§-st 337 lg 1 p 4; 338 p2; 340 lg 2 p 2 tühistada Tartu Maakohtu 20.aprilli 2009 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-08-17262 osaliselt, s.o Z.M-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 424 järgi. Z.M mõista KarS § 424 järgi õigeks. Ülejäänud osas jätta Tartu Maakohtu otsus muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. Mõista Eesti Vabariigilt Advokaadibüroo Ann Saar kasuks välja 1440 krooni H.D-le apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. Mõista Eesti Vabariigilt OÜ Karl Saavo Advokaadibüroo kasuks välja 1440 krooni E.V-le apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. Mõista Eesti Vabariigilt OÜ Karl Saavo Advokaadibüroo kasuks välja 1440 krooni Z.M-ile apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi osutamise eest. Välja mõista H.D-lt kohtukulu, s.o kaitsja tasu advokaat Ahto Sirendi poolt osutatud õigusabi eest 1440 krooni riigituludesse; E.V-lt kohtukulu kaitsja tasu advokaat Heiki Kuninga poolt osutatud õigusabi eest 1440 krooni riigituludesse. Z.M-ile advokaat Valli Murde poolt osutatud õigusabi kulu 1440 krooni jätta riigi kanda. H.D ja E.V tasuda väljamõistetud summad Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Eesti Ühispangas nr 10220034800017 või Swedbankis nr
lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja lõplikuks karistuseks mõisteti 2 aastat ja 4 kuud vangistust. Z.M tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 121 järgi 3 kuu pikkuse vangistusega; KarS § 200 lg 2 p 7 järgi 3 aasta pikkuse vangistusega; § 25 lg 1, 2 - § 209 lg 2 p 1, 3 järgi 1 aasta pikkuse vangistusega; § 424 järgi 3 kuu pikkuse vangistusega; § 25 lg 1, 2 - § 199 lg 2 p 9 järgi 1 kuu pikkuse vangistusega. KarS § 64 lg 1 järgi, suurendades üksikkaristustest raskeimat, mõisteti liitkaristuseks 3 aastat ja 3 kuud vangistust.
lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõisteti Z.M-ile 2 aastat ja 2 kuud vangistust. KarS § 65 lg 1 alusel suurendati karistust 11.06.2008 otsusega mõistetud ärakandmata karistuse 6 kuud vangistust võrra ja karistuseks mõisteti 2 aastat ja 8 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistuse hulka eelvangistuses viibitud 01.-02.09.2008, s.o 2 päeva ja lõplikult ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 2 aastat 7 kuud ja 28 päeva vangistust. E.V tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 121 järgi 6 kuu pikkuse vangistusega.
S § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust 21.02.2007 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 7 kuud vangistust võrra ja lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 11 kuud vangistust. Maakohus arutas H.D-le, Z.M-ile ja E.V-le esitatud järgmisi süüdistusi. H.D-le esitatud süüdistused: - Tema, isikuna, kes on varem toime pannud varguse, 07.07.2007 Tartus Turu tänava Statoili tankla juures, grupis koos Tarmo Priimägiga sai varalist kasu tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel selliselt, et esinedes XXX-XX korteri omanikuna sõlmis üürilepingu M.N. ning viimane maksis talle üüri ettemaksuna 1000 krooni ja järgmisel päeval veel 5000 krooni. Sellega pani H.D toime KarS § 209 lg 2 p 1, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o varalise kasu saamise tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel isikute grupis ja isikuna, kes on varem toime pannud varguse. - Tema, 10.11.2007 kell 02.25-02.40 võttis XXX-XX ehitusjärgus olevast majast aknakilesse tehtud augu kaudu võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära D.L. kuuluva akudrelli Makita väärtusega 2500 krooni. Sellega H.D pani toime KarS § 199 lg 2 p 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil isikuna, kes on varem toime pannud varguse. - Tema, 13.05.2007 kella 14.00 paiku Tartus Soola 10 juures, grupis koos E.V-ga peksis A. ja L.P. , lüües viimasele korra rusikaga näkku ja kägistades kõrist, sama ajal lõi E.V mitmel korral A.P. rusikaga näkku. - Tema, 20.05.2008 kella 17.00 paiku Tartus Soola tänaval, grupis koos Z.M-i , S.D ja Anton Kopossoviga lõi korduvalt käte ja jalgadega S.G. pähe ja rindkeresse. Sellega pani H.D toime KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o teise inimese löömise. - Tema, 23.05.2008 kella 08.00 paiku Tartus avaturu lähistel Emajõe ääres grupis koos Z.M-iga lõi rusikaga pähe N.K. , mille tagajärjel see kukkus ja võttis seejärel võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära kannatanu mobiiltelefoni №kia väärtusega 700 krooni ja sularaha 200 krooni. Sellega pani H.D toime KarS § 200 lg 2 p 7 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil vägivallaga ja isikute grupis. 3 Z.M-ile esitatud süüdistus, millise ta vaidlustas ringkonnakohtus: - Tema, 23.05.2008 kella 08.00 paiku Tartus avaturu lähistel Emajõe ääres grupis koos H.D-ga lõi rusikaga pähe N.K. , mille tagajärjel see kukkus ja võttis seejärel võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära kannatanu mobiiltelefoni №kia väärtusega 700 kr. ja sularaha 200 krooni. Sellega pani Z.M toime KarS § 200 lg 2 p 7 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil vägivallaga ja isikute grupis. E.V-le esitatud süüdistus: E.V süüdistatakse selles, et tema 13.05.2007 kella 14.00 paiku Tartus Soola 10 juures, grupis koos H.D-ga peksis L. ja A.P. , lüües viimasele mitmel korral rusikaga näkku, samal ajal lõi H.D korra L.P. rusikaga näkku ja kägistas kõrist. Sellega pani E.V toime KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o teise inimese löömise. Tartu Maakohtu 20.04.2009 otsusega olid süüdi tunnistatud ka T.A ja S.D , kuid nemad maakohtu otsusele apellatsioone ei esitanud. Samuti arutas maakohus Z.M-ile esitatud süüdistusi KarS § 121 (S.G. löömine), § 25 lg 1, 2 - § 209 lg 2 p 1, 3, § 424 ja § 25 lg 1, 2 - § 199 lg 2 p 9 järgi. Maakohus tunnistas Z.M-i toodud paragrahvide järgi süüdi, kuid Z.M oma süüd siin ei vaidlustanud ja maakohtu otsust edasi ei kaevanud. Maakohus asus kõigi tõendite hindamise järel seisukohale, et H.D-le, Z.M-ile ja E.V-le esitatud süüdistused on täielikult tõendamist leidnud. Siinjuures hindas kohus järgmisi tõendeid ja jõudis alljärgnevatele järeldustele. H.D-le KarS § 209 lg 2 p 1, 3 järgi esitatud süüdistus. Maakohus leidis, et H.D süü talle esitatud süüdistuses on täielikult tõendamist leidnud kannatanute M.N. ja M.N. ütlustega, M.N. avaldusega, H.D ja M.N. vahel 07.07.2007 sõlmitud üürilepinguga ja äratundmiseks esitamise protokollidega. Kohus asus seisukohale, et H.D , olles teadlik, et ta pole XXX-XX korteri omanik, kirjutas korteri omanikuna üürilepingule alla. Sellise eksitusse viimise mõjul tegid kannatanud varakäsutuse süüdistatavale üüriraha üleandmise teel, mille tulemusena sai süüdistatav varalist kasu. Sellega viis süüdistatav kavatsetult ellu koos T. Priimäega välja mõeldud plaani raha saamiseks kannatanute eksitusse viimise teel. Teo õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Kelmusega tekitas süüdistatav kannatanutele varalist kahju kokku 6000 kr, mis tuleb süüdistatavalt välja mõista. Kohus leidis, et H.D ütlused, mille kohaselt ta pidas korterit asukohaga Tartus XXX-XX oma poja omaks ja tal oli selle väljaüürimiseks seega õigus, on ebausaldusväärsed. H.D nimelt kinnitas kohtus, et korter oli tema lahutatud abikaasa nimel ja seega ei saanud ta end korteri omanikuks pidada. Kohtu hinnangul ei välista H.D poolt kelmuse toimepanemist H.D ja tema kaitsja väited selles, et H.D pole varem kelmuste eest karistatud ja et teda kasutas ära süüteo kaasosaline T. Priimägi. H.D on varem korduvalt varavastaste süütegude eest kriminaalkorras karistatud isik ja käesolevas asjas on ta toime pannud kolm varavastast kuriteoepisoodi, mis näitab, et H.D on süstemaatiline kuritegude toimepanija, kes kasutab iga võimalust varalise kasu saamiseks mistahes viisil. H.D-le KarS § 199 lg 2 p 4 järgi esitatud süüdistus. Maakohus leidis, et H.D poolt akudrelli Makita vargus XXX-XX ehitusjärgus majast on täielikult tõendamist leidnud. Siinjuures arvestas kohus tõenditena kannatanu D.L. ja tunnistaja K.S. avaldatud ütlusi, millised kattuvad omavahel ja millistest nähtub, et enne kui D.L. avastas 10.11.2007 öösel maja aknalaual olnud akudrelli varguse, nägid D.L. ja K.S. maja akna juures meesterahvast. Mõlemad on nähtud isikut ka kirjeldanud ning H.D vastab nende poolt kirjeldatud isiku välistele parameetritele. Dokumentaalse tõendina arvestas kohus sündmuskoha 4 vaatluse protokolli. Samuti leidis kohus H.D süü oleva tõendatud tema enda eeluurimisel antud süüd omaks võtvate ütlustega. Kohtuistungil H.D aga eitas oma süüd täielikult ja kinnitas, et pole end süüdi tunnistanud ka eeluurimisel. Uurijale ta ütles, et pole sündmuskohal käinud. H.D väitel luges uurija talle tema palvel kirjasaanud ütlused ette ja etteloetus seisis, et H.D ennast süüdi ei tunnista. Ta kirjutas protokollile alla. Ta ei tea, kust on võetud ütlused, et ta on end süüdi tunnistanud. Kuidas tema allkiri neile ütlustele sai, ta ei tea. Samuti, tunnistaja on öelnud, et mehel, kes öösel kell 2.30 õues oli, oli seljas paks roheline jope. Selliseid inimesi on Tartus sadu. Maakohus asus seisukohale, et süüdistatava kohtus antud ütlused selle kohta, et uurija teda mõjutas ja esitas talle valeandmetega protokolli allkirjastamiseks, ei ole veenvad. Eeluurimisel ei ole süüdistatav rääkinud midagi sellest, et ta on vaegnägija, samuti ei ole ta esitanud ühtegi kaebust uurijate tegevuse peale. Küll aga on ta detailselt ja analoogselt kannatanuga kirjeldanud akudrelli välimust ja seda, kuidas ta drelli hommikul maha müüs. Võttes arvesse teisi käesoleva kriminaalasja kuriteoepisoode, leidis kohus, et ei ole kahtlust selles, et süüdistatav pani varguse toime süüdistuses kirjeldatud viisil. Seega pani ta toime KarS § 199 lg 2 p 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Vargusega tekitas süüdistatav kannatanule varalist kahju 2500 kr, mis tuleb süüdistatavalt välja mõista. H.D-le ja E.V-le KarS § 121 järgi esitatud süüdistus A. ja L.P. löömises. H.D ja E.V eitasid kohtuistungil oma süüd kannatanute löömises. Maakohus asus seisukohale, et täielikult on tõendamist leidnud H.D ja E.V poolt 13.05.2007 kella 14.00 paiku Tartus Soola 10 juures kannatanute A. ja L.P. peksmine süüdistuses kirjeldatud viisil. Kohtu hinnangul on kannatanud kuriteosündmuse kohta andnud ühtelangevaid ütlusi, mille tõelevastavuses ei ole kohtul alust kahelda. Nad on ühe peksjana ära tundnud E.V. E.V ütlused tõendavad kohtu hinnangul aga, et teiseks sündmuskohal viibinud isikuks oli H.D . Mõlemad süüdistatavad vastavad kannatanute poolt kirjeldatud välistele parameetritele. Kohus tuvastas, et H.D ja A.P. vahel tekkinud rüseluse käigus kutsus H.D appi kedagi Eintsi nimelist, kes L.P. ütluste kohaselt lõi samuti A. t näo piirkonda. Maakohus leidis, et kuigi süüdistatavad oma süüd eitavad ning väidavad, et kummagi hüüdnimi ei ole Eints või Pets, ei ole see asjaolu olulise tähtsusega, kuna ilmselgelt ei saanud H.D kutsuda rahvarohkes kohas E.V tema õige nimega. Lisaks kannatanute ütlustele tõendavad kohtu hinnangul süüdistatavate süüd ka L.P. kiirabikaart; äratundmiseks esitamise protokollid, millistest nähtuvalt on L. ja A.P. fotodelt ära tundnud E.V kui isiku, kes peksis A.P. ja keda ründaja kutsus Etsiks või Petsiks; tunnistajate politseikonstaablite I. Oinuse ja U. Plaani ütlused; E.V ja H.D avaldatud ütlused. Kõiki tõendeid kogumis hinnates kohus leidis, et süüdistatavad panid tahtlikult toime KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o kehalise väärkohtlemise, mis käesoleval juhul väljendus löömises. Süüdistatavad põhjustasid kannatanule löömisega valu. L.P. vigastusi tõendab kiirabikaart. H.D-le, Z.M-ile ja S.D-le KarS § 121 järgi esitatud süüdistus S.G. peksmises pähe ja rindkeresse. S.D , H.D ja Z.M-i süü S.G. kehalises väärkohtlemises luges maakohus tõendatuks kannatanu S.G. ütlustega, traumakaardiga, tunnistaja H.K. ütlustega ja Z.M-i ning H.D avaldatud ütlustega. S.G. ütluste kohaselt jõi ta 20.05.2008 Tartu bussijaamas koos asotsiaali välimusega mehega õlut, kui talle tulid ligi kaks meest, kes tegid ettepaneku koos õlut juua. Ta keeldus, mille peale need kaks meest vedasid ta käe alt kinni hoides Emajõe äärde. Jõe äärde jõudes tulid veel kaks meest ja need neli meest küsisid tema käest jälle õlut. Ta keeldus neile õlut ostmast ja seepeale hakkasid need neli meest teda peksma. Teda peksti umbes 10 minutit käte ja jalgadega pähe ning kere pihta. Peksmisega tekitati talle valu, tal löödi katki vasak huul ja vasak silmaalune, näost jooksis verd. Kaks peksjat olid vanuses 25-30 aastat, hiljem jõe ääres liitunud mehed olid vanuses 35-40 aastat. Maakohus leidis, et vaidlust ei ole selles, et 20.05.2008 toimus Tartus Soola tänaval süüdistatavate ja kannatanu vahel sõnavahetus, mis tipnes kannatanu peksmisega. Kohtul ei ole põhjust kahelda kannatanu ütlustes. Kannatanu ütlused sündmuskohal viibinud isikute arvu osas haakuvad Z.M-i 5 eeluurimisel antud ütlustega, mille kohaselt viibisid sündmuskohal peale tema veel S.D , A. Kopossov ja H.D . Z.M on oma süüd eeluurimisel täielikult tunnistanud ning kirjeldanud ka seda, kuidas H.D ja A. Kopossov kannatanut lõid. H.D on ka ise eeluurimisel andnud ütlusi, et kaklus võis aset leida, kuna tema parema käe keskmine sõrm on katki ja paistes. Seega said vaid eelnimetatud neli isikut olla peksjaiks, kellele kannatanu oma ütlustes viitab. Süüdistatavad põhjustasid kannatanule löömise ja peksmisega lisaks valule ka vigastusi, mida tõendab traumakaart. Süüdistatavad panid teo toime tahtlikult. Maakohtus toimunud istungil süüdistatavad, tunnistades küll sündmuskohal viibimist, eitasid oma süüd peksmises. Kohtuistungil H.D selgitas sõrme äralõhkumist nii, et kui tuli politsei, siis ta ei tahtnud autosse minna, teda lükati, ta kukkus ja lõhkus ära parema käe keskmise sõrme. Tõendite hindamisel asus maakohus aga seisukohale, et süüdistatavate ütlused selle kohta, et nemad ei ole kannatanut löönud, ei vasta tõele ja on ümber lükatud kannatanu ütluste ja traumakaardiga. Z.M-ile ja H.D-le KarS § 200 lg 2 p 7 järgi esitatud süüdistus N.K. i löömises ja temalt mobiiltelefoni ning sularaha äravõtmises. Maakohus asus seisukohale, et käesolevas episoodis on kannatanu N.K. i ütlustega tõendatud nii kuriteo toimepanemise aeg, koht, asjaolud kui kuriteo toimepannud isikud Z.M ja H.D . Kohtu hinnangul puudub alus kahelda kannatanu ütluste tõelevastavuses. Kannatanu ütluste kohaselt, minnes 23.05.2008 kella 08.00 paiku Emajõe ääres turu juures olevast trepist alla, tundis ta ootamatult lööki kuklasse, mille tagajärjel ta kukkus trepi peale maha. Lööjat ta ei näinud, kuid arvatavasti löödi teda rusikaga. Kukkumisel sai ta haiget, parema käe sõrmenukid said veriseks. Kukkumise ajal kukkus rinnataskust välja mobiiltelefon, mis oli tal paelaga kaelas. Seejärel nägi ta enda ümber kahte meest, u 30-aastased, 178-180 cm pikad. Üks meestest oli kõhnema kehaehitusega, musta värvi jopega, teine mees oli tüsedam, tumedate lühikeste juustega, punast värvi jopega. Kõhnem mees võttis ära tal kaelas olnud mobiiltelefoni №kia, mille väärtus on 700 kr ja pükste tagataskust kaks 100-kroonist rahatähte. Omavahel rääkisid mehed eesti keeles. Lisaks kannatanu ütlustele luges kohus süüdistatava süüd kinnitavaks tõendiks kannatanu vigastusi tõendava traumakaardi ja Z.M-i kohtus antud ütlused, millistes ta tunnistab N.K. ilt telefoni äravõtmist ning asjaolu, et sündmuskohal viibis ka H.D. H.D eitas kohtuistungil oma süüd kuriteos täielikult, väites, et 23.05.2008 istus ta barjääril, kus tavaliselt juuakse õlut. Tema kõrval seisis turske vene keelt kõnelev mees, kes rääkis mobiiltelefoniga. Ta palus, et andku talle ka, ta tahab pojale helistada ja maksab helistamise eest. Mees oli nõus ja andis talle oma mobiili. Kui ta helistamise lõpetas, hõikas Z.M, kes istus samuti barjääril, et Rein, anna mulle ka helistada. Ta vaatas omanikule näkku, omanik noogutas. Ta sai aru, et omanik on nõus. Ta viskas telefoni Z.M-ile . Ise läks ta turu juurest uut õlut tooma. Tagasi barjääri juurde tulles ei olnud seal enam ei talle telefoni andnud meest ega Z.M-i . Ta ei tea, kas Z.M andis telefoni omanikule tagasi. N.K. i ta ei tunne ja ei tea, milline mees välja näeb. Z.M andis kohtus ütlusi selle kohta, et ta võttis ära N.K. i telefoni, kui viimane hakkas telefoni oma taskusse panema. Kannatanu oli joobes, telefon kukkus, ta lükkas selle jalaga eemale, võttis üles, istus 5 minutit, tegi suitsu, siis läks ja müüs telefoni taksojuhile maha ning läks koju. Temast jäi kannatanu tervena maha. Maakohus asus seisukohale, et süüdistatavate ütlused on tõele mittevastavad. Z.M-i ütlustest nähtub, et just tema oli isik, kes N.K. ilt telefoni ära võttis ja temaga koos oli H.D. Seega ei saanud kannatanu lööjaiks ja raha ning telefoni äravõtjaiks olla keegi teine peale kahe eelnimetatud isiku. H.D on eeluurimisel kinnitanud, et võttis kannatanu taskust raha. Seega, süüdistatavad, lüües 23.05.2008 Tartus Emajõe ääres kannatanule rusikaga pähe ning võttes kannatanult ära mobiiltelefoni ja sularaha 200 kr, panid toime võõra vallasasja äravõtmise vägivalla abil grupi poolt, mis on kvalifitseeritav KarS § 200 lg 2 p 7 koosseisuna. Tõenditest nähtuvalt kasutasid süüdistatavad N.K. i kallal füüsilist vägivalda, et võtta temalt ära talle kuuluvaid esemeid. Osutatud vägivald oli 6 ajaliselt seotud asjade hõivamisega. Kohus on seisukohal, et süüdistatavad panid kuriteo toime kavatsetult. Kannatanule tekitati varalist kahju 900 kr väärtuses, mis tuleb süüdistatavailt välja mõista. Karistuse põhjendus. Karistuse mõistmisel arvestas kohus KarS § 56 lg 1 sätestatud asjaolusid. Kõik süüdistatavad on varem kriminaalkorras korduvalt karistatud. H.D ja Z.M on toime pannud muuhulgas ka esimese astme kuriteo, oma tegudega rikkusid nad nii kannatanute kehalist, vaimset kui materiaalset heaolu, seega on põhjendatud nende karistamine reaalse vangistusega. E.V reaalne vangistus on põhjendatud asjaoluga, et ta pani käesoleva kuriteo toime katseajal ning esineb oht, et vabaduses olles võib ta toime panna uusi kuritegusid. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu Z.M-i apellatsioon Z.M taotleb kohtuotsuse tühistamist osaliselt, s.o tema süüditunnistamises KarS § 200 lg 2 p 7 järgi ja palub end õigeks mõista. Z.M leiab, et eeluurimine selles süüdistusepisoodis oli väga puudlik ja pealiskaudne. Asjas ei olnud tunnistajaid ja talle ei võimaldatud vastastamist, mida ta tahtis. Samuti soovib ta ringkonnakohtu tähelepanu suunata järgmisele asjaolule. Kannatanu tunnistas, et teda ründasid kaks kuni kolmekümneaastast noormeest, kellest üks oli kõhn ja pikk ning teine tüse. H.D on 52 aastat vana ja kumbki neist ei ole tüse. See tõendab, et tegemist ei olnud ei tema ega H.D-ga. Z.M-i hinnangul on tema õigusi rikutud sellega, et nii mahuka toimikuga sai ta tutvuda alles kohtupäeval ja selleks anti talle vaid tund aega. Samuti, olles nüüdseks tutvunud oma süüdistusega ja aru saanud, milles teda süüdistatakse ning mille kohta ta üldse oma ütlused on andnud, leiab ta, et need on kaks erinevat kuritegu. H.D apellatsioon. H.D taotleb maakohtu otsuse tühistamist tema süüdimõistmises KarS § 209 lg 2 p 1, 3; § 199 lg 2 p 4; § 121 ja § 200 lg 2 p 7 järgi ning palub teda õigeks mõista. H.D leiab, et kohtuotsus on motiveerimata, vastuoluline ja maakohus on valesti kohaldanud materiaalõigusnormi. Tema vastu puuduvad süütõendid ja maakohus on unustanud
Kõigepealt rõhutab H.D, et tema ülekuulamisprotokollides märgitud uurijad ei ole teda üldse kunagi üle kuulanud, protokollides märgitud ütlused on uurijate väljamõeldis ja midagi sellist ei ole ta kunagi rääkinud. Ta ei ole end kunagi ega kuskil süüdi tunnistanud. I Tema ülekuulamise süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 1, 3 järgi viis läbi uurija V. Kuusk. Peale ülekuulamist luges V. Kuusk talle protokolli ette, kuna ta on vaegnägija. Kõik oli kirjas tema sõnade järgi ja ta kirjutas alla. Enne kohut, tutvudes advokaadi vahendusel kriminaaltoimikuga, nägi ta, et tema ülekuulamise on läbi viinud majanduskuritegude talituse politseiinspektor K. Heidemann ja tema ütlustest, mida ta andis uurija V. Kuusele, pole jälgegi, on ainult teda süüdistavad ütlused. Selles episoodis ta tunnistab end süüdi osas, et ta sai kannatanutelt ettemaksuna 6000 kr. Samas leiab ta, et pole kedagi eksitusse viinud, seda soovinud ega korteri väljaüürimisel ühtegi seadust rikkunud. Ta üüris korterist välja oma alaealise poja osa ja keegi ei saa seda keelata. Kellele see korter kohtu arvates peaks siis kuuluma, kui omanik on surnud? II KarS § 121 järgi talle esitatud süüdistuses L. ja A.P. löömises kuulas teda samuti üle uurija V. Kuusk, kuid ülekuulamisprotokollis on jällegi läbiviijaks märgitud K. Heidemann. Tema seda tegu toime ei pannud. Kannatanu ütleb, et peksjaid oli kaks. Üheks osutus E.V ja teiseks tugevate näojoontega heledas teksaülikonnas mees. See „teine“ on jäänud eeluurimisel tuvastamata. Prokurör ütles, et tema süü on tõendatud L. ja A.P. ütlustega, kuid L. ja A.P. l pole ühtegi ütlust tema vastu. 7 Nende kuritegude toimumise ajal oli tal näovigastus, mida oleks pidanud märkama iga kannatanu ja tunnistaja ja mille järgi teda kestahes oleks ära tundnud. Ta leiab, et E.V on andnud ülekuulamisel oma kaaslase kohta erinevaid ütlusi, ütlused on vasturääkivad kannatanute ütlustele; E.V annab ütlusi enese õigustamiseks ja karistusest pääsemiseks, mistõttu E.V ütlusi ei saa ega tohigi lugeda usaldusväärseteks. Kohus on teinud oletusi. Ka teises temale KarS § 121 järgi süükspandavas episoodis ei kuulanud teda üle ülekuulamisprotokollis märgitud uurija, s.o A. Mühlberg. Süüdi ta ennast siin ei tunnista. Ta oli sündmuskohal, kuid S.G. l olid juba haljasalale tulles huuled verised ja Z.M ütles, et S.G. oli kaineris olnud ja kambrikaaslase käest „kümnesse“ saanud. Tema lõhkus oma sõrme, kukkudes vastu politseibussi ust, kui sündmuskohale tulnud politsei teda autosse lükkas. Ta leiab, et Z.M-i ütlusi ei saa pidada usaldusväärseteks, kuna on näha, et Z.M võttis ise osa S.G. väärkohtlemisest. Z.M annab ütlusi enda kuriteo õigustamiseks ja leevendamiseks. Peale Z.M-i ei ütle keegi, et tema oleks S.G. t löönud. Ometi ole seal vähemalt kuus meest. III KarS § 199 lg 2 p 4 järgi tema ülekuulamist ei teostanud jällegi protokollis märgitud uurija. Selle viis läbi hoopis uurija V. Vulp. Maakohus ei võtnud aga tema sellekohaseid ütlusi arvesse, vaid arvestas, ainult talle n.ö tundmatute uurijate poolt protokollidesse märgitud ütlusi. Uurija ütles ta, et pole vargust toime pannud ega sel aadressil kunagi käinud. Uurija luges talle protokolli ette ja ta kirjutas alla. Hiljem kriminaaltoimikuga tutvudes nägi ta jälle muud. IV KarS § 200 lg 2 p 7 kohta esitatud süüdistuses ta jällegi ei tea protokollis märgitud uurijat, kes selles oleva muinasjutu välja mõtles. Sellest sai ta jällegi teada, tutvudes enne kohut kriminaaltoimikuga. Süüdi ta end ei tunnista. Kannatanu ütluste järgi lõid teda kaks kuni 30-aastast meest, üks neist turske ja teine kõhn ning võtsid ära telefoni ja raha. Tema oli tol ajal 50-aastane. Arusaamatuks jääb, kas ta on kõhn või turske (ta on vahepealne). Seega kõikides episoodides võttis kohus arvesse talle tundmatute uurijate ütlused ega arvestanud tema kinnitust, et ta pole selliseid ütlusi ja neile uurijatele andnud. Lisaks eelnevale tuleks H.D arvates tähelepanu pöörata veel järgmistele asjaoludele. Maakohus ei oleks tohtinud pidada usaldusväärseks süüdistatavate E.V ja Z.M-i ütlusi, kuna need olid vastuolus kannatanute ja tunnistajate ütlustega. Samuti, kuna
lg 2 kohaselt kriminaalasjas ei või tunnistajana osaleda samas asjas kahtlustatav või süüdistatav isik. Tema süüdistuses KarS § 121 järgi andsid tema vastu aga tunnistusi nii E.V kui Z.M ja kohus pidas neid ütlusi usaldusväärseteks. Samuti,
Tema kriminaalasjas on igal tõendil aga ette kindlaksmääratud jõud. Kohus valis, missugused tõendid on kasulikud, et inimest süüdi mõista. Ütlused, mis on süüdistatava poolt, jättis kohus n.ö „kahe silma vahele“.
lg 2 p 8 – kohtuistungi protokolli märgitakse avaldused ja taotlused ning nende lahendused. Maakohus aga jättis läbi vaatamata ja selgituse andmata tema suusõnalisele avaldusele, et ta pole ülekuulamisprotokollides märgitud uurijatele kunagi mingeid ütlusi andnud. Kohtust ei olnud eetiline viidata tema varasemale minevikule kohtuliku karistuse osas ja selle alusel järeldada, et ta on ka need kuriteod toime pannud. E.V kaitsja H. Kuningase apellatsioon. Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist täielikult ja E.V õigeksmõistmist. 8 Kaitsja hinnangul ei ole maakohtu otsus E.V süüdimõistmise osas seaduslik, sest tõendeid ei ole hinnatud igakülgselt, objektiivselt ega kogumis ning maakohus ei ole arvestanud vastuolusid kannatanute ütlustes. Kannatanu L.P. on andnud eeluurimisel kahed ütlused: esimesed 13.05.2007 sündmuse toimumise päeval ja teised 21.02.2008. Kahtlust kannatanu ütlustes tekitab see, et teisel ülekuulamisel on kannatanu tunduvalt täpsem ja mäletab rohkem ning detailsemalt kui esimesel ülekuulamisel. Kannatanu ütlustest ei selgu, millest tingituna ta mäletab aja möödudes sündmusi paremini kui sündmuste toimumise järgselt. Samuti, kuigi kannatanu on hilisemates ütlustes püüdnud olla detailsem, on sündmuse kirjeldus erinev varasematest ja erinevus on eelkõige selles, millal sekkus Etsi nimeline isik konflikti. Võrreldes A.P. 15.08.2007 ja 28.02.2008 ütlusi L.P. ütlustega, nähtub, et need ei haaku omavahel ja on detailides erinevad – kas A.P. löömise fakt toimus enne L.P. sekkumist või ka pärast seda; erinevad on A.P. vigastuste ja tema seisundi kirjeldus. A.P. ütlused tervikuna seab kahtluse alla ka järgnev. 15.08.2007 väitis A.P. oma ütlustes, et ta kedagi ära ei tunne. 28.02.2008 toimus äratundmise toiming ja A.P. oskas viidata E.V-le . Puudub igasugune mõistlik seletus, kuidas on võimalik isikut ära tunda äratundmiseks esitamisel, kui äratundja on kategooriliselt väitnud, et ta ei tunne kedagi ära. Tähelepanuväärne on ka asjaolu, et isiku äratundmine toimus esmasest ülekuulamisest 7 kuud hiljem ning sündmusest 9 kuud hiljem. Samuti ei ole kannatanu kirjeldanud, mille järgi ta isiku ära tundis. Seega 28.02.2008 koostatud äratundmiseks esitamise protokoll ei ole kooskõlas
Kaitsja leiab, et analüüsides A.P. ja L.P. isikutest tulenevaid tõendeid, on need kogumis vastuolulised ja mitteusaldusväärsed, mistõttu tuleb need tõendite kogumist välja jätta. L.P. on samuti E.V ära tundnud, kuid see tõend ei muuda kannatanu ütlusi tõendina usaldusväärsemaks. Tõendeid tuleb hinnata kogumis ja nagu juba mainitud, äratab L.P. ütlustes kahtlust asjaolu, et aja möödudes on need detailseteks muutunud, olles sellele vaatamata vastuolus A.P. ütlustega. Kaitsja on seisukohal, et E.V tema süüd eitavad ütlused on usaldusväärsed ja seda ka põhjusel, et kohalekutsutud politsei ei pidanud E.V kinni. Kui E.V oleks käitunud kannatanute kirjeldatud viisil, oleks politsei olnud kohustatud E.V kui kuriteos kahtlustatava kinni pidama. Järelikult puudus selleks aga alus, mis kinnitab, et E.V ei olnud seotud kannatanute löömisega. H.D kaitsja A. Sirendi apellatsioon Kaitsja taotleb kohtuotsuse tühistamist täies ulatuses ja uue otsusega H.D õigeksmõistmist. Kaitsja vaidlustab kohtuotsuse
Kohus on tõendeid hinnanud ühekülgselt, hindamisel esinevad vastuolud, kõik kõrvaldamata kahtlused, ilma eranditeta on vastupidiselt
§-s 7 lg 3 tõlgendatud süüdistatava kahjuks. Kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Kohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust
Väär hinnang tõenditele nende kogumis on viinud ebaõige kohtuotsuse langetamiseni ja materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele (
H.D ja Z.M-i poolt 23.05.2008 kella 08.00 paiku Tartus Emajõe ääres rusikaga N.K. pähelöömine ja kannatanu mobiiltelefoni №kia väärtusega 700 kr ning sularaha 200 kr äravõtmine. - Kui jätta arvestamata süüdistatavate endi kohtueelsel uurimisel antud kaheldavad ja mitteveenvad ütlused, ei ole ühtegi tõendit, mis tõendaksid H.D osavõttu või seost kuriteoga. - N.K. kuulati üle mõni tund pärast sündmust, ta andis detailse kirjelduse oma ründajate kohta ja arvas, et tunneb isikud ära. Kannatanu kirjelduse kohaselt olid ründajad 30-aastased. H.D oli sellel ajal 50-aastane. Kannatanu kohta puuduvad toimikus andmed, et ta oleks nägemishäiretega või tema vaimutegevus oleks sedavõrd häiritud, et ei tee vahet 30-aastase ja 50-aastase mehe vahel, kes 9 pealegi paistab oma väljanägemise poolest veelgi vanem. Otsuses on ilma ainsagi põhjenduseta mindud mööda asjaolust, mis üheselt välistab H.D süüdimõistmise selles kuriteos. - N.K. i ütluste kohaselt oli üks ründajatest tüsedam. Mõlemad süüdistatavad on aga kõhnema kehaehitusega. Kohtuotsuses on ühegi põhjenduseta eemaldutud kannatanu antud ütlustest. N.K. i ütlustega ei ole mitte tõendatud kuriteo toimepannud isikud (H.D ja Z.M ), nagu väidab kohus otsuses, vaid nad on nende seast välistatud. - Tegemata on jäetud äratundmiseks esitamised. Isegi fotode järgi ei ole seda tehtud. - Ühestki kriminaalmenetluses lubatavast tõendist tulenemata kerkis H.D nimi nagu iseenesest 02.09.2008 Z.M-i kahtlustusse. Sellele vahetult järgnev tema kahtlustatavana ülekuulamine 02.09.2008 algusega kell 09:45 tekitab kahtlusi alates esimesest lausest : “ 23.05.2008 hommikul, umbes kella 08:00 paiku olin ma Tartus Emajõe ääres avaturu lähistel. Olin koos oma sõbra H.D.” On enam kui kahtlustäratav, kui keegi peale eelmisel õhtupoolikul kahtlustatavana kinnipidamist, öö otsa arestimajas viibimist ja selle järel pärast mingi kuriteo kohta hommikust ülekuulamist mäletab kohe järgneval teisel ülekuulamisel, et kindlal päeval 3 kuud ja umbes 10 päeva tagasi kella 08.00 paiku oli ta H.D-ga Tartus Emajõe ääres avaturu lähedal. Kohtus andis Z.M selle ülekuulamise kohta veenvaid ütlusi, mida ei ole millegagi ümber lükatud. - kohtuotsuses selle episoodi tõendite analüüsis on asutud täiesti ekslikule ja tegelikkusega mittevastavuses olevale seisukohale, et Z.M-i ja H.D süü röövimises on tõendatud – “süüdistatava Z.M-i kohtus antud ütlustega, et ta tunnistab N.K. ilt telefoni äravõtmist ning asjaolu, et sündmuskohal viibis ka H.D” . Z.M on need sõnad ettevaatamatult lausunud kohtuistungil vastates prokuröri suunavale küsimusele: “Kas te võtsite ära N.K. i telefoni?” Tegelikkuses rääkis ta hoopis teisest sündmusest seoses kellegi purjus mehe telefoniga, mis sattus tema valdusse igasuguse vägivallata. Ka kohtueelsel menetlusel ei ole Z.M N.K. ist rääkinud. See nimi tuli ütlustesse prokuröri küsimuse kaudu. Z.M rääkis nii kohtueelsel menetlusel kui kohtus purjus mehest, kuid N.K. ei olnud purjus. Järelikult rääkis Z.M juba eeluurimisel kellestki teisest meesisikust. Mõlemad süüdistavad räägivad mingist teisest sündmusest. Seega ei ole H.D ülalkirjeldatud tegu toime pannud ja ta kuulub õigeks mõistmisele. H.D, Z.M ja S.D 20.05.2008 kella 17 paiku Tartus Soola tänaval, grupis koos A. Kopossoviga S.G. peksmine pähe ja rindkeresse. - Õige ei ole kohtuotsuses toodu, et sündmuskohal viibisid peale S.G. vaid H.D, Z.M, S.D ja A. Kopossov ning seega said vaid need neli isikut olla peksjateks, kellele kannatanu oma ütlustes viitab. S.G. 20.05.2008 antud ütlustest nähtub, et sündmuskohal viibis viis inimest: “Need kaks vedasid mu käe alt kinni hoides turu lähedale Emajõe äärde. … Asotsiaal tuli ka kaasa. Jõe äärde jõudes tuli veel kaks meest juurde…” Kannatanu räägib neljast peksjast ja järelikult üks neist viiest, kelleks võis olla H.D, ei peksnud. - Kohus on ekslikult leidnud, et kannatanu ütlustes kahtlemiseks ei ole alust. On küll. S.G. andis ütlusi, et kõik need neli inimest (kuigi rääkis viiest) peksid teda jalgade ja kätega pähe ja kere pihta umbes 10 min. Samas ei esine tal nende ütlustega kasvõi ligilähedaselt vastavuses olevaid vigastusi. Järgmisel päeval traumapunktis avastati objektiivselt vaid ülahuule turse. Järelikult kannatanu liialdas nii peksmise kui sellega seonduvaga, millele vastavalt tulekski tema ütlustesse suhtuda. Tegemist on ikkagi 35-aastase invaliidsuspensionäri ja hooldekodu elanikuga. - A. Kopossov on kahtlustatavana ülekuulamisel andnud ütlusi, et ta lõi seda meest (ilmselt S.G. t) kahel korral rusikaga näkku. Nende ütlustega vastavuses ongi S.G. vigastused. - Süüdistatavad on veenvalt selgitanud, miks nad andsid kohtueelsel menetlusel end ja teisi süüdistatavaid süüstavaid ütlusi ja nende ütluste veenvus seisnebki ennekõike selles, et kohtueelsel uurimisel antud ütlused olid selges vastuolus objektiivsete vigastustega kannatanul. Kuna H.D S.G. t ei löönud, kuulub ta selleski osas õigeksmõistmisele. H.D ja E.V poolt 13.07.2007 kella 14.00 paiku Tartus Soola 10 juures A. ja L.P. peksmine. - H.D vägivallateod ei ole kindlat tõendamist leidnud, kannatanud temale kui vägivallategusid toimepannule ei osuta, äratundmiseks ei ole teda neile esitatud. - Kannatanute poolt kirjeldatud välistele parameetritele H.D ei vasta. 10 - Ainsana on eeluurimisel H.D-le kui kohalviibinule ja mingil moel konfliktis osalenule oma ütlustes viidanud E.V, kuid kohtuistungil on ta oma ütlusi muutnud. - Kannatanute ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna vastupidiselt inimmälu seadustele, on kannatanute mälupildid hakanud mitte tuhmuma, vaid teravnema ning ligemale aasta hiljem mäletavad nad sündmusi detailsemalt kui vahetult peale sündmust. Eriti on põhjust kahelda L.P. ütlustes, kuna sündmuse ajal oli ta 72-aastane. Kannatanu ütlustes on vastuolu neil esinenud vigastustega. Eelnevaist asjaoludest tingitult ei ole H.D osalemine neis vägivallategudes tõsikindlat tõendamist leidnud, kahtlused tuleb tõlgendada tema kasuks ja ta kuulub õigeksmõistmisele. H.D poolt 10.11.2007 XXX-XX ehitusjärgus olevast majast D.L. le kuuluva akudrelli äravõtmine. - H.D süüstavaks tõendiks on ainult tema enda kahtlustatavana antud ütlused. Kohtuistungil ei kinnitanud H.D neid ütlusi ja selgitas, kuidas ta neile ütlustele allkirja andis ning ühtlasi andis kategoorilised ütlused selle kohta, et tema seda drelli ei varastanud. - Kohus on leidnud, et H.D vastab tunnistajate poolt kirjeldatud isiku välistele parameetritele, kuid nii üldistele parameetritele vastab veel vähemalt sadu inimesi. - Kohus leidis, et H.D kohtus antud ütlused ülekuulamise kohta kohtueelsel uurimisel ei ole veenvad. Kaitse seisukohalt on need vägagi veenvad, eriti teades, et ülekuulamise läbi viinud konstaabel A.N. on praegusel ajal ise kuriteos kahtlustatav ja töölt politseis kõrvaldatud. Seega on tegemist kõrvaldamata kahtlusega, mis
lg 3 kohaselt tulnuks tõlgendada H.D kasuks, kuid mida kohus tõlgendas tema kahjuks. H.D kuulub õigeksmõistmisele. H.D poolt XXX-XX korteri omanikuna esinedes üürilepingu sõlmimine M.N. , mille tulemusena viimane maksis talle üüri ettemaksuna 6000 kr. - Kogu selle pettuseskeemi valmistas ette ja viis algusest lõpuni läbi T. Priimägi, kellele H.D oli vaid usutavust tõstvaks vahendiks kelmuse toimepanemisel, mida kinnitavad ka kannatanud. - T. Priimägi kahtlustus kriminaalasjas, millest materjal H.D kohta eraldati, koosneb 9 kelmusest, 2 omastamisest ja 2 vargusest. - T. Priimägi valitses algusest peale kogu kelmuse tegu. Ainus, mida H.D tegi, oli kannatanutega üürilepingu sõlmimine ja sedagi üksnes T. Priimägi keelitamisel. H.D sai aru, et tegemist ongi üürimisega, kuna T. Priimägi kinnitas talle, et mingit jama ei tule, kuid hiljem selgus, et T. Priimägi pettis tedagi. - H.D oli kelmusefaktis vaid vahendiks, mida T. Priimägi täideviijana ära kasutas, mistõttu tuleb H.D siin õigeks mõista. Kui kohus siiski leiab, et H.D peab T. Priimägi kõrval vastutama kelmuse eest osavõtjana kaasaaitamise vormis või kaastäideviijana, ei ole H.D-le mõistetud karistus 1 aasta ja 6 kuud proportsionaalne tema osavõtu astmega. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus toetasid süüdistatavad ja kaitsjad apellatsioone neis toodud motiividel. Prokurör palus apellatsioonid jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse vaidlustatud osas muutmata. Samas märkis prokurör, et Z.M tuleb süüdistuses KarS § 424 järgi õigeks mõista seoses 01.07.2009 jõustunud KarS § 424 muudatustega. Seoses osalise õigeksmõistmisega peab prokurör võimalikuks Z.M-ile mõistetud lõplikku karistust kergendada. Ringkonnakohus, olles eelnevalt tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära süüdistatavad, kaitsjad ja prokuröri, leiab, et apellatsioonid on põhjendamatud, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb vaidlustatud osas jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt
§-le 342 lg 3 p 1. Apellatsioonides leitakse, et maakohus on kriminaalasja arutamisel rikkunud kriminaalmenetlusõigust -kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele, samuti on kohus hinnanud tõendeid ühekülgselt, hindamisel esinevad vastuolud, kõik kõrvaldamata kahtlused on tõlgendatud süüdistatavate kahjuks ning kohtuotsus on põhjendamata. 11 Ringkonnakohus maakohtu otsuses eeltoodud menetlusõiguslikke rikkumisi ei tuvastanud. Puutuvalt
lg 1 p 8 väidetavasse rikkumisse tuleb märkida, et antud rikkumisega on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Sellisel juhul on kohtuotsuse põhiosa ja resolutiivosa omavahel vastuolus. Nimetatud rikkumisega ei ole tegemist siis, kui kohtumenetluse pool ei nõustu kohtu seisukohtadega. Ebaõige on ka H.D ja tema kaitsja järeldus sellest, et kohtuotsuses puudub põhjendus (
Ringkonnakohus selgitab, et
lg 1 kohaselt peab ringkonnakohus sellise rikkumise tuvastamisel alati tühistama maakohtu otsuse ja saatma kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks. Süüdistatava õigeksmõistmine saab toimuda vaid tõendite hindamise tulemina, menetlusõiguslikke minetuste tuvastamisel ringkonnakohus aga tõendeid hindama ei asu. Seega ei ole apellatsioonides tõstatatud seisukohad kriminaalmenetlusõiguslike sätete tõlgendamisel kooskõlas seadusega ning mittearvestatavad. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus vastab
§-des 311-313 sätestatud nõuetele, kohus on toonud ära kõik tõendid, neid kogumis hinnanud, kohtu järeldused on loogilises vastavuses otsuse põhistustega, samuti on kohtu siseveendumuse kujunemine jälgitav. Kuna antud kriminaalasja menetleti lühimenetluses, on maakohus järginud ka
§-des 233-238 sätestatud lühimenetlust reguleerivaid sätteid, mille kohaselt lahendab kohus kriminaalasja kogu kriminaaltoimiku materjalide põhjal. Z.M apellatsioonis märgib, et tema hinnangul on rikutud tema õigusi sellega, et mahuka toimikuga sai ta tutvuda alles kohtupäeval ja selleks anti talle aega vaid üks tund. Ringkonnakohus süüdistatava õiguste rikkumist maakohtu poolt ei tuvastanud. Maakohtu istungi protokollist nähtub, et Z.M-i selgituste kohaselt talle toimiku materjale ei tutvustatud. Maakohus andis süüdistatavale võimaluse sellega tutvuda tehes selleks vaheaja. Pärast vaheaega kohtuistung jätkus, Z.M selgitas, et on süüdistusest aru saanud, tunnistas end süüdi, väljaarvatud KarS §-s 200. Oli nõus asja lahendamisega lühimenetluses (3 kd, tl 44). Protokollist nähtuvalt Z.M täiendavat aega toimikuga tutvumiseks ei taotlenud, sama kinnitas ta ka ringkonnakohtu istungil. Eeltoodust tulenevalt ei ole maakohus kriminaalasja läbivaatamisel Z.M-i kaitseõigust rikkunud, mistõttu sellekohased väited on alusetud. Z.M vaidlustab maakohtu otsuse osaliselt, s.o tema süüditunnistamises KarS § 200 lg 2 p 7 järgi. Leiab, et eeluurimine on selles episoodis olnud väga puudulik ja pealiskaudne. Antud kuriteos süüdimõistmise on vaidlustanud ka H.D ja tema kaitsja, väidetavalt räägivad mõlemad süüdistatavad mingist teisest sündmusest. Z.M-i ja H.D on maakohus tunnistanud süüdi 23.05.2008 kella 08.00 paiku Tartus Emajõe ääres N.K. rusikaga pähe löömises ja kannatanult mobiiltelefoni ja sularaha 200 krooni võtmises. Maakohus uuris antud kuriteosse puutuvaid kõiki tõendeid, hindas neid kogumis ning tuli järeldusele, et Z.M-i ja H.D süü röövimises on tõendatud. Kannatanu ütlustega luges kohus tuvastatuks kuriteo toimepanemise aja, koha ja asjaolud ning kuriteo toimepannud isikud. Kohus hindas ka süüdistatavate nii eeluurimisel kui ka kohtus antud ütlusi ning tuli põhjendatud järeldusele nende poolt kannatanu löömises, temalt raha ja mobiiltelefoni võtmises. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuses toodud põhjendustega ning nende alusel tehtud järeldusega Z.M-i ja H.D poolt KarS § 200 lg 2 p 7 ettenähtud süüteokoosseisu realiseerimisest ning jätab maakohtu otsuse selles osas muutmata. H.D väidab, et tema kohtueelsel uurimisel antud ütluste protokoll on võltsitud. Antud väidet ei pea ringkonnakohus tõsiseltvõetavaks, H.D on protokollile alla kirjutanud, mingeid märkusi ta teinud ei ole ( 2 kd, tl 61). Samuti viitab H.D vaegnägemisele, mille tõttu ta ise protokolli kirjapandut üle ei saanud kontrollida. Samasisulisi väiteid on H.D esitanud ka teistesse kuriteoepisoodidesse puutuvalt( protokollides märgitu on uurijate väljamõeldis, ta ei ole kunagi end süüdi tunnistanud). Ringkonnakohus märgib, et juba maakohtus on H.D esitanud versiooni kohtueelsel uurimisel tema ülekuulamisprotokollide võltsimisest, samuti selgitanud allkirja olemasolu protokollides vaegnägemisega. Maakohus on kohtuotsuses võtnud seisukoha H.D selliste väidete osas ning ringkonnakohus nõustub sellega ( kohtuotsus lk 11). Täiendavalt ringkonnakohus märgib, et H.D on varem korduvalt kriminaalkorras karistatud isik, seega piisavate kogemustega oskamaks koheselt reageerida protokolli sisu mittevastavusele tema poolt räägitule. 12 E.V kaitsja on vaidlustanud maakohtu otsuse E.V süüditunnistamises KarS § 121 järgi kvalifitseeritud kuriteos. Kaitsja leiab, et maakohus ei ole tõendeid hinnanud igakülgselt ja objektiivselt, samuti ei ole kohus arvestanud vastuoludega kannatanute ütlustes. Maakohus tunnistas E.V ja H.D süüdi 13.05.2007 kella 14.00 paiku Tartus Soola 10 juures toime pandud A. ja L.P. peksmises. Kohus hindas kogumis süüdistatavate, kannatanute ja tunnistajate ütlusi, samuti kirjalike tõendeid ning tuli järeldusele E.V ja H.D süüs kannatanute peksmises. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuses toodud põhjendustega ( kohtuotsus lk 12-13). Ringkonnakohus ei tuvastanud kannatanute ütlustes selliseid vastuolusid, mis annaksid aluse nende õigsuses kahelda ( 1 kd, tl 26-30, 35-39). Kaitsja arvates seab kannatanu L.P. ütlused kahtluse alla ka asjaolu, et teised ütlused on detailsemad kui esmased. A.P. ütlused on samuti kaitsja arvates kaheldavad, kuna 15.08.2007 väitis kannatanu, et kedagi ära ei tunne, samas äratundmise toimingul 28.02.2008 oskas A.P. viidata E.V-le . Ringkonnakohus kaitsja seisukohtadega ei nõustu. Ringkonnakohus ei tuvastanud kannatanute ütlustes olulisi vastuolusid. Asjaolu, et kannatanu L.P. teised ütlused olid täpsemad kui esimesed, ei sea nende õigsust kahtluse alla. Täpne ei ole kaitsja viide A.P. ütlustele, kus ta olevat kategooriliselt väitnud, et ta kedagi ära ei tunne. A.P. on põhjalikult selgitanud toimunud sündmuse asjaolusid ning märkinud, et ta ei oska kumbagi meest kirjeldada, mitte pole kategoorilises vormis väitnud, et ta kedagi ära ei tunne ( 1 kd, tl 36). Õige on kaitsja väide, et tõendeid tuleb hinnata kogumis. Selliselt ongi maakohus järeldustele jõudmisel toiminud. Kaitsja leiab, et E.V süüd eitavad ütlused on usaldusväärsed ka seetõttu, et sündmuskohale tulnud politseinikud ei pidanud vajalikuks E.V kinni pidada. Ringkonnakohus seda väidet arvestatavaks ei pea ning leiab, et selline järeldus on meelevaldne. Isiku süüd ei saa tõendada asjaoluga, kas teda peetakse politseitöötajate poolt kinni või mitte. Süüd saab siiski tõendada antud juhul kannatanute ütlustega, mida ringkonnakohus peab usaldusväärseteks, samuti kirjalike tõenditega, millele on osundanud otsuses maakohus. Antud kuriteos süüdimõistmist on vaidlustanud ka H.D ja tema kaitsja. Apellatsioonides viidatakse samuti sellele, et kannatanute ütlused on vastuolulised, puuduvad tõsikindlad tõendid H.D süüs selles kuriteos. Õige ei ole tugineda E.V eeluurimisel antud ütlustele, kuna neid ta kohtuistungil muutis. Nagu eelpool ringkonnakohus märkis, arutas maakohus antud kriminaalasja lühimenetluses. Seega võtab kohus otsuse tegemisel arvesse kogu kriminaalasja materjalid, mitte ainult maakohtus räägitu. Seega on maakohus hinnanud E.V kohtueelsel uurimisel antud ütlusi koostoimes teiste tõenditega ning põhjendatult neist ka lähtunud. Eeltoodust lähtuvalt ei kuulu E.V kaitsja, H.D ja tema kaitsja apellatsioonid selles osas rahuldamisele. H.D ja tema kaitsja vaidlustavad veel H.D süüdimõistmise KarS § 199 lg 2 p 4 järgi kannatanu D.L. le kuuluva akudrelli varguses. Apellatsioonides leitakse, et maakohtul ei olnud õigust lähtuda H.D kohtueelsel uurimisel antud ütlustest, kuna maakohtus ta neid ei kinnitanud. Kaitsja leiab, et H.D kohtus antud ütlused on veenvad eriti seetõttu, et kohtueelsel uurimisel ülekuulamise läbi viinud konstaabel on praegusel ajal politseitööst kõrvaldatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et H.D süü kannatanu D.L. le kuuluva akudrelli varguses on tõendatud. Maakohus käsitles põhjalikult H.D nii kohtueelsel uurimisel kui ka kohtus antud ütlusi ning asus põhjendatult seisukohale, et aluseks tuleb võtta süüdistatava kohtueelsel uurimisel antud ütlused (2 kd, tl 9-10). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga. Ei saa pidada tõsiseltvõetavateks ning arvestatavateks H.D poolt juba maakohtus toodud väiteid, miks tema varasemaid ütlusi ei tohiks arvestada. Juba eelpool võttis ringkonnakohus seisukoha H.D väidete suhtes eeluurimisprotokollide väidetavast võltsimisest ning seda üle ei korda ( lk 12). Arvestatavaks ei saa pidada H.D kaitsja viidet ülekuulamist teostanud konstaabli politseitööst kõrvaldamisele, kuna antud asjas ei ole tuvastatud, et H.D üle kuulanud ning protokolli koostanud konstaabel oleks käesoleval juhul teinud midagi ebaseaduslikku just nimelt antud kriminaalasjas. Veel vaidlustatakse H.D süüdimõistmist KarS § 121 järgi kannatanu S.G. suhtes toime pandud kuriteos. H.D kordab siinjuures juba maakohtus antud ütlusi temal süü puudumise kohta. Süüdistatav leiab, et Z.M-i ütlusi ei saa pidada usaldusväärseteks, kuna ta ise võttis osa kannatanu väärkohtlemisest ning oma ütlustega püüab Z.M enda kuritegu õigustada. Kaitsja seab 13 kahtluse alla kannatanu ütlused osas, mis puudutab fakti, mitu isikut teda peksis, samuti kaua peksti. Kannatanul objektiivselt tuvastatud vigastused ei osunda nii pikaajalisele peksmisele, nagu on kirjeldanud kannatanu. A. Kopossov on tunnistanud kannatanu löömist ning tema ütlustega on vastavuses kannatanul tuvastatud vigastused. Maakohus on tuvastanud, et neli isikut - S.D, A. Kopossov, H.D ja Z.M viibisid sündmuskohal. Maakohus tuli järeldusele, et S.D, H.D ja Z.M-i süü S.G. kehalises väärkohtlemises on tõendatud. Kohus võttis aluseks nii kannatanu, kui ka süüdistatavate kohtueelsel uurimisel antud ütlused, mis omavahel haakuvad (kohtuotsuse lk 13-14). Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega. H.D väide sellest, et Z.M-i ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna ta ise võttis osa kannatanu väärkohtlemisest, ei ole arvestatav, kuna andes teiste isikute kohta ütlusi, ei vähene mingilgi määral Z.M-i enda süü toimepandud kuriteos. Kannatanu selgitus sellest, et teda võidi peksta umbes 10 minutit, ei vähenda ringkonnakohtu arvates tõendi usaldusväärsust, kuna tegemist on subjektiivse hinnanguga, mis ei sea veel kahtluse alla tõendite alusel objektiivselt tuvastatu. H.D ja tema kaitsja ei ole nõus ka H.D süüditunnistamisega kelmuse toimepanemises. H.D tunnistab, et sai kannatanutelt 6000 krooni ettemaksuna. Samas leiab ta, et pole kedagi eksitusse viinud ega korteri väljaüürimisel seadust rikkunud. Kaitsja osundab apellatsioonis T. Priimägile, kes valmistas ette ja viis läbi pettuseskeemi, kellele H.D oli vaid usutavust tõstvaks vahendiks kelmuse toimepanemisel. Kui kohus siiski leiab, et H.D peab T. Priimägi kõrval vastutama kelmuse eest osavõtjana kaasaaitamise vormis või kaastäideviijana, ei ole H.D-le mõistetud karistus 1 aasta ja 6 kuud proportsioonis tema osalusega selles kuriteos. H.Dunnistati süüdi KarS § 209 lg 2 p 1,3 järgi selles, et tema, grupis koos T. Priimägiga sai varalist kasu tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel selliselt, et esinedes Tartu, XXX-XX korteri omanikuna sõlmis M.N. üürilepingu ning viimane maksis talle üüri ettemaksuna 6000 krooni. Maakohus uuris kõiki antud kuriteosse puutuvaid tõendeid, hindas neid kogumis ning põhjendatult asus seisukohale, et H.D süü on tõendatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuses toodud põhjendustega ( kohtuotsus lk 8-10). H.D väide, et ta pole kedagi eksitusse viinud, ei ole õige. Tema enda ütluste kohaselt oli korter tema endise abikaasa nimel, kes on surnud. H.D puudus igasugune alus esineda kannatanutele korteri omanikuna ning kirjutada alla korteri üürilepingule. Sellise eksitusse viimise tõttu andsid kannatanud H.D-le üüriraha, seega sai süüdistatav varalist kasu. Ringkonnakohus ei tuvastanud selliseid tõendeid, mis annaksid aluse järelduseks, et H.D oli vaid kelmuse toimepanemise vahend, keda kasutas ära T. Priimägi, tuvastatud asjaolud viitavad otseselt H.D-le kui kaastäideviijale. Rahuldamisele ei kuulu ka kaitsja taotlus H.D süü tõendatuse korral vähendada talle selle kuriteo eest mõistetud karistust. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on mõistnud H.D-le karistuse, mis on antud paragrahvi sanktsiooni miinimumilähedane ning vastab H.D süüle, mistõttu selle vähendamiseks alused puuduvad. Samas tuleb maakohtu otsus osaliselt tühistada, s.o Z.M-i süüdimõistmises ja karistamises KarS § 424 järgi ning selles kuriteos ta õigeks mõista. Antud kriminaalasja raames on Z.M süüdi tunnistatud KarS § 424 järgi mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest, olles varem sellise teo eest karistatud. Alates 01.07.2009 hakkasid kehtima Liiklusseaduse, Karistusseadustiku ning nendega seonduvate seaduste muutmise seadus, kus muuhulgas muudeti nii KarS § 424 sõnastust kui ka joobeseisundi mõistet ja tunnuseid puudutavat regulatsiooni. KarS § 424 näeb alates 01.07.2009 ette vastutuse mootorsõiduki või trammi juhtimise eest joobeseisundis. Seejuures ei oma enam karistusõiguslikku tähendust isiku varasem karistatus mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis. Lisaks sellele, antud kriminaalasja materjalide kohaselt on Z.M joobeseisund tuvastatud indikaatorvahendiga Lion 500 (2 kd, tl 43). Indikaatorvahendi näidu alusel ei saa mõõteseadusest tulenevalt tõendada seda, kui suur oli alkoholikontsentratsioon isiku väljahingatavas õhus. Seega, isegi juhul, kui indikaatorvahend näitab tulemust numbriliselt, saab selle alusel tõendada vaid seda, kas isiku väljahingatavas õhus oli alkoholi, mitte aga selle kontsentratsiooni. Kuna antud juhul ei 14 kasutatud nn. tõenduslikku alkomeetrit, ei saa lugeda tuvastatuks, et Z.M juhtis 01.09.2008 kella 13.30 ajal Tartumaal, Tartu vallas, Kõrvekülas mootorsõidukit joobeseisundis ning ta tuleb selles süüdistuses õigeks mõista. Seda enam, et ringkonnakohtu istungil taotles prokurör Z.M-i KarS § 424 järgi eeltoodud põhjustel õigeks mõistmist. Ringkonnakohus on seisukohal, et prokurör on sellega süüdistusest osaliselt loobunud, mis
§§-de 14 lg 2, 301 ja 309 lg 2 kohaselt toob endaga kaasa isiku õigeksmõistmise. Ringkonnakohus leiab, et Z.M-i õigeksmõistmine KarS § 424 järgi ei anna alust kergendada talle mõistetud lõplikku karistust, kuna tema süü suurus teistes kuritegudes on piisav õigustamaks talle maakohtu poolt mõistetud 2 aasta 7 kuu ja 28 päeva pikkust lõplikku karistust. Süüdistuse mahu vähenemine eeltoodud ulatuses ei oma antud juhul sellist kaalu, et see eeldaks Z.M-ile uue lõpliku karistuse mõistmist.
lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu, millised vastavalt
§-le 175 lg 1 p 4 koosnevad ka määratud kaitsjatele makstud tasudest seoses nende osalemisega kohtuistungil. Kuna esitatud apellatsioonid jäeti ringkonnakohtu poolt rahuldamata, on H.D kohustatud hüvitama kulud õigusabile, mis oli osutatud advokaat A. Sirendi poolt, samuti on E.V kohustatud hüvitama kulud õigusabile, mis oli osutatud advokaat H. Kuninga poolt. Advokaat V. Murde poolt Z.M-ile osutatud õigusabi kulud tuleb
lg 1 alusel jätta riigi kanda, kuna tema osas on kohtuotsust osaliselt tühistatud. Maarika Kuusk Mati Kartau Tiit Lõhmus 15
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.