1-05-464 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 30. aprill 2010, Tartu Kriminaalasja number 1-05-464 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus, Mati Kar

§ 22

lg 2,3 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja)

1. detsembri 2009 otsus Apellatsioonde esitajad Kannatanu A.K. `i esindaja advokaat Natalia Lausmaa, süüdistatav D.T kaitsja advokaat Anti Aasmaa ja Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Liina Pikma Prokurör Ain Tali Süüdistatav D.T isikukood: XXX; elukoht: XXX-XX kriminaalkorras karistatud 1 korral Kaitsja advokaat Anti Aasmaa Süüdistatav Oleg Pulatov isikukood: 36702015212; elukoht: kriminaalkorras karistatud 2 korral Kaitsja advokaat Küllike Namm Kannatanu A.K. Kannatanu esindaja vandeadvokaat Natalia Lausmaa ; varem XXX-XX ; varem RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Viru Maakohtu
2. detsembri 2009 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-05-464 muutmata, apellatsioonid rahuldamata. Mõista Eesti Vabariigilt Advokaadibüroo Uno Feldschmidt OÜ kasuks välja 2094 krooni D.T-le apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. Välja mõista D.T-lt kohtukulud, s.o kaitsja tasu advokaat Anti Aasmaa poolt osutatud õigusabi eest 2094 krooni riigituludesse. Mõista Eesti Vabariigilt välja Oleg Pulatovi kasuks (Swedbank a/a nr 221010254528) apellatsioonimenetlusega seotud valitud kaitsjale makstud tasu summas 10 800 krooni. D.T tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pangas nr 10220034800017 või Swedbankis nr
3. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus: “D.T, 1-05-464, kohtukulud“. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantseleis
4. aprillil 2010 kell 14.
5. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
6. maist
7. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
8. maist
9. Esimese astme kohtu otsuse sisu D.T mõisteti Viru Maakohtu 09.12.2009 otsusega KrMS § 301 alusel õigeks süüdistuses KarS § 424 järgi seoses prokuröri loobumisega süüdistusest. Sama otsusega mõisteti D.T süüdi KarS § 203 järgi ning teda karistati 2 (kahe) aasta 6 (kuue) kuu pikkuse vangistusega, millest arvati KarS § 68 lg 1 alusel maha eelvangistuses viibitud aeg ning ärakandmisele kuuluvaks loeti 1 (üks) aasta 8 (kaheksa) kuud ja 26 (kakskümmend kuus) päeva vangistust. KarS § 74 alusel ei pööratud mõistetud vangistust täitmisele, kui D.Ti pane 3 (kolme) aastase katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab KarS §-s 75 sätestatud käitumiskontrolli ajaks pandud kontrollnõudeid. Sama maakohtu otsusega loeti D.T-le mõistetud karistus kantuks, sest 13.11.2006 Harju Maakohtu kohtuotsusega nr 1-06-11584 loeti KarS § 65 lg 1 alusel mõistetud karistus kaetuks 03.07.2006 Viru Maakohtu poolt mõistetud karistusega ja lõplikuks karistuseks mõisteti 2 (kaks) aastat 6 (kuus) kuud vangistust, mida KarS § 74 lg 1,3 alusel D.T suhtes täitmisele ei pööratud, kui D.T ei pane kohtu poolt määratud 3 (kolme) aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab KarS § 75 järgi käitumiskontrolli ajal kriminaalhooldusametniku poolt määratud kontrollnõudeid. D.T-le määratud katseaja algust arvestati alates 03.07.
10. Sama maakohtu otsusega mõisteti õigeks Oleg Pulatov süüdistuses KarS § 203 – 22 lg 2,3 järgi. Viru Maakohtu otsusega rahuldati osaliselt kannatanu A.K. `i tsiviilhagi hävinud sõiduauto Audi A6 Quattro (ehitusaasta 1996) registreerimismärgiga XXX XXX väärtuse hüvitamise nõudes summas 170 000 krooni ning mõisteti D.T-lt A.K. kasuks välja 127 000 (ükssada kakskümmend seitse tuhat) krooni. Maakohus rahuldas osaliselt ka kannatanu A.K. tsiviilhagi kasutuskõlbmatuks muutunud tööriistade ja varuosade hüvitamise nõudes summas 79 940 krooni ning mõistis D.T-lt A.K. välja kasuks 59 955 (viiskümmend üheksa tuhat üheksasada viiskümmend viis) krooni. Lisaks mõisteti maakohtu otsusega KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel D.T-lt välja menetluskuluna riigituludesse kaitsjatasu summas 10 578.60 (kümme tuhat viissada seitsekümmend kaheksa krooni ja 60 senti) krooni vandeadvokaadi A. Aasmaa poolt osutatud õigusabi eest ning Eesti Vabariigilt 2 O. Pulatovi kasuks 67 260 (kuuskümmend seitse tuhat kakssada kuuskümmend) krooni valitud kaitsjale makstud tasu katteks. Lisaks D.T-le esitatud süüdistusele KarS § 203 järgi, mida apellatsioonkaebustes sisuliselt ei vaidlustatud, arutas maakohus O. Pulatovile KarS §

§ 22lg 2,3 järgi esitatud süüdistust.

Maakohus asus seisukohale, et kriminaalasjas kogutud ja kohtuistungil kontrollitud tõenditega ei ole O. Pulatovi süü temale inkrimineeritud kuriteo toimepanemises KarS §

§ 22lg 2,3 järgi tõendamist leidnud. O. Pulatovit süüdistati Kar

S §

§ 22

lg 2,3 järgi selles, et tema pani toime kihutamise asjade rikkumistele ja hävitamistele, mis seisnes selles, et O. Pulatov kallutas selleks D.T , tehes talle 18.02.2005 ajavahemikus kella 18.00-st kuni 20.00-ni Tamsalu linnas Koidu poe ees ettepaneku süüdata A.K. le kuuluv XXX asuv autoremonditöökoja garaažiboks ja samas lubades talle maksta nimetatud garaažiboksi süütamise eest, ning kaasaaitamise eest, mis seisnes selles, et O. Pulatov osutas nimetatud süütamiseks ainelist kaasabi D.T-le , andes talle 19.02.2005 ajavahemikus kella 20.00-st kuni 22.00-ni oma elukoha juures asuvast garaažist XXX A.K. le kuuluva garaažiboksi süütamiseks lahustit. Tulenevalt O. Pulatovi õigeksmõistmisest KarS §

§ 22lg 2,3 järgi leidis maakohus, et D.T-le esitatud süüdistusest Kar

S § 203 järgi kuuluvad väljajätmisele sõnad „Oleg Pulatovi kihutamisel ja kaasaaitamisel“. O. Pulatov ennast esitatud süüdistuses KarS § 203 – 22 lg 2,3 järgi süüdi ei tunnistanud väites, D.T ei öelnud talle, milleks talle on lahustit vaja. Maakohus jättis kõrvale süüdistatava D.T kohtuistungil antud ütlused osas, mis puudutavad O. Pulatovit põhjusel, et D.T ei osanud tõsikindlalt ja veenvalt selgitada, miks ta muutis oma ütlusi võrreldes kohtueelses menetluses antutega. Maakohus märkis, et KrMS §-s 289 sätestatu võimaldab isiku kohtueelses menetluses antud ütlusi avaldada üksnes vastuolude tuvastamiseks tema ristküsitlusel antud ütlustega, kuid kohtul puudub võimalus eeltoodud põhjustel tunnistada usaldusväärseks kohtueelses menetluses antud ütlused, jättes kõrvale ristküsitlusel saadud ütlused. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-1-07 p 7.2 asunud seisukohale, et kui on tegemist diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes ning kui isik ei suuda mõistusepäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb nimetatud tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. Kui isik suudab kohtule usutavalt ja arusaadavalt selgitada, miks on ta erineval ajaperioodil andnud erinevaid ütlusi, saab usaldusväärseks lugeda üksnes kohtus, mitte aga kohtueelses menetluses antud ütlused. Seega leidis maakohus, et O. Pulatovi süüküsimus tuleb otsustada sisuliselt ühe tõendi, jälitusprotokolli, pinnalt. Riigikohus on mitmes lahendis väljendanud seisukohta, et põhimõtteliselt saab kohtuotsuses tugineda ka vaid ühele tõendile, kuid oluline on siinjuures see, et kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav. Jälitusprotokolli kohaselt on O. Pulatov öelnud, et „Tema ütles, et panen põlema. Mina ütlesin, et kui paned põlema, siis on vist palju inimesi Tamsalus, kes oleks rõõmus selle üle ja ongi kõik. №h, ja edasi tema küsis raha, aga mina ei andnud ja nii edasi. Pärast ütlen, et järgmisel päeval, ütlen et kuupäeva ei mina mäleta, tema tuli minu juurde õhtul, purjus, hästi purjus ja tõi mingid kaks purki, mis olid temal kaasas kilekotis ja küsis minu käest natuke bensiini või mingit põlevsegu. №h ma ütlen, et küsisin, et milleks ja tema vastas nii, et kui tuleb välja, siis pärast ütlen. Mina kallasin temale ja ta läks ära. Pärast ütlen, et tema tuli minu juurde ja ütles, et kas kuulsid või ei kuulnud. №h, et A.K. garaaž põles ära, tema ütles, et „mina tegin seda“. Eeltoodut kavatses O. Pulatov rääkida vastastamisel D.T-ga. Samuti on jälitusprotokolli kohaselt O. Pulatov öelnud, et „Ütlen, et tema ise kavatses põlema panna. Mina naljaga ütlesin, aga see loll läkski. Tema käis minu juures kütuse järgi“. 3 Maakohtu arvates ei ole võimalik üksnes jälitusprotokolli pinnalt teha oletusi, et O. Pulatov pani toime kihutamise asjade rikkumistele ja hävitamistele. Samuti võttis maakohus arvesse, et jälitusprotokollis kogutud teave saadi siis, kui O. Pulatovile oli saanud teatavaks, et D.T on andnud teda süüstavaid ütlusi, mistõttu ei olnud O. Pulatovil võimalik vastu vaielda faktile nagu ta ei oleks D.T-le lahustit andnud, kuid lahustit andes ei teadnud O. Pulatov, milleks D.T-le lahustit on vaja. Seega puudus O. Pulatovil tahtlus õigusvastase teo toimepanemisele kaasaaitamises. Maakohus asus seisukohale, et ükski kohtulikul uurimisel kogutud tõend ei kinnita, et O. Pulatovil oleks olnud põhjust A.K. le kätte maksta. Maakohus on tõendatuks lugenud, et hoopis D.T oli põhjust A.K. le kätte maksta, sest D.T ei saanud palka kätte ning lisaks nõudis A.K. temalt kahjutasu seoses kliendi auto lõhkumisega. Maakohus leidis, et O. Pulatovi poolt jälitusprotokollis öeldu „siis on vist palju inimesi Tamsalus, kes oleks rõõmus selle üle“ on tema arvamus D.T poolt öeldule „panen põlema“. Sellest tulenevalt asus maakohus seisukohale, et O. Pulatovi osa D.T tahte kujunemises teo toimepanemiseks puudus, kuna viimasel oli otsustus teo toimepanemiseks juba varem olemas ning seda ei saanud enam tekitada. A.K. esitas kohtuistungil tsiviilhagi hävinud sõiduauto Audi A6, registreerimismärgiga XXX XXX maksumuse osas summas 170 000 krooni. Tõenditena on kriminaalasja materjalide juures A.K. poolt esitatud 08.08.2002 sõlmitud kapitalirendi leping nr. 0043508L, mille kohaselt omandas A.K. järelmaksuga sõiduauto, mis kõigi maksete tasumisel pidi minema tema omandisse. Lisaks sellele Harju Maakohtu 09.05.2008 kohtuotsuse nr 2-07-19760 ärakiri, millega A.K. lt mõisteti välja AS Hansa Liising Eesti kasuks 28 825.93 krooni, s.o. kogu kapitalirendi lepingu nr 0043508L tasumata jääk, millele on lisandunud liisingfirma kulutused seoses vara kõlbmatuks tunnistamisega. Maakohus leidis, et A.K. tsiviilhagi rahuldamine sõiduauto Audi A6 Quattro, registreerimismärgiga XXX XXX , soetamismaksumuse osas ei ole põhjendatud, vaid kahju suuruseks on vara väärtus kahju tekitamise aja seisuga ning seda isegi juhul, kui auto oleks läinud A.K. omandisse. Lähtudes VÕS § 127 lg-st 6 ja VÕS § 1043, 1045 lg 1 p 5 leidis kohus, et A.K. tsiviilhagi hävinud sõiduauto väärtuse hüvitamise nõudes kuulub rahuldamisele osaliselt ning D.T-lt kuulub tsiviilhagi katteks välja mõistmisele 127 000 krooni. Lisaks esitas A.K. kohtuistungil tsiviilhagi kasutuskõlbmatuks muutunud tööriistade ja varuosade hüvitamise nõudes summas 79 940 krooni. Tõendina esitas A.K. tööriistade nimekirja koos nende omandamise aja hindadega alljärgnevalt: 1. Kompressor G935/200 – 15 000 krooni (arve 22.03.1999); 2. Keevitusaparaat – 15 000 krooni (arve 25.09.1998); 3. Keevituskäpad – 5050 krooni (kviitung 03.04.2000); 4. Isevalmistatud autotõstuk – 15 000 krooni; 5. Varuosade kapp koos varuosadega – 7000 krooni (kviitungid); 6. Suur trell – 2600 krooni (sertifikaat 16.01.1999); 7. 2 ketaslõikajat a´ 700 krooni - kokku 1400 krooni (arve 26.03.1999); 8. Elektriföön – 750 krooni (sertifikaat 29.01.2000); 9. Tinutuskolb – 150 krooni; 10. Värvipüstol Satajet – 3990 krooni (kviitung 31.03.1999); 11. Võtmete komplektid – kokku 2100 krooni (mitu kviitungit); 12. Puuride komplektid – kokku 1200 krooni (mitu kviitungit); 13. Lihvijad 2 tk – nurklihvija FAG -115N (kviitungid 05.09.2001, 26.02.2001), taldlihvija (kviitung 13.10.1999) – kokku 1200 krooni; 14. Raadio – 800 krooni (garantiitunnistus 20.10.1999); 15. Boiler – 1500 krooni (kviitung 29.09.1999); 16. Elektrikapp – 500 krooni (kviitung 20.11.1997); 17. Valgustid – 1900 krooni (kviitung 29.12.1999); 18. Elektritrell Devalt – 2300 krooni; 19. Elektrooniline liimipüstol 3002 – 300 krooni (kviitung 25.05.1999); 4 20. Kohalik signalisatsioon – 2000 krooni (instruktsioon). Maakohus leidis, et kuivõrd kõik eelnimetatud esemed olid soetatud aastaid tagasi ja pikema aja vältel kasutusel, siis ei ole põhjendatud tsiviilhagi rahuldamine lähtudes soetamismaksumusest ning juhindudes VÕS § 127 lg 6, 1043, 1045 lg 1 p 5 asus maakohus seisukohale, et A.K. tsiviilhagi kasutuskõlbmatuks muutunud tööriistade ja varuosade hüvitamise nõudes kuulub rahuldamisele osaliselt ning D.T-lt kuulub tsiviilhagi katteks väljamõistmisele 59 955 krooni. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu Prokuröri apellatsioon Prokurör taotleb kohtuotsuse tühistamist osaliselt, s.o osas, mis puudutab O. Pulatovi õigeksmõistmist KarS § 203 - § 22 lg 1,2 järgi ning palub mõista O. Pulatov süüdi KarS § 203 - § 22 lg 1,2 järgi. Kuigi prokurör taotleb O. Pulatovi süüdimõistmist KarS §

§ 22

lg 1,2 järgi, nähtub apellatsioonkaebuse sisust ja mõttest, et prokurör vaidlustab õigeksmõistmist ja taotleb O. Pulatovi süüditunnistamist KarS § 203 - § 22 lg 2,3 järgi. Prokurör taotleb süüdimõistmisel O. Pulatovile karistuseks mõista 1 (üks) aasta vangistust, mille hulka KarS § 68 lg 1 alusel lugeda eelvangistuses viibitud aeg 16 (kuusteist) päeva ja lõplikuks karistuseks mõista 11 (üksteist) kuud ja 14 (neliteist) päeva vangistust, mida KarS § 74 lg 1 ja 3 alusel täielikult mitte täitmisele pöörata, kui O. Pulatov ei pane 3-aastase katseaja kestel toime uut tahtliku kuritegu ja täidab KarS § 75 lg 1 sätestatud kontrollnõudeid. Samuti taotleb prokurör KarS § 75 lg 2 p 1 alusel kohustada O. Pulatovit solidaarselt koos D.T-ga hüvitama katseaja lõpuks A.K. tsiviilhagi. Lisaks taotleb prokurör maakohtu otsuse tühistamist osas, mille järgi mõisteti O. Pulatovile Eesti Vabariigilt 67 260 krooni valitud kaitsjale makstud tasu katteks. Prokurör leiab, et maakohus on rikkunud KrMS § 339 lg 1 p 8, sest kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Prokurör ei nõustu maakohtu seisukohaga, et üksnes jälitusprotokolli pinnalt ei saa teha oletusi, et O. Pulatov pani toime kihutamise ja kaasaaitamise asjade rikkumistele ja hävitamisele. Prokurör on seisukohal, et maakohus on jälitusprotokolli hinnates teinud oletusliku järelduse. Prokurör nõustub kohtu hinnanguga, et D.T ütlused tuleb vastuolude tõttu tõendina välja jätta, kuid märgib, et sel juhul ei saa D.T ütlustele tuginedes järeldada, et D.T ei öelnud O. Pulatovile, milleks talle põlevat ainet vaja on ja et tal oli vihavaen A.K. vastu. Prokuröri hinnangul on O. Pulatovi ütlused ennastõigustavad ja tingitud soovist vabaneda vastutusest. Prokuröri arvates ei ole eluliselt usutav asjaolu, et väidetavalt süütu isik arutab kambrikaaslasega erinevaid versioone juhtunust, mida vastastamisel D.T-ga uurijatele rääkida. Prokuröri hinnangul tuleks arvesse võtta, et O. Pulatov oli varasemalt kahel korral kriminaalkorras karistatud isik, mistõttu kriminaalasjas kahtlustatava seisundis olla ei olnud O. Pulatovile võõras olukord ning kriitiliselt tuleb suhtuda O. Pulatovi väidetesse selle kohta, et teda hirmutas viibimine vahi all teo eest, mida ta ei olnud toime pannud. Samuti leiab prokurör, et maakohus ei ole põhjendanud, miks ei ole jälitusprotokoll piisav tõend O. Pulatovi süüdi mõistmiseks, vaid on teinud kokkuvõtvalt oletuse, et O. Pulatov ei olnud teadlik, milleks D.T-le põlevat ainet vaja on. Maakohtu poolt otsuses käsitletud jältusprotokolli osa on O. Pulatovi ja tema kambrikaaslase N.P. arutelu, mida uurijale juhtunust rääkida. Prokurör juhib apellatsioonkaebuses tähelepanu jälitusprotokollist nähtuvalt O. Pulatovi öeldud lausele: „Ütlen, et tema ise kavatses põlema panna. Mina naljaga ütlesin, aga see loll läkski.“, kuna sellise versiooniga lükkaks O. Pulatov ümber kahtlustuse selle kohta, et just tema kihutas D.T süütama A.K. le kuuluvat garaaži. Lisaks leiab prokurör, et jälitusprotokollist nähtub, kuidas O. Pulatov muretseb selle üle, mida ta raha kohta ütleb ja on öelnud, et „Pärast ütlen, et tema tuli minu juurde ja ütles, et kas kuulsid või ei kuulnud. №h, et A.K. garaaž põles ära, tema ütles, et „mina tegin seda“. Mida raha kohta öelda?“. Veel arutab O.Pulatov kambris, et „Ma mõtlen, et isegi puhtana välja tulen. Nii ongi, ütlen, et see piider tuli minu juurde poe juures. Aga kui nemad (jutt käib politseitöötajatest) küsivad minu käest:“ kus see mees istus autos (jutt käib T.T. , kes oli poes koos O. Pulatoviga), 5 kas tema kuulis midagi“. Mina ütlen, et tema võib-olla kuulis kuidas mina saatsin neid m…ni.(Poe juures olid D.T ja K.M. . Aga seda, mida meie rääkisime tema ei kuulnud, kuna autoraadio mängis. Sellepärast, et mina täpselt mäletan, et kui meie hakkasime ära sõitma tema (T.T. ) küsis: „Mis, raha tahavad? Mina vastasin: „Käigu nad m…ni (ropendab)“ Ja ongi kõik. Tema (T.T. ) teab, et nad minu käest raha küsisid. Keegi ei hakka midagi küsima. Ainult raha kohta mida ma ütlen?“ Lisaks nähtub prokuröri hinnangul jälitusprotokollist, kuidas O. Pulatov muretseb öeldes „Proovin välja rabeleda. Ei tea ainult, kas näitlen üle või ei näitle.“ O. Pulatov ütleb ka kütuse andmise versiooni kohta: „ Aga siis võib öelda, et tema tuli ise kütuse järgi.“ Prokuröri hinnangul saab eeltoodust teha järelduse, et O. Pulatov lubas D.T-le A.K. garaaži süütamise eest tasu ning kambris olles arutas erinevaid versioone, mida raha kohta öelda, muretseb, et kas ta näitleb üle või mitte. Sellest võib järeldada, et O. Pulatov kavatses vastastamisel D.T-ga valetada. Kohtuistungil on O. Pulatov jäänud versiooni juurde, milline nähtub jälitusprotokollist ja mida ta arutas Rakvere arestikambris olles koos N.P. ga. Prokurör leiab, et kaudse tõendina kinnitavad O. Pulatovi poolt kihutamist ja kaasaaitamist D.T e asjade rikkumise ja hävitamise toimepanemisele tunnistaja T.T. i kohtus antud ütlused, mille kohaselt sõitis T.T. O. Pulatoviga „Koidu“ poodi Tamsalus ning poe ees nägi T.T. K.M. ut ja D.T O. Pulatoviga rääkimas. Prokuröri hinnangul on tunnistaja T.T. i ütlustele ja jälitusprotokolli O. Pulatovi ja N.P. vestlustele Rakvere arestikambris tuginedes alust arvata, et O. Pulatov pani toime kuriteo, milles teda süüdistatakse. Prokurör ei nõustu maakohtu otsusega osas, millega mõisteti O. Pulatovi kasuks välja kohtukulud KrMS § 181 lg 1 alusel seoses õigeksmõistmisega summas 67 260 krooni, kuna kohus ei ole ära näidanud, kas kaitsja poolt esitatud õigusabikulude hulgas oli ka tasu eelnevates kohtumenetlustes osutatud õigusabi eest. Riigikohus oma otsuses 3-1-1-100-09 asunud seisukohale, et alama astme kohtu pädevusse ei kuulu otsustamine selle üle, kas kõrgemas kohtuastmes kantud menetluskulude suurus on põhjendatud või mitte. Asja uuesti arutaval kohtul tuleb vastavalt KrMS § 306 lg 1 p-le 14 võtta seisukoht, kelle kanda apellatsiooni- või kassatsioonimenetluses kantud menetluskulud jäävad. Sel viisil on kohtul aga võimalik toimida üksnes juhul, kui kõrgema astme kohtu otsuse või määrusega on vastav summa juba menetluskulude hulka arvatud. Kuna Viru Ringkonnakohtule ega ka Riigikohtule ei esitatud taotlust õigusabikulude väljamõistmiseks O. Pulatovi kasuks ning nimetatud kohtud selles osas vastavat otsust ega määrust teinud, siis on maakohus kaitsja vastavasisulise taotluse rahuldamisega rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Kaitsja A. Aasmaa apellatsioon. Kaitsja taotleb apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist osaliselt, s.o osas, millega mõisteti D.T-lt välja tsiviilhagid A.K. kasuks ja pandi talle kohustus hüvitada kaitsjatasu. Kaitsja taotleb ringkonnakohtult uue otsuse tegemist, millega mõista D.T-lt A.K. kasuks välja tsiviilhagi kasutuskõlbmatuks muutunud tööriistade ja varuosade hüvitamise nõudes summas 26 646 krooni, jätta rahuldamata A.K. tsiviilhagi hävinud sõiduauto väärtuse hüvitamise nõudes D.T vastu ja jätta D.T-lt väljamõistetud kaitsjatasu riigi kanda. Kaitsja hinnangul oli põhjendamatu mõista D.T-lt välja tsiviilhagi hävinud sõiduauto väärtuse hüvitamise nõudes ja menetluskuluna kaitsjatasu. Samuti leiab kaitsja, et kasutuskõlbmatuks muutunud tööriistade ja varuosade hüvitamise nõuet tuleks veelgi vähendada. Maakohus rahuldas tsiviilhagi A.K. hävinud sõiduauto Audi A6 Quattro väärtuse nõudes summas 127 000 krooni. Nimetatud sõiduki suhtes oli A.K. ja AS Hansa Liising vahel sõlmitud kapitalirendi leping nr 0043508L, mille punkti 9.

1. kohaselt kohustus liisinguvõtja sõlmima vabatahtliku kindlustuslepingu vara väärtuses. Sellest tulenevalt tuleb eeldada, et A.K. le põhjustatud kahju on kindlustuse poolt juba hüvitatud, mis tähendab, et kohaseks hagejaks D.T suhtes saaks olla AS Hansa Liising kui sõiduauto omanik või kindlustusselts 6 regressiõiguse korras, kuid toimikumaterjalides puuduvad andmed, et nimetatud isikud oleksid oma nõude A.K. le loovutanud. Kaitsja leiab, et isegi kui eeldada, et kannatanul on nõudeõigus, on paljasõnaline A.K. väide, et sõiduki soetamisväärtus oli 170 000 krooni, kuna kapitalirendi lepingust nähtub vara maksumus 8124,34 eurot (lisaks käibemaks 18%) ehk 150 000 krooni. Ühtlasi märgib kaitsja, et sõiduauto kui AS-ilt Hansa Liising väljaostmata vara väärtuseks oli selle hävimise hetkel 18 981 krooni ja 28 senti. Kaitsja on seisukohal, et liisinguleping sõlmitakse asja kasutamiseks, mis tähendab, et A.K. on saanud kasutuseeliseid makstes auto kasutamise eest liisingumakseid ja intressi. Samuti jääb kaitsjale arusaamatuks, mille alusel vähendas maakohus tsiviilhagi üksnes 127 000 kroonini, kuna kohtuotsuses puudub vastav arvutuskäik ja algandmed. Maakohus vähendas A.K. esitatud tsiviilhagi kasutuskõlbmatuks muutunud tööriistade ja varuosade hüvitamise nõudes summas 79 940 krooni ning mõistis A. D.T-lt välja 59 995 krooni. Kaitsja on seisukohal, et maakohus, vähendades tsiviilhagi VÕS § 127 lg 6 järgi, ei arvestanud esemete amortisatsiooniga- esemed olid soetatud aastaid tagasi ning nende töökoormus oli suur. Kaitsja märgib üldteadaolevana, et esemete väärtus väheneb oluliselt nende pideval kasutamisel majandustegevuses ning kannatanu ütluste kohaselt oli nende töökojas pidevalt tööd. Sellest tulenevalt on kaitsja seisukohal, et põhjendatud oleks tsiviilhagi vähendamine 2/3 võrra ning mõista D.T-lt A.K. kasuks välja 26 646 krooni. Kaitsja on seisukohal, et maakohus ei ole ära näidanud, millise metoodika ja arvutuskäigu alusel tsiviilhagisid VÕS § 127 lg 6 alusel vähendati, mistõttu ei nähtu kohtuotsusest põhjendused ja sellest tulenevalt on menetlusosalised jäetud ilma võimalusest esitada tsiviilhagidele vastuväiteid. Maakohtu otsusega mõisteti D.T-lt KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel menetluskuluna välja kaitsjatasu 10 578 krooni ja 60 senti. Kaitsja rõhutab, et varasemalt on sama kohtuasi läbinud maa–, ringkonna- ja Riigikohtu ja D.T ei ole vaidlustanud enda süüdimõistmist nii ringkonna– kui ka Riigikohtus. Vastupidi, Riigikohus tühistas tema süüdimõistmise sõltumata süüdistatavate esitatud kassatsioonidest kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Seega on kaitsja seisukohal, et seoses kohtu kriminaalmenetlusõiguse rikkumisega asja esmakordsel arutamisel, ei ole alust jätta kohtukulusid asja hilisemal arutamisel maakohtus süüdistatava kanda. Kaitsja hinnangul ei ole alust panna süüdistatavat kandma menetluskulusid suuremas määras, kui uue menetluse on põhjustanud riik (kohtuvõim) ise, kuna isikul on õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus sh ka esmakordsel arutamisel (vt Riigikohtu otsus 3-1-1-94-06). Kaitsja märgib, et KrMS ei näe ette maakohtus asja uuel arutamisel menetluskulude hüvitamist, kui need on põhjustatud kohtu poolt kriminaalmenetlusõiguse rikkumiste tõttu, kuid kaitsja leiab, et õiguse üldpõhimõtetest on tuletatav, et kui menetluskulud on põhjustanud riik, siis tuleb need jätta ka riigi kanda. PS § 146 teise lause järgi on kohus oma tegevuses sõltumatu ja mõistab õigust kooskõlas põhiseaduse ja seadustega. Kui kohus ei ole mõistnud õigust kooskõlas seadustega ning rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, ei ole alust eeldada, et menetluskulud tuleb täies ulatuses kanda süüdistataval, kuna vastavalt PS §-le 13 peab seadus kaitsma igaühte riigivõimu omavoli eest. KrMS § 180 lg 3 sätestab, et menetluskulusid määrates arvestab kohus süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Kaitsja on seisukohal, et nimetatud sätet tuleb tõlgendada laiendavalt, et see ei oleks vastuolus ülaltoodud põhiseaduslike põhimõtetega. Seega on kaitsja seisukohal, et maakohus oleks pidanud kaitsjatasu täies ulatuses jätma riigi kanda. Kaitsja möönab, et siinkohal võib tõusetuda ka põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamine KrMS § 180 lg 1 suhtes, mis sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu ega anna alust menetluskulude vähendamiseks kui asja uus arutamine maakohtus on toimunud seoses eelnevalt sama asja arutanud maakohtu menetluslikest eksimustest. 7 Kannatanu A.K. esindaja N. Lausmaa apellatsioon Kannatanu esindaja N. Lausmaa taotleb kohtuotsuse tühistamist osaliselt, s.o O. Pulatovi õigeksmõistmises KarS § 203 – 22 lg 2,3 järgi, mõista O. Pulatov süüdi ning vastavalt seadusele määrata karistus. Samuti taotleb kannatanu esindaja muuta maakohtu otsust tsiviilhagi osas ning D.T-lt ja O. Pulatovilt solidaarselt välja mõista tekitatud kahju maakohtu poolt määratud ulatuses. Kannatanu esindaja leiab, et maakohus on teinud asjas kindlakstehtud asjaoludest ebaõiged järeldused, mistõttu on maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ning on rikkunud kriminaalmenetlusõiguse sätteid. Maakohus on otsuse põhjendavas osas märkinud, et D.T ütlused jäetakse tõendite hulgast täielikult välja, kuid on osas, mis puudutab D.T kallutamist kuriteo toimepanemisele ja sellele kaasaaitamises, nendele tuginenud. Esindaja leiab, et kui D.T ütlused kõrvale jätta, tuleks objektiivselt hinnata muid tõendeid, milleks on objektiivsed asjaolud ja jälitusprotokollis sisalduvad andmeid. Jälitusprotokollist nähtub, et D.T oli O. Pulatovile öelnud, et ta kavatseb panna põlema A.K. töökoja, mille peale O. Pulatov ei manitsenud või keelanud teda, vaid ütles, et see võiks rõõmustada nii mõndagi inimest Tamsalus. Esindaja hinnangul on selge, et selline väljend kujutab endast isiku mõjutamist kavatsetava teo suunas, mitte teo keelamist. Samuti on põlema panemine õigusvastane tegu. Isikul võib olla teokavatsus eelnevalt olemas, kuid kui seda kavatsust toetatakse ja õhutatakse isiku poolt, kes on täideviija jaoks autoriteediks, siis on tegemist kallutamisega, mis on kihutamise koosseisuline element. Asjaolu, et O. Pulatov oli D.T-le autoriteediks, kinnitab esindaja arvates fakt, et O. Pulatov oli nii I.A. kui ka D.T-le varemalt laenanud raha. Kannatanu esindaja leiab, et objektiivsete asjaoludega on tõendatud kuriteo sooritamiseks vahendi andmine. Jälitusprotokolli andmetega, milles O. Pulatov korduvalt arutab, et ta kavatseb uurijale öelda, et ta ei teadnud, milleks D.T lahustit vajab ja kui vastastamisel peaks D.T väitma, et ta seda ütles, siis väita, et tema arvates pidi tegemist olema naljaga, on tõendatud asjaolu, et vahendi andmise ajal oli O. Pulatov teadlik, et lahustit kavatsetakse kasutada nimelt A.K. töökoja põlemapanemiseks. Esindaja leiab, et kui O. Pulatov oleks tõepoolest olnud arvamusel, et tegemist oli naljaga või poleks olnud teadlik D.T kuriteokavatsusest, siis oleks puudunud vajadus erinevate versioonide ja väidete väljatöötamiseks. Esindaja märgib, et Riigikohus on mitmetes otsustes rõhutanud, et seletus asjaolude kohta peab olema „eluliselt usutav”. O. Pulatovi seletused, millistel asjaoludel ta eelvangistuskambris erinevate versioonide väljatöötamisega tegeles, ei ole eluliselt usutavad ega ole kinnitust leidnud objektiivsete asjaoludega ning kuna O. Pulatov on varemalt kriminaalkorras karistatud ja viibinud ka vahi all, ei saanud vangistamine O. Pulatovil esile kutsuda erilist šokki, nagu O. Pulatov väitnud on. Kuriteole kihutamisena mõistetakse isiku kallutamist toime panema õigusvastast tegu. Esindaja hinnangul ei välista isikul õigusvastase teo toimepanemise kavatsuse olemasolu iseenesest, et kavatsuse avaldamine ja teise isiku reaktsioon sellele avaldab teokavatsusele otsustavat mõju. Esindaja leiab, et D.T isikuomadusteks on muuhulgas ebakindlus, vastuolu ühiskonnas omaksvõetud ühiselu reeglitega ning nõrk initsiatiiv, mis väljendub alkoholi kuritarvitamises, nõrgas töömotivatsioonis ja võimetuses oma käitumist põhjendada, mistõttu tema teokavatsusele avaldab kindlasti mõju, kas tema kuritegeliku kavatsuse suhtes avaldatakse poolehoidu või laitust ning esindaja arvates kallutasid teda oma kuriteokavatsust ka reaalselt ellu viima O. Pulatovi rõõmustamine A.K. töökoja põlema panemise kohta. O. Pulatovi poolt kuriteo teostamiseks D.T-le vahendi andmine muutis aga selle kavatsuse ka reaalselt teostatavaks. Esindaja leiab, et andes kuriteo toimepanemiseks vajamineva lahusti osutas O. Pulatov ainelist kaasabi D.T poolt toimepandud kuriteole. Esindaja hinnangul ei ole eluliselt usutav, et lahusti anti ilma motiivita ja tasuta isikule, kes ei olnud võimeline seda ostma ning sealjuures võis O. Pulatov arvata, et seda kasutatakse joomiseks. Lisaks rõhutab esindaja, et O. Pulatov on 8 ütlustes omaks võtnud, et D.T küsis temalt vedelikku, mis kergesti põlema läheb. Eeltoodust tulenevalt leiab kannatanu esindaja, et jälitusprotokolli andmetega ja kindlakstehtud faktiliste asjaoludega, mis kinnitavad D.T-le kuriteo vahendi andmist, on O. Pulatovi poolt D.T kuriteole kihutamine ja kaasaaitamine leidnud täielikult tõendamist. Esindaja ei vaidlusta maakohtu otsust tsiviilhagi vähendamise osas, kuid kannatanu esindaja taotleb maakohtu otsuse muutmist tsiviilhagi osas, et tsiviilhagi mõistetaks välja D.T-lt ja O. Pulatovilt solidaarselt. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtu istungil jäid kõik apellandid esitatud apellatsioonide juurde. O. Pulatovi kaitsja taotles kannatanu ja prokuröri apellatsiooni rahuldamata jätmist. Kannatanu A.K. toetas esindaja poolt esitatud apellatsiooni O. Pulatovi süüditunnistamisest. Süüdistatav D.T ringkonnakohtu istungist osa võtta ei soovinud, mistõttu tulenevalt KrMS §-st 334 lg 1 p 1 arutas ringkonnakohus antud kriminaalasja süüdistatav D.T osavõtuta. Tartu Ringkonnakohus, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära süüdistatava O. Pulatovi ja tema kaitsja, kannatanu ja tema esindaja ning D.T kaitsja, leiab, et esitatud apellatsioonid on põhjendamatud, rahuldamisele ei kuulu ja Viru Maakohtu otsus tuleb vaidlustatud osas jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p
2. Nii prokurör kui ka kannatanu esindaja taotlevad maakohtu otsuse tühistamist O. Pulatovi õigeksmõistmises KarS §

§ 22lg 2,3 järgi.

Mõlemad apellandid leiavad, et O. Pulatov tuleks kogutud tõendite ümberhindamise tulemusena süüdi tunnistada talle esitatud süüdistuses. Apellandid on seisukohal, et maakohus on rikkunud KrMS § 339 lg 1 p 8 sätteid, sest kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Eeltoodud väidetava rikkumise osas märgib ringkonnakohus, et KrMS § 339 lg 1 p 8 sätestatud rikkumisega on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. See tähendab, et kohtuotsuse põhiosa ja resolutiivosa on omavahel vastuolus. Eelnimetatud rikkumisega ei ole aga tegemist siis, kui kohtumenetluse pool ei nõustu kohtu seisukohtadega, nii nagu käesoleval juhul prokuröri ja kannatanu esindaja apellatsioonidest tuleneb. Ringkonnakohus ei tuvastanud selliseid kriminaalmenetlusõiguslike rikkumisi maakohtu poolt, mis tooks vältimatult kaasa kohtuotsuse tühistamise. Prokurör nõustub maakohtu hinnanguga, et D.T ütlused tuleb vastuolude tõttu tõendina välja jätta, kuid märgib, et sel juhul ei saa D.T ütlustele tuginedes järeldada, et D.T ei öelnud O. Pulatovile, milleks tal põlevat ainet vaja on ja et tal oli vihavaen kannatanu A.K. vastu. Ka kannatanu esindaja osundab, et maakohus on osas, mis puudutab D.T kallutamist kuriteo toimepanemisele ja sellele kaasaaitamises, D.T ütlustele tuginenud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et D.T ütlused maakohtus puutuvalt O. Pulatovi võimaliku rolli antud kuriteos, on olnud diametraalselt erinevad tema poolt kohtueelses menetluses antutest. Kuna D.T ei suutnud kohtule usutavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erinevusi, hindas kohus D.T ütlused ebausaldusväärseteks ning jättis need tõendite hulgast välja (kohtuotsuse lk 13). Meelevaldne on prokuröri seisukoht sellest, et maakohus, tulles järeldusele, et O. Pulatov ei teadnud, milleks D.T põlevat ainet vaja on, tugines süüdistatava D.T ütlustele. Maakohus on märkinud, et vastu vaielda faktile nagu ei oleks O. Pulatov D.T-le lahustit andnud, ei olnud võimalik, kuid lahustit andes ei teadnud süüdistatav O. Pulatov, milleks D.T lahustit on vaja. Veel on maakohus jõudnud järeldusele, et tõendamist on leidnud asjaolu, et süüdistataval D.T oli põhjust kannatanu A.K. le kätte maksta, sest ta ei saanud palka kätte ja seoses kliendi auto lõhkumisega nõudis kannatanu temalt kahjutasu (kohtuotsuse lk 14). Ringkonnakohus leiab, et 9 eeltoodud kohtu järeldused ei tugine mitte D.T ütlustele, mis on tõendite hulgast välja jäetud, vaid süüdistatava O. Pulatovi ütlustele (II kd, kohtuistungi protokoll tl 245- 251, kohtuotsuse lk 6-7). Ka tunnistaja K.M. on ütlustes rääkinud D.T soovist kannatanu A.K. le ebameeldivusi tekitada (II kd, kohtuistungi protokoll tl 267-269). O. Pulatovi süüdimõistmist taotledes toetuvad nii prokurör kui kannatanu esindaja ühele tõendile, s.o jälitusprotokollile. Muuhulgas prokurör leiab, et maakohus ei ole põhjendanud, miks ei ole jälitusprotokoll piisav tõend O. Pulatovi süüdimõistmiseks. Samuti leiavad prokurör ja kannatanu esindaja, et eluliselt ei ole usutav asjaolu, et väidetavalt süütu isik arutab kambrikaaslasega erinevaid versioone juhtunust ning mida vastastamisel uurijale rääkida. Arvestatav on apellantide arvates asjaolu, et O. Pulatov on varem kahel korral kriminaalkorras karistatud isik, mistõttu kahtlustatava seisundis olla ei olnud O. Pulatovile võõras olukord ning kriitiliselt tuleb suhtuda O. Pulatovi väitesse, et teda hirmutas viibimine vahi all teo eest, mida ta ei ole toime pannud. Ringkonnakohus märgib, et meelevaldne ja oletuslik on apellantide väide sellest, et O. Pulatovi varasem karistatus välistaks temal tekkida võinud hirmutunde ja šoki, mis oli tingitud vahistamisest teo eest, mida ta toime ei ole pannud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et antud juhul ei piisa O. Pulatovi süüdimõistmiseks üksnes jälitusprotokollis kajastuvast teabest ( I kd, tl 129-134). Maakohus kuulas vahetult esialgseid lindistusi ning võrdles neis sisalduvat jälitusprotokolli lisana oleval CD-l sisalduva lindistusega kui ka selle CD alusel jälitusprotokolli kantud teabega. Eelnimetatud kogumile tuginevalt jõudis maakohus põhjendatud järelduseni, et kuigi ei ole kohtupraktikas põhimõtteliselt välistatud isiku süüditunnistamine ühe tõendi alusel, ei saa käesoleval juhul üksnes jälitusprotokolli pinnalt järeldada, et O. Pulatov on pannud toime kihutamise asjade rikkumisele ja hävitamisele. Maakohus märkis, et sellisel juhul oleks tegemist oletustega, kuid teatavasti oletustele tuginevalt ei ole võimalik isikut süüdi mõista. Siinkohal ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et jälitusprotokollis sisalduv teave ei ole antud juhul piisav O. Pulatovi süüdimõistmiseks. Prokurör toob apellatsioonis välja rida erinevaid lauseid jälitusprotokollist O. Pulatovi poolt öelduna, mille alusel prokurör järeldab, et O. Pulatov lubas D.T-le A.K. garaaži süütamise eest tasu ning kambris olles arutas erinevaid versioone, mida raha kohta öelda, muretseb, et kas näitleb üle või mitte. Sellest järeldab prokurör, et O. Pulatov kavatses vastastamisel valetada. Ringkonnakohus leiab, et jälitusprotokollist tulenevalt arutas O. Pulatov tõepoolest selle üle, mida vastastamisel rääkida. Kuid täiesti meelevaldne on apellandi järeldus sellest, et O. Pulatov kavatses valetada. Teatavasti oli O. Pulatov vahistatud ning talle oli teada kahtlustuse sisu, mistõttu teha jälitusprotokollis sisalduva pinnalt järeldusi võimaliku valetamise kohta O. Pulatovi poolt on oletuslik. Maakohtu istungil kuulati üle ka tunnistaja N.P. , kellega koos O. Pulatov kambris viibis ning kellega koos ta eelseisvat vastastamist arutas. N.P. sõnade kohaselt oli tema ülesandeks panna O. Pulatov oma süüd tunnistama, kuid tal ei olnud milleski end süüdi tunnistada, arutasid koos erinevaid versioone toimunu kohta. N.P. sõnade kohaselt oli O. Pulatov hüsteeria piiril (III kd, kohtuistungi protokoll tl 65-68). Tähelepanuta ei saa jätta ka tunnistaja A.K. ütlusi, mille kohaselt tuli D.T koos oma vennaga tema juurde, öeldes, et ta (A.K. ) võiks maksta selle eest, et ta rääkis O. Pulatovi kaela selle asja. Tunnistaja sõnul oli D.T öelnud, et valetas O. Pulatovi peale. Tunnistaja rääkis sellest ka O. Pulatovile, kes soovitas sellest kohtus rääkida ( III kd, kohtuistungi protokoll tl 11-16). Prokurör märgib, et kaudse tõendina kinnitavad O. Pulatovi poolt kihutamist ja kaasaaitamist D.T poolt asjade rikkumise ja hävitamise toimepanemisele tunnistaja T.T. i kohtus antud ütlused, mille kohaselt sõitis T.T. O. Pulatoviga „Koidu“ poodi Tamsalus ning poe ees nägi T.T. K.M. ut ja D.T O. Pulatoviga rääkimas. Ringkonnakohus leiab, et tunnistaja T.T. i ütlustest ei saa teha tõsikindlaid järeldusi O. Pulatovi süüst kuriteole kihutamises ja kaasaaitamises. Tunnistaja T.T. i ütluste kohaselt käis ta koos O. Pulatoviga poes. D.T võis O. Pulatovilt raha küsida, kuid tema meelest O. Pulatov raha võlgu ei andnud (II kd, kohtuistungi protokoll tl 275-277). Millisel viisil nimetatud tunnistaja ütlused kinnitavad O. Pulatovi süüd, prokuröri apellatsioonist ei selgu. Pelgalt isikute 10 kokkupuude ning võimalik raha võlgu küsimine ei tõenda veel kuriteole kihutamist ja kaasaaitamist. Kannatanu esindaja märgib, et jälitusprotokolli kohaselt oli D.T O. Pulatovile öelnud, et ta kavatseb põlema panna A.K. töökoja, mille peale O. Pulatov ei manitsenud ega keelanud teda, vaid ütles, et see võiks rõõmustada nii mõndagi inimest Tamsalus. Esindaja hinnangul on selge, et selline väljend kujutab endast isiku mõjutamist kavatsetava teo suunas, mitte teo keelamist. Isikul võib olla teokavatsus eelnevalt olemas, kuid kui seda kavatsust toetatakse ja õhutatakse isiku poolt, kes on täideviija jaoks autoriteediks, siis on tegemist kallutamisega, mis on kihutamise koosseisuline element. Asjaolu, et O. Pulatov oli D.T-le autoriteediks, kinnitab esindaja arvates fakt, et O. Pulatov oli nii I.A. kui ka D.T-le varem laenanud raha. Maakohus on otsuses jõudnud järeldusele, et süüdistatava O. Pulatovi osa D.T tahte kujunemises puudus, sest viimasel oli teo otsus juba varem olemas ja seda ei saanud enam tekitada. Süüdistatava O. Pulatovi poolt jälitusprotokollis öeldu, et „siis on vist palju inimesi Tamsalus, kes oleks rõõmus selle üle“ on tema arvamus D.T poolt öeldule, et „panen põlema“ (kohtuotsus, lk 14). Ringkonnakohus nõustub eeltoodud järeldusega. KarS § 22 lg 2 kohaselt on kihutaja isik, kes tahtlikult kallutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole. Kallutamisena tuleks mõista näiteks meelitamist, palumist, ähvardamist, äraostmist vms. Kallutamine tähendab tahtluse tekitamist-tulevasel täideviijal tekib tahtlus toime panna süütegu. Ringkonnakohus märgib, et meelevaldne on kannatanu esindaja järeldus, et kuna O. Pulatov ei manitsenud ega keelanud D.T , vaid ütles eelpoolosundatud jälitusprotokollis toodud lause (vt eelnev lõik), on tegemist isiku mõjutamisena kavatsetud teo suunas. Isiku kallutamine tähendab siiski üheselt mõistetavat isiku suunamist süüteo toimepanemisele, selleks, et viimasel tekiks tahtlus süütegu toime panna. Oluline on käesoleval juhul rõhutada, et D.T tahtlus panna toime süütegu oli juba eelnevalt olemas. O. Pulatovi poolt väljaöeldut ei ole võimalik kuidagi käsitleda ka kavatsuse toetamise ja õhutamisena, kuna tema poolt öeldu n.ö takkakiitmist ei sisalda. Kannatanu esindaja järeldab, et kuna D.T näol on tegemist kergesti mõjutatava ning nõrga ja sõltuvusliku isikuga, siis mõjus talle toetavalt ja õhutavalt O. Pulatov kui autoriteet. Ka siinkohal peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et kannatanu esindaja järeldus O. Pulatovist kui autoriteedist D.T jaoks ei tulene ühestki kogutud tõendist ning on vaid meelevaldselt tuletatud kunagistest varasematest rahalaenamistest D.T ja tema venna poolt O. Pulatovi käest. Eeltoodust tulenevalt, nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et antud asjas puuduvad tõsikindlad ja vaieldamatult ümberlükkamatud tõendid sellest, et O. Pulatov oleks 18.02.2005 Tamsalu linnas Koidu poe juures teinud D.T-le ettepaneku süüdata A.K. le kuuluv autoremonditöökoja garaažiboks ja lubas selle eest tasu. O. Pulatovit süüdistatakse veel selles, et ta pani toime kaasaaitamise asjade rikkumisele ja hävitamisele, mis seisnes selles, et O. Pulatov osutas D.T-le eelnimetatud süütamiseks ainelist kaasabi, andes talle 19.02.2005 oma elukoha juures asuvast garaažist A.K. garaažiboksi süütamiseks lahustit. Kaasaaitamine on teisele isikule tahtlikule õigusvastasele teole muuhulgas ka ainelise kaasabi osutamine. Antud asjas ei ole vaidlust selles, et O. Pulatov andis D.T-le oma elukoha garaažist lahustit. Samas, maakohus asus seisukohale, et lahustit andes ei olnud O. Pulatov teadlik, milleks D.T lahustit vajas. Lahusti andmise põhjuste kohta puuduvad igasugused tõendid, kuna D.T ütlused on jäetud ebausaldusväärsetena kõrvale. Ainsad tõendid on O. Pulatovi enda ütlused, kes väitis, et D.T ei öelnud talle, milleks viimane lahustit vajas ning ta ise seda ka ei küsinud. Seega, eeltoodu alusel ei ole võimalik väita, et O. Pulatov osutas tahtlikult ainelist kaasabi D.T poolt kannatanu A.K. garaažiboksi süütamisele. Prokurör ei nõustu ka maakohtu otsusega osas, millega mõisteti O. Pulatovi kasuks välja kohtukulud KrMS § 181 lg 1 alusel seoses õigeksmõistmisega summas 67 260 krooni. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi argumentidega selles osas ja leiab, et maakohus on põhjendatult O. Pulatovi kasuks välja mõistnud valitud kaitsjale kantud kulutused. Ringkonnakohus põhimõtteliselt on nõus prokuröri seisukohaga, et alamaastme kohtu pädevusse 11 ei kuulu otsustamine selle üle, kas kõrgemas kohtuastmes kantud menetluskulude suurus on põhjendatud või mitte. Tõepoolest ei ole Viru Ringkonnakohtus ega ka Riigikohtus esitatud taotlust menetluskulude väljamõistmiseks O. Pulatovi kasuks, mistõttu kohtud ei saanud teha ka lahendit menetluskulude osas. Samas ei pea ringkonnakohus põhjendatuks apellandi seisukohta, et rahuldades kaitsja taotluse menetluskulude väljamõistmiseks on maakohus rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Antud kriminaalasi on olnud erineva astme kohtute menetluses juba alates 2005 aastast. Käesolevalt on O. Pulatov õigeks mõistetud. Isikul on õigus endale ise valida kaitsja, millega paratamatult kaasnevad kulutused. Kuna kohtupraktika õigusabikulude hüvitamise osas on välja kujunenud alles 2009 aastal, siis on käesolevalt igati põhjendatud ning kohane maakohtu poolt hüvitada O. Pulatovi poolt valitud kaitsjale makstud kulutused, mistõttu ka selles osas prokuröri apellatsioon rahuldamisele ei kuulu. D.T kaitsja A. Aasmaa vaidlustab maakohtu otsuse osaliselt tsiviilhagide ja kaitsjatasu osas. Kaitsja leiab, et kuigi maakohus vähendas A.K. tsiviilhagi kasutuskõlbmatuks muutunud tööriistade ja varuosade hüvitamise nõudes, ei arvestanud kohus esemete amortisatsiooniga, esemed olid soetatud aastaid tagasi ning suure töökoormusega. Seega on kaitsja arvates põhjendatud vähendada esitatud tsiviilhagi 2/3 võrra ning mõista D.T-lt A.K. kasuks välja 26 646 krooni. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga kannatanu A.K. poolt esitatud kahjunõuete suuruste väljamõistmise osas. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 132 lg 1 kohaselt asja hävitamisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Kui asja väärtus oli hävimise või kaotsimineku hetkel, võrreldes uue samaväärse asja väärtusega, oluliselt vähenenud, tuleb väärtuse vähenemist kahjuhüvitise määramisel mõistlikult arvestada. Maakohtu otsusest nähtub, et kuivõrd kõik kannatanu poolt loetletud esemed olid muretsetud aastaid tagasi ja olid kasutusel pikema aja vältel, siis ei ole põhjendatud tsiviilhagi rahuldamine lähtudes soetamismaksumusest. Sellest lähtuvalt rahuldas maakohus kannatanu tsiviilhagi tööriistade ja varuosade hüvitamise nõudes osaliselt (kohtuotsuse lk17-18). Ringkonnakohus leiab, et maakohus on kahjunõude suuruse vähendamisel õigesti lähtunud VÕS §-s 132 lg 1 sätestatud põhimõtetest ning kaitsja seisukoht sellest, et välja mõistetud hagisummat tuleks veelgi vähendada, ei ole millegagi põhjendatud. Kaitsja hinnangul on põhjendamatu mõista D.T-lt välja tsiviilhagi A.K. hävinud sõiduauto Audi A6 Quattro väärtuse hüvitamise nõudes. Nimetatud sõiduki suhtes oli A.K. ja AS Hansa Liising vahel sõlmitud kapitalirendi leping, mille kohaselt kohustus liisinguvõtja sõlmima vabatahtliku kindlustuslepingu vara väärtuses. Sellest tulenevalt eeldab kaitsja, et hagejaks D.T suhtes saaks olla AS Hansa Liising kui sõiduauto omanik või kindlustusselts regressiõiguse korras. Ringkonnakohus märgib järgmist. Harju Maakohtu 09.05.2008 kohtuotsusega nr 2-07-19760 on kannatanu A.K. lt välja mõistetud AS Hansa Liising Eesti kasuks kogu kapitalirendi lepingu tasumata jääk (III kd, tl 51-53). Kannatanu on tasunud temalt mõistetud kogu liisingueseme ostuhinna summas 169 152.69 krooni. Seega ei ole AS Hansa Liising enam sõiduki omanik, ta ei ole antud juhul kahju kandnud, mistõttu tal puudub ka nõudeõigus D.T vastu. Samuti ei saa olla hagejaks kindlustusselts regressikorras, kuna kannatanu sõnade kohaselt oli sõiduki hävimise hetkel kindlustus lõppenud. Maakohus leidis, et põhjendatud ei ole A.K. tsiviilhagi rahuldamine sõiduauto soetamismaksumuse osas. Juhul, kui auto oleks läinud kannatanu omandisse, oleks tekitatud kahju suuruseks ikkagi selle vara väärtus kahju tekitamise aja seisuga. Siinkohal osundab maakohus asjakohaselt VÕS §-le 127 lg 6, millest tuleneb, et kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, otsustab hüvitise suuruse kohus. Maakohus pidas põhjendatuks mõista D.T-lt kannatanu kasuks välja 127 000 krooni. Kaitsjale jääb arusaamatuks, mille alusel vähendas kohus tsiviilhagi üksnes 127 000 kroonini. Kaitsja heidab maakohtule ette, et kohtuotsuses puudub vastav arvutuskäik. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on VÕS §-st 127 lg 6 sätestatud kohtu diskretsiooniõigust kasutanud asjakohaselt. Kaitsja etteheide sellest, et 12 tsiviilhagide osas puudub kohtuotsuses hagi suuruste vähendamise metoodika ja vastav arvutuskäik, ei ole asjakohane, kuna see ei tulene seadusest ning ühelegi vastavale sättele ei ole viidanud ka apellant. Kaitsja märgib, et maakohtu otsusega mõisteti D.T-lt KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel menetluskuluna välja kaitsjatasu 10 578 krooni 60 senti, põhjendamatult. Kaitsja on seisukohal, et maakohus oleks pidanud kaitsjatasu täies ulatuses jätma riigi kanda. Seejuures põhjendab apellant oma seisukohta asjaoluga, et sama kohtuasi on läbinud varasemalt maa-, ringkonna-ja Riigikohtu. D.T ei ole enda süüdimõistmist üheski kohtuastmes vaidlustanud. Kuna menetluse on põhjustanud riik (kohtuotsused tühistati kriminaalmenetlusõiguse rikkumise tõttu), ei ole alust jätta kohtukulusid asja hilisemal arutamisel maakohtus süüdistatava kanda. Oma seisukohta põhjendab kaitsja õiguse üldpõhimõttega, et kui menetluskulud on põhjustanud riik, siis tuleb need jätta ka riigi kanda. Ringkonnakohus kaitsja seisukohtadega ei nõustu. KrMS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. D.T on tunnistatud süüdi KarS § 203 järgi ettenähtud kuriteos. Seega, eeltoodud sätte alusel on igati põhjendatud menetluskulude (sh kaitsjatasu) välja mõistmine D.T-lt . Kuigi KrMS § 180 lg 3 alusel võib kohus jätta osa menetluskulusid riigi kanda, kui menetluskulude hüvitamine käib ilmselt süüdimõistetule üle jõu, ei ole maakohus antud sätte kohaldamist D.T suhtes pidanud vajalikuks. Ka apellatsioonis ei ole kaitsja toonud välja ühtegi asjaolu, millest tulenevalt ei ole D.T võimeline kaitsjatasu kulusid kandma. Ringkonnakohus rõhutab, et antud kriminaalasjas on menetluse tinginud eelkõige D.T ise oma õigusvastase teoga, mistõttu kriminaalasjas tehtud lahendite tühistamine menetluslike rikkumiste tõttu ei saa olla selliseks asjaoluks, mis tingiks süüdlase vabastamise kaitsjatasu maksmisest. Ringkonnakohus osundab, et süüdimõistetul mõjuvate põhjuste olemasolu korral, võib ta taotleda elukohajärgse maakohtu täitmiskohtunikult kriminaalmenetluse kulude tervikuna või ositi tasumise tähtaja pikendamist või ajatamist või taotleda määrata nende tasumise kindlaksmääratud tähtaegadel osade kaupa (KRMS §-d 423, 424). Lähtudes eeltoodud põhjendustest, jätab ringkonnakohus Viru Maakohtu 9. detsembri 2009 kohtuotsuse muutmata. Maarika Kuusk Tiit Lõhmus 13 Mati Kartau