1-09-7691/21

(09240100152)Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Mati Kartau, Tiit Lõhmus Kohtuistungi sekretär Liina Parv Kriminaalasi U.T süüdistus KarS § 200 lg 2 p 4, 8 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu

1. oktoobri 2009 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatava U.T kaitsja Lembit Nirgi Prokurör Liina Pikma Süüdistatav U.T elukoht: XXX-XX , isikukood: XXX, töökoht: XXX varem kriminaalkorras karistatud seitsmel korral Kaitsja vandeadvokaat Lembit Nirgi. RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Viru Maakohtu
2. oktoobri 2009 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-09-7691 muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Välja mõista U.T-lt kohtukulud, s. o kaitsja tasu advokaat Lembit Nirgi poolt osutatud õigusabi eest 2364 krooni riigituludesse. U.T tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pank nr 10220034800017 või Swedbank nr
3. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus: „U.T kriminaalasjas nr 1-09-7691 kohtukulud”. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu
4. veebruaril 2010 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse poolel sellega võimalik tutvuda. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
5. veebruarist
6. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
7. veebruarist
8. Esimese astme kohtu otsuse sisu Viru Maakohtu
9. oktoobri 2009 otsusega mõisteti U.T süüdi ja karistati KarS § 200 lg 2 p 4 järgi 4-aastase vangistusega. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ning mõisteti karistuseks 2 aastat 8 kuud vangistust. KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel loeti U.T-le käesoleva kohtuotsusega mõistetud kergem karistus kaetuks Viru Maakohtu
10. mai 2009 kohtuotsusega mõistetud raskema karistusega 3 aastat 11 kuud 27 päeva vangistust ning mõisteti U.T-le liitkaristuseks 3 aastat 11 kuud 27 päeva vangistust karistuse kandmise algusega
11. jaanuarist
12. Maakohus arutas U.T-le KarS § 200 lg 2 p 4, 8 järgi esitatud süüdistust selles, et tema, olles karistatud Viru Maakohtu
13. mai 2009 kohtuotsusega KarS § 199 lg 2 p 4, 7, 8 ja § 200 lg 2 p 7 järgi 3 aasta 11 kuu 27-päevase vangistusega,
14. jaanuaril 2009 kella 15.00 paiku sisenes XXX-XX asuvasse T.M. korterisse, võttis ise diivani ja madratsi vahelt T.M. rahakoti ja sealt 400 krooni sularaha. Seejärel tõmbas seinast välja lauatelefoni ja lülitas välja T.M. mobiiltelefoni, et viimane ei saaks abi kutsuda, ning võttis paremast püksitaskust välja püstolitaolise eseme ja pani selle T.M. le otsaette. Peale seda lahkus koos rahaga T.M. korterist. Süüdistatav ennast süüdi ei tunnistanud. Kohtuotsuse motiivide kohaselt ei ole kohtul põhjust kahelda kannatanu ütluste õigsuses, sest need haakuvad teiste tõenditega. Kannatanul ei ole põhjust anda süüdistatavat alusetult süüstavaid ütlusi. Süüdistatav veendus selles, et kannatanul oli kodus raha, siis, kui ta sai
15. jaanuaril 2009 kannatanult 25 krooni laenuks, andes oma käekella panti. Tunnistaja T.T. sõnul läks kaupluses asjade ostmise ajal jutt sellele, et äkki ei jagu noormehel bussisõiduraha ja selle peale ütles noormees, et tal on Tamsalus vanaema, kes annab talle raha. Tunnistaja T.T. kinnitas, et kuna noormehel rahakott puudus, siis nägi ta, et viimasel oli veel raha, see oli peenraha. Tunnistaja T.T. ütlustest järeldub, et süüdistatav ostis kauplusest mängupüstoli enne seda, kui ta
16. jaanuaril 2009 teist korda kannatanu juurde läks. Tunnistaja V.G. teada oli süüdistataval rahakotis 30 krooni, kuid see ei tähenda seda, et süüdistataval ei võinud veel 2 raha lahtiselt taskus olla. Süüdistatava kohtuistungil antud ütlusi pidas kohus paljasõnalisteks ja ennastõigustavateks, sest ükski tõend neid ei kinnita. Süüdistatava arvamus nagu oleks kogu selle asja taga kannatanu poeg, on oletuslik ega põhine ühelgi tõendil. Süüdistatav realiseeris röövimise koosseisu selliselt, et võttis ise diivani ja madratsi vahelt kannatanu rahakoti ja sealt 400 krooni sularaha, misjärel võttis paremast püksitaskust välja püstolitaolise eseme ja pani selle kannatanule otsaette. Kannatanut ähvardati kõlbmatu vahendiga, st esemega (mängupüstol), mis ei ole relv relvaseaduse mõistes ega ka relvana kasutatav muu ese, kuid röövimine on siiski olemas, kui süüdlane tegutseb arvestusega, et kannatanu peab ähvardust kõlbmatu vahendiga reaalseks ohuks oma elule ja tervisele. Käesoleval juhul see nii oli, mistõttu on olemas röövimise koosseis, kuid kvalifikatsiooni seisukohalt puudub punkt
17. Süüdistatav kasutas kannatanu suhtes psüühilist vägivalda vahetult pärast raha äravõtmist selleks, et kindlustada oma valdust. Seega on õige süüdistatava poolt toimepandud tegu kvalifitseerida KarS § 200 lg 2 p 4 järgi, sest oma teoga pani ta toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil vägivallaga ja olles isikuks, kes on varem toime pannud röövimise. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Süüdistatava karistust kergendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud, karistust raskendab KarS § 58 p 3 kohaselt süüteo toimepanemine kõrges eas isiku suhtes. Süüdistatavat on enne käsitletava kuriteo toimepanemist kriminaalkorras karistatud kuuel korral, väärtegude toimepanemise eest 19 korral ning üksnes kaks rahatrahvi on tasutud. KarS § 200 lg 2 p 4 järgi kvalifitseeritav kuritegu on esimese astme kuritegu. Kohus leidis, et süüdistatavat tuleb karistada vangistusega, mis jääb sanktsiooni keskmisest määrast väiksemaks. Süüdistatav on kuriteo toime pannud enne Viru Maakohtu
18. mai 2009 kohtuotsuse, millega süüdistatav tunnistati süüdi muuhulgas KarS § 200 lg 2 p 7 järgi, kuulutamist. Kriminaalasju võinuks menetleda koos. Kuna seda ei tehtud, ei peaks süüdistatava olukord sellest halvenema ning KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel tuleb lugeda käesoleva kohtuotsusega mõistetav kergem karistus kaetuks Viru Maakohtu
19. mai 2009 kohtuotsusega mõistetud raskema karistusega. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu U.T kaitsja palub tühistada maakohtu otsuse ning teha uue otsuse, mõistes U.T õigeks. Apellatsiooni põhjenduste kohaselt on kohtuotsus ebaõige ja põhjendamatu kriminaalmenetlusnormide olulise rikkumise tõttu, s.o kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele ja kohtuotsuses puudub põhjendus. Kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi. Kohtulik uurimine oli ühekülgne ja puudulik. U.T ei ole arutatavat kuritegu toime pannud. Kannatanu ütlused püstolitaolise esemega ähvardamise osas ei ole usaldusväärsed. Süüdistataval ei olnud võimalik enne raha saamist püstolit osta. Tunnistaja V.G. ütluste kohaselt oli U.T raha rahakotis 30 krooni. Süüdistataval ei olnud põhjust V.G. eest oma rahalist seisu varjata, pigem vastupidi. Süüdistatav ostis samuti õlut. Kohtu järeldus, et süüdistataval võis olla taskus rohkem raha kui nägi seda tunnistaja V.G. , on oletuslik. Oletus on ümberlükatud süüdistatava käitumisega, kui ta läks kannatanu juurde ja pantis oma kella 25 krooni eest. 30 krooni ja 25 krooniga ei olnud võimalik osta 70 krooni eest mänguasju (40 krooni mängupüstol, 15 krooni granaat, 15 krooni mängukell). 3 Kannatanu väitel oli süüdistatav väljalülitanud kõik telefonid. Kannatanu oli piiratud liikumisvõimega. Enne väidetavat püstoliga ähvardamist olevat raha olnud juba süüdistatava käes ja puudus vajadus vägivallaks, et jätta hõivatud vara enda valdusesse. Süüdistataval ei olnud lootust jääda anonüümseks, kuna ta oli kannatanuga tuttav, korteris korduvalt käinud. Süüdistataval oli lootus saada panditud 600-kroonise kella eest raha laenuks. Algselt on kahtlustus määratud kellaajaga 15.57, hiljem 15.30, lõpuks kella 15.00 paiku, Nimetatud kellaajad ei seostu mitte mingite asjaoludega. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtu istungil jäi süüdistatava kaitsja esitatud apellatsiooni juurde selles toodud põhjendustel. Prokurör vaidles esitatud apellatsioonile vastu, leides, et see on põhjendamatu. Viru Maakohtu otsuse palus prokurör jätta muutmata. Tartu Ringkonnakohus, kuulanud ära süüdistatava kaitsja, prokuröri ning uurinud kõiki kriminaalasjas kogutud materjale, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning ringkonnakohus ei pea KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel vajalikuks selles toodud põhjendusi käesolevas otsuses korrata. Apellatsioonis vaidlustati süüdistatava süüdimõistmine maakohtus uuritud tõendite ja järelduste osas ning sellest tulenevalt taotleti tõendite ümberhindamist ning U.T suhtes õigeksmõistva kohtulahendi tegemist. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuses esitatud motiivide ja järeldustega süüdistatava süü tõendatuse osas. Samas ei nõustu ringkonnakohus juba maakohtus esitatud ja sisuliselt apellatsioonis korratud U.T süü eitamisele rajatud kaitseversiooniga ning ringkonnakohus leiab, et maakohus on süüdistatavate sellekohased vastuväited kriminaalasjas kogutud tõenditele rajanevalt igakülgselt uurinud ning need põhistatult ümberlükanud. Maakohtu poolt uuritud tõenditele rajanev otsuse motiveering on ringkonnakohtule veenev ja puudub alus maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonis esitatud väitega nagu ei oleks kannatanu ütlused temalt raha röövimise osas usaldusväärsed. Kannatanu T.M. , kes kuulati üle vahetult pärast röövimise toimepanemist, ütluste kohaselt käis U.T
20. jaanuaril 2009 tema juures kahel korral. Esimesel korral umbes kella 14.00 paiku ja teisel korral umbes 1,5 tundi hiljem. Esimesel korral palus U.T temalt laenuks 25 krooni ning ta põhjendas oma palvet sellega, et tal ei jätku bussipileti ostmiseks raha. Ta andiski U.T-le raha ning viimane lahkus. Teisel korral tuli U.T tema korterisse ja nõudis temalt raha. Mingit põhjendust ta ei esitanud. Tema keeldumise peale läks U.T diivani juurde ja võttis diivani madratsi ja seina vahelt tema musta värvi rahakoti. Rahakotist võttis ta välja 400 krooni 100 kroonistes kupüürides. Seejärel lülitas U.T välja tema mobiiltelefoni ja tõmbas pistikust välja seinatelefoni, lausudes seejuures, et nüüd ei saa sa kellelegi teada anda. Pärast seda võttis pükste taskust välja relva taolise eseme ja asetas selle talle otsa ette. Hoidnud relvataolist eset mõnda aega tema otsa ees, noormees lahkus. Samasisulisi ütlusi on T.M. andnud ka äratundmiseks esitamisel mille käigus on ta ära tundnud teda rünnanud isikus U.T. Seega on T.M. korduvalt kinnitanud, et U.T oli isikuks, kes
21. jaanuaril 2009 võttis temalt ära 400 krooni, kusjuures pärast raha saamist lülitas ta välja korteris olnud telefonid ning asetas talle otsaette relva taolise eseme. 4 Ringkonnakohtul puudub alus kahelda kannatanu ühetaolistes ütlustes, sest need asetuvad omavahelisse konteksti teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Nii näiteks langevad T.M. ütlused relvataolise esemega ähvardamise kohta kokku tunnistaja T.T. ütlustega, et U.T ostis
22. jaanuaril 2009 ajavahemikul 14.00-15.00 talle kuuluvast kauplusest laste mängupüstoli. Samas ähvardas U.T nimelt püstoliga T.M. t. U.T kinnipidamisel politseitöötajate poolt võeti temalt ära musta värvi plastmassist mängurelv ja mängupüstoli plastkuulid. Samuti võeti temalt ära 359 krooni sularaha, kusjuures 3 sajakroonist kupüüri. Samas väitis T.M. , et U.T võttis temalt ära 4 sajakroonist kupüüri. Kannatanu ütluste tõepärasust kinnitab ringkonnakohtu arvates ka fakt, et tunnistaja T.T. ütluste kohaselt jäi U.T pärast ostude sooritamist kaupluses alles vaid peenraha ning ta kartis, et tal ei jätku bussipileti ostmiseks raha. Samas aga võeti U.T-lt kinnipidamisel ära 359 krooni. Apellatsioonis seab U.T kaitsja kannatanu ütlused kahtluse alla põhjendusel, et süüdistataval ei olnud rahapuudusel võimalik püstolit osta enne kui ta oli saanud T.M. lt 400 krooni. Ringkonnakohus leiab, et taoline väide on ümber lükatud eelkõige tunnistaja T.T. ütlustega. Tunnistaja ütluste kohaselt sisenes
23. jaanuaril 2009 kell 14.00 paiku talle kuuluvasse kauplusesse T. noormees. №ormees küsis esmalt kella ja bussipileti hinda kuhugi, kuid ta ei mäleta kuhu noormees sõita soovis. №ormees oli kaupluses pikemat aega ja need vestlesid. Vahepeal ostist noormees kauplusest musta värvi laste mängupüstoli, laste käsigranaadi, mille sees olid kuulid püstolile ja plastmassist käekella. Kokku maksid ostud 70 krooni. Tunnistaja ütluste kohaselt ta noormehel rahakotti ei näinud ning raha võttis ta nii jope kui pükste taskust. Pärast arve tasumist jäi noormehel veel raha, kuid see oli peenraha. Tunnistaja ütluste kohaselt U.T veel kurtis, et tal ei jätku vist raha bussipileti ostmiseks ja lubas selleks raha küsida vanaema käest. Ajal kui noormees viibis kaupluses tundis tunnistaja hirmu, sest noormees käitus kuidagi häirivalt. Ta käis kaupluses ringi ega püsinud ühes kohas. Ta tundus tunnistajale kuidagi ärritunud või häiritud. Kuna kauplus suletakse kell 15.00, siis lahkus noormees enne kaupluse sulgemist. Võrreldes T.M. ja T.T. ütlusi, saab ringkonnakohtu arvates teha ühese järelduse, et U.T sisenes kauplusesse T. pärast seda kui oli esimest korda lahkunud T.M. korterist, kus ta viibis lühikest aega kella 14.00 paiku. Ajavahemikul 14.00 kuni praktiliselt kella 15.00 viibis U.T aga kaupluses T. . Kuivõrd U.T viibis kaupluses umbes kella 15.00-ni ning just kaupluses viibimise ajal ostis ta mängupüstoli ning maksis selle eest, siis pidi U.T enesel olema raha rohkem kui 30 krooni nagu seda väidab kaitsja apellatsioonis, sest T.M. ütluste kohaselt võttis U.T temalt 400 krooni alles pärast kella 15.00, mil ta teist korda tema korterisse sisenes. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et kuigi tunnistaja V.G. ütluste kohaselt nägi ta U.T rahakotis 30 krooni, ei kinnita see veel tõsikindlalt vaid 30 krooni olemasolu U.T . Seda enam, et kaupluses T. ei näinud tunnistaja T.T. U.T üldse rahakotti ning süüdistatav maksis jopi ja püksitaskust võetud rahaga. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonis ja ringkonnakohtu istungil U.T kaitsja poolt esitatud arvestus on kaitsja isiklik arvamus ning ei põhine mingilgi määral kriminaalasjas kogutud tõenditele. Ringkonnakohtu arvates ei sea kannatanu ütlusi kuidagi kahtluse alla ka asjaolu, et enne püstoliga ähvardamist oli U.T juba omastanud T.M. le kuulunud 400 krooni, sest põhjust, miks süüdistatav nii käitus teab vaid tema ise ning see ei mõjuta kuidagi kannatanu ütluste usaldusväärsust. 5 Ringkonnakohtu arvates jääb täiesti arusaamatuks kuidas asjaolu, et kannatanu oli piiratud liikumisvõimega või et süüdistataval polnud võimalik jääda anonüümseks, seab kahtluse alla kannatanu T.M. ütluste usaldusväärsuse ning neid asjaolusid pole avatud ka apellatsioonis. Ülaltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et Viru Maakohus on U.T õigustatult süüdi tunnistanud KarS § 200 lg 2 p 4 järgi. Aarne Sarjas Mati Kartau 6 Tiit Lõhmus