← Eesti

1-98-2/8

1-98-2 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 5. mail 2009, Tartu Kriminaalasja number 1-98-2 (97210055) Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tii

§ 68

lg 1 alusel arvati karistusaja hulka vahistamise aeg ning ärakandmisele kuulub 3 aastat 6 kuud 26 päeva vangistust.

§ 73

lg 1 alusel jäeti mõistetud karistus täielikult täitmisele pööramata, kui B.H ei pane 3-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Süüdistuses KrK § 172 lg 1 järgi mõistis kohus B.H õigeks KrMK § 5 lg 1 p 3 alusel aegumistähtaja möödumisel. Maakohus arutas muuhulgas B.H-le KrK § 142 lg 3 p 1, 2 järgi esitatud süüdistust selles, et tema, olles isik, kes on varem toimepannud KrK § 139 lg 3 p 1 järgi ettenähtud kuriteo,

  1. jaanuaril 1997 kella 20.00 paiku, grupis koos A.G. , K.Š. ja O.K. , baari Nekrut juures Narva linnas Vabaduse 15, sundisid M.L. istuma tema autosse Mercedes, registreerimismärgiga XXX XXX , millega võttes talt vabaduse, kus vägivalla ähvarduse ja edasise vabaduse piiramisega, mis väljendus selles, et ta tegi ettepaneku vigastada peksmisega M.L. neerud, aga K.Š. – sulgeda ta talus olevasse sarasse, hakkasid nõudma neile võõra vara – 100 USD üleandmist. Seejärel viisid nad M.L. Narvas Vabaduse 22 asuvate garaažide juurde, kus hakkasid nõudma, et M.L. ütleks nõutavate summade üleandmise tähtajad. A.G. hakkas M.L. kaelas olevat salli kokku tõmbama, kasutades elule ja tervisele ohtlikku vägivalda, millega pani toime kergete kehavigastuste hulka kuuluva kaelaorganite strangulatsiooni (kokkupigistamise), pärast seda oli M.L. sunnitud üle andma viie päeva pärast 500 USA dollarit. Samuti tema, olles isik, kes on varem KrK § 139; § 142 järgi toimepannud kuriteo,
  2. aprillil 1997 kella 18.00 paiku, läbides sõiduautol Mercedes, registreerimismärgiga XXX XXX , Tallinna maanteed Narva linnas, jõudis maja nr 17 juures järele jalakäijale Aleksei Simonjonokile ja jõuga sundis teda istuma oma autosse, millega võttis talt vabaduse, kus ähvardades teda ja tema peret füüsilise vägivallaga, nõudis võõra vara – raha üleandmist, seejärel oli A.S. sunnitud andma talle endal olemasolev raha – 200 krooni. Viies kannatanu kaupluse Rakvere juurde Narvas Sepa 15 ja lastes ta seal autost välja, lubas viimase üles leida, kui leiab saadud summa ebapiisava olevat. 2 Samuti tema, olles isik, kes on varem toimepannud KrK § 139; § 142 järgi ettenähtud kuriteo, ajavahemikul alates augustikuu lõpust kuni
  3. novembrini 1997 (täpsed kuupäevad on kindlaks tegemata), grupis koos A.G. ja K.Š. iga, paljukordselt sundides I.V. temaga kohtuma EK bensiinijaamas Narva linnas Tallinna maantee 64, nõudsid neile võõra vara – raha summas 20 000 krooni üleandmist, seejuures ähvardades auto äravõtmise, peksmise ja Eestist väljaviimisega, samuti kasutades vägivalda, mis väljendus selles, et ühel kohtumisel A.G. lõi EK bensiinijaama kohvikus I.V. rusikaga kõhtu, võttis ära mobiiltelefoni ja sõiduauto võtmed, aga B.H võttis ära sõiduauto tehnilise passi ja nõudis auto kasutamiseks S nimele volikirja kirjutamist. Pärast seda
  4. oktoobril 1997 kella 14.00 paiku maja nr 13 juures Tallinna maanteel oli I.V. sunnitud ära andma B.H-le 500 krooni väljapressitava summa arvelt. B.H ennast süüdi ei tunnistanud. Kohtuotsuse motiivide kohaselt on B.H süü talle esitatud süüdistuses
  5. jaanuari 1997 episoodis tõendatud kannatanu M.L. ütlustega nii kohtus kui ka uurimisel. Oma ütlusi kinnitas M.L. ütluste olustikuga seostamisel ja vastastamistel. M.L. ütlused riimuvad tema ema S.L. ja isa J.L. ütlustega, M.L. viited märkmikule, kuhu O.K. kirjutas oma nime ja mobiiltelefoninumbri, on kinnitatud märkmiku võetusprotokolliga, selle vaatluse ja käekirja ekspertiisiga. Kaelaorganite kokkupigistamine salliga on tõendatud kohtuarstliku ekspertiisi aktiga, mille tõendite hulgast väljajätmiseks puudub alus, kuna see on tehtud vastavalt seadusele. M.L. ütluste kohaselt oli sall tal kaelas, mitte üleriiete krae all. Kuna sall oli lai (vastavalt vaatlusprotokollile 23 cm), siis on loogiline, et strangulatsioonivagu ei saanud olla selgelt väljendatud, mida kõik võisid näha. Aktis on märgitud, et kaela piirkonnas on olemas punetusega ala kuni 5,0 cm, verevalumeid ei ole ilmnenud. Kohus ei näe vasturääkivusi M.L. ütluste, ekspertiisiakti ja ekspertiisi määramise määruse vahel. Ekspert kinnitas, et märgitud vigastused vastavad M.L. teatatud asjaoludele. B.H väide, et ta ei kuulnud O.K. i, A.G. ja K.G. (K.Š. i) vestlust M.L. ga garaažide juures, lahkudes mõneks minutiks, on ümber lükatud M.L. kindlate ütlustega, et kõik neljakesi seisid tema ümber väljasirutatud käe ulatuses, nõudsid raha ja ähvardasid. Kohtul ei ole alust ümber kvalifitseerida B.H tegusid omavolina, kuna M.L. lt nõutud summa ületas tunduvalt lõhutud auto kahjusumma. Tunnistaja L.V. kinnitas, et
  6. a sügisel remontis ta O.K. i palvel sõiduautot „Opel-Omega-Karavan“, remondi maksumus ei ületanud 6000 krooni. A.A. kinnitas, et ei palunud O.K. it nõuda M.L. lt raha sõiduauto remontimiseks. I.A. selgitas kohtuistungil, et M.L. tasus sõiduauto remondi eest 4000 krooni. M.L. ütluste kohaselt ta sai aru, et väljapressijad nõudsid 1000 USA dollarit enda omandisse, mitte sõiduauto remontimiseks. B.H , O.K. , A.G. ja K.G. tegutsesid kooskõlastatult ja nende ühised teod olid suunatud ühise kuritegeliku tulemuse saavutamisele – saada kannatanult 1000 USA dollarit. I.V. ilt 20 000 krooni väljapressimise episoodis on B.H süü tõendatud kannatanu I.V. i ütlustega, kes kinnitas oma ütlusi vastastamistel B.H, A.G. ja K.Š. iga, ning tunnistajate S.B. (kes mitte ainult I.V. i sõnadest teadis B.H, A.G. ja K.Š. i väljapressimisest, vaid ka ise oli tunnistajaks sellele, milliste meetoditega püüdsid need isikud sundida I.V. üle andma nõutud summat), S.Š. (kes teadis B.H ebaseaduslikest nõuetest ja ähvardustest viia I.V. välja kui ümberasunu ning kinnitas, et I.V. laenas temalt B.H-le andmiseks 500 krooni ja koos I.V. iga sõitsid nad seda raha ära andma B.H; B.H hoiatas, et ootab ülejäänud summat), L.T. (I.V. i ema), V.J. , U.K. ja K.P. ütlustega. K.P. ütlustega on kinnitatud I.V. i ütlused, et B.H nõudis bensiinijaamas volikirja kirjutamist S nimele 3 sõiduauto kasutamiseks. V.J. , U.K. ja K.P. kinnitasid I.V. i ütlusi selles, et B.H ja tema sõprade kohtumised, nendepoolsed väljapressimised toimusid tihtipeale EK bensiinitanklas, et just tanklas võeti talt ära sõiduauto võtmed ja tehniline pass ning mobiiltelefon. I.V. i ema kinnitas, et üsna pea pärast väljapressimist poeg lahkus Eestist ja ta ei tea pikemat aega täpselt, kus ta viibib. Seega oli I.V. B.H ja tema sõprade poolt niivõrd ärahirmutatud, et ema ei tea senini poja viibimiskohta. Ülalnimetatud tõenditest nähtub, et B.H teod I.V. i suhtes olid suunatud varalise kasu, nimelt raha üleandmise nõudele, ja saavutamaks oma eesmärki, kasutas ta grupis koos A.G. ja K.Š. iga vägivalda I.V. i suhtes – löök rusikaga kõhtu, isikliku sõiduauto äravõtmise ja Eestist jõuga väljaviimise ähvardus. B.H, A.G. ja K.G. tegutsesid kooskõlastatult ja nende ühised teod olid suunatud ühise kuritegeliku tulemuse saavutamisele – saada I.V. ilt 20 000 krooni. A.S. ilt raha väljapressimise episoodis on süüdistatava süü tõendatud kannatanu A.S. i ütlustega kohtus ja ka uurimisel, tunnistajate L.S. , N.L. ja P.P. ütlustega ning B.H isiku A.S. i poolt äratundmisprotokolliga. Tõendid kogumis annavad tunnistust sellest, et B.H tegevus olid suunatud raha üleandmise nõudele, milleks ta piiras vägivaldselt ja ebaseaduslikult kannatanu liikumisvabadust, pannes ta jõuga autosse istuma, st kasutades kannatanu suhtes vägivalda. Sellest räägivad L.S. , N.L. ja A.S. ise. Seega on B.H poolt toimepandud kuritegude objektiivne ja subjektiivne külg tuvastatud. B.H ei olnud mingit alust nõuda ükskõik millist vara vägivalla kasutamise ja kannatanu vabaduse piiramisega. Kohtul puudub alus mitte usaldada tunnistajate ja kannatanute ütlusi, nende ütlused on loogilised, järjekindlad ja riimuvad omavahel. Kannatanud M.L. ja A.S. , samuti ülekuulatud tunnistajad kinnitasid oma uurimisel antud ütlusi. Aja möödudes ei tulnud neile meelde kõik üksikasjad, kuid oma ütluste olemust kinnitasid nad täielikult. B.H ning tunnistajate A.G. , O.K. i ja K.G. i ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna nende ütlused on vasturääkivad ja ei ühti kogutud tõenditega. Kohtus ütles B.H, et 200 krooni ja apelsini, mille A.S. jättis autosse, viskas ta kohe minema, kuid uurimisel ta sellest ei rääkinud. Episoodis M.L. ga on süüdistatava ütlustes olulised vasturääkivused: uurimisel väitis B.H , et pannud käe õlale, ütles ta M.L. le ainult minna ja mõelda, kuid kohtus väitis, et ütles M.L. le, et võlad tuleb ära anda. B.H väitis kohtus, et A.S. tegi solvava žesti keskmise sõrmega, kuid juhtumit pealtnäinud tunnistajad N.L. ja P.P. seda ei kinnita. O.K. väitis kohtus, et M.L. ise palus luba B.H autosse istumiseks baari Nekrut juures, milline asjaolu on ümberlükatud B.H ütlustega kohtus ja uurimisel. Kohtulikul uurimisel on tuvastatud, et alguses nõudsid B.H, A.G. ja K.Š. I.V. ilt raha ning said ähvarduste ja vägivalla kasutamisega 500 krooni, hiljem aga nõudsid ülejäänud summa katteks advokaadikulude maksmist, kusjuures nad ei eitanud seda fakti uurimisel. Kohtuistungil teatasid B.H, A.G. ja K.G. , et mingit raha nad kannatanult ei nõudnud, mis samuti on oluline vasturääkivus. O.K. i, K.G. i ja A.G. ütlused ei ole usaldusväärsed ka seetõttu, et need isikud on huvitatud asja lahendusest. Nende nõusolek asja lõpetamiseks KrMK § 5 lg 1 p 3 järgi annab kaudselt tunnistust süü omaksvõtust. Keegi neist ei soovinud asja edasist arutamist rehabilitatsiooni eesmärgil. B.H püüdis kohut veenda, et asi on tema vastu fabritseeritud politseitöötajate poolt eesotsas endise töötaja K . Keegi ülekuulatud kannatanutest ega tunnistajatest ei näidanud, et neile oleks avaldanud survet politseitöötajad ja uurijad. Otsus, mida B.H soovis asjale lisada, annab tunnistust vaid sellest, et endistel politseitöötajatel ei jagunud professionaalseid oskusi ja kannatust asja uurimisel ning nad kasutasid toorest jõudu. 4 B.H oletusel, et teda rõõnavad kannatanud, ei ole alust, kuna kannatanud M.L. , I.V. ja A.S. ning tunnistajad ei ole omavahel tuttavad ning M.L. ja A.S. ei olnud tuttavad ka B.H-ga . Seega B.H teod on kvalifitseeritud õigesti KrK § 142 lg 3 p 1, 2 järgi. B.H poolt oma süü mittetunnistamist, protsessi venitamist ja kõrvale hoidmist asja menetlusest (tagaotsimine) hindas kohus kui püüdu kõrvale hoiduda vastutusest tehtu eest. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu B.H kaitsja Igor Belugin palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega B.H mõisteti süüdi ja karistati KrK § 142 lg 3 p 1, 2 järgi, ning teha õigeksmõistev kohtuotsus. Apellant palub lisada kriminaalasja materjalidele Lääne-Viru Maakohtu kohtuotsuse kriminaalasjas nr 97630687 I.V. i ja A.O. suhtes. Apellatsiooni põhjendused:
  7. M.L. lt raha väljapressimise episoodis ei välista kohtu motiveering võimalust kvalifitseerida B.H teod KrK § 188 järgi. Otsusest nähtub, et keegi ei teatanud B.H-le üksikasju M.L. avariist A.A. autoga, tehtud remondi asjaoludest ja M.L. poolt juba makstud summade suurusest. B.H kohtus M.L. ga ainukese korra
  8. jaanuaril 1997 lühikest aega ja ta teadis vaid seda, mida talle teatas O.K. , kuna ta ei A.A. ga ega M.L. ga varem nendest asjaoludest ei rääkinud. Seetõttu kohtuotsus ei lükka ümber süüdistatava seisukohta, et
  9. jaanuaril 1997 teadis ta vaid seda, et M.L. ei ole tasunud oma võlgasid, ning ütles M.L. le, et võlad tuleb tagastada. Kohtu tuvastatud asjaolu, et A.A. ei palunud O.K. it nõuda M.L. lt raha auto remontimise eest, näitab vaid seda, et O.K. viis B.H segadusse ja ei teatanud B.H-le kõiki asjaolusid, mis olid aluseks paluda M.L. lt kiiret võla tagastamist auto remondi eest. Kohtu seisukoht B.H süü suhtes väljapressimise toimepanemises lükatakse samuti ümber kohtuistungil uuritud tõenditega, milliseid kohus otsuses ei analüüsi:
  10. kd, tl 128 – võlakiri: „Mina, J.L. , kohustun tagastama A.A. le võla tema sõiduauto „Opel“ remondi eest summas 6 tuhat 500 krooni
  11. oktoobril
  12. Ülejäänud summa (10 tuhat krooni) kohustun tagastama kahe kuu jooksul“. 30.09.1996;
  13. kd, tl 142 – Eesti Autoeksperdi AS eksperdi
  14. oktoobri 1997 otsus nr 5-290 auto „Opel Omega“, r.m. XXX XXX , omanik V.A. . Detailid – 7825, remonttööd – 8425, kokku 16 310 krooni;
  15. kd, tl 143-145 – Eesti Autoeksperdi AS ülevaatluse akt nr 5-290, 09.10.1997, auto „Opel Omega“, reg.m. XXX XXX ;
  16. kd, tl 166 – FIE-A-A.P. tõend auto „Opel Omega“, reg.m. XXX XXX , värvimise maksumuse kohta – 3500 krooni. Antud tõendid lükkavad ümber kohtu järelduse, et M.L. lt nõutud summa ületas tunduvalt lõhutud autole tekitatud kahju summa ning et ainult tunnistaja L.V. ütluste alusel saab teha järelduse, et „Opel Omega“ remont oli väikese mahuga ja selle maksumus ei ületanud 6000 krooni. Kohtu järeldus, et
  17. jaanuari 1997 kohtuarstlik ekspertiisiakt nr 70 kinnitab M.L. ütlusi ja on üheks B.H süütõendiks, lükatakse ümber järgmiste uuritud materjalidega: Ekspertiisimääruses esitatud küsimusest nr 4 „Kas on võimalik, et salliga
  18. jaanuaril 1997 kägistamise korral käesoleval ajal jäljed puuduvad?“ nähtub, et
  19. jaanuaril 1997 ekspertiisi määramisel uurija ei näinud M.L. kaelal salliga kägistamise jälgi. Eeltoodut kinnitab ka fakt, et M.L. lt
  20. jaanuaril 1997 ära võetud salli ei saadetud kohtueksperdile koos kannatanuga 5 uurimiseks.
  21. jaanuari 1997 ekspertiisiaktis nr 70 ekspert ei vasta nimetatud küsimusele, märkust „Märgitud vigastused vastavad uuritava poolt teatatud ajale ja asjaoludele“, ei saa vaadata kui vastust ekspertiisimääruses esitatud küsimusele. Kohtu järeldus, et kuna sall oli lai, vastavalt protokollile 23 cm, siis on loogiline, et strangulatsioonijoon ei saanud olla eredalt väljendunud, mida kõik võinuks näha, ei põhine kriminaalasja materjalidel ja ei selgita, miks ekspert nägi seda joont ilma igasuguste eriseadmeteta, aga uurija päev varem seda punast joont kannatanu kaelal ei näinud. Eksperdi vastuvõtule vastavalt ekspertiisiaktile nr 70 oli uuritav „esitatud ilma dokumentideta“ ning ei ole selge, millisel moel ekspert tuvastas uuritava isiku. Süüdimõistavast kohtuotsusest Narva politseiosakonna endiste juhtide K. ja T. suhtes on näha, et eeluurimisorganite juhtkond avaldas ebaseaduslikku survet eeluurimise käigule asjas. Seetõttu ei saa välistada, et eksperdi märkus ei puuduta M.L. t, vaid teist isikut, või tekkis jälg M.L. kaelal pärast ekspertiisimääruse tegemist, milline fakt lükkab ümber kõik kohtu järeldused M.L. ütluste õigsusest. Seega asjaolud räägivad võimalikest KrK § 188, mitte KrK § 142 tunnustest B.H tegudes. Kuna aga: on alust kahelda kannatanu M.L. ütluste õigsuses kohtumise kohta B.H-ga
  22. jaanuaril 1997; M.L. ütlused lükatakse süüdistatava ning tunnistajate A.G. , O.K. i ja K.G. i ütlustega ümber; eeluurimisele osutas ebaseaduslikku mõju Narva politseiosakonna endine juhtkond; kriminaalasja materjalid ei lükka ümber B.H ütluste tõepärasust; ei ole B.H poolt väljapressimise toimepanemine M.L. suhtes tõendatud ja ta tuleb selles episoodis õigeks mõista.
  23. Ka A.S. ilt raha väljapressimise episoodis kohus ei põhjenda, miks puuduvad alused B.H tegude ümberkvalifitseerimiseks kui omavoli KrK § 188 järgi. Kohus tuvastas, et konflikt B.H ja A.S. i vahel tekkis seetõttu, et A.S. ületas sõiduteed keelava fooritule ajal ja B.H oli sunnitud järsult pidurdama. B.H teod ei olnud suunatud A.S. i mingi vara omastamisele, vaid „kasvatusliku mõju“ avaldamisele jalakäijale, kes kutsus esile ohtliku situatsiooni liiklejatele. Kohtu põhjendus, et B.H ütlusi kohtus, et 200 krooni ja apelsini, mis A.S. oli jätnud autosse, viskas ta kohe minema, ei saa usaldada (kuna ta ei rääkinud sellest eeluurimise ajal), näitab vaid seda, et kohus ei tuvastanud tõendeid, mis oleks süüdistatava selle seisukoha ümber lükanud. Küsimusi selle kohta, kuhu kadusid 200 krooni ja apelsin pärast seda, kui A.S. jättis need autosse, eeluurimisel keegi nii B.H-le ei esitanud. Tuleb arvestada, et A.S. oli lähedalt tuttav endise Narva politseiosakonna prefekti abi T. ga (T. töötas pärast vallandamist A.S. i firmas), kes on mõistetud süüdi ebaseadusliku eeluurimise mõjutamise eest asjas. Ei saa välistada, et erinevus A.S. i ja B.H ütlustes tuleneb sellest, et endine eeluurimisorgani juht mõjutas kannatanut ebaseaduslikult. Asjaolu, et antud episoodis ei saa täielikult välistada eeluurimise käigu ebaseaduslikku mõjutamist kunstlikult süütõendite moodustamise eesmärgil, kinnitab ka fakt, et selles episoodis ilmus seletamatult välja kolm tunnistajat-pealtnägijat. Lähtudes eeltoodust ja võttes arvesse, et: on alused kahelda kannatanu A.S. i ütluste tõepärasuses kohtumise ja lävimise asjaolude suhtes B.H-ga
  24. aprillil 1997; A.S. i ütlused lükatakse ümber süüdistatava ütlustega; 6 eeluurimise käigule osutas ebaseaduslikku mõju Narva politseiosakonna endine juhtkond, nagu nähtub kohtuotsusest T. , K. jt politseitöötajate suhtes; kriminaalasja materjalid ei lükka ümber B.H ütluste tõepärasust; ei ole B.H süü väljapressimises A.S. i suhtes tõendatud ja ta tuleb selles episoodis õigeks mõista.
  25. Vastavalt kannatanu I.V. i avaldatud ütlustele oli tal
  26. a augusti lõpul B.H, A.G. ja K.Š. iga konflikt Rakverest varastatud auto suhtes, mille ta omanikule tagastas. B.H, A.G. ja K.Š. esitasid talle pretensioone selle kohta, et ta tagastas auto omanikule ja seadis nende inimese „löögi alla“, kelle juures varastatud auto oli. B.H tahtis moraalse kahju eest endale 10 000 krooni, A.G. ja K.Š. aga kumbki 5000 krooni. Lääne-Viru uurimisbüroo
  27. novembri 1997 tõendi kohaselt on uurimisbüroo menetluses kriminaalasi nr 97630687 KrK § 139 lg 3 p 1 järgi Rakverest
  28. juulil 1997 varastatud sõiduki Audi-V8, registreerimismärgiga XXX XXX , varguse faktis. Asjas on osalised Narva elanikud I.V. , S.P. , B.H , A.O. . Kohtuistungi käigus palus kaitsja nõuda välja Lääne-Viru Maakohtu otsus kriminaalasjas nr 97630687, millest on näha, et I.V. sai kannatanult ärandatud auto Audi-V8 tagastamise eest 20 000 krooni. Peale selle avaldati kohtuistungil kaitsja taotlusel fragment
  29. märtsi 1998 uurija määrusest kriminaalasja algatamisest keeldumise kohta, teine punkt 5 (peab olema punkt 6) – „Kriminaalasja algatamisest kriminaalpolitsei töötajate suhtes KrK § 1611 järgi, samuti sõiduauto Audi-V8 varguses ja turustamises I.V. i ja B.H suhtes KrK § 139 lg 3 ja § 203 lg 1 järgi, keelduda, kuna antud kriminaalasju nimetatud faktides KrK § 1611 järgi arutatakse Lääne-Viru Maakohtus ja KrK § 139 lg 3 ja § 203 järgi uuritakse Lääne-Viru uurimisbüroos“. Seega, kui süüdistatav tõesti nõudis I.V. ilt 20 000 krooni, siis ei ole juttu väljapressimisest, vaid kuritegelikul teel saadud vara jagamisest KrK § 188 tunnustel. Kohus ei põhjenda, miks puuduvad alused kvalifitseerida B.H teod I.V. i suhtes ümber kui omavoli KrK § 188 järgi. Samuti ei võtnud kohus arvesse eelpooltoodud tõendeid. Võttes arvesse, et: on alused kahelda kannatanu I.V. i ütlustes tema kohtumiste ja läbikäimiste kõikide asjaolude kohta B.H; I.V. i ütlused lükatakse ümber süüdistatava ning tunnistajate A.G. , O.K. i ja K.G. i ütlustega; eeluurimise käigule osutas ebaseaduslikku mõju Narva politseiosakonna endine juhtkond, nagu nähtub kohtuotsusest T. , K. jt politseitöötajate suhtes; kriminaalasja materjalidega ei lükata ümber B.H ütluste tõepärasust; ei ole B.H poolt väljapressimise toimepanemine I.V. i suhtes tõendatud ja ta tuleb selles episoodis õigeks mõista.
  30. Kohus mõistis B.H õigeks KrMS § 5 lg 1 p 3 alusel aegumistähtaja möödumise tõttu KrK § 172 lg 1 järgi.

§ 81

lg 7 kohaselt süüteo aegumine peatub, kui kahtlustatav või süüdistatav isik hoidub kõrvale kohtueelsest menetlusest või kohtust kuni isiku kinnipidamiseni või tema ilmumiseni menetleja juurde. KrK § 53 lg 3 kohaselt aegumine peatub, kui kuriteo toimepannud isik ennast uurimise või kohtu eest varjab. Neil juhtudel aegumine uuendub ajast, mil isik kinni peeti või ilmus süü ülestunnistamisele. Kohtuotsusest ei nähtu, millise otsusega ja millal oli peatatud asja menetlus B.H suhtes seoses tema tagaotsimisega. Seetõttu, kui võtta arvesse talle süükspandavate tegude kuupäevi

  1. jaanuari 1997,
  2. aprilli 1997 ja
  3. novembri 1997 episoodides, ei saa välistada, et on möödunud süüdistatava vastutusele võtmise 10-aastane aegumistähtaeg vaidlustatavates episoodides, nagu selle kohus tegi kindlaks tunnistajate A.G. , O.K. i ja K.G. i suhtes. 7 Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtu istungil jäi süüdistatava kaitsja esitatud apellatsiooni juurde selles toodud motiividel. Prokurör palus apellatsiooni kui põhjendamatu jätta rahuldamata ja Viru Maakohtu otsuse muutmata. Tartu Ringkonnakohus kuulanud ära süüdistatava kaitsja, prokuröri ning uurinud kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning muutmisele ei kuulu. Apellatsioonis ega ka ringkonnakohtu istungil ei esitanud süüdistatava kaitsja mingeid uusi Viru Maakohtule mitteteadaolevaid tõendeid ja kaebuses taotletakse sisuliselt olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt süüdistatava õigeksmõistmist. Esitatud taotlusest lähtudes ringkonnakohus analüüsis ja hindas kõiki antud kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on oma otsuses KrMS § 312 p 1,2 alusel igakülgselt analüüsinud B.H-le esitatud süüdistust ning põhjendatult leidnud, et see on tõendamist leidnud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste järeldustega ning vastavalt KrMS § 342 lg 3 p 1 ei pea ringkonnakohus vajalikuks kohtuotsuses toodud põhjendusi käesolevas otsuses korrata. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja poolt apellatsioonis esitatud väitega nagu oleks põhjust kahelda kannatanute M.L. , A.S. i ja I.V. i ütluste tõepärasuses. M.L. on nii kohtueelsel uurimisel kui ka kohtus andnud ühetaolisi ütlusi temalt raha nõudmise kohta B.H ja tema kaaslaste poolt. Kannatanu on kinnitanud, et raha hakati temalt nõudma siis, kui ta oli istunud süüdistatava autosse. Hilisemalt nõuti raha üleandmist juba vägivalda kasutades ja sellega ähvardades. Kannatanu on ka kinnitanud, et B.H oli isikuks, kes ähvardas teda raha mittemaksmisel neerude vigastamisega. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda kannatanu taolistes ütlustes, sest objektiivselt kinnitab tema ütlusi ka kohtumeditsiini eksperdi arvamus. Seejuures leiab ringkonnakohus, erinevalt apellatsioonis esitatule, et puudub alus kahelda kohtumeditsiini eksperdi arvamuse usaldusväärsuses. Nimetatud arvamuse usaldusväärsust ei sea kahtluse alla ka kohtumeditsiini ekspertiisi määruses esitatud küsimus nr 4, sest nimetatud küsimusest ei saa ringkonnakohtu arvates teha järeldust, nagu ei oleks uurija näinud M.L. kaelal olevat vigastust. Samas isegi kui oletada, et uurija M.L. kaelal esinevat vigastust ei märganud, ei anna see alust väiteks, et nimetatud vigastust ei esinenud, sest uurija näol ei ole tegemist eriteadmisi omava isikuga, mis on aga vajalik kehavigastuste olemasolu kindlakstegemiseks. Ringkonnakohtu arvates puudub alus kahelda ka A.S. i ütluste usaldusväärsuses. Kannatanu on korduvalt andnud ütlusi tema ja B.H vahel toimunu kohta. Kannatanu on kirjeldanud konflikti põhjust ning sellele järgnenut. A.S. i sellesisulisi ütlusi kinnitavad ka tunnistajate N.L. ja L.S. ütlused. Ringkonnakohus leiab, et puudub alus kahelda ka A.S. i ütlustes, et autos nõudis B.H teda ja tema lähedasi vägivallaga ähvardades moraalse kahju hüvitamist. Nimetatud ähvardust võttis kannatanu tõsiselt ning autost väljudes jättis ta sõiduki käigukangi juurde 200 krooni. Samuti puudub alus kahelda I.V. i ütlustes temalt raha väljapressimise osas. Kannatanu on üksikasjalikult kirjeldanud kuidas B.H ja tema kaaslased nõudsid temalt 20 000 krooni üleandmist ning kasutasid seejuures vägivalda ning ähvardasid selle kasutamisega. Kannatanu 8 taolisi ütlusi kinnitavad ka tunnistajate S.B. ja S.Š. sellekohased ütlused. Kaudselt kinnitavad väljapressimise toimumist ka tunnistajate L. Tšrnõšuki, U.K. ,V.J. i ja K.P. ütlused. Ringkonnakohtu arvates ei mõjuta I.V. i ütluste usaldusväärsust tema süüditunnistamine Lääne-Viru Maakohtu poolt KrK § 203 lg 3 järgi, sest I.V. i tegu, milles ta süüdi tunnistati oligi B.H poolt toimepandud väljapressimise ajendiks. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et kannatanute ja kriminaalasjas ülekuulatud tunnistajate omavahel kokkulangevad ütlused lükkavad ümber B.H enda süüd eitavad ütlused. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsiooni väitega, mille kohaselt osutas B.H kriminaalasja uurimisele ebaseaduslikku mõju Narva Politseijaoskonna endiste töötajate suhtes langetatud süüdimõistev kohtuotsus. Tõepoolest nähtub kriminaalasja materjalidest, et J. T. ja A. Kompanijets tunnistati süüdi B.H korduvas löömises. Samas ei nähtu kriminaalasjas kogutud materjalidest, et J. T. ja A. Kompanijets oleksid kuidagi mõjutanud antud kriminaalasjas kannatanuid või tunnistajaid. Ringkonnakohus leiab, et taoline väide on vaid kaitsja subjektiivne arvamus ning ei muuda kannatanute ja tunnistajate ütlusi ebausaldusväärseteks. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonis esitatud väitega, nagu oleks kriminaalasjas kogutud tõenditega ümber lükatud maakohtu väide, et B.H poolt nõutud summa ületas tunduvalt A.A. lõhutud autole tekitatud kahju summa. Tunnistaja A.A. on väitnud, et tegelikkuses maksis sõiduki remont 6000 -7000 krooni. Tunnistaja L.V. , kes otseselt sõidukit remontis on kohtus väitnud, et sõiduki remont läks maksma 2000 krooni. Ringkonnakohus leiab, et kriminaalasja juurde lisatud Eesti Autoeksperdi AS eksperdi otsus ning sõiduki ülevaatuse akt ei anna alust väiteks nagu oleks A.A. sõiduki taastamismaksumus olnud reaalselt aktides toodud summade suurune. Tegelikkuses remontis A.A. sõidukit L.V. ja sõiduki tegelikuks remondimaksumuseks kujunes A.A. väidete kohaselt 6000-7000 krooni. Vaidlustades B.H süüditunnistamist KrK § 142 lg 3 p 1,2 järgi kannatanute M.L. , A.S. i ja I.V. i kuriteoepisoodides on kaitsja alternatiivselt apellatsioonis esitatud taotlusele, leidnud, et B.H tegevus tuleks ümber kvalifitseerida KrK § 188 järgi, s.o omavolina. Ringkonnakohus kaitsja taolise taotlusega ei nõustu. Väljapressimine on varavastane kuritegu, mille eesmärgiks on võõra vara, varalise õiguse või muu varalise kasu nõudmine isiku poolt, kellel puudub selleks seaduslik õigus. Omavoliga on aga kriminaalõiguslikus mõttes tegemist siis, kui süüdlane teostab ebaseaduslikult õigust, mis eksisteerib reaalselt (tõeline õigus), või mida ta on õigustatud oletama ühiskonnas eksisteerivate õigussuhete raames (oletatav õigus). Omavoli puhul heidetakse süüdlasele ette enda tõelise või oletatava õiguse teostamist ebaseaduslikus korras. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei esinenud B.H ja eelnimetatud kannatanute vahel mingeid reaalseid õigussuhteid, millest tulenevalt saaks väita, et raha nõudes teostanuks B.H oma tõelist õigust. Samas puudub alus ka väiteks, nagu teostanuks B.H kannatanutelt raha nõudes oma oletatavat õigust. Oletatava õiguse all ei tule mõista mitte pelgalt isiku subjektiivset arusaama oma õigustest, vaid seda peavad toetama ka õiguskorras tervikuna omaksvõetud arusaamad ning süüdlane peab pidama seda enda tegelikuks õiguseks. 9 Seega vajaks omavoli aktsepteerimiseks M.L. episoodis tõendamist, et B.H pidas M.L. le esitatud nõudmist maksta talle ja tema kaaslastele 1000 USD enda seaduslikult tagatud õiguseks. M.L. ühetaolistest ütlustest tulenevalt ta B.H ei tundnud ja mingeid suhteid tal B.H-ga ei olnud. Nimetatud asjaolu kinnitab ka B.H ise. Kannatanu ütluste kohaselt ei olnud tal mingit põhjust B.H-le ja tema kaaslastele maksta 1000 USD, sest neile inimestele ei olnud ta midagi võlgu. Momendil, kui B.H ja tema kaaslased temalt 1000 USD üleandmist nõudsid, ei olnud ta enda teada võlgu ka A.A. le viimase auto remondi eest. A.A. ütluste kohaselt ei ole ta palunud O.K. il ega ka tema kaaslastel s.h B.H suhelda võla teemadel M.L. ga, seda enam palunud neil M.L. lt võla katteks raha nõuda. Ülaltoodust nähtub, et B.H puudus igasugune alus pidada M.L. lt raha nõudmist enda seaduslikult tagatud õiguseks. Seega puudub ka alust väiteks nagu teostanuks B.H M.L. lt raha nõudes oma oletatavatat õigust. A.S. iga seonduvas kuriteoepisoodis tuleks käesoleval juhul omavoli jaatamiseks pidada õigustatuks, et A. B.H oli õigus nõuda tekkinud liiklusohtlikus olukorras kannatanult talle tekitatud „nn“ moraalse kahju hüvitamist ning süüdistatav pidas taolist nõuet oma seaduslikult tagatud õiguseks. Ringkonnakohus leiab, et taolise nõude esitamine tulenes vaid B.H enese subjektiivsest arusaamast ja taoline nõue ei põhine õiguskorras tervikuna omaksvõetud arusaamadel. Ka ei olnud B.H mitte mingisugust alust pidada taolise nõude esitamist oma seaduslikult tagatud õiguseks. I.V. iga seonduvas kuriteoepisoodis tähendaks ringkonnakohtu arvates omavoli aktsepteerimine aga seda, et B.H oligi õigus I.V. ilt nõuda viimase poolt omanikult varastatud auto tagasimüügi eest saadud raha üleandmist B.H-le . Taoline õigus aga ei tulene õiguskorras tunnustatud arusaamadest. Ülaltoodust tulenevalt puudub alus B.H tegevuse ümberkvalifitseerimiseks KrK § 188 järgi. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega nagu võiks B.H poolt toimepandud kuriteod olla KrK § 53 alusel aegunud, kuna kriminaalasja materjalidest ei nähtu, millal peatati menetlus B.H kriminaalasjas seoses tema tagaotsimisega. KrK § 53 lg 3 nägi ette, et kriminaalvastutusele võtmine peatub, kui kuriteo toimepannud isik ennast uurimise või kohtu eest varjab. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et kriminaalasi B.H süüdistuses saadeti Narva Linnakohtusse
  4. mail
  6. juulil 1998 anti B.H kohtu alla (IV kd tl 173,174).
  7. septembril 1998 peatati kriminaalasjas menetlus kuni B.H kinnipidamiseni. Sama määrusega kohaldati B.H suhtes tõkendiks vahistamine ja ta kuulutati tagaotsitavaks. Seejuures nähtub kohtumäärusest, et kriminaalasja peatamise aluseks oli asjaolu, et B.H hoidis kohtusse ilmumisest kõrvale (V kd tl 1-3).
  8. detsembril 2003 lõpetati B.H tagaotsimine kuna süüdistatav ilmus vabatahtlikult kohtusse. Ülaltoodust nähtuvalt oli B.H kriminaalasi peatatud ajavahemikul
  9. september 1998 kuni 30 detsember 2003, s.o 5 aastat ja 16 päeva. KrK § 53 lg 1 p 4 kohaselt on taolise kuriteo, mille eest mõistetav karistus võib olla rohkem kui viis aastat, aegumistähtajaks 10 aastat. Kuivõrd B.H kõrvalehoidumise tõttu oli tema kriminaalasja menetlus peatatud, siis käesolevaks hetkeks ei ole möödunud tema suhtes ka kriminaalvastutusele võtmise aegumise tähtaeg. 10 Aarne Sarjas Maarika Kuusk 11 Tiit Lõhmus

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.