebajale karistust määratud, kuigi otsuses on kirjeldatud kahte väärtegu ja on tehtud viide

§ 63lg-le 3.

Seega on N.F karistatud vaid ühe otsuses kirjeldatud teo eest ja kuna karistus on selle eest määratud maksimummääras, tuleks trahvisummat vähendada. Tuvastatud asjaolud ja kohtu järeldused. 1. Otsuses kirjeldatu kohaselt on N.F ööl vastu 12.02.2017 toime pannud kaks väärtegu: 1) taksosõidu eest tasu maksmisest keeldumise, s.o ÜTS § 85 lg 3 ja 2) taksoplafooniga vastu taksot löömine ja juhipoolsele ukseraamile vigastuste tekitamine, s.o vähemohtlik varavastane süütegu

§ 218lg 1 tunnustel.

Menetleja on märkinud, et kohaldab

§ 63

lg 3 sätteid, kuid määranud N.F-ile karistuse vaid ühe väärteo eest, ÜTS § 85 lg 3 järgi rahatrahvi 50 trahviühikut (200 eurot). 2.

§ 63

reguleerib põhikaristuse kohaldamist mitme süüteo eest.

§ 63

lg 3 sätestab, et kui isik on toime pannud mitu tegu, mis vastavad mitmele eri väärteokoosseisule, siis määratakse või mõistetakse karistus iga väärteo eest eraldi. Kuna N.F-ile on määratud karistus vaid ühe väärteo eest (ÜTS § 85 lg 3 järgi), siis ei saa kohus kaebemenetluses enam arutleda selle üle, kas on toime pandud ka väärtegu

§ 218

lg 1 tunnustel, sest kaebemenetluses ei saa menetlusaluse isiku olukorda raskendada. Isegi juhul kui kohus tuvastaks taksoplafooni lõhkumise, löökidest tekitatud vigastused ukseraamil, ei ole kohtul õigust selle teo eest isikut karistada, sest menetleja seda teinud ei ole. Seetõttu jätab kohus kõrvale kaebaja väited selle kohta kas ja millised oli sõidukile tekitatud vigastused, millega need olid põhjustatud, kas need on tõendatud või milline oli varaline kahju suurus.

1. N.F on karistatud ÜTS § 85 lg 3 järgi taksosõidu eest tasu maksmisest keeldumise eest rahatrahviga 50 trahviühikut, s.o sanktsiooni maksimummääras.
2. Kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud taksojuht xxxx ütlustest nähtub, et ööl vastu 12.02.17 tulid Suur-Karja 18 juures tema juurde 3 meest, küsisid kas takso on vaba, kas kaardiga saab maksta. Üks nendest meestest oli N.F, kelle tema tuttavad/sõbrad aitasid autosse ja palusid viia Rae valda Vana Veski tee
3. N.F ise oli ebaadekvaatses olekus, kas joobes või mingi aine mõju all. Kohale jõudes klient (N.F) palus oodata, et tuleb inimene, kes taksoarve ära maksab. Taksojuht taksomeetrit kinni ei pannud, et kuni tuleb isik, kes arve tasub. Seejärel N.F väljus taksost, läks eramaja juurde ja koputas uksele, käis ümber maja, koputas akendele. Keegi tuli uksele, kuid N.F tõugati välja. Seejärel väljus autost ka taksojuht ja küsis, kas klient plaanib arvet tasuda, millised on võimalused arve tasumiseks, kuid selle peale N.F vaid muigas. Seejärel proovis N.F kellelegi helistada, valis mingit numbrit. Ta tegi kliendile (N.F-ile) ettepaneku mingi asi panti jätta, mille saaks kätte dispetšerilt pärast arve tasumist või kohale kutsuda politsei. Isiku tuvastamiseks võttis ta N.F-i telefoni ja läks sellega autosse. Ta ei jõudnud veel kuhugi helistada, kui N.F tuli vihasena tema poole ja peksis käega vastu juhipoolset klaasi. Kui ta proovis tagurdada, siis tõmbas N.F auto katuselt plafooni maha, juhtmetest kinni hoides lõi sellega vastu autokatuse serva. Sellepeale vajutas taksojuht paanikanuppu, mis on ühendatud dispetšerkeskusega ja helistas ka politseisse. N.F lahkus sündmuskohalt ja kadus majade vahele. Maksmata arve oli 14.60 eurot.
4. Kohtul ei ole alust tunnistaja sellistes ütlustes kahelda, sest teda on hoiatatud teadvalt valeütluste andmise eest. Tema ütlused on ka eluliselt usutavad, haakuvad tema kohtueelses menetluses antud 4 ütlustega (lk 15-16) ja on kooskõlas teiste asja materjalidega. Klient, kes väljub taksost ja otsib Vana-Veski 22 majast inimest, kes arvet tuleks maksma, ei näidanud ju vähematki soovi arvet tasuda kaardiga. Samuti ei olnud tal sularaha ning kui teda maja uksest sisse ei lastud ja keegi tema eest arvet maksma ei tulnud, ei suvatsenud ta taksojuhile ka selgitada, kas ja kuidas ta kavatseb arve tasuda. Telefoni võttis taksojuht enda kätte kliendiga väljas vesteldes selleks, et isikut kindlaks teha, politseile helistada ja et klient enne politsei tulekut sündmuskohalt ei lahkuks. Kliendi agressiivset käitumist, plafooni lõhkumist kinnitavad mitte ainult tunnistaja ütlused, vaid ka vaatlusprotokoll (lk 2), mille on koostanud sündmuskohale kutsutud politsei. Materjalidele on lisatud ka arve taksoteenuse kasutamise eest (lk 15). See kinnitab, et taksos oli olemas kaardimakse võimalus. N.F, saades aru, et välja kutsutakse politsei, lahkus aga ise sündmuskohalt ja see kinnitab asjaolu, et sõidu eest on ta keeldunud tasumast. Taksojuhil puudus igasugune soov kliendi telefoni omastada (nagu väidab kaebaja), sest samal öösel on ta selle telefoni sündmuskohale saabunud politseile koheselt üle andnud. Kui N.F keeldus arvet tasumast põhjusel, et taksojuht selle enda kätte võttis, siis olnuks tema enda huvides ära oodata politsei, mitte aga sündmuskohalt minema kõndida.
5. N.F keeldus kohtuistungil vastamast kohtu küsimusele, kas ta oli sellel öösel joobeseisundis või kaine. Tema ebaadekvaatne käitumine sündmuskohal näitab kohtu arvates pigem seda, et ta oli joobes, ei mäleta kõiki toimunu asjaolusid ja seetõttu on tema hilisemad ütlused soovi kohta maksta sõidu eest kaardiga ja väidetavad vaidlused arve suuruse osas, antud soovist vabaneda vastutusest toimepandud teo eest. Neid ütlusi ei saa lugeda usaldusväärseiks. Tema ütlused on paljasõnalised ja ka eluliselt mitteusutavad. Taksojuhil pole mingit põhjust nõuda arve tasumist sularahas, kui klient on nõus seda tasuma kaardiga. Arusaamatuks jäid kohtu jaoks kaebaja väited ka selle kohta, et taksojuht sõidutas ta vale maja juurde. Samas ei eitanud ta seda, et taksost väljudes koputas ta selle maja uksele ja akendele nagu seda kirjeldas tunnistaja. Mis puudutab kaebaja väidet selle kohta, et taksojuht talle arvet/kviitungit ei esitanud, siis tulenes see sellest, et ta lahkus taksost raha toomiseks või isiku kutsumiseks, kes arve tasuks ja taksomeeter näitas edasi seisuaega, sest teenuse osutamine ei olnud sellega lõppenud. Tunnistaja selgituse kohaselt paneb ta taksomeetri kinni siis, kui klient ilmutab soovi arve eest tasuda. Alles siis, kui kohale tulnuks isik, kes arve eest on nõus tasuma, oli põhjust taksomeeter kinni keerata ja lugeda teenuse osutamine lõppenuks.
6. ÜTS § 65 lg 4 sätestab, et taksoveol tasub sõitja hinnakirja alusel kujuneva taksomeetri näidu järgi. Kui sõidukijuht rikub käesoleva §-i lg 1 või 2 sätestatut, on sõitjal õigus tasumisest keelduda. Kaebaja ei ole viidanud ühelegi seadusest tulenenud sättele, mis andnuks talle kui sõitjale õiguse tasumisest keelduda. Sellist taksojuhipoolset rikkumist ei ole tuvastanud ka kohus. Joobes N.F on 12.02.2017 öösel keeldunud taksosõidu eest maksmisest ning tema käitumine on õigesti kvalifitseeritud ÜTS § 85 lg 3 järgi. Õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. Selle teo on ta toime pannud tahtlikult, sest keskmiselt mõistliku inimesena pidi ta ka joobes olles aru saama, et kasutatud teenuse eest tuleb maksta.
7. Kohus ei ole tuvastanud olulisi menetlusnormide rikkumisi, mis toonuks kaasa otsuse tühistamise. Kaebajale on ka kohtueelses menetluses selgitatud tema õigusi väärteomenetluses ning ta on seda kinnitanud oma allkirjaga (lk 7). Mobiiltelefoni väidetava omastamise faktis on kohtuväline menetleja jätnud väärteomenetluse alustamata ning kohus on nõustunud kohtuvälise menetleja seisukohaga (väärteokaebus nr 417-3290). Kohtuväline menetleja on hinnanud kõiki tõendeid kogumis ning asjaolu, et ta on kaebaja väiteid pidanud paljasõnaliseks, ei tähenda seda, et menetleja oleks erapoolik. 5
8. Kaebajale määratud karistuse hindamisel lähtub kohus

§ 56sätetest, mille kohaselt on karistamise aluseks isiku süü.

Arvestada tuleb kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest ning lähtuda tuleb ka õiguskorra kaitsmise huvidest. Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks sanktsiooni keskmine määr, tuvastada süü suurus, kergendavad ja raskendavad asjaolud ning lähtuda karistuse eri- ja üldprevetiivsestest eesmärkidest. N.F-i teos puuduvad asjaolud, mis tema süüd oluliselt suurendaksid, puuduvad ka karistust kergendavad või raskendavad asjaolud ning kohtu arvates tulnuks talle rahatrahv ÜTS § 85 lg 3 järgi määra sanktsiooni keskmises määras, s.o. 25 päevamäära. Selline karistus on piisav, et mõjutada teda edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest ning see on kooskõlas ka õiguskorra kaitsmise huvidega. Seetõttu tühistab kohus kaevata otsuse N.F-ile ÜTS § 85 lg 3 järgi mõistetud rahatrahvi osas, mis oli 50 päevamäära ja teeb selles osas uue otsuse karistada teda rahatrahviga 25 päevamäära, mis on 100 eurot. Menetlusnormid, millest kohus juhindub otsuse tegemisel, on VTMS § 132 p 2, 133, 134. Külli Iisop Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/