lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu.
lg 4 järgi isik paneb teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda.
lg 1 järgi on ettevaatamatus kergemeelsus ja hooletus.
lg 2 järgi isik paneb teo toime kergemeelsusest, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist, kuid tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu loodab seda vältida. LS § 33 lg 2 p 8 järgi on juht kohustatud enne manöövri alustamist veenduma, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid. Tunnistaja S. L. ütluste järgi liikus ta enne ohuolukorra tekkimist kiirusega umbes 50 km/h või vähem. E.K, sõites kaherealise sõidusuunaga tänaval teises sõidureas ja asudes sealt paremat pööret tegema kõrvalteele sõitmiseks, pidas võimalikuks, et ta takistab ja ohustab selle tegevusega esimeses sõidureas liikuvat sõidukit, kuid tähelepanematuse tõttu lootis seda vältida. Tema tähelepanematus seisnes olukorra hindamises. Asulas lubatud maksimaalse sõidkiiruse lähedase kiirusega sõites ei arvstanud ta, et ei jõua manöövrit sooritada teisele 10 sõidukile ette jäämata. Menetlusalune isik rikkudes LS § 33 lg 2 p-st tulenevat kohustust käitus vähemalt ettevaatamatusest kergemeelsuse vormis. Seega on tõendatud kõik väärteo koosseisulised asjaolud ja tema tegu on kvalifitseeritav LS § 223 lg 1 järgi, sest rikkumise tagajärjel põhjustas isik teisele isikule varalist kahju. Kohus ei tuvastanud süüd ja õigusvastasust välistatvaid asjaolusid. Tõendite kogum võimaldas kohtuvälisel menetlejal jõuda järeldusele väärteokoosseisu tõendatuses menetlusaluse siiku tegevuses. Kohtus lisandunud tõendid kinnitavad kohtuvälises menetluses tuvastatud asjaolusid, ei tekita kahtlusi teo toimepanijas ja ei anna alust kohtuvälise menetleja otsuse muutmiseks ega tühistamiseks. Ei esine V™S § 29 lg 1 p-s 1 väärteomenetlust välistavat asjaolu, sest teos esinevad tõsikindlalt väärteo tunnused, mis on sätestatud LS § 223 lg-s 1. Riigikohus on mitmetes lahendites selgitanud karistuse määramist kohtuvälise menetleja poolt ja mõistmist kohtus. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20.03.2017. a otsuse nr 3-1-1-6-17 punktis 9 märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1-77-11, p 11 ja nr 3-1-1-52-13, p 19). Lisaks isiku süüle tuleb
kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1-76-12, p 7 ja nr 3-1-1-52-13, p 19). Kohus ei tuvasatnud E.K puhul
lg 1 p 3 sätestatud karistust kergendavaid asjaolusid ega
§-s 58 nimetatud karistust raskendavaid asjaolusid. E.K on karistusregistri anmdetel karistamata isik (tl 32). Talle on LS § 223 lg 1 järgi määratud karistuseks kergemaliigiline karistus, rahatrhv 40 trahviühiku ulatuses, mis jääb sanktsiooni alammäära lähedale. Nimetatud põhjustel ei ole kohtul põhjust revideerida ka karistust. Karistuse kergendamiseks ei ole põhjust. Kohus uurinud vahetult asjas esitatud tõendeid ja hinnanud kõiki tõendeid siseveendumise kohaselt nende kogumis leiab, et E.K kaebus tuleb jätta rahuldamata ning PPA Lõuna prefektuuri 11.12.2017.a otsus väärteoasjas 2780,17,005380 muutmata. Kohus teeb kaebuse lahendamisel otsuse V™S § 132 p 1 alusel ja jätab kohtuvälise menetleja otsuse muutmata ja kaebuse rahuldamata. Ene Muts kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 11
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.