Obsah (8)

§ 337§ 180§ 238§ 339§ 342§ 305§ 341§ 7

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21.jaanuar 2019. a, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-18-1693 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika

§ 337lg 1 p-st 1, jätta Tartu Maakohtu 6.

novembri 2018 otsus muutmata ning Juri Kolensnikovi ja tema kaitsja apellatsioon rahuldamata. Määrata Advokaadibüroo Anti Aasmaa poolt Juri Kolesnikovile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu ja õigusabi osutamiseks tehtud kulutuste suuruseks 456,60 eurot, s.h käibemaks 76,10 eurot.

§ 180

lg 3 alusel jätta ringkonnakohtus tekkinud õigusabikuludest 228,30 eurot riigi kanda. Mõista apellatsioonimenetluse kulu katteks Juri Kolesnikovilt Eesti Vabariigi kasuks välja 228,30 eurot. 1 Menetluskulu tuleb tasuda 30 päeva jooksul makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Edasikaebamise kord: Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus Käesolevas kriminaalasjas süüdistatakse J. Kolesnikovi selles, et tema olles varasemalt toime pannud kehalise väärkohtlemise ning olles kinnipeetav Tartus Turu tn 56 asuvas Tartu Vanglas, kasutas

1. novembril 2017 kella 02:25 paiku Tartu Vangla S-hoone
2. eluosakonna kambris nr 371 füüsilist vägivalda Tartu Vangla meditsiiniosakonna töötaja L.J. suhtes, pekstes L.J. rusikatega pea ja pea kaitseks üles tõstetud käte ning ülakeha piirkonda. Süüdistuse kohaselt tekitas J. Kolesnikov oma tegevusega L.J. e füüsilist valu ning kahjustas tema tervist – L.J. tuvastati J. Kolesnikovi teo toimepanemise järgselt õlavarre tagumisel pinnal hematoom suurusega 2x2,5 cm ning seljal lülisambast vasemal pool kaks marrastust läbimõõduga 1x0,5cm ja 2x1,5cm ning vasema silma välisnurgas marrastus suurusega 4x4mm, parema õlavarre tagapinnal ca 4x4cm läbimõõduga hematoom, vasema abaluu piirkonnas 4x4cm läbimõõduga hematoom ja parema käe IV sõrme PIP liigese turse ja valulikkus. Süüdistuse kohaselt pani J. Kolesnikov eelkirjeldatud teise inimese tervise kahjustamisega ning valu tekitava kehalise väärkohtlemisega, kui see on toime pandud korduvalt, toime KarS § 121 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Maakohtu otsus
3. novembri 2018 otsusega tunnistas Tartu Maakohus J. Kolesnikovi süüdi KarS § 121 lg 2 p 3 järgi ja mõistis talle karistuseks 9 kuud vangistust.

§ 238

lg 2 alusel vähendas kohus mõistetud karistust 1/3 võrra, s.o 3 kuu vangistuse võrra, ja mõistis J. Kolesnikovile karistuseks 6 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendas kohus 6 kuud vangistust J. Kolesnikovile kriminaalasjas nr 114-3303 Tartu Maakohtu Viljandi kohtumaja

1. novembri 2014 kohtuotsusega karistuseks mõistetud vangistuse ära kandmata osa, s.o 13 aasta 3 kuu vangistuse, võrra ja mõistis J. Kolesnikovile liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis 13 aastat 9 kuud vangistust. 13 aasta 9 kuu vangistuse kandmise alguseks luges maakohus kohtuotsuse kuulutamise kuupäeva, s.o
2. novemberi 2018.

§ 180

lg 3 alusel, tagamaks süüdistatavale tulevikuks paremaid resotsialiseerumisväljavaateid, jättis kohus J. Kolesnikovi menetluskuludest kohtumenetluses riigi õigusabi osutamisega seonduva kaitsjatasu (780 €) ja sõidukulu hüvitise (266.40 €) kokku 1046.40 € riigi kanda.

§ 180lg 1,3 alusel välja mõistis kohus J.

Kolesnikovilt riigituludesse menetluskuluna kokku 990 €, milline summa koosneb 240 € riigi õigusabi osutanud kaitsjale kaitsjatasu kohtueelses menetluses ja sundrahast 750 €. Kohus, olles hinnanud kõiki tõendeid kogumis, asus seisukohale, et J. Kolesnikovi süü

1. novembril 2017 kella 02:25 paiku Tartu Vanglas L. J kehalises väärkohtlemises on veenvalt 2 tõendatud ning kriminaalasjas puuduvad J. Kolesnikovi käitumise õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud. Taolist otsustust tehes tugines maakohus kriminaalasjas kogutud dokumentaalsetele ja isikulistele tõenditele, sh ka J. Kolesnikovi enese ütlustele, milles J. Kolesnikov tunnistas asjaolu, et ta kohtus
2. novembril 2017 enda kambris L. J ja nende vahel toimus intsident. Maakohus leidis, et J. Kolesnikovi väited, nagu ei oleks ta L.J. löönud ning haaras vaid viimase jopest, et vältida enda põrandale kukkumist, luges kohus ebausaldusväärseteks ning ümberlükatuks teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega, eelkõige aga kannatanu ja tunnistajate M. T ja D. K ütlustega. Maakohus leidis, et J. Kolesnikov sai igakülgselt toimuvast aru ning valitses enda tahet ja käitumist. Maakohtu arvates osundab nimetatule selgelt tema kaalutletud käitumine. J. Kolesnikov, saades aru, et kannatanu talle nõutud süsti ei tee, läks kannatanule füüsiliselt kallale, haaras kannatanu riietest ja püsti saades tegi rusikalöögid kannatanu suunas ja pihta, millised lõpetas aga koheselt, kui sai aru, et valvur oli jõudnud häirenuppu vajutada ning nuia kasutamiseks võtta. Häirenupu vajutamise ning nuia kasutamiseks võtmise järgselt lõpetas kinnipeetav J. Kolesnikov kannatanu suhtes vägivallatsemise ja viskas end voodisse pikali tagasi. Taoline kinnipeetava käitumine on teadlik ja tahtlik ning igakülgselt läbikaalutud käitumine, maksmaks meedikule füüsilise vägivallaga kätte nõutud süsti saamata jäämise eest ning mõjutamaks kannatanut edaspidiselt enda soove täitma. Samas aga säästmaks ennast vägivallapuhangu mahasurumisest, mis võib kinnipeetava suhtes järgneda häirenupu vajutamise järgselt kambrisse saabuvate vanglaametnikest lisajõudude poolt ja nuia käes hoidva valvuri poolt. Karistuse mõistmisel J. Kolesnikovile lähtus maakohus KarS § 56 lg 1 ja 2 sätestatust. Kohus lähtus karistuse mõistmisel J. Kolesnikovi süü suurusest – kannatanu kehalise väärkohtlemise pani ta toime kavatsetult, teda öösel abistama tulnud valvemeediku suhtes. Kallaletungi kannatanule lõpetas kinnipeetav alles pärast valvuri poolt häirenupu vajutamist ja nuia kasutusvalmis seadmist. Samas oli rünnak kannatanule intensiivne, kuigi lühike. Kohus arvestas ka asjaoluga, et valvuri kiire sekkumise tõttu ei õnnestunud süüdistataval kannatanule tõsisemaid vigastusi tekitada. Karistust raskendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Karistust kergendavaks asjaoluks KarS § 57 lg 2 alusel luges kohus toimunu suhtes kahetsuse avaldamise nii
3. novembri 2017 kahetsuskirjas kui ka
4. novembri 2018 kohtuistungil ning kannatanu ees vabandamise
5. novembri 2017 kirjas. Arvestades J. Kolesnikovi süü suurust, kergendavate asjaolude esinemist ning kaitsmaks õiguskorra huve ja mõjutamaks J. Kolesnikovi edasiselt hoiduma vägivallakuritegude toimepanemisest, hindas kohus põhjendatuks ja vältimatult vajalikuks karistada J. Kolesnikovi vangistusega sanktsiooni maksimumi lähedal, s.o 9 kuu vangistusega. Kuivõrd kriminaalasja lahendati lühimenetluses siis

§ 238lg 2 alusel vähendas kohus mõistetud karistust 1/3 võrra ja mõistis J. Kolesnikovile karistuseks 6 kuud vangistust. Kar

S § 65 lg 2 alusel liitis kohus J. Kolesnikovile mõistetud 6 kuulisele vangistusele juurde eelmise kohtuotsusega karistuseks mõistetud vangistuse ära kandmata osa, s.o 13 aastat 3 kuud vangistust ning mõistis J. Kolesnikovile liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis 13 aastat 9 kuud vangistust, mille kandmise alguseks luges kohtuotsuse kuulutamise, s.o alates

1. novembrist
2. Kohus leidis, et kuigi süüdistatav avaldas kohtuistungil, et kohtuotsuste kogumis liitkaristuse kohaldamisel arvestataks karistuse kandmise algust eelmise kohtuotsusega karistuseks mõistetud vangistuse algusajast, siis KarS § 65 lg 2 mõtte kohaselt ei ole see võimalik. 3 APELLATSIOONID Kaitsja taotleb apellatsioonis Tartu Maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Oma taotlust põhjendab kaitsja

§ 339lg 5, s.o nõupidamissaladuse rikkumisega.

Apellatsioonist nähtuvalt seisnes nõupidamissaladuse rikkumine selles, et kohus, pärast kohtuotsuse resolutiivosa allkirjastamist 6. novembril 2018 kell 15.33, tegi kohtuotsuse resolutiivosa kaitsjale e-toimiku kaudu nähtvaks kell 15.39, s.o enne kohtuotsuse avalikku kuulutamist. Kaitsja leiab, et nõupidamissaladuse rikkumisena on vaadeldav ka kohtulahendi teatavakssaamine enne selle kuulutamist kas organisatsioonilistel või tehnilistel põhjustel. Toetudes J. Kolesnikovi seisukohtadele leiab kaitsja alternatiivselt, et kohtul tulnuks

§ 238

lg 1 p 2 alusel tagastada kriminaaltoimik prokuratuurile, sest kriminaaltoimiku materjalid ei olnud piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses. Süüdimõistetu arusaamast lähtuvalt ei olnud lühimenetluses võimalik kõrvaldada kahtlust, et KarS § 34 alusel ei pruukinud J. Kolesnikov olla süüdiv, kuna teo toimepanemise ajal ei olnud ta võimeline arusaama oma teo keelatusest või oma käitumist vastavalt sellele juhtima. J. Kolesnikovi arusaamas pidanuks kohus teostama vastavasisulise kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi, millist aga ei olnud võimalik lühimenetluse korraldada. Apellatsioonis leiab kaitsja, et maakohtul tulnuks J. Kolesnikovile mõistetud karistuse algust hakata lugema alates

1. novembrist
2. Kohus asus aga seisukohale, et J. Kolesnikovile mõistetud karistuse13 aasta ja 9 kuu pikkuse vangistuse kandmise aja alguseks tuleb lugeda
3. november 2018, s.o kohtuotsuse kuulutamise päev. Kaitsja arvates ei tulene KarS § 65 lg-st 2, et juhul kui suurendatakse uue kuriteo eest mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, tuleb karistuse aja alguseks lugeda uue otsuse tegemise aeg. Sellisele tõlgendusele on võimalik jõuda küll sätte grammatilisel tõlgendamisel, mis ei pruugi aga olla kooskõlas selle sätte mõtte ja eesmärgiga. Nimetatu omab ka tähtust KarS § 76 lg 2 p 1,2 kohaldamisel. Ka leiab kaitsja, et kuigi kohus vähendas

§ 180lg 3 alusel väljamõistetavaid menetluskulusid 990 euroni on J.

Kolesnikov seisukohal, et menetluskulud tulnuks tervikuna jätta riigi kanda. Tulenevalt oma tervislikust seisundist ei ole J. Kolesnikovil võimalik teha tööd ning hüvitada menetluskulusid mistahes ulatuses. J. Kolnesnikov taotleb apellatsioonis mõista talle väiksem karistus ning lugeda karistusaja alguseks

1. november 2013, mitte aga
2. november
3. Samuti palub apellant vabastada ta kohtukulu 2036,40 euro tasumisest tervikuna ning vabastada ta ka kohtukulude tasumisest, mis on seotud apellatsioonimenetlusega. Ka palun J. Kolesnikov kohaldada tema suhtes KarS §-de 34, 35 ja 60 sätteid ja tunnistada, et õigusvastase tegevuse käigus ei andnud ta endale aru oma tegevusest, olles psühhoosis ja afekti seisundis. Ka palub J. Kolesnikov ringkonnakohtul tunnistada, et maakohtu istungiprotokollis tuleb teha muudatusi, sest ta tegi kõik õigeaegselt ja õigesti. Esitatud taotlusi põhistab J. Kolesnikov järgmiselt. 4 Taotledes talle mõistetud karistuse kergendamist leiab apellant, et kohtuotsuses tema suhtes esitatud iseloomustus ei ole õige ja täielik. Asjaolu, et ta vanglas ei tööta ei ole tingitud temast. Ta on korduvalt taotlenud vanglas tööd, kuid talle on selgitatud, et vanglas on tööd vähe ja kuna ta on XX siis ta seda üldse ei saa. Ka ei nõustu J. Kolesnikov kohtu väitega nagu ei osaleks ta taasühiskonnastavas tegevuses, programmides. Apellatsioonis kinnitab J. Kolesnikov, et ta on osalenud programmides milliseid on talle võimaldatud. Ta on taotlenud vangla administratsioonilt enda kaasamist täiendavatesse programmidesse ja talle on lubatud nendest osavõttu 2019 aasta jooksul. J. Kolesnikov ei nõustu maakohtu otsustusega lugeda tema karistusaja alguseks
4. november
5. J. Kolesnikovi arvates ei lähtunud maakohus taoliselt otsustades väljakujunenud kohtupraktikast. J. Kolesnikov leiab, et kuigi maakohus jättis temalt väljamõistetud kohtukuludest 1046,40 eurot riigi kanda, tulnuks ta vabastada kohtukulude maksmisest täielikult. Tal ei ole lihtsalt võimalik kohtukulusid tasuda. Vanglas talle XX tõttu tööd ei võimaldata ja vastavalt arstide väidetele, tema tervislik seisund XX. Taotledes KarS §-de 34,35 ja 60 kohaldamist kinnitab J. Kolesnikov, et kahetseb toimunut ja elab seda raskesti üle käesoleva ajani. Samas ta leiab, et teda viidi vanglatöötajate poolt solvumiseni, nördimuseni, närvihooni, hüsteeriani. Pärast aga mõistus hägustus ja tal tekkis afekti seisund. Seejärel kirjeldab J. Kolesnikov apellatsioonis asjaolusid, mis teda nimetatud seisundisse viisid. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Tartu Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu otsuse, J. Kolesnikovi ja tema kaitsja apellatsioonidega ning uurinud kriminaalasja materjale, on seisukohal, et apellatsioonide rahuldamiseks puudub alus. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning jääb apellatsioonimenetluses muutmata. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonides esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud asjakohaseid põhjendusi. Ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu poolt esitatud põhjendustega ning ei pea seetõttu vajalikuks maakohtu sellekohaseid argumente vastavalt

§ 342lg 3 p-le 1 käesolevas otsuses korrata.

Seetõttu piirdub ringkonnakohus vaid omapoolsete väidete lisamisega apellatsioonides esitatule vastates. Taotledes kohtuotsuse tühistamist ja selle saatmist I astme kohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus, leiab kaitsja, et maakohus rikkus nõupidamissaladust

§ 305mõttes.

Kaitsja arvates on tegemist

§ 339

lg 1 p 5 toodud rikkumisega, mis

§ 341

lg 1 kohaselt tingib maakohtu otsuse tühistamise ja asja saatmise maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisu. Nõupidamissaladuse rikkumisena käsitleb kaitsja asjaolu, et maakohtu poolt

1. novembril 2018 koostatud kohtuotsuse resolutiivosa sai kaitsjale e-toimiku kaudu nähtavaks enne selle kuulutamist kohtuistungil. 5 Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt allkirjastas maakohus käsitletava kohtuotsuse resolutiivosa
2. novembril 2018 kell15:33:49 (KoTo III lk19). Kohtute infosüsteemi dokumendi logist nähtuvalt on kohus teinud dokumendi nr 1-18-1693/77 kaitsja A. Aasmaale nähtvaks kell15:36:58 ning kell 15:39 saadeti kaitsjale ka sellekohane e-mail. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt kuulutas kohtunik kohtuotsuse
3. novembril 2018 kell 16:30.

§ 305

lg 2 sätestab, et kohtuotsuse tegemisel nõupidamistoas toimunud arutlusi ei avaldata. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-53-05 leidnud, et nimetatud sätet tuleb tõlgendada selliselt, et muuhulgas ei tohi kohtuotsuse sisu enne selle allkirjastamist ühelegi menetlusosalisele ega menetlusvälisele isikule teatavaks saada. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi tõlgendusest tulenevalt saab seega nõupidamissaladuse rikkumisest rääkida mh juhul, kui kohtuotsuse sisu saab menetlusosalistele või menetlusvälistele isikutele teatavaks enne selle allkirjastamist kohtukoosseisu poolt. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt allkirjastas kohtunik kohtuotsuse resolutiivosa 6. novembril 2018 kell kell15:33:49 ning kaitsja sai otsuse resolutiivosaga tutvuda samal päeval alates kella 15:39-st. Seega sai otsuse resolutiivosa kaitsjale ja hilisemalt ka teistele menetlusosalistele nähtavaks pärast selle allkirjastamist kohtuniku poolt. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kuivõrd kohtuotsuse resolutiivosa allkirjastati kohtuniku poolt enne selle nähtvaks tegemist menetlusosalistele, siis ei rikkunud maakohus nõupidamissaladust

§ 339lg 1 p 5 mõttes.

J. Kolesnikov ja kaitsja leiavad apellatsioonides, et maakohtul tulnuks

§ 238

lg 1 p 2 alusel tagastada kriminaalasi prokuratuurile, sest kriminaalasja materjalid ei olnud piisavad selle lahendamiseks lühimenetluses. Nimetatud taotlust põhistavad apellandid asjaoluga, et kohtul tulnuks kontrollida kas J. Kolesnikov oli kuriteo toimepanemise hetkel üldse süüdiv KarS § 34 mõttes. J. Kolesnikovi arvamuse kohaselt tulnuks kohtul selle selgitamiseks määrata talle kohtupsühhiaatriaekspertiis, kuid lühimenetluses pole see võimalik. Ringkonnakohus leiab, et ülaltoodud etteheited on põhjendamatud. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt esitas J. Kolesnikov

1. novembril 2018 kohtuistungi rakendamise käigus kohtule kirjaliku taotluse tema kriminaalasja arutamiseks lühimenetluses. Nii kaitsja kui ka prokurör nõustusid J. Kolesnikovi taotlusega. Taotluse esitamise järgselt on maakohus J. Kolesnikovile üksikasjalikult selgitanud lühimenetluse olemust ning teinud kohtuistungis vaheaja, et süüdistatav saaks konsulteerida kaitsjaga. Ka pärast vaheaega on J. Kolesnikov kinnitanud, et jääb oma taotluse juurde lahendada kriminaalasi lühimenetluses. Tähelepanuvääriv on ka asjaolu, et kohus on J. Kolesnikovile selgitanud sedagi, et kohtuotsus lühimenetluses tehakse kriminaalasja toimikus olevate materjalide alusel ning süüdistatav kinnitas sellest arusaamist. Mingeid taotlusi kohtuliku uurimise lõpetamisel süüdistatav ega tema kaitsja ei esitanud. Eeltoodust nähtub, et J. Kolesnikov nõustus kriminaalasja lahendamisega lühimenetluses, ta oli teadlik, et lühimenetluses lahendatakse kriminaalasi toimikumaterjalidele tuginedes ning ei tema ega tema kaitsja esitanud taotlust kohtupsühhiaatria ekspertiisi läbiviimiseks ega ka 6 lühimenetlusest loobumiseks ja kriminaalasja tagastamiseks prokuratuurile. Seega esitas J. Kolesnikov väite, nagu ei olnuks ta
2. novembril 2017 teo toimepanemise ajal võimeline aru saama oma teo keelatusest ja ta tegutses afekti seisundis, esmakordselt alles apellatsioonis. Vastuseks J. Kolesnikovi taotlusele kohaldada tema suhtes KarS § 34, § 35 ja § 60 sätteid märgib ringkonnakohus järgmist. Ringkonnakohus leiab, et süüdistatava väide, nagu olnuks ta teo toimepanemise ajal süüdimatusseisundis või tegutses piiratud süüdivuse seisundis, on oma sisult võrdne ükskõik millise teise kaitseteesiga – nt, et isik viibis süüteo toimepanemise ajal mujal jne. Nimetatud argument on suunatud nn põhjendatud kahtluse tekitamisele, mis peaks juhul, kui see on tõsiseltvõetav ning seda ei suudeta tõenduslikult kummutada, viima edasiselt in dubio pro reo põhimõtte (

§ 7

lg 3) rakendamiseni ning potentsiaalselt ka õigeksmõistva otsuse tegemiseni või kriminaalmenetluse lõpetamiseni. Taolise, nn põhjendatud kahtluse tekkeks peab ringkonnakohtu arvates kriminaalasjas esinema aga tõsiseltvõetav tõenduslik alus. Seega ei tähenda põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Nimetatu tähendab, et esitatud väide peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on põhjendamatu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. Sarnasele seisukohale on asunud ka Riigikohtu kriminaalkolleegium oma otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-77-

1. Käesoleval juhtumil on maakohus tulnud järeldusele, et süüdistatava käitumises puuduvad õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et J. Kolesnikov sai igakülgselt toimuvast aru ja valitses enda tahet ja käitumist. Kriminaalasjas tõendamist leidnud asjaolud näitavad üheselt, et saades aru L. J keeldumisest teha talle tema poolt nõutud süst, ründas süüdistatav kannatanut, lüües teda korduvalt vastu käsi, nägu ja keha. Kannatanul fikseeritud mitmed vigastused nii näos, keha erinevates piirkondades kui ka kätel viitavad selgelt sihipärasele ründetegevusele süüdistatava poolt ning ei ole mingilgi määral ühitatav süüdimatuse või piiratud süüdivuse seisundiga. Ka viitab J. Kolesnikovi sihipärasele käitumisele asjaolu, et hetkel, kui tema kambri uksel seisnud tunnistaja M. T oli vajutanud häirenuppu ning löönud lahti nuia, lõpetas J. Kolesnikov ründe ning viskas end voodisse pikali. Ringkonnakohtu arvates on J. Kolesnikovi taoline käitumine igati kaalutletud, sest see võimaldas süüdistataval ära hoida M. T füüsilise sekkumise süüdistatava ründe tõrjumisel. Kokkuvõtlikult leiab ringkonnakohus, et J. Kolesnikovi väited nagu võinuks ta teo toimepanemise ajal olla süüdimatus või piiratud süüdivuse seisundis, on põhjendamatud, sest need on vastuolus tuvastamist leidnud kriminaalasja asjaoludega. Ringkonnakohus leiab, et karistuse mõistmisel J. Kolesnikovile on maakohus arvestanud kõigi KarS § 56 lg 1 ettenähtud asjaoludega. Kohus on arvestanud J. Kolesnikovi süü suurust ja kergendavate ja raskendavate asjaolude esinemist. Kohus leidis, lähtudes J. Kolesnikovi äärmiselt kõrgest vägivaldsete kuritegude toimepanemise ohust, et teda tuleb karistada vangistusega. Samas, arvestades J. Kolesnikovi kahetsust ja vabandamist kannatanu ees, pidas 7 maakohus võimalikuks karistada süüdistatavat KarS § 121 lg-s 2 ette nähtud sanktsiooni keskmisest määrast oluliselt väiksema karistusega. Ringkonnakohus leiab, et J. Kolesnikov ei ole apellatsioonis esitanud ühtegi asjaolu, mida maakohus ei oleks talle karistuse mõistmisel arvestanud ja mis tingiks J. Kolesnikovile mõistetud karistuse kergendamise. Siinjuures ei nõustu ringkonnakohus J. Kolesnikovi väitega, nagu iseloomustanuks maakohus teda karistuse mõistmisel kui isikut, kes vanglas ei tööta, ei osale taasühiskonnastavas tegevuses, programmides. Ringkonnakohus leiab, et J. Kolesnikovi taoline väide on eksitav, sest kohtuotsuse põhiosast nähtuvalt ei ole maakohus karistust mõistes apellatsioonis esiletoodud asjaolusid arvestanud. Tõepoolest on kohus kohtuotsuse sissejuhatuses J. Kolesnikovi ankeetandmetes märkinud, et süüdistatav vanglas ei tööta, ei osale taasühiskonnastavas tegevuses, programmides. Ringkonnakohus leiab, et esitades otsuse sissejuhatuses nimetatud andmed J. Kolesnikovi kohta fikseerib kohus vaid otsuse tegemise ajal J. Kolesnikovi olukorra vangistuses, mitte aga ei anna J. Kolesnikovile iseloomustust, nagu väidab seda süüdistatav. Samas leiab ringkonnakohus, et J. Kolesnikovi ankeetandmetes esitatu vastab tegelikkusele. Nimetatut kinnitab J. Kolesnikov oma apellatsioonis isegi, selgitades, et vangistuses ta ei tööta ning talle ei ole võimaldatud ka osalemist taasühiskonnastavates programmides. Ringkonnakohus ei nõustu J. Kolesnikovi ja kaitsja taotlusega tühistada maakohtu otsus J. Kolesnikovile mõistetud karistuse kandmise aja osas ning lugeda süüdistatavale mõistetud karistuse kandmise aja alguseks
2. november
3. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt suurendati käesolevas kriminaalasjas J. Kolesnikovile mõistetud 6 kuulist vangistust KarS § 65 lg 2 alusel talle varasemalt mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 13 aasta 3 kuu võrra ning süüdistatavale mõisteti liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis 13 aastat ja 9 kuud vangistust. Mõistetud karistuse kandmise ajaks luges maakohus
4. novembri
5. Ringkonnakohus leiab, et taoliselt otsustades järgis kohus KarS § 65 lg 2 sätestatut. KarS § 65 lg 2 reguleerib liitkaristuse moodustamist kohtuotsuste kogumi korral, s.o olukorras, kus isik paneb pärast süüdimõistmist (kuid enne karistuse ärakandmist) toime uue kuriteo. KarS § 65 lg 2 tulenevalt moodustatakse liitkaristuse sellisel juhul taoliselt, et suurendatakse uue kuriteo eest mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. Seega on KarS § 65 lg 2 korral liidetavateks uue kuriteo eest mõistetud karistus (käsitletava kohtuotsusega mõistetud karistus 6 kuud vangistust) ning eelmise kohtuotsusega (antud juhul kriminaalasjas nr 1-14-3303) mõistetud karistuse ärkandmata osa. Seejuures saadakse ärakandmata karistuse osa sel teel, et eelmise kohtuotsusega mõistetud kogu karistusest arvatakse maha see karistuse osa, mis on süüdlasel teise kohtuotsuse tegemise ajaks ära kantud (antul juhul oli
6. novembriks 2018 kantud 5 aastat vangistust). KarS § 65 lg 2 sätestatud liitkaristuse moodustamise viis, kus uue kohtuotsusega mõistetud karistusele tuleb liita eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, viitab ringkonnakohtu arvates üheselt sellele, et ka karistuse kandmise aja alguseks saab olla vaid uue kohtuotsuse tegemise hetk. 8 Vastasel korral tekiks olukord, kus varasema kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakantud osa arvestatakse liitkaristuse mõistmisel kahekordselt. Antud juhul, kui lähtuda apellatsioonides taotletust, kujuneks olukord, kus J. Kolesnikovile KarS § 65 lg 2 alusel moodustatud liitkaristus vähendaks 5 aasta võrra süüdistatavale varasemalt mõistetud karistust. J. Kolesnikovile mõisteti kriminaalasjas nr 1-14-3303 karistuseks 18 aastat ja 3 kuud vangistust ja karistuse kandmise alguseks loeti
7. november
8. Lähtudes KarS § 65 lg 2 sätestatud liitkaristuse moodustamise alustest liitis maakohus käesoleva otsusega mõistetud karistusele õigustatult mitte 18 aastat ja 3 kuud, vaid varasema karistuse ärakandmata osa, s.o 13 aastat ja 3 kuud. Seega, kui järgida apellatsioonide loogikat ja lugeda J. Kolesnikovile mõistetud liitkaristuse kandmise aja alguseks
9. november 2013, väheneks J. Kolsnikovile kriminaalasjas 1-14-3303 mõistetud karistus 5 aasta võrra, sest käesoleva kohtuotsusega moodustati liitkaristus kus üheks liidetavaks oli varasema kohtuotsusega mõistetud karistust ärakandmata osa. Ehk teisisõnu, juhul kui arvata J. Kolesnikovile mõistetud liitkaristuse kandmise aja alguseks
10. november 2013, tuleks süüdistataval kriminaalasjas nr 1-14-3303 mõistetud karistusest 18 aastat 3 kuud ära kanda vaid 13 aastat 3 kuud vangistust, s.o talle varsemalt mõistetud karistus väheneks 5 aasta võrra. Ringkonnakohus leiab, et taoline karistuse vähendamine ei ole põhjendatud ja tulenevalt KarS § 65 lg 2 ka õiguslikult võimalik. Kohtukulu J. Kolesnikov taotleb apellatsioonis temalt väljamõistetud menetluskulude täies ulatuses riigi kanda jätmist. Taotlust põhistab J. Kolesnikov asjaoluga, et ta on XXXX. Seetõttu ei ole ta ka võimeline tasuma kohtukulusid. Ringkonnakohus märgib esmalt, et

§ 180

lg 3 ei näe ette võimalust vabastada süüdistatav täielikult kohtukulude hüvitamisest. Seega ei ole juba seadusest tulenevalt võimalik vabastada J. Kolesnikovi kohtukulude tasumisest täies ulatuses. Kohtuotsusest nähtuvalt on maakohus J. Kolesnikovilt menetluskulusid väljamõistes juba arvestanud J. Kolesnikovi tervisliku seisundiga ning sellest tulenevalt kohaldanud kohtukulude väljamõsitmisel

§ 180lg 3 toodut.

Kohtuotsusest nähtuvalt on maakohus vähendanud J. Kolesnikovil tekkinud kohtukulu 2036,49 eurot 1046,40 euro võrra ning mõistnud süüdistatavalt kohtukuluna välja 990 eurot. Ringkonnakohus leiab, et J. Kolesnikov ei ole apellatsioonis välja toonud täiendavaid asjaolusid, mida maakohus kohtuotsuse tegemise ajal ei oleks teadnud või arvestanud ning ei pea seetõttu põhjendatuks väljamõistetud menetluskulu veelgi vähendamist. Siinjuures peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et J. Kolesnikov on varasemalt kriminaalkorras karistatud ja kannab ka praegu karistust vangistuses. Vaatamata sellele pani J. Kolesnikov vangistuses viibides toime uue kuriteo. Seega kutsus isik ise esile tema suhtes läbiviidud kriminaalmenetluse ning seda kindlas teadmises, et iga menetlusega kaasneb üldjuhul ka menetluskulude tasumise kohustus. Ringkonnakohtu arvates on eksitav J. Kolesnikovi väide nagu oleks ta spetsialistide arvates XXX. J. Kolesnikovi suhtes teostatud töövõime hindamise eksperthinnangu kohaselt ei ole J. 9 Kolesnikov tema seisundist tulenevalt XXX. Samas on eksperthinnangus leitud, et J. Kolesnikovile võiks sobida individuaalne, füüsiliselt kerge ja ilma vaimse pingutuseta töö, mida saab teha istudes, endale sobivas tempos ja mahus. Seega on J. Kolesnikov vastavate tingimuste olemasolul võimeline tööd tegema. J. Kolesnikovi kaitsja A. Aasmaa on esitanud taotluse riigi õigusabi tasu suuruse hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu istungiprotokolliga tutvumisele, J. Kolesnikoviga kohtumisele ja apellatsiooni põhiseisukohtade kooskõlastamisele, kohtuotsuse terviktekstiga tutvumisele, apellatsiooni koostamisele ning selle tutvustamisele J. Kolesnikovile kokku 6,5 tundi. Nimetatu eest palub kaitsja hüvitada 390 eurot s.h käibemaks 65 eurot. Lisaks palub kaitsja hüvitada õigusabi osutamisel kantud kulud s.o sõidukulu Tallinn-TartuTallinn summas 66,60 eurot s.h käibemaks 11,10 eurot. Kokku palub kaitsja hüvitada 456,60 eurot s.h käibemaks 76,10 eurot. Ringkonnakohus leiab, et osutatud õigusabi oli vajalik. Arvestades J. Kolesnikovile esitatud süüdistuse mahtu, kriminaalasja keerukust, kaitsja poolt osutatud õigusabi mahtu ja apellatsiooni argumentide asjakohasust, tuleb kaitsja taotlus riigi õigusabi seaduse § 22 lg-st 7 ja § 23 lg-st 1 ning justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 § 1 lg-test 4, 5, 6 ja 10, § 6 lg-st 3, §-st 16 ning § 17 lg-st 2 juhindudes rahuldada. Tulenevalt

§ 180lg 3 peab ringkonnakohus, nagu maakohuski, võimalikuks, arvestades J.

Kolesnikovi tervislikku olukorda ja sellest tulenevat töövõime vähenemist, jätta õigusabikuludest osa riigi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Juhan Sarv 10