Obsah (4)

§ 315§ 180§ 175§ 179

Kriminaalasi nr.1-06-10929 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tartu Maakohus Kohus Otsuse tegemise aeg ja 09. jaanuaril 2008. a Valga Kohtumaja koht Kriminaalasja number 1-06-10929 Kohtukoosseis Kohtuni

§ 315lg.

6 alusel on õigus koheselt loobuda apellatsiooniõigusest. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi

15.peatüki kohaselt, see on määruskaebe korras 10 päeva jooksul. Määruskaebus tuleb esitada Tartu Maakohtu Valga kohtumajale. ASJAOLUD Kohus tuvastas: tema 25.

1. 2006.aastal Kriminaalasjas on R.P-le esitatud süüdistus selles, et kella 11.00 paiku X maakonnas Xvallas X külas tekkinud sõnavahetuse käigus tungis kallale M R´ile, kägistas viimast kõri piirkonnast, lõi M R´i rusikaga meelekohta, peksis M R´i rusikatega selga ja lõi jalaga keha piirkonda, tekitades oma eelpool kirjeldatud tegevusega M R´ile tervisekahjustuse. Teise inimese tervise kahjustamisega, samuti löömise, peksmise või valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemisega, pani R.P toime KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Tuvastatud asjaolud Esitatud süüdistuses R.P ei tunnista end süüdi / kohtutoimik lk. 18 pöördel /. R.P kaitsja, vandeadvokaat Otto Preem asus seisukohale, et R.P-le esitatud süüdistus ei ole põhjendatud /kohtutoimik lk. 18 pöördel /. Süüdistatav R.P andis kohtuliku arutamise käigus ristküsitlusel järgmised ütlused: tema kinnitusel süüdistuses toodud sündmust ei ole kunagi toimunudki. Varasemast ajast on tüli süüdistatava pere ja kannatanu pere vahel, kuna M.R keelas üle tema maa lastel ujumas käia. Selle pärast oli kannatanul K.V konflikt, M.R olla lubanud lapsed ära uputada. M.R kasutas ka K.V kohta ebatsensuurseid sõnu. Uputamisest rääkis süüdistatavale K.V , kes on M.L elukaaslane. Kuna see konflikt venis aina pikemaks, siis kutsus ühel päeval süüdistatav kannatanu enda juurde, et selgitust saada. Siis süüdistatav rääkiski kannatanuga, toimus see R.P maja juures, kahe maja vahel. M.R ’i sõber ka oli seal – R T, kes seisis paar meetrit eemal. R.T võis ka kuulda, mida nad rääkisid. Süüdistatav tegi ettepaneku, et M.R läheks ja vabandaks K.V ees, mida M.R kohe ka tegi. K.V oli sel ajal hoovi peal, nii 10-15 m kaugusel autos, süüdistatav ise läks kuuri nurgani kaasa, jäi autost nii 5-6 meetri kaugusele. Sel ajal jõudis autoni ka J T. Süüdistatav vabandamist ei kuulnud. Seejärel läks süüdistatav ära, kannatanu läks ümber kuuri sõbra juurde ja nad läksid koos minema, süüdistatav sõitis maale. Küll peab süüdistatav kummaliseks kannatanu edasist käitumist – kui tal vigastused olid, siis oleks võinud kohe süüdistatavale öelda, aga tema hoopiski läks küla teise otsa, kiirabi ei oodata ära, hoopis minnakse bussiga haiglasse. Süüdistatav arvab, et sellise käitumise on tinginud eesseisev sõjaväkke minek, elukindlustus. Küll ei oska süüdistatav seletada kannatanu hospitaliseerimist kohe pärast kohtumist süüdistatavaga. Süüdistatav kinnitab, et mingit pahatahtlikku füüsilist kontakti tal noormehega ei olnud, tervitamiseks võis ta küll poisil kätt suruda. Tülis nad otseselt ei olnud, süüdistatav nõudis lihtsalt selgitust, kuna leidis, et lapsed on ohus. R.T ta ka tülis ei ole, A.P tunneb, temaga on tüli vanematel maa pärast, süüdistataval isiklikult mitte. Süüdistatava leiab, et ta ise ei ole ka kergelt ärrituv ja suudab end tavaliselt kontrollida. R.P ei oska seletada, miks R.T on kinnitanud, et ta ei kuulnud süüdistatava ja kannatanu vahelist vestlust. Samuti ei vasta tõele R.T jutt selle kohta, et süüdistatav ja kannatanu läksid hoopiski kuuri nurga taha. Samuti ei puhkenud kannatanu nutma. Kannatanu oli nõus vabatahtlikult vabandama minema, kuid õigustama hakkas ta end ikka, probleem räägiti ära ja siis ta läks. Süüdistatav ei mäleta täpselt, kas ta kannatanu õlast kinni võttis, tõenäoliselt mitte. Kuuri taga aga kindlasti jutuajamist ei olnud, see oli tee peal, tee läheb maja kõrvalt kohe mööda. Süüdistatav kinnitab kohtule, et R , T , P jne valetavad. Ühel on maa pärast probleeme, teisel sõjaväkke minek, muud põhjust olla ei saa. Miks T valetab, seda süüdistatav ei oska öelda. Tõtt räägib aga ta ise ja elukaaslane ja naabrimees T . Süüdistatav kinnitab veel üks kord, et ta ei võtnud ei õlast ega kaelast kinni, vaid küünarnukist ja suunas naisterahva poole. Hoolimata tunnistaja T kinnitusest, et süüdistatav viibis vabandamise ajal kõigest paari meetri kaugusel, kinnitab süüdistatav, et oli ikkagi natuke kaugemal ja ta ei mäleta, kas ta kuulis vabandamist. Samuti ei näinud ta, et kannatanu oleks nutma hakanud, nagu väidab tunnistaja T / kohtutoimik, lk. 82-84 /. Kohus, kuulanud ära kohtuistungil süüdistatava antud ütlused, kannatanu ja tunnistajate V , T , T , O , P ja R ütlused, samuti avaldanud ja uurinud menetlusosaliste taotluste alusel kriminaalasjas kogutud materjale ning hinnanud neid kogumis ning oma siseveendumuse kohaselt, leiab, et süüdistatavale R.P-le esitatud süüdistus KarS § 121 järgi on tõendamist leidnud ja ta tuleb süüdi mõista. R.P süüdistatakse KarS §-is 121 ettenähtud teo toimepanemises. KarS § 121 näeb ette vastutuse teise inimese tervise kahjustamise, samuti löömise, peksmise või valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemise eest. Antud kuriteo objektiivne koosseis sisaldab kahte alternatiivset tegu: tervise kahjustamist valu põhjustavat kehalist väärkohtlemist. Tervise kahjustamiseks KarS § 121 mõttes on iga tegu, mis võib põhjustada kehalise tervisekahjustuse, kusjuures tervisekahjustuse kui tagajärje tegelikul saabumisel ei ole selle kuriteo objektiivse koosseisu täitmise aspektist tähtsust - teo kvalifitseerimiseks KarS § 121 järgi peab see tegu olema oma iseloomult selline, mis suudab kehalise tervisekahjustuse tekitada. Eelöeldust aga ei tulene, nagu võiks tervise kahjustamisest kui lõpuleviidud teost KarS § 121 mõttes rääkida olukorras, kus tervise kahjustamisele suunatud tegu ennast ei ole aset leidnud. Vastupidi - olukorras, kus kannatanu tervis pole reaalselt kahjustunud, saab tervise kahjustamisest kui lõpuleviidud teost KarS § 121 mõttes rääkida üksnes juhul, kui tervise kahjustamisele suunatud tegu on toimunud, kuid selle teo tervist kahjustav potentsiaal pole objektiivsetel põhjustel realiseerunud (nt kannatanu käe liigesest välja väänamine ei põhjusta talle tervisekahjustust, sest anatoomilise iseärasuse tõttu liigub tema käsi liigesest välja ja tagasi probleemitult). Juhul aga, kui tegu, millega üritatakse teise isiku tervist kahjustada, jääb süüdistatavast sõltumatutel põhjustel lõpule viimata, saab rääkida üksnes tervise kahjustamise katsest ( EV Riigikohus, 22.06.2007.a. , 3-1-1-28-07 ). Valu põhjustanud kehaline väärkohtlemine on aga selline tegu teise inimese suhtes, mis ei ole normaalsetes inimsuhetes sotsiaalselt aktsepteeritav, kuid mis oma olemuslikult ei ole ka selline, mis võiks põhjustada tervisekahjustuse. Süüdistatavale R.P-le ongi esitatud süüdistus selles, et tema 25.
2. 2006.aastal kella 11.00 paiku X maakonnas X vallas X külas tekkinud sõnavahetuse käigus tungis kallale M R´ile, kägistas viimast kõri piirkonnast, lõi M R´i rusikaga meelekohta, peksis M R´i rusikatega selga ja lõi jalaga keha piirkonda, tekitades oma eelpool kirjeldatud tegevusega M R´ile tervisekahjustuse. Süüdistatav R.P end süüdi ei tunnista ja annab kohtuistungil ütlusi selle kohta, et tema pole süüdistuses toodud tegu toime pannud ja kannatanu ning mõned tunnistajad valetavad tema peale. Samas ei suutnud ta kohtule mõjuvalt selgitada, miks kannatanu ja tunnistajad tema peale peaksid valetama. Kohus leiab, et süüdistatava ütlused lahknevad teistest asjas kogutud ja kohtu poolt vahetult uuritud tõenditest ning on kantud soovist end süüst vabastada. Kannatanu M Ri, tunnistaja R.T ja süüdistatava R.P ütlustest nähtub, et
3. juunil 2006.a. nad kohtusid R.P maja juures, kus R.P kutsus kannatanu M.R enda juurde. Edasise osas kannatanu, tunnistaja R.T ütlused lahknevad süüdistatava R.P ütlustest. Nii kannatanu M.R kui ka tunnistaja R.T kinnitavad oma ristküsitlusel antud ütlustes, et kui R.P kutsus M.R enda juurde, siis R.T kõndis mööda teed edasi, tunnistaja R.T hinnangul kõndis ta edasi umbes 20 meetrit / kohtutoimik, lk. 19 ja 27 /. Kannatanu ütlustest nähtub, et R.P tahtis teada, mis tal on süüdistatava elukaaslasega, kannatanu vastas ja siis mingil hetkel tõmbas süüdistatav R.P kannatanu M.R hoovi. Kannatanu arvates R.T jutuajamist ei kuulnud ega saanud ka näha, mis toimus hoovis, maja nurga taga. Hoone nurga taga haaras süüdistatav kannatanul kõrist, hoidis sealt, lõi meelekohta, nii et kannatanul läks silme eest pimedaks, ühel hetkel oli kannatanu maas pikali ja süüdistatav lõi rusikaga selga ning nõudis, et kannatanu tema elukaaslase ees vabandaks. Kannatanu nõustus, seejärel tiris süüdistatav kannatanu teisele poole maja, kus süüdistatava elukaaslane V istus autos. Kannatanu vabandas, mispeale R.P lasi ta lahti ja ütles, et seda enam ei korduks. Juhtunu võttis kannatanul ka silmad märjaks. Seejärel läks kannatanu teel oodanud T juurde ja koju, sest kannatanul olid valud. Kuna kodus telefoni ei olnud, siis tuli minna naabri A.P juurde, et kiirabisse helistada. Kiirabi ei tulnud, kannatanu sõitis X, kus kiirabis pandi kaelatugi ja viidi edasi X haiglasse, kus ta kokku viibis 4 päeva / kohtutoimik lk. 19 /. Ka tunnistaja R.T ütlused langevad oma sisult kokku kannatanu poolt antud ütlustega: tunnistaja kinnitab kohtuistungil, et ta ei kuulnud, mida M.R ja R.P omavahel rääkisid, kuid järsku läksid nad pikema maja nurga taha, mistõttu tunnistaja ka mingit vägivalda ei näinud. Tunnistaja kinnitab, et R.P võttis kannatanul käega turjast kinni ja läksid nurga taha. Varsti tuli M.R tagasi ja kutsus tunnistaja enda juurde ja ütles, et R.P peksis ta läbi – süüdlane vedas kannatanu nurga taha, surus vastu seina ja andis peksa – nii kannatanu talle ütles. Siis mindi M poole tagasi, M.R heitis pikali, kuna kaebas seljavalu. Kiirabisse helistamiseks mindi A.P poole, kiirabi ei tulnud välja, mistõttu sõitsid bussiga X kiirabisse ja sealt saadeti edasi X / kohtutoimik lk. 27 /. Eelkirjeldatud ütlustega on kooskõlas ka tunnistaja A P poolt antud ütlused, kes kinnitab, et 25.06.2006.a. kuskil kella 11 paiku tuli kannatanu M.R koos R.T ja ütles, et R.P peksis. Tunnistaja nägi, et poisi kael on punane ja kannatanu kurtis, et jalad jäävad kangemaks ja selg on väga valus. Poisi olukord läks järjest halvemaks, kael oli lõtv. Tunnistaja helistas telefonile 110, kus soovitati haiglasse pöörduda ja seejärel politseile avaldus teha. Poisid sõitsid edasi X bussiga / kohtutoimik lk. 29 /. Samuti kinnitab tunnistaja L O kohtule, et ta nägi oma poega, M Ri haiglas, pojal oli kaelalahas, kui kaelalahas ära võeti, nägi tunnistaja kaelal sinikaid / kohtutoimik lk. 28-29 /. Süüdistuses toodu ja kannatanu ja eelnimetatud tunnistajate ütlustega on kooskõlas kriminaalasjas leiduvad ja poolte taotluste alusel avaldatud AS X Haiglas koostatud väljavõte haigusloost, millest nähtub, et kannatanu M.R saabus haiglasse 25.06.2006.a. ja lahkus 29.06.2006.a. ning talle pandi kliiniline diagnoos: kaela muud täpsustatud vigastused; kõhu, seljaosa ja vaagna muud pindmised vigastused. Dokumendist nähtub, et haige hospitaliseeriti erakorralises korras valude tõttu kaela ja nimme-ristluu piirkonnas, suremistunne varvastes. Anamneesis trauma, pekstud jalgade ja rusikatega. Saabudes kaelal lahas. Palpatoorne valulikkus nimme-ristluu osas. Röntgenülesvõttel jääb kahtlus L4 lüli murrule. Haigel tehtud CT uuring lülisambast, kus luumurru diagnoos ei kinnitunud. Vigastused kuuluvad kergete vigastuste liiki / kriminaaltoimik lk. 4 /. Kriminaalasja raames kohtumenetluse käigus on läbi viidud ka isiku kohtuarstlik ekspertiis, kus ekspert andis järgmise arvamuse: ekspertiisiks esitatud ravidokumentide põhjal diagnoositi M Ril 25.06.2006.a. kõhu, selja alaosa ja vaagna pindmised vigastused. Vigastused on saadud tömbi vägivalla toimel, võimalik, et ekspertiisimääruses märgitud ajal ja viisil - 25.06.2006.a. löökidest kõvade tömpide esemetega ( rusikaga, jalaga ). M Ril esinenud vigastused ei ole eluohtlikud ja tavalise kulu korral põhjustavad lühiajalise tervisekahjustuse kestusega mitte rohkem kui 4 nädalat. 23.08.2006.a. diagnoositi M Ril traumajärgne peavalu, mis võib olla põhjuslikus seoses 25.06.2006.a. saadud traumaga. / kohtutoimik lk. 69-71 /. Eelkirjeldatud tõendeid analüüsides jõuab kohus järeldusele, et tõendamist on leidnud R.P poolt rünne M Ri suhtes ja temale lühiajalise tervisekahjustuse tekitamine. Kannatanu ja tunnistaja R.T ütlustest nähtub, et kannatanu M R ja süüdistatav R.P esmalt vestlesid rahumeelselt tee peal, kui järsku tõmbas R.P kannatanu maja nurga taha hoovi. Edasi toimunut tunnistaja R.T ei näinud. Tunnistusi andnud R.P elukaaslane K V ja ka tunnistaja J T ei kinnita ega lükka ümber ründe toimumist. Mõlemate ütlustest nähtub, et nad nägid mingil hetkel kannatanut ja süüdistatavat rääkimas, kuid pidevalt ja spetsiaalselt nad neid ei jälginud. K V asutas end just koos tütrega autoga linna minema, linna pidi viidama ka J T, kelle saabumist parasjagu oodatigi. J T tuligi, istuti autosse, V ajas mõne sõna juttu T , kui tuli R ja vabandas / kohtutoimik tl. 20 pöördel- 26 pöördel /. Ka J T ütluste kohaselt tuli ta mööda teed R.P poole, nägi teed mööda tulles, kuidas R.P rääkis R ja T kükitas eemal tee ääres. Autosse istudes tuli ka kohe kannatanu ja vabandas V ees. Tunnistaja T kinnitab, et peale vabandamist hakkas kannatanu R nutma. / kohtutoimik lk. 53 pöördel – 54 pöördel /. Tunnistaja K.V ütlustest nähtub, et J T keeras tee pealt nende hoovi pikema hoone teise nurga juurest ja ei möödunud pikema hoone teises otsas seisnud R.P-st ja R / kohtutoimik lk. 26 pöördel /. Seega kadusid kannatanu ja süüdistatav vähemalt paariks minutiks täiesti J T vaateväljast – hetkest, mil tunnistaja T keeras teelt R.P hoovi suunas kuni vähemalt hetkeni, mil J T jõudis hoovis seisnud autoni. Samuti on mõlemad tunnistajad möönnud, et spetsiaalselt ja kogu aeg nad R.P ja R ei jälginud – tegeleti linnasõiduks valmistumisega. Samuti on ebatõenäoline, et mõlemad tunnistajad nägid läbi kuuri, mille seinalaudade vahel küll vahed on jäetud, ilma pideva ja konkreetse jälgimiseta, mis võis või ei võinud süüdistatava ja kannatanu vahel juhtuda. Seega võis rünne toimuda momendil, kui mõlema tunnistaja ( T ja V ) tähelepanu oli suunatud mujale või kui R.P ja R olid nende nägemisulatusest väljas. Siinkohal ei nõustu kohus ka süüdistatava kaitsja väitega, et kannatanu M R on kirjeldanud R.P rünnet kui pikaajalist tegevust. Kohtu hinnangul vastab kannatanu poolt antud kirjeldus just lühiajalisele ründele: haaramine kõrist ja löök meelekohta, mille tagajärjel kannatanu kukub, millele järgneb süüdistava löök rusikaga kannatanule selga. Selline rünne ei kesta minuteid, vaid sekundeid. Et kehaline väärkohtlemine aset leidis, on tõendatud ka tunnistaja T ütlustega, kes kinnitab, et kohe, kui M.R uuesti nähtavale ilmus, rääkis R talle, et R.P lõi teda ja tal on halb olla. Poisid pöördusid koguni tagasi koju, kuigi pidid minema hoopiski I M juurde / kohtutoimik lk. 19 /. Ka tunnistaja T ütlustest nähtub, et M.R hakkas vabandamise järel nutma, mis kohtu hinnangul annab tunnistust sellest, et midagi pidi olema juhtunud – on ebatõenäoline, et lihtne vabandamine põhjustab 16-aastasel noormehel pisaratega tundetulva. Abi saamiseks pöördutakse ka naabri A.P poole ja minnakse X kiirabisse, kus kannatanul fikseeritakse kael ja hospitaliseeritakse X haiglasse 4-ks päevaks ja diagnoositakse kaela muud täpsustatud vigastused ning kõhu, seljaosa ja vaagna muud pindmised vigastused ning mille kohta on ekspert andnud arvamuse, et vigastused on saadud tömbi vägivalla toimel, võimalik, et ekspertiisimääruses märgitud ajal ja viisil 25.06.2006.a. löökidest kõvade tömpide esemetega ( rusikaga, jalaga ) ja mis põhjustas kannatanule lühiajalise tervisekahjustuse. Seega nähtub kogutud tõenditest, et sündmusest hospitaliseerimiseni möödusid üksnes loetud tunnid – kannatanu pöördus koheselt abi saamiseks meditsiiniasutuste poole. Tunnistaja A.P märkas kannatanul punetavat kaela, tunnistaja L.O kaelalahase eemaldamisel siniseid plekke M.R kaelal. Tunnistaja A.P märkis, et kannatanu kaebas tuimust jalgades, X haigla dokumendist nähtub, et haige kaebas suremistunde üle varvastes. Siinkohal nõustub kohus täielikult prokuröri ja kannatanu esindaja väitega, et selline sündmuste käik annab tunnistust sellest, et on äärmiselt ebatõenäoline, et kannatanu suutis mõneteist minutiga alates hetkest, mil ta kadus T vaateväljast kuni uuesti tunnistaja T juurde ilmumisega, kes oli esimene, keda R koheselt teavitas juhtunust, välja mõelda juhtunu detailideni ning esitada seda usutavalt kuni meditsiiniasutusteni välja. Kui kannatanu oleks päev või paar sündmusest hiljem hakanud lähedastele rääkima, et mis tema ja R.P vahel juhtus, võiks tõepoolest kahelda kannatanu ütlustes. Antud juhul langevad aga kannatanu poolt antud ütlused kokku muude asjas leiduvate isikuliste kui ka dokumentaalsete tõenditega ja kohtul puudub igasugunegi alus neis kahelda. Kohus jätab tunnistaja M R poolt antud ütlused tähelepanuta, kuna tunnistaja ei tea 25.06.2006.a. toimunud sündmusest midagi / kohtutoimik lk. 53 /. Kõiki eeltoodud, kohtu poolt arvesse võetud tõendeid analüüsides ja neid kogumis hinnates, kohus leiab, et süüdistatava R.P süü talle inkrimineeritud kuriteos KarS § 121 järgi on leidnud täielikku tõendamist ja on kvalifitseeritud õigesti. Kohus leiab, et R.P on KarS § 121 kirjeldatud süüteo toime pannud otsese tahtlusega ehk siis toimepanija teadis, et tema tegu põhjustab kannatanule vähemalt füüsilist valu ja/või tervisekahjustuse. Kohus leiab, et lüües rusikaga teist inimest, möönab ka tavaline mõistlik inimene, et tema tegu põhjustab tagajärje – vähemalt füüsilise valu, aga võib põhjustada tervisekahjustuse. Süüdistatav R.P tuleb tema poolt toime pandud kuriteos süüdi mõista ja teda tuleb karistada. Karistusseadustiku ( edaspidi KarS ) § 56 järgi on karistamise aluseks isiku süü. Karistamisel arvestab kohus vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlasi edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Süüdistatava R.P vastutust kergendavad asjaolud tema käitumises puuduvad, samuti puuduvad vastutust raskendavad asjaolud tema käitumises. KarS § 121 järgi sätestatud teo on süüdlane toime pannud otsese tahtlusega – R.P ei ole varem kriminaalkorras karistatud, väärtegude toimepanemise eest on teda karistatud 4-l korral / kriminaaltoimik lk. 35 /. Kohus leiab, et kohtualusele tuleb mõista selline karistus, milline avaldaks mõju kohtualusele ka edaspidi, mis samas saavutaks ka karistamise eesmärgi õiguskorra kaitsmise huvides ja hoiaks edaspidi kohtualust uute süütegude toimepanemisest. Kohus leiab, et süüdistatavat R.P tuleb KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest karistada vangistusega. Samas leiab kohus, et arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid – tegu on toime pandud isiklike suhete pinnalt - ja süüdlase isikut – isik on varem elanud suhteliselt õiguskuulekalt: teda ei ole varem kuritegude toimepanemise eest karistatud, karistatud on üksnes nelja väärteo toimepanemise eest -, võib isikut karistada sanktsiooni miinimumi lähedaselt ja samuti ei ole vangistuse ärakandmine süüdlase poolt otstarbekas, mistõttu jätta karistus tingimisi süüdistatava suhtes kohaldamata. Samuti arvestades teo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut leiab kohus, et katseaja pikkuseks võib olla Karistusseadustiku § 74 sätestatud miinimumaeg – kaheksateist kuud ning sellel ajal tuleb süüdlane allutada ka käitumiskontrollile. Kohus leiab, et süüdlasele määratav tingimisi vangistus minimaalse katseaja pikkusega ja käitumiskontrollile allutamisega täidab karistuse eri- ja üldpreventiivset huvi ning on kooskõlas ka õiguskorra kaitsmise huvidega. Eeltoodu alusel leiab kohus, et süüdistatavat tuleb karistada KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest kolme kuu pikkuse vangistusega tingimisi 18-kuulise katseajaga.

§ 180lg.

1 alusel tuleb süüdimõistetult välja mõista menetluskulud.

§ 175lg.

1 p. 9 järgi kaasneb süüdimõistva kohtuotsusega sundraha, mille suurus

§ 179lg.

1 p. 1 järgi II astme kuriteos süüdimõistmise korral on 1,5-kordne palga alammäära korrutis ( 1,5X4350.- ), s.o. 6525.- krooni. Tsiviilhagi kriminaalasjas esitatud ei ole.

§ 180lg.

1 ja § 175 lg. 1 p 5 alusel kuulub R.P-lt väljamõistmisele kriminaaltoimiku materjalist koopia tegemise kulud summas 32.- krooni riigi tuludesse.

§ 180lg.

1 ja § 175 lg. 1 p. 3 alusel kuulub R.P-lt riigi tuludesse väljamõistmisele riiklikul ekspertiisiasutusel ekspertiisi tegemisega tekkinud kulud: 1. Eesti Kohtuarstliku Ekspertiisibüroo Lõuna-Eesti osakonna poolt teostatud isiku kohtuarstliku ekspertiisi maksumus summas 2875.- krooni.

§ 180lg.

1 ja § 175 lg. 1 p. 1 alusel kuulub R.P-lt väljamõistmisele kaitsja, s.o. vandeadvokaadi või tema vanemabi osavõtu eest kriminaalasjas väljamaksmisele kuuluvad summad. Seega tuleb välja mõista R.P-lt kohtukulu – vandeadvokaadi Otto Preemi osavõtu eest kriminaalasja kohtulikust arutamisest summas 885.- ja 2932.30 krooni ning kohtueelsel menetlusel osalemise eest summas 1104.48 ja 637.20 krooni riigi tuludesse.

§ 180lg.

1 ja § 175 lg. 1 p. 1 alusel kuulub R.P-lt väljamõistmisele kannatanu esindajale makstud tasu summas 2360.- krooni kannatanu M R kasuks. Annemarie Gerassimov Kohtunik 09.01.2008.a.