5

(10230118138)Kohtunik Külli Iisop Kohtuistungi sekretär Külli Vendik Tõlk Diana Smirnova Kriminaalasi F.M-i süüdistuses KarS § 121 järgi lühimenetluses Kohtuistungi toimumise aeg 29.04.2011.a. Prokurör Diana Helila Süüdistatav F.M – isikukood XXX; Eesti kodanik; elukoht: XXX (asub Vanglas); põhiharidusega; töökoht puudub; kriminaalkorras karistatud 2 korral: 1) 09.04.2009.a Harju Maakohtu otsusega KarS § 121 järgi vangistusega 2 kuud tingimisi 20-kuulise katseajaga; 2) 03.05.2010.a Harju Maakohtu otsusega KarS § 121 järgi vangistusega 6 kuud, KrMS § 238 alusel 4 k, KarS § 65 lg 2 alusel 5 k 28 p; vabanes 31.05.2010 pärast karistuse kandmist; väärteokorras karistatud korduvalt; tõkend vahistamine alates 16.10.2010.a (kahtlustatavana peeti kinni 15.10.2010.a) Kaitsja advokaat määratud korras Eva Tibar RESOLUTSIOON

1. Süüdi tunnistada F.M KarS § 121 järgi ning karistuseks mõista 2 aastat vangistust. 2 KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetavat põhikaristust ühe kolmandiku (8 kuu vangistuse) võrra ja lõplikuks karistuseks mõista 1(üks) aasta ja 4 (neli) kuud vangistust. Tõkend - vahistamine jätta muutmata, KarS § 68 lg 1 alusel lugeda karistusaja hulka eelvangistusaeg ning mõistetud vangistuse alguseks lugeda
2. oktoober 2010.a.
3. Välja mõista F.M-ilt menetluskulud riigieelarve tuludesse: määratud kaitsjale makstav tasu 153,41 eurot, ekspertiisikulud 168,22 eurot ja sundraha 417,03 eurot. Menetluskulud on võimalik vabatahtlikult tasuda 30 päeva jooksul, alates kohtuotsuse jõustumisest, Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 10220034796011 SEB Pangas või nr 221023778606 Swedbankis, märkides viitenumbri 2800049777, selgitusse märkida süüdimõistetu nimi ja kriminaalasja number 1-11-2282 Kui menetluskulud ei ole tähtaegselt tasutud, suunatakse need täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.
4. Asitõendid: - CD-plaat helisalvestusega, mis asub kriminaalasja materjalide juures – jätta materjalide juurde pärast kohtuotsuse jõustumist; - Põhja Prefektuuri asitõendite hoiuruumi hoiule antud: silmusvõti, taburet , plastiktoru, puust detail ja DNA proovid – hävitada pärast otsuse jõustumist Edasikaebamise kord Otsuse peale on õigus esitada apellatsioon Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul Harju Maakohtu kaudu. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb otsuse teinud kohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse kuulutamisest. SÜÜDISTUS F.M süüdistatakse selles, et tema 15.10.2010 ajavahemikus kella 20.00 kuni 22.00, viibides aadressil Tallinn, XXX, tekkinud konflikti käigus lõi AG(sünd.XXX.a.) rusikatega näo ja käte piirkonda, tekitades AG tervisekahjustused – põrutushaavad otsmikul ja vasaku randme piirkonnas ning nahaalused verevalumid näol (ekspertiisiakt nr.193, 23.11.2010).. Samuti lõi ta VG(sündXXX.a.) rusikatega näo ja keha piirkonda ning kõva tömbi esemega pea piirkonda, tekitades VG tervisekahjustused – peaajuvapustuse, haavad pea piirkonnas, rindekere põrutuse nahaalauste verevalumitega kehatüve ees- ja tagapinnal (ekspertiisiakt nr.194, 23.11.2010). Seega F.M teise inimese tervise kahjustamisega, sealhulgas löömisega pani toime KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo. POOLTE SEISUKOHAD 3 Prokurör leidis, et F.M-i käitumine on õigesti kvalifitseeritud ning tema süü oma vanavanemate peksmises ja neile tervisekahjustuste tekitamises on täielikku tõendamist leidnud. Karistuseks KarS § 121 järgi taotles prokurör vangistust 2 aastat, mida lühimenetlusest tulenevalt vähendada kolmandiku võrra. Kandmisele kuuluva karistuse – 1 aasta 4 kuud vangistust alguseks on 15.10.2010.a., s.o. kahtlustatava kinnipidamise päev Kaitsja leidis, et F.M-i käitumine on õigesti kvalifitseeritud ja tema süü on tõendamist leidnud, s.h. ka süü omaksvõtuga kohtuistungil. Kaitsja taotles karistuseks vangistust mitte üle ühe aasta, mida kolmandiku võrra vahendada. Süüdistatav oma viimases sõnas väitis, et tal on häbi juhtunu pärast, tunnistab oma süüd täielikult ning olevat vanavanematele kirjutanud kirja, kus oma tegu kahetseb. TUVASTATUD ASJAOLUD ja KOHTU JÄRELDUSED Kohtuistungil kontrollitud tõendite alusel kohus leiab, et F.M-i süü oma vanavanemate löömises ja neile tervisekahjustuste tekitamises on täielikku tõendamist leidnud ja õigesti kvalifitseeritud kehalise väärkohtlemisena KarS § 121 järgi. Õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. Kannatanu Anna F.M-i ütlustest nähtub, et 15.10.2010.a. õhtul oli lapselaps F.M purjus, oli väga agressiivne ja hakkas igasuguse põhjuseta rusikatega näkku ja kehasse peksma teda ja VG. Aleksei lõi V ka mutrivõtmega vastu pead. Aleksei selline käitumine ei ole haruldane (tl 9-13). Kannatanu on ka kinnitanud, et abikaasa Vladimir ei ole teda kunagi löönud (tl. 153). Kanatanu AG ütlused peksmise kohta on kooskõlas ka isiku läbivaatuse protokolliga, mis on toimunud Mustamäe haigla ruumides. Protokollis on fikseeritud verevalumid kannatanu mõlema silma ümbruses, paremal lõual, marrastused üle kogu näo, protokollile on lisatud ka fototabelid ( tl. 5-8). Samuti on PERH-i meditsiinidokumentides fikseeritud AG pea põrutushaav, haav vasaku randme piirkonnas, hulgalised verevalumid näol (tl. 14-17). Kannatanu VG ütluste kohaselt lõi lapselaps Aleksei teda igasuguse põhjuseta rusikaga näkku. Kannatanu istus sel ajal köögis laua taga. Seejärel hakkas Aleksei teda peksma rusikatega vastu nägu, pead ja keha. Saadud löökide tagajärjel ta kaotas hetkeks teadvuse. Kui ta kukkus löökide tagajärjel, peksis Aleksei teda jalgadega. Kuna abikaasa Anna astus tema kaitseks välja, peksis Aleksei ka A läbi. Aleksei on kannatanut peksnud regulaarselt. Nad on ka varem pöördunud politseisse, Aleksei on peksmise eest karistust kandnud ja maksab neile nüüd kätte. Abikaasaga on ta elanud koos 60 aastat ja oma abikaasat ei ole ta kunagi löönud. Kiirabi viis mõlemad kannatanud haiglasse, kus neile osutati arstiabi (18-23). Oma hilisemates ütlustes kannatanu täpsustab, et Aleksei lõi A rusikatega kõhtu ja näkku, sellest teavitas ta oma tütart G . Teda lõi Aleksei rusikaga näkku ja kruusiga pähe. Pärast hakkas Aleksei kannatanut lööma rusikatega vastu nägu, pead, üle kogu keha. Kui ta teadvusele tuli, oli ta põrandal pikali ja Aleksei peksis teda jalgadega kehasse. Kannatanu arvab, et pähe lõi Aleksei teda toruga. Peksmise ajal ta püüdis end kaitsta ja peab võimalikuks, et lõi Alekseid jalutuskepiga (tl. 144 - 148). Kannatanu VG peksmise tagajärjed (seotud pea, verevalumid, kriimustused) on fikseeritud ka isiku läbivaatuse protokollis (tl. 25 – 31) ja regionaalhaigla dokumentides: pea lahtised haavad, rindkere põrutus, prillhematoom (tl. 32-36). 4 Sündmuskoha (XXX) vaatlusprotokollis on fikseeritud hulgaliselt verekahtlaseid määrdumisi, sealt on võetud DNA proovid, kaasa võeti plastikust toru esiku põrandalt, silmusvõti toa ümaralt laualt, puust detail koridori põrandalt, taburet köögist (tl.61-101). Kaasavõetud esemeid on asitõendina vaadeldud, neilt on leitud pruune plekke, mis meenutavad verekahtlaseid määrdumisi(102-103). Eksperdi arvamuse kohaselt tuvastati AG 15.10.2010.a. põrutushaavad otsmikul ja vasaku randme piirkonnas, nahaalused verevalumid näol. Tervisekahjustused on tekitatud löökidest kõva tömbi esemega. Ei saa välistada, et vasaku randme vigastus on saadud enesekaitse käigus löökide tõrjumisel. Tuvastatud tervisekahjustused ei ole iseloomulikud kukkumisel saadavatele vigastustele (tl.107-108). Eksperdi arvamuse kohaselt tuvastati VG15.10.2010.a. peaajuvapustus, haavad pea piirkonnas ning rindkere põrutus nahaaluste verevalumitega keha tüve ees- ja tagapinnal. Tervisekahjustused võisid olla tekitatud löökidest kõva tömbi esemega (s.h. mutrivõtmega) või taolise eseme teravama servaga (tl.110-112). Asitõendina on vaadeldud helisalvestust kõnedest politsei juhtimiskeskusesse. Helistajaks on algul GZ, kes teatab kaklusest korteris XXX, lapselaps on kallale läinud vanavanematele; kõik on verine. Veidi hiljem helistab naaber, et korteris on müra, vanaisa on verine. Teatab, et on politsei kutsunud ka nädal tagasi. Avaldust temalt vastu ei võetud, kuid lapselaps viidi minema (tl. 126-132). Tunnistaja GZ ütlustest nähtub, et kannatanud on tema vanemad ja Aleksei on vennapoeg. Mitu aastat tagasi Aleksei kaotas töö, hakkas jooma ja vanavanemaid peksma. Peksmise pärast on Aleksei kandnud ka reaalaset vangistust . Ta vabanes juunis 2010 ja teatas, et ei andesta, et pidi vanglas istuma. Ta on ema näol märganud verevalumit ja peas haava, kuid Aleksei väitis, et vanaema olevat kukkunud. 15.10.2010 oli ta vanemate juures. Tund pärast lahkumist isa helistas ja palus korterisse tulla, ema teatas telefonitsi, et Aleksei peksab vanaisa. Ta kuulis Aleksei ähvardusi, sest ema kõnet ei katkestanud, kuulis karjeid ja peksmisele iseloomulikke helisid ja helistas politseisse; taksoga sõitis ise kohale ja kui korterisse sisenes, lamas isa vannitoa kõrval põrandal, sein ja põrand olid verised; ema istus esikus tumba peal ja nägu oli paistes. Aleksei seisis esikus, toru käes, korter oli puruks pekstud ja verine, ta kutsus välja politsei ja kiirabi. Mitte kunagi ei ole isa ema löönud; isa oli väga viletsas seisundis. Tunnistaja kardab, et Aleksei võib ta vanemad ära tappa (tl. 133-138; 159-163). Tunnistaja AZütluste kohaselt on Alseksei korduvalt peksnud ta vanavanemaid. Aleksei kuritarvitab alkoholi ja kaotab enda üle kontrolli, siis on ta agressiivne kõigi ümbritsevate isikute suhtes. Kunagi ei ole vanaisa löönud vanaema. Verevalumeid ja haavu on ta näinud vanavanematel siis, kui nad elavad koos Alekseiga (tl. 154-158). Tunnistaja AP ütluste kohaselt elab ta kannatanute korteri all ja on kuulnud pidevaid skandaale. Korteris elavad eakas naisterahvas, tema abikaasa ja nende lapselaps Aleksei. Viimane käitub oma vanavanematega väga jämedalt ja provotseerib kaklusi. Kui Aleksei vanglas istus, oli korteris kõik rahulik. Kui ta vabanes, nägi naaber vanavanematel verevalumeid. 15.10.2010.a. kostus korterist karjeid ja müra. Kuulis kui vanaema karjus Alekseile, et ta vanaisa ei peksaks. Kui ta lõpuks korterisse sisenes, siis põrandal lamas vanaisa, ta oli üleni verine. Nähtust oli ta rabatud ja helistas politseisse.(tl. 139 -143). 5 Süüdistatav F.M ennast eeluurimisel süüdi ei tunnistanud ja väitis, et hoopis vanaisa peksis vanaema; viimane lamas voodis ja vanaisa istus tema peal. Seejärel olevat ta vanaisa eemale tassinud ja Vladimir hakkas teda peksma. Siis hakkas ta vastu ja lõi vanaisa kepiga mitu korda vastu pead ja rusikaga vastu keha (tl.43-47). Hilisemates ütlustes tunnistas ta oma süüd osaliselt ja kahetses tehtut, kuid sisuliselt andis järjekordseid ütlusi selle kohta, et just tema pidi vanaemale appi minema, teda kaitsma, sest vanaisa peksis vanaema. Vanaisa lõi ka talle kepiga vastu pead ning tõenäoliselt kaotas ta teadvuse. Kui ta toibus, siis vanaisa jätkas tema peksmist ning seetõttu asus ta ennast kaitsma, lõi vanaisale keppi meenutava esemega vastu pead ning lõi teda pähe ka rusikatega. Tädi G. Z ta korteris üldse ei näinud (tl 165 170). Taolised ütlused vanaema kaitsmisest ja vanaisa rünnakust nii tema kui vanaema suhtes ei ole kooskõlas teiste asjas kogutud tõenditega ning on kohtu arvates antud soovist vabaneda vastutusest. Kohus peab neid süüdistatava ütlusi ebausaldusväärseiks. Kohtuistungil ei taotlenud F.M enda ülekuulamist, kuid väitis, et tunnistab oma süüd nii vanaema kui vanaisa peksmises ja kahetseb toimepandut. Indikaatorvahendi kasutamise protokoll kinnitab, et F.M oli 15.10.10.a. tarvitanud alkoholi. Mitu tundi pärast tema kinnipidamist - 16.10.2010.a. kell 00.30 on tal fikseeritud alkoholijoove 1, 36 mg/l väljahingatavas õhus (tl.37). Karistusregistri väljavõte kinnitab, et alkoholiprobleemid esinevad F.M juba alates 2004.aastast ning teda on korduvalt karistatud alkoholiseaduse rikkumise eest (tl.171- 174). Ärakirjad varasematest kohtuotsustest kinnitavad, et oma vanaisa on F.M väärkohelnud ka varem: on kannatanut korduvalt näkku löönud ning põhjustanud talle tervisekahjustusi (tl.175-176, 177-179). Kohtul pole mingit põhjust arvata, et kannatanud või tunnistajad on süüdistatava suhtes andnud valeütlusi. Kannatanute korduv löömine rusikatega, kätega, jalgadega ning kõva tömbi esemega ning selle tagajärjel neile tervisekahjustuste tekitamine on kvalifitseeritav kehalise väärkohtlemisena ning F.M tuleb süüdi tunnistada KarS § 121 järgi, mille sanktsioon näeb ette rahalise karistuse või vangistuse kuni 3 aastat. Karistuse mõistmisel lähtub kohus F.M-i süüst, arvestab kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. F.M on süüteod toime pannud oma vanavanemate vastu, kes sisuliselt on olnud tema ülalpidajad. Süü suurust iseloomustab asjaolu, et tegemist on kahe kannatanuga, kellele ta on põhjustanud tõsiseid tervisekahjustusi ning kannatanud vajasid arstiabi. Karistust raskendavaks asjaoluks KarS § 58 p 3, 4 alusel loeb kohus süüteo toimepanemist kõrges eas isikute suhtes isiku (mõlemad kannatanud olid üle 80 aasta vanad) ning isikute suhtes, kes on süüdlasest perekondlikus sõltuvuses. Kohus ei pea karistust kergendavaks asjaoluks süü ülestunnistamisele ilmumist või puhtsüdamlikku kahetsust nagu taotles seda süüdistatava kaitsja. Oma süü eitamine kohtuistungil onuks mõttetu, sest tutvunud kõigi asja materjalidega oli süüdistatavale selge, et tema ütlused ei ole kooskõlas teiste asjas kogutud materjalidega. 6 Puhtsüdamlik kahetsus peab olema siiras ja tajutav, avalduma uurijale või kohtule antud ütlustes. Paar lauset kohtuistungil, et ta oma tegu tänaseks kahetseb ja on vanavanematele kirja kirjutanud, milles palub andestust, ei saa kohus pidada puhtsüdamlikuks kahetsuseks. F.M ei soovinud kohtule selgitada, miks ta püüdis kohtueelses menetluses süüd oma vanaisa kaela veeretada või miks ta korduvalt on neile kallale tunginud. 05.04.2011.a.kohtuistungil oli kohus sunnitud asja arutamise edasi lükkama, kuna süüdistatav kinnitas, et ta ei ole kätte saanud venekeelset süüdistusakti. Sellele kohtuistungile olid ilmunud ka kannatanud, kuid süüdistatav nende ees ei vabandanud. Tähelepanuta ei saa jätta ka asjaolu, et pärast vanglast vabanemist kandis F.M viha oma vanaisa vastu, kes oli julgenud peksmiste kohta politseile avalduse kirjutada. Tunnistaja G. Z ütluste kohaselt ei suutnud Aleksei seda andestada. Varasemad karistused analoogsete tegude eest, mis on mõistetud tunduvalt alla sanktsiooni keskmist määra, ei ole suutnud F.M mõjutada mitte enam toime panema uusi süütegusid. Ilmselgelt peab uus mõistetav karistus olema suurem sanktsiooni keskmisest määrast. Süü suurust ning süüdlase isikut arvesse võttes ei pea kohus võimalikuks karistada F.M kergemaliigilise karistusega, s.o. rahalise karistusega. Samuti ei oleks tema puhul täidetav rahaline karistus, kuna tal puuduvad regulaarsed sissetulekud ning tasuda tuleb ka menetluskulud. Kohus nõustub prokuröri taotlusega karistada F.M vangistusega 2 aastat ega pea võimalikuks mõista talle vangistust väiksemas määras. Kuna asja arutamine toimub lühimenetluses, tuleb mõistetavat karistust vähendada kolmandiku võrra ja kandmisele kuulub 1 aasta ja 4 kuud vangistust. Karistuse kandmise aja hulka tuleb arvata ka eelvangistusaeg, mistõttu mõstetava vangistuse alguseks tuleb lugeda F.M-i kahtlustatava kinnipidamise päev, s.o. 15.10.2010.a. Menetluskulud. KrMS § 180 lg 1 kohaselt tuleb süüdimõistva otsuse korral süüdistatavalt välja mõista ka menetluskulud. Antud asjas on menetluskuludeks KrMS § 175 lg 1 p 3, 4 ja 9 kohaselt ekspertiiside tegemise kulud, määratud kaitsjale makstav tasu ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha, mis teise astme kuritegudes süüdimõistmise korral on 1,5 palga alammäära ehk 417,03 eurot. Õigusnormid, millest kohus lähtub otsuse tegemisel, on KrMS §-d 175, 179, 180, 238, 306, 311-
5. Kohtunik