Obsah (7)

§ 114§ 200§ 64§ 199§ 65§ 68§ 56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 10. augustil 2007. a Tartu kohtumaja Kriminaalasja number 1-04-239 ( eeluurimise number 03278001611 ) Kohtukoosseis Ko

§ 114

p 1,5 järgi ja O.N-i süüdistuses

§ 200

lg 2 p 4,7,9 järgi Prokurör Vanemprokurör Margus Gross Süüdistatav A.E Elukoht: XXXXXX (kannab karistust Murru vanglas), isikukood: XXX, Varasem karistatus :

1. Tallinna Linnakohtu 09.09.1994 otsusega KrK § 139 lg 2 p 2,3, järgi 2 aaasta vangistusega,
2. Jõgeva Maakohtu 04.11.1996 otsusega KrK § 139 lg 2 p 1,2,3 ja § 197 lg 2 p 2-§ 15 lg 2 järgi 3 aasta 6 kuu vangistusega,
3. Tallinna Linnakohtu 04.06.2002 otsusega KrK § 140 lg 2 p 3, § 143 lg 2 p 2-15 lg 2, § 186 järgi 2 aasta vangistusega tingimisi 3-aastase katseajaga, karistus pöörati täitmisele Tartu Maakohtu 12.09.
4. a määrusega,
5. Tallinna Linnakohtu 21.04.2005 otsusega

§ 200

lg 2 p 7 järgi 3 aastat ja 6 kuud vangistust,

§ 64

lg 2 alusel suurendati karistust eelmise kohtuotsusega mõistetud ärakandmata karistuse võrra, lõplik liitkaristus 3 aastat 7 kuud ja 9 päeva vangistust. Karistuse kandmise aja algusega 21.04.2005. a. 1 5. Tartu Maakohtu 09.02.2006. a otsusega

§ 199

lg 2 p 4,7,8 järgi 2 aasta vangistusega Tõkend: ei ole kohaldatud Kaitsja Süüdistatav Kaitsja RESOLUTSIOON Advokaat Aivar Kello O.N elukoht: XXXXXX XX-XX isikukood: XXX, Varasem karistatus: kriminaalkorras karistatud kuuel korral,

1. Tartu Rajooni RK otsusega 21.11.1983 ENSV KrK § 139 lg 2 p 1,2,3 ja 88 lg 2 p 1,2 järgi 2 aasta vangistusega,
2. Tartu Linna RK otsusega 02.10.1986 KrK § 141 lg 2 p 1,2 järgi 6 aasta 7 kuu vangistusega, liitkaristus 7 aastat vangistust,
3. Tallinna Linnakohtu 05.05.1997.a otsusega KrK § 1241 lg 1-17 lg 6 järgi 1 aasta vangistusega,
4. Tallinna Linnakohtu 22.02.
5. a otsusega KrK § 181 järgi järgi 1 aasta vangistusega,
6. Tallinna Linnakohtu 09.11.1999 otsusega KrK § 140 lg 2 p 1,31-§ 15 lg 2 järgi rahatrahviga 8610 krooni;
7. Tartu Maakohtu 09.02.
8. a otsusega

§ 199

lg 2 p 4,7,8 järgi 2 aasta vangistusega, karistuse kandmise algusaeg 02.12.2003 Tõkend: ei ole kohaldatud advokaat Rainer Objartel Juhindudes KrMS § -dest 309 lg 3, 311, 312, 313, kohus otsustas: Õigeks mõista A.E

§ 114p 1 ja 5 järgi tõendamatuse tõttu.

Süüdi tunnistada A.E

§ 199

lg 2 p 4,7,8 järgi ja mõista karistuseks 1 (üks) aasta 2 (kaks) kuud vangistust.

§ 65

lg 1 alusel mõista A.E-le liitkaristuseks 3 (kolm) aastat vangistust, suurendades talle mõistetud karistust Tartu Maakohtu 09.02.2006. a otsusega mõistetud 2aastase vangistuse arvelt.

§ 65lg 1 alusel suurendada mõistetud karistust osaliselt Tallinna Linnakohtu 21.

2. a kohtuotsusega mõistetud 3 (kolm) aasta 7 (seitse) kuu 9 (üheksa) päeva pikkune vangistuse arvelt ja mõista A.E-le liitkaristuseks 6 (kuus) aastat 6 (kuus) kuud vangistust. Mõistetud liitkaristusest lugeda kantuks ajavahemik 21.04.2005 kuni 09.08.2007, s.o 2 (kaks) aastat 3 (kolm) kuud 20 (kakskümmend) päeva vangistust, lõplikuks liitkaristuseks mõista 4 (neli) aastat 2 (kaks) kuud 10 (kümme) päeva vangistust. 2

§ 68

lg 1 alusel arvata karistusest maha eelvangistuses viibitud aeg 12.05.200320.04.2005, s.o 1 (üks) aasta 11 (üksteist) kuud ja 9 (üheksa) päeva vangistust. A.E poolt ärakandmisele kuuluv karistus on 2 (kaks) aastat 3 (kolm) kuud 1 (üks) päev vangistust. A.E karistuse kandmise aja algust hakata arvama alates kohtuotsuse kuupäevast 10. augustist 2007. Õigeks mõista O.N

§ 200lg 2 p 4,7,9 järgi vägivalla kasutamise tõendamatuse tõttu.

Süüdi tunnistada O.N

§ 199

lg 2 p 4,7,8 järgi ning mõista karistuseks 10 (kümme) kuud vangistust.

§ 65

lg 1 alusel mõista O.N-ile liitkaristuseks 2 (kaks) aastat 8 (kaheksa) kuud vangistust, suurendades mõistetud vangistust talle Tartu Maakohtu 09.02.2006. a otsusega mõistetud 2-aastase vangistuse arvelt.

§ 68

lg 1 alusel lugeda eelvangistuses viibitud aeg 02.12.2003-29.08.2006 karistusaja hulka ja lugeda O.N-ile mõistetud karistus kantuks. Asitõendid - metallist tõmmits, kilekott, noatera ja käepide, antennijuhe ning villane müts hävitada pärast kohtuotsuse jõustumist KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel, püksid ja fliisjakk tagastada A.E-le. Välja mõista A.E-lt riigituludesse järgmised menetluskulud: sundraha 5400 (viis tuhat nelisada) krooni, toimikust koopia tegemise kulud 175.50 (ükssada seitsekümmend viis krooni 50 senti) krooni, määratud kaitsja tasu 36 285 (kolmkümmend kuus tuhat kakssada kaheksakümmend viis) krooni ja ekspertiiside maksumus 11 362.62 (üksteist tuhat kolmsada kuuskümmend kaks krooni 62 senti) krooni. Välja mõista O.N-ilt riigituludesse järgmised menetluskulud: sundraha 5400 (viis tuhat nelisada) krooni, toimikust koopia tegemise kulud 175.50 (ükssada seitsekümmend viis krooni 50 senti) krooni, määratud kaitsja tasu 30 063.45 (kolmkümmend tuhat kuuskümmend kolm krooni 45 senti) krooni ja ekspertiiside maksumus 15 364.38 (viisteist tuhat kolmsada kuuskümmend neli krooni 38 senti) krooni. Riigi kasuks välja mõistetud menetluskulud tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034800017 SEB Eesti Ühispangas või 221023778606 Hansapangas, märkides ära Tartu Maakohtu viitenumbri 2800049874, selgitusse kriminaalasja numbri, makse nimetuse ja oma nime. Otsuse vabatahtliku täitmise korral tasuda riigituludesse makstavad menetluskulud ühe kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Eelnimetatud tähtajaks menetluskulude tasumata jätmise korral pööratakse kohtuotsus sundtäitmisele. Sundtäitmisega kaasnevad täitemenetluse kulud. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib kohtumenetluse pool esitada apellatsioonkaebuse. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse kuulutamisele järgnevast päevast. Apellatsiooni teate esitamise korral esitatakse apellatsioonkaebus Tartu Maakohtule kirjalikult vormistatuna Tartu Ringkonnakohtu nimele, 15 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega. 3 Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib vaidlustada apellatsioonis või määruskaebuse lahendamise menetluses. Määruskaebus tuleb esitada Tartu Maakohtule 10 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast lahendist teada või pidi teada saama. Apellatsiooniteate esitamisel on kohtuotsus kättesaadav Tartu Maakohtu kantseleis 31. augustil 2007. a alates kella 14.00-st. KOHTUOTSUSE PÕHIOSA I Süüdistusakti sisu A.E süüdistatakse selles, et tema 25.04.2003. a hommikupoolikul võõra vallasasja äravõtmiseks selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil tungis koos O.N-iga Tartu maakonnas Konguta vallas A. hoonesse, kus A.E lõi mõisahoone köögis asjade äravõtmisele peale sattunud M.K. mitmel korral metallist traktoritõmmitsaga peapiirkonda, tekitades kannatanule pea tömp trauma koljulae-ning põhimikuluude murdude, peaajupõrutuse ning koldeliste traumaatiliste ämblikvõrkkestaaluste verevalumitega, s.o eluohtlikud vigastused, millistesse M.K. suri. Eelnevalt piinas A.E M.K. , kägistades teda televiisoriantenniga ning lõigates kaelapiirkonnast noaga. Seejärel röövisid A.E ja O.N mõisa hoonest M.K. värviteleviisori Samsung maksumusega 3500 krooni ning mootorsae Husqvarna maksumusega 7000 krooni, s.o võõrast vara 10 500 krooni väärtuses. Sellega pani A.E toime

§ 114

p-de 1 , 5 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o teise inimese tapmise seoses röövimisega ning piinaval ja julmal viisil. O.N süüdistatakse selles, et tema isikuna, kes on varem toime pannud röövimise, 25.04.2003. a hommikupoolikul koos A.E-ga lisavõtit kasutades tungis võõra vallasasja äravõtmiseks selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil Tartu maakonnas Konguta vallas A. hoonesse ning kui A.E seejärel sama hoone köögis tappis asjade äravõtmisele pealesattunud M.K., siis tema koos A.E-ga röövis mõisa hoonest M.K. värviteleviisori Samsung maksumusega 3500 krooni ning mootorsae Husqvarna maksumusega 7000 krooni, s.o võõrast vara kokku 10 500,- krooni väärtuses. Sellega pani O.N toime

§ 200

lg 2 p-de 4, 7, 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil isikuna, kes on varem toime pannud röövimise, vägivallaga ning isikute grupis ja sissetungimisega. II Kohtulikul uurimisel selgunud asjaolud Kannatanu J.K. andis kohtus ütlusi selle kohta, et 2002. a suvel paari kuu jooksul pakkus ta A.E-le eluaset X . A.E oli J.K. sõbra K.S. vend, kes väidetavalt äsja vanglast vabanenuna soovis alustada uut elu teises keskkonnas. Kannatanu kasutada oli A. uuem osa, kus ta ise viibis ainult nädalavahetustel. Sinna asuski A.E elama. A. vanas osas elas alaliselt kannatanu vanaema M.K. , kel ei olnud midagi selle vastu, et A.E sinna elama asub. Nad said omavahel päris hästi läbi ning A.E aitas vanaemal teha pisemaid kodutöid ja puid saagida. Kannatanu enda läbisaamine A.E-ga oli hea, kui viimane oli kaine. Kui A.E oli aga alkoholi tarvitanud, siis muutus süüdistatav agressiivseks ning tekkisid konfliktid, sh isegi füüsilised rünnakud. A.E lahkus mõisast, kuna ühel koosviibimisel läksid kaduma mobiiltelefonid ning kahtlustus langes A.E-le . Samuti 4 andis kannatanu ütlusi selle kohta, et kuigi maja vanal osal oli viis ust, kasutati peamiselt vaid ühte. Äraminekul see lukustati ning võti pandi kokkulepitud kohta ukse ääres olevale telliskivieendile. Maja vanasse ossa oli võimalik pääseda ka akna kaudu, kuna need ei olnud korralikult suletud. Oma vanaema nägi kannatanu viimati elusana esmaspäeval kas 21. märtsil või 21. aprillil 2003. a. See oli umbes nädal enne tema tapmist. Vanaema surmast sai teada politsei käest 29-ndal. Vahepealsel ajal oli mõisast kaduma läinud lisaks antiikmööblile ka värviteleviisor, maksumusega 3500 krooni, ning mootorsaag Husqvarna, maksumusega 7000 krooni. Kannatanu R.K. kohtus antud ütluste kohaselt elas X M.K. . Ta elas seal alaliselt, kuid aegajalt käis ka linnas, Annikorus poes ning korra nädalas Elvas saunas. Nädalavahetustel viibis mõisas ka R.K. . R. Kirsipuu ise käis seal korra kuus, mõnikord harveminigi. Juttude järgi teadis ta, et X käis abis puid lõhkumas ka üks noormees. Kannatanul oli viimane kontakt M.K. ga päev enne tapmist, neljapäeval, kui M.K. helistas talle oma mobiililt ja tahtis saada nõu vanade telliskivide müümise osas. Kohtus KrMS § 291 p 4 alusel avaldatud tunnistaja N.M. eeluurimisel antud ütluste (kd I tl 82-83, 84-85) kohaselt tutvustas tema elukaaslane A.O. talle noormeest, keda kutsuti Kivikaks. Mingil ajal rääkis Kivikas tunnistajale ja tema elukaaslasele, et tal on üks koht, kus ta kunagi elas ning sealt on vaja asjad ära tuua. Selle koha lähedal olevat ka üks krunt müügis. Lepiti kokku, et minnakse seda vaatama, ning siis saab Kivikas ka oma asjad ära tuua. Aprilli lõpus sõideti neljakesi - tunnistaja, A. O, Kivikas, ja Jura (perekonnanime ei tea) O.Y. Ford Scorpioga seda krunti vaatama. Kivikase juhatusel sõideti Elva suunas. Peale Elva ringi keerati vasakule ning sõideti mööda külavaheteed edasi. Kivikase jutust järeldas tunnistaja, et mees tunneb seda kanti väga hästi. Kivikas käskis auto peatada ühe lagunenud maja juures. Tunnistaja koos A. O jäid auto juurde, Kivikas ja Jura läksid üle põllu mingite hoonete suunas. Umbes tunni möödudes tulid Kivikas ja Jura auto juurde tagasi. Ühel neist oli käes televiisor, teisel mootorsaag. Puhja lähedal hakkas Kivikas autos vastikult kõva häälega naerma. Tundus, et see oli sundnaer. Jura jõi puskarit. Korraga käskis ta auto kinni pidada, kuna tal hakkas paha. Tunnistajale tundus see imelikuna, seda enam, et Jura ja Kivikas sosistasid omavahel midagi. Teel küsis Jura A.O. käest kingi, millised A talle ka andis. Sõideti Tartusse turule ning sealt edasi sõideti Hiinalinna, garaažidest mööda Raadi suunas. Keegi meestest käskis tunnistajal sinna sõita. Vahepeal tehti peatus ning algul väljusid autost Kivikas ja Jura, seejärel ka A.O. . Kas Jura või Kivikas viskas ühe kilekoti tee kõrval olnud veelompi. Seda, et kilekotis olid kingad ja villane kootud müts, tunnistaja teadis, kuna sellest oli autos eelnevalt juttu. Tunnistaja ei tea, mida mehed väljas tegid või millest nad rääkisid. Läbi Raadi sõideti Hiinalinna tagasi, kus Kivikas ja Jura väljusid autost. Sama päeva õhtul hakkas tunnistaja koos A.O. arutama krundil käimist. A.O. küsis tunnistajalt, kas see pani tähele, et Jura jalad olid verised ning ilmselt seetõttu oligi tal uusi kingi tarvis. N. M ei olnud seda märganud. Rohkem nad sellest ei rääkinud. Kohtus avaldatud 17.09.2004. a ütluste ja olustiku seostamise protokolli (kd I tl 93) kohaselt juhatas N.M. menetleja Tartu maakonda Puhja valda M külla ning näitas, kuhu nad 2003. a aprillikuus A.O. , Jura ning Kivikaga sõitsid ja kus nad auto peatasid. N.M. osutas käega A. suunas, kui kohale, kuhu Jura ning Kivikas suundusid ning kust nad umbes 45 minuti pärast tagasi tulid, kaasas televiisor ja saag. Kohtus avaldatud 29.05.2003. a isiku fotode järgi äratundmiseks esitamise protokolli (I kd tl 86) kohaselt tundis N.M. fotol nr 3 kujutatud isikus (st A.E) ära Kivikase. Koos oma elukaaslase A.O. , Jura ja fotol kujutatud isikuga sõitis N.M. 2003. a aprilli lõpus Tartust välja 5 Elva suunas. Peale Elva ringi keerasid nad vasakule ja sõitsid mööda külavaheteed edasi. Jura ja Kivikas läksid üle põllu mingite hoonete suunas ja tulid sealt umbes tunni aja pärast tagasi, kaasas mootorsaag ja televiisor. Kohtus avaldatud 20.09.2004. a äratundmiseks esitamise protokolli (I kd tl 89-90) ja selle juurde kuuluva fototabeli (I kd tl 91) kohaselt tundis N.M. temale äratundmiseks esitatud isikutest selles, kes hoidis käes paberilehte numbriga 1 (st A.E), ära noormehe, keda hüüti Kivikaks. Kohtus avaldatud 27.05.2004. a isiku fotode järgi äratundmiseks esitamise protokollist (I kd tl 87) nähtub, et N.M. ei tundnud fotodel kujutatud isikutes ära Jura-nimelist isikut, kellega koos tõi Kivikas 2003. a ühest majast televiisori ja sae auto peale. Kohtus KrMS § 291 p 1 alusel avaldatud tunnistaja A.O. (kd I tl 99-100) kohtueelses menetluses antud ütlustest ilmneb, et 24.04.2003. a sattus mingil põhjusel noormees, keda tunnistaja tundis Rummu vangla aegadest ja keda hüüti Nooreks, tunnistaja korterisse, kus oli ka O.N. №or küsis bussi, millega mingid suured vanaaegsed asjad Konguta lähedalt ära viia. Tunnistaja ütles, et bussi ei ole, kuid on tavaline auto. №or oli sellega nõus. Terve öö toimus jooming ning 25.04.2003. a hommikul umbes kella 07.30 paiku läksid №or, O.N , tunnistaja ja N.M. O.Y. autoga Elva maanteed pidi mingi mahajäetud talu juurde. O.N ja №or läksid üle põllu kuhugi. Neil olid peas kootud mütsid. Tunnistaja jäi koos N. M auto juurde. Enne äraminekut palus №or veel vaadata, kas mingi vanamutike ei lähe sealt mööda. №orel olid kaasas mingid võtmed, mis väidetavalt pidid tema kodu omad olema. Umbes 30-40 minuti pärast kuulis autosse tukkuma jäänud tunnistaja, kuidas tagasi tulnud №or käskis lahti teha pagasiruumi, kuhu ta pani enda käes olnud mootorsae. Veel käskis №or A.O. l minna appi O.N-ile , kes tuli eemalt põllult televiisoriga. O.N-ile appi läinud, nägi tunnistaja, et O.N-iga ei ole kõik korras. A.O. aitas teleri panna pakiruumi ning seejärel hakati Tartu poole sõitma. Teel palus O.N auto peatada, väljus autost ja hakkas oksendama. Siis märkas tunnistaja, et O.N-i saapad olid verega määrdunud. O.N selgitas, et joomise tõttu hakkas tal paha, kuid tema ja №ore käitumisest oli näha, et midagi oli juhtunud – O.N oli näost valge ja №or naeris pidevalt hüsteeriliselt. Tartus palus O.N sae ja teleri maha müüa. Samuti palus ta tunnistajalt kingi. Tunnistaja andis O.N-ile oma kingad ning müüs turul teleri ja sae 1500 krooni eest maha. Turul kohtas tunnistaja O. Y, kellel palus №ore ja O.N-i jaoks bussi leida. Tunnistaja sõitis Pärnusse ning tuli Tartusse tagasi alles 29.04.2003. a. Hiljem O. Y kohtudes, ütles viimane, et käis №orega talus ning viis sealt võetud asjad Tallinnasse. Tunnistaja O.Y. andis kohtus ütlusi selle kohta, et suvel neli või viis aastat tagasi küsis A.O. temalt, kas on võimalik leida autot, sest A.O. sõpradel oleks vaja mööblit vedada. A.O. ise ei saanud asjaga tegeleda, kuna pidi sõitma Pärnusse, mille tarbeks oli tunnistaja päev varem andnud talle ka oma Ford Scorpio. A.O. korteris kohtus O.Y. süüdistatavatega, kes olidki need isikud, kel mööblivedamisel abi oli vaja. Tunnistaja sai telefoni teel kokkuleppele ühe poisiga, kel oli veoauto. Kohtuti Citymarketi parklas. Tunnistaja istus taha ning sai aru, et auto võttis suuna Viljandi maanteed mööda Puhja poole. Peatuti ühe üksiku maja juures. A.E võttis ukse ees oleva mati alt võtme ning tegi ukse lahti. Tunnistaja koos autojuhiga jäid õue, süüdistatavad läksid majja ning väljudes tassisid vanaaegset mööblit. O.N oli küllaltki purjus ning väsinud ja palus tunnistajat appi seest mööblit tooma. Majas käis tunnistaja ainult ühes toas, teiste tubade uksed olid kinni. Talle jäi mulje, nagu oleks tegu kolimisega, sest mööblit oli vähe ja paberid olid põrandatel laiali. Kui mööbel oli auto kasti laaditud, pandi võti mati alla tagasi ning sõideti edasi Tallinnasse. Kaks või neli päeva hiljem sai tunnistaja 6 A.O. lt teada, et seal majas, kust nad mööblit olid käinud toomas, oli tapmine olnud. Kuivõrd tunnistaja ei mäletanud, millal täpselt A.O. tema poole mööbli vedamise jutuga pöördus, siis avaldas kohus tema eeluurimisel antud ütlused (kd I lk 76). Sealt ilmneb, et A.O. helistas temale 25.04.2003. a kella 11.00-12.00 paiku. Tunnistaja kinnitas kohtus nende ütluste õigsust. Kohtus ei meenunud tunnistajale kindlalt ka see, kas A.O. oli talle rääkinud sellest, et ta ise oli samuti selle maja juures samal päeval käinud. Prokuröri taotlusel avaldas kohus O.Y. eeluurimisel antud ütlused (kd I tl 78-79) selle kohta, et 28.04.2003. a olevat A.O. rääkinud tunnistajale, et sama päeva hommikul, kui toimus mööbli vedu, olevat A.O. koos süüdistatavatega käinud tunnistaja sõiduautoga Puhja lähedal vana mõisa juures. A.O. olevat parkinud auto mõisast kaugemal ning süüdistatavad olid koos käinud mõisas ära. Tagasi tulles oli O.N hakanud oksendama ja nutma. Kuigi süüdistatavad väitsid, et kõik on normaalne, tundus A.O. le, et kedagi võidi maha lüüa. Kohtus tunnistaja kinnitas eeltoodud ütluste õigsust. Kohtus avaldatud 08.05.2003. a isiku fotode järgi äratundmiseks esitamise protokollist (I kd tl 80) nähtuvalt tundis O.Y. fotol nr 3 kujutatud isikus (st A.E ), ära noormehe, kellel koos O.N-iga ta 25.04.2003. a aitas Puhja kandi mõisamajast Tallinnasse mööblit vedada. Kohtus avaldatud 27.05.2004. a isiku fotode järgi äratundmiseks esitamise protokollist (I kd tl 81) ilmneb, et O.Y. tundis fotol nr 2 kujutatud isikus (st O.N) ära O.N-i , kellel ta aitas 25.04.2003. a Puhja kandi mõisamajast mööblit autosse tassida. Tunnistaja A.A. andis kohtus ütlusi, milliste kohaselt kunagi kevadel 2003. a märtsis või aprillis võeti temaga telefoni teel ühendust ja sooviti veoteenust. Kusagil lõuna ajal sõitis tunnistaja oma Mercedes 409T veoautoga Citymarketi (nüüdse Rimi) juurde, kus ta sai kokku kahe süüdistatava ning O. Y. Tunnistajale öeldi, et Puhjast on vaja sugulaselt pärandiks saadud mööbel Tallinnasse viia. A.E istus kabiini ning juhatas sõitu, teised kaks istusid taha. Tunnistaja peatas oma auto umbes paar kilomeetrit eemal vana mõisahoone juures. A.E võttis peaukse juurest võtme ning avas hoone küljeukse. Süüdistavad läksid kahekesi sisse ning hakkasid mööblit välja tassima. O.Y. oli veoauto kastis ning võttis asju vastu. Kuivõrd tunnistaja ei mäletanud, millal täpselt temalt veoteenust sooviti, siis avaldas kohus tema eeluurimisel antud ütlused (kd I lk 54). Sealt ilmneb, et sõit Puhja lepiti kokku 25.04.2003 kella 14.00-15.00 ajal. Tunnistaja kinnitas kohtus nende ütluste õigsust. Anonüümne tunnistaja leppenimega „Kuusk“ andis kohtus ütlusi selle kohta, et 2003. a kevad-suvel viibis ta arestimajas, kus temaga ühes kambris oli A.E . A.E rääkis, et tema on arestimajas mõrva tõttu. A.E jutust selgus, et 2003. a aprillis läks ta koos O.N-i, N. M, A.O. ning O. Y ühte mõisa Nõo lähistel Tartumaal, kus ta oli varem töötanud ja kus ta teadis, et seal on asju, mida saab ära võtta. Sõideti O.Y. autoga. O.Y. jäi autosse ning O.N , A.E ja N.M. läksid mõisa juurde. O.N ja A.E sisenesid majja, kuid N.M. jäi kusagile hoovi seisma ja ootama. Majas tuli vastu mõisa perenaine, kes tundis A.E ära. A.E haaras riiulilt traktori hüdropumba ning lõi naist sellega kahel korral pea piirkonda. Enne tapmist oli perenaine veel palunud, et A.E teda ei tapaks ning oli rahagi pakkunud. Siis võtsid A.E ja O.N mõisast kaasa mootorsae ja televiisori, mille nad Tartus maha müüsid. O.N oli leidnud ka mobiiltelefoni, mille tahtis kaasa võtta, kuid A.E oli selle talt käest ära võtnud ning vastu seina puruks visanud. A.E rääkis veel, et oli sel ajal amfetamiini mõju all olnud. Vastuolude tõttu avaldas kohus anonüümse tunnistaja eeluurimisel antud ütlused (kd I tl 103), millest ilmneb, et kogu eeloleva jutu rääkis talle mitte A.E isiklikult, vaid keegi 7 kolmas isik, kes oli seda juttu kuulnud A.E-lt. Käsitletud vastuolu selgitas anonüümne tunnistaja kohtus sellega, et ta ei tahtnud avalikustada, et kuulis mõrva kohta otse A.E-lt , sest kriminaalset maailma teades pidas seda liiga ohtlikuks enda jaoks. Kohtus KrMS § 291 p 1 alusel avaldatud anonüümse tunnistaja leppenimega „Ivanov“ (V.T. ) eeluurimisel antud ütluste (kd I tl 106) kohaselt viibis ta 2003. a oktoobris ühes kambris koos A.E-ga . Algul oli A.E öelnud, et ta on moosivaras, kuid hiljem hakkas rääkima, et oli antiiki varastama minnes löönud ühte vanamutti, kes talle peale oli sattunud. A.E sõnul olevat temaga kaasas olnud keegi O.N. Veel rääkis A.E, et tal oli kahju koerast, kes perenaiseta jäi. Kohtus avaldatud 29.04.2003. a sündmuskoha vaatluse protokollist (kd I tl 15-20) ning selle juurde kuuluvatest fototabelitest (kd I tl 21-38) ilmneb, et 29.04.2003. a vaadeldi Tartu maakonnas Konguta vallas M külas asuvat A. eluhoonet. Vaatluse käigus fikseeriti, et maja välisuksed olid kõik lukustatud, samuti olid suletud asendis kõik maja aknad. Välisustest sisenedes pääses maja kaminatuppa. Kaminatoast viis maja sisemusse uks. Sellest uksest vasakule liikudes jäi magamistoa uks. Magamistoas tugitooli tagant tugitooli ja seina vahelt leiti mobiiltelefon №kia 2110 ja mobiiltelefoni №kia 2110 aku. Magamistoas asuva riidekapi kõik uksed olid avatud asendis ning vaip oli täis korrapäratult sinna heidetud erinevaid esemeid. Magamistoast väljudes vasakule liikudes jäi suletud uks, mille kaudu pääses WCsse. Edasi liikudes oli suletud ja lukustatud klaasitud uks. Seejärel maja sisemusse liikudes jäi esmalt lukustatud ning ilma käepidemeta uks, siis suletud asendis uks riidegarderoobi ning seejärel koridori paremas seinas avatud uks, mis viib maja kööki. Köögi laua peal oli muude asjade hulgas ka televiisori Samsung pult. Laua kõrval tugitool, mille peal politsei majja sisenemisel istus valge-mustakirju dalmaatsia koer. Köögis kraanikausi peal oli metallist tõmmits, mille küljes oli juukseid. Valamukapi ees põrandal maas oli surnukeha, mis lamas põrandal suunaga jalad akna poole ja pea valamukapi suunas. Laip lamas kõhuli põrandal, jalad sirutatud, käed küünarnukist painutatud, labakäed keha all. Laipa ümber pöörates avastati laiba alt põrandalt noatera. Surnul oli ümber kaela froteerätik, mille ümber omakorda oli kahekordselt mustast plastmassist kattega juhe. Laiba vasaku käe sõrmed olid painutatud ümber juhtme. Laiba peapiirkonnas esinesid põrutushaavad, mis ulatusid koljuluudeni; kombeldavad koljuluu murrud; näol pehmete kudede turse; näoverevalumid. Nägu oli määrdunud osaliselt hüübinud verega. Köögiukse taha jäi kapp, mille kolmest uksest üks uks pooleldi avatud asendis. Kapi uste peal oli näha verepritsmeid. Kapi peal asetses musta värvi noakäepide. Kohtus avaldatud 26.05.2003. a asitõendite vaatlusprotokollist (kd I tl 111) ja sinna juurde kuuluvast fototabelist (kd I tl 112) ilmneb, et 26.05.2003. a vaadeldi 29.04.2003. a Konguta vallast M külast X t sündmuskohalt kaasa võetud oranži värvi metallist tõmmitsat, pikkusega 77 cm ja massiga 5 kg, mille otsa olid kleepunud juuksekarvad. Kohtus avaldatud 26.05.2003. a asitõendite vaatlusprotokollist (kd I tl 114) ja sinna juurde kuuluvast fototabelist (kd I tl 115-116) ilmneb, et 26.05.2003. a vaadeldi 29.04.2003. a Konguta vallast M külast X t sündmuskohalt kaasa võetud noatera, pikkusega 23 cm; noakäepidet, pikkusega 13 cm; ning kahte antennijuhtme tükki, pikkustega vastavalt 25 cm ja 23,5 cm. Kohtus avaldatud 30.04.2003. a laiba kohtuarstliku ekspertiisi aktist nr 236 (II kd tl 8-12) ilmneva eksperdiarvamuse kohaselt: 8 1. M.K. surma põhjus oli pea tömp trauma koljulae- ning põhimikuluude murdude, peaajupõrutuse ning koldeliste traumaatiliste ämblikvõrkkestaaluste verevalumitega, millised vigastused olid eluohtlikud. 2. Kohtuarstlikul lahangul sedastati M.K. laibal veel põrutushaavad, verevalumid ja pehmete kudede turse pea piirkonnas, verevalumid mõlemal ülajäsemel ja nahamarrastus paremal alajäsemel, nahaalune verevalum ja nahamarrastus kehatüvel; lõike-torkehaav paremal pool kaela külgpinnal verevalumitega ümbritsevates kaelalihastes. 3. Pea tömp trauma koljulae- ning põhimikuluude murdude, peaajupõrutuse ning koldeliste traumaatiliste ämblikvõrkkestaaluste verevalumitega, samuti põrutushaavad, verevalumid ja pehmete kudede turse pea piirkonnas, verevalumid mõlemal ülajäsemel ja nahamarrastus paremal alajäsemel, nahaalune verevalum ja nahamarrastus kehatüvel olid tekitatud tömbi vägivallaga lühikest aega enne surma saabumist ja suremisprotsessi käigus, võimalik, et korduvatest löökidest kõvade tömpide esemetega. Võttes arvesse ekspertiisiks esitatud eseme parameetreid ning kõrvutades neid koljuluude sisserõhutusmurdude morfoloogiliste iseärasustega, oli tõenäoline, et vigastused olid tekitatud löökidest ekspertiisiks esitatud metallist tõmmitsaga. Võttes arvesse kaela piirkonna vigastuste morfoloogilisi iseärasusi ja lokalisatsiooni, oli alust arvata, et need olid tekitatud pigistusest linguga (näiteks juhtmega). Nahaalused verevalumid mõlemal ülajäsemel võisid olla saadud enesekaitse käigus löökide tõrjumisel. 4. Lõike-torkehaav paremal pool kaelal oli tekitatud terava vägivallaga, võimalik, et teravaotsalise ja -servalise esemega, näiteks noaga toimimisel. 5. M.K. surm võis olla saabunud mitte vähem kui 2-3 ööpäeva enne kohtuarstlikku lahangut. 6. Kannatanu kehaasend vigastuste tekkimise momendil ei olnud kohtuarstlike meetoditega täpselt määratav, kuid võttes arvesse sündmuskohal ekspertidele avanenud pilti ning kehavigastuste morfoloogilisi iseärasusi, oli alust arvata, et kannatanu asend võis vigastuste tekitamise ajal olla lamav. 7. Tõenäoliselt ei olnud kannatanu asendit muudetud enne kohtuarsti viibimist sündmuskohal. 8. Kohtuarstlikul lahangul M.K. laibal surmajärgseid vigastusi ei sedastatud. 9. Kohtukeemilisel uuringul M.K. laiba veres ja uriinis etanooli ei leitud. Kohtus avaldatud 11.06.2003. a - 31.07.2003. a asitõendite meditsiinilise kriminalistika uuringu aktis nr 30 (II kd tl 13-15) antud eksperdiarvamuse kohaselt sai ekspertiisiks esitatud noa tera tipuga (tera osa pikkuseks kuni 1,5

1. cm)neljamomentse käeliigutusega tekitada analoogse pikkusega ja kujuga vigastuse, mis esines M.K. l. Kohtus avaldatud 30.04.2003. a paikkonna vaatluse protokolli (kd I tl 39-40) ja paikkonna skeemi (kd I tl 41) kohaselt vaadeldi Tartus Vahi tänava teepikendust, mis viis garaažide kompleksi juurde. Mööda kruusateed garaažide kompleksi poole sõites jäi vasakut kätt tee, mis viis Raadi lennuväljale. Raadi lennuvälja teeotsast viis kruusatee edasi mahajäetud kaarhallini. Raadi lennuvälja teeotsast ligikaudu 130 meetrit ja enne kaarhalli ligikaudu 70 meetrit ning paremat kätt tee servast umbes 5 meetri kaugusel oli vees pealt ühe sõlmega kinni seotud plastikaatkott, mille sees oli musta-hallikat värvi villane kootud müts ja meesterahva pruuni värvi tänavakingad. Kohtus avaldatud 04.06.2003. a asitõendite vaatlusprotokollist (kd I tl 118) ja sinna juurde kuuluvast fototabelist (kd I tl 119-120) ilmneb, et 04.06.2003. a vaadeldi 30.04.2003. a Tartu 9 linnas Vahi tänava teepikenduse vaatluse käigus kaasa võetud plastikaatkotti ning musta värvi villast kootud mütsi. Kohtus avaldatud 06.-16.05.2003. a kohtubioloogilise ekspertiisi aktist nr 13 (II kd tl 34-35) nähtuva eksperdiarvamuse kohaselt oli ekspertiisiks esitatud kahtlustatavana kinni peetud A.E seljas olnud verekahtlase määrdumusega heledat värvi teksapükstelt Levis Strauss ja Co ning sinist värvi fliisilt Timbedand saadud DNA analüüsiks sobiv ning veremäärdumusega materjal edastati DNA ekspertiisi; ekspertiisiks esitatud tänavakingadelt ning villaselt kootult mütsilt veremäärdumust ei tuvastatud. Kohtus avaldatud 06.05.2003. a - 23.05.2003. a molekulaargeneetilise ekspertiisi aktis nr 675 (II kd tl 36-38) esitatud eksperdiarvamuse kohaselt: 1. Metallist tõmmitsa poldilt ei saadud interpreteeritavat tulemust. 2. №a teral, antenni kaablil, kaabli pistikul ja kindal olnud DNA sai olla pärit M.K. lt, kuna nimetatud objektidelt saadud DNA profiil langes kokku M.K. DNA profiiliga. 3. Mobiiltelefoni korpuselt, noa käepidemelt ja mütsilt saadud DNA profiil polnud samastatav ei M.K. ega A.E DNA profiiliga. 4. Fliisilt uuritud kahest vereplekist saadi DNA uuringul segagenotüüp, mis tähendab, et DNA neis oli pärit rohkem kui ühelt inimeselt. Fliisilt saadud DNA profiil polnud usaldusväärselt seostatav M.K. DNA profiiliga. 5. Heledatel pükstel olnud vereplekkidest saadud DNA profiil polnud samastatav M.K. DNA profiiliga. Kohtus avaldatud 03.12.2003. a - 22.12.2003. a molekulaargeneetilise ekspertiisi aktist nr 871 (II kd tl 44-45) nähtuva eksperdiarvamuse kohaselt ei olnud O.N-ilt saadud DNA profiil seostatav nendega, mis oli kirjeldatud aktis 675. Kohtus avaldatud 16.06.2003. a ekspertiisiaktis nr SS-0929-03/3661 (II kd tl 49-51) ilmneb eksperdiarvamus selle kohta, et: 1. Sündmuskoha vaatlusel 29.04.2003. a Tartu maakonnas Konguta vallas M külas X vaagnalt, sahtlilt ja kaminatoa ukselt avastatud ning kuuele tõmmiskilele kopeeritud naha papillaarkurrustiku jälgedest olid identifitseerimiskõlblikud kolm sõrmejälje fragmenti ja üks peopesajälje fragment. Vaagnalt 1. tõmmiskilele kopeeritud sõrmejälje fragmendi ja kaminatoa ukselt 4. tõmmiskilele kopeeritud kaks sõrmejälje fragmenti oli jätnud kannatanu M.K. vasaku käe nimetissõrmega (kahel korral) ja keskmise sõrmega. Kuna kannatanu M.K. sõrmejälgede kaardil peopesajäljed puudusid, siis ei olnud võimalik kindlaks teha, kas kaminatoa ukselt kopeeritud peopesajälje fragmendi oli jätnud kannatanu. 2. Kaminatoa ukselt 6. tõmmiskilele kopeeritud peopesajälje fragmenti ei olnud jätnud kontrollitav A.E. 3. Kuna automatiseeritud sõrmejälgede identifitseerimise süsteemis ei olnud võimalik teostada võrdlusuuringuid peopesajälgedega, siis ei olnud võimalik kindlaks teha, kas kaminatoa ukselt 6. tõmmiskilele kopeeritud peopesajälje fragmendi oli jätnud sõrmejälgede keskkartoteegis registreeritud isik. Kohtus avaldatud 27.05.2004. a ekspertiisiaktis nr SS-1172-03/4637 (II kd tl 55-56) nähtub eksperdiarvamus selle kohta, et sündmuskoha vaatlusel 29.04.2003. a Tartu maakonnas Konguta vallas M külas X kaminatoa ukselt avastatud ja tõmmiskilele kopeeritud peopesajälje fragmenti ei olnud jätnud kontrollitav O.N. 10 Süüdistatav A.E temale etteheidetavat tegu omaks ei võtnud. Ta andis kohtus ütlusi selle kohta, et käis X küll mööblit varastamas, kuid kedagi ta tapnud ei ole. Vastuolude tõttu avaldas kohus A.E kohtueelses menetluses antud ütlused (kd I tl 113), kus ta andis ütlusi selle kohta, et ei ole peale 2002. a suve, kui ta pärast 2,5 kuu pikkust viibimist mõisast lahkus, seal enam käinud. Ka süüdistatav O.N ei tunnistanud temale etteheidetavat tegu omaks. Tema kohtus antud ütlustest ilmneb, et 2003. a kohtus ta oma tuttava Andrei, kelle perekonnanime ta ei tea, Tartus asuvas korteris A.E-ga . Võeti napsu. A.E ütles, et ta hakkab kolima, ning kutsus süüdistatavat appi mööblit vedama. Vedu toimus päevasel ajal Andreile kuuluva Mercedese veoautoga. Kaasa tulid peale A.E ja süüdistatava enda ka A koos oma naisega. Kogu seltskond oli purjus. Sõideti ühe vana maja juurde, mis asus Tartust umbes 30 km Viljandi suunas välja sõita mingis asulas. Maja juures ega hiljem ka sees ei olnud kedagi liikumas näha, kuid süüdistatava meelest elas selles majas keegi. Kes täpselt, ei oska ta aga öelda - A.E ütles, et tema elas seal kunagi, kuid midagi täpsemalt ta O.N-i meelest ei avaldanud. A.E võtit kasutades mindi majja. Mööbel asus maja esikus, mistõttu teistes tubades ei olnud vaja käia. Asjad pandi auto peale ning sõideti Tallinna. Autosõidul hakkas O.N halb, nii et ta pidi oksendama, kuid autot kinni pidada ta ei palunud - ta istus kastis. Jalanõusid ta sõidu ajal ei vahetanud ning mingeid asju prügimäele ei visanud. Kohtus ristküsitluse jätkudes taganes süüdistatav oma varem antud ütlustest selles osas, et vana maja juurde sõideti veoautoga. Ta muutis oma ütlusi, väites, et mööbli järgi mindi ja transporditi see Tallinnasse sõiduautoga. Vastuolude tõttu O.N-i poolt kohtus antud ütlustes, samuti aga O.N-i poolt kohtus antud ja eeluurimisel antud ütlustes avaldas kohus osaliselt O.N-i 02.12.2003. a ülekuulamisprotokolli (kd I lk 142). Sealt ilmneb, et eesti rahvusest poiss, kellega O.N sai Andrei juures tuttavaks, tegi ettepaneku minna kuhugi, kust saab ühe 18. sajandist pärit peegli ära võtta. Kohale sõideti sinna Andrei sõbra autoga Ford Scorpio. Tee peal rääkis eesti poiss, et see on tema tädi maja ja et tädi ei ole hetkel kodus. Auto jäeti seisma mingite vanade hoonete juurde, umbes 100 meetrit majast eemal. O.N ja eesti poiss läksid maja juurde. Eesti poiss keeras kaasasolnud võtmega peaukse lukust lahti. Käidi majas ringi – eesti poiss ees ning O.N tema taga. Majas jooksis üks tumedat värvi koer ringi. Siis O.N väljus ning nägi, et maja juurde oli vahepeal üks vana naine ilmunud. O.N ütles naisele, et poiss on majas ja ootab naist. Seepeale naine sisenes. O.N ootas peale seda umbes 10 minutit maja ees. Siis tuli auto juurest Andrei. Nad ajasid veel umbes 5 minutit juttu, kui ukse peale tuli eesti poiss ning kutsus neid majja teleka ning Husqvarna järele. Andrei läks majja, samal ajal kui O.N jäi maja ette ootama. Mõne aja pärast tuli Andrei majast televiisoriga ning viis selle autosse. Tuli seejärel tagasi ning läks uuesti majja. Järjekordselt väljudes oli tal käes Husqvarna, mille ta samuti autosse viis. Seejärel sõitsid Andrei ja tema naine ära. Süüdistatav ja eesti poiss jäid maja juurde, sest vahepeal oli keegi Andrei sõber organiseerinud maja juurde suure furgoonauto, millega oleks saanud peegli ära viia. Oodanud maja juures umbes tund aega, sõitiski maja ette vanemat tüüpi Ford Transit. Avaldamise järgselt kinnitas O.N, et maja juurde mindi siiski sõiduautoga ning et see jäeti majast eemale. Majja läksid peale A.E ka O.N ning Andrei ning koos käidi majas ringi. Samuti kinnitas O.N temale A.E poolt avaldatut, et tegu pidi olema tema tädi majaga, keda parajasti kodus ei pidavat olema. O.N tunnistas tõele vastavaks sellegi, et A.E hõike peale võttis Andrei majast kaasa televiisori ja mootorsae ning viis need auto juurde. O.N täpsustas kohtus, et need pidid olema A.E omad. Seda, kas maja juurde tuli üks vana naine, seda O.N enam ei mäletanud, kuid kindlalt sellele vastu ka ei vaielnud. Vastuolude tõttu avaldas kohus ka O.N-i 02.12.2003. a ülekuulamisprotokolli (kd I lk 143) selle osa, kus ta andis ütlusi selle kohta, mida A.E avaldas temale Tallinnasse 11 sõidul. Protokolli kohaselt rääkis eesti poiss teel Tallinnasse, et tappis naise, kes tema seesolekul majja oli läinud, ära, lüües talle mingi metallesemega vastu pead. Naine olevat talle ellujätmise eest raha pakkunud, kuid eesti poiss olevat ta ikkagi ära tapnud. Kohtus ei osanud O.N viimatiavaldatu kohta midagi kindlat öelda, sest ta on peale viimast infarkti väga halb mälu. Kohus avaldas vastuolude tõttu osaliselt ka O.N-i 16.03.2004. a ülekuulamisel antud ütlused (kd I tl 146). Nende ütluste kohaselt oli siis, kui naine majja tuli, tegelikult ka tema koos eesti poisiga majas. Ta oli naise tulekul ühes toas üksinda. Siis tuli ka eesti poiss ning hakkas naisega midagi rääkima. Järgmisel hetkel lõi O.N naist mingi metallesemega ühe korra vastu pead ning naine kukkus selle tagajärjel põrandale. Peale seda hakkas O.N koos eesti poisiga tube läbi otsima. Nad võtsid mootorsae ning televiisori ning andsid selle maja ees ootava Andrei kätte, kes need autosse viis. Kohtus süüdistatav võttis eelneva omaks, v.a selle, et ta ise naisele metallesemega vastu pead lõi. Löömise kohta väitis ta, et seda ei ole olnud ja tema ei ole ka selliseid ütlusi andnud. O.N ei tea, mis uurija protokolli kirjutas, sest ta ei pruukinud protokollile allkirja andes kõigest päris täpselt aru saada. III Kohtu seisukoht süü tõendatuse osas Kohus, kuulanud istungil ära prokuröri, süüdistatavad ja nende kaitsjad, kannatanud, kannatanu esindaja ja tunnistajad ning vahetult uurinud asjas esitatud tõendeid ning enda siseveendumuse kohaselt hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis, leiab järgmist: 29.04.2003. a sündmuskoha vaatluse protokoll ning selle juurde kuuluvad fototabelid tõendavad asjaolu, et 29.04.2003. a leiti Tartu maakonnas Konguta vallas M külas asuvast A. eluhoone köögi põrandalt M.K. vägivallatunnustega surnukeha. 30.04.2003. a laiba kohtuarstliku ekspertiisi aktis nr 236 antud eksperdiarvamuse kohaselt oli M.K. surma põhjus pea tömp trauma koljulae- ning põhimikuluude murdude, peaajupõrutuse ning koldeliste traumaatiliste ämblikvõrkkestaaluste verevalumitega, millised vigastused olid eluohtlikud. Loetletud kehavigastused olid tekitatud tömbi vägivallaga lühikest aega enne surma saabumist ja suremisprotsessi käigus, võimalik, et korduvatest löökidest kõvade tömpide esemetega. Kohtueksperdi arvamusega riimub 29.04.2003. a sündmuskoha vaatluse protokoll ning selle juurde kuuluvad fototabelid, samuti 26.05.2003. a asitõendite vaatlusprotokoll ning sinna juurde kuuluv fototabel, millest nähtuvalt sündmuskohalt Tartu maakonnas Konguta vallas M külas asuvast A. eluhoone köögist, kus M.K. vägivallatunnustega surnukeha lamas, kraanikausi pealt leiti, võeti kaasa ning vaadeldi metallist tõmmitsat, pikkusega 77 cm ja massiga 5 kg, mille otsa olid kleepunud juuksekarvad. Ehkki 06.05.2003. a - 23.05.2003. a molekulaargeneetilise ekspertiisi aktis nr 675 toodud eksperdiarvamuse kohaselt ei saadud eelkirjeldatud metallist tõmmitsa poldilt interpreteeritavat tulemust, loeb kohus ülaltooduga ning eksperdiarvamusega selle kohta, et tõmmitsa parameetreid koljuluude sisserõhutusmurdude morfoloogiliste iseärasustega kõrvutades on tõenäoline, et vigastused olid tekitatud metallist tõmmitsaga, tõendatuks selle, et M.K. surmavad kehavigastused olid tekitatud sündmuskohalt leitud metallist traktoritõmmitsaga. 29.04.2003. a sündmuskoha vaatluse protokoll, selle juurde kuuluvad fototabelid ning 30.04.2003. a laiba kohtuarstliku ekspertiisi aktis nr 236 esitatud kohtueksperdi arvamus tõendavad seda, et lisaks eelnimetatud metallist tõmmitsaga tekitatud ning M.K. surma 12 põhjustanud kehavigastustele olid M.K. laibal ka põrutushaavad, verevalumid ja pehmete kudede turse pea piirkonnas, verevalumid mõlemal ülajäsemel ja nahamarrastus paremal alajäsemel, nahaalune verevalum ja nahamarrastus kehatüvel ning lõike-torkehaav paremal pool kaela külgpinnal verevalumitega ümbritsevates kaelalihastes. Eksperdiarvamuse kohaselt olid need vigastused tekitatud samuti tömbi vägivallaga lühikest aega enne M.K. surma saabumist ja suremisprotsessi käigus, tõenäoliselt korduvatest löökidest juba eelviidatud metallist tõmmitsaga, nahaalused verevalumid mõlemal ülajäsemel võisid olla aga saadud enesekaitse käigus löökide tõrjumisel. 29.04.2003. a sündmuskoha vaatluse protokoll, sinna juurde kuuluvad fototabelid, 30.04.2003. a laiba kohtuarstliku ekspertiisi aktis nr 236 esitatud kohtueksperdi arvamus ning 26.05.2003. a asitõendite vaatlusprotokoll ja sinna juurde kuuluv fototabel kogumis tõendavad seda, et M.K. kaela piirkonna vigastused olid tekitatud pigistusest antennijuhtmega ning lõiketorkehaav paremal pool kaelal oli tekitatud sündmuskohalt laiba alt leitud noateraga. Viimast tõendab täiendavalt ka 11.06.2003. a - 31.07.2003. a asitõendite meditsiinilise kriminalistika uuringu aktis nr 30 ära toodud eksperdiarvamus selle kohta, et eelnimetatud noatera tipuga sai neljamomentse käeliigutusega tekitada analoogse pikkusega ja kujuga vigastuse, mis esines M.K. l. 30.04.2003. a laiba kohtuarstliku ekspertiisi aktis nr 236 antud eksperdiarvamuse kohaselt võis M.K. surm olla saabunud mitte vähem kui 2-3 ööpäeva enne 30.04.2003. a, mil toimus kohtuarstlik lahang. Kannatanute R. Kirsipuu ja J.K. ütlusi muude tõenditega kõrvutades saab väita, et R. Kirsipuu viimane kontakt M.K. ga oli 24. aprillil 2003. a, R.K. l aga esmaspäeval, 21. aprillil 2003. a. Seega pidi M.K. l surm saabuma ajavahemikus 24. aprillist kuni 28. aprillini 2003. a. Kannatanu J.K. ütlused ning 29.04.2003. a sündmuskoha vaatluse protokoll koos sinna juurde kuuluvate fototabelitega kogumis tõendavad asjaolu, et umbes samal ajavahemikul oli X n-ö sees käidud ning kaduma olid läinud televiisor maksumusega 3500 krooni ja mootorsaag Husqvarna maksumusega 7000 krooni. Nimetatud ajavahemikul, täpsemalt 25.04.2003. a hommikupoolikul sõitsid O.N, N.M. ja A.O. A.E juhatusel O. Y kuulunud sõiduautoga Elva lähedal asunud mahajäetud maja juurde. Sel ajal, kui N.M. ja A.O. jäid auto juurde, läksid A.E ja O.N üle põllu mingite hoonete suunas. Umbes 45 minuti pärast tulid A.E ja O.N auto juurde tagasi, ühel kaasas televiisor, teisel mootorsaag. Eelnev on tõendatud kogumis tunnistajate N. M ja A.O. kokkulangevate ütlustega, tunnistajate O.Y. ja A.A. ütlustega, mis haakuvad tunnistajate N.M. ja A.O. ütlustega, samuti 29.05.2003. a isiku fotode järgi äratundmiseks esitamise protokolli ning 20.09.2004. a äratundmiseks esitamise protokolliga, kus N.M. tundis A.E ära isiku, kellega ta 2003. a aprilli lõpus Elva lähedal mahajäetud talu juurde sõitis. 17.09.2004. a ütluste ja olustiku seostamise protokoll tõendab, et koht, kuhu A.E O.N-i , N.M. ja A.O. juhatas, asus Tartu maakonnas Puhja vallas M. külas. Samuti tõendab viidatud protokoll seda, et hoone, mille poole A.E ja O.N üle põllu suundusid ja kust nad umbes 45 minuti pärast koos televiisori ja saega tagasi tulid, oli A. . Seega on igakülgset tõendamist leidnud, et ajavahemikus, mil M.K. le saadi tekitada surmavad kehavigastused, viibisid mõlemad süüdistatavad sündmuskohal. Järgnevalt tuleb analüüsida seda, kas kohtul on piisavalt tõendeid, seostamaks süüdistatavaid ka M.K. suhtes vägivalla kasutamisega. 13 Selle kohta, mis toimus 25.04.2003. a hommikupoolikul X , saavad tunnistusi anda ainult süüdistatavad kui ainsad sündmuskohal viibinud isikud. A.E loobus kohtus ristküsitlusel ütluste andmisest, kuid need vähesedki ütlused, mis ta andis, olid vastuolus kohtueelses menetluses antutega. Seetõttu ei saa kohus neid usaldada ning välistab tervikuna tõenditekogumist. Sama tuleb öelda teise süüdistatava, st O.N-i ütluste kohta. O.N on menetluse erinevates etappides andnud niivõrd vastuolulisi ütlusi, et kohus ei saa tema ütlustele kui ebausaldusväärsetele tugineda. Seetõttu tuleb temagi ütlused tõenditekogumist tervikuna välja jätta. Tunnistajate N.M. ja A.O. ütlused tõendavad seda, kuidas käitusid süüdistatavad pärast X t naasmist. Nii ilmneb N.M. ütlustest, et kui A.E ja O.N tagasi auto juurde tulid, siis käsutati tunnistaja kiiresti autosse. Tagasisõidul hakkas A.E vastikult kõva häälega naerma. Tundus, et see oli sundnaer. O.N jõi puskarit. Korraga käskis ta auto kinni pidada, kuna tal hakkas paha. Tunnistajale tundus see kõik imelikuna, seda enam, et O.N ja A.E sosistasid omavahel midagi. Teel küsis O.N A.O. käest teisi kingi, millised A.O. talle ka andis. Tartusse jõudes, mindi kõigepealt turule ning sealt edasi Hiinalinna, kus tehti peatus ning visati ära kilekott O.N-i kingade ja villase kootud mütsiga. Sama päeva õhtul küsis A.O. N.M. , kas see pani tähele, et O.N-i jalad olid verised ning ilmselt seetõttu oligi tal uusi kingi tarvis. A.O. ütlused langevad N.M. ütlustega enamaltjaolt kokku, kinnitades ja täiendades neid. A.O. ütluste kohaselt teel Tartusse palus O.N auto peatada, väljus autost ja hakkas oksendama. Siis märkas tunnistaja, et O.N-i saapad olid verega määrdunud. O.N selgitas, et joomise tõttu hakkas tal paha, kuid tema ja A.E käitumisest oli näha, et midagi oli juhtunud – O.N oli näost valge ja A.E naeris pidevalt hüsteeriliselt. Tartus palus O.N sae ja teleri maha müüa. Samuti palus ta tunnistajalt kingi. Tunnistaja andis O.N-ile oma kingad ning müüs turul teleri ja sae 1500 krooni eest maha. Kuigi tunnistajate ütlusi toetavad 30.04.2003. a paikkonna vaatluse protokoll koos sinna juurde kuuluva fototabeli ja paikkonna skeemiga, mille kohaselt leiti N.M. viidatud kohast Tartus Vahi tänava teepikendusel plastikaatkott, koos musta-hallikat värvi villase kootud mütsi ja meesterahva pruuni värvi tänavakingadega, samuti 04.06.2003. a asitõendite vaatlusprotokoll sinna juurde kuuluvate fototabelitega, tõendavad tunnistajate N.M. ja A.O. ütlused siiski vaid seda, et A.E ja O.N tulid tagasi ja käitusid ebaharilikult – A.E naeris kummaliselt, O.N oksendas, ning et O.N vahetas jalanõusid, visates enda omad hiljem ära. Kohus on seisukohal, et käsitletavad ütlused ei seo A.E ja O.N M.K. suhtes kasutatud vägivallaga. Lisaks saab neile anda loogilised selgitused, seda isegi ainuüksi uuritud tõendite põhjal. Nii on tunnistaja A.O. ütlustega tõendatud, et ööl vastu X se sõitu toimus jooming, millest võtsid osa ka mõlemad süüdistatavad. Lisaks tarbis O.N veel autoski puskarit, nagu tõendavad tunnistaja N.M. ütlused. Seega ei ole imeks pandav, et O.N mingil hetkel halb hakkas ning tal oli vaja oksendada. Vajadus ja soov kingi vahetada võis tekkida aga seetõttu, et okse sattus kingadele, sest olgu märgitud, et O.N soovis kingi vahetada pärast seda, kui tal oli paha hakanud ning ta oksendas. A.E närvilisus võis olla põhjustatud joobest. Lisaks tuleb arvestada sedagi, et süüdistatavad olid vahetult enne seda, kui tunnistajad täheldasid nende ebaharilikku käitumist, pannud toime varguse ning see võis nende meeleolule ja käitumisele ülalkirjeldatud viisil mõjuda. Mis puutub tunnistaja A.O. ütlustesse selle kohta, et O.N-i jalanõud olid verega koos, siis selline väide ei ole teiste tõenditega kinnitust leidnud. Nimelt ilmneb 06.-16.05.2003. a kohtubioloogilise ekspertiisi aktis nr 13 antud eksperdiarvamusest, et Vahi tänava teepikenduselt leitud ning ekspertiisi saadetud meeste tänavakingadelt veremäärdumust ei 14 tuvastatud. Seega ei saa tunnistaja A.O. ütlust kasutada tõendina selle kohta, et A.E ja O.N kasutasid M.K. kallal vägivalda. Tuleb märkida, et käesolevas kriminaalasjas on tehtud mitmeid ekspertiise, kuid ükski eksperdiarvamus ei tõenda A.E ja O.N-i seotust M.K. le tekitatud kehavigastustega. Nii selgub 06.-16.05.2003. a kohtubioloogilise ekspertiisi aktis nr 13 toodud eksperdiarvamusest, et uuriti kahtlustatavana kinni peetud A.E seljas olnud verekahtlase määrdumusega heledat värvi teksapükse Levis Strauss ja Co ning sinist värvi fliisi Timbedand ning saadi neilt analüüsiks sobiv DNA, mis edastati DNA ekspertiisi. Samas tõendab 06.05.2003. a - 23.05.2003. a molekulaargeneetilise ekspertiisi aktis nr 675 esitatud eksperdiarvamus seda, et fliisilt uuritud kahest vereplekist saadi DNA uuringul segagenotüüp, mis tähendab, et DNA neis oli pärit rohkem kui ühelt inimeselt ning et fliisilt saadud DNA profiil polnud usaldusväärselt seostatav M.K. DNA profiiliga. Eksperdiarvamus tõendab, et ka heledatel pükstel olnud vereplekkidest saadud DNA profiil polnud samastatav M.K. DNA profiiliga. 23.05.2003. a molekulaargeneetilise ekspertiisi aktis nr 675 ja 03.12.2003. a - 22.12.2003. a molekulaargeneetilise ekspertiisi aktis nr 871 sisalduvad eksperdiarvamused sellegi kohta, et noa teral, antenni kaablil, kaabli pistikul ja kindal olnud DNA sai olla pärit M.K. lt, kuna nimetatud objektidelt saadud DNA profiil langes kokku M.K. DNA profiiliga, kuid mobiiltelefoni korpuselt, noa käepidemelt ja mütsilt saadud DNA profiil polnud samastatav ei M.K. , O.N-i ega A.E DNA profiiliga. 29.04.2003. a sündmuskoha vaatluse protokoll ja selle juurde kuuluvad fototabelid tõendavad, et A. hoone ustel ega akendel ei olnud sissemurdmise jälgi. Järelikult isiku(te)l, kes tekitas(
2. id)M.K. le 30.04.2003. a laiba kohtuarstliku ekspertiisi aktis nr 236 loetletud kehavigastused, pidid vabalt pääsema mõisahoonesse sisse. Tunnistaja J.K. ütlused tõendavad seda, et A. ahoone vana osa igapäevaselt kasutatavat ust lukustati ainult siis, kui mindi kodunt ära, kusjuures võti pandi M.K. ga kokku lepitud kohta ukse ääres olevale telliskivieendile. Tunnistajate O.Y. ja A.A. ütlused omakorda tõendavad, et A.E-le oli teada, kus hoone võtit hoiti. Eelnev viitab esmapilgul, et ainuüksi A.E ja O.N said X viibida, kui M.K. tapeti. Samas tunnistaja J.K. ütlused tõendavad sedagi, et A. hoone vanema osa aknad, seega just selle osa aknad, kus elas M.K. , ei olnud korralikult suletud, mistõttu sealt kaudu oli võimalik kel tahes sisse pääseda. Lisaks ei saa välistada ka seda, et kui A.E teadis, kus võtit hoitakse, teadsid seda teisedki isikud. Järelikult oli vaba ligipääsu mõisa ruumidesse rohkematel isikutel kui ainult A.E ning O.N. Kriminaalasjas on ütlusi andnud kaks anonüümset tunnistajat, kelle ütlustest ilmneb, et süüdistatav A.E oli arestikambris ise rääkinud sellest, kuidas ta koos O.N-iga vargil käies oli ühe naise ära tapnud. Anonüümne tunnistaja leppenimega „Kuusk“ andis kohtus ütlusi selle kohta, et 2003. a kevad-suvel viibis ta ühes arestikambris A.E-ga, kes rääkis, et 2003. a aprillis läks ta koos O.N-iga ühte mõisa Nõo lähistel Tartumaal, kus ta oli varem töötanud ja kus ta teadis, et seal on asju, mida saab ära võtta. Majas tuli vastu mõisa perenaine, kes tundis A.E ära. A.E haaras riiulilt traktori hüdropumba ning lõi naist sellega kahel korral pea piirkonda. Enne tapmist oli perenaine veel palunud, et A.E teda ei tapaks ning oli rahagi pakkunud. Siis võtsid A.E ja O.N mõisast kaasa mootorsae ja televiisori, mille nad Tartus maha müüsid. Kuigi anonüümse tunnistaja „Kuuse“ ütlused erinesid eeluurimisel antud ütlustest selles osas, et varem väitis ta olevat seda juttu kuulnud mitte otse A.E-lt, vaid A.E kambrikaaslaselt, ja seega peaks kohus analüüsima tema ütluste usaldusväärsust, leiab kohus, 15 et kõigepealt tuleb lahendada põhimõtteline küsimus, kas anonüümse tunnistaja „Kuuse“ ütlused üleüldse tõendina lubatavad on, ja kui on, siis millises osas. KrMS § 68 lg 5 sätestab, et tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, on tõendiks üksnes juhul, kui vahetut tõendiallikat ei saa üle kuulata. Käesoleval juhul saaks tapmise asjaolude osas vahetuks tõendiallikaks olla üksnes süüdistatav A.E, kui isik, kes jutu järgi viibis sündmuskohal ning vahetult tajus tõendamiseseme asjaolusid. Anonüümne tunnistaja „Kuusk“ on seega vahendlik tõendiallikas, kusjuures käesolevalt ei oma tähtsust see, kas anonüümne tunnistaja kuulis tapmise kohta otse A.E-lt või tema kambrikaaslaselt. Kuivõrd süüdistatav A.E on terve menetluse jooksul olnud võimalik üle kuulata, siis KrMS § 68 lg-le 5 tuginevalt ei ole anonüümse tunnistaja „Kuuse“ ütlused tapmise asjaolude tõendamise osas lubatavaks tõendiks. Küll aga võib väita seda, et anonüümse tunnistaja ütlused on põhimõtteliselt lubatavad ning nendega saab tõendada seda asjaolu, et süüdistatav A.E rääkis talle tapmisest, st et süüdistatav A.E võttis M.K. tapmise omaks. See omaks tähtsust süüdistatava A.E ütluste usaldusväärsuse kontrolli aspektist lähtuvalt. Kuivõrd aga kohus juba eespool jõudis järeldusele, et A.E needki vähesed ütlused, mida ta on kohtus andnud, on vastuolude tõttu tervikuna ebausaldusväärsed, siis ei oma anonüümse tunnistaja „Kuuse“ ütlused käesolevas asjas mingit tõenduslikku kaalu. Sama tuleb öelda ka teise anonüümse tunnistaja kohta. Anonüümse tunnistaja „Ivanovigi“ (V.T. ) ütlused, mille kohaselt süüdistatav A.E rääkis temale, kuidas ta koos O.N-iga antiiki varastama minnes oli löönud talle peale sattunud vanamutti, on lubatavad ainult selles osas, kuivõrd nendega saaks kontrollida süüdistatava A.E kohtus antud ütluste usaldusväärsust. Kuna aga puudub vajadus täiendavalt kontrollida süüdistatava A.E ütlusi, mis niigi juba on ebausaldusväärseks tunnistatud, siis ei oma tema ütlused tõenduslikku väärtust. Lisaks peab kohus vajalikuks veel märkida, et ka juhul, kui anonüümsete tunnistajate „Kuuse“ ja „Ivanovi“ ütlused oleksid lubatavaks tõendiks, oleks nende alusel välistatud isiku süüdimõistmine tulenevalt KrMS § 15 lg 3 sätestatust, mille kohaselt ei või kohtulahend tugineda üksnes anonüümseks muudetud tunnistajate ütlustele. Muid tõendeid, mis seoks A.E talle esitatud mõrvasüüdistusega, kohtu käsutuses ei ole. Kuigi anonüümse tunnistaja „Ivanovi“ isiku avalikustas prokurör kohtuistungil seoses tema surmaga ning tunnistaja ütlused on avaldatud seetõttu KrMS § 291 p 1 alusel, ei ole nende tõenduslik väärtus sellega kasvanud. Tegemist on tõendiga, mida ei ole olnud kohtul võimalik kohtuistungil vahetult kontrollida. Lisaks on kohtus tunnistaja O.Y. kinnitanud, et 28.04.2003. a rääkis A.O. temale, et sama päeva hommikul, kui toimus mööbli vedu, olevat A.O. koos süüdistatavatega käinud tunnistaja sõiduautoga Puhja lähedal vana mõisa juures. A.O. olevat parkinud auto mõisast kaugemal ning süüdistatavad olid koos käinud mõisas ära. Tagasi tulles oli O.N hakanud oksendama ja nutma. Kuigi süüdistatavad väitsid, et kõik on normaalne, tundus A.O. le, et kedagi võidi maha lüüa. Käesolevalgi juhul kuulis tunnistaja O.Y. eelnevat A.O. käest. Seega ei ole ta vahetu tõendiallikas. Vahetut tunnistajat, st A.O. t ennast pole olnud võimalik kohtus küll üle kuulata, kuid see-eest on avaldatud tema kohtueelses menetluses antud ütlused. Tuginedes jällegi KrMS § 68 lg-le 5, leiab kohus, et teo toimepanemise asjaolude selgitamisel ei ole tunnistaja O.Y. eelosundatud ütluste näol tegu lubatava tõendiga. Lisaks tuleb märkida seda, et väitel, mille kohaselt A.O. le tundus, et keegi võidi maha lüüa, puudub tõendi väärtus, kuna tegu on subjektiivse arvamusega. 16 Arvestades ülaltoodut, on kohus seisukohal, et selles osas, kes ja millist vägivalda M.K. kallal kasutas, on jäänud püsima erinevad kahtlused, mida kohtumenetluse käigus ei ole olnud võimalik kõrvaldada. Kohtus kõrvaldamata jäänud kahtlused tuleb KrMS § 7 lg 3 tulenevalt tõlgendada süüdistatavate kasuks. Kuna puuduvad ka muud A.E ning O.N otseselt süüstavad tõendid, siis see välistab nende süüdimõistmise neile esitatud süüdistuste järgi, s.o vastavalt

§ 114

p 1,5 ja

§ 200lg 2 p 7,9 järgi.

Kindlat tõendamist on leidnud mõlema süüdistatava puhul vaid M.K. le kuulunud televiisori ning mootorsae vargus, mis oli toime pandud isikute grupis ja sissetungimisega. Seejuures ei ole kohtul kahtlusi selles, et O.N-ile oli teada, et televiisor ja saag ei kuulu A.E-le , st on nende jaoks võõrad vallasasjad. Tunnistaja O. O ütlused kinnitavad, et saag ja televiisor müüdi kohe peale Tartusse jõudmist turul maha ja seda just O.N-i käsul. Taoline objektiivne asjaolu viitab otseselt sellele, et esemed ei kuulunud A.E-le ning et O.N teadis seda. Kuna karistusregistri õiendist (kd II lk 127-128, 180-182) nähtuvalt on nii A.E kui O.N kustumata karistused varguste ja röövimiste toimepanemise eest, siis on mõlema süüdistatava puhul täidetud

§ 199

lg 2 p-s 4 toodud kvalifitseeriv koosseisutunnus, s.o teo toimepanemine isiku poolt, kes on varem toime pannud varguse ja röövimise. Kohus ei tuvastanud kummagi süüdistatava puhul õigusvastasust välistavaid asjaolusid. 13.06.

1. a ambulatoorse kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi aktist nr 4/13 (II kd tl 77-80) nähtuva eksperdiarvamuse kohaselt oli A.E suuteline aru saama oma teo keelatusest ja oma käitumist vastavalt sellele arusaamale juhtima. Samasuguse arvamuse on eksperdid andnud O.N-i kohta (10.11.
2. a kohtupsühhiaatriapsühholoogia kompleksekspertiisi akt nr 20/82, II kd tl 88-92). Järelikult olid nii A.E kui ka O.N teo toimepanemise ajal süüvõimelised. Lisaks ei tuvastanud kohus kummagi süüdistatava puhul süüd välistavaid asjaolusid. Sellega asub kohus seisukohale, et nii A.E kui ka O.N on toime pannud

§-s 199 lg 2 p-s 4, 7, 8 sätestatud kuriteo. Kuna eksperdiarvamustega (13.06.

1. a ambulatoorse kohtupsühhiaatriapsühholoogia kompleksekspertiisi akti nr 4/13, 10.11.
2. a kohtupsühhiaatriapsühholoogia kompleksekspertiisi akt nr 20/82, 12.07.
3. a isiku kohtuarstliku ekspertiisi akt nr 202) loeb kohus tõendatuks, et ei A.E ega O.N ei ole oma tervisliku seisundi tõttu takistatud karistuse kandmine, siis tuleb neid toimepandu eest ka karistada. IV Kohtu seisukoht karistuse osas

§ 56lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü.

Karistuse mõistmisel arvestab kohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. A.E on karistatud 5 korda :

1. Tallinna Linnakohtu 09.09.1994 otsusega KrK § 139 lg 2 p 2,3, järgi 2 aaasta vangistusega,
2. Jõgeva Maakohtu 04.11.1996 otsusega KrK § 139 lg 2 p 1,2,3 ja § 197 lg 2 p 2-§ 15 lg 2 järgi 3 aasta 6 kuu vangistusega,
3. Tallinna Linnakohtu 04.06.2002 otsusega KrK § 140 lg 2 p 3, § 143 lg 2 p 2-15 lg 2, § 186 järgi 2 aasta vangistusega tingimisi 3-aastase katseajaga, karistus pöörati täitmisele Tartu Maakohtu 12.09.
4. a määrusega, 17
5. Tallinna Linnakohtu 21.04.2005 otsusega

§ 200

lg 2 p 7 järgi 3 aastat ja 6 kuud vangistust,

§ 64

lg 2 alusel suurendati karistust eelmise kohtuotsusega mõistetud ärakandmata karistuse võrra, lõplik liitkaristus 3 aastat 7 kuud ja 9 päeva vangistust. Karistuse kandmise aja algusega 21.04.2005. a. 5. Tartu Maakohtu 09.02.2006. a otsusega

§ 199lg 2 p 4,7,8 järgi 2 aasta vangistusega.

A.E on ajavahemikus 08.06.2002-12.05.2003 karistatud 6 korral väärtegude toimepanemise eest alkoholiseaduse § 70 järgi jm rikkumiste eest, neist 5 korral rahatrahviga, mis on tasumata (II kd tl 141). Viljandi Vangla ja Tartu Vangla iseloomustusest nähtub, et A.E oli probleeme sisekorraeeskirjade täitmisega. Teda iseloomustatakse konfliktse, salakavala, rahutu ja lapsiku isikuna, kellel on esinenud agressioonipurskeid ning kes armastab tekitada segadust ja seda ära kasutada. Tallinna Vanglas oli A.E käitumine rahuldav (II kd, tl 144-147). O.N on varem kriminaalkorras karistatud kuuel korral:

1. Tartu Rajooni RK otsusega 21.11.1983 ENSV KrK § 139 lg 2 p 1,2,3 ja 88 lg 2 p 1,2 järgi 2 aasta vangistusega,
2. Tartu Linna RK otsusega 02.10.1986 KrK § 141 lg 2 p 1,2 järgi 6 aasta 7 kuu vangistusega, liitkaristus 7 aastat vangistust,
3. Tallinna Linnakohtu 05.05.1997.a otsusega KrK § 1241 lg 1-17 lg 6 järgi 1 aasta vangistusega,
4. Tallinna Linnakohtu 22.02.
5. a otsusega KrK § 181 järgi järgi 1 aasta vangistusega,
6. Tallinna Linnakohtu 09.11.1999 otsusega KrK § 140 lg 2 p 1,31-§ 15 lg 2 järgi rahatrahviga 8610 krooni;
7. Tartu Maakohtu 09.02.
8. a otsusega

§ 199lg 2 p 4,7,8 järgi 2 aasta vangistusega, karistuse kandmise algusaeg 02.12.2003.

A.E ja O.N-i karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Tuginedes O.N-i ja A.E iseloomustavale materjalile, leiab kohus, et neid on

§ 199

lg 2 p 4,7,8 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest võimalik karistada ainult vangistusega, kuna kergem karistuse liik, rahaline karistus, ei täidaks

§-s 56 lg 1 sätestatud karistuse eesmärki mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Teiselt poolt võtab kohus arvesse, et nii A.E kui ka O. O.N on Tartu Maakohtu 09.02.2006. a otsusega juba karistatud

§ 199lg 2 p 4,7,8 järgi 2 aasta pikkuse vangistusega M.K.

le kuuluva antiikmööbli varguse eest. Käeoleva kohtuotsusega moodustatav liitkaristus ei tohi panna süüdimõistetuid halvemasse olukorda võrreldes sellega, kui nende kriminaalasi oleks saanud lõpliku lahendi ühes menetluses. Eeltoodud põhjustel peab kohus võimalikuks karistada A.E ja O.N oluliselt alla

§ 199lg 2 sanktsiooni keskmise määra.

V Tsiviilhagi ja menetluskulud Kannatanu J.K. loobus kohtusitungil tsiviilhagist mootorsae ja teleri vargusega tekitatud kahju osas. 18 KrMS § 180 kohaselt hüvitab menetluskulud süüdimõistetu, mistõttu järgnevad menetluskulud tuleb riigi kasuks välja mõista A.E-lt ja O.N-ilt. Käesolevas kriminaalasjas on A.E ja O.N-i menetluskuludeks süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha, milleks on KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt teise astme kuriteo (

§ 199

lg 2 p 4,7,8) toimepanemises süüdimõistmise korral 1,5 palga alammäära, s.o 5400 krooni ning toimikust koopia tegemise kulud 175.50 krooni. A.E kaitsjale on makstud määratud kaitsja tasu 36 285 krooni ning O.N-i kaitsjale 30 063.45 krooni. Lisaks sellele on menetluskuludeks veel KrMS § 175 lg 1 p 3 kohaselt kriminaalasjas läbi viidud ekspertiiside tasud. Kohus leiab, et nende ekspertiiside maksumus, mis on seotud kriminaalasjas tõendite kogumisega mõlema süüdistatava suhtes, s.o 14 235 krooni, tuleb hüvitada mõlemal süüdistataval võrdses osas. Lisaks sellele tuleb A.E tasuda 4245.12 krooni ekspertiiside eest, mis puudutavad ainult teda ning O.N samal alusel veel 8246.88 krooni. Seega kuulub A.E-lt väljamõistmisele ekspertiide eest kokku 11 362.62 krooni ja O.N-ilt 15 364.38 krooni. Kohtunik Ingeri Tamm Rahvakohtunik Sirje Kilp 19 Rahvakohtunik Ants Prüüs